Lapsepõlves, eks poisikene laulab. See on aastat 30 tagasi hiljem aga ema. Täiskasvanud räägime, lähebki lapsepõlve. Öeldakse, et see on väga ilus aeg, et see jääb inimestel alati meelde. Muidugi mul on mingi rohkem lõpp olla, nagu ütles ka vahepeal soojal juba omalttööl käimiseks töömured, et kas läheb hästi viile ja. Mulle mängida lapsepõlves näiteks lõbustuspargis käin sõidul kihtid telgiga matkamas käia ja põnev ja mõtled, et nüüd tuleb karu ja Parun meie metsades väga vähe, sellepärast karu muidu looduskaitse all ka. Kaks väikest poissi ajavad juttu ja keegi lindistab. See keegi on tädi Mari ja ta katsub lastejutt too juhtida ning aidata neil oma mõtteid sõnadesse panna. Teie tänase õhtu sisustamegi, meie mari tarand koos ühega sellest poiste baarist 20 ja natuke rohkem aastaid hiljem. Ise olen võlutud sellest võimalusest jätta üles ja võrrelda helipilte ajas ja mõtiskleda inimeseks saamise keerulisest teest, eks sellepärast on ka tore laps olla, et iga päevaga saab nagu kogu aeg midagi uut teada. Kas te siis on palju huvisid ka rohkem, kui näiteks kuuled mingisugustest asjadest ainult väga vähe. Siis siis pärast hakkad uurima seda asja tuleb välja see asi selles asjas pole sugugi nii vähe. Vaata, mulle meeldib eriti see, kui lennukiga, eks tule, näed nii õhku. Ja siis pärast vaated, et väiksem, väiksem kõik asjad. Kas te vahel sellest ka mõtlete niimoodi, et kui ma suureks saan, kui ma suureks saan, iilid, kui omal lapsed on ja seda haavatuid isegi mina ei mõtle selle peale nii suurtel praegu ega sellele sageli ei mõtle, aga vahel isa-emaga arutate näiteks kelleks saada ja. Aga selle kohta Venermad arenenud, mina hakkan kõne alla, on tulnud minul näiteks Saaremaa arstiks või sinna kuskile metsakombinaati näiteks inseneriks ja külanõukogud. Mina näen vist kindel Saudele Saaremaal Saaremaale elama minna. Ülikooli lõpetajad? Miks sa tahad laevani minna? Elama? Seal saab väga hästi koerapidaja või? Aga ei tea, mida sa seal ülikoolis võisid õppida? Mina õpin ülikoolis tööd, mis koolis instituudis, mina hakkamist inveniiliks? Väga palju mulle meeldib see töö saab näppu lõigata mõnikord. Või Philips minu inseneriks ei saa, siis hakkan kunstnikuks. Igasuguseid pilte nikerdada on väga huvitav. Aga ma arvan, et see, see suureks saamise asi ja see, et missugust tööd hakkad tegema, seda jõuab veel mitu korda läbi mõtelda. Ja ega see vist ei olegi mingi paha asi, kui veel muudad ja mõtled ümber ja. Ja see andeks, kui oled juba suurem, siis, siis see muutmine nagu aga muud ma juba niiviisi nagu halvemaks, aga, aga kui väike laps oled, siis mõtled, et see nüüd, et, et vaat, tahaksin siin, tahaksin-tahaksin. Täiskasvanul ei sobi juba iga minut, eks ole, vahetada oma mõtet ja, ja joosta ühest kohast teise, aga aga laps ja noor peabki ikka veel mõtlema ja sest huvidega on ju ka nii praegu, et ühel hetkel huvitab õudselt mingi meisterdamine, siis mõne aja pärast huvitab ajalugu või või mõni mark Kiievi piltide korjamine või loodus või ajaloo hui. See on mul tulnud, meil oli seal üks vanemate klassi poiss oli. Tal oli neljanda klassi ajaloo õpik ja siis ma võtsin selle tasakesi läbi. Ja siis hakkas huvitama nagu iga iga osa ja siis hakkasin uurima seda neid osaosi põhjal liikumalt. Juba teangi ajaloost üpriski palju. Nõnda tänapäeva vaatevinklist on minu soovitused vahest aegunud. Ka täiskasvanud inimene peab meie päevil olema valmis järskudeks muudatusteks ja elu käänakuteks elukutse töökoha vahetuseks. Aga meie tänase saate tegelane võib nende arutleda. Ülikool läbi. Koer on ka olemas ja ustav naine ja kaks väikest poega Saaremaa on siiski ainult suvekoduks. Ta oli ka töökoht, mitte külanõukogus, vaid Tallinna linnas arhiivi paksude müüride vahel. Ajaloo doktor Juhan Kreem on töökohaga väga rahul. Selline keskkond ühe keskaegse linna uurija jaoks on täiesti ideaalne. Sa oled ajaloodoktor ja sinu doktoritöö teema oli linn ja tema isand, täpselt nii. Uurisin Tallinna linna ja, ja saksa rodu omavahelisi suhteid. Õieti ma tahtsingi täpsemalt teada saada, kes oli täpselt linna isand ja missugused iseärasused on, on sellel, kui linnal on isandaks mitte mitte vürst või või kuningas, vaid vaid ordu, üks niukene korporatsioon, inimeste ühendus, mis see endaga kaasa toob. Sa läksid ülikooli ajalugu õppima ja siis sa arvatavasti küll veel ei teadnud, nii täpselt, et sinust saab keskaja ajaloolane. Ei teadnud küll jah, ei seda ei oleks küll osanud osanud osanud sel hetkel aimatuse. Nii oli 80.