Tere päevast, stuudios on toimetaja maris Johannes et jätkata vestlusringis etnoloogi Artleete ning poliit rikkuja orientalistika Andres Herkeliga. Kuidas mõista inimest, kes meie arvates elab ja mõtleb teisiti, kes on pärit teisest kultuurikeskkonnast kultuuriliseks teiseks võiks ju teda nimetada dada mõni neist teisiti olijaist on meie arvates justkui targem, parem rikkam. Ja eks meiegi taha iga hinna eest tema moodi olla. Ja teine jälle meie arvates vaesem, rumalam. Edasis narrime haletsema. Eks niimoodi käitu laps oma sõprade eelistusi tehes. Aga palju me ise oma lastest arukamad oleme ja valmis oleme seda teist mõistma. Mis meid seejuures abistab. Empaatia või mõtlemisvõime? Modernistlikku maailma jumal on teadus. Ehk siis kas teaduslik või müütiline mõtlemine. Aga siinkohal võiksimegi jätkata vestlust Andres Herkel. Aga mis puutub teadusliku mõtlemise tekke, mis siis jah, mis mulle Vana-Kreeka puhul on huvi pakkunud Sämbetaagorras? Pütaagorras tuntakse ju irratsionaalarvud avastaja annab Itaagorruse teoreemi avastajana matemaatika isa, aga ka tema enda ja tema koolkonna tegelik siht oli ju otsida hingerahu ja hinge surematust ja selleks olid erinevad vahendid. Üks neist oli universum, matemaatiliste arvuliste proportsioonide tajumine. Ja sedakaudu oli matemaatika religioosne harrastus. Nii et see esmane teadus tekkis täiesti sellise usulise mõtlemise rüpes ja oli väga tihedalt müüriga seotud ja selles ei lähtu mitte midagi imelist. Ka. Mulle tundub, et see terav vastandumine tuleb esile kusagil renessansiajastul valgustusajastul, kui muutus aktuaalseks niisuguste mängule. Takistuseks olevat ühiskonna arengule takistuseks olevate klerikaalsete dogmade lõhkumine ja see oli siis tähtis. Aga minu meelest praeguse tähtis ei ole praegu, pigem pigem tänapäeva maailma. Häda on selles, et usuroll on vähenenud ja kui me vaatame ida kultuurides tüübilt teadusliku mõtlemise teket, siis budismis tekib mitmevalentne loogika, tekivad väga üksikasjalised täpsed arutlused põhjuslikkuse olemuse kohta Ta mõistete olemuse ja päritolu kohta. Kõike seda võib nimetada teaduslikult mõtlemiseks. Aga samal ajal, mis on üllatav. Ta võib-olla niisugusele euroopalikule eelarvamusele on see, et selles samas mõtlemistraditsioonis paralleelselt mütoloogiline mõtlemine mitte kuhugi ei kao vaid vastupidi, ta muutub järjest rikkamaks. Tekivad niisugused rikkalikud Budade podisattvate galeriid. Maailmasüsteeme on palju. See, mis on meie jaoks tolmukübe, on oma maailmasüsteem ja meie võime olla tolmukübe ühe teise maailmasüsteemi jaoks. Siis on astronoomiliselt suuri numbreid millega mõõdetakse selle erinevad vaata maailmade kestust. Erinevates maailmades on erinevad jumalad, erinevad Budada, erinevad põri satuvad ja nii edasi ja nii edasi. See mütoloogia läheb väga mitme haruldaseks, millest mina teen järeldused. Teadusliku mõtlemise tekkides, mütoloogiline mõtlemine ei pruugi mitte kuhugi kaduda, vaid teatud puhkudel ta võib isegi edasi areneda. Ja ma ei söanda midagi öelda teadusliku mõtlemise olemasolukorda põhjarahvastel. Arvatavasti on seal rohkem levinud praktiline mõtlemine, aga ma tahaksin natukene maha võtta seda teadusliku ja müüdilise vastandus, seda me ei pruugi me võib-olla liiga palju. Minule meeldib üks