Selline tunnusmuusika saatel algas Õnne 13 esimene seeria Eesti Televisioonis 1993. aastal, 30. oktoobril, laupäeval kell pool 10 õhtul. Juba teise novembri hommikulehes kirjutas Margot Visnap telekommentaari pealkirjaga just nagu elu peresari maarahvale ja pensionäridele. Artiklid toon oli pehmelt öeldes terav. Õnne tunnusmuusikat pidas kriitik lausa piinlikuks. Artikkel lõpeb aga küsimusega, jääb lademe pikkadel pimedatel sügisõhtutel ikka nende seltsi või keerata kanalinuppu ja valib vaatamiseks mõne taevakanali. Täna võime vastata. Vaataja jäi truuks algusaastatel silgusööjate seriaalis tituleeritud Õnne 13-le. Naelutanud keskmiselt 300000 eestlast juba kümnendat hooaega pimedatel laupäeva õhtutundidel telerite ette, et pool tunnikest koos õnnetegelastega veeta. Sellisele küsimusele, head kuulajad, otsime tänases keskprogrammis vastust, mida aitab tellimus. Režissöör Tõnis Kask on Õnne 13 suur juht ja õpetaja või dirigent, nagu ütles praegune seriaali stsenarist Teet Kallas. Seda tunnistab nagu ühest suust kogu õnne võttegrupp. Õnne jõudis igale ekraanile koos teise kodumaise seriaali Salmanitega. Samal ajal, kui õnne näitas Väikelinna pool peetud õnnetud üürilisi nägu, kirjutas Jaan Ruus. Eesti Ekspressis rääkisid Salmannid Eesti uusrikaste elust. Jaan Ruus soovitas oma artikli lõpus lausa kaks seriaali ühendada. Õnne 13 eelkäijaks peab Tõnis Kask seriaali, mis uudist? Koosta peres. Küsisin kaselt, kas ta võttis ka kellelgilt eeskuju, kui alustad Õnne 13-ga. Kõigepealt Inglismaalt sest inglased olid selleks ajaks välja kujundanud nagu dokumente, draamapõhimõtted ja nad veel viljalisid seda. Seda väga hoolega. Nad olid, noh, see oli juba hiljem küll, aga aga Nad ehitasid isegi BBC õue peale maja nimelt ühe perekonna jaoks. Aga, aga see, esimene äratus oli, oli see selleks, et ma hakkasin tegema, koosta peret ja koosta pere, mis oli tehtud puhtalt mitteprofessionaalsete näitlejate peale, see tähendab iga hinna eest tahtsin luua mulje, et, et see ongi kusagil tegelikult ja esialgu selleks õnneks esialgu ta oli, asi oli uus, ootamatu, täiesti tundmatute inimesed räägivad päevaprobleemidest ja omavahelistest suhetest ja kes armub ja kes abiellub ja see oli see minevik. Ja nüüd, kui kui uuesti tekkis niisugune mõte, et, et peaks tegema, tegema dokumentaaldraama leida teema Leida Alt, tor, kellega koos mõtelda siis selleks ajaks olin ma aru saanud, et enam ei võimalik, ei ole publikut petta. Tähendab ka paremas mõttes ei sest lihtsalt liiga palju on nähtud ja seriaalides, mida me juba nägema hakkasime teistelt kanalitelt ja, ja Soomest ja see lugu oli niimoodi, et seal olid tugevad näitlejad. Ja nii ma siis otsustasingi, et teeme. Kellele ma rääkisin sellest kavatsusest oli põliskolm üks kiisk. Ta oli just just nagunii-ütelda, ooteasendis tal kino parajasti ei olnud ja tamm Kes oli jumala vabakutseline mees, sellel ajal? Raivo E, Tamm. Ma hakkasin rääkima. Ta ütles poolelt sõnalt. Ei, mina olen nõus. Nii. Ja Helgi Sallo, mina ei tea kohe, teine peab ikka kohe kõik kandikul kätte tooma ja kes minu isa maja ehitamiseks raha andis kestma, esin ise, korjas kõhu kõrval senthaaval maja valmis. Toda turiga peale, nüüd ei ole sõda, nüüd on jälle Eesti riik. Hoiate kokku ja ehitage maja õige eesti peres. Mitu senti tahaksime päeva jooksul kokku hoida. Kohvikoort ei jõua, Tassassina vene ajal kasvavad inimene tuleb mulle kokkuhoiust rääkima. Sa pole nälga ega sõda näinud. Sel ajal oli nagu ära unustatud, et Helgi Sallo lõpetanud draamastuudio. Ja ta oli tema, tema oskused olid, olid nii tublid. Seal ma mäletan, kui olid need lõpu