Tere päevast kahes järgnevas saates tahame kõneleda inimestega, kes sündinud kaugel, kuid kelle jaoks Eesti on koduks saanud võõrastele oma. Mida arvab eestlasest soomlane, sakslane, ameeriklane? Sellest kõneleme järgmisel reedel tänaga, vaatame Eesti elu peale. Indias sündinud naise silmadega. Saate autor on Tartu Ülikoolis ajakirjandust õppiv Kadri-Liis. Rebane. Tere, mina olen Kadri-Liis, Rebane tänases saates maailm ja mõnda räägin ma hindudest, kes Eestis elavad. Uurisin, mida nad siin teevad ja mida eestlastest arvavad. Eestis elab umbes 35 perekonda, hindusid neid on toonud siia peamiselt tööpõld, mis Indias on ülepaisunud ning tulvil konkurentsi. Pere, kelle juures ma mõni aasta tagasi lapsehoidja olin, sattus siia kuus aastat tagasi samuti tänu mehe ametile, kes töötas varemalt Singapuris ning talle pakuti nüanss mänedžeri kohta eestikompaniis dolaram grupp. Rääkisin lähemalt nende Eestis viibimisest. Pereema Ratšiga. Tegelikult oli nii, et kui me siia tulime, ausalt öeldes ei teadnudki, kus Eesti üldse atlase lasub. Kui mu abikaasa ütles, et läheme Tallinnasse, siis ma esmalt jõllitasin teda mõeldes, kus kohas ometigi selline paik maailmas on. Siis me ostsime kaardi ja vaatasime selle asukoha järgi, me teadsime, kus paikneb Soome, mis seal lähedal asuvaim Eestile. Mu esimene mõte oli, et oh jumal, sinuni, nii külm. Siis mõtlesime, et hea küll, võtame riski ja vaatame selle koha üle. Võib-olla on seal hea. Ma ei usu kohe arvustamisse, mis annab mulle nii palju. Ma elan siin, ma kasutan siinseid võimalusi. Ma mõtlen, see on nagu mu enesemaa. Ma arvan, et mul ei ole mingit õigust selle kohta halba öelda. Nii ma isiklikult tunnen. Muidugi see on väga erinev meie oma maast Indiast see on väga erinev kultuuriliselt. See oli väga suur kultuurišokk. Mõtiskles hindu Radži, kes meie eestlaste jaoks pidevas kuumas suves elas. Ta ei karda küll külma, aga igatseb ikka vahelinde temperatuuri järele. Kui sa ei näe päikest väga pikka aega, siis see loob väga depressiivse atmosfääri. Ma arvan, et see on loomulik, kui iga inimene tahab valgust, tahab midagi säravat. Inglise on nii, et ükskõik, mis päev on päike tõuseb hommikul kell seitse ning loojub kell seitse õhtul. Nii et pool päeva, valge pool päeva pime. Me oleme harjunud sellise ööpäevajärjestusega siin, kui suvel on kogu aeg valge, talvel kogu aeg pime, on sellega raske harjuda. Indian troopiline maa. Seal on haruldane, kui temperatuur on 20 kraadi sooja sest seal on kogu aeg 30 kraadi sooja. Ja kujuta ette, kui inimene, kes pole näinud, pluss kahtekümmend Raadi tuleb kohta, kus on 20 kraadi külma. See on väga suur vahe. Võtab aega, et sellega ära harjuda. Aga ma arvan, et ilm on selline asi, mille üle igal pool maailmas pidevalt vilistatakse välja arvatud neis ilusates kuurortlinnakeses. Ma olen õnnelik, et saan näha sellist elavat muutust ilmas. Teil on suvi, sügis, talv ja kevadiga aastaaeg on nii erinev teistest. See on minu jaoks kogemus. Rääkis vaimustunult naine, kes elas muidu vaid ühe saasteaias. 