Jätkame läbilõiget möödunud aasta persona saadetest. Esinevad Aarne Niit, Jüri Trei, Mare Väljataga, Ülo Anson ja Margus Allikmaa. Hakkasite õmblema, kui vanad olid minu mõlemad vanaemad, munad olid rätsepad, üks täiesti professionaalne rätsep teinud, see oli lihtsalt niisugune nagu ütleme, koduõmbleja isa poolt vanaemade maali seitse aastat õppinud rätsepakunsti juurdelõikuskunstide, õmbleja ja ei usu ka geenides edasi antav ja ema ema siiamaani läbi ja õde ja mul on on käsitööõpetaja kunstiõpetaja ja nii et masinad mürisesid teil kodus kogu aeg. Vot ei tea, mina ei mäleta seda, vastasin mina, tean, minu isa ema ehitasid maja õmblemise fakti. Ei, ei mäleta sellepärast, et see sa rätsepat, vanaema, tema elas meist eraldi ühes külas, aga aga noh, nagu eraldi siis servades. Elasite Raplamaal Raikkülas väikeses ja tõenäoliselt annavad mingeid emotsioone, teatud raamatut, raamatut illustratsioonid. Sest ma ei mäleta, kas televiisor nii palju mõjutas, ütleme niisugust tolla aja noorte vaimusilmas ikkagi nägin midagi, mis algas, mingeid vanu ajakirju, kindlasti ajakiri siluett, mida lapsed otseselt kasutada, vaatsed vähemalt lõika tükkideks. Ja, ja, ja siis sai joonistatud mingisuguseid naljakaid niisugusi, inimesi ja midagi nendele selge, kuigi seal ei olnud mingisuguseid, ei olnud üldse mingi moejoonistega. Ideid oli palju, aga sai teha nukkudele, siis tollel ajal olid saksa nukud olemas, meil oli üks väike nukk, Kuldsete juustega kuldjuuksed pole inimesel, suurem nuppe mäletatakse, nimi oli seal väiksemal eriti jube hea õmmelda riideid ja kuna ta oli väga ilus blondiin ja, ja, ja väga ilusate juustega ja ja ta on siiamaani täiesti terve ja ei tea, mis materjalist ta küll valmis on tehtud, kõik need vintsutused vastu pidanud, siis temale sai õmmeldud pidevalt poest osteti riiet või kaltsukotist vōi kaltsukotist ja see käis veel niimoodi natukene. Kuna isal-emal ei olnud päeval aega tegeleda, siis vanaema eriti tahtnud tahtsime õmblusmasinaga tahtsime õmmelda. Aga vanaema nagu ütles, et ei tohi. Et ärge puutuge, niit läheb alla, ma ei teagi, mis tähendab valet pidi väntad seal lapsukesi kallal lasta. Aga siis, kui vanaema oli parasjagu õues, eks ikka rebroovitud. Says esimene nukukleitide masinatel valmis õmmeldud, kuidas siis teised poisid sellesse suhtusid, Aarne kleiti õmbleb? Iganenud vist ei teadnudki, sõjamängud käisid ka ikka ikka väljas, seal on ja, ja õde ja vend mulle ka siis õde haarati rohkem ka sõjamängudesse kaasa ka? Ei tea. Ma ei teadnudki kavandi, ei mäleta täpselt, kui vana ma olin. Kui ma esimest korda siis õmblesin Mavicif 10 aastane vast olla. Emale õmblesin esimest korda, käisime isaga asja, materjal seal oli, ma imestan siiamaani. Õmblesin valmis ja selle spiraalseeliku emale niimoodi sünnipäevakingiks keskkoolis kohe kibelesite, et saaks ruttu tehnikakooli. Tere siin juba kaheksanda klassi lõpus. Ma tahtsin siis juba minna, mida sa üldse keskkooli minna. Aga siis oli selline kutse suunamiskomisjon, nemad kategooriliselt olid sellele täiesti vastuostuema, oli mul pedagoogi ja ja nemad ütlesid, et ei tule kõne allagi, et lähed keskkooli ja ja siis ma olingi Raiklas lõpetanud kaheksa klassi. Ja siis ma läksin kolmeks lavastaks keskkooli õppima. Ja keskkooli ajal sai ka õmmelda, aga siis ma nagu seda nii väga ei afišeerida. Ma õmblen, siis oli isegi natuke nagu tabu või või seda sellest ei saanud nagu võib-olla keegi, vähemalt mina arvasin, et nad ei saagi aru sellest siis Eesti rahva jaoks oli see kummaline meesterahvas, õmbleb naisterahvas või traktoristiks saama ma pärast keskkooli tulin Tallinnasse ja mõtlesin rätsepakooli, kohe oli selge, et ma tahan saada rätsep, paks mees muuseumi mõelnud. Aga mul oli selline vanus just, et peaks minema sõjaväkke. Ja siis meil oli selline suur nagu niisugune ühed ette võtta Lembitut solgi põimelist ainukene koht, kus rätsepat töötasitsistel üle Eesti oli ateljeed. Ja selle jaoks lõppenud Minnale väsuunamist. Mad mulle suunamist ei andnud. Ütlesid niimoodi, et käiks sõjaväe särand, tulge tagasi, siis anname mida anname teile suunamist, alatu sõjaväkke? Ei, meil pole teist mingisugust kasu, kaks aastat ta oli väga hea, et see niimoodi läks, just siis ma mõtlesin, kuhu mul siis veel minna, nii et ma pean ikka õppima saama sinna Ratasepa kooli neljandast tehnil kooli ja tahtsin minna laiale tänavale ja meeste laste üleriiete, rätsep paks ja. Ma võtsin südame rindu ja vaatasime siluetis aadressi järgi, Suur-Karja 13 läksin uksest sisse ja ja esimesel korrusel oli kaadriosakond ja mina ütlesin, et vot selline poiss olen ja tulen, tahaks õppima minna, mul pole suunamist. Et kas teie annaks mulle suunamist kaadrisse mõttes, aga miks ka mitte? Oodake üks sekund ja kutsus alla siis Tallinna moemaja direktrissi Tiina Tibari. Ei tundnud veel. Vaatame nüüd üle, ütles, et miks mitte muidugi. Ja andsid mulle