lõpuarvestused või lõpueksamid, Lauter, vili juhtis seda. Ja, ja siis ainult et ei mänginud nagu juhus ette draamalaval mängima hakkad ikka ikka läks Estoniasse ja sealt edasi, nii sai valitud näitlejaid. Kase sõnul oli peale kriitikutega väga paljud televaatajad seriaali algusest ema Alma osatäitja valiku pärast pahased. Mõni Helgi Sallo kui toonia primadonna austaja väitis lausa, et sellise lihtsa osa pakkumine heliseva häälega Sallole on lausa solvab. Helgi ise tunneb end Alma nahas väga hästi. Astrid Reinla perioodil. Minu sõnu kinnitamaks kutsun ma teid head kuulajad Koselgi Sallo ja luule Komissaroviga jalutama mööda romantilise Veneetsia kitsaid tänavaid eesmärgiga jõuda legendaarse Harri paarini. Välismaa ja siis ammu enam maha. Täiesti valesti jälle tegin, noh, nad lähevad sinna 40-ks minutiks, noh, ja kes tahab siis kesklinna maha minna, siis seal kuskil sarmaamine ühesõnaga, igavene jamps. Ta ei näinudki. Raha vaatama, siis me teeme niimoodi selle, kui meil jääb aega Taxiga ja ei peaasi, et saatku selles logistada sellel näide, vaadata läheks veerand tundi ja mädanevad need issand, kui kihvtid, nii kitsad tänavad. Täitsa lõpp näitab, et kogu aeg mõtlevad ära, ei eksi, kust august sisse tulin, siis keerad tagasi, nagu me metsas seenel käin, ühte suunda sinna, korjan ära sama suunda tagasi. Jube hea. Lähme sõbrad Harryga koos. Ega mina saan 61 aastane värava ma Eestis olen pakkunud selle rahvamelu sees. Aga Runner hirmu momendi üksinda ja mul oli nii hirm, Barni, lihtsalt kogu aeg loe seina pähe. Tagasivaates on see sild, ohkasin veel korra nüüd vaata, vaata, näed vabadust viimast korda. Lõunasel dialapsed, seisad keset seda Markuse platsi, kõik karjuvad, ruigavad jube, ja sul pole kuskile kiiret. Mina ka teiste hulgas. Õõs Mul on, mõtlesin, et jummal jummal kasvanud maha, aga noh, ma ei oska siis enam mind ma siin üldse midagi peale hakkan. Oh mu eneseväärikus ja eneseuhkus ja enesemis asi, see on oma, mina tõuseb praegu kohutavalt. Tegelikult Alma ja taks lolli mõlemad siin suures Veneetsia linnas, aga tõepoolest jube hea tunne on. Ma olen leidnud ja tabanud ennast sellepärast, et selle pealt, et ma vahetevahel hakkan niimoodi nagu laine. Noh, niimoodi suheldes teiste inimestega. No sellepärast mängid ise, ta ei mängi, sa lihtsalt oled. Mina mina olen eriti esimesed seeriad kastet, Reinla kirjutas, sest see oli täiesti hämmastav, viskasid ainult pilgu peale ja panid kohe raudselt otsa ja õigesti tilga luule vä? Ei, mul läks natuke aega sellepärast, et ma seal ikka midagi muud ka tegema purjus olema ja ja ega see niisama nali ei ole. Aga muidugi, mis teksti puutub, siis see tekst on täpselt samamoodi, et harilikult pianistid, kõik kolm on kirjutatud kuidagi väga kirjanduslikult, aga see roll ei nõua seda noh, nihukest ta peab olema lihtsa inimese keelde ja siis ma tõlgin selle lihtsalt lainekeelde. Nii palju, ma muudan teksti. Nii et ise muudatega ikka ikka jah, mitte iga kord, aga mõnikord lihtsalt lainel lihtsalt ei väljendu ennast niimoodi. See on nüüd selle 10. aasta läheb sellega ajaga on seal lihtsalt külge hakanud, mulle juba, et ma tean, ma, ma arvan, et ma tean, kuidas laine räägib sedasama mõtet. Te tunnete lainet juba paremini kui stsenarist ise. No ma ei oska nüüd selle kohta öelda. Ma arvan, et ikkagi stsenarist on ka juba joodavad seriaal seeriat ka järjest. Ta on ikka tabanud ka väga palju, ma taban ära, et juba paneb kalaine keelde. Kas kaputame ka veel sama taevane naasev? Inimesed. Lähme sisse, lapsed täitsa. Vajadus, eks ole? Uks on, jääb vähemalt täna siia ei mahu üldse. Vaatama toeta kujutad