30 rahastena. Radži on siin Eestis ajutiselt ka töötanud. Kuigi India kultuuris on tavaks meestel tööl käia ning naised hoolitsevad kodu ja perekonna eest platsile, on alati meeldinud maalida, teha kunsti. Seega õppis ka tekstiilidisaini. Kui ta siia tuli, hakkas ta tööle vabakutselisena ning töötas abikaasa firmas ning toodete disainimisega. Praeguseks on ta jäänud oma kahe lapse, kaheksa aastase asfati kaheaastase Anželiga koju ning ootab meest õhtusöögile. Aga ma pole kordagi näinud tema abikaasat, Renkatid süüa valmistamas. Uurisin, et miks india mehed ise süüa ei tee. Jah, see on tõsi, et india mees ei tee tõesti süüa. Sa ei leia seda, et kui tuled koju ja ta on valmistanud endale ise õhtusöögi, seda ei juhtu kunagi saanud, eeldab, et kui nad töölt koju tulevad, söök valmis ma ei tea, olen isegi kunagi enda käest küsinud, et miks see nii on, et nad süüa ei tee. See on asi, millega ma olen üles kasvanud ja siis sa lihtsalt ei tõstata selliseid küsimusi, kuulad kogu oma elu niimoodi elanud. Kui keegi küsib, et kuule, miks su mees süüa ei tee, siis mõtled, ah kas ta peaks tegema või? Naine teeb koduseid töid ja hoiab kodu korras ning mees töötab väljaspool, see hoiab balanssi. Juhul kui naine peaks tööl käima, siis loomulikult, kui ta koju tuleb, eeldab abikaasalt tassi kohviõhtusöögi juurde, siis pole see sugugi vale. Aga kui naisel on aega ja talle meeldib süüa teha, miks mitte toituma meest, kes näljasena koju jõuab, arvasradži? Ratsi, kodu lõhnab toidu valmistamisel aevastama panevalt vürtside järgi. Kuid kas ta on proovinud ka eesti toitu? Jah, ma olen, see on vahelduseks hea siis tinge, toit on väga vürtsikas. Seal on paprika, vürtsi on rohkelt maitsestatud ning tavaliselt ei suuda seda iga päev süüa. Ja tegelikult on väga raske seletada India toitu, kuna igal piirkonnal Indias on oma retseptid. Põhja-Indias tehakse täiesti teistsugust Lõuna-Indias, kus süüakse rohkem riisi. Põhjas toidetakse enam leivast. Eesti toit on väga lihtne vahelduseks mulle meeldib eesti toitu süüa, aga seda ei suuda ma samuti igapäevaselt tarbida. Kohe kindlasti. Sest väikesest peale harjutatakse sind kindla söömisega, mis lõpuks kinnistub. Meie oleme näiteks taimetoitlased, sööme juurvilju, riisi, leiba, leiba, mis on India oma ja meie kodus ei sööda isegi muna. See on selline õhkkond, kus mind on üles kasvatatud. Ma naudin oma india toitu, aga vahel, kui me Eestis väljas käime, siis ma tõesti pean lugu ka sellest söögist. Tallinnas elav Indiast pärit kahe lapse ema ei pea vaid koduste töödega tegelema, vaid leiab aega ka perekonnaga mööda Eestit ringi sõita. Ma olen näinud küllalt palju, kuid iga kord, kui me läheme puhkusele, siis me maabume Lõuna-Eestis. Me käime Võrus. Mulle meeldib see koht, sest seal on nii palju rohelist. Oleme seal jalutada, jalgrattaga, sõita, süüa, see on väga lõõgastav. See on koht, kus me tihedamini käima. Aga me sõidame Eestis palju ringi. Tean, et perekond käib kindlasti endale toitu varumas, aeg-ajalt huvitasingi siis, et kui sageli külastab nende perekond oma kodumaad. Me külastame end, et üks kord iga aasta, tavaliselt detsembris, kui on suur puudus päikesevalgusest. See on aeg, mil ma tunnen tohutut koduigatsust. Ma tunnen puudust oma vanematest, sõpradest. Hea aeg võtta puhkust, kui väljas on nii külm ja pime siis on hea koju minna. Kui seal on Eesti standardite järgi peaaegu suvi, siis on hea kodus olla. Igatseb ratsi, kelle Tallinna kodu on täis indiapärast meeleolu ning isegi televiisorist võib jälgida erinevaid India muusika- ja filmikanaleid. India kultuuriliselt Eestist väga erinev ja traditsioonid on hoopis teistsugused kui siin. Mida nad aga on siia kaasa toonud? Me oleme väga usklikud. Indias on meil kodudes oma pühapaigad, meil on templid, kus me käime ja palvetame aga igaühele individuaalselt on