inglise etnoloog, kelle nimi oli Horton kes räägib mitmest süsteemsest kultuurist ja tema uuris Aafrika traditsionaalse kultuure ja tõi esile väga palju ühisjooni kaasaegse teadusliku mõtlemisega, muide mõlemad kasu võrdlust ja keerulise nähtuse seletamiseks mingit lihtsustavad metafoori nii edasi ja nii edasi, aga midagi, mida, mida Neis Aafrika traditsionaalsete skulptuurides ei ole ja see on siis ortoni järgi erinevate mõtlemissüsteemide sallimine ühe kultuuri piires ja sealt ta edasi jõudis tõepoolest, Vana-Kreekani no ütleme niiviisi, et mitmesüsteemse kultuuri tekkimise aluseks olid eeskätt laialdased kaubandussidemed, kultuuriliselt heterogeensed rühmade teke Kreeka ühiskonnas ja kirjakultuuridega. Et need kolm olid naguniisugused väga tähtsad ja, ja mis ühe kultuuri suletust hoiabavalise suletus on kindlasti ka enesekaitsena ja ei saa seda kuidagimoodi halvustada. Need on mitmesugused tabude süsteemid, just nimelt ja mis ei lase võõral liiga ligidale tulla ei või mis ei lase võõra mõttekäikudega kaasa minna võõramaailmapilti omaksot. Oma ja võõras sel teemal jätkame juba Tartu stuudiost Artleetega, kes on põhjarahvaid uurinud Obi ugrilased neenetseid. Kunagi oli mingi mängufilm tšukidest, kuidas neile kool rajati ja siis üks kirjaoskamatu tšuktši mees läks kooli internaati ja seal lapsed istusid ja mees küsis, et noh, mida te siin õppinud olete, lapsed ütlevad, me õppisime silmadega kuulma. Esitatud olgu, näidake lapsed võtavad, aabitsa, hakkavad lugema, isa läks jahile, mees kohe katkestab, ütleb, kelle isa lapsed, lihtsalt isa või salvei, seda pole olemas, lihtsalt pole olemas. Isa on alati kellelegi oma. Et siin ongi see vahe, jah, võib öelda, et see on selline praktiline või konkreetsete asjadega seotud loogika, mille järgi need inimesed, kes koolis pole käinud, kui härraste hulgas siis asju lahendavad, aga noh, kes juba on koolis käinud, neil on selline logistlik järeldamine juba ka nagu selge ja nad oskavad abstraktsete arvude abstraktsete selliste mõistetega tegeleda. Ja noh, tänapäeval tegelikult on ju nii, et koolis on ikkagi suurem osa käinud ka nendest juba tänapäeval. Et päris sellist paradiisi siis teistsuguse mõtlemise paradiisi seal ei ole nagu võib-olla 100 aastat tagasi veel oli. Aga noh, sellegipoolest, nendes on ikkagi selle teistsuguse mõtlemise osakaal nende mõttemaailmas on ilmselt oluliselt suurem. Ilmselt meil on kahtlemata kate häirinud, see nimetame siis mütoloogiline tasand, aga, aga võib-olla see on palju vähem tunda meie käitumises ikkagi meie mõtlemises. Kas selline nii-öelda abstraktse mõtlemise tekkimine juba ja, ja kõik see võib tuua näiteks ka kahju, et kas ta sellega uutmoodi mõtlemisega kaotab või kaob temas mingisugune teine tunne? Sest nagu see põhja rahastele tuleb, et ega nemad ei ole endale sellist koolisüsteemi leiutanud, see ei ole arenenud nende kultuuri seest just, vaid see on neile ju lihtsalt toodud ja need koolid on lihtsalt rajatud. Ei noh, selline üldine koolivõrgustik loodi nõukogude ajal siis lihtsalt sunniviisiliselt korjati kõik lapsed kokku metsast ja ja tundras lihtsalt viidi, viidi kooli ja noh, keegi nende käest ei küsinud, et see polegi ainult nagu mõtlemise küsimus, siin on sellised sotsiaalsed probleemid, mis kõik sellega