Sarjas 50 portree visandid, kordame saadet, kus Aksel Tamm kõneles, Anton määrandist saad, oli algselt kalas aastal 1990. Viiekümnendatel ja kuuekümnendatel aastatel kuulus Tallinna tänavapilti mees, kes käies luges. Juurde mõtlemist, aga mul on nagu tunne, et näiteks kolme pimedatel aastatel enne suurt sõda selliseid mehi oli rohkemgi Kadriorus kõndides. Aga nüüd ma pole juba kolm aastakümmet ühtegi niisugust näinud. Selles tänaval kõndida ja suurem, siis oli minagi üliõpilasliku ebakonventsioon reaalselt, aga samas ka toimekad ja asjalikku. Aga selles puudus igatahes närvi see sekeldamine, mis minu silma ja kõrva järgi iseloomustab tänaseid mobiilikasutajaid, see on niisugune rahulik kirjutuslaua süvenemise jätkamine. Esitänaval. See mees tuli Toompealt, läks Toompeale. See oli Anton Vaarandi Ühingu vastutav sekretär aastatel 1001 kuni 1906 ja peatoimetaja aastatel 1960 kuni 68 võib-olla lugeda mõne ajalehte, jah, aga kui mina talle ette jäi, siis luges ta ikka ja alati loomingu poomeid koletu oh. Loomingulist minu esimene töökoht pärast ühi koolima tuli sinna kevadel 58 ja Tartust oli tänu Karl Taevile ja Juku käosaarele ja vabandust luku pärast muidugi, aga me teda üldiselt Tartus kutsusime. Igatahes tänu neile oli mingi kaasaegse kirjandusliku seltskonnatunne olemas. Aga ikkagi suhteliselt väike, sest Tartu kirjandusmaja kiire lubi, nagu teda kutsuti, oli näidanud küll Aira Kaalu Elinor sängeri kuut ennast, aga sel ajal oli see siiski provints. Tegusid tehti mujal pealinnas, tõsised möllud käisid ikkagi Tallinnas. Ja nii oli mu loomingu algusaeg minu jaoks kõigepealt uute inimeste juurdetulek ja enamikus ajasid nad küll asjaga erinevalt Tartust ei olnud need lihtsalt niisama mõtlemise ja kommenteeri inimese asjad vaid kujundama otsustamine, mille tulemuseks on väljundiks, ütleme siis nii oligarhe ilmumine või mitteilmumine või siis mõne ametkondliku käigu või intriigi algatamine või summutamine. Väike valik Juhan Smuul, Lembit Remmelgas, Paul Viiding, Ernid ustel, Romet Ralf Parve, Olev Jõgi, Max Laosson, Egon rannet, Vladimir peetud Mart RaudVäino Ilus, Ants Lieberg, August Jakobson, Nigol Andresen ja veel õige mitmed teised nimed muutusid sõnast lihaks ja hakkasid igaüks isesuguselt minu kirjandusametniku elulugu. Aga kõigepealt käib see muidugi Loomingu toimetuse enese inimeste kohta Paul Kuusbergi, Rudolf Sirge, Karl Kivi Leida Raudsepa, Helmi roo ja tänaseni meenutamise peategelase Anton Vaarandi kohta. Toimetus asus siis Toompeal kohtu all. Just sealt alla linna, Anton Vaarandi omad poomatega kõndiski üles ka muidugi. Folklooriks näte tuleku kohta oli saanud Augusta lugu, kes oli tulnud, lükkab toimetuse uksest sisse käsikirju täis topitud portfelliga. Ja toimetusse jõudes ei hakanud röökima, et tulen ja tulen rikka jalga ja kuratuks võssa, ajasid bostonist välja, kogu aeg jookseb alla. Aeg oli siis, kui mina astusin üle Loomingu toimetuse ukse. Möödas. Surnud Kuusberg oli väärikam ja viljadest teadlikult häid maneeri. Etentsis, mõnikord ka lõdvaks lasta ja nooremate kolleegidega kuhugi nagu Piritale või siis hiljem