Täna on stuudios Ain Kaalep ja kõne all on Kersti Merilaasi luulekogu antud ja võetud. Millalgi 60.-te aastate alguses oli Eesti raadios vestlus teemal, mis on moodne luule ja vestlejateks olid siinkõneleja Ain Kaalep siis Voldemar Panso ja Kersti Merilaas. Ja selle arutluse käigus kerkis üles küsimus hermetismist. See oli itaalia luules levinud suund fašismi ajal, mille mõtteks oli ühiskondlikuks mõtteks Ärapöördumine ebameeldivast kaasa reaalsusest, ühesõnaga, anda inimestele taga mõttetud ja ilma igasuguse poliitilise varjundi Ta ilu ja Kersti Merilaas, kui me arutlesime sel teemal, sai vihaseks ja ütles, et kui olukord on halb, kui valitseb fašism ja luuletaja pakub lugejatele ainult puhast ilu siis oleks targem küll tal olla hoopis vait. Selle juurde, nagu asi jäigi. Vestlus oli seda elavam Kersti Merilaasi temperament osavõtu tõttu. Aga kui hakata neid edasi arendama sedasama mõtet, siis tuleb öelda, et jumal tänatud. Nõukogude okupatsiooni ajal eesti luuletajad ei olnud vait. Ja vahel tegid nad muidugi ka taga mõttetuid iluasju. Aga mis kõige olulisem, nad õppisid ära. Iseäralikku Shif oli ja, ja nende luuletused olid nii mõnigi kord šifreeritud teated mis olid sõnastatud parimal juhul niimoodi, et tsensor ei saanud aru, aga lugejad said küll. Ja selliseid Sisveeritud teateid eesti lugejatele saati sagedasti ka ka Kersti Merilaas. Eesti okupatsiooni aastakümnete jooksul on ilmunud mõned luuletuskogud mis olukorra traagikat eriti sügavalt kajastuvad. Saksa okupatsiooni ajal ilmus Marie Underi mureliku suuga kahtlemata selle aja luule tipp mis sai rahva hulgas erakordselt populaarseks. Saksa okupatsioon oli nii mõneski mõttes hoopis vabam kui Nõukogude okupatsioon näiteks kas või luuletus koju minema, mis oli pühendatud Soome sõjaväele, mida Saksa okupatsioonivõimud ja üldse ei armastanud, sai siiditrükis ilmuda. Nõukogude ajal, nagu ma ütlesin ja oli vaja Hifrit. Ja kui me ühe nõukogude aegse luule tippteosena nüüd kõneleme Kersti Merilaasi kogust antud ju antud ja võetud, siis sagedasti märkame, et tänapäeva lugeja nii mõnegi luuletuse juurde vajaks kommentaari. Omal ajal, aga, kui ta ilmus 1981 osteti ta silmapilk ära ja, ja mõne aasta pärast ilmus isegi uustrükk nõukogude ajal kaunis harv juhus, et midagi sellist juhtus nii, et lugejad said imehästi aru. Ja nii mõnigi luuletus oli selline, et võiks arvata ta, et Venemaal, kus oli olukord palju umbsem kui Nõukogude Eestis ei oleks saanud üldse ilmuda. Kersti Merilaasi luuletuskogu teatud toone õigustes loomulikult. Isiklik traagika oli surnud tema abikaasa elu ja luulekaaslane August Sang. Üldiselt väga lugupeetud kultuuritegelane ja niimoodi ei olnud tsensorelgi midagi ütlemist, kui Kersti Merilaasi luules kajastus nii mõnegi sünge ja traagilise motiivina. Eriti muidugi tsüklis ringreis, millega luuletuskogu algab. Aga need ei teeks õigesti, kui me näeksime selles luuletuskogus ainult süngeid toone. Oma Enda arvustuses, mis ilmus ka 1981, leidsin ma seda, et see reekviem on pühendatud õieti meile kõigile, millega ma mõtlesin seda, ta ei ole ainult leinajumalateenistuse tekst, ta on ka midagi muud. Ja, ja väga paljudele meie probleemidele annab kajastuse. No kasvõi