Kell lähenes neljale Shellovi Martin diskoteegist musta jahedasse Ühe astus. Ta tõmbas nahktagi, tõmbluk kinnistus oma väikesesse Pežoosse, käivitas mootori, keeras soojenduse täisvõimsusele. Oli 2001. aasta 30. detsember. Saltoni väike linn, Põhja-Portugali mägedes magas. Rose Luisch oli kõhetu, tumedate juuste, kandilise näo ja väikeste vuntsidega, 30 viieaastane poissmees. Ta oli tulnud jõuludeks vanematekoju Prantsusmaalt, kus ta töötas ehitusalal. Ta oli energiline elavaloomuline mees, kes Ta isegi siis, kui kiiret polnud. Nii ka nüüd, kui ta tuttavat teed mööda koduküla Santaleukaadia poole sõitis. Rose Luisch polnud kunagi kiiruseületamisega vahele jäänud, küll aga oli teda mõnikord trahvitud lahtise turvavööga sõitmise eest ja ega see tal nüüdki kinni olnud. Tee kulges üles mäkke ja hakkas siis pikkamisi laskuma. Teest vasemale jäi järsk 30 meetri sügavune Jäärak. Kaugel all Jäärakud põhjas vilkus majade akendes üksikuid tulesid. Äkitselt hakkas suut tagumine ots vibama jää taipaschelluisch. Ta katsus auto oma võimu alla tagasi saada ja keeras rooli järsult paremale, et paraku polnud sellest abi. Ei aidanud ka käiguvahetus. Auto lähenes ohtlikult jää rakuservale. José Luis vajutas pidurit põhja, kuid miski ei suutnud autot teatada. Autolaternate valgus langes, jäärakule tulitasid mustad söestunud puutüved, suvise põlengu sünged tunnistajad. Auto sööstis pimedusse, nagu suusa prantsatas napi 25 meetri kaugusel teest nina ees vastu maad. Tuuleklaas purunes. José Luis lendas läbi tühje aknaaugu autost välja ning tegi veel teise 25-ni meetri pikkuse õhulennu, enne kui selili maha prantsatas. Auto põrkas löögist õhku, helendas kolisedes Jäärakust alla. Varahommikust peale vaevas José Luishi ema Bernardinal näited ebameeldiv rahutust. Ta läks poja tuppa ja leidis eest puutumata sängi. Rosel uss polnud öösel kodus olnud. Vernardina oli 80 aastane jumalakartlik tahtejõuline naine. Ta pikad hõbehallid, juuksed olid punutud patsi ja kuklasse krunni keeratud. Mörnardina armastas kõiki oma lapsi, kuid kõige rohkem armastas ta siiski noorimat. Rose Luishi ainukest poega. 14 tütre sõjas. Rose Luishi koolitee lõppes, kui ta oli 13-le isa majast lahkus noormees 10 aastat tagasi, kui ta Prantsusmaale tööle sai. Vähemasti kaks korda aastas käis aga ta kindlasti kodus ja tõi alati vanematele ja õdedele kaasas sületäied kingitusi. Värnardina muutus järjest murelikumaks. Ta Campis mööda munakivisillutisega külavahe teed tütre Natalja poole. Ei tulnud. Eile koju, kurtis ta. Ei tea, kas juhtus õige midagi. Kummalisel kombel oli ka Natalja tundnud, et miski on korrast ära. Ta helistas naaberkülla paradesse teisele õele aaniale. Kas sa Luishi oled näinud, küsis ta Annale meenused. Vend pidi sel päeval minema ühe oma sõbra poole villaverdesse ristsetele. Kahjuks ei teadnud ta, kes see sõber oli ja kusta Elask, küll ta pärast ristsed koju tuleb, rahustas õde. Uue aasta vastuvõtuks peab ta joometi kodus olema. Natalja katsus ema maha rahustada, kuid Bernardina ärevus ei andnud järele. Ta arutles oma etet. José Luis oleks tulnud koju särki vahetama, kui ta ristsetele oleks läinud. Vernardina oli kindel, et miskit on juhtunud. José Luis lõi silmad lahti. Tal polnud aimugi, kui kaua ta teadvuseta oli lamanud. Igatahes olen ma elus, mõtles ta. Ronin üles, tee peale ja pean mõne auto kinni. Möödus mitu sekundit, enne kui ta aru sai, et ta ei saa oma pead rohkem pöörata kui vaid mõni sentimeeter paremale