Ei keela keegi ei tekitanud looja, eks jooks moosiks. Laadeegi mängis grilltaevas olid maad regi keelareegi kassiiri k doose. Kahe päeva pärast on käes ülestõusmispühad, mida kutsutakse ka lihavõttepühadeks. Sel ajal on kogu maailmas kombeks üksteisele kinkida värvilisi pühademune. Kuidas metsarahvas lihavõtteid peab, sellest kuulete tänases viivale muusikasaates. Neile, kes meie lontkõrva ja kobakäpa jutte varem kuulnud, pole ütlema selgituseks, et kobakäpp on tore karupoiss, kes väikesest peast natuke koba oli ja seetõttu endale sellise nime sai. Karupoeg kobakäpal on oma laulga. Olen ka noor olema, oli liiga suur olema. Ja nagu karupoisi laulust kuulda võis, kutsutakse lont kõrvaks tema sõpra, jänesepoega, kelle laul on selline. Oleme paiskel äpakaid. Taimel andis ta päike saabaatorit. Minul on see väärkaera oboe känni imeks on Kaaba kätte. E känkoodike teeme ka rõhu tekkega. Lont kõrge kobakäpp elasid teine, teisel pool metsatuka ja kokku sai ta tavaliselt mänguplatsil, mis asus mõlema kodust enam-vähem võrdsel kaugusel. Ka lihavõttepühade hommikul kohtusid sõbrad nagu tavaliselt mänguplatsil. Lontkõrv hõikas juba eemalt. Kobakäpp, kobakäpp, kas sa tead, mis mul täna juhtus? No kust moosist joon vihmas karupoiss vastuseks. Ta oli juba üsna harjunud sellega, et lontkõrval pidevalt midagi juhtus. Mul tuli hiilgav idee. Mis asi sul hiilgop, mina oina midagi ära vahi, pahandas jänkupoiss. Nii lihtsalt öeldakse, kui hea mõte tuleb. Nälitad, kuidas inimeste lihavõttepühade ajal hädas olime, asusta kähku asja juurde. Kobakäpp mäletas küll hunt ja rebane olid võtnud kanaperelt kõik munad ära, nii et neile ei jäänud ühtegi. Ja siis ennast muna poksimise võitjateks kuulutanud. Ego rebast ja hunti või tänavugi uskuda, arvas Karupoeg. Selle koha pealt mu idee hiilgatki, seletas lontkõrv õhinal. Tegi hommikul kaks puumuna ühe omani teise sulle, me oleme võistkond, kõik läks hästi, kuni värvimiseni. Mis ülevärvimisega siis juhtus? Päris kobakäpp. Võtsin kõik ema potid ja panin iga 11 erineva näevid. Munad lähevad ju kirjud olema. Nagu sa tead, on meil köögis vähe ruumi ja pealegi uus vaip maas. Et seda mitte närida, panin potid üksteise peale kõige väiksem, kõige alla müügis kõige väiksem, kuigi olla ei saanud karupoiss aru. Teisiti ei saagi panna, kui pottidest midagi sees on, selgitas lontkõrv niidi selget asja. Muidu läheb ju väiksem pott suurema värvi sisse ja suurema värgi väiksema külge ja siis on pott väljaspoolt ühte värvi ja seestpoolt teist värvi ja kõik see tilgub põrandale ja põrand on. No arva ära mitut värvi, kui pott on kuus, viite kõige väiksem, aga ei juhtu ju midagi. Võib juhtuda küll. Kui ma olin oma virna valmis ladunud, munad sinna kõrvale põrandale pannud ja hakkasin pintslit võtma, käis järsku siiline pauked kus jahimehed ehmatas karupoeg. Veel hullem. Lontkõrv juhatas käpaga potid kukkusid ümber. Ja ühe hoobiga olid munad, kirjud, põrand, kirju, uus vaip, kirju seinad, kirjud kardin, kirju ja muidugi pottidega. Seal võib veel midagi olla, täpne ülevaade mul puudub, sest mul läks kiireks. Arvasid, et ma juba ootan või elamiskobakäpp. Ma ei jõudnud veel midagi arvata, kui uks läks lahti, ema tuli sisse. Mõisto ütles. Sellele küsimusele ei osanud klinker täpselt vastata. Ta tegi suu lahti küll, aga midagi ei öelnud Pilles kapsakoti värvi