oma maja ilusas nurgakeses oma tempel. Meie võtsime ka oma jumala endaga siia kaasa. Palvetame iga päev. Seal on palju pühinges, tähistame neid Eestis perekonna keskel, me ei propageeri neid avalikult, sest meil on väga väike kogukond, hindusid siin ja igaüks peab oma palveid enda kodus. Aga üks kord aastas, kusjuures palve kohtumine septembris, siis kutsun ma kõik hindud enda juurde. Vean oma kaasmaalastega kokku, sest nemad mõistavad seda kultuuri, eestlasi, keda ma tahaks kutsuda. Mulle tundub, et nad tõesti pelgaksid tulla, sest meie kultuur on niivõrd erinev ja nad ei ole võimelised aru saama, mida me teeme. Ja kui jõulud detsembris, siis meil on novembrist püha, mille nimi on tivaali. See on valguse pidu. Me loeme oma palveid ja õhtul on koosviibimine. Need on kaks asja, mida me Eestis olles kindlasti järgime. Mina usun, et ma olen oma kultuurijuurte juures ja hoian seda, mida mulle mu vanemad on õpetanud. Ma tahan, et minu lapsed kasvavad samas vaimus üles sest ma ei taha, et nad unustaksid oma kultuuri on ema kindel. Millist usku Lenkat? Jääratsi perekond on? Hinduism, meie oleme hindud, enamik inimesi endas. Hinduism on kõige suurem osa Indiast mille kõrval on ka teised religioonid nagu islami usk, budism, citys, kristlus. Ma kasvasin üles ühiskonnas, kus mu parim sõber oli muslim ja meie naabrid olid kristlased. Meil on absoluutne tolerantsus üksteise kultuuri ja religiooni. See on kurb, et religioon on olnud probleemiks nii paljudele tülidele kogu maailmas. Hinduismi, see on igaühel oma jumal. Ja seal on nii palju jumalad, et ma ei saagi öelda, kui palju, aga igaühel on oma jumalad, kelle poole nad palvetavad. Ja neil on samuti perekonna jumal. Kõigepealt palvetad perekonna, ema valvab poole ja siis teiste jumalate poole. Aga mina usun kõikidesse omalatesse meie kodutemplis Jeesus Kristuse pilt ja üldse kõigi jumalate pildid. Ma usun kõikidesse kui ühte räägib ratsi, kellel tegelikult on jumalate paljususes ka oma lemmikjumal. Mulle väga meeldib see elevandijumal, teda kutsutakse Canbutiks. Palvetan selle jumala poole ja see on andnud mulle rahu ja mõtteselgust. Indiast pärit rätsi on rääkinud meile nii mõndagi oma elust siin Eestis. Aga mida teavad eestlased India lastest? Rääkisin inimesega, kes on ise Indias elanud kui ka mehega, kes hindudega kokku pole puutunud Eestiski mitte. Tartu Ülikooli tudeng Milan pening ei tunne ühtegi india inimest. Aga arvamus teatud rahvustest on meil ju igaühel uurisingi, mida kunstiajalugu tudeeriv Milan pening hindudes teab ja kuidas tema arvates üks india elanik võiks Eestis hakkama saada. Kõigepealt palusin tal iseloomustada üht hindut. No eks ta tumedanahaline ole ja ja iga Candy, India ja selle kandi inimesed on nagu väga raske vahet teha, et müüge, ma olen näinud neid seljanka, inimesi ja Nepaali inimesi ja, aga ma ei tea täpselt, kas nad on hindud või mis nad on. Aga nende temperament, näiteks eestlastega võrreldes? No räägitakse, et nad on nagu tegelikult ju palju aeglasema tempoga harjunud, aga kuidas nad muidu on, ma usun, et nad on siuksed, jah, jah, väga kuumaverelised või. Ma tean, mingeid näiteid. Pärnus on üks restorani ja siis seal üks tuttav tüdruk töötas kunagi ja siis rääkis, et ega, ega nadi käsi eemale hoida. Täiesti eluline näide, et võib-olla tõesti ainult väga kuumaverelised ja meist niivõrd erinevad. Miks nagu teie arvates üleüldse üks india elanik võiks tulla Eestisse