hätta. Vasak käsi on kuhugi kinni jäänud. Rindelt valutas, miski surus kõvasti kõhule. Rose Louis taipas, et see on ta oma parema käe rusikas. Ta sikutas käe ära, kuigi tõmbas käe selja millegi terava vastu veriseks. Kohe oli kergem hingata. José Luis com piss käega ettevaatlikult ümbrust, et välja selgitada, kus ta on. Küünarnukk põrkas millegi kõva vastu vaba kätte ei saanud liigutada rohkem kui vaid mõni sentimeeter. Luisch tundis külma metalli. Talle hakkas koitma, mis on juhtunud. Ta on jäänud lõksu omaenda auto alla. Ilmselt olite sood ainult õhus salto ja prantsatanud siis rattad ees talle otsa. Sile metallpind, tema näo kohal oli tõenäoliselt auto esiotsa põhi. Heitgaasitoru oli põletunute kaela, kuid nüüdseks oli see juba ära jõudnud jahtuda. Rose Luisch lebas auto all, ainult jalad paistsid välja. Rahu. Ainult rahu sundis ta ennast. Ta hõõrus kukalt vastu maad ja sai niiviisi pea alla väikese lohu. Auto põhjalt pudenes talle kaela liiva ja mulda. Silmad hakkasid kipitama ja pisarad vunklesid mööda palgeid alla. Asjatult püüdis ta silmi pilgutades prügist lahti saada. José Luis laskis mõtetest läbi kõik oma viimased käigud ja tegemised. Seda haaras õud, kui ta mõistis, et mitte keegi ei tea, kus ta on kust teda otsida. Tavaliselt sõidab sõpradega kokku praga viskoteegis vanematel ja õdedel polnud aimugi, et seekord sõitis ta hoopiski vastassuunas asuvasse Saltusse. Hakkas koitma. Rose Luisch kuulis mööduva automürinat siis järgmise oma ning hakkas appi hüüdma. Ta lebas teest 45 meetri kaugusel allpool põõsastes. Kogu päeva vuras mööda autosid, kuid keegi ei kuulnud tema appihüüdeid. Esmaspäeva õhtupoolikul sõitis Natalja koos mehe ja lastega ana juurde, et koos uut aastat vastu võtma. Kas Luisch tulnud, küsis Natalja juba lävelt. Ana raputas pead. Kui aegsed olid mure pärast endast väljas otsustasid nad, et teiste pidutuju naad rikkuma iha. Tanja oli valmistanud traditsioonilised uue aasta road soolakala tindikala. Vasikalihamehe tabasid veinipudelid Nadali ja kolm poega. Üks naise ja teine pruudiga aitasid laudaga. Ta väiksed ootasid kogu aja, et vend uksest sisse astub. Kuid uksekell ei helisenud õhtu jooksul kordagi. Õues lendasid raketid. Kui õed uue aasta tervituseks vaikides oma veiniklaasid tõstsid. Tolm ja praht panid Schose Luishi silmad kipitama karts rohkem pimedaks jäämist kui surma. See polnud esimene katsumuste maa elus. Sündides oli ta kaalunud vaid 700 grammi. Arstid ütlesid, et ilma erihoolduseta ta elama ei jää. Paraku puudus perel erihoolduse tarvis raha. Magnardina viis poja koju ja asetas vatiga vooderdatud kingakarpi. Pikkamööda poiss kasvas ja kosus. Kui kingakarp väikseks jäi, tegibernardina pojale aseme korvi. Kui ka see väikseks jäi, jõudis poiss lõpuks hälli milles olid üles kasvanud kõik tema 14 õde. Poisipõlves tegi José Luis läbi kolm rasket operatsiooni. Arstide ennustuse kohaselt poleks ta pidanud ühestki neist eluga välja tulema. Nagu näha, ei pidanud arstide ennustused paika. Kuidagiviisi tuleta ehk sellestki katsumusest eluga välja. Hakkas sadama vihma. Kõigepealt said märjaks jalad, mis auto alt väljas olid. Seejärelkastis Jääraku külge mööda allapoole nõrgub vesi märjaks, püksid Kuue. Paraku ei kustutanud märjad riided karvavõrdki kõrvetavalt janu. Kusagilt kaugelt hakkas kostma kummalist raginat. Raketid. Saabunud oli uus aasta. José Luis oli lamanud auto all kaks ööd ja kaks päeva. Ta mõtles murelikult uus aasta peole, kuhu