suunamise ja ma saingi siis ka ülikooli lõpuni, oli täiesti nende laps ja siis ma lõpetasin selle tehnikakooli ära, lõpetasin tehnikakooli ära kiitusega või punase diplomiga. Ja see andis siis omal ajal õiguse anda üks eksam kõrgkooli viie peale ja saada sisse. Aga ma ei tahtnud minna, ma tahtsin ja tekkivat sepaks, aga siis poemastelt mine ikka ikka õppima, et mis on noor inimene. Et mina ikka õppima. Siis mõtlesin, kuhu ma siis lähen, otse Peterburi. Huvitavad kaks kohta, õmblustoodete konstrueerimine, modelleerimine nüüd ta nimi on tekstiilidisainiinstituut, aga just oli juba aeg juba käed, et juba oli vaja eksamid hakata, andma neid ja viisin dokumendid sisse ja, ja, ja mul lihtsalt vedas, kuigi selle selle kahe koha peal oli üks, 15 tahtit ja ma juba viimasel kursusel tegin siin disaineri tööd nagu üliõpilastöö kõrvalt vabrikule siiamaani vabrik eksisteerib, vabrik helina see oligi 92.-st aastast saadik, siis ma töötasin seal alguses poole kohaga, siis mulle aega oli palju vaba aega ja tegelikult peakski disainereid peakski olema vaba aega. Niipalju, et tal oleks mitte kaks puhkepäeva vähemalt kolm, parimal juhul neli puhkepäevad aktiivsemalt teha ja alguses ma olin lihtsalt disainer poole kohaga, siis sain täiskoha juba. Siis ma sain juba oma assistendid võtta ja siis ma lõpuks peakunstnik, seal see ring sai täis ja kas reaalselt siis 98 digitama stuudio. Jah, see on nagu veel kahes etapis, et algus oli see mul küll kahasse, siis ma sain aru, et ikkagi seda äri meie mastaapides. Noh, ma olen võimeline üksi edasi viima juba siin aastaid on mul ikkagi firma, mis 100 protsenti mulle endale kuule. Müümise kunst pidigi olema üks kõige raskem kunst on, on ja mul ongi võib-olla natukene palju kohustusi, ütleme oma õlgadele disainer ja firmajuht ja stilist, mida veel koordinaator ja tihtipeale siis tunned, et lihtsalt, et natuke liiga palju enda õlgadele võetud. Et, et peaks veel aega leidma, just tihedamini väljas käia, reisida, et see kaks korda aastas, et seal on liiga vähe olla kaasaegne ja poputaks üks paari kuu tagant käima ideed hankimas, jah, ütleme, kas terve moemaailmas on üks pionaasson ja selle vastu ei saa. See on see mood tehakse teoreetiliseks kaks aastat ennem valmis, mida me saame osta, kui rahakott suurem, saad osta varajased prognoosi. Aga kui palju sa seda täpselt äkki läheb, seda ei tea keegi. Seda on, noh, ütleme niimoodi mööda, kas saladus ei räägita? Et see on nagu sihuke vuti, kuidas keegi oskab midagi näha ja kuidas siis nad sinna turule minna kõik, ütleme et värvid ja värvikombinatsioonid pikkus ja võtavad inimesed vastu need asjad ja ja, ja, ja näiteks meie turu spetsiifika on see verd. Me oleme arenev turg. Selles mõtlesime, tahame moekad olla, aga me veel natuke kardame neid, aga me oleme juba õppinud, ma mäletan, kui palju aastaid sõdisime, et naistele selga panna seelikut, mis katab natukene põlve silma ära, kui kauaaegne sõdisime selle miniseelikuga. Nüüd on miniseelik moes, ma ei tea, kas magab keegi teda selga panema ja uuesti ja niipea jälle. Siin on käed tööd täis, kas eraklientide jaoks aega jätkub, üldse? Jätkub, ikka jätkub ikka kliente, ma väga armastan ma kõiki armastan kõiki inimesi, kes tulevad minu juurde, soovivad midagi saada, midagi erilist, riiet isegi täitsa tavalist riiet. Ja ma katsun ikka jätad persoonideks, et mitte teha neid kõiki ühesugusteks, vaid igaüks jääks iseendaks ja, ja kui ma saan, et siis ma katsun midagi veel panna neid enda juures avastama, mida nad siiamaani avastanud võib-olla ei ole, sest inimene võib käia aastakümneid ja ei märka 10. asja, mis on tegelikult tema kõige huvitavam, et mida ta peaks just nagu rõhutama, mida ta tahaks esile tooma ja ja, ja tihtipeale. Ta ei näe, seda peeglist, ei näe, tuttav taastamine on ringi inimesed esimese kohtumise kusagil täitsa neutraalsel pinnal, kusagil kohvikus ajame juttu, et siis ma tunnen nagu tajun inimese ära, et, et mis ta on ja kes ta on või mis, mis sealt võib oodata. Tihtipeale ütleme niimoodi, et et ärme teeme täna mitte midagi üldse üldse, nüüd ootame natuke, ärme tormame, kui ma lähen, nagu läks kiirustamiseks või, või inimene tuleb mingisuguse kinnisideega, mis on tema soovunelm, tihtipeale treeningut ei kujuta teda kuidagi häguselt, et ta ei suuda veel teda oma kinnistus raamidesse panna. Ta teab, et ma tahaks midagi väga ilusat. Aga mis asi see on, ta ei tea seda. Siis ma taas räägin ka siukest, ütled, et ootame niisugune tootamisel, kui tarvis, kasvõi kuu kaks, saame uuesti. Vaatame, mis juttu mesis, räägime. Jüri Trei oli persona saates esinemise ajal veel Eesti vabariigi konsul Peterburis ja Peterburi Jaani kiriku fondi esimees. Mis seisus see kirik oli, kui teie Peterburis läksite? Ta oli maha jäetud objekt juba mitu aastat ja ta oli hulkurite ja alkohoolikute lemmik paik, kus siis teise korruse akna kaudu käidi sees ja