kaasnevad, et kui lapsed muidu elasid oma peres ja nad õppisid neid asju, mida oli seal peres tarvis ja nüüd nad õpivad kõike seda, sellist abstraktset, kui nad kooli lõpetavad, neil pole seda millekski tarvis enam. Ja samas neil on jäänud õppimata need asjad, mis neil on, olid tegelikult vajalikud oma kultuuris hakkama saamiseks, nendest tegelikult kujunevad mingid sellised kahe kultuuri vahel olevad inimesed, nad ei omanda täielikult siis seda, mida neile tegelikult koolis pakutakse. Ja kui nad on juba võõrdunud, sellest on välja kistud sellest oma traditsioonidest. Aga mis täpselt selliste inimeste mõttemaailmas on, on raske öelda. Nemad on ka mingil määral inimesed piiri peal, et kas sellisest piiri pealsusest võiks tõusta ka tulu või, või mingit uut kvaliteeti. Ei no ikka ka kahtlemata sellepärast, et samas kuigi see kool on teinud palju halba või rahastele, aga ega me ei saa aga tänapäeval ette kujutada, et et päriselt oleks võimalik mingisugusel rahval niimoodi läbi saada kui niikuinii nad on kontaktis venelastega ja laiema ühiskonnaga, et neil ei ole üldse õppinud inimesi, neil ei ole intelligentsi. Et niimoodi see ka välja ei tule. Et kahtlemata seal ikkagi see süsteem siiski loob neile ka haritlasi natuke põhiliselt humanitaarharitlased ja paljuski siis oma kultuuriuurijad ja kes siis ka on võimelised võitlema selles laiemas maailmas oma rahva õiguste eest, sest nad orienteeruvad paremini selles laiemas suuremas ühiskonnas. Täna põhjarahvastest rääkides tegelikult mingil määral me Skitseerime seda oma ajalugu ka, sest pisut kunstlik on olnud see baltisaksaaegne eestlaste harimine, pole meelgi lastud päris seda nii-öelda oma arenemist areneda ja võib ju öelda ka eestlase puhul seda, et kool on eestlasele karuteene osutanud. Näed sa, meil ei ole enam mingisuguseid kontakte omaaegsete regilauludega, et see saksikultuur katkestas ja lõi nii-öelda need juured läbi. Andres. Mina olen selle võrra modernistlik seen, vaidleksin küll vastu, et kool on igal juhul oluline ja eks kooli ja hariduse levik on ka ju kultuurist, kultuuri kirjaoskuse levik ja nii edasi regilaulude puhul on, see on kahtlemata Ta väga tähelepanu väärne kultuurifenomen ja minu meelest Eesti puhul läks väga hästi just nimelt see, et Jakob Hurda rahvaluule kogumise aeg eriti suur vara üles kirjutada ja see oli tegelikult kogu maailmas niisuguste vanade tekstide pärimuse suurte tekstikogumike kokkupanemise aeg ja võib-olla väikerahvastest on eestlased saanud sellega isegi tähelepanuväärselt, et hästi hakkama, aga mina ei tahaks küll niisugusse modernismivastasuse noote siin esile tuua, minu jaoks ikkagi kultuur tekib kirjakultuurikeskkonnas kõrgkultuur selle sõna kitsamas tähenduses ja meile põisse tulla põhimõtteliselt kahes suunas, ta oleks võinud tulla Slavia alfabeediga ida poolt. Ta tuli meile Ladinaal alfabeliga lääne poolt ja ma arvan sellega sellega rahul olla, aga siin on ju hoopis teistsuguseid kirjasüsteem ja ja kui rääkida inimeste mõtlemise erinevusest mentaliteedi erinevusest, siis neuropsühholoogid on toodud välja koguni selle hieroglüüfkirja tajumisel töötavad natukene teised ajukeskused kui alfabeetilises kirja tajumisel. Ei oska nüüd öelda, kui palju sellest inimese inimese maailmapilt töö muutub, aga kindlasti