elama? Põhjusi võib väga-väga erinevaid olla nagu näiteks eestlaste puhul käiga ega ei saa ju kõiki ühe vitsaga lüüa, et noh mingi raha pärast keegi läheb kusagile või võib-olla lihtsalt huvitab see, see kant teistmoodi kliima ja kõik see värk mingi osa on kindlasti selliseid, kes võib-olla oma kodukandis nagu tööd ei saa, siis tulevadki siia. Kas te näete probleemi, et need võtavad eestlastel mingite ära? Minu arust mitte, ma usun, et see töö, mis nemad ja vot see on kilolt. Teine, mis nagu eestlased teevad, et palju neid lihttöölisi siin üldse on, et ütleme, kokanduse eriala inimesed töötavad restoranis ja nad teevad just just oma maa toite või et nagu tavalist eestlast pole siukest toitud. Ega me päris, kas te olete näinud indie-film? Ja, ja ülesanne on siuksed väga noortepäraselt öeldud kämbid. Et see, see muusika kõikjale süžee on küll kõik kuuega. Ta armastas ja blabla plaan ja aga, aga nad on niisugused vahvad. Eesti omad on loomulikult mulle südamelähedasemad ja põhjamaised, siuksed, sügavad ja mõtlikud ja nii edasi, et seal oli sihuke pidu, pillerkaar. Kui raske on teemialest hindur kohaneda Eestis? Loomulikult on siin neil raske, kui nad on harjunud Sealse elutempoga ja üldise kliima ja ja asja totaalselt erinev. Et loomulikult on raske eestlasel ka ei ole kerge minna kusagile võõrasse keskkonda ja siis ta on kohe seal nagu oma inimene või täiesti olemas, kui inimesest, et Eestis on ka selliseid inimesi, kes tõepoolest võib-olla tahaks kindlasti ära minna, ei olnud lihtsalt selline temperament, neile sobib see värk seal kõik. Ja kui palju te teate India religioonist? India religioon, hinduism, ega ma eriti ei tea, ma tean, et neil on vist hästi palju neid jumalaid selle siis igalühel on kodus mingisugune alter seal kummardavad täiesti veidraid asju loomad ja nii edasi, ega ma ei ole eriti nii suur spetsialist, arvate, kuidas need võiksid siinsed rände või hoida, seda ma oskan. Noh, nagu kõik rahvad on seda teinud, kes on nagu mujal, vaatame juut, et nad on igal pool oma usu säilitanud. Aga hindude suhtes ongi see keeruline, et võib-olla mul sellist tegemata see, et teil on ju neid uskiga tegelikult palju rohkem kui hinduism, et neil täpselt samuti oli kristlasi seal, et siis on jällegi kergem olla selles eesti keskkonnas. Tavaliselt hakkame inimesi ümber hindama siis kui oleme nendega kokku puutunud. Eriti hea on kedagi tundma õppida temaga koos elades. Tiina Jokinen elas Indias kaks aastat ning kuna ta huvitus idamaadest ka varem, siis oli ta juba enne endasse minekut India lastest sõpru leidnud. Saatus on olnud mitmekülgne, sel ajal ma töötasin lennukompaniis SAS ja olin üks esindajatest Indias. Loomulikult ma ei istunud jalg üle põlve, Newt eelis, kus oli meie põhiline asukoht, vaid kasutasin aega ja käisin ringi, nii palju vähegi võimalik. Koolitatakse sind enne, kui sind saadetakse kusagile mujale maale tööle pikemaks ajaks. Ja öeldakse, et just nimelt kõige raskem on koolitada need, kes lähevad näiteks Stockholmist Hamburgi, sest see on nii lähedal, et kui sa teda hommikul akna lahti, siis lõhn on enamasti seesama, mis kolmis ja ja hääled on suures osas needsamad ja nii edasi ja nii edasi, et noh, et väga raske on inimesel sellisel tajuda, et ta on võõral maal. Aga Indiasse minnes noh, nii nagu sa hommikul akna, vaat sa kuuled absoluutselt teistsuguseid hääli, mis ei ole mitte mingil juhul võrreldavad ei siinsetega Eesti ega ega