185. saade selle saatega tervitan neid armsaid vanu sõpru, kellega rääkisime eile kohvitassi juures nii palju ja nii innukalt eesti keelest tasub siis ikka seda tööd teha. Kui näed, et sind kuulatakse ja kaasa mõeldakse või vastu vaieldakse. Aga meie viimane saade, head kuuled, lõppes küll nagu noaga lõigatud. Ja see tuli sellepärast, et emakeele seltsi keeletoimkonna vanem Tiiu Erelt vastas teie saadetud küsimustele ja küsimuste nimekiri on kaunikesti pikk. Ja nüüd me läheme täpselt sealt edasi, kus eelmisel korral pooleli jäime. Mõned moesõnad, palun, mitte valesti mõista. Ma ei halvusta neid sõnu, vaid juhin ainult tähelepanu nende uputusele. Ja need sõnad olete saatnud teie raadiokuulajad, te olete märganud sõna sõnum? Muud ei kuulegi kui raamatu sõnum, filmi sõnum, artikli sõnum, lavastuse sõnum, konverentsi sõnum ja nii edasi. Kas ei võiks vahel öelda selle asemel raamatu idee, teose tuum, artikli mõte, kirjutise eesmärk, konverentsi kokkuvõte ja nii edasi, nii edasi? See on kindlasti õige tähelepanek. Teine selline sõna on väljakutse, öeldakse näiteks või kirjutatakse, see lavastus on teatrile väljakutse, see tähendab siis paneb teatri proovile, on proovikivi. Jah, jälle moesõna, tahetakse uudsel isemoodi huvitavalt rääkida, aga hakatakse just kõik ühtemoodi väljenduma. Olin hiljuti konverentsile, kus ühe ettekande pealkiri oli keelepoliitika uued väljakutsed Euroopa liitu astumisel. Ettekande sisu oli, et läheb tarvis rohkem prantsuse keele oskajaid. Nii et uued nõudmised keelepoliitikale. Ja kes on luuser, kas kaotaja elule jalgu, jääja hädavares või äpu? Jah, on küll, aga eestlasel on väga palju sõnu, mida selle kohta öelda, et teine elule alla jääb igal sõnal veel oma varjund, kuidas just peale hädavarese ja äpu veel näiteks hädapätakas, nannipunn, sosse, õnnetusehunnik, Tosakas, Puupu, könn, äpard ja nii edasi ja nii edasi. Küll neid sõnu armsa ligimese kohta juba leidub. Ja üksainus inglise laen luuser neid küll asendada ei suuda. Ma just mõtlesin, kui kõlas soss-sepp. Et kui mina laps olin, ma veel mäletan, et meil oli võib-olla lugemikus, oli see pala või mõistujutt, kuidas sepp siis teame kõik seda, kuidas rauatükike tegi lõbuks soss ja midagi välja ei tulnud. Ja ma mäletan, et me kasutasime seda rohkem ta kuidagi täiesti nagu unustusse jäänud. Kas sõna hea meel on üks mõiste ja kas siiski tohib kasutada? Tunnen head meelt. On kaks võimalust, ma tunnen heameelt, see on kokku kirjutatud võima tunnen head meelt, lahku kirjutatud. Kumba neist kasutada, seda peaks ütlema keeletunne. See, kuivõrd on soove head rõhutada. Näiteks suurest heameelest ei suutnud poiss paigal püsida. Aga võrrelge heast meelest ei suutnud poiss paigal püsida. Või näiteks, kellele mu hea meel korda läheb. Siin on kokku, see tähendab minu rõõmutunne. Aga võrrelge, emal oli poja üle hea meel, lahku. Või näiteks hea meelega oleksin kõik ise teinud, sobib lahku kirjutada. Ja kui te hakkate mõnel juhul oma pead vaevama, kumb nüüd küll õige on, siis järelikult ongi mõlemad võimalused õiged. Ja sageli tuleb siiski oma sisetunnet usaldada, kui tead, et sa ei ole just. No kuidas ütelda, kui tead, et sa üldiselt oled eestlane, emakeelt oskad? Ma ei oskagi paremini öelda. Nii, aga riigikogus räägitakse sageli. See ja seekord on niisugune muudatuste tegemise kord on niisugune. Kas saab kasutada mitmuses, need korrad kehtestati. Siin on sõna kord tähenduses millegi eeskirjad, reeglid toimumisviis. Mitmus ei ole võimatu. Aga seda tuleb arvatavasti väga harva ette. Proovime teha ühe niisuguse näite. On pakendatud toiduainete märgistamise kord ja on tekstiiltoodete märgistamise kord. Mõlemad korrad kinnitati 1995. aastal. Tundub võimalik idasi huvitab sõna ohjama, mis vahekorras andaa ohjeldamisega ohjadega soome keele juhtimise juhatamisega või ütleme, ohjas hoidma. Ega see vist ei ole sama, mis ohjama. Oh, ja ma ei ole eesti keeles uus, see on kirjas ka üle sajandi vanas Wiedemanni sõnaraamatus. Ohjama on kõige otsesemalt seotud sõnaga ohjad, sellest ta tulebki. Ohjad on vanasõna olemas ka muudes läänemeresoome keeltes, näiteks soome keeles on kohiat ehk ohjakse. Algul oli sõnal ohjama konkreetne tähendus ohjatest juhtima. Näiteks mis mees sa oled, kui nii saamatult, hobust, ohjad. Aga nagu paljud muud konkreetsed sõnade sai ohjama hiljem abstraktse tähenduse juurde soome keeles juhtusse varem eesti keeles, hiljem abstraktsed tähendust levitas meil Johannes Aavik. Igatahes 20.