1993. aastal ilmus Kanadas üks mälestusraamat Juhan torkist omaaegsest kuulsast haridustegelasest ja koolimehest Eestis. Ja raamatu pealkiri on seisata rändur. Täna tulin ma külla ühele raamatu koostaja ist. Viiu Klemetile Tartusse ülikooli raamatukokku. Ja võib-olla ma teete võimatu ülesande, sest ma palun, et poole tunni jooksul iseloomustaksite seda raamatut iseloomustaksite meest, kellest see raamat on kirjutatud. See oli mulle tõesti küllalt suur ootamatus isegi teatud mõttes rabava ootamatus, jaanuaris helistasite. Et sellist saadet võiks teha, et teil on selline raamat kätte juhtunud. Ja selle tõttu siis, kuna see nüüd teoks on saamas, siis ütleks paar sõna sellest autorist ja raamatu saamisloost siiski ka. Ja miks ma selle pealkirja niimoodi valisin, meil oli raamatu teise koostaja Andres torkiga tõesti ja tema perekonnaga väga palju sellest juttu, aga ma valisin selle, millega pärast kõik nõustusid, mida Juhan Tork on väga palju kasutanud oma elu ühe motiivina. Asi on selles, et inimene peab vahetevahel aega võtma endale aru andmaks, et üle vaadata, mida ta teinud on. Sest see on kahest osast võib-olla või aspektist kasulik. Ühest küljest see, et sa saad korrigeerida ennast. Aga teisest küljest võib-olla ka sellepärast, et teised saavad sellest ehk ka midagi õppida kasvõi esitletakse ehk mõned veadki, mida teised ei peaks siis kordama ja selle tõttu ta siis ütleb ühes oma 35. aasta töös pea aru oma jumalaga ka oma südametunnistusega. Sest just tänapäeva, mil maailm, eriti Euroopa maailm nii väga ruttab, mil kõik inimesed rühivad, on see väga oluline. Kas siiski puudubki alus hoiatusel Euroopa hukkub kui Euroopa õppi idamaist voorust kontemplatsio sisemise vaatluse oskust? Ja küllap siin on väga ammendav põhjendus, et see raamat on mingil määral ikkagi väga sügav vaatlus selle aja 90 aasta peale, mida ta tegelikult endas on läbi kandnud mitme mandri ja riigi kodanikuna. Ja võib-olla siis veel nüüd sellest raamatu järgnevast osast, kuidas ta on üles ehitatud, üles ehitatud, anda kolme põhiliselt väga suure andmebaasi peale. See on siis kõigepealt doktor professor endale aru ja poolt Ilmar ja Andres torki poolt lindistatud Juhan torki mälestused, need on 30 kasseti mida väga pika aja jooksul tuli tõesti siis ümber kirjutada ja hiljem siis töödelda selleks mälestusosaks. Teiseks siis Toronto arhiiv ja kolmandaks Eesti ajaloo arhiivis Liivi tänaval siin Tartus see arhiiv, mis sõja järel vahetult teise maailmasõja järel sattunud Juhan torki kodust filosoofi tänavale, Eesti ajalooarhiivi. Kõik need andmehulgad on olnud tõesti väga mahukad ja siin raamatus tegelikult midagi nagu väljastpoolt ei olegi, kõik baseeruvad nendele kolmele allika kogu meile. Siis peaks ütlema veel, et selle Eesti haridustegelase ja koolimehe raamat võib olla peaks mingil määral sattuma tõesti kõikidesse Eesti kooliraamatukogudesse. Nii on ta ise seda planeerinud ja ta tiraasiks Ki soovis ta veel oma eluajal. Et see võiks olla üle 2000, et üks osa jääks sellest siis väliseestlastest kasutuskonda. Aga teine peaks sattuma kindlasti Eestisse, siis kui ta veel elas 80. aastal ei olnud sellest veel mõtet unistadagi. Sest ka raamatut ennast ei olnud, aga juhised selle kohta on keik tal olnud olemas. Need on olnud tal lintidel Janne, et ma leidsin sealt väga täpselt, kuhu ma Kanadas