sisse ja millegipärast istus ise ka sinnasamasse. Mina jaganud teda oma jutuga segama, haarasin munad ja siin need on. Jänesepoeg koukis taskust välja kaks üleni värvitud mune. Oi kui ilusad kirjud, imetles karupoiss. Mis me nüüd teeme, süüa need ju ei kõlba. Jänkule oli aga plaan valmis, praegu mitte midagi, peidame taskusse. Aga kui hunt jälle tiputama hakkab, siis läheb neid vaja, seekord nii alla ei anna. Et aga lihavõttepühade ajal tegelikult ikka kanamune ka värvitakse ja koksitakse, seadsid meie sõbrad sammud kanapere elamise poole, et sealt mune tuua. Juba eemalt kuulsid nad majaperemehe uhkeldavat laulu. Vaevalt oli kukk laulu lõpetanud, kui hoovi ilmus kaagutav kanaema. Mis aluritad tööd veel paljuks, varsti on võistlejad kohal, Rebane juba käisin luusimas. Kukk, öövoo, see loosiksin alatasa, aga mitte munade, vaid meie armsate tibude pärast vastas Kukk. Kanaema kiirustas juba oma lapsukesi tagant. Noodibukesed rutem, rutem. Tehke aga munad hästi kirjuks, siis tuleb poksimise võistlus põnevam. Kukel aga ütles. Sina vaatad munade eest kõvasti raha välja, presid tead küll, et järgmisel nädalal. Tal on naabertalu hoovi iludusvõistlus, mis kibu 96, millest meie pisikesed osa võtavad. Palgata tuleb õpetaja käimise õpetaja tiiva Ripsutamise õpetaja ja kostüümid, neid värvilisi sulgi. Neid peab olema mitu padjapüüri täit. Lontkõrv. Kobakäpp olid sedapuhku kanapere hoovi väravani jõudnud ja tervitasid viisakalt. Tere, kuidas teie pere läheb? Kikeriki oli ka hästi-hästi vastasmaja peremees. Kas teie, lugupeetud kana, proua, jõudsite ikka küllalt palju muneda? Uurisime, kõlbab ka, jõudsin küll ära, muretses tibupojad, lõpetavad just värvinist. Cucurtised tööde metsikud vanastika, kanad ainult munesid, jänesed värvisid, aga nüüd. Nüüd on uued ajad, seletas jänku kiiresti, nüüd peab igaüks ise kõik asjad ära tegema. Aga mida sina siis ise ära tegid? Kanaemale ei paistnud point kõrvailu, tarkus meeldivat. Mina mõtlesin hundile vembu, teatas jänesepoeg uhkelt. Mul kulus selleks palju aega. Kanapere muutus kohe uudishimulikuks, mis peale lontkõrva tähtsus tõusis. See on saladus. Siis näete, kui hunt jälle sohki hakkab tegema. Ütle, ütle kohe, kanaemale osa lõhkes uudishimust. Olgo Ma olen nõus vahetama saladus ilusa kirju muna vastu. Kanaema lubaski jänku poisile ilusa kirju, muna ja lontkõrv, rääkis pererahvale poolihääli oma värvitud puumunadest. Karupoeg kobakäpp pakkus värvitud muna vastu väikest meepurki, mis tal pea alati kaasas oli. Mine tea, millal sind nälg võib tabada. Kukk ei tahtnud küll esiti vahetuskaubaga nõusse jääda, sest kanad jumet ei söö. Aga siis seletas karu, et meiega võib tibudele enne missivõistlusi värvilisi sulgi külge kleepida. Ja seepeale lubas kanaema kähku karupoisi jaoks ilusa kirju muna. Õige pea jõudis kanapere hoovivärava taha järgmine munasoovija Rebane. Kereckist ka kana peri. Terekest. Jänkupoiss ja karupoeg, tervitas Rebane liigagi viisakalt. Mul on suur rõõm teie külaliseks olla. Eriti maitsevad vabandust keelde äratas ma tahtsin öelda, meeldivad mulle teie pireedibukesed, ma olen neid tyhimustanud, see tähendab imetlenud. Mul on teie jaoks isegi laul tehtud, kuulake. Kas mäletate, kui ka vabandasin veel ma koormatäie epalu? Kanaemal polnud aga tahtmist aega viita. Mis sa siin laulad ja lobised kaagutaste rebasele. Lao