oli kavatsenud minna. Ane Nadali olid lemmikõed. Nemad olid need, kes olid tema eest alati hoolitsenud. Nii kaugele, kui ta mälu ulatus. Uue aasta esimesel päeval ärkas ana täis tegutsemistahet. Kõigepealt sõitis ta vilja värdesse, käis läbi ostukeskuste parkimisplatsid ja otsis prantsuse registrimärkidega valget bürood. Kartes kõige halvemat, helistas ta järgmisel päeval politseisse ja haiglasse. Kusagil polnud teateid õnnetusest, mille ohvriks oleks olnud ana poolt kirjeldatud isik. Ilmad kiskusid külmaks. Santaleukad küla asus merepinnast 1100 meetri kõrgusel ning temperatuur seal langes miinus viie kraadini. Natalijalt tõusis öösiti üles, läks akna juurde vaatama, kas vend on tulnud. Koht, kuhu venitavatses oma autot parkida jäid tühjaks. Jääkülm vesi oli leotanud läbi José Luishi riided ei värisenud enam. Kogu keha oli tuim ja tundetu. Ta ei teadnud, kas ta oli maganud või mitte. Vaid ühes asjas oli ta kindel. Kui teda täna ei leita, siis ta sureb. Delt kostis endiselt mööduvat autode mürinat. Rose Louis uskus, et veel on lootust. Ta võttis kokku kogu oma järelejäänud jõu, tagus vaba käega vastu auto põhja ja karjus kähinal häi jumala pärast, aidake. Reede hommikul käis 37 aastane ehitustööline Antonio halves salto lähedal maal ema vaatamas. Emal ja pojal oli palju rääkimist, kui ta lõpuks ema juurest minema sai, meenus talle suvine põleng jäära, kus ning ta mõtles, et läheb õige, vaatab, milline see koht nüüd välja näeb. Koht oli talle tuttav. Poisikesena oli ta seal lehmi karjatanud. Kell on alles pool 11 ja tal oli küllalt aega, enne kui tütardele kooli järele minna. Antonio sõitis aeglaselt rinnakut mööda üles, kuni leidis sobiva parkimispaiga. Ta süütas sigareti, laskis pilgul üle tuttava maastiku käia lonkis süsteeme. Edasi. Järsku kandus talle kõrvu mingi imelik hääl. Küllap mõni lehm Jäärakusse ära eksinud ja ragistas põõsastes, mõtles ta. Neon lonkis auto juurde tagasi, kuid ei saanud kummalist häält kuidagi. Kõrvust, mis pagan see ikkagi oli? Suitsetanud, ära veel ühe sigareti plankesta rakuservale tagasi. Jälle seesama hääl on seal keegi, hüüdis ta üllatunult, kuulis ta vastuseks, on küll, ma olen siin. Aidake, hüüdis kellelegi kurnatud hääl. Tunnetatas auto juurde ja helistas päästekeskusesse. Seejärel peatas ta mööduva auto, milles juhtus istuma tema oma õemees mehed, libistasidend, kust alla põlenud põõsaste vahelt leidsid nad autovrakki, mille alt paistsid kellelegi jalad. Kuid kaua sa siin oled olnud, This Antonio. Laupäevast saadik sai Schose Luisch vaevaliselt öeldud, mis päev täna on. Antonio arvas, et mees ajab segast. Täna on reede, neljas jaanuar. Kella ühe paiku helises Natalja telefon. Ma helistan maantee Aleegre haiglas, tere päevast laulus meesterahva hääl. Teie vend on leitud, ta on elus. José Luisch oli viis ja pool päeva ilma söömata olnud. Arstid tuvastasid tal vaegsoojumuse esimese astme külmakahjustused. Õest haarasid ta oma süleelusse, head uut aastat. Väikevend. Bernard Liinat pühkis pisaraid, klammerdub poja käe külge, sõnas saatuse vastu ei saa. Kes elama on loodud, see elama jää. Lainetavasse merevete summades hingas tša käänderson sügavalt sisse. Ilm Alabama kaunimal mererannal oli udusevõitu, aga muidu ilus. Kell oli alles pool seitse, kuid oli juba soe. Alabama osariigi Roborsetelli kooli 44 aastane asedirektor ja endine jalgpallitreener Anderson käis siin koos teiste triatleetide ka mitu korda nädalas harjutamas. Ujuti joosti, sõideti jalgrattal. Mõnikord võeti ühel ja samal päeval läbi kõik kolm ala. Seks. Korraks oli planeeritud 1,6 kilomeetrit ujumist ja 65 kilomeetrit jalgrattasõitu. 