noh, siin ütleme meie puhul inimõiguste võtmeski on räägitud, et sellest, et eesti keel on keeruline ja sunnivad siin teistel seda ära õppima, see on sugune. Lapsik jutt selle võrra keerulised on kõik teised keeled meile, mida me oleme suutnud ära õppida, aga ilmselt nüüd hieroglüüfkirja ja ja alfabeetilises kirja puhul need üleminekut pluss veel kogu see kultuurikonteksti üleminek ühest täis on natukene komplitseeritud. Mina olen nii-öelda oma kooliaja ja lapsepõlvest alates teadnud seda, et maailm muutub iga aastaga järjest paremaks, seda lugulaulu luuletas mulle see kommunistlik sotsialistlik ühiskond, kus me kõik tuleme, aga neid utoopiaid on ju mõelnud ka teised. Lõpuks ka see projekt nimega ka kommunism oli üks modernismi projektardsele progressiga on selline lugu, et me ühelt poolt oleme aru saanud, et see nagu päris õige ei ole, aga samas me ikka nagu tagalaskustika vahel nagu mõtlema, et just nagu just nagu oleks ka, et katsuks sellel teemal ka nüüd natukene arutleda. See on niisugune asi, et ma ei saa ju kuidagimoodi eitada seda, kui kiirelt läheb edasi tehnika progress, me oleme siin praegu raadio stuudios 19. sajandil veel oleks olnud täiesti ettekujutamatu tegevus, samal ajal tänapäeval me oleme nii kaugele, et on tunduvalt uuemaid ja võib-olla tunduvalt moodsamaid mõtete levitamise viise. Selle asja juures on üks nüanss ja see on nimelt see, et inimene on suutnud luua silmapaistvaid tehnikat mis tuleb talle appi. Aga inimene ise on jäänud suhteliselt samasuguseks. Küsimus on selles, et kui hästi ta suudab seda tehnikat oma intellektuaalsete ja muude võimete võimendamiseks kasutada, kahtlemata käib sellega kaasas varjupool, noh, võtame kasvõi kõik need teooriad ja käsitlused televisiooni pärssivalt mõjust lapse arengule. Kui lapsevanemad on sellised, et lapsega mitte tegelemiseks asetatakse ta pikaks ajaks televiisori ette ja kui inimene hakkab kuid ja aastaid olema siis tekib niisugune uutmoodi kirjaoskamatus. Formaalsel tasemel küll kiri omandatakse, aga tegelikult loetud teksti mõtestada ei suudeta ja see on tänapäeva maailma probleem, nii et tehnika progressile on alati olnud oma varjuküljed millest ülesaamiseks on vaja ja on vaja tervet mõistust ja pedagoogikat. Kuidas teie Artlejate vaatate nüüd progress ja põhjarahvast. Jah, selles küsimuses olema jah, natuke teistsuguse seisukohalt eriti kui ma püüan mõelda, mida see progress, moderniseerumine nende põhjarahvaste vaatenurgast tähendab või kuidas on see neile tulnud, et kui me niimoodi arutame abstraktselt teaduslikult Europa tsentristlikult, siis muidugi selline üldiselt modernism see polegi nii paha asi, see moderniseerumine ideed on ju nagu head, mille nimel seal peaks toimuma, aga kui, kui see tuleb võõrastele, tuli reeglina vägivalla kaudu, see kõik suruti neile lihtsalt vägivallaga peale ja kui siis sinna juurde käis jutt sellisest moderniseerimisest, no näiteks sovetiseerimisest võinud mingis sellises võtmes. Aga et see oli nagu mingi modernismi projekt ja kõik, aga, aga mis nende jaoks vahet on, et kui tuldi, hakati neid represseerima tapma, vangistama nende lapsi ära võtma, võeti nende põhjapõdrad ära, öeldi, et nüüd on meil modernistlikum selline majandamisviise kõik nende jaoks tuli see kõik nagu vägivald. Just