kohe raha välja, kui tahad värvilist maha saada. Raha, mis te sellega teete? Hea tibu, ema ka, aga meie tibud lähevad missivõistlusele ja selleks on meil vaja palju värvilisi sulgi, osta sulgi. Neid on mul terve pesa ja pesa ümbrus täis. Soovite möödunudaastasi või tänavu aastasi? Kõik kerge? Ei, kus nad said, muutus Kukerevaks. Rebane mõtles pisut. Tuul tõi, suled on ju kerged. See vastus rahustas kukke ja ta oli nõus muna värviliste sulgede vastu vahetama. Järgmisel hetkel löödi uue värav põmdi lahti, suur hall loom Volklast sisse ja käratas. Vanad munad, värvitud. Viisakad karupoega pahandas selline ilmne ebaviisakus tõeliselt ja ta Mõnises. Noh, on norimise sõna, kõigepealt öeldakse tere. Hunt aga vastas, et huntide keeles niisugust sõna polegi. Kokk pole siia lärmasta elasi. Kukastus värisedes hundi ette. Toomale kae kõige suurem, kõige ilusam ja kõige tugevam muna. Miks kõige suurem ja ilusam ja tugevam, julges maja peremees küsida. Sest mina ise olen ka kõige suurem, kõige ilusam ja kõige tugevam. Kikeriki võin anda küll, aga selline muna maksab ka kõige rohkem raha. Karro naeris hunt, mul ainult ühte raha, mida ma kõigele jagan, need on siin jakid, ütle ainult, mitu tükki ta ja kuhu kohta. Kukk raputas tõrjuvalt pead. Ei, vene raha ma ei taha võtta, pealegi muidu hunt tundis ennast olukorra peremehena ja märgates ka oma semu ribast. Hõikas talle rebane, paneme peo käima. Et rohkem munasoovijaid polnud, andis kukli puudele korralduse korv- värvitud munadega välja tuua. Kust kõik loomad, muna pidid saama, et siis koksimise võistlusega algust teha. Munad siia, mina kui kohtunik jagan, kamandas hunt. Ta andis kõigile muna nüant kõrvaja kobakäpa munapigistusega enne puruks. Kelle muna selles madinat terveks jääb, see saab auhinnaks minna McDonaldi Se hamburgereid Mogima ja pärast veel maks Mareenideiscoleegikele. E kuulutas kukk. Lontkõrv näitas kobakäpale mahuna. Näed, hunt pigistas minu muna katki. Heinamaa ja ka katki. Vahetame niigi tasakesi puu munade vastu vilja. Ja nii nad tegidki. Ja kui siis hunt röögatas, läheb löömaks. Algas kõva kopsimine. Vahepeal hüüdis hunt nüüd teine ots, keerake kõik munal teine ots. Ja kõik oksisid Erabelisid edasi. Lõbuks süüdis kukk, paku otsast, keetri, tee aeg läbi, näidake munadete. Võistlejad võiksid ühte ritta ja näitasid oma koksitud lihavõttemonodite. Ainsad terved munad olid lont kõrvaja kobakäpa käes. Kikerkee jõudis kukk jälle kaksimis, võistluse võitjad on lontkõrv ja kobakäpp hunt porises nördinud. Kuidas siis nii, hoopis meie pidime võitma? Pidi tegema, pidite Kell aga ei võitnud, tekkis jänesepoeg, pahad ei võida kunagi. Ei võido johh, kiitis kobakäpp mõminat, haka. Nüüd saate siis teie McDonald sisse diskole minna, õhkas Rebane kahetsedes. Me ei tohi sinna minna, lõi kobakäpp käpaga. Ei taha? Jah, oligi ainult kohe nõus. Meile on preemiaks see, kui me saame teile munaga paar korda pähe koputada. Rebane ja hunt lonkisi töödelt metsa poole. Lontkõrv ja kobakäpp tänasid kanaperet nähtud vaeva eest ja soovisid neile häid pühi. Koputasin hundile oma puumunadega ka natuke viisakust pähe sosistas kobakäpp, lontkõrvale saab temast äkki päris mõistlik hundikutsikas. Aga päris kindlad nad selles asjas muidugi polnud. Ka. Ei tee. Toimimine ja käekäik. Loo metsarahva lihavõttepühadest jutustas Kadri Hunt.