Tere kuulama kaheksandat saadet, kus teemaks makrokosmos ja stuudios filosoofid Enn Kasak ning Roomet Jaka peatoimetaja maris Johannes. Eelmine kord jäime nii-öelda hinge surematuse teemasse kinni, et kuidas siis seda surematust nüüd seletada või, või, või kuidas fikseerida see teadmine, mis meil juba olemas on ja kust me edasi läheme. Roomet. Jah, me jäime pidama selle õpetuse juures, mida nimetada stati hinge loomuliku surematuse õpetuseks, mis oli meie poolt käsiteldava perioodi briti mõtlejate jaoks niisugune mõõtuandev doktriin või ametlik käsitlus, mida võidi siis kas pooldada või eitada. Enamik pooldas seda vähemalt ametlikult või oma kirjutistes, mida keegi kodus või salajas või kuskil kohvipoes mõtles või avaldas, see ei pruugi meile olla teada. Selle õpetuse kohaselt on siis kõige tähtsam punkt, see hing on kehast lahutatav. Teda saab eksisteerida ilma kehata, mis juhtubki siis, kui inimene sureb ja see on võimalik tänu sellele, et hing on niisugune punktilaadne, jagamatu üksus või ühik mõnikord nimetatud ka metafüüsiliseks punktiks, mis ei allu loodus korrale. Selles mõttes, et iga kehaline asi koosneb mingisugustest osadest, tänu millele keha võib koost laguneda hingega seda juhtuda ei saa, on küsimus muidugi selles, et kuidas sellest hingest kehast lahus mõelda või kuidas seda hinge säärasena ette kujutada, sest tänapäeva teaduslike seisukohtade vaatevinklist on see ilmselt väga raske, kui mitte võimatu. Üks võimalus seda ette kujutada on niimoodi, et hing on see, mis tajub või mõtleb, sest see, mis tajub või mõtleb, ei ole silm ega kõrv ega isegi mitte aju, vaid seal hing. Kuigi sel hingel. Tollase ettekujutuse kohaselt on mingisugune asukoht ajus. Võiks küsida, et kuidas hing saab tajuda ilma kehata. Et see probleem ei olegi siis üldse väga tõsiseltvõetav probleem, kuna see on hinge põhiomadus. Ja nii võiks öelda küll hing, kui just nimelt see, mis mõtleb, mis võib mõne käsitluse kohaselt ollagi tema nii-öelda loomuseks põhiliseks omaduseks, mõtleb või tunneb, tajub kõige laiemas tähenduses. Kui ta on see, et tol aja mõtlejale oli see iseenesest mõistetav tänapäeva inimesed tihti on täiesti peaaegu, et arusaamatu on korduvalt katsetanud üliõpilaste naha peal küsimust, et millega keegi mõtleb siis inimesel kohe esimene reaktsioon. Ma mõtlen ajuga. Et ei või olla, et mul aju ära võetakse, et siis ma enam ei mõtle. Nojah, see on meile nüüd selgeks õpetatud jah, et nii on ja kui siis küsida tnud, aga kust te teate seda, et üht hajuga mõtlete siis selgub, et et teadus olevat selle kindlaks teinud. Aga siia sobib väga hästi juurde. Võib-olla üks vana tuntud anekdoot, mida bioloogid peaksid hästi mäletama. Et tehti katseid, millise elundiga kirp kuuleb. Ja siis õpetati kirt niiviisi teatud signaali peal, ta pidi hüppama ja prooviti siis lõigati kirbul üks organ ära ikka hüppas ja siis teise organ äranis järjest katsetati lõpuks korralikult jala selgust Kirtenamiisid pannud siis sa järelduse. Järelikult Kilk kuuleb jalgadega sõnadega aju ka sama lugu, et kui aju vigastada, siis inimene enam ei, ei saa ennast väljendada. Aga sellest ei järeldu veel Ta ajuga, mõtleks, võib-olla see on ainult seade, mis vahendab Meie maailma tema mõtteid, selline iseenesest mõistetav asi, mis oli uus mõtlejale, vägagi selge, on tänapäeva inimesed on lausa kaduma läinud. Ja siin on ikka seesama uskumus, et kuna ei saa olla ju midagi muud kui ainult seesama nii-öelda kehaosad, käed-jalad, Jaju, midagi muud ei, lihtsalt ei ole võimalik inimeses, veel