-te lõpp ja ja ajalugu oli siis väga mitmes mitmes mõttes väga päevakajaline aine. Ma ise sel ajal küll küll ma ei usu, et, et ma oleks oleks just nimelt selles sellepärast läinud läinud ajalugu õppima. Sellel on on pikema romantilisele eellugu, mis on, on seotud selle minu kooliaegse huviga. Aga miks on ajalugu huvitale vanad endised ajad? Naed vaata rohkem teade teadust, noh see on niisugune teaduse nagu õppimise ala, sind huvitab see jah, väga. Missugused ajad kõige rohkem sellised nagu Kolumbuse aeg ja Marco Polo ja siis see sellel laeva, kes oli kuldne beelikane, kes ristiti siis perest selleks kuldseks hirveks. Sellest ma kuulsin ühes filmis, selle laeva seiklused olid väga huvitavad. Sul on siin laevadel raamat ja sa oled siia pannud vahele kas kõige ilusamate või, või kõige huvitavam ja miks neid on pandud seal neid laevu ma tunnen. Võta siis lahti ja no jutusta, kuidas sa neid laevu tunned. Võtame siis nii, esimene. See oli vaaraode laev. Egiptuse laev. Egiptuses oli esimene esimesena Egiptus. Siis oli kultuur kui. Ja ära suri siis tädi, niisuguse püramiidi sisse maeti, jah, aga sa ütlesid, et need on sulle tuttavad laevad, kuidas ta sulle tuttav on, kas keegi on jutustanud selle? Selles on juttu ka olnud, jää Jaagupile, raamat, kadunud maailm, nii, no järgmine järgmine viikingilaev kviitungeid ma tunnen, isa ema on jutustanud, nad vallutasid peaaegu terve Euroopa ära. Pool Venemaad oli nende käes ja. Santa Maria, see oli, millega Kolumbus avastas Ameerika Kolumbuse lipulaev. Aga peale Santa Maria oli talvel kaasas niini aiapinda ja kõige rohkem meeldis talle väikelaev ninja. Tema sündis kõige kiiremini Ženja, sellepärast et Santa Maria lõigukene suur kolu ja raske sõita temaga. Ja kui ta sõitis, siis ta juba mõtles lõpuks et sõitis üle ääre maa piili. Ta mõtles, et LEDi, India, aga tegelikult leidis meil ameerika, kui ta sinna jõudis, hakkas muidugi kol loitsima. Ja salto marja, sel ajal, kui ta kulda otsis, lagunes ära kalda ääres lagunes ära ja kõik, mis oli, oli Santa Maria veel kõlbulik kõlbulik, siis veeti sealt välja ja tehke niisugune valgete küla seal alerit. Siiski, kuna selle minu tänase jutuajamise mõte sinuga Alex õieti selgitada või kuidagi harutada seda, kuidas need lapsepõlve Harr vastused, õpingud, kodu, kokkupuudet maailmaga, inimese erialavalikud võivad mõjutada, siis võib-olla sa proovid siiski isend, kui nüüd seda tagantjärele vaadata, et et mis seal siis oli, kust see kõik tuli? Sa oled ju isa poolest saarlane. Aga ema on hoopis oma Juurtelt lõunaeestlane, kellena sa ennast ise tunned? Lohh, see on küll huvitav asi, ma arvan, ma tunnen ennast sega veralisena, seal on küll üks tunnus, mis Armol kui Lõuna-Eestis on huvitav ja tore jahu ja, ja seal on hääl, aga suurema osa oma elust olen ma elanud Tallinnas ja ja Tallinn on minu kodulinn küll kindlasti nüüd on just see see niisugune, selle keskaegse linnasüdame vastu tunnen ma kõige rohkem niisugust niisugust sümpaatiat ja see on see koht, kus on mul kõige parem ringi jalutada või, või olla ja kus ma tegelikult oma ärkveloleku ajast praegusel ajal kõige rohkem hoolet kahe siin kiviviske kaugusel on Oleviste kirik, mis seal paistab, käime natuke ringi, praegu on lähtu ja teised on ära läinud. Eeessi töö paistab, ühelt poolt siis tõesti Oleviste Oleviste ja see on ja, ja laia tänava vahel viimane tänav, mille ääres see arhiiv on ja teine asi, mis, mis noh, siin siin teistpidi on, on see sise siseõue ja kui meil oleks korrus allpool, siis me näeks läbi nende väravate, vana linnamüürijäänust veel, et ta linnamüüri linnamüüri tagumises tagumises otsas ja need ruumid on kasinad treppikeset, sa oled ise nagu katusekambris. Nad ei, päris katusekambris ei ole, et need on, siin on üks, see katusealune on veel veel kõrgemal. Jah, aga et tal on kokku see, see arhiiv kolmest majast kokku kokku ehitatud, millest, millest need kaks siin näituse osaleja, sissekäik ja ja kontoripool on keskaegsed ja, ja