Vikerraadio raadio, raadio head kuulajad tänases saates tuleb meil juttu sellest, kas loomadel on olemas ka kodupaiga sünnikohatunnetus ja kas loomad peavad kodu kalliks, kuhu nad ikka ja jälle tahavad tagasi tulla. Meil on täna saates külas Aleksei Turovski ja tunni lõpuosas tutvustab Veljo Runnel meile ühte toredat lindu. Minu nimi, Krista taim, head kuulamist. Ja nüüd tänase jutu juurde, milleks on siis loomad ja kodu ning kodutunne, kas see on samasugune nagu meil inimestel seda kohe tahakski teada ja külas on meil Aleksei Turovski. Kuidas on selle loomade kodutundega, kas ka nemad peavad kodu kalliks ja mida neile tähendab kodu ja just see sünnikohti paik? Ja väga hea küsimus, noh tavaliselt öeldakse hea küsimus, et tähendab, et kas ei teata üldse vastust või ei ole võimalik, vähemalt selle potentsiaalse vastaja meelest ei ole võimalik. Ühemõtteline, sirgjooneline, lihtne. Sesoonselt immigratsioonidega ka päevastimigratsioonidega. No näiteks tiigis väike kalake, hommikul lähed putukaid püüdma, keegi hirmutab seda väikest kalakest. Kas ta läheb tagasi sinna kohta, kus ta hakkas ülespoole? Need krabikesi Igalühel oma gurukini, jah, ega ta ei eksi, kui ta läheb ookeani mõõna ajal, tõuseb loomulikult ta seal vees olla ei taha. Mõõna ajal läheb kindlasti kenasti, toitub seal ja võib-olla jookseb vaenlaste eest ja võib-olla jookseb kellegile mõnele väiksemale gravikesele järele ta kinni võtta ja siis tuleb oma uru juurde. No me teame lõhilased, eks ole, ja mida lõhilased loomulikult meie vimbaga tuleb jõgedesse kudema. Ja loomulikult silmud silmud. Aga noh, lõhilased on ikka klassikalised, sellised loomad, kes tõepoolest aastaid veetnud ookeanis meres otsivad ja leiavad arvatavasti ikka kemismi elementide komponentide kaupa oma kodujõe, keemilise porteri üksikasjad ja suhted, nii et nad tõesti tulevat jõkke, kus nad võib-olla neli-viis või rohkem aastat tagasi laskusid merre. See on kodu ja me peame nii viisilt loomulikult. Nii et siin on meil juttu olnud loomadest, kelle jaoks kodu on. Ja kui seda oksa ei ole, siis ta ilmselt on hämmingus. Oli uks või uksele, oli siinsamas. Kuhu see jäi, no ulgu tagasi soojale maale ei lähe, istub teise oksad. Aga ta ei lähe teise kohta ära, ta ikka jääb nagu siin. Ta jääb ikka sinnapaika ja ka nüüd. Kalad no näiteks, eks ole, kui millegipärast ei saa oma kodujõkke minna, siis ta läheb teise jõkke, loomulikult. Ega ta tulemata ei jäta, kuid päris kindel ma sellist ei ole. Seosed need kindlad, ütleme inimlikult hoiakud on mõnedel liikidel ja mõnedel populatsioonidel isenditel niivõrd raudselt jäigad niivõrd iidsed et võib-olla tõesti ta otsides seda võimalust, et pääseda ikkagi kodujõkke. Või ma ei tea, hoopis ojake mujale viidud? No okei, siis ta läheb mujale, et huvitav, mis, eks ole, aga noh, vesi, see tähendab keemilised markerid merre satuvad kala, neid tajub aga füüsiliselt edasi sisse. Okei, see selleks, nii et mida teeb siis selline kalal loomulikult ta otsib ja otsib ja otsib ja otsib võimalust minna ikka koju. Palun, siin on teine jõesuu, siin on suur magistraalkraav, mis suundub praktiliselt merre, eks ole, ta võiks ju sinna ka minna. Puhas vesi, mõni grafon paljudest jõgedest puhtam. Kas ta läheb sinna, paljud lähevad, mõned mitte. Jäävad otsima seni kuni mari hakkab reserveerum. Ja kogu lugu nii-öelda taigen läks nässu. See on ka täiesti võimalik. Aga muidugi, meid