oleks. Järelikult siis kuna mõtlemine näib olevat seotud sellise piirkonnaga siis ja mina olen see, kes mõtleb ajuga. Jah, meile on ette antud see metafüüsiline uskumused, midagi muud ei olegi lihtsalt inimeses, kui mateeria. Sellest siis järeldub ka lõpuks see, et inimene mõtleb ajuga. Aga oluline on just see, et seal uskumus, et mitte mitte ükski teadvus ei ole seda tõestada saanud ega, ei saagi seda vist esialgu ei ole ette näha, suudetakse ta ka tõestada. Et kui me ikkagi kusagil midagi tajume, et näiteks mul on valus, noh, kus siis on valus. Kas hajula valus ajul küll olevale näpuga näpule haigete näpule valus nagu närvi läbilõikamist olenu näpul valus. Ma ütleks, et väga lihtsalt põhimõtteliselt elemendid, mis iga mõtleva inimese, kui ta kuidas Loki eeskujul ainult rakendab oma võistlust siis õige kiiresti järeldusele, midagi mäda sellises lihtsas skeemis ja tulemata trassi selge patuleerisid hingest midagi tuli postuleerita. Nojah. Kuid teisest küljest võiks öelda, et nende jaoks oli ette antud antud või neile oli peale pandud see uskumus, et hing on mingi iseseisev, mingis mõttes eraldiseisev alge või printsiip, see lihtsalt peab ühel või teisel moel olema võimalik, et hing elab üle surma või vähemalt varem või hiljem omandab mingisuguse surematuse vähemalt niisukese standardse seisukoha järgi. Ja see siin on veelkordseks kinnituseks, et niipea kui inimesel on mingisugune uskumus, siis ta leiab selle kasuks tuhandeid põhjendusi olles veendunud, et hing on olemas, otsekohe võimalik leida väga palju põhjendusi, kuidas loll võiks öelda, et seda pole. Ja kui inimene usub, et ainult mateeria on olemas, siis ta ka leiab kohe 1000 põhjendust, miks midagi muud olla ei saa. Aga filosoof ülesanne juhtida tähelepanu, et mõlemad sellised mõtteviisid, tuginevad siiski lihtsalt uskumustele. Ja tõepoolest, inimene leiab tuhandeid põhjendusi ja ta valab need sadadesse traktaatidesse. Midagi tollal tehti päris hoolega, sest tõepoolest 18. sajandi alguse Inglismaal kirjutati tõesti üksteisega järgi traktaate ja pomflete selle põhjendamiseks, et hing on kehast lahutatav, et ta on midagi täiesti põhimõtteliselt kehast erinevat. Ja on mittemateriaalne. Keha siis nagu lausa veel takistab seda hingel oma omadusi, tema põhim põhilisi omadusi nii-öelda realiseerimast. No nii, mõne vaatekoha järgi tõesti, et kui tulla tagasi selle seisukoha juurde, et hing on mittemateriaalne asi, mis tajub ja tunneb ja kujutleb ja ta teeb seda keha ja sealhulgas aju vahendusel, see, mida inimene näeb, kuuleb, tunneb ja nii edasi, see jõuab hingeni kõrvade, nina, silmade ja lõppkokkuvõttes ajutegevuse kaudu. Aga on selge, et kui inimene sureb, siis see kehaline tegevus lakkab ja keha hakkab lagunema ja aju hakkab lagunema. Ja seega tekib küsimus, et mis siis sellest hingest ikkagi saab, kuidas see on võimalik või õieti, mis hingsis teeb või kuidas ta on, kui see keha tema ümbert ära laguneb. Ja sellesama nimetatud hinge loomuliku surematuse õpetuse kohaselt. Nii kummaline kui see meelega võib-olla tänapäeval ei tundu, on niimoodi, et see keha ja isegi aju lagunemine mingis mõttes ta hingele ei mõju, on osa nii-öelda vaimseid hingelisi võimeid ja tegevusi või operatsioone, mis võivad täielikult sõltuda ajutegevusest, aga võib olla ka selliseid, mis sellest ei sõltu või vähemalt mitte ilmtingimata. Niisiis selle õpetuse kohaselt, kui hing on kehast eraldunud, siis esiteks Ta on teatavas mõttes ärkvel, see hing on teadvusel, ta ei maga ega ole surnud. Säilib mingisugune teadvus