Järjekordses saates sarjast 50 portree visandid räägib Aksel Tamm täna omaaegsest tõlkijast ja kirjandustegelasest Lembit Remmelgas. Mälu veab muidugi sageli alt aga ma usun siiski, et ei eksi, kui ütlen, et teadvustasin Lembit remmelga nime. Ta vist enam kui pool sajandit tagasi. Selle aasta lõpus, mil Euroopa Sa ei saa Lääne-Euroopale, kus tähenduses oli väga õnnelik, et üks õudus. Täna võiks isegi kaugeltki öelda, et üks painaja unenägu on läbi saanud ja aknad võivad öösel valged olla. Mürin taevas ei tähenda mitte ohtu ja ühesõnaga, et sõda on lõppenud ja nii siis seal ikkagi lootusrikkal ajal aastal 1005 teatasid lehed. Inglismaale sõitis Nõukogude Liidu noorsoo delegatsiooni koosseisus ka Lembit Remmelgas. Ma kuulan nüüd ennast ja ma saan aru, et püüan nagu olla. Irooniline ja vihjeline. Seletan kohe, miks sest et 40.-te aastate teisel poolel vähemalt 40.-te aastate kolmandal veerandil, kui täpne olla oli kaval ja rafineeritud nõukogude propagandaaparaat väga ametis, sellega toppida igasugustesse rahvusvahelistesse ettevõtmistesse sisse Eesti, Läti ja Leedu esindajaid. Ja mitte ainult Churchilli memuaarides, vaid isegi Nõukogude Liidu eneseametlikest publikatsioonidest võib näha, et Stalin pakkus oma kahele liitlasele. President Truman oli peaminister Churchill Potsdamis Leedut ühinenud rahvaste organisatsiooni liikmeks. Niimoodi Nõukogude liidu all osana. Erilist armastust Leedu vastu, eriti kui mõelda ajaloole ma siin küll ei näeks, kuidagiviisi see oli lihtsalt soov panna peale tempel, et Leedu on koos Ukraina ja Valgevenega, keda ka ÜRO liikmeteks pakuti, Nõukogude liiduvabariik ja kurb küll, aga Churchilli väga paksuks teoses teisest maailmasõjast ei ole ühtegi sõna sellest, et tema ruum on aga veel varem Jaltas tema Ruusvelt oleksid lükanud niisugused Stalini teed kõrvale sellepärast et Leedu oli okupeeritud riik. Ei, see kaalutlus ei olnudki nii oluline läänele tundusest lihtsalt noh, niimoodi võib Nõukogude Liit saada endale ÜROs liiga palju hääli. Ma olen nüüd Lembit Remmelgas tõesti üsna kaugele läinud, aga siiski ka mitte liiga kaugele, sest see on tema taust. See on tema mängumaa ja need on tema olud. Ja kui nüüd tagasi tulla selle minu esimese remmelga teadvustamise juurde, siis tookord neid tänaseid lisamõtteid mul muidugi polnud, ma lihtsalt vaatasin ammuli sui. Enn ahaa, ta käis Inglismaal siit sellest täiesti suletud karbist. Käis ära ja kirjutas läbi üsna mitme noorte hääle reisikirju. Ja neist ei mäleta ma küll enam midagi, aga igatahes remmelga nime ma fikseerisime ära. Ja siis veel üks varane episood. Mul oli sõja ajast hea tuttav kellega ka hilisematel aastatel juhuslikult kokku sattusin, ta nimi oli Elmar kuld. Nii palju või nii vähe, kui ma teda teadsin, oli ta hästi mõtlev ja probleemid poliitik. Ja pärast mingit ERKÜ kongressi rääkis ta oma vaidlusest sellel kongressil Lembit remmelga, kes oli siis juba suur noos juht. Mõtlik ja filosoofiline Elmar kuld oli eriti solvunud selle peale, et selle vaidluse tulemus oli niisugune. Remmelgas toppis nende omavahelise naginad järgmisel hommikul noorte hääle. Juhtkirja toimetajana oli seda muidugi lihtne teha. Ja muidugi näitena lolli kulla ja targa remmelga vaidlusest ja teate, see ei olnud sel ajal nii tähtsusetu, kui tänased viis 10 võib-olla isegi 100 korda rasvasemad ajakirjanduslikud seisukohavõtud, siis olid niisugused asjad küllalt olulised ja mina sain endale lihtsalt ühe joone