Rootsi näiteks kui rääkida lõhnadest sisse lõhnabukett on muidugi totaalselt teistsugune, rääkimata juba söögist, riietusest, värvidest, päikesest, algusest, isegi missugune ta on pilvede värvist, kuu asendist taevas. No see kõik on erinev, nii et noh, täpselt samamoodi on kultuur totaalselt erinev. Küllap ma tunnen ideeli elu-olu suhteliselt hästi tavasid, kombeid ja ta on väga hoidnud seda oma ja ta on rangelt siiski oma traditsioonides kinni, mille eest noh, au ja kiitus neile. Kuidas on teie teada nendel inimestel, kes siin elavad, kuidas nemad kohanesid? Nii palju kui mina tean, muidugi kõik nad teevad vaprat nägu nagu mina tegin ka Indias alguses head nägu ja teen tänini ja ütlen, et mis see siis nüüd oli, et noh, et kuna see oli nii kerge aru saada, et on nii erinev maajani erinev tuur, siis, siis selle järgi vastavalt ennast seadki. Ilmselt see päris nii lihtne ikka ei ole, no ütleme, et kui ma nüüd endast räägin mainitud eelisasendis, kuna mind saatis välja suurfirma tegema ühte konkreetset asja nii hästi kui võimalik ja mida teha, oli ka selge, sõltumata sellest, kus sa seda teed. Aga nüüd, kui võtta neid inglasi, keda mina siin tunnen, tegelikult on need, kes on samas positsioonis, kui nad siia tulevad, no näiteks, et nad esindavad mingit suurt firmat, kes annab sulle konkreetsed juhised, konkreetsed soovid, millega sa pead siin hakkama saama ja ka oma toe siis noh, siis ma arvan, et igasugune kultuurisokk on tegelikult ainult huvitav. Ja edasi harjumine on juba lihtne. Aga mis puudutab neid hinde, lasi näiteks kes on siia tulnud täiesti omal käel ja neid on ka otsustanud hakata siin ettevõtjaks näiteks nende arusaam sellest, mida, mida siinsed inimesed ootavad, neilt tegevused nende ettevõtluse alt on, on ilmselt noh, mitte alati õige või mitte alati nende kasuks. Mis on kõige lihtsam viis, on kõige kiiremini kultuuri edasikandev nähtus on siiski toit. Restoranid, Ida-restoranid on igal pool maailmas saavutanud suurt populaarsust avatud ühiskondades. Sellega seoses on tulnud siis ka mitmeid perekondi lausa Indiast või muidugi mujalt Aasiast. Aga tõesti, ma tean mitmeid perekondi, kes on alustanud ja kes on lõpetanud kurvalt ja uuesti alustanud ja jälle mitte õnnestunud ja nii edasi ja nii edasi, nii et nii see on. Kuidas te kirjeldaksite keskmist India elanikust najal ühe miljardiline maa seal seda keskmist leida? Võib-olla võiks mõned karakterid jooned võtta, mis mulle silma on hakanud, on esiteks see, et nad on muidugi väga fatalistid. Nad tõesti usuvad saatusesse, usuvad horoskoopi idesse ja usuvad maalse suurde jumalate plejaadi ja on lisaks sellele veel ka väga ebausklikud. Teine joon mis on ka üsna levinud, on see, et inglased on väga avatud, sõbralikud ja samas terve uudishimuga, et noh, et nad on alati huvitatud ja haavatud sinule kui võõrale esitama küsimusi tõepoolest tahavad teada, mida sulle öelda on, kust ta tuleb, milline see koht on, kust ta tuleb, võib-olla meil on mõningased loogika, erinevused, millest ma ei julge öelda, kelle loogika on parem ja õigem ilmselt kummalgi on siis no mis veel, võiks olla selliseks mitte lausild nimetajaks, aga noh, kuna me teame ajaloost juba, et Indias on arenenud selline kunst ja teadus nagu meditatsioon mõtlus nimetatakse, seda küll ka eesti keeles siis noh, see ei ole ilmselt põhjuseta, sest et tundub niimoodi, et indialased või vähemalt teatud india lastel on olnud suuremad