ja ilmselt ka eneseteadvus ja teiseks säilib mingisugune tajumine või tundmine või kaemine. Kolmandaks on vaieldav, kas säilib ka mälu või, või mälestus oma maapealsest elust või elust kehas. Selle üle vaieldi tollal, sest on võimalik, et mälu on niivõrd sõltuv kehast või ajutegevusest. Hinge seda olla ei saa, sellisel juhul oleks kehatu hing säärases kontemplatiivsest passiivses vaatlevas olekus. Aga nüüd siit tekib ikkagi see küsimus, et kuidas on see võimalik, et tajub või mõtleb või näeb midagi, talle saab midagi osaks mingi kogemus, kui ta parasjagu ei ole kehas ja kui pole ka aju. No kui on nii, et keha ja aju ei ole midagi muud kui hingekoda võiks öelda niimoodi, ja see koda või, või siis see keha ei ole midagi muud kui mõtlemise tajumise, maailma tunnetamise vahend. Säärane tunnetamine tähendaks selline täiesti mittemateriaalset protsessi, mis on hingele omane nii-öelda loomu poolest. See on tähtis just see vahetult tajumine. Selline vahetu arusaamine ei ole mingisuguseid seadmeid, mis võivad seda pilti rikkuda. On kohe selge. Nagu selgeltnägemise juures. Puhas vaimne visioon, nägemus asjadest. Seda sai enne mainitud ka, kui ma ütlesin selle lause, et teha ainult segab põhjustaja teatud piiranguid. Kui hing iseenesest sellise teooria järgi oleks võimeline maailma tajuma nii nagu ta on väga täpselt ja väga õigesti ja väga palju selle kohta, siis keha ainult piirab. Neid hingevõimalusi sellise vaatepunkti järgi aga on olemas teised vaatepunktid, et hing siiski pole ilma kehata võimeline maailma tajuma, et igal juhul peab olema mingi vaheseade Me oleme ka rääkinud siin nendest õhulistest ja eeterlikest kehadest platonistliku vaatekoha järgi hingel peab olema üht või teistsugune keha. Mitte ainult sõiduk, mis teda viib ühest maailmast teise, vaid ka see vahend, mis annab mõõteriistad ka seda, kuidas ta siis liigub selles maailmas. Niisiis, kui nüüd võtta see hing kehast lahutatuna, võiks ju öelda, et ilmselt on asju, mida hing saab näha ja mõelda just nimelt kehast väljununa, kuigi võib-olla ka sääraseid asju, mida ta saab tajuda ainult kehas olles. Kui me saame nüüd nii kaugele swing vahetult pärast surma on siis sellises olukorras, et tagas, siis tajub vahetult, mis toimub, võib-olla tal on ka mälu endaga kaasas, et selleks pole ka keha vaja, siis hing on mõnes mõttes olemas aktiivsena pärast surma ta küll on passiivne, võib-olla selles osas, et ta ei saa midagi otseselt toime panna, aga tal on vähemalt võimalik järele mõelda asjade üle ja siin tekib üks teine küsimus, küsimus selle kohta, et kas selles vaheseisundis vaheseisund on siis seisund, mis algab keha surmaga enne keha ülesärkamist, sellest perioodist meil täna siin jutt on ja me vist ei maininud, et jutt on ikkagi seitsmeteistkümnenda 18. sajandi inglise mõtlejatest, kuidas nad seda asja on arutanud, kas selles olukorras Ingisaks kuidagi oma olukorda parandada? Näiteks et inimene tegi maadel patu sattunud patuste nimekirja. Ja nüüd pärast surma on hing sellest teadlik, et ta on sattunud vähemalt kahtlusaluste nimekirja või kuidas see, kuidas seda öelda ja selle kohta on tal terve hulk tõendeid tema olek juba pärast surma oleks, sõltub ju sellest, milline on tema kohta. Tulen, ootus väga paljude teooriate järgi, juhul kui hing on ärkvel. Ja probleem on siis selline, et kas siis sellel perioodil äkki oleks kuidagi võimalik meelt parandada, astuda samm, mis kergendaks lõpptulemust, et lõppjaam põrgu vahetatakse ümber teise, märksa meeldivama lõppjaama vastu. No tüüpiline