180 sentimeetrit pikk ja 115 kilo raskune. Anderson polnud mingi nääpsuke sell, oma kaalukategoorias oli ta võitnud üle kolmekümnevõistluse. Kuigi Anderson oli tegelenud triatloniga juba seitse aastat ja ujunud Mehhiko lahes lugematu arv kordi, oli ta alati pisut häiritud, kui vete astus. Süüdi polnud vesi, mis juunikuu jaoks oli üllatavalt karge, kuid seest värskendab. Süüdi polnud karraid, kellele ta ükskord selsamal rannal oli peale astunud, aga mälestus sellest, kuidas ta autoga haigla poole kihutas, samal ajal kui mürk tema organismis laiali. Valgusärevuse põhjuseks olid haid. Veel suvel, aastaid tagasi oli Andersson korraldanud sukeldumist Florida käis. Siis oli ta näinud palgest palgesse haisid ja nende hambaid. Henderson uskus, et tema hai kartus johtus sellest, et ta neid nii palju oli näinud. Mehhiko lahes on tavaline nähtus. Alabama liivarandadel pole aga haide üllatusrünnakuid ette tulnud. Sel hommikul kohtu Sanderson rannal kahe treeningukaaslasega, 63 aastase Ekaran Forfari ja 55 aastase Richaldu ootliga. Sõbrad sukeldusid vette. Nagu ikka, võttis Vootli kohe suuna poide poole. Andersoni meelest jäid need liiga kaugele. Vaatli aga oli kord juba selline, tegi alati oma suva järgi. Vahel valitses eriline sõprus ühtedel võistlustel, 90.-te aastate algul spurtis keegi tundmatu väändersonist mööda ja üritas juurde juurde paks poiss ära maha jää. Võistluste järel tulivootlist, tema see tundmatu oligi Andersoni kätt suruma ja ennast tutvustama. Mehed otsustasid koos treenima hakata. Üks oli ülikooli lõpetanud, koolijuht. Teine Vietnami sõja läbi teinud juuksur. Meed olid teineteise jaoks hüüd nimedki välja mõtelnud. Ändersonali kolge. Kääran Forfaaria Andersson ujusid mööda roosa poni pubist, mille paadisilla torm oli ära viinud. Vee all turritavad tugipakud olid ujujate jaoks ohtlikud. Jõudnud silla jäänukite kohale peatus Anderson viivuks tõstis käed Forfari ohu eest hoiatada. Seejärel heitis pilgu kellale, see näitas kuus ja 38, et tugev vastutuul kergitas laineid, kuid meestel oli hoog sees ja nad liikusid kiiresti edasi. Äkitselt tundis Anders annet. Miski riivas ta kõhtu. Kokkupõrge oli nii tugevat, paiskas ta peaaegu selili. Anderson oli kahtlane tunne, et paadisilla jäänukese polnud, mis talle kõhu alla jäi. Tal oli õigus, see polnud paadisilla jäänuk. See oli Hay. Instinktiivselt tõmbas Anderson enda sirgu ja karjus Forforile ai, ai, uju kaldale. Valgub kiirul pöörustus, too ringi ja sööstis kalda poole. Anderson pistes pea vee alla ja vaatas ringi. Hai oli temast vaid poole meetri kaugusel. Eluka pea oli suurem, kui ta iial varem oli näinud. Silmad olid tumedad ja külmad, pilk ilmetu ja tühi. Andersson tundis, kuidas paanika tema üle võimust võtab. Ei pea kinni, seisa ära tule, karjus ta justkui kurjale koerale. Jooksutreeningul oli Andersson korduvalt suurte koertega vastamisi sattunud, alati meist jagu saanud. Haisid aga hääled ei hirmuta. Andersson taganes vaistlikult ja üritas tõrjuda elukat väljasirutatud kätega. Üksainus välkkiire liigutus hai poolt ja Andersoni parema käe neli sõrme olid läinud. Vesi värvus verest punaseks. Andersonile meenus spordis omandatud tarkus. Treenerina töötades oli ta õpetanud mängijaid keskenduma. Taustal võis mängida puhkpilliorkester, pealtvaatajad võisid meeskonna