me parve tagasi saksa professoriga vaidlesime, tema ütles, et noh, mis siis, et represseeriti, mis siis seal osa tapeti, missised, põhjapõdrad ära võeti, aga ikkagi moderniseeriti. Ja mina ütlen, aga kui mina olen see põhjarahva esindaja, siis minu jaoks jääb see väga küsitavaks, et, et kas see siis ikkagi on kui minu jaoks põhiline selline sõnum sellest on vägivald külma või rahvaesindaja. Et nende poolt vaadates on see asi kuidagi hoopis teistmoodi, nendele pole sellest suurt midagi head tulnud. Naftatööstus on ka väga modernne nähtus, neil ei ole sellest midagi head ja justkui nende poolt vaadata. Et kui jätta selline abstraktne kõrvale see üldidee ja kõik, et no nende seisukohast on see kõik hoopis teistmoodi. Ma üldse ei kahtle selles põhjarahvastele moderniseerimine tulnud täiesti valesti ja niisugusel kujul ta ei, ei peaks tegelikult ühegi rahvani jõudma, teatud mõttes jõudis ta analoogilisel moel Ameerika indiaanlaste ja neid näiteid on kahjuks ajaloos olnud väga ja väga palju. Moderniseerimine ei pea olema miski, mis lõhub traditsiooni ootamatult sellist suuremat võimsamat kultuuride mõjuväljas. Seda juhtub ja on juhtunud. Nüüd see progressimüüt iseenesest on üks on üks nähtus, mis tekib kusagil renessansiajastul, valgustusajastu võtab ta üle. Siin oli ennist juttu sellest marksism võitis ta ka üle ja lõi kommunistliku progressimüüdi, mis muutus iseenda suhtes suguseks kontrovoduktiivseks nähtuseks. Progress tõenäoliselt, kui ta toimus, siis toimus kusagil mujal. Aga tegelikult ega sellise arengu viljad on valusad olnud ka Euroopas, sest kui tekkis niisugune teaduse tehnika teadmist areng kuskil renessansiaja lõpus, siis oli ju ka lootused, see juurib meie tegelikkusest välja juhuslikkuse ja toob esile mõistuse. Juri Lotman. Neil on üks artikkel tehnika progressi kohta, mis võrdleb ühte kummalist nähtust samast ajastust. See on nõiaprotsesside enneolematu ja väga julm levik Euroopa kõige kiirema tehnika progressiga piirkondades. Ehk siis siit on võimalik jõuda järelduseni. See, mis oli selline kiire areng üha osa ühiskonna eliidi jaoks, see samal ajal külvas niisugust hirmu ja paanikat ja kutsus esile täiesti irratsionaalseid käitumis ja Sid, üks aspekt veel juurde, võib-olla ma tahaks niisugune lõhkuda seda arusaamist, et tehnikaprogress on ainuliselt ja üksnes alguse saanud Euroopast renessansiajastust, valgustusajastust, uusajast, see ei ole päris nii. Euroopa võib-olla nendel aegadel liikus esirinda aga tegelikult paljude tehniliste leiutiste puhul, vana hiina oli meist varasematel perioodidel oluliselt ees, no räägime siin püssirohukompassi trükipressi leiutamisest ja mitte kuidagi ei saa kindel olla, et mõnel tulevikuajalooetapil see kaalukauss on jälle kusagil idas või kusagil hoopis hoopis uues piirkonnas, selles mõttes ekse areng toimub lainetena. Areng ei tohi mingil juhul olla vägivaldne. Aga eks kõige humaansemaid vahendeid saab kasutada nii ja teisiti, siin tuleb mulle meelde omaaegse prantsuse ajakirjanduse rajaja ütlemine trükipress, mõttekahurvägi. Ja eks natukene muutuste mõttekahurväeks kõikide selliste totalitaarsete ideoloogiate puhul. Mis siis tingis selle, kus punkt, kus olid ikkagi idateadmised meist tunduvalt eespool, ütleme meie nimetame siin ikkagi seda