ka Mustamäe ehitusplatsidele. Ütleme siis piknikule, aga lihtsalt töölisviina võtma. Aga need olid ka väga väljapeetud stiilis ettevõtmised neis oli ma ütleksin, kunagise ehitusmehe kultiveeritud nostalgiat. Vaarandi niisugustest aktsioonidest osa ei võtnud, aga kuus oli ta küll määravalt kaasas nagu ühele vastutavale sekretärile kohane. Hoidistama näpa, ajakirja tootmistsükli, see tähendab, jälgis, et õigel ajal oleksite raamatud, käsikirjad ja korrektuurid ja ta tegi seda ilma tänitamise käratsemiseta sundides lihtsalt oma olemas olemisega peale asjalikku palavalt nõudlikku õhkkond sisulistes küsimustes ei seganud nagu väga. Aga see oli niimoodi ainult näiliselt siis tegelikult ländiste toimuvat väga tähelepanelikult arvutustega asjade käiku, see tähendab avaldamist Unite avaldamist. Talle meeldis arutleda, ta ei hoolinud ka sellest, et õhtu oli juba käes, osa väga minema kibelesitses seotuse, teine ootas tema arutas-arutas anoloogides oli ajaloolist haaret, filosoofilist haaret Tartuse osas akadeemilise hariduse poole püüdnud inimese suveräänsust. Toimetuse nooremametnikuna ei olnud alguses veel ligipääsu kirjandus poliitilistesse Salaga numbritesse, aga mulle tundus, et peatoimetajale Paul Kuusberg oli Anton Vaarandi küll parasjagu tuleb. Sest et aeg ma räägin praegu nüüd päris 50.-te lõpust nii-öelda algusest, aga tegelikult see käib ju ka ilmselt hoopis pikema perioodi kohta. See aeg ei olnud üldse nii lihtne. Näeme et need, kes pumba juures nuppu pumpasid toimetajate muidu bioloogide hulgas oli väga erisuguseid inimesi. Ühtedel oli täiesti selge krinitiivsust tänasest sotsioloogiast, nagu siis ühte äärmust nimetati, tuleb ometi hakata lahti saama, aga teised lasid pisutki rutiini vabama lähenemise puhul kohe lendub näiteks revisjonismi sildi ja see ei olnud päris mugav ohutusilt sellel ajal. Paul Kuusberg oli selleks ajaks pulgaarmaksistlikud, lastehaigused kõik läbi põdenud ja püüdles loomupäraselt avarama kirjanduskäsitluse poole ja koos Marrandi kultuurikihiga, millele lisandus ka võõras sirge dogmade vastane hoiak kujunes see kokkuvõttes toimetuse atmosfääri, mis oli minu arvates avatud uuenemisele ja demoklatiseerumisele. Nii palju või nii vähe, kui see tol ajal võimalik oli. Ja selle viimase kohta muidugi peaks kommenteerima, et pigem muidugi nii vähe, sest et valvsust ma tahaksin seda sõna veel rõhutada, valvsust, see oli selle aja üks lööksema. Seda valvsust ei palju ju küll. Ja kui te Loomingu publitsistikaosakonna juhatajalt see tähendab minut endalt ei tulnud no siis tulise tsensuurist Plavlitist ja kui sealt mitte, siis pärast ilmumist tuli ikka, kellele ei meeldinud näiteks August Sanga abstraktne humanism kellele meeldime Paul Viidingu abstraktne filosoofilisus. Aga mõnele ei meeldinud näiteks Paul Kuusbergi Nature'is nii väsinud ja nii edasi ja nii edasi see pida lõputu ütleksime. Kuidas jääda singel klamliti valvsuse juurde. Siis oli loomingust Anton Vaarandi peamine tegeleja sensoritega kooper tahes asju juba kõrgemas sfääris näeb keskkomitee ideoloogia juhtidega. Glavliti vahelisegamised ajasite tegelikult väga karvaseks ja küllap oli tal väga hea meel, et Anton haaradine visiidid tsensori juurde enda peale võttis. Visiidid pärandile muidugi ka meeldinud. Ta ei olnud natuurilt kiskleja vastaseotsija. Talle tundusid rohkem meeldivat harmoonilised olukorrad. Kirjandus mõistis ta ilmselt ka avaramalt kui tollane ametkondlik dogmaatika. Kui 60.