siis sealt edasise tolli tuli kaheksa on, on Kaheksateistkümnenda sajandi tollihoone. Aga siin praegu me tulimegi siia näitusesaali siin siis ütleme, no mis siin on siin vana ehtne? Siin on, müürid on, on vanad vanad ja ehtsad, et tal tal on page uuendatud või seal on Poola restauraatorid töö, küll maalingud on säilinud, säilinud meil meil seal kõrvalmajas. Aga jah, et siin siin me teeme, teeme näitusi ja üldiselt arhiivinduslikku näituste tegemine on üks üks minu nihukesi igapäevaseid tegevusi, mille, millega ma tegelen meelsasti, aga pead ka tegelema. Jah, just see on väga-väga õigesti kokku võetud. Nii, ja mis siin praegu on, meie ja siin on, on praegu väljas üks, üks näitus, mille pealkiri on linnaametnik, joonistab. Ja seal Tallinna rae kirjutajate sulejoonistused linna arveraamatus, et see materjal oli, oli väga, see on kogu aeg olemas olnud ja selle selle olemasolust on teatud. Aga neid niisukesi juhuslikemalt laadi pilte ei ole keegi varem pidanud piisavalt väärtuslikuks neid välja panna. Ja mul oli, oli, kui ma esimest korda neid nägin, siis tekkis see võis olla 90.-te teine pool. Tekkis kohe selline tunne, et, et üks üks päev peaks nüüd ette võtma ja kõik läbi käima ja vaatama, mis, millised nad nad on, millega nad, miks nad on joonistatud. Ja nüüd pärast pärast kaitsmist juba aasta tagasi kaitsesin, siis, siis oli niisugune hetk, et et ei olnud ühtegi niisugust suurt suurt projekti alus ja, ja ma sain võtta need kolm raamatut ette ja nad järjest läbi lapata ja üles kirjutada, kus on pildid. Aga mis pidine siis õmblesin, lihtsalt tarbepildid või niisama soditud on see üks tunnus, mis neil on, selge on see, et nad, nad on seotud alati mingi kindla sissekandega, seal on võib-olla üks-kaks umbes 400 100 aasta peale ära jaotatud ja et nende, nad on alati seotud kindla sissekandega, selles mõttes päris juhuslik sõdida ei ole. Aga see, miks osa sissekandeid on saanud enda juurde pildi ja miks osa mitte see oli, oli see minu põhiline mure tulemusi, ma loodan, loodan, et saan, saan ka niisuguseks teaduslikuks artikliks vormistada seal. Ühelt poolt siis nagu näitus ja teiselt poolt loodetavasti tuleb katalokka. Aga ütle mulle, kui palju siia inimesi inimesed näitust vaatama tuleb ja kes need on. Warhiivil on üsna üsna niisugune omama oma kaunis kitsas klientuur ehk ehk teiste sõbrakesed arhiivisõbrad, arhiivisõbrad ja ajaloolased, tuttavad, ajaloolased, teiste arhiivide töötajad, mõnel puhul ka kaal, kooligruppe, kes, kes niimoodi järjekindlalt meie vastu huvi tunneb ja siin siin ekskursioonil käivad. Kas sina lapsena sattusid palju muuseumidesse ja särastesse paikadesse ka vanalinna? Mulle meenub, et me käisime vanaemaga üsna palju küll ajaloomuuseumis ja linnamuuseumis ja ja arheoloogilistel kaevamistel proosa proosa kallal, et see on niisugune üks üks periood, periood kindlasti, kus sai rohkem, aga ega sellest mul palju meeles meeles ei ole. No muidugi, see on rohkem niisugune tundeline jah, et Ma mäletan seda, on üks väga üksikuid pilte, noh suur suurgildi maja koputit, mis oli niisugune nagu kuidagi eriline asi. Kui lapsena Televisioonis maa mängisin, kaamera ees, oli elu kui pliiatsijoonis. Ei palju seal värvisiid sees, oli elu kui pliiatsijoonis v palju seal värvisiid sees. Oi, ma mängisin mängude mängu oima mäng. Nii siin siis nagu hull oli, õlad jäid häbiga längu ja õhtuti valutas mul kuni õla diaid häbiga lepingu. Ja õhtuti valutas mul. Seal ma kohtasin neidude neidu meie vahele, midagi jäi. Nüüd ta jälgi seal majas ei leidu. Sest valguse kätte ta jäi. Nüüd ta jälgi seal majas ei leidu, sest valguse kätte ta jäi. Uut kultuuri nüüd kõikjal on tunda ja talle vana ei järgneda või uued tuuled end annavad tunda. Mida sajandi lõpp meile tõi. Uued tuuled end annavad tunda, mida sajandi lõpp? Meile tõi aga lapsena Televisioonis. Kui mängisin kaamera ees oli elu kui pliiatsijoonis, ei palju seal värvisi sees. Te käisite kaevamistel Seli arheoloogilised kaevamisel, vanad roosa kalmel, see on seal linnuvabriku juures. Jää kaevatakse vanu asju välje uurides vana aega. Niiviisi võib seda seletada kõige arusaadavamalt. Kuidas see töö seal käis ja mis sealt välja kaevati. Sealt leiti esimesel päeval leiti ainult üks