ette ja istus sinna, kirjutas muidugi mitte siin. Olema see nurk tähistatud ka ju kuskilt filmidest läinud. Ta rääkis, ring on kinni, seal õieti teagi, ta kirjutatud on härja tead, kes oli? Kes selle ehitas, kõike, kes siin käis, see ei pea, lugege raamat. Luule vamine Henning veiste stseenide liinil esinema. Teie luule kohe siin ukse kõrval, täitsa lõbuga vaatajailgi siit sa ütlesid, et vaadake, siit seda asja ei on, tal oli ikkagi siit mingi vaade ka ju. Näe kui ta selle koha peal istus, meistrina jahtis, ta nägi muidugi välja Läänemere ja, ja noh, see on nüüd täitsa lõpp, mina mõtlesin, et see on ikka hea suur larakas koht, kus õhku ja vanate pani kärakat ja fantast ja võtan ära käidud sibanikakse peale. Koos Õnne 13 näitlejatega Itaalias olles vaevasid oma pead mitu päeva küsimusega, kas mulle üksnes tundub või ongi nii, et kõik näitlejad meenutavad mulle oma olemuselt Õnne 13 tegelasi. Pruukis mul vaid vaadata ja kuulata, Andres Dvinjaninov it ning mul tekkis tunne, et meie seltskonnas viibiv härra Põder räägin Marika Korolevi ka ning ma räägiksin nagu Eveliniga ja nii edasi. Alguses ma kahtlustasin, et kuna ma pole varem näitlejatega lähemalt suhelnud, siis ehk alati assotsieeruvad näitlejaid nähes nende mängitud rollid. Minu kahtlus sai aga esimese löögi Morna linna pealt ehk Veiko Olime üle 3200 meetri kõrgusel lumisel suusamäel, kus valmis killuke Õnne 13 200.-st seeriast. Kaproni mäel kohtusid suuskadel Morna linnapea Raivo Tiik ja väliseestlasest ärimees härra Margna. Küsisin enne võtet Veikolt, kas ta näeb teksti päheõppimisega kõvasti vaeva ja ta vastas nii. See tekst on mul lihtsalt veres. Ja millal seda sinna verre lasksid? Ma arvan, et siis kui ma andsin Tõnisele nõusoleku mitu aastat tagasi hakata Morna linnapeaks ja siis ma võin arvata, et sa oled oma loomuselt küllaltki sarnane selle linna, ta tekst tuleb lausa iseenesest. Ja mul ka tõesti konkreetne pakkumine osaleda tulevastel nüüd saabuvatel valimistel. Ja missuguse linnapeaks siis? Kodulinnapeaks? Ei, ma arvan, et mitte päris linnapeaks, aga põhimõtteliselt selline juhus on olemas. Ma näen, et see mõte sulle väga ei meeldinud või vähemalt järgitanud kandideerima. Kui aus olla, siis jah, mõtlesin ei. Vestluses Tõnis Kase ka sain ma oma esmastele tunnetele aga täis kinnitust. Tuli välja, et dokumentaal draamadesse valitaksegi rollidesse mängitav aga võimalikult sarnase loomusega inimesi eesmärgiga, et etendus ekraanil ikka võimalikult tõepärane tunduks. See on lausa üks dokumentaaldraamapõhimõtteid. Tõnis Kask. Dokumentaaldraama seal, nii et sa oleksid usutav, siis hoidu igasugustest grimmilisanditest, oidu, võltsist suhtlemisest oma partneritega ja kuidas teile öelda, see on üks niisugune asi, et kui sa midagi otsid, siis sa kaalud läbi mitmeid variante, kuni jõuad äkki selleni. Vot seesama seesama ongi see. Ma arvan, et, et oluline on see selles taotlusliku sees. Et sa ei vali mitte lihtsalt tugevad või head näitlejad, vaid sa pead teadma, mis, mis talle ülesandeks olnud. Ja tajuma temas seda, et teda ei ole vaja hakata ümber kujundama, ümber tegema, talle midagi lisama. Selles inimeses on mingisugune taht, mida veel ei tunta ja minu arvates oli just selles helgis alles oli see tahk olemas, mida oli Allar raja. Sest paljud imestasid alguses, miks ja kuidas ja ja miks sa ei võtnud ita everyt. No ma ei oska vastata, miks ma ei võta. Tavama tõesti kaheistungeid pole. Mul oleksid eelmisi. Mis oma miinelikule näitlejavalik, see on, minu jaoks on see alati üks niisugune püha asi. Ja, ja kõige rohkem kuidas ütelda, nutan ise, kui, kui ma olen viltu