Paul-Eerik Rummo raamatust lumevalgus lumepimedus räägib Rein Veidemann Paul-Eerik Rummo luules, tema luuletees on kolm suurt etteastet. Kõigepealt muidugi 1962 kui Paul-Eerik Rummo tuleb ankru hiivajaga ja see on otsekui põlvkonna manifest. Ta nimelt juba avaluuletuses teatab, et tema on luuletaja, kes ei kavatse minna Aia taha. Ta võrdleb selle vasika kujundiga, kes seisab harkisjalu, uudistab maailma oma suurte silmadega ja tegelikult oli see omamoodi kogu põlvkonna nii-öelda kreedo, mille siis Paul-Eerik Rummo vist ainult ainult neljarit Ta kokku surus, nagu tal see sageli on kombeks, hästi tihendatud, kujundisse suuri maailmu kontseptsiooni suruda. Ja tegelikult ega see põlvkond ei ole aia taha läinud, ma ütleksin, et veel nüüd uue aastatuhande algul 1960.-te aastate, et põlvkond, need kirjanikud, kes alustasid 1960.-te aastate algul on endiselt kaasarääkimisvõimelised eesti kirjanduses ja luuletajatest muidugi luuletajad, samuti ka. Paul-Eerik Rummo teine suur tulemine oli 1966 koguga lumevalgus, lumepimedus ja kolmas suur tulemine oli paraku hilinenult, see oli üheksanda aasta algus tegelikult luuletused ise, mis siis meie lauale jõudsid siis kõigi lugejate lauale. Põhimõtteliselt kuulusid tema kogusse õigupoolest tsüklisse saatja aadress ja teisi luuletusi, mis on seitsmenda aastate algul lõpetatud. Aga tõepoolest jõudis meie lugemislaual alles 90. aastate algul ja need kolm tulemist kõik kolm on oluliselt määranud eesti luulepilti ja nüüd mina tahaksin keskenduda sellele keskmisele keskmine on alati mõnes mõttes ka sümboolsem, see on nagu ikkagi mingisugune kolmnurga tipp või püramiidi ja seda ma julgeksin küll öelda, et lumevalgus lumepimedus on Paul-Eerik Rummo luule üks tippetteasteid aga kahtlemata ka eesti luule üks klassikalisi ilminguid. Paul-Eerik Rummo kirjutas, vähemasti need avaluuletused, mis selles lumevalgus lumepimeduses on, on kirjutanud kahest nii-öelda motiivist sõlmituna või lähtuvalt. Elukogemus ja paraku see elukogemus või, või see ajend, kus need luuletuse tekkima hakkasid, oli äärmiselt traagiline. Paul-Eerik Rummo kaotas ema liiklusõnnetuses, see juhtus libedaga ja esimene luuletus õigupoolest juhatabki seda sisse kohe, need on luuletused ema mälestuseks, ühtlasi selle taustal tuleb esile kogu tema nii-öelda perekesksus. Ehk siis lähtekoht on pere, kes nüüd äkitselt ilma Ta jäänud ilma selle keskseta ja isa peab üksi hakkama saama ja lapsed peavad üksi hakkama saama võib-olla ainult koos isaga. Aga ikkagi see on hoopis midagi muud. Sinnamaani, kuni on, on meil ema, nii et see ema kaotas, oli üks niisugune käivitav jõud, puht siis eluline inimese enda elus, traagiline moment ja teine, mis oluliselt mõjutas see lumevalgus lumepimeduse luulet, et oli see, et Paul-Eerik Rummo oli 1965 66 Kaliningradis Stahli nõukogude armees ja see omamoodi lõi niisuguse erilise keskkonna täiesti võõra keskkonna võõrandunud keskkonna, mis temasugusel tundlikul inimesel oli kahtlemata traagiline ja oluliselt siis mõjutas tema hilisemat ellusuhtumist ja peegeldub ka siis selles luulekogus, aga suurmeister hakkab sellest, kui ta omaenda elukogemuse kasvõi kõige traagilisem suudab vormida sõnadesse, mis puudutab meid kõiki ja lumevalguses lumepimeduses näeme seda kahe niisuguse suure arendusena, kõigepealt siis see peretunne, mida ma juba ütlesin, mis areneb tegelikult kogu rahva saatuse üle mõtisklemiseks kuni meie rahvusliku müüdi, nii, sest et tegemist on siis nende luuletustega, need on väga tugevalt rahvusliku alatooniga ja istmed pere, pere siin tõuseb kujundiks kogu rahva kujundiks, kelle keskel on siis ema emakeel, samuti need püsiväärtused, mis on olemas seni, kuni kuni me ise neid elavana tahame olla või kuni nad elavana on meie keskel. Ja siin jõuab ta siis ka suure küsimuseni, et kas need on alles, kas on seda, mis hoiab neid koos, kuni ta jõuab siis meie niisuguse põhimüüdi küsimiseni oma selles luulekogus ja see tipneb luuletusega ikka Liivist mõeldes. Nimelt ta küsib, kas külmetav järv muidugi seal muidugi meie kõik Eesti meie rahvuset, kas see külmetav järv on meie endi loodud müüt või me oleme seda