selle arhiiviga töötasin. Ja nüüd tahaks veel ütelda, et ma võlgnen igal juhul väga suurt tänu väliseestlastele ja kui seda tihti arvatakse, et see on nagu nende kohus või siis mina ütlen küll, et seisa sugugi olla mitte kellelegi kohus, et üht väga suurt rahvusprobleemi tähendab rahvusprobleemi selles mõttes, et hoida seda rahvust kui tervikut tema täiuslikkuses üleval. Et seda pidid väliseestlased nüüd nii väga kandma ja seda rolli, nende roll ei ole tegelikult ju täiesti õigesti ja lõpuni üldse mõistetudki. Nii et siin selle raamatu sünniloos on doktor Arujal küll kohutavalt suur osa, sest need lindistused ikkagi üle 30 kasseti, need kestsid ikka päris mitu kuud. Tundide viisi tuli seda tööd teha. Ja teiseks, kui see raamat nüüd ikkagi valminud on, siis tahan ma ütelda, et see levik Eestis mis on ka ju küllalt oluline on juba alanud. Möödunud aasta detsembris tähendab 94 detsember. Ja Rahvusraamatukogu abiga kelle komplekteerimisosakond eesotsas selle töölõigu juures siis Katrin kompusega on mulle tõesti väga meeldivaks partneriks olnud ja ega ma ei kujutaks ette, kuidas ma muidu suudaks seda tiraaži Eestis laiali laotada. Ja kuna Raamat ilmus ju täiesti 93. aasta oktoobris, siis ei tahaks seda aega enam ka raamatu levikul mitte mingil juhul kulutada. Võib-olla veel üks detail, mida eesti koolilembene või, või haridussüsteemi puutuv elanikkond peaks tähele panema, on see et 989 toimus Juhan torki 100. sünniaastapäeva tähistamine Tartu Ülikoolis ja Tartu Õpetajate seminaris. Siis koostasime sellise väga pika nimekirja, kes mälestuse raamatut, mis tegelikult ju siis veel oli alles millises seisukorras. Et kes seda raamatut sooviksid. Ja see raamatusoovijate nimekiri on nii Kanadas, Torontos kui ka koopiana minu käes. Ja see on küllalt pikk, paljusid neid inimesi ma ei suuda kindlasti otsida, paljud neist on surnud juba. Kuid kindlasti nad ise mäletavad. Siis seda raamatut võiks väga lahkelt saada siit Tartu Ülikooli raamatukogust Viiu klienti käest. Teie Viiu Clement ei ole mitte ainult üks raamatu koostaja, te olete ka Johan parki vanema õetütar. Mäletate onu ka sellest ajast, kui te laps olite? Muidugi mäletan, sest tegelikult on see tõsi, et mõned mälestused hakkavad figureerima ikkagi inimeses juba enne eluaastat ja kui ma neid asju tagasi mõtlen, siis siis kuskil kolmandast eluaastast peale, siis tõesti need esimesed külaskäigud on mul ikka nii perfektselt meeles. Need leidsid aset põhiliselt lihavõttepühade ajal ja jõuluajal. Ja vähemalt ühe, see on mul meeles, kui me värvisime kõik koos mune. Ja siis minu hea onu, ta oli kohutavalt elurõõmus ja huumorimeelega inimene, nii et meil oli alati niisugune tohutu humoorikas õhkkond nendelt kordadel, kui tema majas oli. Ja üldse peab ütlema, et kui nemad Meie koju tulid Elva külje all väga ilusasse maastik konda, kus siis ei olnud veel mingit nisust hilisemat reisustust, ei kolhoosidest ega suvila mölludest, neid on seal praegu üle 320. Siis paikkond oli tõesti üks Eesti ilusamaid ja seal oli kohutavalt palju ka Eesti teadlaskonna külaskäike sinna ja alati toodi meile raamatuid, nii et eriti onu pere. Kui nemad tulid, siis olid suured aia maasikad, sest neil oli Tartu kodus suur aed. Õieti kaks aeda, kus nad edukalt seal viljele Sid neid suuri häid sorte ja teine siis lasteraamatud. Neid oli ka väga