Keskööprogramm. Keskprogramm. Tere õhtust. Kui mõtleme Herman Hessele, siis mõtleme ennekõike tema stepihundile ja klaaspärlimängule. Täna ettelugemisele tulevad tekstikatked pärinevad Hesse hilisloomingust. Vanameister oli siis juba 74 aastane. Elust tagasi tõmbunud inimese mõtted rändavad ikka lapsepõlve. Ühelt poolt pakub see tekst olupilte 19. sajandi lõpuperioodist Hesse lapsepõlvemaalt. Põgusalt kuuleme ka Hesse isa sidemetest Eestiga. Aga mis kõige olulisem, ka vanuigileiab meister, mida armastada ja imetleda. Sest selja taga on ju rikas ja sisukas elu. On meilgi võimalus saada tuge ühe vanamehe rahulikust mõtisklusest. Katkendeid Herman esse proosapalast, kerjus loeb. Tõnu Mikiver. See lugu on ilmunud Loomingu raamatukogus 1970. aastal saksa keelest tõlkinud Helmi Silvet ja kogumiku pealkiri oli unenäo kingitus. Tänase saatemuusika valikonnaga Siljava hoolilt. Me oleme ju seal maal niisugusel teelõigul või käänakul, mille tunnuste hulka kuulub seegi, et meedia enam inimesest midagi. Sest me oleme liiga palju temaga tegelenud, sest liiga palju on materjali tema kohta. Sest antropoloogia, teadus, inimesest. Eeldab lihtsustamise julgust, mida meil ei ole. Nii nagu nüüdisaja populaarsemad ja moodsamad teoloogilised süsteemid rõhutavad kõigest väest absoluutset võimatust jumalast midagi teada. Nii hoidub ka inimese teadvus hirmuga inimese olemusest midagi teadlast või ütlemast. Moodsalt häälestatud bioloogide ja psühholoogidega on sama lugu, mis meie kirjanikega puuduvad põhialused, kõik on muutunud küsitavaks ja kaeldavaks. Kõik on ära õõnestatud ja suhteliseks tehtud. Ja ometi kestab tööd teha ja mängida. Nii nagu meie kunstnikud, püüavad ka teadusemehed agaralt täiustada oma uurimisvahendeid ja keelte ning kiskuda olematusest või kaosest välja vähemalt mõnda hoolega uuritud ja kirjeldatud vaatepunkti. Nähtagu selles kõiges languse tunnust, kriisi või paratamatult üleminekuastet. Kuna see tundmis edasi elab. Ja kuna me teda järgides tunneme mingit mõnu küll pisut üksildast nukrat leiame sellest natuke elu mõtet ja eneseõigustust siis ei maksa meil nuriseda, kuigi Me mõistame neidki kolleege, kes üksildases Trabelemisest väsinuna alistuvad ühtsuse, korra selguse ja ühtekuuluvuse igatsusele ning otsivad varju kirikust, religioonist või sele moodsatest arendusvormidest. Meile erakuile ja kange kaelsetele patust pöörmatutele ei ole isoleeritud ainult needus ja karistus vaid kõigest hoolimata ka olelusvõimalus. Ja see tähendab kunstnikule ühtlasi loomisvõimalused. Mis minusse puutub, siis on minu üksindus peaaegu täielik ja minuga keele poolest kokku kuuluvat ringkondade kriitika või tunnustus vaenu või sinasõpruse avaldus läheb enamasti minust mööda, nagu lähevad mööda Surje kõrvust külastavate sõprade pika ja ja paranemise soovid. Kuid see üksindus, see väljalangemine süsteemist ja ühiskonnast see tahtmatus või võimetus kohaneda lihtsustatud olelusvormidega ja elamistehnikaga ei tähenda kaugeltki mitte põrgutega meeleheidet. Minu üksindus pole kitsas ja ka mitte tühi. Ta ei lase mul küll läbi elada, tänapäeval kehtivad eksistentsi vorme hõlbustab aga näiteks 100 minevikku ja võib-olla ka tuleviku eksistentsivormi läbielamist. Ta mahutab lõpmata suure osa maailmast. Ja ennekõike ei ole see üksindust tühi, ta on täis pilte. Ta on omandatud aarete minagi saanud minevikku omaks võetud loodusevaramu. Ja kui töötamise ja mängimise tumm minus ikka veel edasi hingitseb, siis just tänu neile piltidele 1000-st pildist ühegi fikseerimine