poolt või vastu karjuda. Mängijad keskendusid mängule. Andersson keskendus ühele ainsale mõttele. Ma pääsen eluga, pääsen eluga. Lained peksid talle vastu nägu, kude käte ja jalgadega energiliselt töötades kalda poole ujus. Hai tegi tema ümber ringe. Ta oli nagu elav hall allveelaev, mis otsis sobivat kohta, kust rünnata. Ning siis ta ründas, üritades napsata oma ohvrit kõhust. Vist läks mööda. Mõtle Sanderson kergendustundega. Päriselt siiski mitte, sest mehe kõhule jäi viie sentimeetri pikkune haav. Kallas ei tahtnud ega tahtnud lähemale tulla. Vigastatud käsi jooksis verd, ei jõua iial kaldale, mõtles Anderson. Hai ründas uuesti. Anderson üritas tõrjuda teda käega, kuid hai rabas kinni ta paremast käest. Ja tiris vee alla. Mehe põlved kraapisid Mehhiko lahe põhjaliiva vasaku käega peksis Anderson eluka soomuselist külge nagu jaksas. Hai väntsutas pead küljelt küljele, üritades kätte saada mehe paremat kätt. Lõpuks tõusis Hay pinnale ja Anderson sai haugata kopsudesse õhku. Ai sukeldus uuesti ning Andersoni põlved kraapisid taas lahe liivapõhja. Äkitselt ulatus vesi ainult põlvini. Rüseldes olid nad sattunud madalikule. Anderson üritas püsti tõusta, kuigi ta käsi oli endiselt hai lõugade vahel. Kolmandik hai kerest oli madalikul. Elukas oli oma kaks meetrit pikk. Anderson nägi nüüd esimest korda hambaid, mis purjesid ta käsivart. Need olid sakilised nagu saag ja teravad nagu nuga. Anderson tundis, kuidas tema jätkab raev saatanast. Sigudik või sina tahad mu lapsed vaeslasteks jätta, ei lähe läbi, karjus ta ja püüdis oma kätt hai hammaste vahelt kätte saada. Haid. Üldiselt ei häälitsekuid need kuulise Anderson vee alt mingit tontliku häält. Miski naksatas. Anderson kukkus tagurpidi vette, tema parem käsi oli jäänud küünarnukist saadik hai lõugade vahele. Elukas pööritas silmi. Aatepilt, oli kohuta. Andresson tundis käe, kõndis väljakannatamatult pitsitust, komberdas kalda poole, hoides kätt kõrgel pea kohal. Anderson kartis, et kui ta oma kätt näeb, siis ta minestab. Forfer jooksis talle vastu, Anderson hüüdis merele, vaatviitule otsekohe veest välja. Ricciardo Vootli kuulis kaugelt kostvaid hüüdeid, kuid ei vaevunud tõstma isegi pead. Ta arvas, et Anderson on meduusi otsa sattunud, meduusid võivad kõrvetada, kuid ohtlikud Nad pole. Kui tal lõpuks siiski 30 meetri kauguselt erendava kalda poole suvatses vaadata nägi ta seal sõprakoogutamas ja oma kätt hoidmas. 170 sentimeetri pikkune ja 90 kilo raskune Kotli ei pidanud ennast mingiks eriliseks talendiks, kuid kõva ujuja oli ta küll. Henderson oli teda korra kirjeldanud mehena, kes võib malbelt naeratada isegi siis, kui vihane koer teda ründab. Kui Potlik kalda poole ujuma hakkas, riivasid ta põlved midagi tahket ja ühtlasi vetruvat. Tõenäoliselt mõni vette sattunud palgijupp, mõtles ta, jätkas ujuma. Äkitselt ta hoog rauges ning ta tundis, kuidas ta veest välja kerkib. Oli, arvas, et on ujunud madalikule, kuid siis liigutas end miski tema all vaatli silmas pead musti silmi ja avatud lõugu. I seesamahai oli Jacki rünnanud, taipas vaatleja. Nüüd tahtis ta teda vaatleja, mis õhku ja üritas Hay eest ära põigata. Kuidagiviisi see tal õnnestus. Mees kuulis omaenda ärevat hingamist. Ta koondas kõikuma mõtet kohutavale olukorrale, millesse ta oli sattunud. Keskendu, keskendu või sa oled kadunud. Vaatlen, läks korda saavutada Hay ees pooleteise meetrine vahemaa. Ta ei karjunud ega üritanud rääkida, vaid keskendus vastu hakule, kui