praktiliselt tuli ruumid olid ära lagastatud aknad, uksed olid lõhutut, seinad siis kui see objekt, et nagu vastu võeti, siis oli teine, kolmas, neljas korrus olid enam-vähem korras, kuna seal oli rikas ehitustrust veel sees. See on üldse vedamine, et seda maani maha põletatud, sest seest neli purustan kõik puit, elektri oleme sisse saanud selleks ka suure riigina raginaga, aga elekter on sees, telefoni sisse saanud teha ja sealsamas Eesti valitsus andis 200000 selleks, et eskiisprojekt ära teha, sest ilma eskiisprojektid ei oleks tohtinud üldse seal midagi hakata tegema. Samuti hilisem juba Eesti valitsuse otsus toetada soojuse ja, ja vee sisse panemist ja praegu hetkel see etapp on käsil, aga teenistasidetakse teenistused käivad juba kaks aastat seal ja seal sai üks korrus korda tehtud, seal on ilusat parkettpõrandad, sai korda tehtud selles mõttes, et need vaheseinad ja vahelaed sai ära lõhutud ja praegu on suur ilus saal, kus me teeme kontsertjumalateenistusi iga kuu seal paar korda ja ühtlasi üle aasta tööd tähendab seal Eesti pühapäevakooli eesti keele kursused. Nii et selles suhtes see hoone on juba käigus, nagu öeldakse, ja nüüd avasime ka selle kultuurikeskuse seal. Aga seal on tohutult palju tööd teha ja, ja kahtlemata sinna on vaja miljoneid ja selleks, et kogu see suur hoone, kus on üle 1500 ruutmeetri korda teha ja mina isiklikult olen mõelnud, et nii Eesti riik kui, kui Eesti rahvas peaks mõtlema sellele tõesti tõsiselt, et et seal, kus 85 aastat tagasi tehti Eesti ajalugu, et seda objekti me peaks pühaks pidama ja kaitsma ja, ja tegema kõik, et ta tulevikus eesti kultuurikeskusena töötaks. Ma arvan, et Ühiste jõududega, nii nagu 142 aastat tagasi eestlaste korjanduse ja rahadega, see ehitati niisamamoodi, peaksime praegu leidma võimaluse, et Eesti Kontserdi Milline see konsuli tööpäev siis välja näeb, mis kellaks tööle lähetaja ja kas kellast kellani või tuleb vahel ka õhtul välja minna? Kes välisteenistusse lähevad, need peavad arvestama, et et ega oma elu seal ei ole. Tähendab, Eesti riik on väike ja selle tõttu konsuli koormus on ääretult suur, seal ei ole seda, et seda tööd teed, seda see kohe töö algusel. Ma mäletan 99. aastal, et kuna meid kolm diplomaati oli, siis minu peal olid elamisload, tööload seal natuke hiljem juba eesti passid, kodanike passid, aga peale selle minu peal olid ka ütleme, need need katmata alad, et kõigepealt sel hetkel oli ära tulnud sealt, et Eesti politseiatašee ja poolteist aastat tuli mul ka nagu tema kohustusi täita, see tähendab, et käia nii surnupuurides, kohtutes, vanglates ja nii edasi. Laupäev, pühapäev, kui on moment, et, et oled mõned tunnid kuskil perega, aga praktiliselt telefon on sul kogu aeg, nagu öeldakse, ootevalmis ja väga tihti just laupäeval, pühapäeval olid need kiirväljakutset, kui Eesti turismigrupid olid seal, kas kellelegiga midagi juhtus või väga tihti näiteks mis oli huvitav, et kui olid avariid, et siis tuli kohale lennata, sest vahel isegi siis, kui kui ütleme, see Eesti buss või masin ei olnud isegi 200 meetri raadiuses, siis ikka püüti just nende välismaa numbritega mehed nagu süüdi teha ja kui kontsu sekkus Sist, siis minul õnnestus väga paljusid päästa, sellest läksin kohale nõudsin ametlikku tahtmist ja peale selle kiiresti, nagu öeldakse, vene miilits taandus ja andis load ja ja, ja dokumendid tagasi isegi ühe korra üks üks miilitsapatrull ütles otse välja, et, et teil on ju see kindlustatud, et kõik, et las nemad maksavad, ma ütlesin, et ei, et maksab ikka see, kes süüdi on, mitte kindlustus, nii et tööd on palju igapäevast ja ja ütleme nii, et noh, ma olen võib-olla see aktiivne loll olen olnud eluaeg, et võib-olla seda tööd olen ka rohkem võtnud, sest antud juhul ütleme seesama kultuuri linged, kuna see on Eesti jaoks nii oluline linn seletatud. Meie kohus on teha rohkem isegi kui, kui võib-olla me suudame. Kui suur on bürokraatia vedelal? Noh, eks bürokraatia ole igal pool, aga seda on ka ju president Putin ise öelnud ja, ja see on õige, et Venemaal on väga palju käib isiklike tutvuste ka ja ja maksmisega ja nii edasi, seda peab tunnistama, sellepärast et palgad on ju seal väikesed ja, ja kui keegi tahab midagi saavutada, siis noh, Eesti ärimehed on ju otse välja öelnud ka, kes seal töötavad, et, et ja, ja seda ka kõik teised diplomaatilised korpused teavad, et töö käib ikkagi niimoodi kinnimaksmisega mitteametlikult, vaid kaudselt kindlasti see on, see on üks Venemaa probleeme ka, mida nad ise ka tunnistavad. Millal te viimati vihastasid? Eks neid momente tuleb ikka ette, mis mind vihale ajab, mind ajab vihale niisugune lauslollus ja, ja loidus ja inimesed on väga tihti niisugused laisavõitu, et et ühest küljest, kui lepid midagi kokku ja, ja, ja siis näed, et sellest kokkuleppest ei peeta kinni ja ja ja, aga üldiselt need probleemid on ka laiemad, et me ütleme, oleme