valinud ja ma pean inimesele midagi ütlema ja, ja selgitama, et, et ei sobi midagi ei ole teha, mõtleme natukene, leiame ilusa lahenduse, viime sind väljategevuslikust ja siis ongi see, et kas inimesed võtavad seda rahulikult vastu äraütlemist. Tavaliselt mitte neid, kellele sol päris pisarad varuks, sest hea meel, et me oleme suutnud luua oma niisugused pere, kelle hulka kuulumine on näitlejale on hauas, eks see on, see on minu arvates üks väga-väga tähtis kombel. Ei saa aru, kas kunagi? Nii. Välja. Aga selle autoga sõidab praegu kuhugi oo mingisugune. Kuule, ära mu hälli kliidiku makratsid praks kui te 10 aastat tagasi koos Astrid Reinlaga Õnne 13, aint alustasite teile nüüd kindlasti omad põhimõtted ja eesmärgid selle seriaaliga hakkas, need põhimõtted on säilinud siiani teil, sest stsenaristid Ani vahetanud see põhimõte, et mitte kõik inimesed meie ümber ei ole halvad ja mitte kõikides olukordades ei ole nii, et enam lahendust ei ole. Tähendab, mina nimetan seda Liisuses headusesse. Headuse sündroom temaga on niimoodi, et see, mida nimetatakse see headuseks see on praegu küllalt suur defitsiit. Sest võimu on võtnud enda kätte niisugune egoistlik suhtumine. Isegi vaatan, et kõige, kõige selgemini inimesi eksiteele vedav on ju niisugune asi nagu nagu see ego kaart, inimesed, nad ei teagi, missugused selle tulemused võivad olla. Vaat need egod ja nende egodega on Õnne 13, mitte nendega arvutitega. Aga nende selle egodaval Õnne 13. sõdinud selle oma olemasoluajaja, selles oleme, me mõtlevad jääda iseendale truuks. Ja kui mul vahepeal tekkisid lahkhelid sellise kirjanikuga nagu Murutar, kellesse alguses uskusin, aga me ei leidnud ühte keelt selles asjas kahju küll, aga tuli lahku minna ja vägisi hakkas maja nagu vundamendi pealt ära minema. Ja, ja seepärast sealt on jäänudki minul see joon, et Ma olen sisuliselt ja oma tegevusega kaasautor ja mul on väga hea meel, et me kohtusime täiesti juhuslikus jutuajamises Kallasega. Ja kusagil mõni kuu hiljem otsisin ta üles ja ütles, et tule teeb. Nüüd on niisugune asi, et kas sa tuled Õnne 13-sse realistiks. Teet Kallas, kes on kolmest Õnne 13 stsenaristist kirjutanud kõige rohkem asi väidab ise, et sattus õnne teele häda sunnil. Ranna tänav olla sattusin ma. Vist vestma natukene häda sunnil ka sest et ka see ettepanek oli mulle ootamatu, aga mingil määral ka mitte. Ma aimasin, et tal on probleeme. Ja, ja ma olin kuskil üldse sedasi, mitte mõeldes olin mingi kuu aja eestvaates teda tänaval kohates ütelnud millegipärast noh, lause, mis pidi sisaldama tunnustuse žanrile, mida siis ju ainult see võiks, et Tõnis, et ma olen endaga nii kaugel, ma olen valmis isegi seepi kirjutama, me ei ole kunagi varem koostajad üldse teinudki. Ja, ja siis kui ta tuli kuu või mingi aja pärast otsis mu üles, siis küsisin, kui kaua sa mõtlemisaega annad, mäletatakse, ütles tund või pool. Mõtlesin, ah, tühja kah, et kama, mis tuleb vastu võtta. Iidolid. Me oleme kahekesi Kallasega nii-ütelda pool ja pool, nii nagu ma ütlen, et tere, tere, esimene kallas, siis ta ütleb vastu, teine tere, teine kallas. Tähendab, meil on siis niisugune kuradima lugu, et millal ükskord katsetanud maaelu. Aga see oli Rein, Astrid Rei ja siis mõtlesime, et sellega ei tule midagi välja. Aga, aga nüüd hiljem. Kallas on linna läbi-lõhki, mina olen maapoiss kahepeale kokku ja, ja tähendab ühendades ühendades neid teadmisi ja neid neid nagu kuidagi kuidagi läbi ekseldades. Me oleme saanud küllaltki usutavalt aru talu pere kätte ja meil on selle üle, on mul tõesti oli hea meel, asi ei ole nii hull. Kui Ants talu ei taha, siis annad