keskendumisraskused ehk võib-olla see on kasvatusest johtuvalt võib-olla mugavalt, kliimast jumal teab millest, kui näiteks meil põhjamaa inimestel eurooplastel et nad seetõttu mina näiteks arvan, et ka üks põhjusi, miks mõtlus on seal nii kõrgelt arenenud, miks ta on aastatuhandeid olnud, et lihtsalt kontsentratsioone on vaja treenida. Kuidas hindud suudavad oma traditsioone Eestis säilinud? Perekonnakeskselt päris hästi, see on noh, nii-öelda lühike vastus, mida ma võin anda, minu teades järgivad toitumistraditsiooni suurelt osalt riietumistraditsiooni põhimõtteid koduse elu hierarhias, lastekasvatuses kõiges selles ma nagu ei ole väga isegi märganud, et nad sellest kõrvale kalduksid, vähemalt need indialased, keda mina siin tunnen. Näitaja kas või seegi, et India perekonnal enamasti siiski on nii teenijad kui lapsehoidjad kui kes iganes siin Eestis. Vaatamata sellele, et meil see nüüd nii väga kombeks ei ole, palju te olete ise saanud osa võtta nende traditsioonidest või mingitest pühadest ma kahe aasta jooksul Indias üksjagu enamasti kõik suuremad pühad, mis seal olid, need ei läinud mööda niimoodi, et nad ei oleks kuidagimoodi puudutanud. See, see ongi praktiliselt võimatu, sellepärast et nagu ma just ütlesin, et hinge on avatud ja sõbralik. Et igal juhul, kui sa seal juba elad, siis sind võetakse vastu teatud kildkond nagu jooma. Ja kindlasti sa saad osa kõigest, mis seal on niidivaalid, kui hoolid, kui ükskõik millised festivali, need on ioneemi. Hea, kui meelde jääb, millistest kõigest ja kuidas. Aga Eestis olles ei ole. Olen ikka tivaality, lõppude lõpuks siiski tähistatakse Eestis. Tõsi, see ongi selline kinnisem india ringkond, kes seda tähistada, nad ei tee seda ka mitte kõik koos. Sest ärgem unustagem, Indiast on kastisesteemiased ka järgitakse ükskõik kuidas ka öeldakse, et ei järgita. Aga ma arvan, et iga india perekond peab tivaalikes. Eestis on. Need indialased siis käis Eestis, on, siin on ka erinevad siis kastisüsteemi inimesed. Et kas nemad siis hoiavad ka eraldi, selline provokatiivne küsimus, ma arvan, et seda peaks pigem neile esitama. Ma ei ütle selle peale, ei aega, ei võimalik ka, et nende sfäärid ei puutu nii väga kokku, nad tunnevad küll kõik 11. Kas teie meelest on eestlastel mingisugused eelarvamused India inimeste suhtes? Tegelikult ma arvan, et väga ei ole. Minu arvates siiski on selles mõttes üsna progressiivne maa, et rassismi kui sellist hasart ehk ajaloolistel põhjustel, millest me peame tänama, siis ma ei tea, mida, keda, aga igal juhul tänama. Minu meelest Eestis nii väga ei ole. Aga miks peaks üldse üksinda elanik tulema Eestisse elama? Ärgem unustagem siiski, et et Aasias on tänapäeval küllalt palju suuri kontserne või Euroopa investeerib tihtipeale Aasiasse, siis nemad investeerivad Euroopasse. Et kui need esindajad need kõrvale jätta, siis kõige lihtsam ja üheselt põõsamastseeri kelgutada. India on ülerahvastatud maa. Ja Euroopas on paremad võimalused või vähemalt nad arvavad, et on paremad võimalused. Ja kuna nõudlus. On teatud kultuurivahetuse järel siiski täiesti olemas, nagu me alustasime, restoranidest saavutab kauplusi, sama puudutab võib-olla mõningaid kultuurisündmusi. Siis siis arusaadavalt ettevõtlikumad inimesed üritavad tulla ja pakkuda seda, mille järele nõudlus on. Ja muidugi, miks nad ka siiski visalt siin on, ma kaldun arvama, et kinni on ülerahvastatud maa, ega neid nii väga tagasimineku