seisukoht oli selline, et surma hetkel selleks hetkeks on inimese edasine saatus juba määratud, ühesõnaga tema seisund fikseerub surma hetkel. Ta läheb sellesse surmajärgsesse olekusse, täpsemalt siis hing Läheb sellesse olekusse ja ta ei saa enam midagi parandada. See, mis ta on teinud. See on nii, nagu see on ja selle järgi talle määratakse vastavalt kas karistus või, või hüvitis, kas võlu või valu. Ja lõppkokkuvõttes siis igaveseks. Aga oli ka selliseid seisukohti, mille järgi selles hinge kehatus olekus on võimalik patukahetsus. Et nii nagu sa just ütlesid, et tõepoolest hing võib mediteerida ja mõelda järgi, mida kõik, keda on kokku keeranud saada aru sellest, mida ta valesti on teinud ja paluda andestust, sellepärast. Ja seega võib ta ka tema seisund paraneda. See ei olnud tüüpiline seisund, tavaline vaade oli, mis kuulusele, hinge loomuliku surematuse juurde on see, et hinged lähevad sellesse kehatusse seisundisse, kus nad viibivad ja juba on nad jagunenud nendeks, kes on neetud või saavad neetud ja need, kes pääsevad taevasse. Ja need, kes saavad neetud, nad juba kannatavad ja need, kes saavad taevasse, nad juba jumalale. Kuigi see ei ole veel nii-öelda täies mõõdus käes sest neil pole veel seda keha jäävad hingelised naudingud ja, ja hingelised kannatused, millele siis tulevikus pärast otsustust peavad lisanduma ka veel siis mõõtmatud kehalised kannatused või kehalised naudingud nende nende kartus on siis see, mis iseloomustaks ka sellist seisundit nagu ma aru saan kõige levinumate teooriate järgi, mis üldiselt tuginevad anglikaani kiriku õpetuse nii-öelda tolleaegsetele, ametlikele doktriinidele aga oli kaadri hulk vähem levinud seisukohti. Nojah, siin on tegemist üldisema küsimusega, et et nagu me rääkisime siin, et on selge, et selles olekus hing on ärkvel, tajub midagi, tunneb midagi küsimus on veel selles, et mida ta siis tunneb või tajub ja kuidas see võimalik on. Tavaliselt väideti, et vähemasti need hinged, kes siis edasi sealt pääsevad taevasse nemad näevad või kaevad sääraseid intellektuaalseid puht vaimseid taevaseid objekte, näiteks nad näevad siis esmakordselt alles keha kütkeis vabanenuna Lähevad nad jumala loomust või kuigi alati piiratult, sest sest see loomus on piiritu ja ka kehast eraldununa, inimese hing ei ole suuteline seda hoomama. Ja tõenäoliselt nad näevad ka seal teisi kõrgemaid vaimseid olendeid ja kogu seda taevalikku sfääri. Aga iseloomulik on see, et selles vahetus surmajärgses olekus need visioonid ja nägemused, tajumused ja tunded piiratud võrreldes sellega, mis saab osaks taevasse või põrgusse vastavalt. Aga nii või teisiti jah, et no on mingisugused üle mõistuse käivad nägemused on midagi, mida me Me peaksime siis sellises olekus kuulma, nägema, tajuma kas siis ülimalt meeldivat või vastavalt, kui me oleme patuste hulka arvatud, siis see on midagi ebameeldivat, aga siiski mitte nii ebameeldiv kui see, mis me neid patuseid ees ootab. Põrgus. Kõik kehtis ikkagi eeldusel, et hing on siis nii-öelda, mõnes mõttes küll passiivsena aktiivne, sellel perioodil aga oli siis terve hulk vähelevinud seisukohti, et peaks siis neist ka natuke rääkima. Ja võib-olla üks huvitavamaid seisukoht on see, et thing võiks olla oma loomu poolest surelik. Ja see on kindlasti üks nendest vähem levinud seisukohtadest, mida ka tollal väljendati. Nimelt et hing on loomu poolest surelik. Ühesõnaga asjad läksid oma rada ilma jumaliku sekkumiseta, siis pärast surmahing lakkaks olemast, aga on võimalik, et hing saavutab surematuse