tanu Matzile otsile. Meister mats talust, ma ütlesin, nelja aastane noormees, kes poisid üles kasvatab, šoppavisto. Ants karjääri teeb, mis siis sellest nagu meeno minu vana, mis võis arvata, et minust inimene saab hurraa. Ega iga käkk uue Vaariku mõisa sulaseks ei Galva, sul on perekonnanõuandlasse iga asja kohta elav eeskuju olemas. Kui ta hakkab selle ameerika sõidust rääkima, ära anna pileti. Dima ei korja seda raha, ei loe kokku. Ütleme seal mis kogunesina lolli mängida, mis kombel sa ise loll oled. Niisiis, mis sõna oleks õige öelda Ülo kohta? Luua saare Ülo kohta? Et see Eestimaal nii levinud kuju, mille tekkimise põhjuseks on see, et nõukogude ajal sisendati inimesest, et võid töötada riigi heaks, sa võid töötada ühiskonna heaks, aga sa ei, ei või töötada mingisuguse kapitalisti või mingisugused peremehe heaks. Ja siis nii on tulnud need poe tagakastidel istujad ja ja nii tuli ka Ülo Ülo. Aga Ülale oleme meie andnud siis niisuguse niisuguse mängu käigu ette, et teda võeti tööle ainult selle tingimusega. Hoiab kainena ennast, kuidas me olime, soovib kui vaja, Sägi meel. On niuksed rolle, mis, mis lähevad üsna kergesse, tuleb keerdu tõrutamine veel lausa toorelt. Näiteks õlut on mul hästi vahva kirjutada, õlu on natuke laienenud ka leheveergudele. Ja noh, vot häda on ju selles, et suur osa tegelasi olid enne mind ja nad tegid kaks naisautorit läbi. Ma isegi isegi oli, on lihtsam teha noh, ütleme astet läinud, loodud tekitatud Almale ja nad on nii valmis külmalaine, et kui ma ka midagi võib olla valesti teen, aga nad ikka kuidagi sama teksti säilitades jäävad ikka iseendaks. Aga kui noh, naisautorid kujundasid mehi, mõnel puhul, noh ma ei saanud järsult midagi muutma hakata. Midagi, midagi oli, oli neil natuke hooletuslikult viltu või niimoodi ja mõne tegelasega on, on probleeme, noh näiteks me ju kõik kiibitsime seda. Pean silmas kirjarahvas kogu maailmas rikaste ja ilusate maa ilmega, räägi ise, tegelikult tunneme keegi mõnda mõnda sealt maailmast, aga vähemalt meie esimese põlve miljonärid ei hakka kunagi rääkima, kus esimene miljon tuli. Erak Me peame oletama ja siin ma olen ettevaatlik, ma näen, kuidas järjes kolleege on tabanud proosas, noh, ebaõnnestumine selle kiibitsemisega oletusega, et see käib nii või teisiti ei ole ja samas kõik needsamad ju meie enda põlvkonna järgmiste põlvede eestlased. Pigem tuleb sellele üles ehitada. Kui hakata rääkima inimeste elust siis räsi nende inimeste elust kelle elusa tunned, me oleme sellepärast hoidunud üldiselt. Tagarikastest inimestest ei tule, nende, me ei tunne nende. Ja ei saa seda, ei tunne ega keegi see, et keegi deklareerib, et talle miljon sissetulekut see ei tähenda seda, et kellelgi on, on palju suuremad ja ta ei deklareeri seda või ei anna endast teada. Ja Me oleme Kallasega korduvalt arutanud ja otsustanud, et ei meil ei jätkuks sellest ilusa värvinguga ilusa värvinguga kapitalistist. Eero Spriidi rolliga selles Harglas, kus me siis olemas ei ühendanud seda välis väliseestlastega. Ja selle kohta jällegi ma ütlen seda keskkonda, mina tunnen, sest mul on palju tuttavaid, on väliseestlasi ja tunneb ka kallas. Jaan Pöör ütles, et kui maja veel alles on, siis tema tuleb ise siia ja tollane ilusad ideed. Ma ei ole kunagi selle poolt olnud, et see on olemas lihtsad inimesed. Ma ei ole sellega orgi originaalne, aga lihtsaid inimkaraktereid ei ole olemas ja ja niinimetatud lihtsatest inimestest rääkides peab peab see, kes neist kirjutab. Eraldama eraldama kahesugused omadused, ühed niisugused omadused, mille juurde sa pead laskma selle inimesega asju ajades ja