remmelga iseloomust noore remmelga iseloomust ütleme nii. Naivist oleks korrektne esitada siis üks jooneke ka iseenda iseloomust. Kui Lembit Remmelgas tundus olevat tõepoolest kõigi Eesti ajalehtede ajakirjade toimetaja siis ma kirjutasin tema väljaannetele nukke, nupukesi usin koolipoiss, nagu ma olin, aga usina algajana koostasime mõistatusi. Tol ajal oli levinud üks niisugune absoluutselt ajuvaba ja tuim mõistatuse vorm nagu võtmemõistatus, ma tegin paar tükki ühte remmelga toimetatud lehte ilmselt noorte häälde. Ja panin pugejalikult sisse ka niisuguse märksõna, nagu Eesti ajalehe toimetaja. Vastus oli muidugi remmelgas. Nagu mõistatus ilmus, oli see Allüür ära parandatud. Teatud puu lugesin ma lehest ja vastus oli ka muidugi seesama. Remmelgas. Ja siis ma kaotasin remmelga mõneks ajaks nagu silmast ära. Alates aastast 1950, kui mina ülikooli läksin, hakkas tema sirpi ja vasarat toimetama aga Stalini viimastel aastatel ei tulnud sealt midagi eriti omaalgatuslikku. Tõsi küll, välja arvatud üks episood, mida ma täna tahaks isegi veidraks nimetada, sest no niivõrd kunstlikeni välja imetud oli see lugu, aga tookord tundus siiski tähtis. Aga see ei olnud nagu otseselt sirbi ja vasaraga seotud, küll aga remmelga. Luu koordinaadid on niisugused, et aastal 1002 toimus partei muidugi kommunistliku partei, siis teisi polnud. 19. kongress, see oli esimene kongress pärast sõda ja viimane kongress Stalinile selle kongressi aruande, ettelugeja Georgi Marenkov tegi elevandi kraatsilisusega paar sammu esteetika vallas ja kuulutused. Tüüpiline. Aga see sõna tüüpiline oli selle aja Loyczimis sõna. Seal olid niisugused sõnad nagu rahvalikus parteilise tüüpiliselt need olid need tollipulgad ja mõõdulindid mille järgi asjade üle otsustati, mille järgi teoseid ja autoreid paika pandi, vabandust sõnatarvituse pärast ja nii siis ma lähen, kohv kuulutas seal 19-l kongressil. Et tüüpiline, vaadake on keerulisem nähtus, kui arvatakse ja ühe lausejupiga andis võimalust arvata, et tüüpiline, see tähendab aktsepteeritav, see tähendab lubatav see võib-olla mitte ainult positiivne, vaid enne ka negatiivne. Ja siinkohal läks käima Tartu Ülikooli põhiEssteedi Karl Taev ja kuulutas rõõmsalt, et negatiivse ja miinusmärgilise eluõigust ja elu võimukirjanduses Remmelga, keda tõepoolest ainult üksainus sammuke lahutas ta kultusevastastest ootustest palju laineid löönud artiklitest Friedebert Tuglase kohta ja kogu meie kirjanduspoliitika kohta sellel Remmelale tundusse negatiivse upitamine siiski liig olevat. Veel kord täna üle vaadata, see on kogu see diskussioon tüüpilisest. Nagu tookord pidulikult nimetati, diskussioon tüüpilise küsimuses. See oli talumatult kirjandus, kaugus oli tuim, eluvõõras, aga tolleaegsed koteeringud Janoteeringud muidugi oleneb sellest, kes peale jäid. Taevile tehti ära, talle tehti autoriteetset selgeks, et tema huvi negatiivse vastu on kurjast, see ei sobi kokku meie eluga, meie suundumistega ja nii edasi nöörib ja tehti selgeks ka Lembit remmelga kaasabil. Aga nagu ma ütlesin, Lembit remmelga kuldsed päevad olid ees 1093 asus ta tööle Kirjanike Liidus sekretärina, praegu lihtsalt ametimeest seal majas enam ei ole, aga tookord oli see õige tähtis funktsionäär. Remmelgas sattus õnnelikku laine faasida, sattus post Stalinlikusse ümber tegemist õhinasse. Ja tema iseloomujooned jooksid tõepoolest suurepäraselt kokku selle ajahetke poolt pakutud võimalustega Narva poisina sõjaaegse ikkagi juba pisut sekeldada. Aga veel enam 40.