huvitavad meile sarnasemad loomad, kõrgemad imetajad, eks ole, kuigi muidugi enamat. Imetajad, putuktoidulised, minu lemmikud. Nendes oli ju nii kindel, kudusiilil ongi kindel kodu, aga loomulikult see on köömen. Siili koduarmastus või? Ko ju, mine kindlas meelekindlus, võrreldes sellega, milline kodumutil need putuktoidulisi, fantastiline seltskond, tohutu tohutu mitmekesiselt. Aiapidajad ei salli neid. Seda muidugi, aga noh, minu meelest ma eelistaksin muti siiski vesirotile nad koos ei vesirott, üldiselt väldib mutti teise mutiga ära, ütleme ausalt, kui on võimalus vesirotist müügist räägivad, eks ole, ikkagi mutt on putuktoiduline tähendab aednikud loomulikult on väga õnnetud, sest mult varub talveks sadu ja vihmausse ja vihmauss. No need olid seal Darwini viimaste eluaastate peamised uurimisobjektid, eks ole, ja ta on öelnud, et ei ole ega pole olnud maailma jaoks elusa maailma jaoks tähtsamat looma kui vihmauss mulda. Nii et loomulikult mutt, röövlid, aednikud, nii-öelda mullartigijad, aga ta ikkagi putuktoiduline migri leri nagu ta on kõiksugu asju, ta sööb putukaid, asjad loomulikult vihmaussi, kui kätte saab ja aga ta sööb teie ja kultuuri ja kuidas ta kaevab, nõue ei ole. Nii, et ma helistaksin. Väiksema läbimõõduga, teine alumine palju laiema läbimõõduga ja nad on omavahel ühendatud. Vot selliste treenovos kanalikestega, nii et vihmavesi läheb kõigepealt ringkanalisse ülemisse seal drenaaž kollektiivide, eks ole, kaudu läheb alumisse drina rõngasse ja siis sügavamale mulda ja nende kahe eri kõrgusel mullas oleva rõnga vahel on vutikodu, seal on tema magamistuba ja tal on neid mitu ja seal on panipaigad, kus seal realiseeritud vihmaussikesed ja ta neid külastab talvel, et nad uusi, kes nad ei ole ju tapetud, et konserv rikki ei lähe. Nad on just nimelt piistatud väga osavalt ja varem või hiljem nad hakkavad liigutama mutt vaatab, et kas need temas paketid ja viinerid hakkasid juba laiali ronima ja siis pigistab neid väga parajalt. Jälle on su kodutegevus. Kui lapsed ka koju on oodatud, noh kasvõi siis jõulude ajal Te kindlasti olete kindlasti kuulnud, Kristo, te olete ju loodusinimene meid? Loomulikult olete kuulnud, kuidas eriti Läänemaal mitte saartel Saaremaa lääneosas, igal juhul. Terves Kuressaare kand seol augustis praktiliselt oktoobrikuuni välja. Eriti vot, kus on põõsast tikud, sellised võsastunud alad, kadastik ja loomulikud. Oma kodupaiga. Enam-vähem keskel parajas kohas mul tema lemmikkoht, kus kõige paremini on kuulda ja näha, eks ole, maksimaalselt rokkim saab informatsiooni olles just selle koha peal. Tema saadab sellist nagu lengi välja ja, ja vot see on sõnum. Lastele tahate külla tulla? Palun, aga ei koli enam sisse tagasi ei koli külla, võite tulla. Ja loomulikult see sõnum on eelkõige tüdrukutele, see tähendab, et vot selle ala hiired kõik nüüdsest nüüd on juba sügisel, eks ole, reserveeritud tuleva aasta lastele. Oo good Ugandi hoidmine. Loomulikult kui me räägime näiteks karudest teiste süksindlastest suurtest kiisk helistest imede, sest siis loomulikult igalühel on oma individuaalne territoorium. Emaste loomadega ja ka sellest, et milline on aastaaeg, kuidas on hindamisperioodi nii-öelda kestusega, kas juba all, kas, kas on õnnetultuurid õnnelikult möödas? Seal aladel, kus nad elavad on ja nende kodu nii-öelda atribuutika ja suhtumine kolu paikadesse. Tõepoolest