-te aastate alguses Moskvast jah, see saadeti üks brigaad, Atoveene jälle üks tolle aja sena brigaad igal ajal omad sõnad kes siis pidi tegelema ilmselt eesti luules valitseva korralageduse või siis näitas Anton Vaarandi üles tõepoolest suur suus sõltumatust. Ta oli keele ja kirjanduse ning sirbi ja vasara imetajate kõrval üks kolmest kõnelejast. Ta lubas endale Kohtu tänaval Kirjanike Liidu saalis ilusa teoreetiliseks koosi esteetika ajalukku ja peaaegu et inimkonna arengulukku katsumus niimoodi pisutki avardada. Hetke kirgede ja hetkekriteeriumide kütkes lähvate luule, inspekteerijate, kunsti ja miks ka mitte maailmanägemist. Näiliselt astus ta sellega ka küsimust nagu kõrvale, aga tegelikult ajas ta väga sihipäraselt oma asja. Üldiselt ta ei sekkunud, kui nüüd rääkida natuke väiksemas mõõtkavas situatsioon, millest ta isegi kunagi üleräbala astunud harilikult sisse vaidlustas ja mida tuleks loomingus õige, palju oli see uks on alati lahti, sealt käisid inimesed edasi-tagasi ja vaieldi, tihti. Kuulas ta näol huvitatud, aga suhteliselt erapooletu ime, aga kunagi hiljem kaudselt kommentaar siiski sageli tuli. Mõne erandiga mõne erandiga selles mõttes, et ta ennast ka kohe vahele, kui Lembit remmelga tööle Kirjanike liidus tõmmati ja selge oli see, et tal tuleb sektori lahkuda. Ja uus mees oli juba nagu valmis vaadatud ja ka üsna mõistetavas eufoorias, nii käis siis niimoodi erutatult rõõmsalt täna ringi. Ei saanud Vaarandi seda talle uuele mehele ütlemata jätta. Niisugust, et ma ei tea, miks sina siis nüüd siin nii rõõmu täis oled või mis sulle nii head meelt teeb või midagi sellist, aga ära ta siiski ütles, ta pidas vajalikuks kohe seda teha. Ja seeläbi Aja jooksul, mil Anton Vaarandi tundsin, nägin aga üht üht ainsat küll, aga, aga siiski raevuhoogu peale. Situatsioon on niisugune, et haridusministeerium ei võtnud kätte saatnud Loomingu toimetusse pakki kirjandeid, mingeid võistlustöid. Ma tunnen, et ma praegu hakkan sellest pahast ja üleolevalt rääkima. Niisiis võistlustöid, mulle tundus tookord, et neid töid saatis kaunisti rektiivselt väljendatud noored ei tule läbi lugeda ja ära hinnata ja sellest tuleb mingiks kindlaks tähtajaks haridusministeeriumi teada anda, kohe lausa ette kanda ja mulle tõmbusse kuidagi stiilil ministeeriumi talitusviis, nimelt stiililt niisuguse kummalisena. Ma hakkasin siis seal toimetuses tänitama, et meil ei lasta nagu oma töötaja ja nii edasi oli siis järsku plahvatas, mulle tundus ta kiilaspealseks lausa punaseks iganes, kael läks ta kindlasti punaseks. Veksli, räige ja halastamatu ja mõte oli umbes nii, et kui ise veel mitte midagi ei olda, siis ei maksa suhtuda üleolevalt teistesse geime, andekad ja noored ja nii edasi. See oli rahumeelse loomingu jaoks