-te aastate teise poole, noh, jutumärkides siis, korrates veel kõigi väljaannete toimetajana ei olnud talle ju nagu iseenesestmõistetavalt ette määratud kaasa minna andis talinismiga nende esimeste sõjajärgsete demokraatia pilvendustega. Aga ei näe, teemeldus oli suurem kui ta elulugu. Mulle tundub, et tal oli loomulik ja looduslik tahtmine teoritiseerida, tal oli mingi avaruse püüa. Mis tänaste meie õpetatud väelaste kõrval oli muidugi naiivne, muidugi abitu tugines tsitaatide aimamistele, mitte teadmisele ja lugemisele ja analüüsile. Aga samal ajal oli see remmelga kodukootud teooria mõnestki tänasest konstruktsioonist elusam ujuma väga konkreetne, väga praktiline eesmärk teha intelligentsi. Aga ütleme, tänase sõnaga vaenamisele panna intelligent panlase kirjanik kindlalt troonile. Milleks? Kummaline küll, paradoksaalne küll, milleks totalitaarne süsteem teatud võimalusi ikkagi pakkus, kirjanik oli selle tähtis persoon. Pimedas aimasime just ajus neid võimalusi, ta hakkas järk-järgult aru saama sõjajärgse kümnendi kultuuripoliitika ahistavusest, vägivaldsusest ja lõppkokkuvõttes hukatuslikkusest. Ja nii siis 1955. osta. Viimases ploominumbris avaldab ta artikli pilt August Kitzbergi näidendite tõlgitsemisest. Nii väga teravalt kritiseerib tolleaegset eestikeelse ajaloo uusväljaannet Endel Sõgeli Hispaanias haapalike kontseptsioone. Paar kuud hiljem ilmub remmelga essee vaidlusi iseenda ja teistega tuulase 70. sünnipäeva puhul, mis polemiseerib nimemärgiga dogmaatik, jaga lausa otse Max Laossoniga, kes noh, raketina sihises kriitika taevasse just nimelt Noor-Eesti ja Tuglase materdamisega. Ning 1096. aasta lõpul ilmub Lembit remmelga. No ma julgeksin öelda, antoloogiline artikkel vigadest ja väärhinnangutest, mis kõigil oma tavatsitaatide vea kõigile, kui nüüd öelda soomlaste saastuse järgi, liturgiliste kohtade vaatamata on jõuline manifest vaba mõtte kaitseks lihtsalt eesti kirjanduse kaitseks eesti kirjaniku taasväärtustamiseks. Söandan öelda, et ei enne ega pärast seda artiklit ei ole Eestis kirjutatud ja avaldatud nii jõulist hukkamõistu nõukoguliku kultuuri vägivallale ja vaimulollusele. Muidugi kirjutas oma suurejoonelisi ülevaateid Ivar Grünthal Rootsis, aga Eesti jaoks oli see vist ema, kirjutas, see oli vaid eriti usaldatavate või siis eriti umbusaldatavate inimeste lugemismaterjal. Aga tuhandete tol ajal tõepoolest kultuuri kiindunud inimestega Eestis siinsamas rääkis Lembit Remmelgas ja haavas inimliku või õigemini siis inimlikuma kultuurieluvõimalusi. Ja edasi, ma usun, et on õige öelda, et Lembit Remmelgas kuulub Loomingu Raamatukogu looja au. Muidugi toetus ta üks küünarnukk Moskva uuendustele Hruštšovi püüdele olla teistsugune Stalin ja teise küünarnukiga toetuste, Eesti Kirjanike Liidu kultuuritahtelised hoiakud, aga eestvedaja oli selles asjas ikkagi tema. Sellel oma kuldperioodil ei piirdunud remmelgas käsulaudadega, see tähendab kirjaliku materjaliga oma artikliga igavesti väärinangutest ei piirdunud ka mitte ainult uue väljaandega, vaid ta tagus pidevalt rauda. Me teame küll, milleks. Ma mõtlen sellega nimelt remmelgaaegset Kirjanike Liitu seal Toompeal tormiliste koosolekutega, kus üldiselt ei pühitsetud tolleaegne ametlik hoiatus sõna niisugune korralekutsumise sõna, see oli revisjonis, see pidi tähendama siis marksismi ümber tegemist marksismi revideerimist, mis muidugi ei