loomulikult nad analoogiad ja analoogiaid ei tõesta midagi, aga noloogiate tasandil üsnagi meie suhtumisega võrreldatavad no näiteks mingisugune kindel metsaala kuulub šimpans itele ühele kindlale grupile šimpansiga Nendel on omavahel suguluses, geneetiliselt seotud, eks ole, suguluses olevate isaste isaste loomade keskne ühiskond. See on huvitav, sest tavaliselt on ikka emased. Ema karjas seal omavahel suguluses olevate emaste täiskasvanud emaste keskne ühiskond on kõikidel vana maailmapärdik, lastel tükkis paavianid magakkidega Jako loovus ja päris Pärdikutega ja valge ninapärdikud, oi, neid on väga palju maailmas, eks ole, kuid kõikidel nendel on niiviisi emased täiskasvanud emased omavahel geneetiliselt seotud. Ja loomulikult koduasjad panevad just nimelt nemad kõigepealt ja, ja eliiti peenelt täpselt kindlal ja ma ütleksin efektiivselt paika need super suured, võimsad emastest võib olla mitme kilo võrra raskemad ja kohutavate kihvadega. Härrasmehed paavianid, makaagid. Valitakse ja määratakse Emmaste poolt määratakse ametisse ja kodukant on emastel kindel valitud ja paistab, et emased võtavad. See on ka täiesti võimalik. Mida siis teevad need härrad? Või kongressi otsuse elluviimist ja kui nad ei saa hakkama, emased finišeerivad järgmised valimised. Loomulikult suhtlevad, kuid reeglina arengu taunide. Nii kallimal Taanis on siis Borneo kui ka Sumatra. Orangi elu kulgeb niiviisi, et. Püüame vältida sellise mõiste sellise sõna sellise mõiste nagu agressiivsus kasutamist. Liiga üldine agressiivsus kui nähtus, eks ole, kui käitumise omadus on. Ja näiteks Octobamiinide kontsentratsioon kasvab agressiivsus kõige üldisemas plaanis agresiivsus loomulikult kasvab ka testosteroon iseenesest. Nii-öelda temast ei piisa sellest meesuguhormoonide agresiivsus kohe hakkaks kasvama, eks ole. Kuid sõltuvalt genotüübi omapärast testosterooni. Mida kõigepealt avastati Okt hobusel kaheksajala, aga ta on meil ka loomulikult olemas. Meil inimestel on kõik olemas. Nii agresiivsus, sellist mõistet me eriti ei taha kasutada. Tiri, tõrjaalsus, Angonistilisus, ägesus, Akadellide reaalsus on, see on tõesti nii ja vana Horang tõesti vanu võimu, seda võib kaaluda oma 170 100 kilo, mine tea, võib-olla 200 õudsalt. Ja tema karjub nii. Kes ütleb, et jää on? Ma ei hakka siin näitama, kuidas selline Orang ergatalonio, resonaator koiki ka varuks, nii et ma ei tea. Kolme, nelja kilomeetri kaugusel tihedas troopilises metsas kostab. Ja see tähendab, et see on tema ala, sinna ei lähe ükski noor rang. Emane Camitada, kardab. Vanad prouad teavad, et see on meie ät ja vaat et teil on nii palju särtsu. Nad on juba temaga lapsi saanud ja korduvalt, kui on vaja, nad lähevad tema juurde. See on vaat selle suure keerulistes suhetes, kes omavahel olevatest loomadest koosneva rangile ühiskonna tsentraalne, kaht seolonsourra, kelle õudne müürgamine peletab minema ka pantrikuid, päris tõsine kiskja. Ilusal käsid kaks liiki on neid siis loomulikult. Kunagi oli Sumatra tiiger seal, kas praegu neid veel on, ma ei tea, aga kardan, et enam ei ole, aga igal juhul igasuguseid peletisi peletab minema. Ja see on kodukandi kirjeldus, tegelikult Orangid kes on elanud mõnda aega sellises metsasüsteemis tahavad tagasi, see on nende kodumaa. Aleksei Turovski, aga kas loomadele on oluline see emotsionaalne poolelt on seal sündinud või ikkagi see, et see on väga hästi