Haywotleid ründas klammerduda eluka koonu külge ja katsus elu eest tema hammaste eest kõrvale põigelda. Juhtunu üllatas haid ning ta rabeles vastu, mis jaksas. Vot Lipp pigistas käe rusikasse, virutas kogu jõust elukale vastu koonu. Ta oli tunne, nagu oleks ta löönud rusikaga vastu tehismaterjalist rooliratast, veri tuikas käe veresoontest. Atli heitis pilgu kalda poole, et hinnata vahemaad. Kolmandik jalgpalli väljaku pikk. Liiga pikk maa, mõtles ta. See on lõpp. Aga võitluseta alla ei anna. Vietnamis oli Vootli teinekord ka hirmu tundnud. On kahte sorti hirmusid, paaniline hirm ja hirm, millest mõistusega võib jagu saada. Valt liiv valis viimase. Liikus kalda poole, laskmata silmist haid, kes temal tuuritas. Kui elukas pinnale tõusis, sööstis votlejate poole ja klammerdub tema pea külge. Pus hai küljes, kui see väntsutas teda vasemale, paremale, üles-alla, algul vee peal ja siis vee all. Atleid tundis, kuidas hai hambad nagu nuugada reide tungisid, tekitades sügava 10 sentimeetri pikkuse haava. Seejärel laskis Hay temast lahti, hakkas tema ümber ringe tegema. Kui ta uuesti ründas, haaras taas vasaku käega kinni Hay koonust ja katsus parema käega ennast hai hammastest eemal hoida. I taandus jälle Andres ootlile kalda poole ujumiseks veidi aega vaatli tegid kuuesekundilise spurdi ja vaatesse tagasi. Haid polnud näha, kuid ainult ühe hetke, siis ta oli ta jälle tema ees nagu nool. Vaatli üritas haarata kinni ikka peast. Hai tõusis vees püsti, tõstes oma ohvri veest väljavaatlik lammerdus tema uime külge ja surus end kogu jõust vastu eluka külge, et selle liikumist pidurdada. Vootli nägi Hay lõpuseavasid, tagus neid rusikaga nagu jaksas. Hail ei tarvitsenud muuta, aga kui meil liigutada, et mehest lahti saada. Ootli ujus taas kalda poole, Hay tema kannul. Järgmine rünnak polnud nii raevukas kui eelmised. Kas hai hakkas väsima? Äkitselt vaatle tundis, et jalad puudutavad põhjavesi ulatus ainult rinnuli. Kui laine neist üle veeres haarasobotli haist kõvasti kinni, surus põhja ja tagus teise käega nagu jaksas. Väsi summ löökide tugevust. Uskumatu küll, aga hai taganes. Järgmine laine sõidutas vottli kaldale. Vaatleja silmas inimesi, kes olid kogunenud laudteele. Andersson oli nende hulgas. Teda nähes oli ootli rõõm suur. Üheksa päeva pärast hairünnakut tähistas tša käändrs on haiglas koos vanemate lasteaiaga. Isadepäeva. Tema küünarnuki päästmiseks tehti ühtekokku üheksa operatsiooni ja siirdamist. Vot oli pääsenud tõsisemate vigastusteta. Mõlemad mehed alustasid treeninguid niipea, kui tervis vähegi lubas, kuigi ajendas Sonyl kulus hulk aega, enne kui ta ujumisega hakkama sai. See johtunud hirmust vaid sellest, et tal tuli käeproteesi pärast välja töötada uus ujumistehnika. 2001. aasta aprillis osalase Anderson pärast juhtunut esimest korda võistlustel. Ja tuli oma sarjas esimeseks. Maapind kerkis aeglaselt maandule lennukile vastu. Lõiv hool jälgis pingsalt maandumisrada. Tal oli tegemist, et väike ühe mootoriline Paypullenz meedia imepisikesele lennuväljale maandada. Tema paremal käel istuv Rosher kahvli heitis aeg-ajalt pilgu aknast välja, jälgis murelikult ilma. Oli 1999. aasta tuuline veebruari hommik. Lähenev torm oli kaasa toonud lumesaju Ühendriikide alkoholi, tubaka ja tulirelvade ameti eiti. Eriagendid, hooli agaatrioolitellucianasse Bustele kinnistamaks relvastatud rünnakutel tarvisminevaid oskusi. Meedias oli vahemaandumine, seal pidid nad peale võtma agent Eric Frey kes