jäädvustamine üles tähendamine, veel ühe mälestuslehe kirjapanek paljudele teistele lisaks on iga aastaga küll raskem ja vaevarikkam kuid mitte vähem ahvatlev. Eriti ahvatlev on panna paberile ja fikseerida minu elu algul pärinevaid pilte mis miljonite hilisemate elamuste ja muljete all on ometi säilitanud värvi ja selguse. On ju varasemad pildid vastu võetud ajal, kus ma olin veel inimene, poeg, vend jumala laps ja mittepundar, kihkusid reaktsioone, assotsiatsioone mitte veel inimene praegusest maailmapildist. Püüan kindlaks määrata väikese stseeni aega kohta ja tegelasi. Kõiki ei saa küll päriselt kindlaks teha näiteks aastat ja aasta aega, ka mitte osavõtjate täpset arvu. See oli tõenäoliselt üks kevadine või suvine pärastlõuna. Ma võisin tookord olla viienda ja seitsmenda eluaasta vahel. Mu isa aga oli umbes 35 või 37 aastane. See oli isa jalutuskäik lastega. Osalised olid isa mõõde Adeele, mina ja arvatavasti ka minu noorem õde rubla, mida ta ei saa enam kindlaks teha. Peale selle oli meil kaasas lapsevanker, milles me sõidutasimekas sedasama nooremat õde või siis ja see on tõenäolisem oma noorimat venda Hansu, kes ei osanud veel käia ega rääkida. Jalutuskäik toimus paaril tänaval spaleni aguliservas 80.-te aastate baaselis Nende tänavate vahel. Spaalineering tee ääres. Lasketiiru lähedal asus meekorter. Spaline ringtee ei olnud siis veel nii lai nagu nüüd. Sest kaks kolmandikku sellest võttis enda alla Elsassi viiv raudteeliin. See oli väike linlik, hubane ja vaikne paik tolleaegse baaseli ääremail. Paarsada sammu edasi algas juba kütti, niidu lõputu välikivimurd ja esimesed talud all šovilli maantee ääres, kus meie lapsed mõnikord soojas hämaras laudas lüpsisooja piima saime. Ja kus me täis munakorvikesega koju tulime, hirmul ja uhked, et see meie kätte usaldati. Ümberringi elasid lihtsalt pürielid, mõned käsitöölised, enamasti aga inimesed, kes linnas tööl käisid ja õhtuti piipu popsutades aknal rinnutasid või. Maja eesiste saiakestes muru, pügamise ja kruusa kriibimisega tegelesid. Meie isaga, kes oma tütrekest ma rullaksüüdis Oli pärit kaugelt võõralt tundmatult maalt. Venemaalt. Ta oli baltlane Venemaa sakslane ja murrakust, mida rääkisid tema naine, lapsed ja kogu ümbruskond ei võtnud ta surmani midagi omaks vaid rääkis keset meie šaabi šveitsi saksa murrakut hoolikalt puhast ja kaunist ülemsaksa keelt. Seda ülemsaksa keelt, kuigi ta nii mõnegi majalise meelest vähendas meie kodu, intiimsust ja õdusust armastasime meie väga ja oleme selle üle uhked, nagu me armastasime isa saledat habrast kuju, kõrgete õilsat lauset ja tema puhast, tihti valulist, kuid alati avalat, tõemeelset ning heale käitumisele ja rüütel likkusele kohustavat teiste headele omadustele apelleerivat pilku. Ta polnud läbilõiketüüp. Seda teadsite vähesed sõbrad. Seda teadsid varakult ka tema lapsed vaid võõras kaugetelt maadelt siia eksinud õilsat ja haruldast liiki liblikas või lind keda eraldas ja isoleeris teistest tema õrnus, põdurus ja varjatud kojuigatsus. Ema Me armastasime lähedusele soojusel ja ühte kuuluvusel tugineva loomuliku õrnusega. Isa puhul aga kõlasid kaasa veel aukartus pelgus, jäimetlus, mida noored ei tunne omase ja koduse vastu vaid ainult võõra vastu. Peale kõige muu pean püüdma oma isa näha veel kord sellisena nagu ta tõeliselt oli tol jalutuskäigupäeval. Sest tema isiksus tervikuna polnud mu lapse pilgule haaratav ega ole seda praegugi. Sellepärast pean püüna teda veel kord näha niisugusena nagu ma nägin, siis lapsepõlves