teine, mis seal on niivõrd iseäralik ja niivõrd omapärane, et sa pead, katsume sinna selle kõrgusele tõu tõusta. No see on, see on niisugused erinevad arusaamised, saamised, aususest ja, ja eetikast ja, ja ja siis see tähendab, et, Et tuleb väga analüüsida, sa võid, sa võid väga kergesti lasta mööda, seepärast on olnud ka aegu, kus meie juures on töötanud psühhoos. Oh sa jumal hoidku, uhkus ajab upakile hirmuks. Kurat, kui sellist püstolipauk tehakse, siis pannakse mind istuma nii vanaks. Ära muretse, küll niisugune, meie hakkame, laine, kes sulle hästi tihti pakke järele saatma. Ja muidugi meid aitavad ikkagi väga tugevasti näitlejad ise. See on oluline, näitlejad on, on tajunud seda, et nende nende olemasolu sõltub sellest, mismoodi nemad hindavad seda mismoodi nad hindavad enese vajalikkus selle rolli juures ja seal kaasamata mõtlemine, nii nagu üldse näitlejatöös on, kui sa võtad mingi rolli, et Sa seda tehes hakkad endale aru andma, et sa hakkad vastutama selle eest, mis sa sellest inimestest välja kujutad. Nüüd, head sõbrad, kutsun ma teid taaskord Itaaliasse, imekaunite ja maailmavaheldusrikkamates mägedesse dolomiidi mägedesse tunnistajaks. Kuidas käib ühe Õnne 13 episoodi salvestamine? Maalilisi alpi aasal kohtuvad kadunud kirjanikueemaldi poeg räim ja ärimees ahven. See on lambaein, midagi rohkemat loota ei ole, seda lehmale ei anna seal niukene nalja, näljavärk aga siin paremat ei kasva. Valmis minema positsioonile. Nii vaikus ümber. Tom valmis. Kaamera. Läks. Top ja mäletad see koht, millest me rääkisime, eks ole? Kunistopini, kuni ma ütlen stopi. Esimene duubel palun. Ja vaikus oli juba öeldud. Ja võte kaamera kaameraga. Väga huvitav. Mina olen juhuslikult sealtsamast kaasmaalane, kurrat värvi välja. Kuulge. Olla Itaalias ja mitte maitsta Itaalia kergeid veine. See oleks patt. Seda ei, teeksin teekonda. Loomulikult tervislikud eluviisid eelkõige. See mulle meeldib. See oli ka ainult väike show, aga ma tegelikult ei suitsetage. Lubage tutvustada, minu nimi on ahven. Harri Ahven. Hari kirjutatakse y iga. Mina olen roim. Lihtsalt rai. Väga meeldiv. Te olete vist esimest korda Itaalias? Mina olen itaalias käinud ainult. Me teeme duubli ainult Tõnu üksid pea, palun meeles see mina olen Raim lihtsalt räim. Väga meeldiv ja väga meeldiv, et sellesse alustas, väga meeldiv. Ei ole varem Itaalias käia. Ja sest sind lööd sina välja oma viimase. Ja läks. Mina olen Raim lihtsalt Raim. Väga meeldiv. Te olete vist Itaalias esimest korda. Aga mina olen itaalias olnud, valan ainult lõuna poolt. Arge daami jaa. Jaa. Jaa, ja missugused naised on Itaalias? Hakatagi minema või? Mis siin ikka? Poisid, maraton ette võtta ma panen siis on vale. Midagi silmale sanda siia, oi, ja missugused naised on Itaalias tööle sinu poolt pööre hakatagi minema või? Pööre tagasi? Mulle tundub, et meie siin oleme ära. Tõnu, jah, kuulge, oodake oleks siin enne ära ja siis sa tuled selja tagant tuled läbi, sest muidu läheb tekst kaduma. Okei, nüüd on selge, saan ta alusi ja, ja miilits-sugused, naised on Itaalias. Hakatagi minema vä? Nojah, mis seal ikka. Kuulge, oodake. Mulle tundub, et meie oleme teiega varem kusagil kohtunud. Oleme mina tundsin sind küll kohe ära. Sa olid laagris köögis ametis ja otsa pedaalid, mingit väljanaermise, seda raha. Lihtsalt näed, nüüd oleme niimoodi, et see mees elab kusagil hotellides ja mina olen see päike ja seal olid laagris köögis ametisse võtta, see tõstasid keek, tõsta eraldi välja eks ole. Sest see on, see on see unistus. Mul mehed on rääkinud, et kui kurat, kui laagrisse, kui kui oleks ankeeti saanud. Ja sina