ilusaid ja mind võeti alati kukile. Ma arvan, et räägime nüüd onu Juhan Darcy eluloost lühidalt, aga olulisemaid punkte siiski silmas pidada. Tema elu on üldiselt väga huvitav retro spektiivselt jälgida sest mina võisin osanikuna sellest ikkagi väga vähe endale talletada ja selle tõttu see nagu üldse alla ei tule, peab ütlema, et see, mida ta oma mälestustes rääkinud on ja mis tema biograafi jättes, neid on ka autobiograafiaid küllalt palju tema teadlasfunktsioonide pärast Eesti vabariigi esimese vabariigi tingimustes küllalt palju koostatud ja need on siin ajaloo arhiivis kõik olemas. Et ta on alati rõhutanud seda, et ta on kasvanud ikkagi väga meeldivas miljöös selles mõttes, et seal olnud lihtne praeguse aja inimestest peab seda kindlasti väga põlastusväärseks. Et ta on olnud väga looduslähedane ja paljasjalgne politseipoiss, siis tema on seda just hinnanud ja ta on seda oma hilisemas artiklite ja, ja tööde puhul ka kindlasti silmas pidanud, et just see on tema arengule kohutavalt palju andnud. Et tema kasvamise esimest etappi, kus inimene formeerub, ei ole piiratud ja selle tõttu on ta tõepoolest ka hiljem eriti olnud vaenulik nende režiimide vastu, kus inimene on surutud mingisugusesse sellisesse nimel meeritud massi ja ta ei ole indiviid kui üksikisik tõesti ja vaba isik selles suures kogumis. Ja, ja nii ta hindab oma niisugust väga head kasvukeskkonda ema isa juures küll väga kõrgelt. Ta ei ole muidugi selles mõttes väga muster poiss olnud, et ei ole õppinud nii nagu Tammsaare aurus. Härra Maurus on. Et iga poiss peab õppima nagu hull tema just selline ei ole olnud, aga see ei ole mitte seganud tal saamast tõesti väga erudeeritud inimeseks mida on tõendanud tema hilisem tegevus, kooliharidustegelasena, aga ka tema tööd. Kui ta kasvamisest niisuguses varasemas eas veel rääkida, siis Ta on tõesti olnud väga trotslik kõikide nende ilmingute vastu, mis venestamise seal tema esimeses koolis see oli Tartu linnakool tohutult drastiliselt ilmnesid ja see nisugune, trots ja kuuletamatus selle süsteemi vastu, mis siis järgneva okupatsiooni ajal 40.-st aastast alates jäi selle selle tõttu, võib-olla ta mõistis sügavamini ka missugune oht ühel võõral võimul võib olla. Ma ei ole kunagi oma kooliteel jälginud niisuguseid rangeid programm 10 ja ajanud taga koolitunnistuse hindeid. Aga ta lugemus on kohutavalt kõrge ja kui ta oli äärmiselt noor, siis juba hankis ta endale esimesi raamatuid muidugi Tajastaga eestikeelseid raamatuid, aga ka ajalehesabasid ajalehti, igasuguseid ajakirju, kõiki, mis tollel ajal kätte sai, sest kõik see oli sajandi algus siiski järele ja aru saama. Siis missugune eneseharimise võimalus siiski oli väga piiratud. Nende väljaannete poolest. Me ei saa seda võrrelda 20.-te aastate ja 30.-te aastate kirjanduse valikuvõimalustega. Tema esimene kooliaeg oli 1899 kuni 1905 oli see esimene kool. Järgmistest koolidest võiks nimetada seda, et lõpetas eksternina Alexanderi, kuna siinjuures 1910 tegi seal küllalt hästi, juba siis oli ta tõsisem ka. Ta oli tohutult palju lugenud omal käel õppinud ladina keelt ja teisi aineid, matemaatika oli tal suurepärases sügavuses käes tõesti programmi ületavalt. Nii et 1910 lõpetas ta Aleksandri gümnaasiumikursuse. Ja seejärel läkski ta kohe ülikooli. Seal oli ta kahe vahel, mida õppida, õppida ülikoolis keeli või