kohta ka ei ole. Aga te ei näe eesti keelt probleemina. Muide ei näe, sest et hämmastavam selle asja juures on see, et väga paljud nendest indialased, keda mina tunnen, õpivad suhteliselt kiiresti mingi taseme eesti keeles ära vähemasti hindi keelt. Kõnelejatel ei ole ilmselt raske õppida eesti keele hääldust võib-olla grammatiliselt mitte korrektselt õppida, rääkima, aga kõlaliselt foneetilised õnnestub see neil absoluutselt suurepäraselt ja siis nad ütlevad, et see ei ole neile raskem. Nii jagas oma muljeid ja kogemusi india laste elust Tiina Jokinen. Lasin heiduratsil, kes on kuus aastat Tallinnas elanud, kirjeldada keskmist eestlast. Ma arvan, et eestlased on väga õrnad inimesed ja küllalt arad, nad ei ole eriti suhtlemisaltid, aga ma tean ka väga jutukaid eestlase oma sõprade seas. Aga keskmiselt on nad introvertsed, Nad hoiavad kõike enda sees, ma leian, et nad teevad ka kõvasti tööd. Sa ei saa lihtsalt eestlase juurde minna ja temaga rääkima hakata ja oodata, et tema räägib vastu läheneda siis vestlust. Ma ei usu, et seda kunagi juhtub või seda juhtub väga harva. Palju lihtsam on suhelda venelase kui eestlasega. Eestlastega võtab aega, kuni nad suga rääkima hakkavad. Aga siis, kui nad sind juba tunnevad ja nad on väga head sõbrad, on nad ka väga ustavad sõbrad. Siis nad hakkavad rääkima ka lihtsalt algperiood, kus nad on, kui karbis nende väljatõmbamine, sealt võtab lihtsalt natuke aega. Aga hinge inimesed, väga jutukad põhiliselt. Me elame linnas, kus on seitse miljonit inimest. Me oleme õppinud olema suhtlejad. Ole suhtleja, siis sa ei saa elada sellises kohas nagu Bombay, kus sa viibid pidevalt suures rahvasummas. Jutustas India suurlinnast pärit Raadži. Mõtlesin, et kui hindud ja eestlased on sotsiaalselt nii erinevad siis kas nende üldised väärtushinnangud samuti erinevad teineteise omadest? Hind ja väärtushinnangud on väga erinevad, võrreldes nendega millest võiks siin lugu pidada. Meil on väga tugevad perekonna väärtushinnangud. Näiteks ma ei kahtlesin eesti hinnangutes, sest olen kindel, et igaühel on oma kindlad põhimõtted. Aga meie kultuur nõuab meilt palju. Elame ühiskonnas, kus me oleme alati hirmul selle ees, et mida inimesed ütlevad ja mõtlevad, kui sa teed mingeid asju. Samas kui Eesti ühiskond rohkem lääneliku muma lähenemistes. Mulle tundub, et siin ei ole nii suurt hirmu, et mida ühiskond ütleb. Aga Indias on ühiskonna arvamus väga oluline, sest ühiskond võib sind isoleerida ning su elu võib muutuda ängistavaks tunnistas ja ühiskonna survet ning mõtteviisi. Maailmas eksisteerib mitmeid tabusid, millised need on Indias? Indias ei lahutata just eriti tihti. See pole väga haruldane, see pole nii, nagu seda ei eksisteeriks üldse. Seda juhtub aga ainult väga olulistel põhjustel. Meeli kuule põhjustajat, too naine, mees, mõtlesid, et nad ei saa lihtsalt hästi läbi, et nende mõtted, ideed ja teod on erinevad, et nad on otsustanud lahutada. Seda ei juhtu kunagi, sest me püüame leida kompromissi nii palju kui võimalik, et hoida perekonda koos. Tuleb tuua palju ohvreid, et lapsed oleksid õnnelikud. Lapsed on ikka alati selleks, et kasvatada ainult isiksuseks, anda neile hea haridus teha maailm neile paremaks paigaks hindas ei pääse keegi kergelt, kui ta lahutab. Näiteks kui mehel on uus noor kallim ning ta otsustab lahutada oma naisest, muutub tema elu armetuks. Tal ei ole enam ühtegi sõpra. Ta on vaid ühiskonna hukkamõist. Inimesed