samuti kuulus free rünnakrühma. Kui ta kümmekond aastat tagasi oli käinud korruselamusse vahistamiskäsku viimas, torkas keegi talle automaatpüssitoru näkku ja tulistas. Kuul riivas rippuse luud ja viis kaasa, osa näost. Warm paremal põsel, lisas heliste silmade teravale pilgule mõjujõudu. Kui nad Frey olid üles leidnud ja lennukitiibadest paiknevad kütusepaagid kütust täis võtnud. Puus lennuväljal, vali puhanguline tuul ja nähtavus oli langenud 400-le meetrile. Võideldes vastutuulega pumpasid mehed lennuki juurde ja tõstsid uue reisija pagasi lennukisse juba olemasoleva kõrvale. Nüüd oli lennukis kuus laetud käsirelva kolm püstolkuulipildujat ja nädalaseks õppuseks tarvilik padrunite varu. Hoolia kahvli läksid lennujaamale ilmateadet uurima. Freiei lennukitiibasid lumest puhastama. Mõne minuti pärast tulid mehed tagasi ja teatasid, et neile on antud startimiseks viis minutit aega. Läki, ütles hool õlgu pudistades ja ronis reisijapoolse esiukse kaudu lennukisse ning viin asenda juhiistmele Afreestlast kõrvale ja sulges ukse. Freil ronis tagaistmele juhipoolse tagaukse kaudu. Lennud kogus kiirust, tõstis nina üles, jäädvustas tõusu stardiraja lõpust rändava metsa kohale. Kaafris süvenes navigatsiooniseadmetesse. Hetk hiljem heitis ta pilgu aknale ja nägi oma ehmatuseks mööda kihutavat puulatvu puud, karjatas ta. See oli kõik, mis ta öelda jõudis. Kereklark tõmbas kummiplätud jalga ja tõttas üle lumelörtsis õue garaaži, veendumaks, et tema veoautoga on kõik korras. Jässakas halli habemega Clark oli veoautoroolis istunud üle 25 aasta. Ta teadis, et olenemata ilmast peata hommikul autole tuurid sisse lööma ja tööle minema. Veendunud, et auto on sõidukorras, seisatas, klaar, garaažiuksele laskis koeral õuel ringi lipata. Ta ei tajunud peaaegu üldse. Napi kilomeetri kaugusel paiknevast lennuväljalt startis lennuk ning võpatas alles siis, kui lennuk äkitselt kõrvulukustavalt May ratas ja seejärel kõik niisama äkki vaikseks jäi. Miski oli suurte puude taha kadunud ja kõva pauguga vastu maad prantsatanud. Valitses kummaline vaikus. Katri istus veel hetke jahmunult paigal ja katsus meelde tuletada, mis juhtus, kus ta on. Kas ta oli vahepealt teadvuse kaotanud, kus teised on, on nad elus. Aafri vaatas kõrvale ja nägi Wave hooli lõdvalt üle juhtpaneelil Lõsutamas. Ta oli teadvuseta ja hingas vaevaliselt, lähib Wave, hüüdis kahvli ja raputas kaaslast. Too ei vastanud. Valu paremas jalas, panin Katri võpatama, kui ta ennast pöörata üritas, et vaadata, mis Erik Frehistan saanud. Kaatrid kuulis tasast Halinat, kuid ei näinud muud kui käegardunud metalli seal, kus varemalt oli olnud lennuki kere tagaosa. Kõik kolm olid lennuki alla kukkudes tõsiselt viga saanud. Kuid ometi ellu jäänud. Aphri nägi kõrval olevast aknast eredat tulesähvatust. Leegid tulid purunenud kütusepaagist otse temapoolse ukse taga ja lõikasid ära väljapääsutee. Lennuk kukkus alla, hüüdis keri Clark Maya tormates naisele, helista hädaabisse. Tal polnud maht endale saapaid jalga panna ega kuube selga tõmmata, võttistes niisama poolpaljalt, nagu ta oli jooksu jäätunud põllumetsas kerkivast suitsusamba. Roger Capri avas turvavöö tõmbas enda istmelt lahti ja ronis läbi purunenud esiakna välja. Samas kuulistab pauke netorid lennuki seest laskemoon. Katri üritas püsti tõusta, kuid vigastatud jalg ei kuulanud sõna ja keeldus teda kandmast. Kuulid vihises itta ümber ja täksisid lennuki keres auk. Hoolia Frey olid lõksus lennuki