või filosoofiateaduskonnas ajalugu. Sest siis ei olnud erialasid nii palju ja seda ta tegelikult väga kahetseb. Aga keeleteadlaseks ta ennast ka ei pidanud, see huvidas nisu, sügav ei olnud nii, et oleks ajalugu õppima. Kui nii võtta, siis ülikool, mille ta lõpetas nelja aastaga, nii nagu ta ise ütleb, ei jätnud temasse nii sügavaid ja vapustavaid elamusi. Vehkida õppis seal küll kiirendatud korras, eriti viimastel kursustel ja juba enne ülikooli tegi tegelikult oma kandidaaditöö mille ka ta sai ka edukalt lõpetada hiljem enam uut magistritööd tegemata. See oli tõesti valminud põhiliselt juba enne ülikooli õpetajate kursustele. Tehtuna võib tellituna ometi see neli aastat ülikooli on temas ikkagi jätnud kindlad suunad, kindlad taotlused ja see on siis pedagoogika, psühholoogia koolides on justkui rohkem rääkida ei saa, kus ta õppinud on, siis peame rääkima sellest, kui palju tollel ajal. See on siis sajandi esimesed 20 aastat ja võib-olla ka pisut enam veel. Aga kui palju siis ikkagi määrasid ära inimeste kujunemises, täiendab ped, täiendab eri vormid. Need olid mitmesugused kursused või tsüklid, kus oldi kas ise õpetaja või ka lihtsalt käidi õppimas, aga nii ühes kui teises inimene igal juhul sai mingisuguse kindla protsendi jälle juurde sellele, mis ta oma elus oluliseks pidas. Nendest täiendate vormidest peaks kindlasti rääkima kronoloogilises järjestuses. Valga pedagoogilisi kursusi, milles ta oma memuaarides osas ka väga põhjalikult räägib. See oli siis 1000 905906, sealt ta sai õpetaja kutse. Kui ta oli leeris ka ära käinud ja siis talle kutse anti paberil. Aga hiljem käis ta veel 1912 Soomes seal viibist rahva tuu sularahvaülikooli juures. Ja see oli päris pikk kursus, ta sai seal suurepärase ettevalmistuse peensusteni, peab ütlema. Raamatukogunduse erialal ja selle tõttu ka siis hiljem Karl Eelpundiga koos juba hakkasid nad mõtlema Eesti raamatukogunduse konkreetsetele sammudele ja ta oli siis 13. aastal üks esimesi raamatud kogu inspektoreid pidas sealses mitmeid kursusi, õpetas, kuidas seda tööd teha, päris niisugusel konkreetsel alusel. Siis olid ka, kuna ta ees suur sportlane, siis ta käis 1916 selle tõttu võimlemise õpetajate kursustel. See oli tegelikult Riia õpperingkonna juures olev kursus. Aga kuna seal olid sellised tõepoolest kindlasti eestlastele väga tuntud õpetajad, see on Anna Raudkats, Helmereitze Parts ja Ella Ilback siis ka selle aasta jooksul ta võitis võib-olla rohkem, kui, kui ta oleks seda ise ette suutnud kujutada. Et kuidas. Mul ei oleks olnud siis tegelikult ikkagi see rikastas teda mitte ainult füüsilises vormis, vaid, vaid ikkagi päris suure annuse sai ta sealt tegutsemiseks hiljem Tartu Õpetajate seminaris. Ja selle tõttu siis ka Tartu Õpetajate seminari. Spordi osakaal on ikkagi kooliõpilaste programmis väga kaaluv ja väga loogiliselt ja loomulikult ühitatud muude õppeainetega, kuigi mitte sellise võrdlusena, vaid et need eelmised kursused polekski nagunii väga tõsised. Kuid võib-olla teadusliku sellise väärtuse poolest on tema täiendõppes vaieldamatult kõige tähtsamad olnud. Leitsik. Leipzigi Ülikooli Hamburgi Ülikool see on 1921 esimene ja teine 1923. Need olid ikka terve semestri jooksul ja mõlematel kordadel. Tegid no seal niivõrd palju olulisi tähelepanekuid, mille hiljem baseerus tema doktoritöö ja kogu tema