lauanoatera. Aga kui me olime seal teist korda, siis leiti väga palju helmeid. Siis kaks sõrmust ja mina. Mis aegsed need leiud kõik olid, mis teed ja need olid, need olid enne saksa vallutajaid enne ristirüütleid väga palju aastaid tagasi ja nad olid meie esiisad. Kes maketi sinna maeti, sinna maeti. Kust ta näiteks aru saad, kui leiad sealt mulda sõeludes või kuidas see käib. Et see on näiteks vana vana laua uueaegne, siis ta räägiks nagu rohkem ja oleks nagu rohkem silmapaistev, kui, kui vana naine, sellepärast et vanaajal on selline sellele juba täiesti rooste läinud, niiviisi väga õrn ka juba. Teda võib väga kergesti ära lõhkuda. Ja need leiud korjataksegi kokku ja märgitakse üles. Ja siis paneksin muuseumisse. Siis üks eriline mälestus, mis mul on suvist suvisest Saaremaal olemistest, on see, et kui pidi Kuressaare lossi minema ja mis ei olnud üldse nii nii hirmus, huvitav, kui väljas on ilus ilm ja ja metsas palju lahedam kolada või meres ujumas käia, sellest ajast on ka mõned niuksed stoppkaadrid, mis noh, ega ma väga vastu ei punninud, aga, aga ütleme, et, et mul on mälestused, see minema hakkamine ei olnud niisugune meelega, ta oli sel ajal ka ka minu arvates mitte üleni lahti, vaid seal oli ekspositsiooni tehti ja alles seda suuremat, et siis olid nagu mingid jupid sellest sellest lossist ja noh, eks siis muidugi mitte lossi ainult üksi vaadatud, vaid vaadati maal ka igasuguseid kultuuriobjekte ja ja kivikalme oli üks niisugune asi, mis on hästi tolmuse tee lõpus ja hästi võssa kasvanud ja ja m ja igav, võib-olla öeldakse täpselt limonaadi kai ostetud, võib-olla. Ma ei tea, kas, kas siis limonaad oli juba leiutatud, oli, oli, sel ajal oli küll. Aga muide, praegu on ju Kuressaare loss minu arust väga huvitav, praegu on ta ta ja, ja tõesti, ega ma käin seal kõike ka korra aastas, ma arvan ja vead oma lapse vean oma lapsed ka sinna, meil on isegi üks pilt Villemist, kes teeb ära nihukest haput, nägu Kuressaare lossiõues küll mingil muul põhjusel, aga, aga me riskisime selle just nimelt kultuuriprogrammi näoks. Nii, aga see ei ole ju sinu esimene töökoht. Ja kas sa käisid siin enne või sinu töökohaks sai ja käisin, käisin minu toonane juhendaja, minu doktoritöö juhendaja Jüri Kivimäe oli siin siin arhiivi juhataja ja siin ma käisin ülikooli ajal juba juba paar korda ja siis, kui ma meremuuseumisse tööle läksin pärast ülikooli, see on siin kõrvalmajas, siis ma sattusin, sattusin ka siia väga tihti, oli vajalik kahte ja nagu ma aru saan, Jüri Kivimäe, tean, ma tahan sulle andnud autoriteetia, on on keegi, kes on, on nende kogudega siin väga tõsiselt tööd teinud ja ja, ja innustanud ka ka teisi teisi suurt hulka üliõpilasi, kelle, keda ta omal ajal Tartus juhendas just just Tallinna keskaegsete kogudega tegelema, aga meremuuseumile korraks tagasi. Kas siin on mingisugune side lapsepõlvega Saaremaa lapsepõlvega võib-olla ja selle suure merehuviga jah, see noh, meremuuseumi maja sõber oli mul tõesti keskkooli ajal keskkooli ajal juba ja ja, ja seal käisin ja oli olnud allveearheoloogia klubi, oli Vikar oli siis see päris päris klubi, aga, aga sinna juurde juurde tekkis niisuguste nii-öelda alaealiste tuukrite Klubi, kes siis, kes siis jõudumööda kaasas kaasas käis või, või pealtvaates, mida suuremad tegid ja oli väga huvitav, kas te isegi mitte ei käinud seal Maasilinna juures mingit laeva? Tollal jah, tollal või see on õieti praegusenigi kõige suurem allveearheoloogiaprojekt, mis, mis on ehk siis siis 16. sajandi vraki väljatõstmine, mida meremuuseum 80.-te lõpus 27 oli, see tegi oli siis muuseumi seltskond laagris oli seal niukesi meiesuguseid ka. Järgmine on tormilind. See oli neljamastiline laev, kolm maski olid tal kahvelpurjed. Esimene mast ees, mis tal oli, oli viie purjega nagu harilikult, nagu Krusenstern, neil oli kolm masti, niisukest on kaks korda põhja läinud, esimest korda läks tormilind Soome rannikul karile siis pärast tõsteti üles jää täiesti sõidukõlbulik kuuks, aga siis pärast jälle põhja ja miks see laev sul siin tähtis on ja sa ütled, tuttav tuttav laev, sest minu isa sõber Tallinna laevakapten, seen, kapten Leemet, tema on olnud selle madrus ja isa mulle sellest rääkinud ka kunagi, et tema läks