ristimisel. Et alles ristimise läbi muutub inimene surematuks ja tänu sellele suudab hing keha lagunemise üle elada ja saab kehatult edasi eksisteerida siis oleks väga hea võtle selline, et mitte lasta ennast ristida, siis oleks garanteeritud, et ei ole pärast võimalik põrgusse sattuda. Loteriivõit oleks ka muidugi väga suur, et sellega kaob kahjuks võimalust ka taevasse sattuda. Ma arvan, et selline mõtteviis klassifitseeriks seitsmeteistkümnenda sajandi inimese jaoks rumaluse alla. Kuidas võib inimene teha nii lolli valiku, et ta loobub võimalusest pälvida igavene elu? Muidugi, see on seotud teatava riskiga. Aga see risk on mõnikord päris Surju, no see on enda teha ja kõige hullema, sest tavaliselt ristitakse ka veel inimene, enne kui ta ei saagi seda otsustada. Ja see on ka üks põhjus, mispärast ristimine kui protsess mõnede seisukohtade järgi tuleks läbi viia ikkagi ainult täismõistuse juures, muidu lapsele sokutatakse igavene elu kaelaga, tema valik oleks hoopis parem, kui ma poleks seda olnud. Nüüd hakka veel mingit korralikku elu elama ja pärast ei ole veel ikkagi kindel, et taevasse saab. Ma tahan juhtida tähelepanu sellele asjaolule, et see, mida tolle aja inimene ära põlgas, et see on tänapäeva inimese täisväärtuslik elu, et see, et me elame täisväärtuslikult, kuni ükskord siis öelda, viskame koivad sirgu, et tolleaegne mõtle põlgas seal ära, kui inimese okstame kehva või mitte inimväärse valikuga. Ma arvan, et seitsmeteistkümnenda sajandi mõtleja ütleks meie kohta ja meie mõtteviisi kohta lihtsalt lollid sissegi, küsimus ju nendest isikutest, kes on surnud, ilma et neid oleks ristitud ja keda oli tuhandeid enne kristluse levima hakkamist üldse. Ja siit paistab paratamatult järeldavat, et nendel inimestel ei ole pääsemislootust ja see on niisugune ajastuomane probleem, mida selle vaate pooldaja pidi suutma kuidagi sellega toime tulla. Kui sai arutatud seda ristimata jätta, siis ei tohi siiski unustada Üldlevinud seisukoht tava tavalise inimese jaoks sama hästi võiks öelda, aga äkki siiski see seisukoht osutub ka valeks ja ikka kindlamana ikkagi ristida. Teine võrdlemisi ebatavaline või ebatüüpiline vaatenurk, mida ka kirjanduses on mainitud, mille pooldajaid ei olnud palju, on see, et hing läheb pärast surma kohe taevasse või põrgusse. Kui inimesed räägivad tänapäeval taevast ja põrgust küll naljaga pooleks, enamasti kes ei ole sügavalt religioossed, siis käibki sinna juurde nii nagu nii, nagu see kohe toimubki, nii et kui keegi ära sureks, otsekohe, koputab siis peetuse juurest taevavärava peale või, või on juba mõni mees Iglaga teda kusagile sikutama, ta muutunud valdama? Kas ajalooliselt ei ole see korrektne, kuigi see on muutunud populaarseks ette kujutuseks? Aga siin tulebki tähele panna seda, et kui me rääkisime siin sellest hinge loomulikust surematus, sest ja hingeseisukorrast siis surma ja ülestõusmise vahepeal kehatust olekust, kui hing selles olekus on siis rangelt võttes ta ei ole ei taevas ega põrgus, vaid ta on mingisuguses ajutises asupaigas, mida on nimetatud küll paradiisiks, küll Aabrahami põueks või sülex võiga Haadeseks mingisugune hingede ajutine asupaik, kus nad juba on jagatud head ja pahad on üksteisest eraldatud, mõnikord kujutate seda ette üsna nii, piltlikult on mingisugused hooned, kus nad viibivad ja sein on vahel. Ja see sein jääb. Ja heade hinged juba juba naudivad seda, seda taevaliku õndsuse, eelmaitset ja pahade hinged, kas siis juba kannatavad või siis paremal juhul on nad põrgu või siis