Minu silmis oli ta peaaegu täiuslik ja jäljendamatu kehastanud hingepuhtus ja väärikus, võitleja rüütel, kannataja, kelle ülemaisus leevendas vaid tema võõrus, isa maatus ja kehaline haprus. See tegi teda inimlikult lähedaseks ja meie õrnale armastusele kättesaadavaks. Temas kahelda või teda arvustada ei tulnud mulle pähegi. Tookord veel mitte, ehkki kokkupõrget temaga mulle kahjuks tundmata polnud. Ent nende kokkupõrgete puhul oli ta kas kohtunik, manitseja, karistaja või andestaja. Minu hädaks ja käbiks oli alati õigus, temal alati võttis mu teadvuse laituse või karistuse omaks ja pidas seda teenituks. Kunagi ei sattunud ma vastuollu ega konflikti tema õigluse eksimatusega. Selleni viisid alles palju hilisemat kokkupõrked. Ühegi inimese suhtes, ükskõik kui palju kõrgemal ta minust oleks olnud ei ole ma tundnud niisugust loomulikku alluvus mille Askla oli murdnud armastus. Ja kui ma kunagi hiljem oma kepingeni õpetaja puhul samalaadse suhtumise avastasin, siis oli see lühiajaline ja osutus hilisemal vaatlusel lihtsalt kordamiseks tolle isa-poja vahekorra taga ihkamiseks. Mu tookordse teadmise lisast olid enamasti pärit ta oma jutustustest. Tema, kes muuseas polnud mingi kunstnikunatuur ja oli fantaasia ning temperamendi poolest emast vaesem saavutas kunstipärase taseme jutustades hea meelega Indiast või oma kodumaast oma elu hiilgeajastu. Sinna kuulus kõigepealt tema lapsepõlv Eestimaal elu isa kodus ja mõisates plaanvankrisõidud reisid mereranda, mille jutustamisest iial ei tüdinenud. Meile avanes lõbusama usklikkusele vaatamata väga elurõõmus maailm ja me soovisime kangesti näha seda Eesti- ja Liivimaad, kus elu oli lausa paradiis. Lik, kirev ja lõbus. Me armastasime küll baaserit spaaleni, kvartali misjonimaja, Veski teed naabreid ja sõpru kuid siin ei tehtud külaskäike kaugetesse mõisates, kus ootasid koogimäed ja puuviljakorvid, kus sai ratsutada noortel hobustel ja võtta ette pikki sõite. Plaan vankritel. Üht-teist Baltimaade elust ja kommetest oli isaga siia üle toonud. Oli nimi, marulla, oli samovar, oli tsaar, Aleksandri pilt ja mõningaid isa kodumaalt pärinevaid mänge, mida ta meilegi oli õpetanud. Eriti munade veeretamine lihavõttepühadel, kus me tohtisime meile kutsuda ka mõne naabri lapse, et neile tutvustada meie kombeid ja pruuke. Kuid seda polnud palju, mida isa oma noorusmaalt oli suutnud võõrsile üle tuua. Ka samovar oli rohkem muuseumiese, kui teda oleks kasutatud. Ja nii jäid jutustused Venemaa isakodust Paides, Tallinnas ja Tartus Dust koduaiast pidudest Reilisest pigem vahenditeks, mis isale endale meenutasid armsaid taga igatsetud asju. Ja lõid ka lastekujutlustes väikese Eestimaa. Vajutades isale kallid pillid, meiegi hinge. Kõndisime rahulikult, päike paistis, joonistas tee äärde iga ümmarguseks pügatud akaatsia kõrvale varju, mis veelgi suurendas pedantsuse, korrapärasuse ja joonlaua ilu muljet, mis mulle sellest distandlikust alati oli jäänud. Kõik, mis toimus, oli tuttav ja igapäevane kirjakandja, tervitas isa õlle, Pabrigandi nelja hobuse rakend toredate rammusat hobustega. Peatus raudtee ülesõidukohal ja meil oli mahti imetleda kauneid loomi, kes vaatasid sulle otsa, nagu oleksid nad tahtnud sind tervitada ja sinuga rääkida. Hirmutav oli ainult see saladus, kuidas nad seda välja kannatasid, et nende jalgu hööveldati nagu puud ja taoti neile rasked rauad alla. Aga kui olime juba oma tänavale jõudmas, juhtus siiski midagi uut ja erakordset. Meile tuli vastu mees, kellel oli natuke kaastunnet