olnud, sallitab. Vaat need Kirjanike Liidu koosolekud seal remmelga juhtimisel dirigeerimisel muutkui revideerisid järevideerisid juristile remmelgas käega ka sellele sättida iga jumala juhul üles marksistlik kaitsekilpe. Ta oli väga terav ideoloogiajuhtide vastu isiklikult ta ründas konkreetsetele asjaoludele konkreetsetele situatsioonidele, osutades partei keskkomitee ideoloogiasekretäri Leonid Lensmanid, kultuuriminister Aleksander Ansbergit ja muidugi Endel Sõgelit käis üksvahe töötas nii keele ja Kirjanduse instituudis kui ka partei keskkomitees ning oli isegi omandanud ohtliku ulatusega võimu. Ja siis 60. aastal saigi remmelga pidu otsa. Ma tõenäoliselt ei mäleta enam päris konkreetseid vaidluskäike keskkomitees toimunud istumiselt, kuhu Paul Kuusberg mu kaasa kutsus. Ehkki ma oma selleaegse staatuse järgi, kui nii-öelda selliste istumiste osavõtja veel päris ei olnud. Ma mäletan, et ma märkisin üht-teist üles ja ma usun, et kusagilt Need märk nagu kunagi ka üles leian, aga igatahes ei olnud Eismu lillega Kuusbergi kategoorilisust, et remmelga tsele parteilise killu kohtu alt välja tuua. See olekski olnud äärmiselt raske, sest Aadu Hint ajas oma asju ja Antsla perest oli otseselt remmelga vastu ja sellel oli kogunud materjali, mis oli teoreetiliselt küll abitu, aga mida oli lihtsalt väga palju. Ja pärast isel üle arutamisel vanemate ja vilunutega tundus, et ka Juhan Smuuli mingi isiklik tõkke hea kolleegi otsustavaks kaitsmiseks. Remmelgas ise oli seal koosolekul kuidagi äraolev, juuksed olid tal turris, ta oli nagu hajevil. Ja kui kõik oli talle ette laotud, siis küsis Johannes Käbin Saalomandlikult. Seltsimees remmelgas, mis te arvate, kas te pärast selliseid asju saate veel oma kohale jääda? Remmelgas siis vaatas, ütles jah, ega vist ei saanud. Ja siis ta vabastati Kirjanike Liidu sekretäri ametikohalt, võiks tolleaegse kõnepruugi järgi võeti maha rajaga, mis, mis olid ikkagi siis need sellised asjad, need, need süüdistused. Tegelikult jäid nad üsna hapraks. Ja küllap ka alatuks, sest lõbuks Lembit Remmelgas hoiu liikunud ühte jalga parteilise kursiga aga ta tegi seda natuke liiga hoogsalt. Ta kaitses ja toetas teoseid, mida ründajate arvates polnud vaja toetada. Ja siis ta näitas üles poliitilist printsiibitust revisjonismi ilmingute suhtes ja nota peenenud tabelnud apelleeris parteitu avalikkuse poole, see tähendab, ta ründas Kirjanike liidus auväärseid jõustavaid Kirjanike liidus üldse. Tema ajal rünnati auväärseid jõustavaid, sellega ka parteitegelasi. See oli üks tolle surma patusid, see oli, kordan veel apelleerimine parteitu, avalikkuse poole, sest need polnud mingid kinnised kooslikud, lahtised eesti kirjanikke, kooslikud. Lühidalt, remmelgas on lihtsalt liiga tülikaks muutunud. Või nagu siis öeldi, ta ei olnud enam juhitav. Ja nii lõppes Lembit remmelga kirjandus organisatsiooniline kuldaega. Mõni aasta tuli ja seejärel ametniku tööst vaba. Tegelikult olid muidugi väga solvunud ja hing oli tal tõesti väga haige. Ma mäletan ühte episoodi, oli Anton Vaarandi sünnipäev, mida peeti kusagil mere ääres, vist mitte päris Keila Joalaga kusagil sealkandis. Esimene sattusime kolmekesi tagasi sõitma, remmelgas noor proosakirjanikke, mina. Lembit Remmelgas sattus seal auto tagaistmel tõelisse raevuhoogu isegi ehmatas raevuhoogu just nimelt sünnipäeva meeleolus ja võttis maha kõik pidurid ja Me kuulsime süüdistusi. Mina ja see noort proosamees reetmises ja argpüks