põhja ja ma kavatsesin teda üles tõsta sinule kavatsustest seda üles tõsta siis kui sa suureks saad, või siis, kui ma suureks saan. Muidugi. Ega ma nii noorelt ei kadesta, jah, nii et sul on nii pika aja peale plaanid tehtud, on ja väga pikaajalisele laev, Kalev, temast on juttu raamatus, selles meri ja mehed, see ja seal on öeldud, on esimene kommunistliku laev Eestis. Sa oled seda lugenud naa, ma olen vaadanud seal neid fotosid ja lugenud Alt siis jäälõhkuja Lenin seda vist teab juba iga inimene. Aga nüüd ma katsun siit üles leida selle Titanicu, mille neile Mobis vahele jätsin, nii, see on ka väga tähtis, see on väga tähtis. Sellest ma võin vist ilma vinditega rääkida, räägi, Titanic oli. Selle aja sees oli suurem, suurim üldsegi terves maailmas, sest täna 11 tekki oli jah ja oli õudselt vaene temale siis sinist linki saada. Kinnine lint on siis kapteni toas ülespandud seina peale, kui kõige kiirema kiirusega sõidad üle Atlandi ookeani ja omanikud tahtsid sinist klienti saada. Sõitsid, sõitsid, aga kapten ise tahtis ikka kiirust maha võtta ellite väriliseid ja oli niiviisi, et nisukesed käridelinit Pealt oli mingisugune nagu maja, aga altaly alkeline Toompea mägi, nii suured läpakal olid seal vee jää, mõned olid täiesti vee all ja siis Titanic riivas ühte sellist jää. Nägi väga suure kiirusega, oli õnnetus käes ja siis kapten ja ise sinna sisse uppus koos laevaga ära. Need omanikud tahtsid talle õudselt maksta, nad paatidesse, pääseks. Paati oli väe, naised-lapsed läksid paati, muud näed ja omanikud läksid päästevestidega vette ja ega seal sellest päästevest kaminegi jäätise on kohe surm käes, seal jääkülmas vees, see oli väga suur ja tõsine omaaegne laevaõnnetusi ja, ja meri on karm, merel juhtub. Juhtub, juhtub ja merel peavad mehed olema julged ja ja oskama, kui merest mõelda ja laevadest, siis sobiks siia lõpuks üks laul ka merest laevast on teil mõnda niisugust laulu, mida ta on, jah? Pääl tõmbas purjed üles. Proovisite laulda kahekesi Rollins. Aga ikkagi neid, see keskaeg, pime keskaeg, on öeldud, sina teda, nii pimeda naine. Nüüd ei julge selt paha küsimus, sest hea küsimus, et see, kuidas ma keskaja peale sattusin, on mitmest asjast või, või noh, see, kuidas ma seda praegu näen, ei mäletanud, eks need on kõik nii, nii sõltuvalt ajahetkest, aga aga ühest küljest, Jüri Kivimäe, kes Tartus õpetas, sel ajal oli nagu ma ütlesin, särav-särav lektor innustaja ja teisest küljest keskaeg oli sel ajal sel ajal just läbi tegemas niisugust suurt suurt niisugust huvi tõusu kaheksakümnendatel üleüldse, kes ka, kes ka kirjandust ilmus keskaja kohta päris päris palju ja Umberto Eco Roosi nimi on just samas laines oma oma kuulsust kuulsust kogunud, kogunud raamat tal mitmeski mitmegi asja pärast. Põnev põnev periood. Esiteks ta on väga raskesti ligipääsetavad sellel vajav keeleoskust vaja osata neid keeli, mida tänapäeval tingimata ei ole vaja osata, on vaja osata lugeda vana kirja ja on vaja mingisuguseid eelteadmisi sellest ühiskonnast, mis mis näeb väga teistsugune välja, kui see on see, mis, mis tänapäeval ja siis on mõned asjad, mis, mis on väga tuttavad, kõikvõimalikud staatusesümbolid ja hierarhiad, ühiskondlikud sidemed, sõpruse, sugulussidemed, mis mängivad kohati kohati väga suurt rolli ja ja nii edasi. Ehk ta on niisugune nagu kauge peegel seal üx Barbara Thatcherini raamatu pealkiri, kus ta kirjutab 14.-st sajandist puudutavaid asju seal seal meile vastu vaatab, mis sest, et seal kaugel. Ja lõppude lõpuks inimloomus oma oma põhihädade ja vorstiga on ju ikkagi sama. Noh, ma ei hakka praegu Tallinna linnavalitsemist, ta ei hakka kiskuma keskaegse mudeli pääle, aga annaks teha. Ma võib-olla mõned mõned niuksed, võrdlusmomendid tulevad, tulevad välja küll ja eks neid osaliselt ka ju tänapäeval otsitaksegi meelega meelega läbi nagu Tallinna päeva käigus. Rituaalid, kus, kus all ja Toompea saavad, saavad kokku värava juures niisugusi ajalooga mängimist on teinekord päris õpetlik mõelda ja võrrelda. No ja, ja praegu on ju ka Tallinna linnas kuidas ütelda turistide meelitamiseks või nendele hea mulje loomiseks õdusa keskkonna loomiseks kasutatud ka neid teistestki hansalinnadest ju tuttavaid võimalusi. No restoranialal