vähemalt selle karistuse või selle kohtumõistmise ootuses. Aga oli ka märkamatult mõistlikumaid vaatenurki mille järgi näiteks inimese hing ei ole kehast üldse lahutatav. Need on vaated, mis on kõik mahutatavad sellise mõiste nagu Mortalism alla Mortalism peaks siis sõna-sõnalt vähendama surmaõpetust ja siin on omakorda mitmeid erinevaid vaatenurki. Üks neist on see, mida nimetati Sovs lipping, hinge magamine, mis tähendaks seda, et kui inimene sureb, siis hing ei hävi täielikult, ta eksisteerib edasi. Aga see hing ta ei tea ega taju ega tunne mitte midagi. Ta magab. See tähendaks, et kõikide nende inimeste hinged, kõik need inimesed, kes on surnud nende hinged on praegu selles samas magavas olekus maailma lõpuni. Aga kui ta magab nagunii, siis ega see põhimõtteliselt ei erine nendest õpetustest, kus ta tõepoolest hing on koos kehaga surnud. Jah, ega siin ei ole mingisugust väga suurt tähtsustest enamiku Mortalistide jaoks ikkagi surmaõpetus ei tähenda seda, et nii jääbki, et see on lõplik olukord, kui hing magab või isegi kui ta vahepeal on täiesti olemast lakanud, siis ta ikkagi äratatakse üles või tehakse uuesti, ta muutub, elu saaks maailmalõpu sündmuste käigus. Seisukoht, et hing elab koos kehaga ja sureb koos kehaga ja tekib siis uuesti, kui luuakse keha uuesti, kui keha äratatakse üles, siis sellega koos tekib ka hing, et see on ju mõnes mõttes täiesti materialistlik seisukoht ja tolle aja üks tuntumaid materialistlik filosoof hops, keda tihti peetakse noor religiooni suhtes vägagi vaenulikuks ju ei välista mitte kuidagi igavest elu, erinevalt siis kaheksaks materialist idest ja siin võib-olla oleks kasulik vaadata, on ta tänapäeva seisukohta selles küsimuses. Nojah, tänapäevane teaduslik hingekäsitlus on kindlasti materialistlik ja siia võiks tõesti tsiteerida psühhiaater saarma, keda võiks nimetada aegu definitsiooniks, psüühika kohta ja nimelt on siis öeldud, et psüühika ka on kõrgesti organiseeritud mateeria funktsioon ning eksisteerib üksnes elava ajutegevuse avaldusena. Ühesõnaga, kui aju on surnud, siis on ka hing surnud. Nüüd see hopsi näide vast huvitav ka selle poolest, et seitsmeteistkümnenda sajandi materjalist jaoks see, et hing ei saa ilma kehata eksisteerida, ei tähenda sugugi, et inimene säärase materiaalse olendina ei võiks pälvida igavest elu. Ta läheb täiega magama ja ärkab täiega ellu, kui maailma lõpetada. Jõuab tänapäeval on asi hoopis teiseks keeranud, et võib-olla kõik mäletavad filmi 200 aastane mees või siis raamatut, mis ilmus eesti keeles chiverbergi raamat, et seal oli ka Asimov kaasautoriks pandud ja see oli vist positrooniline inimene. Igavest elu ei ole lubatud meile aga lubatud robotitel kui on ikka nii-öelda dioodidest, transistorite ja muudest keerulist kristallides kokku pandud olenditel toimivad niuksed, elektrilained, materiaalsed protsessid ja kõik omandab teadvuse. Muidugi, kuna see kõik väga keerukas ja tal on seal kõik sisendatud. Vot see võib küll igavesti elada, nii et inimene tänapäeval nii kaugele juba jõudnud, et iseendale seal igavese elu ära võtnud, aga on meelsasti valmis uskuma masinat ja loodud robotid, et nendele võiks küll igavene elu olla omane ja iseenesestmõistetavalt omane ja siia juurde veel üks küsimus, et vot seesama definitsioon Se kõrgesti organiseeritud mateeria mulle siin meenub väga, ma väga täpselt ei suuda seda nüüd tsiteerida, kuidas und uus kunagi tõi näite, et kui me võtame ühe peetu Muubile mudil näiteks sellised Mul on pliiats sikutan paremalt poolt ja see tõmbab