luses, kusjuures tegelikult polnud me ju kumbki proosakirjanikuga sel ajal kui nüüd jälle praegustena kasutada mingisugused erilised tegijad. Meist ei ole nad eriti midagi, aga ju lihtsalt sai remmelgas oma hingevalu välja reageerida. Igatahes marraskil hing on mul tõepoolest meeles. Ja ma sain aru, et igasuguseid kaadriliikumised, nagu see peen sõna on, et need on hoopis keerulisem ja valusam asi, kui see kõrvalt ja kaugelt tundub. Igatahes oli remmelgas siis mõnda aega nii-öelda kodune ja täiesti arvestatava tõlkija, oleks ta ju võinud ka edasi kodune olla, aga ilmselt kiskus karakter askeldama. Aga võib olla ka rahakott sundis. Igatahes jõudis ta paari aasta pärast kinostuudiosse peatoimetajaks ja aastal 1009 75 kutsub Paul Kuusberg ta uuesti Kirjanike Liitu, kuhu ta jäi peaaegu 10-ks aastaks alguses sekretärina, hiljem esimehe asetäitjana. Aga siiski, siiski oli see juba uus remmelgas, see oli remmelgas ilma 50.-te aastate lõpu särata trotslikkuseta nende Põluvate atraktsioonideta. Seda räägin ma niisuguses ametkondlikust plaanis Kirjanike liidu juhtimise mõttes Kirjanike Liidu üleskruvimine mõttes, ütleme nii, aga ise inimesena isikuna oli ta kogu oma aja Meeleolukas lugude esitaja hoogne jutustaja, ta oli nagu liikuv kirjandusajalugu anekdoodis ja novellides. Tema tulek seltskonda tähendas alati lugude saabumist vanade episoodide taaselustamist. Oskar Lutsu matmise tragikomöödia on ta säravalt kirja pannud seal ilmunud Keeles ja Kirjanduses. Ja just niimoodi ta neid asju ka rääkis. Ta tunnetas koomilist väga teravalt ja kõiki muid naljaliike samuti. Ja muidugi ta sünnitas ka ise lugusid korpida juhatama näiteks Kirjanike liidus üht koosolekut, kus esines vist jälle Leonid Lensman, et anda edasi mingi Moskva pleenumi või siis Hruštšovi järjekordse aiapeo, see oli üks tolleaegseid kirjanduse juhtimise suunamise viise. Aiapeod anda edasi ühe niisuguse ürituse direktiive, kõneleja või pidulikumat. Ettekandja rääkis oma jutu ära ja siis küsib remmelgas, kes tahab sõna võtta, tema on koosoleku juhatajal. Pisipärane oli, et nüüd algavad korralikud läbirääkimised, aga keegi ei tahtnud sõna võtta. Ja selle asemel, et kutsuda, plaanida või siis kuulutada välja vaheaeg, et kedagi sõnavõtu asjas nagu pehmeks rääkida. Nagu oleks olnud korralikku koosoleku juhataja, kohus ütles remmelgas, tülpinud noh, teate, kui sõna võtta ei ole, siis ma lõpetan koosluku ära. See nali oli veel selles, et selle koosolekule oli saabunud ka Moskva kirjanikke, ajakirjanikke ja need olid tõesti lausa šokis selle episoodi järel seda mäluti veel tükk aega pärast seda, et kuidas remmelgas ikka niimoodi ütles, et kui ei ole, siis ei ole. No umbes peaaegu nii, et kui ei ole, siis pole ka vaja. Kui minna laadi ja lugude juures tagasi probleemide juurde veel siis peaks ilmselt sedagi meenutama, et tõepoolest remmelgas ei olnud ju päris üheselt ette ennustatav. Pärast kõiki neid stalinismi vastaseid esinemisi, millega ta oma kunagised uustulnuka vulgaarsotsioloogilised patud minu arvates küll ilmselt ära lunastas. Seda isegi näiteks Friedebert Tuglase silmis oleks nagu oodanud temalt järjekindlamad arengu joonud. Remmelga suutis siingi üllatada, sest et näiteks 61. aasta algul sekkub ta ootamatult luulevaidlusse ja asub õpetama Krossile niidule Kaalepile elu ja kunsti. Tegelikult astub välja luuleuuenduse vastu. Ja see on eriti imelik pärast seda, kui ta oli juba jõudnud Tuglase modernsuse