küsivad, et kuidas julgesid midagi sellist teha. Ma võin eksida, aga mulle tundub, et Eestis saab niimoodi üsna kergelt taoliste lahutustega elatud. Indias seda ei juhtu, on ratsi kindel. Üks mu sõber hindu rääkis mulle hinge. Perekonnas peab üks poegadest kindlasti vanemate juurde elama jääma ja nende eest hoolitsema. Tahtsin teada, kas see vastab tõele. See sõltub sellest, millisesse ühiskonna kastise kuulud. Kui elad külas, kus on väga traditsionaalse väärtushinnangud siis poetab üle võtma perekonnaäri ning jääma vanemate juurde on tema kohustus. See võib olla ükskõik milline poegadest, aga kui peres on poeg ja tütar, siis ei lasta kunagi oma tütrel jääda enda juurde. Aga modernses ühiskonnas lähevad vanemad ka üksi. Nad ei taha, et poeg peaks nende juures elama sest seal on omad komplikatsioonid. Alati proovid tekstidega läbi saada on palju tugevaid vanemaid, kes elavad omaette saavad elada samas linnas, aga elavad lihtsalt eraldi. See on kõik erinevate elustiilide segu, tutvustas rassi, india ühiskonna äärmuslikust. Teisel pool tosinat aastat Eestis elanud, kuid ei, töötasin. Seega ei puutuda igapäevaselt eestlastega kokku. Kas see pärsib võimalus eesti keele omandamiseks? Olen kuulnud Radži abikaasat venkatit eesti keeles kõnelemas, kuigi tugev aktsendi tõttu aru saamata enamjaolt sõnade tähendusest. Oleme Kaleti ratsiga inglise keeles rääkinud. Seetõttu uurisin talt, kas tema valdab eesti keelt. Mitte tegelikult see on kurb aga ma ei suuda seda keelt omandada. Minu jaoks on see väga-väga raske. Eriti, kuidas te seda hääldete, sellesse ja see on väga erinev meie keelest. Ja eestlased on väga kärmed keelt vahetama, sest alati, kui ma tahan, lähevad nad minuga inglise keele peale üle. Minu arvates paljud inimesed räägivad siin inglise keelt vähemalt ellujäämise tasandil. Me oleme seni hakkama saanud, kohalikku keelt kõnelemata. Ma ise oskan kõneleda hindi keelt oma perekonna keskel räägin oma emakeeles, mille nimi on tamili seen levinud Lõuna-Indias, Tamil, Nadus võõrkeelena ma räägin inglise keelt, sest see on olnud koolis õppimise keskkond. Ja need kuuletigi näited sellest, kuidas kõlab tamili keel. Ratsi perekond tunneb, et praegu nende kodusid siis, sest neil on siin majas sõbrad. Tema poeg käib rahvusvahelises koolis kolmandas klassis ja ka temal on siin sõbrad. Nende elu ja tegevus on piiratud Tallinnaga. Kas te oskate öelda, kauaks nad siia jääda kavatsevad? Tegelikult mitte niikaua, kuni mu abikaasa siin töötab, nii kauaks me saame siia jääda. Siiamaani on ta väga rahul oma tööga ega pole leidnud põhjust seda vahetada. Aga kui teil peaks tulema vajadus töökohta vahetada, siis me lahkume siit kindlasti. Ja juhul, kui meie vanemad Indias meid vajavad, siis on võimalused, läheme koju tagasi. Põhjus, miks me siit lahkuksime, oleks mu poja haridus. On jõudnud järku, kus ta võib minna ainult rahvusvahelisse kooli sest me tunneme, et tema kõrgema hariduse omandamine on kindlasti väljaspool Eestit. Sest kui ta õpib kohalikus keeles, oleks raiskamine, sest eesti keelt räägitakse vaid Eestis. Ta käib praegu siin koolis ja ta on õnnelik, mõtiskles Radži. Kuid kas neil on plaanis minna kunagi tagasi oma kodumaale Indiasse? Jah, see on meie plaan. Me tahaksime minna tagasi koju. Lõpuks. Lõpuks Me tahaksime maabuda Indias. See on see, mida me loodame, aga me ei tea. Ei saa kunagi eeldada. Sinna on palju aega. Stuudios oli Kadri-Liis Rebane.