tõepoolest ise ja ta jätab selle vastuse muidugi õhku rippuma, mis on jällegi alati suure kunstitunnused, me ise peame sellele vastust otsima, me ise peame enda hinges seda küsima. Nii et nagu me näeme just nimelt selles väikesest peremotiivist sellest traagilisest hetkest, millega ta silmitsi oli, kasvab välja äärmiselt suur poeetiline üldistus, mis siis laieneb kogu tema nendele luuletustele, mis selles kogus on teine joon, mis tuleb tema enda isiklikust kogemusest. On siis teatud piirolukorra tunnetus, mida ta eriti just nimelt Ta tajus selles sõjaväelaagris või sõjaväes teenides ja mis avaneb siis nii-öelda elu põhiküsimuste esitamise kaudu. Jällegi küsimus, ma juhin tähelepanu sellele, et tegemist on küsimusega, mida lumevalgus lumepimedus pidevalt manifesteerin või kuulutab meile see on küsiv luule ja, ja nüüd see piirolukord avaneb siis vast kõige teravamalt nii-öelda kõige üldistavalt mitte ainult selles suitsus, pööri, luhtadelgi, kus on veel samuti meie rahvuse kujund tugevalt sees, ühtlasi viidega muidugi Gustav suitsule, Viide Noor-Eestile, viide sellele traditsioonile püsivusele, millest me peame kinni hoidma, et ise edasi püsida. Aga selle kõrval areneb see üks kõige võimsamaks kujundiks. Väga loitsu liikus luuletuses, mis algab siis fraasiga oo et sädemeid killuks mu hing. Ja ma ütleksin, et see luuletus siis ikka Liivist mõeldes suits, pöörie luhtedelt. Nende luuletuste kõrval on see lumevalgus lumepimeduse kõige nii-öelda ehedam finaal, aga teiselt poolt ka ühtlasi kogu selle tunde üldistus ei saa muidugi luuletuse kohta öelda, et mis seal siis räägitakse, saab ainult öelda seda, mis motiiv võimendatakse tundeks, mis siis ja mis motiiv valatakse sõnadesse kujundistesse, et see ühtlasi paneb meid kaasa elama. Nüüd selles luuletuses oo, et sädemeid killuks, mu hing on siis põhikujundiks või võrdlusaluseks, on muidugi vaas mida lihvitakse käijal ja millest saab siis väärisese selles mõttes, et et nagu me teame, iga kristall toorkristall on veel alles niimoodi toores, me ei suuda teda hinnata, aga pärast lihvimist ta muutub üha väärtuslikumaks. Kuni kõige väärtuslikumad kristallid on võimelised peegeldama tuhandetes eridest toonides valgust ja seesamamoodi diivan siis arendatud siin väga suureks sümboliks. Kuid mitte ainult see mina-kujund, mis koondub sellesse täial lihvitavasse vaasi vaid selle kõrval on ka üks teine motiiv, nimelt luuletaja tunnetab end olevat seisvat piiril absoluudi ja hetke piiril ehk siis igaviku ja aja lise piiril ehk siis surma ja elu piiril. Ja nagu ta seal luuletuses lõpuridades ütlebki selles, et ta tunneb, et tema taga on tunnel ja tema ees on tunnel. Ja vot selle niimoodi niisuguses piirolukorras püüab ta siis tabada omaenda kohta. Muidugi kriitika on rääkinud, et Paul-Eerik Rummo, see luule on seisundiluule, jah, see ongi piirolukorra kui seisundi nii-öelda sümboli kõrgustesse tõstmine. Aga omakorda iga kirjandusteadlane teeksid kohe ühe ainsa järelduse või ühe võimaliku järelduse, mis seisneb selles, et see luuletus ja see luulekogu on ühtlasi üks puhta kujulisemaid eksistentsiaalse elutunnetuse avaldusi. Eksistentsiaalne elutunnetus on see, kui me tajume just nimelt piiril olles just nimelt sellel piiril, kus lumevalgus saab lume pimeduseks ja lumepimedus saab omakorda lumevalguseks. Me tajume elu tõelist väärtust, tema olemust. Ühesõnaga elu avaneb meil just nimelt piirolukorras, otsekui ilmutus otsekui epifaania otsekui jumala astuks meile ligi ja laseks meile paista meie enda olemust. Laseks paista meie ümbritsevat teisi inimesi, laseks paista meie tuleviku ja kõike seda, mis tõepoolest annab meie elule mõtte. Ja Paul-Eerik Rummo oma luuletuskogus, lumevalgus, lumepimedus minu meelest on saavutanud just nimelt selle täiusliku hetke tabamise mitte ainult siis pere, mitte ainult rahvas, mitte ainult luulemina, mitte ainult inimene ise, vaid kogu see sisemeie endi sisekosmose üleminek suureks Universumiks, milles me moodustame ainult väga tühise täpi, aga ometigi meie endi jaoks äärmiselt tähtsa täpi ja ainulaadse ainukordse täppi. See on lumevalguse lumepimeduse peamine sõnum.