aktsepteerimisele. Pärast seda oleks oodanud, et teistmoodi kunst tedenamisega ometi ise kas või selline näide tondiöömajaga. Selle teose trükivaidlemise ajal oli Lembit Remmelgas kinomees, aga ometi pidas ta vajalikuks avalikult manifesteerin oma negatiivset hoiakut tondiöömaja suhtes. See oli vist ühes tema juubelile pühendatud intervjuus. Ja see oli ka siis tähtis tookord, sellepärast et just nimelt oodati niimoodi vastuseisu teosele kirjanikkonna enese hulgast. Üldse oli Heino Kiik tal miskipärast üsna niisugune keeruline punkt. Kui ta teist korda Kirjanike liidus oli, siis tuli tal ju pidevalt tegeleda kirjastamise asjadega, sest et väljakujunenud tava kohaselt hoidis Kirjanike liit Kirjastus, on kogu aeg silma pealkirjad, liidu asi oli just soovitada ja nõuda ja soodustada. No ja teisel pool siis kirjastus, asi oli seletada, vabandada, et miks see ja teine raamat ei ilmu või veel ei ilmu. Aga huvitav küll, Heino kiige puhul need ametkondlikud rollid kuidagi vaheldusid, aga küllap on kiik oma memuaarepopöa sellega ise tegelenud, nii et ma jätan selle aine nüüd praegu kõrvale. Mina tahaksin rääkida veel remmelga ste sõnast. Kunagi oma Tallinna algusaegadel ma sattusin tõepoolest liigutava stseeni peale. Kui juba ühtteist tõlkinud, igatahes valguse koordis ära tõlkinud Remmelgas Loomingu toimetuses meie keelejumalannat Leida Raudsepalt grammatika aabitsa asjas nõu küsis. See oli midagi nii kaunilt, elementaarsed, mida ta teada tahtis ja mille puhul ta siis yht remmelga liku avastamisrõõmuga hüüdis. Ah, see on nii, see on nii, et tegelikult oli see, mida ta teada tahtis, midagi niisugust, mida koolis hüütakse vist täiendi ühildumiseks. Ta kujundas ennast kiiresti heaks professionaaliks. Nii palju, kui ma aru sain, Eesti raamatu toimetajad, igast tahtsid meeleldi temaga töötada, pidasid temast lugu ja tõlke toimetaja. Heatahtlik suhtumine. Tõlkes on minu arvates parim kvaliteedimärk üldse selle töö juures. Ta alustas venelastest ja nende hulgas on peale kaasaegsete meeste nohnilini Antonovi, Bagdaanovi paustovski. Ka Leo Tolstoi ja Tšehhovi kurkiosoftšenko. Näidasi jäi Ta põhi kiindumuseks tšehhi kirjandus ja sealt tõuseb muidugi esile šveik, mida kirjade järgi peaks Eestis olema üle 100000 eksemplari. Aga sellest bibliograafiast on veel olulisem Lembit remmelga austus ja armastus sõna vastu. Ma olen seda näinud, ma olen seda tundnud ja tajunud nõmmel, vaadates teda kirjutuslaua ääres ja keele ja Kirjanduse toimetuse istudes koos temaga mõne ta käsikirja juures. Sest ta tõepoolest tundis sõna värvisõna meeleolu ja ta otsis tõepoolest piinarikkalt sobivat sõna- ja parimat sõnastust ning rõõmustas leidmise üle. Ma söandaksin veel öelda, et ta rõõmustas ka kohtumiste üle, ta oli äärmiselt kontaktne inimene ja tal oli ikka mingi asi ajada või vähemalt mingi anekdoot ära jutustele. Need harva oli sedamoodi, et lihtsalt tere, tere ja, ja sellest piisas ja minnakse edasi talle kuidagi aega suhtlemiseks. Tüüri lõõgastus pärast kahekesi olemist tekstiga pärast neid vaevu teksti kallal. Muidu oleks mälestus kihtmul märksa rikkam, kui ma oleksin olnud kunstiklubi, püsikülaline aga oli nagu olin. Tõsi küll, need tänava ja kabineti kokkusaamised jäid aastatega vähemaks ja paaril korral Kirjanike Liidu järjekordsete matustel ja seda ka ütlesime teineteisele, et kas see siis nüüd peabki olema. Meie ainus kokkusaamise koht. Ise, Lembit Remmelgas sellesse auväärsesse vanainimese seisusesse