äratav ja natuke kole välimus. Noorevõitu, habemik või õigemini ammu ajamata habemega mees. Mustade juuste ja habeme vahel olid punased, põsed ja huuled. Mehe riietus ja hoiak oli kuidagi lohakas ja metsistunud äratas nii hirmu kui uudishimu. Ma oleksin tahtnud teda lähemalt silmitseda, temast midagi teada saada. Nägin esimesel pilgul, et ta kuulus maailma saladuslikule ja ohtlikule poolele. Ta võis olla üks neid mõistatuslikke ja kardetavaid kuigi õnnetuid, vaeseid inimesi, keda täiskasvanud nimetasid omavahel hulkuriteks vaga pundideks, kerjusteks, joomoritaks, roimariteks ning jäid kohe vait või hakkasid sosistama, kui nad märkasid, et mõni lastest pealt kuulab Nii väike kui ma olingi, tundsin ma ometi elu ähvardavama ja ängistav oma külje vastu loomuliku poisikesehuvi. Ja ma arvan praegu, et ma aimasin juba siis ähmaselt, et need kummaliselt kahepalgelised, need ühtaegu õnnetud ja kardetavad vastumeelsust ja kaastunnet äratavad olendid, nende räbaldunud väärdunud ja allakäinud on niisama õiged ja ette nähtud. Et nende eksistents mütoloogias on niisama paratamatu, et suures maailma näidendis on kerjus niisamuti olemas nagu kuningas. Nägin siis nüüd kohkumusega, millesse segunes samavõrra vaimustust, kuidas karvane mees meile vastu tuli, sammud meepoole seadis, heitnud isale pisut argliku pilgu mütsi kergitades tema ette seisma, jäi. Isa vastas tervitus pominale viisakalt ja samal ajal, kui väikseke vankri peatamisest ärkas ja pikkamisi silmad lahti tegi jälgisin mina suure põnevusega stseeni kahe näiliselt nii erineva mehe vahel. Teravamalt kui muidu, tajusin ma võõra murrakulist kõnet ja isa valitud täpset keelt nagu sisemise vastuolu väljendust nagu tõket isa ja välismaailma vahel. Teisest küljest oli tore ja ilus, et ta ei kohelnud kerjus tõrjuvalt ega vastumeelselt, vaid viisakalt nagu omataoliste inimeste. Kui oli vahetatud paar esimest sõna. Püüdis võõras, kes aimas vist isa heatahtlikkust ja võib-olla ka kergesti mõjutatavust liigutada tema südant, kirjeldades oma vaesust, nälga ja viletsust. Tema kõne toon muutus laulvaks vannutavaks, nagu kaevaks ta taevale oma häda. Tal polevat tükikeski, leiva ega katust, pea kohal pole terveid jala varjagi. Häda on suur, ta ei tea enam, kuhu pöörduda. Ja ta palub tungivalt pisut raha. Seda pole tal ammu enam taskus olnud, täiunud taskus, vaid pungas. Kuna isa oma vastuses eelistas, väljendus tasku. Mina muide mõistsin rohkem selles stseeni, muusikat ja miimikat kui sõnu. Minust kaks aastat vanem õde Teele tundis isa ühes asjas paremini kui mina juba siis teadis ta seda, mis mulle veel mitmeks aastaks saladuseks jäi. Nimelt et meie isal polnud peaaegu kunagi raha kaasas ja kui oli, siis käis ta sellega kaunis abitult ja isegi kergemeelselt ümber nikli asemel hõbedat ja väikeste rahade asemel suuri väljaandes. Mina ka ootasin kangesti, et niipea kui kerjuse kaebelaulu nuuksuvad helid uuesti algavad, haarav isa taskus peo teie poole frangilisi ja frangilisi ning suru võõrale pihku või raputab mütsi ja ta saaks selles leiba, Limburgi, juustu, paari kingi ja kõike muud, millest ta puudust tundis, osta. Selle asemel aga kuulsin vastusena kõigile appihüüetele isa ikka viisakat ja peaaegu südamlikku häält mis rahustavatest ja vaigistavates sõnadest lõpuks väikeseks viimistletud kõneks tihenes. Nagu me hiljem õega meelde tuletasime, oli selle kõnemate niisugune. Ta ei saa raha anda, kuna tal pole seda kaasas. Raha ei ole ka alati õige abi, sest kahjuks võib seda kasutada mitmel viisil, näiteks