täiesti ootamatu kokkupõrge, koletu kokkupõrge. Panime, et ma mõtlesin selle peale kah neil aegadel veel. Ma tahan teile, tundus mulle võisin oma hoiakute ja minu arust küll olematu, aga, aga minu arvasin siis nähtavasti ei lugenud niisiis oma mingi Usakusega juba tükk aega Antoni närvide peale käima Gruusia kogus ja siis järsku siiski plahvatas sele raevu välja. Mõni aasta hiljem ta juubelisünnipäeval, ma võtsin asja korraks nagu oma lauaga oma tervituskõnes üles, aga arutamist sel teemal ei järgnenud. See on tõsiselt mitte ainult siin rääkimiseks aega nii enda sees. Ma arvan, et ma olen nüüd jõudnud tänase arutamise põhiküsimuse juurde. Ja ma sõnastaksin siis selle nii et kuidas sai sellest leebest, sest riigi kuritegelik kukutaja Mõtlesin kaua mõeldes nende sõnade väljaütlemisele. Ja kuidas ikka kvalifitseerida teadliku pimedaga tehtavad tööd oma riigi vastu töö, mis priotaasias sildi all ilmselt võõraste rahadega kinni maksti? Muidugi ma saan aru, et see on tänane küsimusi klassifitseerimine tol ajal, kui me koos töötasime, oli Anton Vaarandi minu jaoks lihtsalt üks ääretult põneva elulooga kes oli küll vägagi konkreetsete mälestustega, no hea küll, temalt pudenesid mõned olustiku portreed Skandinaaviast, kus ta talus tööd tegi. Ta rääkis saksa tulevasest kantslerist vilju trandis kui tuttavast mehest norra päevilt ja siis oli seal episood sakslase sissetulek Norrasse, Norra Kaitsepolitsei kartoteegi põhjalaskmine ja, ja kui laev, mis seisis sadamas, ei oleks plahvatanud, siis oleks ilmselt selles kartoteegi immigrandina registreeritud Hollandi siis isegi mahtman olnud teistsugused elusaatusega hoopiski. Aga palju parema meelega kui niisugustest konkreetsetest asjadest haaranud üldistel teemadel. Ja sellepärast ma arvasin näiteks kaua aega, et ta on kuidagi seotud noh ja tuntud episoodi ka Eesti revolutsioonilise liikumise ajaloost, nimelt Heltermaa Martöönovi mõrvamise looga. Sellega seotud. Ja sellest on minu ja Anton Vaarandi koos töötamise ajal meelega räägitud. Aga mõni aeg tagasi, ma nüüd kontrollisin veel asja doktor alad kuuli käest, kes on ilmselt parem põrandaalusena, palun, ja tema kinnitab, et selle asjaga Anton Vaarandi küll mingit pistmist ei olnud. Ma tahtsin selle kõrvalepõikeid lihtsalt öelda seda, et nii nagu olid samamoodi diskreetseks saladuslooriga kaetud materjaliks need Anton Vaarandi visiidid tsensori juurde ja meile teistele tale Kuusbergi muidugi sealt suurt nagu läbi ei tilkunud peale tulemus, et see tuleb maha mata, aga mis seal sensori juures räägiti, kuidas haigus käisime, argumendid välja toodi ja kõik muu imesta materjal, see antonüümia teada. Suhteliselt lukus ka revolutsiooni tegemise asjas ja, ja võib-olla muidugi oli süüsiga küsija. Mina tähendab minu väikesed teadmised, võib-olla ka kuidagi pealiskaudne huvi, kust ma tean üldistes asjades stange kergemini lahti. Ma mäletan täpselt seda jutuajamise kohta. Me tulime Toompealt alla ja pisut enne Vabaduse platsile jõudmist Tootsis võidu väljakule jõudmist. Ma küsisin, et kas ta nüüd on siis rahul, kas ta nüüd on kätte saanud, mis tahtis? Tähendab