ei jõudnudki. Ma mõtlen nimelt niisugust oletatavat rahu ja väärikust rahuliku lõpetatuse tunnet. Ja mis siiski vähemalt pealtnäha käin mõne inimesega vist kaasas remmelga kool ikka kaasas, mingi dünaamilisi askeldav hoiak. Mõnikord ehk natuke teeseldud rippus. Aga plaane oli ikka palju. Peale Oskar Lutsu lahkumisloo kirjutas ta äraga mälestused tüüpilisest ja mingi sari analoogis, mälestusi oli tal kavas. Me rääkisime kunagi selle nüüd nii nii väga ära luitunud Vilde monumendi juures Niguliste kiriku ääres remmelgas ei tahtnud hakata lihtsalt kronoloogilist memuaarid teksti kirjutama, ta tahtis esitada probleeme, konflikte isikudraamasid. Aga minek tuli tal siiski enne. Oli läksin, teise aasta hiliskevad, kui me käisime Paul Kuusbergi ka Pärnu maantee viadukti taga haiglas Lembitut vaatamas. Tal juba mees piiri peal. Ja tõemeeli rääkis ta, kuidas teda öösel oli kuhugi ära viidud ja kinni hoitud, aga nüüd on teile tagasi. Aga selle äraoleku viirastuse järel. Me rääkisime asjalikult, arstidest ja teistest tavatest olime ühesõnaga päriselus tagasi jälle, aga siis enne äraminekul ütles ta järsku. Kahju, et sa ikka seda kirjavahetust ei tahtnud teha. Ma ütleks taevas küll neid mälu ääretult kummalisi käike, sest Lembit Remmelgas oli tõesti pakkunud mulle 50.-te aastate lõpul vist teha koos üks kahe autori raamat, kirjavahetus, omavaheline poleemika. Ja siis läks niimoodi, et ta ei tulnud selle idee juurde enam tagasi. See soikus ära ja süü ei andnud kindlasti päriselt minu peale, aga siis järsku tärkas see kusagilt mälusopist tal üles. Ma ei mäleta, kas see haigla oli siis juba Magdaleena nimeline või oli ta veel neljas haigla. Aga igatahes ei tahtnud nad remmelga kauem pidada, saatsite ära magasini tänavale, mis siis oli vist veel tisleri tänada. Luuletaja oli Lembit Remmelgas seal vaatamas käinud, aga ei leidnud teda kohesel vaeva pesas kuidagi üles. Ja talle oli seal majade vahel nutt peale tulnud. Lembit remmelga peied olid 92. aasta kuumal juulipäeval. Ta nõmme koduõues ja vähe, aga enne seda olime sealsamas mälestanud Lembitu naist valvet, kelle äraminekust Lembit Remmelgas vist ei saanudki siin maa peal enam teada. Ma tahaks lõpetada ilma möödunud reedese Postimehe džiteerimiseta. Triin Parts küsib värskelt romaanivõistluse laureaadilt Lehte Hainsalu, kuidas tekkis tema romaani idee ja Lehte Hainsalu siis vastab nüüd tsitaat algab. Ükskord istusime kolmekesi, Tõnis Lehtmets, Lembit Remmelgas ja mina istusime ja arutasime igasuguseid asju ja kui kõik oli läbi arutatud, ütles remmelgas, et ma panin oma kuurile katust ja viis minutit enne vihma sain valmis. Tõnis Lehtmetsal kihvatas, nagu oleks ta rääki piibu nälg tulnud, et oi kui hea ütelus, et see sobiks romaani pealkirjaks. Ja siis me mõtlesime, et kirjutame igaüks romaani pealkirjaga. Viis minutit enne vihma. Kolm romaanike paneme pärast teoloogiat kuku, Belõi aist oli meil laual ja me sidusime valge niidi sellele peale sinna, kuhu me pooleli jäime, et järgmine kord, kui kokku saame, räägime edasi, arutame, mismoodi seda romaani siis kokku panna. Aga muidugi jäi kõik sinnapaika, Lembit Remmelgas ei ole enam ja mida Tõnis Lehtmets praegu teeb, seda ma ka ei tea, aga mina kirjutasin selle romaani siiski ära. Nii räägib Lehte Hainsalu. Ja mul on hea meel mingi kestmise pärast. See oli järjekordne saade sarjast 50 portree visandid. Aksel Tamm rääkis täna tõlkijast ja kirjandus inimesest. Lembit Remmelgas.