söögi asemel joogi ostmiseks mida ta kuidagi taha soodustada. Aga ta ei suuda ka tõelist nälgijate eemale tõugata. Seepärast teeb ta ettepaneku saata teda järgmise kaupluseni. Seal saab võõras nii palju leiba, ta vähemalt sel päeval tühja kõhtu ei tarvitse kannatada. Selle jutuajamise vältel seisime kogu aeg laial tänaval ühel ja samal kohal. Ma sain mõlemaid hästi silmitseda või siin neid omavahel võrrelda ja nende välimuse, hääletooni ja sõnade üle järele mõtelda. Loomulikult ei selles kahevõitluses kõigutamata isa üleolek ja autoriteet. Ta polnud mitte ainult kombekas hästi riietatud, hästi käituv ja tema oli ka see, kes ostis vastaspoolt tõsisemalt püüdis teda paremini ja täpsemalt mõista ning oli oma sõnades siiralt otsekohene. Seevastu oli teise jutus seda ohjeldamatuse kõla. Tema ja tema sõnade taga seisis midagi väga võimsat ja tõelist, võimsamat ja tõelisemat kui mõistus ja kombekus. Tema viletsus, tema vaesus, tema kerjuse roll, tema kui kogu maailma teenitud ja teenimata viletsuse eesträäkija osa. Ja see andis tema sõnadele kaalu, laskis tal leida hääletooni ja žeste, mida isal polnud kusagilt võtta. Lisaks kõigele muule tekkis selle ilusa ja põneva kirjamisseni ajal kerjuse ja kõnetatava vahel. Iseenesest pikapeale mingi sarnasus. Usalt tulenes sellest, et isa tõrkumata ja tuska ilmutamata kuulama jäi, kui kerjus teda kõnetas, pidades kerjuse lähenemist talle kui omataolisele loomulikuks ja tunnustades seega enesestmõistetavalt teise õigust tähelepanule kaastundele. Aga see ei olnud peamine. Kui see habetunud mustaverd mees, kes oli välja langenud rahulolevate töötavate ja iga päev söönuks saavate inimeste maailmast mõjus võõrana nende puhaste väikekodanlikke, elumajade ja aiakese keskel siis oli isa juba ammu võõras. Ehkki hoopis teisel moel ta kuulus mujale. Temas ida ümbritsevate inimestega oli lutt ainult tinglik mitteorgaaniline ega maalähedane. Ja nagu kerjuse näiliselt trotsiliku pandiitliku välimuse taga. Ometi peitus midagi lapselikku, looduslähedast ja ilmsüütut. Nii oli ka isa vagaduse viisakuse ja mõistlikuse taga lapselikus varjul. Igatahes, mida kauem nad üksteisega või üksteisest mööda rääkisid, seda tugevamini tundsime vaistlikult, sest kõiki neid tarku mõtteid mul muidugi polnud. Nende kahe kummalist kokkukuuluvust. Ja raha polnud neil ka kummalgi. Võõraga rääkides toetus isa lapsevankriservale. Ta selgitas mehele, et kavatseb andadele pätsi leiba leiva. Ta poest, kus teda tuntakse ja seepärast peab võõras kaasa tulema. Nende sõnadega keeras isa vankri ümber, Jakas aasa tänava poole aas. Oma võõras marsis sõna lausumata kaasa, kuid oli nüüd jälle pisut belglikum ja ilmselt mitte päris rahul. Rahast ilmajäämine oli talle pettumuseks. Hoidusime isa ja vankri ligi kaugemale võõrast mehest, kelle paatos oli ammendatud ja kes need õiget usaselt vaikis. Mina vahtisin teda vargsi ja murdsin pead. See inimene oli toonud meie vahetusse lähedusse nii palju mõtlemapanevat. Nüüd aga, kus ta oli vait ja silmanähtavalt halvas tujus meeldistamale jälle vähem libises ikka enam ja enam tagasi tundmatusse eemale kokkukuuluvusest isaga. Suurte täiskasvanud inimeste elu, mis avanes meile lastele harva, nii lihtsal ja elementaarselt kujul ning vapustas mind seetõttu nii sügavalt. Kuid kadunud oli ka endine lõbusus ja hubasust nagu oleks äkki vari kustutanud päikesepaistelise päevavalguse ja soojuse. Meie heal isal ei paistnud selletaolisi mõtteid olevat, tema selge nägu oli heatujuline ja sõbralik, heatujuline