ka noor riik ja ja ka meie ametnikud on väga tihti natuke laisavõitu ja, ja ja vot niisugused asjad ajavad vihale, sellepärast et kui ma vaatan neid ajaloomaterjale, ma vaatan seda, et need eestimaalased, eestlased, kes sinna tulid, kunagi tööle. Nad tulid niimoodi, et ütleme, meie heliloojad, kes seal kõrghariduse said ja hiljem Eestimaalt Tartus ja Tallinnas kõrghariduse lõid, koolid lõid, hakkasid õpetama kui nendel ei olnud söögiraha, kui nendel ei olnud maksta selle vaikse toa eest üüri, kui seal jutt oli, et seal ei mäletagi praegu, kas saar või, või süda või kes seal oli, et, et käisid või Aavik või et ühe mütsiga või ühe mütsi müüsid maha ja teise mütsiga kordamööda käisid loengutel kui vaadata ka meie kirikutegelasi, kes tulid sinna ja kellel samuti rahapuudus, ja sealsamas nad otsisid võimalusi, et aidata neid eestlasi suuri peresi, kellel mingil põhjusel abikaasa oli kas tööõnnetuses hukkunud või midagi muud oli juhtunud tihti, kui sa näed niisugust tuhmi pilku ja, ja niisugust mitte tahta tegemist või, või, või, või ükskõiksust, ütleme vot need asjad ärritavad, vihastavad teinekord viivad endast välja. Vahel tahaks kedagi kohe kuradile saata, kas pole nii? Peab viisakas olema diplomaat. Küljest jah, aga et Venemaa on jälle niisugune maa, kus teinekord aitab just see, kui sa välja ütled. Vot üks näide on selles, et mis me oleme rääkinud, et selle Lydia Koidula mälestustahvli avamisel, et nii nagu suurest bürokraatias on, et kõik lubavad, aga siis mingil hetkel on kõik kadunud ja siis ütlevad ei, meie ei tea midagi ja ja kahjuks ikkagi ei saa seda teha ja, ja lükkama aasta edasi ja nii edasi, aga meil polnud enam kuhugi edasi lükata, sest meil oli juba delegatsioon Tallinnast eesotsas kultuuriministriga saabumas ja siis ei jää tõesti muud üle kui rusikas laua peale ja tuli öelda vene keeles mõningat sõnad välja. Mehed ütlesid, et kus sa teeninud oled, mõtlesin mereväes. Ah, linnapea ütles, mina ka ja siis selgus, et me olime ühel ajal ja ühes kohas ja isegi tunneme ühte ja sama komandöri ja vot see moment sai otsustavaks siis selle asja lahendamisel. Aga nii see on. Jüri Trei, teie olete lõpetanud konservatooriumis lauluklassi. Kas Peterburis olete saanud ka esineda? Peab tunnistama, et nüüd paar korda isegi sai väikest nalja tehtud, et paaris kohas sai, sai isegi lauldud. Laulja ja pedagoog Mare Väljataga Te elate nõmmel rahulikus paigas, kas olete kogu aeg Lõmmekas olnud? Sealsamas nõmmel jah, elu, aednik ütlengi, sinna ma suren ka siin see on kena paikia. Kas käisite lasteaias, nõmmel? Soo, täiesti täiesti kodu lähedal, mu lasteaiatee vist oli 500 meetrit võib-olla. Ja ka minu laps käis sealsamas lasteaia, nii et hästi mugav, kui väikesemate mari ennast mäletada. Mäletan ennast umbes kolme kolmeaastaselt. Ja mäletan ka sellepärast, et minu minu häält on võetud linti ja seda me aeg-ajalt, kui tahame jälle nalja saada, siis kodusele kuulame seda linti. See on üks aastavahetuseaegne mul luuletusi ja laule seal seal lindis, niiet kodus näidistele hirmsasti esineda. Minu mängud olevatki olnud kodus ainult ainult esinemised, emadegi. Köögis seal midagi oma tööd ja mina tulin teisest toast ukse peale, jällegi Nixuja jälle esinesin viie aastaselt hakkasin klaverit õppima, eks ema-isa olid märganud siis juba minu sellist huvi laulmise vastu ja esinemise vastu siis mõtlesin, et miks mitte õpetada lapsele siis ja, ja mul hakkas käima kodus viie aastaselt üks hästi tore klaveriõpetaja ja siis oli nagu loomulik tee juba, et kui ma kooli läksin, siis läksin ka. Läksin ka kohe paralleelselt laste muusikakooli. Kuna mulle meeldis väga laulda, siis ma hakkasin hästi kiiresti ennast ise saatma. Laulsin tuntud igasuguseid tuntud estraadilaule ja siis saatsin ennast klaveril laste muusikakoolis. Olite niisugune tubli õpilane, kiideti teid pidevalt ja? Üldiselt küll jah. Kuigi kuigi väga paljudel lastel tekib mingil ajal niisugune, minul oli ka see tõrge, see tõrge tuli mul kuuendas klassis, kui ma. Kui ma siis enam üldse ei tahtnud. Ma ei käinud koolis, ma jätsin klaveritunnid kõik. Ma ei ole kodus veel. Luuletasin kokku, et ma ikka käisin ka ikka õpetajat ei olnud kohal. Ja sain oma vitsad kätte. Sain. Jäin lausa suvetööle, kuuendas klassis see oli eelviimane klass, laste muusikakool lõpeb ja 77 aastaga ära. Aga kuidagi kuidagi ma sain sellest suvest suvest üle ja tegin oma asjad korralikult ära ja, ja juba viimase aasta oma lõpetasin täiesti, niiet klaveriõpetaja soovitas mu muusikat edasi õppida. Ütlesite, et üheksandas klassis läksite estraadistuudiosse, kuidas Niilu tüdruk vastu võeti, sinna pugesin suure suure valega sisse, pilti vanemaks selles kaks aastat. Ahah, panin endale pikema seeliku selga kui muidu ja välja nägin üsna üsna nii, nagu tegelikult vist oli, 17 oli, ma arvan, et oli 17, seal vanuse alampiir ma olin. Ma olin 15 saanud