igast pausi ja ütles, et mõnikord tahaks, et inimesed oleksid rohkem väljas asja nimel ja mitte enda huvides. Muidugi eriti kaugele minna avaldus puht teksti järgi, aga juurde tuli tooni tõsidus ja see andis ka avaldusele kaalu. Korraldaks haarandi sellest, kuidas ta jõudis esimest korda Nõukogude liitu. See oli aastal 1001 tema mälestusteraamatus, mille pealkiri on kild killu kõrvale. Sellest saabumisest ka jutt, aga kirjeldamata on jäänud see ängistus selle armetuse halluse pärast, mida Anton Tarandi Leningradis rongist maha astudes otsekohe jalamaid esimesel hetkel tundis. See oli šokk tema jaoks, rääkis haaramises ettekujutustele hoopis teised on. Küll üks olulisem kild. Ma pean häbenedes, aga noh, võib-olla ka häbenemata ütlema, et mind häiris kuuegümne, vaata algule suur mässamine, targutamine Stalini laiba ümber. Võtan laibast sõna otseses mõttes, mitte ülekantud tähenduses. Nimelt Eesti NLKP 22. kongressil sellest terve etendus Leningradi parteisekretär alustas kõnede voorumile põhimotiiviks oli see, et ei tohi Leninit sellega rüvetada. Stalingradi ja tema kõrval on ja, ja töötajate kirjad ja muuda oli jutt, tuli juurde mõne passisse, kuidagi tähtsusetud, rituaalne, kõrvaline ja tundus, et peale kõige muu laidad tuleb rahule jätta. Mitte nendes pole asi, tegeleda tuleb nagu probleemidega. Pärandile, ütlesin seekord me istusime loomingus suures toas vastamisi seisvate laudadega. Ja siis vahtis väärandi mulle tõepoolest kaua otsa ja ütles ainult ühe lause. Kui ta head mausoleumis väljas on, ei saa teda vähemalt mina enam tagasi tõsta. Näe, 35 aastat tagasi, kui sõnad on tõepoolest ilmselt olulised ja tähenduslikud ka tänase jaoks Kõigi nende kildudega otsima neid vastust sellele nimetasin põhiküsimuseks. Muidugi Ma arvan, et inimese elu säilitamiseks ei ole üldse olemas lihtsat vastust. Igatahes Anton Vaarandi vasakpoolsuse kujunemine on selge ja loomulik protsess, kasvõi sellesama mälestusraamatu järgi. Vasakpoolsus on praegu sõimusõna, kui väga räigelt ütelda, aga Euroopas, kuidas me peame ju ilmselt ka Eestis jälle pangana demokraatliku sallivuse vasakpoolsuse suhtes. Igatahes säärane elu tema vasakpoolselt häälestatud elu sattus vasakpoolsuse, kõige halvemasse aega. Kommunistliku vandenõu ja maailma vallutamise aega. 220 sajandi vandenõust jõudis üks oma Krahini ju Anton Vaarandi silmal. Millised ei oleks kamee reservatsioonid nürnbergi protsessi suhtes. Aga natsionaalsotsialistliku maailmavallutuse vandenõu lahkas number siiski ära. Vaarandi oli tollase välisministri asetäitjana ajakirjanikuna mõnda aega Nürnbergis ja tema mälestusraamatukild killu kõrvale. Nürnbergi peatükk on mu arust Eesti ajaloo õpiku üsna oluline lehekülg. Aga kommunistliku vandenõu krahhi Anton Vaarandi siiski. Ma ei saanud. Ma usun küll, et ta oli vaimus selle krahhi vastuvõtmiseks valmis. Ja selle võiksid valmis ka oma eluhindamiseks või kui no ütleme ümberhindamiseks antud mälestusteraamat kild killu kõrvale, millele ma olen paar korda viidanud, annab palju tuge tema kujunemisloo mõistmiseks. Põrandaalusena jääb ta ka oma mälestustes