Euroopa seisukohta, eks ole, ja siis Euroopa nagu tõmbas ennast järele ja läks nagu ette, et mis nagu siis ühelt poolt nagu pärssis seda idamõtet, miks selline vangerdus toimus, noh, seda on väga. Nii-öelda mulle tundus, et tundub niiviisi, et Euroopa jäi mingis mõttes eurooplastele kitsaks ja kõik need asjad toimusid sünkroonis sellise suure maadeavastamisega, millega kaasnes võimas koloniaalpoliitika laine, ega need olid ikkagi roomlased, kes koloniseerisid ülejäänud maailma, mitte ülejäänud maailm ei tundnud eurooplasi koloniseerima. Tõsi muidugi seene islami pealetungi olid, mis löödi mingisugusel hetkel tagasi kõike seda, no üles lugeda, seal on väga keeruline, aga noh, tuua kasvõi niisugune lihtne näide, et ilmselt ühiskonna moderniseerimise veel mängis väga olulist rolli see, et ühel hetkel hakata kasutama laialdaselt mehaanilisi kellasid, ajaarvamine muutus, ratsionaalseks muutus üksik asjastatuks. Teine kindlasti on see, kui raamat ei olnud enam mitte pelgalt religioosne kultusese, vaid muutus massiliselt levitatavaks nähtuseks. Sealt edasi koolide aare, kui vaadata seda, mida ma natukene rohkem tunnen, see on India budistliku kultuuri siis tegemist oli kahtlematult kõrgkultuuriga, kus kloostrites oma ja selline vaimueliit tegeles väga keeruliste filosoofiliste probleemidega ja niisuguse eneseotsingu enesetäiustamisega. Kuidas me seda ka ei nimetata, tahaks, aga see osa ühiskonnast oli mitte kunagi rohkem kui võib-olla kaks-kolm protsenti. Ehk siis eliit oli väga kitsas, massiline selline rahvakoolide teke. Noh, see ei ole. Tänapäevalgi päriselt sellisel kujul jõudnud, nagu see Euroopas on olnud ja Eesti puhul jällegi võtame selle rahvusliku ärkamise plahvatuse, siis mis seda tagant tõukas, oli kindlasti koolisüsteemi areng, kirjaoskuse are nõudma hakkasime. Ütleme, et esmapilgul esimese mõttena võiks jääda mulje, et põhjarahvad võiksid täiesti kõrvale jätta kogu sellest jutust, et ei ole nagu, nagu ühelgi perioodil just ei olnud millegagi kellegi ees nagu uhkustada, Hoyo. No tegelikult ma usun, isegi nende põhjarahvaste ajalugu on olnud tegelikult nagu palju uhkem kui seda võiks nagu arvata võib-olla nende nende tänapäevase või hilishiliste sajandite sellise allasurutuse pinnalt näiteks veel 13. sajandil nad suutsid tagasi lüüa Tšingis-khaani rünnakud, et Tšingis-khaan ründas ka ka Lääne-Siberis hunte ja nad suutsid täiesti edukalt võidelda ja neil olid seal täiesti vägevad linnused ja kõik. Ma isegi, mis nii et kaugemas ajaloos on sedasi, et istusin kogu juurde Aasia metsavööndi kõige vanem kindlustatud, mis on avastatud, on samuti hantide asualalt, mis muidugi etniliselt on raske seostada, aga tänapäeval seda inimestega, kes seal elavad, aga selles mõttes, et ka midagi sellist kaugemas ajaloos nad ei olegi olnud kogu aeg sellised viletsakesed ja allasurutud rõhutud vaid, et neil on ka sain oma uhke ajalugu. Et võib-olla veel kuskil, kes ka esimesel poolel neid nagu täiesti vabalt võiks võib-olla eestlastega võrrelda täielikult ma ei, ma ei arva, et eestlased oleksid eriti kuhugi kaugemale jõudnud kui, kui Lääne-Siberi põliselanikud tol ajal Ühelt poolt vanaindia mõtlemine, mis on ikkagi sügavalt nii-öelda kõrgkultuuriline nähtus ja, ja teisalt siis traditsiooniline põhjarahvas ja meie