just. Ja ma lihtsalt ütlesin, et ma varsti saan 17 ega rohkem keegi küsinudki, et millal see varsti siis tuleb. Miks ma läksin konservatooriumis muusikapedagoogikat õppima? Ma olen varemgi olnud, et üks kindel kindel mõjutaja oli mul keskkooliaegne lauluõpetaja Tiia Loitme. Tähendab mitte selles mõttes, et oleks öelnud, et sa pead seda minema tegema, et see on sinu tulevik, vaid vastupidi. Ta ei ei suunanud mitte mind sellisel kujul, vaid vaid oma olekuga oma olemisega. Sest ta oli minu jaoks niisugune ideaalne õpetaja, minu meelest. Ta oli hoopis teistmoodi, kui üldsegi õpetajad kunagi elus olid olnud. Ta oli nagu niisugune nii-öelda oma poiss. Kuna ma laulsin ka kooris, siis eritise koori koori rahvasid Loitme, me suhtlesime nagu võrdne võrdsega ja seetõttu ju ma siis oma eriala valikul. Mõtlesin, et tore oleks sellist tööd ise ka teha, kuigi ma tegelikult kooli selles mõttes ma nagu kooli ei jõudnudki rohkem kui ainult oma oma kahepraktika jooksul, mis konservatooriumis olid ette nähtud, need sundpraktikat koolides tõstsite ka olla niisugune oma poiss humaansust. Odavat populaarsust taga ei ajanud, aga mul oli selles mõttes kerge, et ma sellel ajal tõesti olin üsna teada-tuntud nimi ja ja õpilastel oli kuidagi huvitav, et mina, mina neile tunde andsin ja ma ei pidanud midagi erilist tegema, Nad olid mul käpas, lihtsalt nad lihtsalt olid mul käpas. Marie, kunas Georg Otsa muusikakool teie ellu tuli siis? Oi, see on ka ju terve pikk pikk joru aastaid aasta oli 82, nii nagu praegu on 2002, siis lihtne arvutus ütleb, et 20 aastat tagasi. Kõik see aeg, ma olen seal olnud, välja arvatud siis siis paar paar auku, kui ma korraks käisin, ära jaapanis pooleks aastaks. Ja siis ilmselt ka korraks, kui mul tütar sündis, aga kõik muu aeg, jah, ma olen olnud seal nagu mingi raudnael. Paadunud pedagaks, mulle meeldib see töö, just. Mitte nii palju see töö pärast, vaid töö nende noorte inimeste pärast, sest enamasti ise Meie seltskond, kes seal kes seal otsa koolis laule õpivad, nad on lihtsalt haruldaselt vahvad noored inimesed. Siin on selline kiri, lugesin hiljuti ühest inglise viiuldaja, kes pärast Londoni Kuningliku Muusikaakadeemia lõpetamist sõitis ka põõsasse, et asutada seal muusikakool, orbudele ja sõjas viga saanud lastele ja ta sai selle asjaga hakkama. Kui teil oleks võimalus midagi taolist, ettevõte, kas teist oleks tegijat? Aga huvitav küsimus? Teada täiesti. Täiesti ausaks iseenda ja ja ka küsija ees, siis ma arvan, et vist mitte. Ma olen niisugune. Mul on hästi hea meeskonnatöö tegija. Ja siin vahepealsetel aastatel ka Kare Kauksi ka arutatud. Et teha no kasvõi oma stuudiot või midagi sellist. Sest et ega seal koolis meie osakonna elu just teab, mis meelakkumine pole olnud, et me oleme niisugune. Aeg-ajalt tundub, et niisugune natukene põlatud osakoncerteiste erialade kõrval, seda ma ei saa enam praegu öelda, aga on olnud ka selliseid aastaid ja ja siis siis ma olen alati öelnud, et nii mina, mina tulen ja teen ja hea meelega löön kaasa alati, aga vot see, see see vedaja. Või see algataja, ma ilmselt ei oleks. Kui teil oleks väga palju raha, keda või mida te toetaks Tollal ma toetaksin ikka lapsi nüüd nagu ma vaatan neid, SOS lastekülad on niisugused, ääretult lastesõbralikud ja pakuvad lastele peresid, kellel ei ole oma pere, et ka seda ju saavad siiski vähesed lapsed, et et siis võimalikult rohkem, saaks nad sellist pereelu tunda ja. Küll mitte päris oma, aga siis ikkagi selle pereemaarmastust ja te olete üksi üles kasvatanud väga tubli tütre. Milline aeg kõige raskem oli? Kõige raskem oli päris algus. Ma võin öelda, et esimene kuu aega. Seda nagu ei osanud ette kujutada, sest et see on nii vaimne kui füüsiline ja iga kõik väsimus kokku, sa lihtsalt ei jaksa enam olla ka ja siis ometi sa pead olema. Aga sealt edasi on ainult olnud. Kohutavalt huvitav. Vaks igal juhul ei, ei lähe ja siiamaani järjest huvitavamaks läheb, kui eriti veel, kui oled teismelise teismelise kasvataja, siis Vivian täiesti praegu raske ja. Ja raske küll, aga, aga huvitav. Kas te olete seda tüüpi naine, kes võib rahuliku südamega elada üksi, kellel ei pea tingimata meesterahvas kõrval olema? Ja ja saan ka kõikide töödega hakkama, alles eile parandasin jalgratta ära ja ütlesin jälle, tegin ära. Aga üldiselt jah, see on ikka nii, et kui sa ei ei, ei ole leidnud sellist, kes, kes oleks sobiv, siis kehva nagu ka ikka ei taha ja mida kauem niimoodi üksi oled, seda rohkem harjud sellega ära ja ja tundub, et nii ongi hea nagu ei tahagi teistmoodi. Kui palju te kodus laulatega, kui palju ma kodus laulan? Laulan ja ise ei pane üldse tähele mitte ainult kodus, vaid vaid tänaval käia bussis ka ja siis siis kui mul juhtub tütar kõrval, olen sisse niimoodi tonksabet, ole vakka ja, ja nüüd ajab mind naerma juba see, et teinekord ma kuulen, kuidas ta ise pean teda korrale kutsuma. Ülemaailmse Eesti kesknõukogu esimees Ülo Anson Ameerika ühendriikidest. No teie reis hakkab vägisi lõppema, kas kõik sugulased on üle vaadata? Tulge kõik armsad, paigad ka vaadatud, kaugeltki mitte, sest sugulasi on niivõrd palju ja abielunimede kaudu, ma arvan, ma ei tunnegi kõiki. Aga kõige lähemad sugulased on praegu kolm onutütart, te olite küllaltki suur poissi, kui ära suur poiss ja 14 või jah, mis koolis te käisite Pärnu poeglaste gümnaasiumis, te olite ainus laps peres? Ei, mul on õde olemas, elab Ühendriikides, mitte kaugelt. Niieti koos läksite kõike? Me lahkusime veidi hiljem, minu mälu järgi evakueeriti ja kes soovisid lahkuda, lahkusid vist 22. ja kolmandal septembril. 