suuresti põranda alla. Ja lõpuks, 75. aastal ilmunud raamatut ei saagi muud nõuda ka, isegi siis mitte, kui tegemist oleks olnud teistsuguse autoriga, teistsuguse karakteriga ja suurema meelsusega, sest tookord kuulusid tõepoolest memuaarid kõige kontrollitama ja kõige koos kõlastatuma kirjandus liivi hulka, seda mäletama oma kirjastuse aja järgi. Nii et asi polnud siin nii palju. Ta andis aga kuidas Nende põrandaaluse elu ja tegevuse faktidega inimese kujunemisloo selle teaduse kujunemisloo esitamisel tunneb Anton Vaarandi küllalt vabalt ja kildu killu kõrvale asetades veenab, et temal oli lihtsalt niisugune saatus määratud temale määratud niimoodi mõtelda niimoodi olla. Kiriku kellamehepojast saab nurg, kes tahab tugineda teadusele. Nende alguskümnendite ühiskondlikud tornid vormivad asotsiaalsed alge ja panevad utab pistlikud õiglust otsima ja maailmas lehvib ringi revolutsiooni. Nüüd käimalt tundub see väga veetlev. Ma ei tea, kuidas Anton Vaarandi ka oli kolmekümnendat aasta suurteks, ta andis endale aru sellest, et ka 30.-te aastate Moskvast dikteeritud töölisliikumine oli ju tegelikult sile minu osa, mille eesmärgiks oli kommunistlik üliriik ja mitte midagi muud. Igatahes sellest, et NSV Liidu sõjajärgne välispoliitika on segu rahuarmastavate straasidest koos klassivõitluse demagoogilise fetišeerime vägagi Inglise imperialistliku omakasuga. Sellest oli meil Loomingu päevadel tuli juttu ehk natuke rohkem vihjamisi praegu vastane, aga siiski otsisime mingit loogikat, seda ei tundunud olevat või õieti see loogika oli küllamisel imperialismi loogika. See oli muidugi Anton Vaarandi ainus pettumus. Igav inimese õnnest rääki süsteem oli osutunud 20 sajandi kõige pikemaks kestvaks vägilane režiimiks. Kes pärast Stalinit ei julgenud tahtnudki endale ausalt otsa vaadata. Siitsi Vaarandi Gide märkus Stalini nende kohta. Seda euroopalikku probleemid sead siis Skandinaavias ei teinud üldse mitte ainult põrandale lehtivaid käis kalal, raamatukogudes, õppis ülikoolis seda probleemid, seal pidi tõesti tüngastamase väitlane järelevalve iga looja laulu puhul. Vabade riikide murdmatu liidu kirjastamise elu ei majanduse kui Camoraalini rahvuspoliitika kui ka isikufilosoofia asjad olid ju sotsialismimaal nii puntrasse läinud, et sellest ei saanud välja pääseda mingi kosmeetilise protseduuriga sellest jäänud analüütika aru saama ja muidugi saigi aru. Selle krooniti ju ka tema eraelu kallale. Ta jõudis pärast väga paljude ajalehtede ajakirjade õnnetamist 48. aastal riigimasina tippu saada siis ministrite nõu esimene tollase tehnoloogiaga siis peaministri asetäitjaks tähendab ministri praeguse tehnoloogia siis esinen. Aga tema tee tippu oli olnud pikem kui elu tipus. Nimelt tarandil isenesest abielluda, mitte seisusekohaselt. Ma lähen juttude järgi, sest ka see oli üks neid asju, mida ma temalt otse kunagi küsinud, aga sündmusest siiski tookord noh, loomingus ja mujalgi räägiti tihti. Asi oli ilmselt siis nii, et naise ankeet polnud puhas, naine oli klassi võõras element ja sellega. Ma arvan, et ei kaotanud oma valvsuse ja parteilise printsipiaalsuse