edaspidine pedagoogi tegevus. Need olid siis sellised tõuked testimiseks, testimise rakendamiseks, koolipedagoogikas üldse, Tartu Õpetajate seminari direktoriks olemine, olemist Jaan Darcy kõige tähtsam elude osa, mis teie arvate, mida kindlasti ise seda ka nimetanud tähendab, kas ta kõige olulisem osa on aga vähemalt kõige ilusam osa kindlasti? Ja ilusam mitte ainult selle sõna nisuses lingvistilises tähenduses, vaid ikkagi päris laias ja hõlmavas tähenduses inimesed tegevuse kohta. Aga peab ikkagi enne ütlema, et ta veel ülikooli eel juba oli õpetaja Tartus väga tunnustatud ja Eestiski tunnustatud marja aedniku koolis seal ta oli neli aastat, sinna jäigi sisse ka mitu aastat ülikooliaega 1909 kuni 1913. Ja see aedniku erakooli algkoolis õpetamine. See juba andis talle niisuguse arusaamisel, mida tähendab üks õpilasolevus, kes algab oma kujunemist ja mis tähendab see, kui teda saab õpetada eesti keeles. Sest see oli muidugi eestikeelne kool, selle tõttu seda kooli ta on väga kõrgelt hinnanud, siis oli lühemat aega taga Kadrina haridusseltsi algkoolis 1920. aastal aga siiski ka terve ühe poole aasta vältel, peaaegu olude sunnil pärast ülikooli lõppu pidi ta tama otsima esimese maailmasõja käigus võimalusi vältida sõjaväge ja selle tõttu ta siis pidi õpetama kommertsgümnaasiumis, mis tegelikult nagu andsid vabastuse sõjaväeteenistusest. Ja ta sattus niimoodi Venemaale trotskisse ja Twinskisse. See oli ka ikkagi tervelt peaaegu kaks aastat, siis on veel üks niisugune ka halb ajalooline etapp olnud Eesti ajaloo vältel seal 17 18 vahetus. Ta sattus siis Rakverre, kus tal oli küllalt palju probleeme. Jällegi kommunistidega. Ka Rakveres oli ta tütarlaste gümnaasiumi juhataja ja ka veel ühes koolis, õpetas Rakvere algkoolis ja seal, kus ta kohtus mitmete Eesti väga tunnustatud haridustegelastega hiljem haridusministeeriumis k n murdma ja hiljem ülikoolis näiteks ka Peeter Tarvel. Nii et ka seda etappi ei saa siin mainimata jätta või täpselt niisamuti, kui ta Rakverest vabanes siis lühike periood umbes pool aastat ei natukene rohkem kui pool aastat Tartu tütarlaste gümnaasiumis, mida just Läti, see oli 18 19. Kui ta Rakverest tuli see Tartu tütarlaste gümnaasium nüüd nimetatule vahepealsete nimedega Tartu teine keskkool ja Miina härma nimeline keskkool, kas see oli midagi, mis tundub see võib-olla juba liialt korratuna, aga ometi nii tähtis? See oli mingisugune eriline eestluse võidukäigu algus või võitu lähenemine või, või midagi sellist, mis tõesti hakkas nagu peale tungima hariduselus ja levis selle järel siis ka mitmesse eluvaldkonda. Nii et see etapp enne Tartu Õpetajate seminaritööle hakkamist 1919 aprillis see kõik on olnud ikkagi küllaltki oluline, nii et selle tõttu vastates teie esimesele küsimusele, et et kas Õpetajate seminariperiood oli talle kõige tähtsam, siis võiksin ma ikkagi ütelda teatud Joannakusega, mis nagu tema enda tegevusest igal ajal välja paistis. Et kõik need eelnevad perioodid olid talle väga kallid ja väga õpetlikud. Ka Tartu Õpetajate seminariperiood on äärmiselt oluline olnud ja ka väga pikk periood tema elus. Nii et selle tõttu on siin tõesti küllaltki keeruline teha mingit valikut. Kui ta 1918 juba alustas ja lõpetas 1919 selle seminari õpetajaskonna ja programmide koostamist õpetajata koosseisu vaatlemist, et keda ta võtaks