44. Meie lahkusime alles Kuressaarest Roomassaare sadamast kuuendal oktoobril. Te tegite seal ühe asjaga? Ei lähe. Nojah, meda spetsite midagi tuppa, külasse jäi minu automaat koos laskemoona ja kõige muuga ja see oli kuuenda oktoobri hommikul ja kunagi ma pisikesed, esiteks, kas see talu on alles, kas samad inimesed elavad seal, kes loomulikult mind enam ei mäleta ja vaatame, ehk võtavad meid jutule eriti 40 korda siin käinud ja pole kordagi sinna jõudnud. Muid toiminguid kole palju. Tallinnas. Aga see on põnev ja no on küll, aga, aga aega on selle kiire asjaga on aega. Kuidas 14 aastasel poisil siis automatul isa oli, 43. aasta keskpaiku oli kohaliku omakaitsekompaniiülem ja siis oli väga lihtne otsus perekonnas, et poiss Messasin ringi tilgud ringi vahid, tead, sa peaksid midagi kasulikku tegema. Pandi kohe oma kaitsenimekiri ja, ja see oli väike oskasite lastega küll mehed õpetasid. Kas hiljem on tulnud ka lasta? Noh, natukene siin ja seal Ühendriikide mõistete järeldad kutsuvad mind ka Korea sõja veteraniks, aga ma ei ole oma jalga Korea pinnale kunagi tõstnud, aga kirjade järgi Koreas veteransõda lõppes 100 sai ennem otsa ja agar muidugi ta ei olnud päris nii lõpetatud selles mõistes, et seal lepingud ja asjad olid alla kirjutamata, taaspuhkemise oht oli olemas seal kogu aeg, kus te Vietnami sõja ajal olite. Õpetasin Ühendriikide sõjaväe õppeasutustes, väljaõppelaagrites on siis leiti mulle, et minu paras kohtan jalaväe väljaõppelaagris Ühendriikide idarannikul ja ka 70.-te keskel ma õpetasin suveti Ühendriikide kindralstaapi. Teenistus tollel ametil on olulisem kui minna Vietnami Teišenkolanis. Nii nad ütlevad, nii, minu sõjaväekaart näitab ka kas kolonel olla on uhke ja hea. Mu abikaasa leiab, et see on väga-väga mõnus, eriti arvestades sõjaväebaaside privileegidega nendega edasi, näiteks väike võrdlus siin, ma ei taha nüüd esile tuua seda. Aga näiteks punaarmee veteranid, kui nemad on juba oma aja teeninud, erru läinud. Neil mingisugust õigust sõjaväebaasides ega laagrites ja enam ei ole, nad on täitsa kohe eraldatud sõjaväest. Aga meil on sõjaväebaaside väravad alati avatud. Autodel on kaitseministeeriumi dekaalid peal, autosid ma kellelgilt laenata Ta ei tohi. Ja nii abikaasa kui mina sõidame alati baasis, Essedervitakse väraval, nii nagu oleks ma regulaarteenistuse edasi. Ja naljatoonis meil alati öeldakse, pensionipalk on loomulikult väiksem või erupalk on natuke väiksem, kui see tegelikult neisse palk. Öeldakse, et kunagi ei ole sõjaväelane pensionil, ta saab vähendatud palka, vähendatud teenistus kohustusteta. Tee sealt Ameerikast, juhiti kogu seda Eesti juhi midagi, juhatus juhib. Midagi või kedagi ei ole eesotsas, kui midagi halba juhtub, siis mina saan kõik selle häda ja kriitika enda õlgadele ja see on kõik. Te olete 10 aastat pidanud seda ametit, 10 aastat on, mind valiti tagasi ja. Me oleme välja andnud kesknõukogu investeeritud summadest viimase kümnekonna 11 aasta jooksul võiks öelda umbes 350000 Ühendriikide dollarit, see teeb välja vast viis miljonit krooni stipendiumidena Eestisse. See piirang oli see, et stipendiumid olid kõik maksimaalselt 1000 dollarit seal umbes 16000 Eesti krooni makstakse välja kahes osas. Sügise messile kevadise meestel ainult Eestis õppimiseks. Aga nüüd juba aasta anname välja ühest pärandusest laekunud summa arvelt või investeeringute arvelt sealt stipendiume, need on üle maailma eesti noortele õppimiseks, kes tunnistab ennast eesti nooreks, valdab eesti keelt ja siin on stipendiumid läinud välja läksid sel sügisel välja ülikoolidele, kus noored õpivad Inglismaal vist Kanadas ka Saksamaal mitu, panin tähele, et nimekirjas oli isegi vist üks 3000 dollariline, mis on umbkaudu 50000 krooni stipendium õpilasele väljaspool Eestit õppimiseks. Ja see sünnib taotluste alusel stipendiumite komisjon neljaliikmelises koosseisus vaatab läbi kõik sooviavaldused ja neid oli sügissemestriks siis umbes 200, veidi pealt 200. Neist rahuldati kui vist 50 sõlme, majanduslik külg sellest kõige tähtsamaid asju olnud, viimase 10 aasta jooksul haritlaste järelkasvu tekitada. Kust need rahad põhiliselt tulevad investeeringutest meie põhisumma puutumata