ja, ja tänavakujunduse alal, mis sobivad on nagu väike teater siin suvel või mingisugune dekoratsioon kolis kõik need turud ja varaline pidustused, neisse tuuakse neid vanu jooni sisse ja, ja need Kesk-Aasias riides Olde Hanslase kutsujate mõjuvad tegelikult sümpaatselt. Noh, eks ta, eks ta ühelt poolt kindlasti on väga tähtis niimoodi Tallinna ligitõmbavus oligi turistide ligimeelitamise argument see, see rikas ajalugu, mis siin, mis siin on, aga teisest küljest üks asi, mis, mis selle käigus ei tohi tohi kindlasti mitte ära ununeda, on ka nihukeste, kohalike inimeste arusaam sellest, mis mis asi on, on vana ja väärtuslik ja kui tähtis ta on olnud meile tagantjärele vaadates on selles, et miks me just sellised oleme või selliseks kujunenud, see on asi, mis, mis ka uurimises on minu arvates üks, üks nagu niisugune suure sõnaga öelda missioon. Et näidata keskaegse Liivimaa pärandit kui ka praeguses Eestis tähtsat asja, miks me oleme just just sellised mõned retooriliselt niuksed, naljakamad. Aga, aga no ütleme, see niuke hea hea võrdlus on just see, et, et miks arvatakse, et tsivilisatsiooni piir kulgeb mööda Narva jõge ilmselgelt keskaegne nägemus katoliku kiriku ja ortodoksi kirikupiirist või, või ütleme siis keskaegse süda, eurooplase nägemus ja aeg-ajalt ka ka meil tänapäeval nii-öelda mängu tuuakse, see on niisugune robustne. Võib olla aga teisest küljest, kui üleüldse Eesti ja Läti teistsugust olemist Euroopas millegagi põhjendada, siis on see just keskaja pärand hilisemad sajandid, seda seda aidanud aidanud kinnistada, ütleme kuni kuni balti erikorra lõppemiseni, aga keskaegne sakslaste nomineeritud kultuur mis kant kandus edasi, mis on mõjutanud ja mis teeb meidki väga keskeurooplaste nägu. See on meile plussiks nende uute sammude eel. Mis meid siis olevikus ja tulevikus ootavad? Nuh? Kindlasti on, kindlasti on ja, aga sellega on teisest küljest seotud ju terve terve hulk väga raskeid komplekse, millel lahtirääkimine veel alles seisab ees ja mida raske teha, ilma ilma niisuguste kirgedetamis ikka veel ikka veel sisse löövad, sa mõtled ikka Saksa-Eesti, ütleme ma mõtlen saksa, Eesti küsimust, mis, mis noh, ma ütleks, et natukene nooremat ja, ja nooremate puhul see ei, ei mängi enam mingit mingit rolli või noh, ma olen niisugust elavat, mida öelda, elavad saksa vihaga hulka veel elamut, selles negatiivset meelestatust sellesse kultuuripärandisse täitsa kohanud tänapäeval inimeste seas veelgi, et see, see on täitsa olemas. Ei ta kuku ega kulu. Aina veereb. Vabaagulis ja raudtee viaduktis. Huulde hammustan ja tardununa vaatan. Huulde hammustan ja tardununa, vaatan. Terve elu mööda pikki tänavaid. Ajan taga sinu hiigelkübarat. Sinu sinivalget pehmet lauba varju mööda kõrvalisi kaugeid Promenaade. Ei, ta on õla poolt maa kitsenahast, mantleid. Oma õlle sisse jooksen tagurpidi. Taastub endine ja olevik on tume. Kaugem muusika ja õites suveaed. Kauge muusika ja õites suveaed. Valgetoolid ennast punuvad muu. Veer ja laad lehtla mulla juuri ajavad. Kuidas sirutada käsi Risinu poole? Sinu selga, kuidas näha valges kleidis? Mida otsisin kord sügisesest pargis seda tormi ajal mere äärest leiti? Seda tormi ajal mere äärest leiti. Oled keskaja ajaloolane, aga seal taga pool on vanemad ajad ja ajakihistused. Ütle, kuidas sa suhtud nendesse vaidlustesse, mis siin Tallinnas muidugi eriti käivad ühe või teise ajalooetappi taastamise ümber, no see ikka see, et kuidas me peame midagi tegema või jätma Tallinna linnas, et missugune on see, see õige vana, mis tuleb säilitada, tähendab, mitu kihti maha kraapida, missugune kiht peale jätta, mis teha, harjuda, aga näiteks minu kodutänavakarja kas nõelasilm või Uizen raske temaatika, ma, ma õnneks ei pea sellega igapäevaselt kokkupuuted, usun, et selleks on siiralt öeldes sekkub täna poliitikaga ühelt poolt poliitiline, teiselt poolt olgu see see, see tohutu vastutus, mis restauraatorid näiteks näiteks lasub, sest et on mõned asjad, mida, kui nad midagi teevad, siis nad võivad lisaks säilitamisele või, või kordategemisele ka järgnevatel põlvedel tuurimis võimaluse ära. Noh, näide, millega, mis veel ei ole väga aktuaalne, aga mis, mis võib varsti saada, aga ta on küsimus sellest, et et