ja järelikult ei saanud taga peaministri asendatakse edasi jääl. Ta tuli ministrite nõukogus lahti lasta järgi jäetud teda küll hooletusse alguses töötas ta niinimetatud pika ninaga, kus oli see poliitiliste teadvus, teadmiste levitas ühik. See polnud muidugi enam endise mastaabiga staatusega töö. Aga määrandi enesetunnetuse ja nõnda öelda arenguloo suhtes arengu mõttes ehk ei olnudki asi mastaabis juhatuses, vaid lihtsalt selles raamistuses või traagilisel töölissiis selles raudses maskis, mida üritas talle peale suruda kuna käitumisele peale suruda seesama ühiskond, keda ta noore mehena oli pidanud vabaks ja õiglaseks ideaalilähedaseks selliseks, mille eest asuka endaga riskida. Sellise päris pika aine õigus järgneski Sis Luning mis Vaarandi hingele ja huvidele võis minu arust üsna lähedane olla. Ja elu viimastel aastatel jõudis ta veel korraks tagasi Ministrite nõukogu nõunikuna, aga esindaja seal korra külas ta istus bürokraatlikus päeva sebimisest asuvas väikeses katusega kambris kus talle ilmselt anti võimalust süveneda asjadesse, tegeleda asjadega, millega ta tahtis ta edendamisse tahtis süveneda. Kui mina seal vaatamas käisin, tegeles ta Eesti hariduselu probleemidega kolmekümnendatel aastatel. Antonis Ilusa perekonnanime Debora Vaarandi. Ükskord tuli loonud, ent ta käis seal paljust tihti ilustel, midagi ikka. Ja ma ei kujuta ette, miks jutt sellise pöörde võttis, mingi roogime vedu, mingi mingi sundkäik pidi seal olema. Ja siis minu jaoks täiesti ootamatult vaatas adu Antonile otsa ilmega, milles oli rangust ja väheke isegi mingit kallale kippumist. Huumorit ei paistnud seal küll olevat ja siis tõi advent kuuldavale midagi niisugust, et sa mõtled, et ma olen ära unustanud, et sa Debora ära võtsid. Selle peale tahtsin ma siis tahaksin ka praegu öelda, et oh seda ilma ja inimest. Aga ma katsun perimeetri lugeda luuleridu, need on Islandilt määrandist pärit nimelt tänasest päevast. Nüüd on kibedad ja kirkad nagu paljud Debora Vaarandi elu nägemised. Jälle elad sa vangitornis kui türmis samade paksude müüride vahel teised ahelad, sama kõlin, seesama kahvatu taevas. Lahendus ja siis niisugused read, kuidas eristavad kehaloojang rakad, veerivad mõtet tagurpidi punastesse, tormis hõlmedisse. Ja lõpuks aga lõpuks sirge siiski kohuseturvises sõbralik inimestele ja aegadele. Sellel olekski sobiv lõpetada. Võib-olla oleks võinud selle püüdma nii, sest et intensiivselt inimesse tungida vist haarav on minu arust luuletaja nägemus. Aga siiski veel üks järjemärkus, Anton Vaarandi 79 suri. Telliseid ellu niitnud keel ja kirjandus neuroloogi. Selle ilmumise järel sain ma kirja Valmar Adamsi. Hädasti oleks umbes nii, et ta on nõus sellega, mis ma kirjutanud transkui haritlasest mõtlevast mõttest, ajast, aga siis vaidlen vastu. Miks selles metso, Louis on need sõnad revolutsionäär, riisi kukuta mis riigi kukuta oli see pehme loomuga mees, nii kirjutab Valmar Adams. Ja meile võikski mõtlemiseks jääda Anton Vaarandi elu paradoks. Me kordasime saadet, kus Aksel Tamm kõneles Anton Vaarandi. Saade oli algselt kavas meil 1997. aastal.