ja see on investeeritud, aga investeeringute protsent, nii näiteks kes nagu põhisumma on seal miljon dollari ümber? Selle investeeringutest laekus meil aasta jooksul, no võib-olla eks seal 100000 dollari ümber, mis on kaunis priske summa, nüüdse summa on kukkunud alla 3000 börsilanguse tõttu. Ja sellega meie võimalused stipendiumite pakkumiseks ja andmiseks on tunduvalt vähenenud. Aga õnnitlus ikka tehakse. Üks suurem pärandus on ühelt tublilt eestlaselt, kes jõudis väga jõukele Pennale Uus-Mehhiko osariigis. See pärandas kesknõukogule Pealt miljon dollari. Pärandanud küll dollarites, seda pärandas börsiaktsiad ja börsiväärtpabereid kesknõukogule ja nende müügist laekus seal pealt miljon 100 dollari. Ja need miljon 100 dollarit on panga kaudu investeeritud kindla sissetulekuga võlapaberitesse, kuna pangainvesteeringud on vähem spekulatiivsed. Sealt on nii võib-olla ehk isegi seal viis protsenti enam-vähem garanteeritud sissetulekud. Kas teie saate oma teest palka ka ei saa? Absoluutselt mitte. Ühendriikide ja tegevtulumaksuvabaorganisatsioon ei saa oma teenistujatele tasusid maksta. Kulusid saab maksta, minu telefonikõnede makstud faksikulud on makstud ja niiskulude makstud, aga palk absoluutselt mete muidu kaotame kohe staatuse ja kontor on oma majas? Ei ole, kontor on meil tegelikult ametlik asukoht on meil Vashingtoni külje all, kaistersburgi linnakeses, mis Vazingtoni äärelinn, sõnambetega trassi koht, aga asjaajamine, ütleme, elektroonikaseadmed, kompluuterist kuni Faccini ja muud asjad, need on ja üks komplekt on loomulikult minul igal juhatuse liikmel on see komplekt olemas. Me saame sidet pidada elektroonilisel teel faksiga või lihtsalt telefoniga. Konverentskõned näiteks, kui me räägime pangaga investeeringutest, siis on finantskomitee esimees, kes on, härra kari, on telefoni pääl, kes nõukogule Aigro on telefonil peal, mina olen telefoni peal ja panga abi president Vassitali külje telefon veel nelja punktiga konverentskõne ja siis sõelume ükshaaval seda olukorda, vaatame siis, investeeringud on tulutoovad, mis mitte, tavaliselt niisugused konverentskõned kestavad meil poolteist tundi, juhatuses sama viisiga, viimane juhatuse koosolek, kaks juhatuse liiget on Rootsis siis juhatuse koosoleku kutsume kokku küll minu majas, aga siis telefoniliin Stockholmi ja Göteborgi, ta oli lahti 90 minutit, seal täidis on laual palju öelda, aga telefon samuti mikrofoniga ja saame kõik osaleda, sõna võtta ja. Ja ära Luksepa jäära. Aho Rebase asemel on aparaat laual. Kultuuriminister Margus Allikmaa Kui tihti teljega helistatakse lihtsalt selleks, et küsida, kuidas elada. Tuleb tunnistada, et vormelistati rohkem. Pärast seda, kui juhuse või, või saatuse tahtel olen nüüd mõnda aega kultuuriministriametit pidanud, helistatakse, läheb sõbrad, helistavad, lähem kolleegid helistavad vähem, ma ei tea, kas, kas järsku peljatakse või, või arvatakse, et ei sobi või amet nagu tõrjub inimesed eemale, et keegi on tänavast öelnud, et sõber võimu juures on kaotatud sõber? No ma arvan, et tahan sellist tõelist sõprust nüüd vaevalt et ära rikub. Et need, kes on ikka sõbrad, küll nad jäävad, kus nad kaovad. Lugesin, et olete sündinud Paldiskis, kuidas siis teema sinna väga-väga kinnisesse linna sattus, noh see fakt, et ma olen nagu Paldiskis sündinud, see tuleneb tolle aja ühelt poolt bürokraatiast, teiselt poolt sellest, et lihtsalt sünnitushaigla Paldiskis ja sünnitunnistusele kirjutatud sünnikohaks Paldiski. Aga see ei tähendanud mitte midagi rohkemat. Sünnitushaigla arvukus Paldiskis, nii et lapsepõlvekodu on teil ikka Harju ristil nii külla, ema elab ikka seal labori juristil, emal on suur majapidamine, oli suur majapidamine, aga kahjuks vanus teeb oma töö ja kui pojad ei jõua iga päev või isegi mitte iga nädalavahetus appi minna, siis siis tuleb seda majapidamist koomale tõmmata, aga kunagi oli väga suur. Kuidas siis Harju-Risti poiss siin elektroonika eriala peale läks, kes selle mõtte teile siis pähe pani, tõenäoliselt on sellel hästi mitut põhjust. Kõik need põhjused võib kokku võtta ühte lausesse, et küllap see oli juhus. Kindlasti üks. Ja võib-olla kõige olulisem põhjus oli see, mu onu oli, oli elektroonik kes töötas Draamateatris ja, ja tema oli polütehnikumi lõpetanud, siis olid sealtsamast Harju ristilt läinud mõned minust paar aastat vanemad poisid õppima polütehnikumi elektroonikat, täpsemalt küll raadiotehnikat, polütehnikumi lõpetasin raadiotehnika eriala ja see tundus kuidagi sihuke vahva amet olevat, siis juba jah, selle selle polütehnikumi viimastel aastatel sai selgeks selle haridusega vist ikka päris piirduda ei saa. Raadiotehnikas ikka päris hakata ei saa, tuleb natuke juurde õppida, mis kursusel ja siis naisemeheks hakkasite. See on nüüd hea küsimus. Kas see oli esimene või teine kursus? Ta ikka vist vist ikka teine kursus kippus olema ja siis oli