seal vahepeal, kes me siis oleme ka siiski justkui selle kirjaliku kultuuri arengu sappa, ennast haakinud. Nii et siit tuleb ikkagi välja see, et, et kui suse Raamat oli, kui see Gutenberg sinuni nagu jõudis või, või siis idas, nagu oma oma Gutenberg oli, et see oli see, mis seda progressi nagu tagas või arengut nagu suunas, kas võib nimetada? Aitäh. Ma arvan, et kui rääkida mingisugusest progressist sõna modernistlikus tähenduses, siis kindlasti see niimoodi oli, aga samal ajal ma ei tahaks kuidagimoodi nüüd tekitada mingit jäika veelahe, et sellele, et on üks selline suuline kultuur, kus nagu midagi erilist ei sisaldu ja siis on kirjakultuur ei ole see ilmselt päris niimoodi suulise kultuuri dominant, tõenäoliselt on mälukirja, kultuuri dominant on lugemine ja selle võrra võib-olla mitte nii selgelt välja arenenud mälu. Noh, eks meiegi oleme harjunud tähtsaid esinemisi seepeale paberi pealt tegema. Võib-olla harjutada saaks teistmoodi ka nõks, omaaegne Eesti rahvusliku ärkamise tegelane Rudolf Kallas, kes kirjutas 1897. aastal, see ilmus saksakeelse raamatu mäluõpetuse süsteem, väga paks ja põhjalik töö, tema jõuab niisugusele järeldusele suulise traditsiooni puhul, see mälu on äärmiselt oluline ja need asjad, mida me oleme rahvaluule puhul harjunud pidama selliseks kunsti kaunistuslikuks elemendiks igasuguseid alliteratsiooni, algriimi kõlaefektid nii edasi ja nii edasi, et see tegelikult oli mälu abivahend ja need laulikud on ju fenomenaalne otsemäluga. Ma arvan, nendes struktuurides mälu osakaal on äärmiselt suur. Et teine kui me räägime sellistest, et ka maailma religioonidest, siis vanimad tekstid tegelikult käib esid suulises traditsioonis, aga see üleskirjutamine oli esialgu midagi isegi madalat ja põlatud. See tekkis võib-olla kohati sajandeid hiljem et ei maksa seda suulist traditsiooni sugugi mitte maha teha. Tänapäeval me räägime ja uhkelt autorsusest ja kirjanik on midagi suurt ja tähtsat ja geniaalset olnud viimaste aastasadade jooksul. Tegelikult esimesed üleskirjutajad olid nii-öelda tehnilised töötajad, ilmselt need suured mõtlejad ja autorid olid ankeedi teine usu rajaja prohveteid nii edasi ja nii edasi ja eks omamoodi ka see põhjarahvaste šamaani tuur on midagi niisugust omapärast, mis maailma kultuurigammas täiesti oma kohaga. Eks etnoloogia antropoloogia käsitletakse kultuuri mõistet hästi laialt ja noh, selleks, et kõik inimesed on kõik, rahvad on võrdsed oma võimes skulptuuri luua. Et sellepärast ei olegi olemuslikult nagu tähtis, et kas on see kultuur siis kirjalik või suuline, et seal ikkagi sama samavõrd võrdväärne kultuur. Et ega mul ei jää muud kui nõustuda sellega, mis just enne Alustasime selle kultuurilise, teise mõistega või sellele mõtlemisega siis ühelt poolt selle kultuurilise teisega me tänapäeval kaitseme nagu iseennast ja, ja meil on need tabud ja kõik mis iganes. Aga kui palju nüüd me seda teist üldse varsti enam tajume või kas selles on ka mingisugust ohtu, kui me seda selle teise nagu kaotame, et me võtame nagu kõik omaks, minul on siin praegu kergem omaks võtta mingisuguseid põhjarahvaste uskumisi ja näiteks provotseerida niimoodi, et näen, vis kahju, kool on toonud, eks ole. Et kui nüüd see mina ja tema, see vahe nagu kaob, et mida see tähendab, kas selles on midagi positiivset ja, ja mis selles on siis negatiivselt? Ole juba natukene küsimus psühhiaatritele, sest sees, kui mina ja tema päriselt segamini lähedaseks selliseks korratus ja kaos sellest tuleb, aga millegipärast me räägime jah, kultuurilisest teisest, aga minul tekib see küsimus, et miks me ei räägi kultuurilises, 172.