said sealse Ivowskasid seada ennast köögis ametis, siis seal oli leiba. Oli, oli lahedalt, oli käes soov, palun. Mina tundsin sind kohe ära. Sa olid laagris köögis ametis. Ja otsa peale. Nad selgitage ära võtta, et on vaja teha. Või ma ei tea, kaamera. Kaameraga kuradi viirastus vabandusest valedega rannas oli. Kaamera käib kurat, kõnnib siin mägedes ka, igasugune. Nagu te kindlasti aru saite, tegi Õnne võttegrupi Itaalias kõvasti tööd. Kokku salvestati erinevates Itaalia paikades neli episoodi. Üks nendest andis mõista, et kümnendat hooaega alustab Õnne 13 kohe väga ärevate nootidega. Suusad alla, kuna ma hoidsin ja kogenud, no me katsume midagi, ega me katsume sulle suhu panna pärast, ütlesid õigesti. Teemale alguses väike liikunud selline, nagu oleks sealt selle oma sõitu ülevalt lõpetanud, nagu tööd sellest ei jää see väike PVD, et su keha liiguks, et ta ei ole. Et ta ei ole staatiliselt, ei ole paigaldatud. Tehasele viimase viimase viimane oksakene Sellest jätkub täiesti ja siis siis tõmba ära ka prillid, enne kui sa oma juttu alustad. Seal võib-olla on isegi parem, kui päris ära võtad kätte. Mulle tundub, et. Valgusega korras. Nii maid ütlen tähelevooluga. Ja pane kaamera. Jõudu, härra linnapea. Ma mõtlesin, et ma täna ei tulegi. Mul on juba paar laskurit võetud, Aagesin kiita, jõuab noor mees, veri vemmeldab, aga minul on need paar päeva siin alpides juba jalalihased natukene valusaks võtma. See läheb üle organism harjumiseks veidi aega, valu ja võlu üheskoos. Nii ta on, astmeline loodus, väga aristokraatia päid, Saaž, kõik muud mured jäid sinna alla. Aga ta on tõepoolest suurejooneline. Aga mäed panevad proovile. Ja me läheme siit Morna linna tagasi täis hindu ja uut jaksu lähmegi juttu ajama või laseme suuskadel alla ka ikka ikka, mis ma muidu siia alpidesse siis tulime. Kuidas teie sõber, põder on viimasel ajal kuidagi imelikuks muutunud, mulle tundub, et ta on nagu meie ühise ettevõtmise vastu kuidagi ükskõikseks. Omavahel öeldes tundub mulle, et teda ei paista üldse huvitavat Morna linna tulevik. Ja ma vaatasin ka, Tal on nagu midagi temas on, mulle tundub, et see, mis kuldne kodu ette võtad, on tema jaoks ükskõik. Muide, tegemist on väga elujõulise firmaga, loomulikult koos Morna linnaga ja sa mõtled seda pansionaat, mis meil nüüd tuleb Õnne 13. asemele. Kuna majalobudik on Morna linna tuleviku võti, puu peale kõik need nostalgilised hüüatused eestiaegsest majast muigega. Ta on möödas ja linnapea võib kõik oma valimiseelsed lubadused kuu peale saata jah. Punktuaalselt täpne olla. Siis linnapea lubas enne valimisi, et seisab selle maja lobudiku eest kuni valimisteni. AGA käia, jõuame sellesse veel rääkida. Vaata õnnestas jätame samal ajal seda näitab ekraan ja montaaž pärast ja kõige tähtsam vaataja arvamine siis, kui ta vaatajate jõuab. On teil meeles, millised meeleolud valitsesid Õnne 13 majas aastal 1993, kui läks eetrisse õnne esimene seeria. Meeldetuletuseks üks väike katkend Tõnis Kase sõnul Õnne 13 vapilõvide Alma Johannese dialoogist. Nii et täna on ju kõik teada, missugust majaomanikud tagasi tahavad, missugust mitte ainult kolm maja oligi, millel omanikuna ei olnud, no ja kaks. On tõesti tagasi tuleb siis. Ei saa tulla. Avalduste esitamise tähtaeg on ammuilma mööda läinud. Sina oled linnavalitsus, käidwellimise kallis naine, tal võib ju kolm avaldust sees olnud. Kevadel me üritame siiski jõuda lahenduseni, mis esialgu jääb saladuseks sest Õnne tänava maja koos oma inimestega on muutunud rahva jaoks niisuguseks omamoodi sümboliks. Ja kui neid möödunud aastal korraga ilmus välja inimene, kelle idee