-te aastate algul nimetas ta sõnu ohjama ja ohje. See on juhtnöör oma ettepaneku staadiumis olevateks soome laenudeks. Abstraktses tähenduses kasutatakse näiteks niimoodi. Rahvalikke elukäsitus ei lase ennast ohjata ülakihi käsust või keelust. See on juhtida. Muidugi on ohjade sõnaga seotud ka ohjeldama tähenduse poolest sama, mis ohjas või ohjes hoidma. Uus laine sõna ohjama kasutuses tuli 70.-te aastate algul. Tõlkijad jäid hätta. Et vene, inglise, saksa ja muudes keeltes on selle koha peal mitu sõna, kus meil on ainult juhtima. Oli päris loomulik, et tuli meelde ohjama. Seda sõna on soovitatud kasutada tähenduses tööd konkreetselt juhtima, madalamal astmel juhtima võrreldes tippjuhtimisega. Niisugune ohjamine on sama, mis inglise management, meil praegu lokkav toorlaen. Ja lähemalt on sellest kõigest kirjutatud Tiiu Erelt, Rein kulli ja Henno Meriste raamatus uudis ja unarsõnu. See on jälle üks väike ja väga kasulik raamat. Minul on ta riiulis väga kasutatavate raamatud The reas seisab ja sealt võib meie kuulaja, ma kujutan ette, et teie hulgas on toimetajaid ja keelega, konkreetselt IGA PÄEV tegelejaid, kirjamehi võib seda raamatut ka vahel sirvida. Nii see oli siis ohjama. Ja nüüd mulle saate toimetajale tegi üks kuule märkuse lause pärast. Olen ka omadelt kolleegidelt kuulnud. Kas see on kriga? Me ütleme ju siin on kõik omad inimesed, mitte ainult, et siin on oma inimesed või olen siin oma inimene, informeeri, oma inimesi, aga ka omi inimesi võiks võib-olla rõhulises asendis öelda. See pole üldse viga, harilikult esineb omastav asesõna oma küll muutumatuna, aga rõhulisena võib ta siiski oma põhisõnaga ühilduda. Näiteks me elame omal maal. Omad vitsad peksavad. Niipea, kui tuleb vanasõna või kõnekäänd on kohe selge, et nii võib. Seal oleks hea kontrolli viis. Kuidas on lood Tallinna käänamisega? Kas käändub tänavu linn Tallinna, mitte Tallinnat? Nii on küsitud, aga Tallinna häält selle kohta on märkusi tehtud kümnete kaupa. Selle keele saate ajaloo jooksul. Jah, Tallinn käändub kirjakeeles tõepoolest nagu linn. Nimes on sel juhul kaks kolmandavältelist silpi Tallinn ja see peaks siis olema ja häälduma nagu liitsõna. Aga kui kuulame hääldust enda ümber, siis on üsna tavaline, et hääldatakse hoopis Tallinn ei ole liitsõnarõhumalli. Ja on veel taliin ja talina murde üleskirjutused näitavad, et mida kaugemale pealinnast, seda kaugemale ka hääldusest. Tallinn. Ma Tallinn toob kaasa teistsuguse käänamise, näiteks ütleme, võrreldi Tartut ja Tallinnat. Mis siis rääkida veel häälduskujust, talina, selle osastav on puhtalt Tallinnat. Näiteks nägi esimest korda Tallinnat. Kahe ja kolmekümnendail aastail oli keeleteadlaste vahel päris tõsine vaidlus selle nime pärast. Ühed püüdsid Tallinna hoida linnasarjas, teised arvestasid kohanimede üldsüsteemi ja rahvakeelset kasutust. Kõne all oli seegi, et nimetav kääne peaks lõppema täishäälikuga, nagu teistel eesti linnanimedel olema. Tallina. See muutus oleks küll olnud poolele teele jäämine. Kui juba muuta, siis muuta nii, nagu nimede häälikulise muutumise kulg nõuab. Ja see tee viib nime kujuni talina. Aga ei muudetud tookord ei muuda me enam ka nüüd püüame kinni hoida nimest Tallinn osastav Tallinna. Järgmine küsimus kas mooduli asemel on mingi eestikeelne sõna võimalik? Ei ole, täpset eesti vastet ei ole. Ja tegelikult moodul mind isiklikult ei häiri, võib-olla sellepärast, et see satub rohkem alale, milles ma end kuigi tugevana ei tunne ja arvan, et juusis. Sealsed mehed teavad, mis sõnu