Täna on stuudios Uudo Uibo, et rääkida Oskar Lutsu kevadest ja ühest sõnast mida ilma selle raamatut täiesti keeles ei oleks. Oskar Lutsu kevade ilmus kahes osas selle sajandi algul, täpsemalt aastail 1000 912913 ja sellest sai kohe populaarne teos. Praegu võib juba öelda, et kevadest on saanud üks Eesti kirjanduse kõigi aegade popule varasemaid teoseid üldse. Temast on ilmunud 19 trükki, viimane alles eelmisel aastal. Seda arvu on suutnud ületada ainult Eduard Bornhöhe tasuja, millest on ilmunud üle 20 trüki. Kuid kevade pole üksnes popule laadne teos, vaid ka rahvuskirjanduslikult tähtis teos. Rahvuskirjandusliku tähtsuse annavad teosele kaks teineteisega seotud asja. Esiteks tema produktiivsus võime ajaloo vältel toota uusi tekste. Ja teiseks, tema iseseisvumine, teose tegelased ja tegevuspaigad hakkavad elama otsekui iseseisvat elu ja segunevad rahva silmis reaalsusega. Nii et kaob piir kirjandusliku väljamõeldise jõelu vahelt. Selliseid põhilisi rahvusmüütilise tähtsusega teoseid on Eesti ühenduses suuremate teoste hulgas neli Kreutzwaldi Kalevipoeg, Bornhöhe tasuja, Lutsu kevade ja Tammsaare tõde ja õigus. Kirjandusteose müüdistumine toimub alati kahe teguri koosmõjul ühelt poolt teose ametlik Canoniseerimine, näiteks kooliprogrammi võtmine ja teiselt poolt rahva enda huvi. Nende nelja mainitud teose müüdistumisel on tasuja ning kevade puhul rahva huvi olnud kõige suurem ja ametlike sunnivahendite surve kõige väiksem. Kevade puhul on ju teada seegi, et 1920.-te aastate algul sõdisid mõned emakeeleõpetajad selle teose kooli õppekavadesse lülitamise vastu olevat ebakasvatuslik ja õpetavad lapsed ulakaks. Et kevade on meil üks väheseid kirjandusteoseid, mille on läbi lugenud peaaegu kõik eestlased siis räägikski täna kevadest endast vaid ainult ühest sõnast, mida ilma kevadeta eesti keeles ei oleks. See sõna Oskar Luts oma kevadega eesti kirjandusse tõi, on kõigile tuntud jeeki. Sõna jeeki mesineb lutsu paljudes teostes, aga ükskord on alati esimene s esimene kord on kõigile tuntud kirjakoht kevade teises osas kus poisid tekivad kooli magamistoas tondijutte siis tuleb toodsama punaseks värvitud maakler aga teeb akna tagatotot. Imelik toob ta sisse ja Tootsakab pikalt-laialt pajatama sellest, kuidas ta käis kabeli müüris Pealt sinna maetud varandust otsimas. Miks te seda kätte ei saanud? Mina loen täpselt ette. Aga varandus, varandus usutab, imelik käsitöö praegu varandust otsimas, nagu ütled, kas said kätte? Ah, kätte, kus sa nii ruttu kätte saad, seal on nii palju neid jeeki meid juures valvamas, et keda, keda teeki, meid küsivad kuulajad uudishimulikult, mis asjad need on? Teksti minge, vaadake, mis asjad nad on, tähendab, tood saladuslikult, mina läksin, pidin leivakotist ilma jääma. Sain Pole veel õigel ajal maakeraga pähe valada, muidu ripub leivakoti küljes nagu ahv jäi seike vurr-vurr-vurr ja totot, mis vuristas, tõtutad, pime, peanud kinni, räägi selgemalt, hüüavad kuulajad. Kes nad siis on niisugused ja mispärast nad leivakoti rebisid? Kas nad kodukäijad olid? Nad, muud olid või mine tea, seal oli kõiksugu prahti segamini, kes neist pimedas aru sai? Vastab, palju näinud ja palju näinud mees poolpahaselt, nagu ei oleks tal pikemaks seletamiseks kuigi suurt lusti. Paneme selle kirjakoha juurest hääle, et poistele, kellele Tootseekimitest räägib, tuleb sõna üllatusena. Ja nad küsivad, kes nad niisugused on. Tulemusele, et tegemist oli uue tundmatu sõnaga, jõuame ka vanu sõnu, raamatuid ja Eesti keele Instituudi sõnavara kogusid vaadates. Sõna- jeeki on aastakümnete vältel kasutanud ainult Oskar Luts eesti murretes on ta tundmatu ja teiste kirjanike teostesse on ta jõudnud alles pärast teist maailmasõda küllaga Lutsu kodukohast Põhja-Tartumaalt registreeritud sama tüvega talu ja muid kohanimesid. Ning see juhatab meile kätte ka sõna Jekin päritolu või nagu teadlased ütlevad, etümoloogia keegi tuleb mitte eriti laialt tuntud vene isiku nimeski, Kim, mis on põhimõtteliselt sama päritoluga tüvi nagu saksa isiku nimi Joachim ja laiemalt tuntud vene perekonnanimes Jekimov. Õigekeelsussõna Raamat annab sõna- jeeki tähenduseks kuradike don't paha vaim. Koll märgib, et see sõna on kasutusel ka kirumis, sõnana näiteks jeeki, mitte jeeki, küll lendavad. Kõik need tähendused lähtuvad eespool ette loetud kevade katkendi kontekstist. Lutsud reostas aga leidub jeeki, mille teinegi kontekst, mis sobib sõna vene etümoloogia hoopis paremini. Nimelt on suvest selline koht, kus libledega kiirt räägib talle, kuidas kiir võtab vene naise ja siis sünnib terve kari punase peaga väiksegi. Ehkki meid. Ja kui tuletada meelde, et naaberrahvaid kiputakse sageli õnnistama isikunimedest moodustatud sõimunimetustega ka näiteks Vainka, venelase ja sakslase kohta siis võib küsida, kas luts pole ka jeeki mitte algselt kasutanud hoopis venelase sõimunimetusena. Võib-olla ei kimbutanud Tootsi paunvere kabeliaias mitte lihtsalt kodukäijat kuradikesed ja tondid vaid surnud venelaste hinged. Tänase jutu poendiks aga olgu tõdemus, et kuigi Oskar Luts tõi eesti kirjakeelde sõna jeeki, ei ole sõna õigupoolest kordagi kasutanud. Võib küsida, kuidas siis nii. Aga väga lihtsalt Lutsul on kogu aeg läbi aastakümnete, Jekim või koguni kim. Seega kaks ööd on see sõna saanud alles nõukogude ajal ilmutatud õigekeelsussõnaraamatutes ja lutsu teostes. Selle kohta räägib legend, mille õigsuse eest ma küll ei vastuta. Et asja olevat otsustanud olla aegne keele autoriteet Ernst Nurm. Tema teadvat, et selles sõnas on kaks seed ja nii segasena raamatutesse ja rahva hulka läks. See on ilus näide kirjandusteose elu segunemisest, millest rääkisin oma jutu algul. Luts mõtles välja sõna sõnastus tema teosest nii-öelda ellu ja siis järsku see suure tähega elu avastas, et luts on sõna valesti kasutanud ja parandas vea ära. Rääkis Udo Uibo.