oli asutada sinna jaapani pensionäride puhkekodu, mis vastab tõele sellepärast et Eestimaa on ju maha müüdud. Ma olen palju sõitnud mööda Eestit ja ja millises mõisas norrakas, kus on soomerootslased ja nii edasi, nii edasi. Kas te võite seda saladust natukene neile avada ka, kas, kas vähemalt Õnne 13 maja jääb seriaalis siiski alles? Aga teeme nii, et ma ei ütle. Sest selle ümber tuleb palju sagimist ja ma ei ütle praegu ei ütle praegu. Igatahes ma tean ühte, et läbi igasuguste vintsutustele, meie ei tohi unustada oma põhimõtet, et niisugune headus või headuse võit on olemas kuidas tuleb ja mis kombel ta tuleb ja kuidas nende inimestega selle selle puhul siis käitutakse ja mida nad üle elavad ja, ja kas nad jäävad sinna majja? Ei, võib-olla nad ei jää sinna majja, kaitseb maja, jääb alles näiteks või? Kõik on võimalik. Teie teate, kuidas lõpeb kevadel on ja kõige mustema stsenaariumi järgi võib-olla võivad olla need seeriad õnne viimased. Kas õnne lõpeb õnnelikult? Noh, siin ükski asi pole igavene, tähendab. Õnne tänav kindlasti jääb kogu see mentaliteet, jääb ta tükike Eestimaad või Eestimaa. Kas nüüd see konkreetne maja jääb, seda meie ei tea, praegu. Selle ümber on. Konkreetse maja ümber on juba paar aastat käinud jälle pinged ja kihinad ja aga, aga kui noh, siin ei saa ka lausa niimoodi publiku nõuetele vastu tulles, et jätame selle vana väsinud maja ikka püsti, aga loodan, et noh, ei, ei ole meil õigust nende inimestega eriti julmalt ringi käia, nende tegelastega seal teine asi. Aga väga see ongi eestlane väga kinnistunud hote märki, noh ka oma kodupaika, oma korter, ma ise tean, kui valuline oli mul endal kolimine majas, kus ma 19 aastat olin elanud ja aga ikka aeg-ajalt kolitakse, vahetatakse medaga. Mõne tänavavaim, kui selline vist vist jääb püsima. Või, või, või kuidas küsima vastu. Kui nüüd ma ise olen vaadanud tagasi alates algusest neid osi, mis kõik on alles ja mida nüüd on lõnga näidatud siis kogu aeg on olnud niisugune tunne, et esitakse osa meie ajaloost ja vaatajal olnud ei, oli paljudel on olnud niisugune tunne ning ma Ma arvan, et seesama meie oma ajalugu ütleb ka ühel päeval selgelt, et aga nii ta läks asja vaja vaadatud teistmoodi ja ma ütleks niimoodi oleme rõõmsad, et me praegu olemas olema. Kaks aastat tagasi ja ta ütles, et ta ühes intervjuus, et oleksite ääretult õnnelik, kui mõni filmikriitik seletaks teile ära Õnne 13 fenomen. Kas te tänaseks päevaks olete saanud selle vastase? Konkreetselt ei ole? Ei ole, tähendab, me ju kõik Obama selles eks fenomen omadusi muidugi iga asi, mis väga kaua kuskil küsinud, et seal tekib iseväärtus. Ise, väärtused nagu, nagu oli näiteks nagu ei tohi kuidagi puutuda, laulupidu ei tohi liiga palju muuta, kohe läheb rahvas närvidest pudeliga. Modernics läheb. See viimane oli laste ja noorsoo oli päris vahvaga. Ta ei olnud kuidagi midagi, oli viltu juba seal, eks ole, liiga palju inglise keelt ja ma tõenäoliselt laule. Nähtavasti see. Aga muuseas, noh ma ütlen ise, maiman, mina, mina ei tohi seda väljalt. Fenomen ta ilmselt on. 10. aasta läheb. Nii Tõnis Kask kui ka Teet Kallas tunnistavad, et õnne on ületanud tavalise seriaali mõõtmed. Õnne 13 kuulub vaatajaile. Suur tänu Tõnis kasele, Teet Kallasele, Õnne 13 produtsendile Raivo Suvistele. Kogu õnne rahvale saate ettevalmistamise eest, mille tõid teieni helioperaator Virve Pulver ja saatejuht Liina Lepik. Lõpetuseks veel üks Tõnis Kase mõte. Kui inimestel on praegu niisugune küsimus, kas tellid olete, kas te nüüd tulete, kas saab olema? Siis teinekord on lihtsad asjad on sellised, ilma milleta lihtsalt läbitakse.