siis, siis sattusid tegelikult sinna ikkagi sellised nimed, kes eestlaste jaoks all. Ma mõtlen küll ka tuntud ja suure osakaaluga eesti kultuuriloos üldse. Võib-olla mõned nimed ainult siin kiiruga loeksin ette, kes siin saaks vaielda, et neid nimesid ei tuntaks, aga nad olid kõik seal täiskoormusega tegevad. Johannes Aavik, Albert Saareste, Eesti keel, Mihkel kamp on eesti keel, koduloo ja metoodika alal. Friitrich Puusepp jälle väga tuntud inimene, eesti keeles graafia, Karl Rudolf Veski, akadeemik Veski vend. Tema oli matemaatika eriala inimene ja, ja temaga oli Juhanil küllalt palju kokkupuuteid ja olid neil ka teatud kooste muudes valdkondades väljaspool seminari. Peeter põld, Voldemar ja Alfred Koort, pedagoogilised ained, Juhan Tork muidugi ise. Sis Peter treiberg Tarvel ajalugu, loogika. Marie aul ajalugu, geograafia kindlasti väga tuntud nimi oli ka hiljem Jaan Rummo geograafia looduslugu. Rääkimata muidugi Edgar kantist, August vagast, Jaan portist geograafia. Siis Erich Jaakson, Paul Kogerman, keemia Voldemar Melnik, Mart pukids, Karmin, Merilain, joonistamine Eduard Sten man Johan Kõpp, Gustav rutta, põld, usuõpetus, isegi käsitööspetsialist härra Nigul kes ka pedagoogikaga tegeles. Wanda Johanson või Juhansoo, hilisemal Vene ajal hakati teda kutsuma Juhan, sooja ta niimoodi ka. Hiljem üritas oma nime ja siis võib-olla ka veel terviseõpetusest Felix lepa, Rudolf Tamm ja saksa keel näiteks Erich Jaanvärk ja kodanikuõpetusse Richard Kleis. Ma võin küll öelda, et kõik need inimesed, kellega mina olen oma elus kokku puutunud oma hilisemate töö ja, ja muude ja õpinguaegade jooksul, et kõik neid nimesid teavad. Seminaride saatus Eesti vabariigis oli küllaltki keeruline. Ja selle tõttu suleti enamus seminare, neil oli mitmes linnas suleti enamus kõik 32 33 aastal. Ja nii sattus ka siis Juhan Tork ometi otsijaks ja ta pandi Tartu 15. algkooli juhatajaks seal, kus ta ka enne oli kunagi õpetaja olnud. Aga tegelikult olid Juhan tark olnud ülikooliga seotud 1924.-st aastast peale. Ja siin ta sai hakkama ikkagi väga olulise osaga oma teaduslikust tegevusest. See oli eesti intelligentsi kui doktoridissertatsiooni valmimine ülikooli aastad. 1924 40, kui ta vabastati kommunistide poolt ja uuesti sai ta ülikoolis töötada 1942. Kas nad on olnud muidugi tema kõige küpsem ja kõige teadusmahukam tegevusaeg? Selle kõrval, kui ta ülikoolis töötas oli ta ka pedagoogiliste ainete lektor Tartu kõrgemas kunstikoolis Pallas kus töötas ka tema sugulane minu lell Eduard Ahas. Ja kui kunagi teie Norris helistasite, et te tahate Juhan torkis saadet teha, siis mulle torkas kohani imelikult mõttesse. Et kui kummaline võib olla elu, et Juhan Tork, kellest ei ole iialgi ühtegi saadet Eesti 50 aastases lähiminevikus tehtud teine mees, selline, kes oleks ka mõnda sõna kunstnikkonna poolt käärinud kas või kriitilisest seisukohast, aga kes oli ometi oma 41 eluaasta jooksul tohutult töökas ja tohutult populaarne oma õpilaskonna hulgas, see oli seesama noor kunstnik Eduard Ahas nüüd olnud küllalt tihedalt seotud ja Pallases nende tööalane kontakt, millest võib-olla mõni sõna ühes järgmises saates Pallase perioodil siis ka tekkis. Ma arvan, et täna ütlen ma teile, viu, Clement, suur tänu ja me jätkame kunagi hiljem juttu Juhan torkist rääkides siis tema eksiili aastatest ja tema töödest.