esimese kõige süngema tsükli lõpus seisab luuletus, mis on pühendatud muidugi pojale. Ma loen selle ette, see on lühike, kõlab nii. Jälle seisab see poiss inglisillal, seisad narmendama isteksastes, kolossaalsed, kollased lokid, täis lumelit, treid, kullaketrajad, kullaketrajad, muistsetest Pärnumaa põlislaantes veel pole katkenud. Veel kestab teiegi edus. August Sang oli pärit Pärnumaalt. Ja mis tänapäeval võib olla erilist huvi pakub, on, on ajakajastused selles EDM kogus ja mõni neist on õigegi julge. Me leiame siit näiteks väikese luuletuse, meie nooruse sireli hoiad. Kus Meie nooruse tähendab, autori noorus katkestab välihall, tähendab feld, Grow, Saksa sõjavägi muidugi, aga ka vile ja võõramaa laul, Tartu tänav. Vile, see ei viita enam Saksa sõjaväele, saksa sõjaväelauludes vile ei esinenud. See on teadagi kelle sõjavägi, kelle levi lauludes vahel ka vilistatakse. Ja võib-olla kõige julgel liide ajale ja isegi poliitilistele probleemile on luuletus muistsed mehed. See kõneleb mõõgast Viru sepp, Movellekene Lääne Sepulangukene, miks sina meile mõõga tegid? Meist pole mees ta mõõka tõstma, rüütlirauda liigutama ja lõpuks öeldakse, et teinud naistele naastlikenenoolikuile, nõelakele ja nii edasi. Siin avaldub see kurbus selle puhul, et me ei hakanud vastu. 39. ja 40. aastal. Et me siiski seda sõja lõpul ja kahjuks suurelt osalt sakslaste liitlastena tegime, on muidugi ise probleem, aga selle peale me seda luuletust lugedes loomulikult mõtleme ka. Ja et ilmtingimata tuleb märkida ka Kersti Merilaasi ruumitunnetust, mitte olnd ajavaid ruunitunnetust. Ta elas oma elu viimastel aastatel üsna pikka aega Peedul Kirjanike Majas. Ja no näiteks kõik ei tea, aga mina tean. Pihke luuletus, kaks visanud troopi on nagu autor ise ütles, sõna-sõnalt elust maha kirjutatud. Tema vestlus puris kaburiga, kes sealsamas elas, kõlab nii. A. See on pois kabu vähesa elust, tead. B, see on Kersti Merilaas. Tõsi, kuid nii palju siiski, et ma tahan midagi enam teada. Ei ta, aa siis juba liiga palju, sa tead. Pessimistlik luuletus muidugi. Aga pessimism ei ole, nagu ma juba ütlesin, selle reekviemi põhitooniks. Väga huvitavad koha motiivid luuletustes vapramäeveerul ja Tartu Elva rongile. Elva kandi inimestele ei ole vaja rohkem mõeldagi, Nad tunnevad kohe ära, millest luuletuses jutud. Aga lõpuks jällegi üks luuletus, mida ma hea meelega tsiteeriksin üleni, ta on väga ilus luuletusega. Aga kahjuks ei, ei, lubasid aeg, see on Bernard Kangro-le pühendatud luuletus kellest on öeldud, et maha ta jättis oma mesilasrahva kuld ruuge ja läks merede tahata otsima siniseid mesilasi. Sinised mesilased on, eks Bernard Kangro. Luule ja proosa. Teele omal ajal ilmudes muidugi Bernhard Kangro nime ei saanud luuletusi märkida, nagu oleks pidanud tegema. Ja luuletuskogu lõpeb väga sügavamõttelise epiluugiga, mille nimi on käolina. Vahel nüüd jälle uitan neis paigus, kus meie lõtke kurd, leegid siis maikuus ja, ja selle lõkkeasemel kuni tulevase kattub näolinaga, kuni langeb lepitus üle mu juuste, kuni siiakingule kasvõi 10 kuuske, iga kuuse latva keskeltläbi 10 korda 10 kullast käbi. Kersti Merilaasi luuleraamatust rääkis Ain Kaalep. Eks liibris? Raamatuaasta lehekülgi.