ju raha vaja, et peret toita, tuli tööle minna kahjuks jah, ja siis tuli jälle pehme ja siis tuli jälle onu appi, täpselt nii. Kutsust, rahas, teatrisse, tööle, lavapoisi, töö, selline õhtune töö. No ma kujutan ette, et mõned repliigid hidden isegi meelde lavastustes, kes pole nagu ma arvan, et mitte ainult repliigid, vaid, vaid mõnel puhul lausa pikad tekstid, mis, mis võib-olla isegi tänasel päeval meelde jäänud. Noh, kui ikka väga pikalt istuda ja, ja kuulata, siis jääb ju midagi meeldega oleksite võinud ju kedagi asendada, isegi kui oleks vajadus olnud, ei olnud isegi seda ahvatlust. Aga võib-olla mõne pisema rolli Aleksander Ashetada instituudi lõpetasite, siis te oleksite võinud ju ükskõik millise hea koha saada. Aga teie ikka tead selle truuks, teater tundus kuidagi ahvatlevam olevat, seda enam, et pakuti huvitavat tööd, ma sain peainseneriks tegelikult pärast seda, kui, kui mu tipi lõpetasin kohe vahet mõni kuu jäi sinna vahele ja siis tuli see direktori amet. Vaata siin vahepeal oli veel asedirektori amet aastakene või, või natuke rohkem. Kui kaua teen teatri direktori ametis, olite kokku vist, tuli natuke üle üle üheksa aasta pea 10. Milline kõige raskem oli? Kõige raskem oli viimane lõpp, muidu ei oleks ka teatrist võib-olla ära läinud. Selles mõttes oli raske, et Draamateater selleks hetkeks, seega siis 97.-ks aastaks Dali ühe etapi läbi elanud ja nüüd tuli minna uuele ringile ja vaja oli teha päris palju muutusi või oleks olnud vaja teha päris palju muutusi valusaid ja need muutused oleksid olnud valusad just nimelt kindlasti need muutused oleksid puudutanud inimesi. Ja ma ei tahtnud seal võta järjekordset muutuste lainet ette, sest ma ei osanud teistmoodi edasi minna. Ma sain aru, et tuleb kas teha muutusi või säramine. Ja, ja siis otsustasin. Mis mujal huvitavat toimub, kui diplomaat ütleb hea, siis tähendab see võib-olla kui ta ütleb, võib-olla siis, tähendab see ei, aga kui ta ütleb ei, siis pole ta diplomaat. Ministeeriumis töötades ei saa vist eriti diplomaat olla. Ei tule sageli meelde? Ei ütlemisega on niimoodi, et tükk aega tuleb vist igal juhtival kohal töötaval inimesel ei ütlemist õppida. Ei ütlemine on kõige raskemini õpitakse, on minu kogemus, et kui see on selgeks saadud, siis on jälle oht, et ei osata enam ja öelda. Ministeeriumis jah. On küll neid päevi. Hästi palju, kus, kus tuleb, seda ei eid katsuda välja öelda, aga alati tuleb seda seletada, muidu teatris käite, kas te käite ikka lava taga ka aeg-ajalt ja ütlemasse näitlejatele tegid tublit tööd ja kui teile midagi täiesti meeldib? Muidugi tõesti meeldib, eks ma seda ikka katsun, katsun välja öelda. Aga, ja ma ei ole see inimene, kes väga-väga oskaks tunnustada, julgustada, see on üks suuremaid puudusi. 1996. aastal, kui te olite veel direktor, ütlesite, et Eesti on ääretult lavastaja, vaene maa. Et üsna vähe hõljub õhus konkureerivaid ideid. Kas kuue aastaga midagi muutunud või on see pilt ikka sama? Ma arvan, et see pilt on samas kui, kui mitte veelgi kehvem väike väike rahvas, nagu me oleme, kus need geeniused ikka robinal peale tulevad. Ja see on tänase Eesti teatri üks üks probleeme jätkuvalt. Seda probleemi saaks lahendada sedakaudu, et kutsuks väljast lavastajaid nii, nagu seda tehakse üle. Aga teiselt poolt, kas see ka nüüd see kõige parem tee on, et sellega kaasneb kindlasti teatud globaliseerumine, mis meil nii või teisiti kogu elukorraldusega kaasas käib ja võib-olla sellest kultuuri igapäevaelust noh, seda ei saa eemal hoida, aga ise teadlikult seda ka esile kutsuda võib olla väga ei, nii tuleks. Nii et pigem tuleb selle olukorraga, mis on leppida, käessilmne nimed marmortahvlil on juba ära vaadatud. Melts meeldis, meeldis selles mõttes, et noh, neid põhjusi, miks ta meeldis, on isegi päris mitu. Ühelt poolt on ta Elmo Nüganen il väga hästi välja toodud koguse Noorte meeste mõttemaailm ja otsustamine ja miks see nii elegantne, nii selge teiselt poolt Eesti filmitööstus on hakkama saanud tehniliselt väga-väga korraliku pildiga ja, ja hea meel on ka sellest, et terve põlvkond noori näitlejaid on saanud ühe väga hea filmikogemuse. Ma usun, et sellest sellest filmiprotsessist osasaamine, et see annab ka teatritöös päris positiivseid tagajärgi. Te olete ja meistri ainult seitse kuud, siis tulevad valimised. Kas see teadmine häirib teid ka natukene, üldse mitte? Ei häiri? Kõigepealt olin ma enda jaoks nagu väga selgeks teinud selle, et kui lõpeb neli aastat kantsleri aega, siis ma igal juhul lõpetan, et ma ei jätka kantslerina. Ehk oleks nii või teisiti lõpetanud kultuuriministeeriumis koos Signe kiviga, kui Signe Kivi oleks olnud ametiaja lõpuni ehk kuskil märtsi lõpuni kakstuhatkolm. Aga noh, seesama teadmine on nüüd tulnud uue ametiga kaasa. Ja see ei sega ega häiri. Mitte läbilõiget möödunud aasta keskeprogrammidest personal. Saate pani kokku Marje Lenk.