kui keskaegsetesse kirikutesse on ehitatud 19. sajandil suured rõdud, siis rahvas mahtunud kirikusse enam ära. Et siis, mis nendega nüüd teha vaja, neid õieti kellelegi ei ole ja kirik on pime, kui nad ees on, aga, aga mismoodi ja kus see see noh, nii-öelda lammutamise piir siis siis on, kes ütleb, et ära lõhu kerima, kes ütlevad, ära lõhu või kes ütleb, et me võime siiski sellest loobuda seal või, või siis või siis just et millist perioodi me, me taastame, kui me võtame ette tõesti, teeme nii nagu keskajal, siis tähendaks tähendaks ka suurte barokkaltarite välja viskamist midagi jälle omakorda nende väärtusest aru saadud, aga koti puunikerdused tisleritöö on selline, mis mida keegi tänapäeval veel ei mõista, hinnata ja selle tõttu langetada otsuseid, mida hiljem tuleb väga-väga kurvalt kahetseda. Nii et ma ütlen, ma õnneks ei puutu niisuguste igapäevaste otsustustega kokku, et mis, mis on nüüd ühes või teises küsimuses õige. Nii et oled puhas teadlane, aga Anett ka õppejõud olnud või vahetusega praegu pedagoogikaülikoolis? Jah, ma olen loengukursusi lugenud niimoodi lepingulisena, et noh, õnneks või, või see on, on ka niisugune. Üks on üks asi, mille pärast ma olen, olen linnaarhiivile väga-väga tänulik kogu aeg, see, et siin on teaduri ametikoht, kelle ülesanne tegelikult põhiliselt vangi tegeleda, uurimistööga siia tulevad lisaks mõned asjaajamised, aga, aga see on, see on väga ka hea võimaluse, annab, annab süvenemiseks. Noh, siis on, on teinekord muidugi hea käia, käia kuskil loenguid lugemas, et elu ise päris meelest ära ei läheks või, või et kontrollida mõnda asja, mis kas jõuab pärale või ei jõua. See, et inimesed ikkagi jutust aru saaksid, räägivad, et sul on head laengud. Mina ei tea, mis nad räägivad. Võib-olla õige pisut ikkagi taustaga sellel et niisugust kõnelemist kõne, kultuuri oled harjutanud? No mulle tundub, et oma nõmmekoolist alates läbi ülikooli siis olles teatud aastatel ka seotud vaarimise teatriga ja pole võib-olla ehk olematuga kadunud onu Juhan Viidingu mõju vahel, mulle tundub, et kui kelleski sinus veidi kajastub seda tema sõnasse suhtumist ütlemine? Jah, ta oli üks niisugust teatrit on ju, on ju. Ima juugan oli näitleja ja. Ma arvan, et see on ka olnud üks niisugune vahelduse otsimise viisenud läbi läbi ülikooliajaga, et et muidugi see muidu oleks ju argipäev tõesti, tõesti selline kambris siirdud laua taga tegelikult nagu midagi muud eriti peakski tegema või, või mõnikord ka tundub, et ei tohikski aga, aga teistsuguste inimestega kokku saada ja, ja just niisugune väike näitlemise vajaduse rahuldamine, see transa on olnud üks, üks tähtis vahetus elus küll. Saapa Tiksist peske puhtaks, neegrid pange kokku kogu Ta aga võtke kaasa elu näinud peeglid, kitsas kast, kus pooleks saeti ta oma viiul. Pane kasti, saal fon, sobista. Sinullulu laabub seegi hästi, besee see prantsus maha, viimne. Igas asjas tuleb tunda piire, nalja tehti, nüüd peab piisama koorem peale, meil on kaunis kiire, ärge veetke aega, viisa tuldi, ma trapets siit otsast viimast korda, karu trump, meil. Nüüd meil tsirkus, teise linna kolib vana lõvi klouni. Härra. Kokku ja meil on kauniski kre. Ärge veetke aega niisama. Igas asjas tuleb tunda piire ja tehti nüüd peab piisama. No praegu hetkel ma üritan üle käia ühte 16. sajandi algusele kroonikajuppi, mis Tallinna linnas on, on kirjutatud, mille üks raehärra on kirja pannud ja ja vaadata seda, kui palju raehärra kasutas seda materjali, mis, mis arhiivis juba selleks ajaks olemas oli ja kui palju ta nii-öelda peastuma oma mälestusi kirjutas, selline väike jupp on, on pooleli ja noh, ma tegelikult tahaks väga nendest nendest marginaali joonistustest asja ära lõpetada, seal Kablaan raehärra kirjutas, mis keeles ta kirjutas, raehärra kirjutas alamsaksa keeles, eesti Tallinn on, selles mõttes on siin. Et see omapära, et ladina keel niisugustes kaupmeestevahelistes asjades ikka kaupa ka väga varakult ära, et meil on 14. sajandi lõpus juba saab, saab täiesti alamsaksa keele oskamisega hakkama, mis on, on mõnevõrra kergemad vaimulikud ja õpetatud inimesed ajavad oma omasi ladina keeles muidugi edasi, aga sõnatukskeelne ja üks asi, mis on, on palju, palju aidanud, isegi pisut hiljem