valitud koht ja siin on meil juba kaitse loodud ja keegi meid siin ei ründa. On seal ka loomadel midagi emotsioonidega seotud inimestel? Paljuski on nostalgia kõik sellised asjad. Kas omadel käisin? Ma olen täiesti kindel. Põhilisi või baasemotsioone loomulikult jagame kõikide kõrgemate loomadega ja võib-olla mitte kõrgemate loomadega. Oma kodupaikadesse oma alale on hoiaku liine. Loom rehkendab sedasi, et no ja muidu kodukant mul on seal neid ja neid kolmandat sorti ressursse ja väga palju. Ja loomulikult see on väga väärtuslik paik ja ma pean seda hoidma. Vahetada või müün maha ja ostan endale hoopis teises kohas, no ütleme seal Ühendriikides ja paremas kliimaga ja ostan endale hoopis teise ala robotlaeval sedasi rehkendavad turumajandus nendel siiski puudub, kuigi mõningaid sarnasusi loomulikult võib leida, eriti konkurentsi osas nähtuste osas. Aga muidugi see on emotsionaalne, sellise ja väga, vaadake meie armas linnuke, punarind. Talle tegi suurt, ei taha vastu hakata ka 300 meetri raadiuses kõiki teisi linde oma pesapaiga juurest ja järgmisel aastal, kui ta on elus, tuleb ikka sinnasamasse. Loomaaias kolm pahari rohkem ei mahu. Ja loomaaed on väga suure territooriumiga. No loomulikult meil on külastajad ja meil on kindlasti mõned paigad, mis ei sobi. Tähendab mõnel aastal kaks, mõnel aastal kolm, mitte üle selle punalinna tema kaitseb oma kodu nii emotsionaalselt, et peetakse lugu temast palju suuremad linnud, näiteks musträstas, kes on värvuliste maailmas väga laialdane tuntud huligaan ja ahistaja ja mulli punarindkilluke, nagu tald tuubi peamiselt oma esinemisega. Ega ta päriselt rebida musträsta pilbasteks lüüa või rebida tükkideks loomulikult ei soo. Kui nad ei ole väga väikses puuris koos, kas seal musträstas tugev rind, emotsionaalsus ja see emotsionaalsus on kulupaigaga seotud, esinemised, tegesus kaitses käitumise ägedas kanistilisus on seotud väga kindlalt, lausa matemaatiliselt väga kindlalt. See on maksimaalne pesa läheduses. Ülivõimas, ütleme matemaatiliselt, kui r on siis vahemaa asupaiga, kus on parajasti isane punarind ja tema pesa vahel siis 50 60 meetri kaugusel pesast, see on üks jagatud võib-olla üks pluss 0,1 korda err, eks ole, see on peaaegu sama saja-kahesaja meetri kaugusel, see võib olla üks jagada. Siis tema ägestus, selle linnukaitsjad, ägestus, tema emotsionaalsus on pöördvõrdeline peaaegu juba sellesama r-i ruuduga. Aga tema käitumise ägesus on palju, palju väiksem. Nii et ukse juures sa oled väga vapper trepikojas ei ole nii väga vapper oma maja hoovis ütleme, püstik kui välisukse ees. Oled vapper, aga see on köömes võrreldes sellega, kui vapper sa oled oma korteri ukse juures, eriti kui sa oled korteri sees. Huvitav, kas see on kuidagi seotud evolutsiooniliselt, et miks seda tunnet meil vaja on kõigil meil loomadel siin planeedil, et me hoiame mingist kohast kinni, kuigi võib ju, võtate planeet on meie kodu võiks olla ükstaskõik, kus inimene seda teeb? Jah, inimesel paraku teatavasti on olemas kontseptuaalne ehk siis sõnade abil mõtlemine. Põhjarannikule ja siis tuleb samamoodi on piki Aafrika läänerannikut, õigemini selle kohal peamisel tuleb siis tagasi, tal peaks olema üsna kindel ettekujutus sellest, mis asi see planeet maakene endast kujutab. Siiski vahemalt. Võimalusi hoida ennast puhtana, puhata võimalusi, tõsiseid võimalusi. Tõenäolisus on kõrged, eks ole kohata