-st sellepärast, et neid kultuuriliselt erinevaid on ju ka palju ja neid on meil siin ligemal kui nende rahvaste puhul, kellest me siin oleme. Oleme rääkinud iga iga rahvas ja iga kultuur sisemiselt on ju ka vägagi heterogeenne. Mis puudutab seda terminit kultuuriline teine siis mulle tundub, et see on üks niisugune kaasaegne ontlik ütlemine natukene viisakas, et tähistada seda, mis on erinev tegelikult esmane ja eespool asuv nii ajaloos kui kui ilmselt ka lapse mingis arengus on see meie nemad üks samastamise punkti ja teine on siis võõras. See käib isegi eespool võib-olla selles selget pina, teadvuse kujunemist. Ja see on nüüd asi, mis saadab inimkonda, eks inimkonna koidikust kuni kaasaegsete ühiskondade nii välja, et kui me vaatame näiteks poliitikas opositsiooni ja koalitsiooni jaotumist, eks see on ka üks suur meie, nemad mäng osaliselt mänguline, osaliselt väga tõsine. Nii et see võib-olla on baas sellele kultuurilisele teisele, aga ma veel kord ütlen, et milleks me räägime teisest, kui on ka olemas, kolmas, neljas ja nii edasi ärte. Nojah, et ühest küljest räägitakse, et tänapäeval kõigi selliste kommunikatsioonivahendite globaalse arenguga sport, popmuusika, et on sellised hiljem vaimset kultuurinähtused, mida mõistetakse igal pool maailmas, selleks, et tekib maailma külakaid, sulandub kokku ja et meil lihtsalt tuleb üks selline suur kultuur ja kaovad nagu kultuuridevahelised piirid. Teisalt teisalt need kultuuridevahelised piirid hoolimata sellise kultuurikihi olemasolust, mis tõesti on üle maailma mõistetav, tegelikult isegi kohati teravdavad, et tegelikult ka igas iga rahva hulgas on palju selliseid subkultuure kultuurilisi gruppe tekib üha rohkem ja kui ühelt poolt justkui see kultuuriline, teine justkui kaoks, teisalt need nafta hoopiski, nagu ka paljuneb, samal ajal, teises mõttes. Ma arvan, et siin mingisugust ühemõttelist lõppu kõigil sel asjal ei ole. No, ja kui võtta nüüd nii-öelda nende kultuuritermineid kasutades, siis mulle tundub niimoodi, et siiski massikultuur on jõulisem kui subkultuurid. Need on paralleelselt toimuvad arengud, et et see oleks mõlemad asjad arenevad ja noh ei saa öelda, et see lõpeb mingisuguse massikultuuri võiduga subkultuuride üle. No ma ei tea, ma pole kindel. Eks need kultuurilisi universaal on kogu aeg otsitud ja võib-olla on kolm niisugust asja, mis kõikides kultuurides on olemas, see on väga üldiselt öeldud, on keel olemas, on kunst olemas mingisugusel kujul olemas religioon või usk. Ja see, see on see, mis seob, aga nende sisu võib olla võrdlemisi erinev. Mida me tänapäeva maailmas tahaksin loota, oleks et tõesti niisugune arusaam maailmas inimõiguste ja rahvaste õiguste kohta pääseks maksvusele, praegu on ta maksvusele pääsenud kuidagi teoreetiliselt, aga mitte väga praktilised. Ja sellega vast täna lõpetame aitäh etnoloogile Artleetele Tartu stuudios, aitäh Andres Herkelile ja küsis, kuulas maris Johannes.