vasakult poolt järele ja siis vasak pool lükkab jälle paremat ja pliiats liigub igavesti. Siis kõik naeravad sellise mudeli peale, aga ma räägin, selline pettumus hästi keeruline, seal vändad, hammasrattad ja võllid liiguvad ja kõik on kohutaksite kivistunud, aga äkki tõepoolest kupatatud võiks kus hästi keeruline või teine näidet, kaks ligi 300, mis kolm liita kaks, aga vaat liidame miljon arvu ja võib-olla ikka juhtub, et miljon arv või hästi keerulised liidan, et äkki tuleb kuidagi teistsugune tulemus välja. Ja vot sama asi, et kui mul on see mingisugune kaks aatriumis blind, lenn, võib-olla põrkuvad, et vaat, siin ei saa midagi olla, aga kui see kõik on hästi keeruline, on hästi palju kokku. Vot siis äkitselt tekib nendes kuidagi selline kõrgesti organiseeritud eriline omadust. Selles mõttes võiks öelda, et siin on jälle näha, kuna tõtt Te teada inimene juba teab, et saadavad või peaks omadus olema ja kuna me kahest aatomist ei kokku ei saa, siis läheme asja hästi keeruliseks, ütleme, et, aga vot see on üks keeruline omad. Tegelikult on see lause võiks kõlada, et meie usume sellesse usutunnistus, mina usun, et vot seal olemas selline selline psüühika, kõik nagu elavad ka sellega, et kui väljastpoolt vaadates asjad niisiis asjad nii ongi teiste sõnadega, kui keegi teeb minust koopia, kus teised on sellega rahul, et see koopia on täpselt nii toimib nagu mina käitub nagu mina, siis ma peaks ka nagu sellega leppima, sest et noh, väljaspoolt vaadates on ju kõik korras mõõteriistad näitavad kõik tiptop, mida mina siin veel kobiseda. Miks, miks mina rahul ei ole selle asjaga? Ja vot see näitab seda, kuidas tegelikult et see tänapäevane materialistlik käsitlus on tegelikult terve võistlusega vastuolus, kui ainult rakendada natukenegi võistlust. Ja täpselt nii, kui me kipume naerma seitsmeteistkümnenda 18. sajandi, mõtlete üle, et küll nad rakendasid mõistust veidralt ma kahtlustan, et need seitsmeteistkümnenda, 18. mõtled meie üle, naerda ei saa, aga ma usun, et tuleb veel. Nüüd täna oli siis meil saate teemaks, mis saab hingest vahetult pärast surma ja see oli nüüd nende hingerännakute üks olulisi etappe. See mõnes mõttes noh, keeruline ja ohtlik teema, sellepärast et eks paljudel meist sõidab see ees lähemal ajal mõnel hilisemal ajal mõnedel on see väga isiklik sündmus. Nii et siin nagu väga nalja visata selle üle ei tahaks, aga ütleme siis nii, et paratamatult arutlemisobjektiks see olema pidi. Ja küsimus sellest, mis siis hingest vahetult pärast surma saab, puudutab konkreetseid õpetusi, aga ei, oma tähtsust, võib-olla lõpptulemuse suhtes, millised need vaheseisundit ka ei ole, aga tolle ajastu mõtlete järgi varem või hiljem saabub ikkagi lõppjaam ja kuidas see olukord siis nüüd oli, et kõigepealt hing kas siis on olemas juba enne keha või tekikus kehaga ja inimene sureb hing, kas pärast seda vahetult ka tajub midagi või on ka surnud, see naeratatakse üles, seejärel läheb ta siis taevasse või põrgusse ja meie saatesarja nimetatakse oli makrokosmos. Teiste sõnadega, et me pidime rääkima sellest, kus siis asuvad need taevasse põrgu, sellest me ka rääkisime mõningates saadetes. Ja nüüd võiks öelda nii, et me oleme sellised üksikud etapid üteldes seitsmes saates enam-vähem kokku võtnud ja järgmises viimases saates võib-olla tahaksime siis näidata, et mismoodi see siis kõik harmoneerub terviku ühes makrokosmoses. Nonii aga täna aitäh kuulamast ja stuudios olid Romet Jakobi ja Enn Kasak ning toimetaja maris Johannes Kuulmiseni. Nädala pärast.