partnerid ja õige õigel viisil mingisuguse mõistliku aja vältel valida endale või saada valituks, eks ole. Seksuaalsed partnerid ja siis teha lapsi, kõik loomud investeerivad lastesse ja ükski ressurss mitte kuskil ei ole piiramatu. Nii et on vaja täiesti kindlaid ressursse. Ja loomulikult lohumaal ühelgi loomal ei ole. Ah jaa, mõisted meile. Me mõtleme kontseptuaalselt, eks ole. Loomadel on bioloogilised kellad, Sirgaatsed, sesoonsed, immigratsiooniga seotud loomuldianuaalsed mitmeaastased, ja loomulikult see on aja tajub ja nende ajastamine toimingud väga-väga täpne. Bioloogilised kellad moodustavad terveid süsteeme loomulikult, kuid aia mõisteid nendel ei ole. Et rehkendada niiviisi ulgu. Esialgu taevasse paariks aastaks võib-olla olud paranevad, loomadel on ka sedalaadi süsteeme, mis võimaldavad nendel edasi lükata laste ilmaletulekut. Ta võib panna viljastatud munarakud hoiurežiimile võib-olla selle aja sees, millal need munarakud seal ootavad, midagi ei juhtu? Jah, nad võivad rõhutanud nii, et tegelikult kogu tiinuse kestvus kärbil võib ületada 400 päeva. Pulmad peetud munarakud on olemas, eks ole, aga issand jumal, valitsus on ikka vilets ja süüa pole suurt midagi. Hiiri ei ole ja siin ja uurib igasuguseid tuhkruid ja teisi äärmiselt vastikuid. Naabrid mahutamast. Ootan, otsin teist kodupaik või ootan, millal kodus midagi läheb paremaks, eks ole, inimene oleks niiviisi ja muudkui niiviisi mõtiskleb, võtab otsused vastu, teeb plaane loomad ja lähtub sellest, kuivõrd kättesaadavat on vajalikud eluks vajalikud režiimid, millises seisundis ta ise on ja võib-olla veel mingisugustest. Kust ta teab täpselt, kuhu joosta, et enne, kui Rebane sulle järele jõuab, sa saaksid kindlasti turvanis mingisuguse seal peidupaika minna. See on ülitähtis, kui see on kiskja, näiteks kui me räägime huntidest, kelle kodupaik on tõepoolest pulseeriva suurusega ja suvel huntidel teeb lapsi ainult alfa paar. Vaat siin peab olema voolav vesi ja teisel pool võib-olla raba, seal saab jahutada ennast ja lapsi, voolav vesi on väga hea jälgede peitmiseks. Proua on lastega, vot sellest pühamusse on kodupaiga keskpunkt. Aga talvel, kui pesakond on koos noored aastased, kaheaastast, eks ole, või ütleme sama kevadised jää kevadised, eks ole, pluss võib-olla mõni isegi kolmeaastane ja alfa paar, vot siis nende kodupaik, kus nad peavad jahti, on väga suur ja loomulikult nad tungivad. Ja areneda selline olukord, kus keegi tungib teise kodualadele. Kuid ega see lihtne ei ole. Ka nemad peavad oma kodu kaitsma. Selle juured seal ja nii, et emotsionaalsus loomulikult. Aitäh selle huvitava jutu eest Aleksei Turovski. Ja õige varsti jätkame juba linnukooliga ning Veljo Runnel tutvustab meile siis ühte toredat lindu. Ja nüüd on algamas linnukool ning sõna Veljo Runnelile. Öökullid ehk teadusliku nimega kakulised on linnud, keda nähakse üsna harva. Eks põhjus peitub ikka nende öises eluviisis. Tõsi, kake võib näha ka veel hämaral ajal, kui päris pimedaks pole läinud saagijahil ja eriti suur on see tõenäosus nende liikide puhul, kes inimese lähedust eriti ei pelga ja peavad jahti põldudel või heinamaadel. Üks selline kakuline on kõrvu Gretz, kelle kohtamiseks on ehk linnainimesel või maal elavatel inimestel võimalused kõige suuremad. Aga on ka liike, keda linnarahval on juhuslikult näha või kuulda. Üsna väike võimalus. Ja üks selline öökull on