kasutada. Mida tähendab sõna päädima ja kuidas seda kasutada. Kas on ta tulnud soome keelest ja kui, siis millal. Aga võib-olla on ta Johannes Aaviku toodud sõna. Sõna päädima kasutatakse suhteliselt harva sest tavaline sõna on lõppema. Kasutatakse näiteks niimoodi. Tallinnast Tartusse kolimisega päädis üks ajajärk tema elus. Pikk põud päädis suure sajuga. See ongi harilike öelda niimoodi, et miski päädis millegagi. Aga võib kasutada ka miski päädis, kuhu näiteks tänavad jätkusid ja ristlesid päädides enamasti ometi umbsop, piim. Aga ei pea tingimata ka seda, kuhu ütlema võib öelda, näiteks niimoodi. Valime ühe tee ja lohutan end mõttega, et kõik ülejäänud teed võivad päädida halvemini. Kasutus on seega samasugune nagu sõnal lõppema. Teine tähendus on tipenema tipuks või haripunktiks olema. Miski päädib millegagi. See on küll natuke raske, sest kontekstist ei pruugi aru saada, kummas tähenduses autor on oma päädinist ütelnud. Näiteks kirjaniku varasem loomeperiood päädis romaaniga kas lõpes romaaniga või oli romaan selle perioodi tipp. Sellest on raske aru saada. Päädima ei ole Aaviku sõna. Aavik soovitas natuke teistsugust kuju päätuma. See on puhtam soome laen, sellele vastab soome sõna päätüve. Kujuse päädima võib oletada oma murdekeelt ja soome mõju koos igatahes veski Eesti õigekeelsuse sõnaraamatus 1930. aastal on see sõna juba sees. Kas on mingi varjundivahe, kas üks on parem kui teine kui, ütleme kõige tähtsam isik presidendi järel või kõige tähtsam isik pärast presidenti? Sõnal järel on see küsitud tähendus kindlalt olemas. See tähendab siis, et mingis järjestuses kellestki või millestki tagapool. Tartu on Tallinna järel suuruselt teine linn Eestis. Kõige tähtsam isik presidendi järel. Sõnaga, pärast on asi veidi teine pärast presidenti selles ühendis on pärast eessõna ehk prepositsioon ja seletussõnaraamat näitab küll ainult ühe. Ja see on ajalise tähenduse näiteks pärast tunde pärast veeuputust. Nii et ma igaks juhuks nii kahtlaselt ei väljenduks. Ja mina isiklikult pean ka, seda lausa peaksin veaks, kuna õpetaja oleksin, parandaksin ära punase pliiatsiga aga mulle tundub, et see on ka üks uuema aja ilming. Aga kust või, või miks, seda ma ei tea, aga ma mitmel korral juba seda märganud. Me alustasime sellest oma jutuajamist, et raske on olla kahe tule vahel jääda väga tasakaalukaks ja ja et see vastutus olla eesti keelekorraldaja on suur ja raske kanda, on teil vahe ka väljaspool oma tööelu niisuguseid momente, et kuskil seltskonnas või hakkavad inimesed küsima, et mis te seal keelekorraldajat teete? Või kuidas mõtlete sellele ka igapäevases elus? Jah, eks mult küsitakse. Keelenõu kõikjal. Ja see elu on umbes siis niisugune nagu arstil või advokaadile ta peab inimestele igal Pool nõu andma ei saa rahulikult sünnipäeval olla, tulevad jälle, küsivad, kuidas nad nüüd seda või teist nii valesti räägivad, ütlevad või kirjutavad. Või ütlevad inimesed mulle, et näe, sa oled siin ja mul ei tulegi nüüd mingit keeleküsimust meelde. Küsimusi oli suur hulk kogunenud ja kui ma need Tiiu Eretile saatsin, siis te ütlesite, et päris head küsimused seekord. Seekord olid jah, raadiokuulajad tõesti huvitavad, küsimused saatnud ja see ongi ju tähtis, et kui küsimus annab võimaluse heita pilgu kas natuke keeleajalukku või, või keele keele arenguloole või murretesse või huvitavatele keele seikadele, siis annab see ka nendele midagi huvitavat juurde, kes võib-olla selles sõnas, konkreetselt ei kahtle või ei ole selle küsimuse peale varem tulnud? Igal sõnal on oma lugu ju nagu inimesel on elulugu. Keelekõrv aga ootab teilt ikka jälle uusi huvitavaid küsimusi ja teraseid tähelepanekuid. Kirjad, mida olete saatnud teie, Laine Randoja, Enn Oja, Koidu Liivak, Ain Ojasoo, Aile Viira ja teised leiavad kommenteerimist järgmises saates. Ja seni soovin teile kõikidele huvitavaid keele leide ja vähem vihastavaid ja ärritavaid kokkupuuteid keelevigadega siin meie ümber. Keele kõrval toimetas Mari Tarand kuulmiseni