ülikooli ajal ju nii palju tegelikult ei õpigi, hilisem hilisem kogemus on väga palju õpetanud. Noh, mis puutub eriti alamsaksa keelt ja eriti kõikvõimalike vanu käekirju, ehk see on ikka niisugune asi, et siin aitab ainult praktika. Ma alles noorkaid ühes teises väsinud veel suurivaevu, talun nüriidus. Ja olen vältinud südamele käsi. Nii mõnda eluaegset üritust, kaadoominu kui mulle lusti. Sest ma ei tea, kes ründab laua alt. Neis kivides näen hauakive musti mis maha pandud juba jäädavalt. Siis linnuäris märkan, papagoisid. Ja äkki ehmann, see on tuttav Belt. Ma nagu unes ütlen, tere, poisid. Lodere joa koostab riiulilt. See kõik on võigas, kuigi jutu käigus ma juba jõuan mõtteid koondada. Ja hõikan müüa kus on inimõigus? Kes Ainad, papagoid, eks moondada. Kultuurivestlus algab võre vahelt. Ma kuulan hinge kinni pidades. Tee, minge sinna, küsige neilt kahel. Mees, mõõte on mu laulurida. Saade peaaegu valmis. No tere, Juhan, lisame siia ühe väikese küsimuse, mida tegi juulikuus ja mis ootab ees septembris? Juulikuus ma käisin, käisin iga-aastasel keskkonverentsil liitsis Inglismaal, mis on selline suurüritus, kus, kus ma olen paar korda varem ka käinud ja mis on, kus ma olen siin Liivimaa ajalooteemadega ettekandeid pidanud, siis ma puhkasin ka juulis käisin elus esimest korda niisugusel pikemal jahireisil Haapsalust Pärnusse. Sõbrad võtsid kaasa ja siis sain ma juulikuus teate, et minu taotlus Humboldti stipendiumi saamiseks, et see taotlus rahuldati ja et ma saan sügisest Hamburgi ülikoolis Jürgen sarnovski juures edasi tegeleda saksa ordu ajalooga. Minu põhiline eesmärk seal on, on saksa ordu 16. sajandil, põhiline teema on saksa ordu 16. sajandil ja eriti see, mis juhtub temaga Liivimaal. Humanitaarteaduste ka ei ole ju üldse lihtne, sest need ei too käegakatsutavat kasu. Mulle meeldib päris hästi, inglaste keeleline vahetegemine, kus on Science, on, on see niisugune täpi, see, mida me teaduseks nimetame ja ja siis on hümianitiivse, mis on, mis humaniora kõige laiemalt ja mis ei tähendaks, et oleks nagu vähemalt väärtuslik ava, mis, mis ei ole võrreldav. Me ei saa nagu samade kriteeriumite alusel hinnata loodusteadusi ja humanitaarteadusi ja noh, lõpuks muidugi võib võib ju alati öelda, et ajaloo jaoks oli oma muusa olemas kreeklastele kliio. Kas midagi niisugust ka on, mida tahaks nagu tahtsite öelda, lapsepõlve maha jätta, mida ei taha, et sa suurelt tunned või mõtled või mõni niisugune hirm või need, kui raske on siis need esimesed tehaval? No ma sain juba põhimõtteliselt aru, sai karvase tahtsingi, nojah, et seda, mida tahaks nagu lapsepõlve maha, et, et mida enam ei taha, et suur nagu suurene, juba mõtled, et selliseid asju nagu jälle ei ole nii palju ja mulle meeldib veel paadiga sõit. See on minu meest, kihvt asi, kunagi ammu. No ja. Saaremaalt sõitsid kuhugi, lennukite ei olnud ja siis sõitsid. Viiekohaline sanitaarlennuk. Ja aga mõtle, kui ema oli laps siis ei olnud paljusidki asju, mis praegu on. Kas sa tead mõnda niisugust asja, mis ema lapsepõlves ei olnud? Jaan on televiisor ja telefon, ühtkopa telefon oli telefon, õla raadid, pükse. Tee viis mööda jõe kaldal, kaunis neiu valas pisaraid. Neiu ütles, ei saa, üle ei saa üle Emajões, aga mehed sellest niigi aru said. Neiu ütles, ei saa, üle ei saa üle Emajões. Aga mehed selles niigi selles niigi aru. Sayid Juku ja Jassi lapsepõlvejutud lauasahtlist ja intervjuu ajaloolase Juhan kriimiga põimis, saateks hari säranud virve pull päriga. Aitäh kuulamast ja tee. Ütles teisele, meil aeg on minna, Wen tuli tagasi ja kuivatades kuivatades end, ütles teisele meil aega. Minna aeg on minna end. Paari tunni järel küsis, küsis, teine meeskassa, puha sooled, oma süda, mees. Kas ei toonud sulle patumõtteid patumõtteid, see, kui sa, neiu viisid üles üle tee kas ei toonud sulle patumõtteid patumõtteid, see, kui sa neiu viisid süles, viisid süles üle v? Noor rändur, seisma jäi, seisma, jäi ja ütles nii. Jätsin neiu mitu tundi tagasi. Mina neiu, panin maha, panin maha, ammugi, sina kannad teda ikka kannad ikka edasi. Ka rännutee tee viis mööda jõest kallal, kaunis neiu valas pisaraid. Neiu ütles, ei saa, üle ei saa üle Emajões. Aga mehed selles tiigis sellest meiegi arust.