händkakk kes elab metsades ja reeglina väldib asulatesse sattumist. See võib juhtuda päris suures hädas, kui mingil põhjusel on kehv hiire aasta ja saaki vähe võtta. Ja sellised näljased hädalised händkakud võivad saada aga linnadesse. Ja päris sageli võib näha sellist vaatepilti, kui taoline õnnetu näljas kakk on linnas. Teda ründavad varesed üksikust varasest võib-olla händkogule vastast ei olegi, eriti hämaruses. Aga päevasel ajal võib selline rünnaku ohvriks sattunud händkakk olla päris hädas ja kambakesi händkaku ründavad varesed võivad, et tal lausa viga teha. Ja mõni mõnikord võib taoline läbipekstud händkakk isegi surra. Nagu nimigi vihjab, on händkakul kulli kohta pikk saba. Tegelikult küll ei ole tema eestikeelne nimi mitte alati olnud händkakk. Veel mõnikümmend aastat tagasi kutsuti ametlikult teda hoopis Urali kakuks. See viitab tema idapoolsele päritolule. Päris paljude rahvaste keeles on siiamaani tema nimi seotud uraaliga ja ka inglise keeles on tema nimeks juurel aul. Händkaku kevad algab juba talvekuudel ja tema territooriumi häälitsusi ja hõikeid võib, et kuulda veebruaris, märtsis ja aprilli alguses haub emane händkakk tavaliselt pesal juba mune. Händkaku käekäik sõltub suurel määral pesakohtade olemasolust metsades. Pesakohana eelistab händkakk murdunud puutüvesid, mille otsa peaks jääma paras õelused. Sinna emaslind munade peale kükitama mahub. Tavaliselt tekivad sellised sobilikud õõnsad tüükad siis, kui mõne musträhni pesa andusega tüvi pooleks murdub. Ja just siis selle õenduse juurest. Kuna händkakk on päris kogukas lind, siis ta eelistab jämedamaid-puid, kuid metsades, kus on inimmõju raie näol tuntav ei ole puudel eriti võimalust jämedaks kasvada. Siis sellistes kohtades peab ta leppima Cap peenemate puudega. Sealjuures on oht, et pojad võivad üle pesaääre kukkuda. Harvem teeb händkakk pesakullide või kotkaste vanadesse raagudest jookstest pesadesse. Metsades, kus sobivaid looduslikke elupaiku on vähe võib händkakk asustada ka pesakaste, mis on sobivas mõõdus ja inimese poolt üles pandud. Mitmetes Skandinaavia piirkondades ongi händkaku käekäik paranenud ja arvukus tõusnud. Tänu sellele, et sihiteadlikult on metsadesse üles pandud pesakaste ja händkakk, on need päris heal meelel omaks võtnud helinäitena händkaku häältest. Mängiksin täna ette ühe salvestuse mille saamisel mängis üsna suurt rolli õnn. Selle salvestuse tegin viis-kuus aastat tagasi ühel kevadel, aprillikuus, kui olin avastamas Välgi kanti, metsasid ja otsisin õhtul telgi ülespanemiseks sobivat paika. Avastasin ühe raiesmiku, mille servas oli täpselt telgi jaoks sobiv plats. Seal läheduses kasvas üks suurem puu, mis nii kolme, nelja meetri kõrguselt hargnes kaheks ja nende harude vahel haigutas tühimik, milles ma esialgu kedagi ei näinud ja isegi ei pane tähele. See, kes seal õõnsustesse oli. See selgus siis, kui ma olin juba telgi püsti pannud telki magama kobinud. Selles õnsuses oligi tänase loo peategelane, händkakk, pesitsev emane händkakk. Ja öö jooksul kuulsin ma päris mitmeid erinevaid hääli. Ja muidugi peale ema säänd kokku oli seal liikvel ka isane. Ja selles helisalvestuses, mille ma nüüd ette mängin, ongi kuulda emase ja isase omavahelist suhtlemist. Head kuulajad ja selline oligi tänane saade kus siis kuulsime loomadest ja lindudest lugusid ning soovin teile kõigile kena mõnusat jõuluaega. Vikerraadio.