ja ühtlane, oli ka tasam. Nii me siis läksime, isa ja lapsed, vanker ja kerjus, terve väike killavoor aasa tänavat mööda kaupluse poole, mida me kõik tundsime, kus müüdi kõike alates saiast ja leivast kuni koolitahvlite vihikut ja mänguasjadeni. Poe ees me peatusime ja isa palus võõrast meie seltsis pisut oodata, kuni ta poest tagasi tuleb. Vaatasime teelega teineteisele otsa, meil mõlemal oli kõhe tunne. Meil oli pisut hirm, õigemini päris suur hirm. Küllap me leidsime isa teguviisi olevat kummalise ja arusaamatu. Jäta meid niiviisi üksi võõra mehega, nagu poleks kurjad mehed kunagi lapsi tapnud või röövinud, neid müünud või kerjama ja varastama sundinud. Ja me hoidsime nii eneste kui pere pesamuna julgestuseks tugevasti teineteisest vankri servast kinni. Kindla otsusega seda mitte mingil juhul lahti lasta. Juba läks isa paari astmelisest kivitrepist üles poe ukse poole ja pani käe lingile. Juba oligi ta kadunud. Olime kirjusega üksi, pikal ja sirgel tänaval polnud näha ühtki inimest. Andsin südamesse vaikse tõotuse olla vapper ja mehine. Nii seisime kõik umbes minut aega ja kellelgi meist polnud hea olla, kui mitte arvestada väikevenda, kes polnud üldse võõrast märganud ja keskendunult oma pisikeste sõrmedega mängis. Julgesin üles vaadata tolle koleda poole ja nägin ta punasel näol. Ta ei meeldinud mulle, ta lausa kohutas mind. Selgesti oli näe, kuidas vastakad ajendid tema südames võitlesid ja väljapääsu otsisid. Aga siis oligi ta juba oma mõtete ja tunnetega valmis tema näol välgatas otsustus, seda võis silmadega näha. Kuid see, mida ta oli otsustanud ja mida ta nüüd tegi oli vastuvine kõigile hooletustele, lootustele ja kartustele. See oli kõige ootamatum kõigest võimalikust. Ta trumbas üle meid mõlemaid Adeleti ja mind. Nii et me seisime kangena ja sõnatuna paigal. Niipea kui otsustamas välgatas, kergitas ta oma armetus kingad jalga, painutas põlve, tõstis mõlemad rusikasse surutud käed õlgade kõrgusele ja pistis mööda pikka sirget tänavat niisuguse kiiruga jooksma. Et seda poleks temast välimuse järgi küll oodata osanud. Ta põgenes. Ta tormas, jooksis nagu taga aetu kuni ta jõudis järgmise rist tänavani ja kadus alatiseks meie silmist. Võimatu on kirjeldada, mida ma sel hetkel tundsin. See oli ühtaegu kohkumuse ja kergendustunne üllatus ja tänulikkus. Kuid samal ajal ka pettumus ja kahetsus. Ja siis tuli isa ja tujulisena poest välja pikk saiapäts käes, imestas hetkeks, kuulas ära, mis juhtus ja hakkas naerma. See oligi parim, mis ta teha sai. Minul aga oli tunne nagu oleks mu hing kirjusega koos maailma tundmatusse kuristikesse pagenud. Alles hiljem hakkasin selle üle mõtlema, miks kerjus leivapätsi eest ära jooksis. Nagu ma ise kord põgenesin raudtee vahi pakutud pala eest. See elamus jäi värskeks ammendamatuks, päevi ja nädalaid. Ning on seda tänaseni. Ükskõik kui veenvaid põhjendusi me sellele hiljem ka leidsime. Kuristikude ja saladuste maailm, kuhu kadus kerjus, ootas ka meid. Ta lämmatas, kustutas pealispindse, kauni ja muretu elu. Ta neelas meie Hansu ja ka meie õed-vennad, kes me oleme püüdnud seni vastu pidada. Teame, et ta kummitab meie hinges. Ja varjutab selle valgus. Tõnu Mikiver luges katkendeid Herman Hesse proosapalast keerius. See on tekstinäide Hesse hilisest loominguperioodist. Jutustus on saksa keeles ilmunud 1951. aastal. Tõlkinud Helmi Silvet ja eesti keeles ilmus Loomingu raamatukogus 1970. aastal. Aga tänase saatemuusikavalik on Silja Vahurilt ja aitäh kuulamast, ütleb toimetaja maris Johannes.