sees. Ta ei saanud neid jätta sinna saatuse hooleks. Katri ronis läbi aknaavad tagasi lennukisse, tegid lahti hooli turvavööpandlad, haaras kinni mehe kuuest ja katsustada lennukist välja Vedida. Nailon olid kuumuse käes rabedaks läinud, rebenes kahvlid käte vahel. Leegid roomasid mööda tiiva juhi ja reisijate kabiini poole. Laagri sirutas uuesti, käed haaras kinni, hoolib püksirihmast ning tal läks korda tõmmata 85 kilo kaaluv lendur akna kaudu juhikabiinist välja. Ta rabas kinni teadvusetu mehe kaelalt alt ja üritas teda põlevast lennukist kaugemale vedada. Kuid sellest ei tulnud midagi välja. Tal oli vaid üks terve jalg. Katri libises porisel kiilasjääl, kus ega saanud sammugi edasi. Tal tuli jätta hool sinnasamasse ohtlikult lähedale põlevale lennuki kerele ja katsuda saada free lennukist välja, enne kui kogu lennuk põlema plahvatab. Katri Roomas kuulirahe all lennuki tagaukse juurde, Jacobas käepideme järele. Uks oli kinni kiilunud ega avanenud. Ta vaatas läbi klaasi sisse ja nägi Freid teadvusetult Kuke kardunud lae all Losutamas. Kahvlid teadis, et lennuki tagaosas on laskemoon ja see on vaid mõnekümne sentimeetri kaugusel leekidest. Nüüd, 10 aastat pärast seda hetke, mil ta esimest korda oli seisnud elu ja surma künnisel seisis ta taas ühel uksel, mille taga olev laskemoon võib ta õhku lennutada millal tahes. Rebise kangutas ust, kuni oo imet, sai selle lahti avanud kiirustades turvavööpandla rabasta kinni Frey püksirihmast ja vedas sõbra lennukist välja. Hetk enne seda, kui reisijatekabiin põlema lahvatas. Jälle käisid, paugud, lendasid kuulid longates ja ühte valul libisedes läks kaatril korda vedada free, mõni meeter lennukist eemale, hooli kõrvale. Seejärel tõmbas ta enda küüru, keeras leegitseva lennukile selja ja palvetas, et kooli neid ei tabaks. Kärelklarkile oli tunne nagu oleks ta sõjas maha kukkunud. Lennuk oli lõiganud puude vahele 60 meetri pikkuse tunneli, mida ääristasid puudelt varisenud põlevad oksad. Klaar kuulis leegitseva lennuki sees laskmist. Õhus oli tunda kirbet, kütuse lõhn on seal, keegi. Hüüdis ta ise kõige halvemat, kartes. On küll, on küll, tulge appi. Karjus kaapri. Ta nägi klaarki lähenemas ja hoiatas. Ettevaatust, seal on padrunid, need plahvatavad. Laak tõmbas küüru selga ja seisatas. Ta ei suutnud ära arvata, mis inimesed need sellised on, kes lendavad laskemoona täis laaditud väikelennukil. Läbi suitsu nägi ta kolme meest. Kaks lebasid maas, kolmas küüru, kuidas nende kõrval kõik kolm olid tuleohtlikult lähedal. Koolid vihisesid läbi õhu, tõstes maast üles lund ja rebides puudelt koort maha. Lennukivrakist tõusid viie meetrised leegid. Ta seab ohtu omaenda elu, kui lähemale lähed. Ilma tema abita pole aga meestel vähimatki pääsemislootust. Puutüvede taha varjudes lähenes klaar ettevaatlikult. Hädalistele me oleme Ei, Tseeeffist karjus kaatri jõle tule mühina ja kuulide raginal. Aita mul toimetada mehed ohutumasse paika. Üheskoos tirisid nad hooli puu taha leekide ja kuulide eest varju. Seejärel jooksis klaar nägu kätega põletavate leekide eest, kaitstes tagasi lennuki poole. Aafril longates, kommistades tema kannul. Mehed tirisid free läbi lumelennuki kerest kaugemale ja asetasid vastu puude istuma. Klaar, rebis seljast villase kampsuni ja mässis Freile ümber. Lõpuks kiskus ta käest oma kindlad ja tõmbas need hoolile kätte. Kui kaatri nägi, et teised on leekide ja kuulide eest kaitstus ajustab puu taha maha. Et hinge tõmmata. Peagi kunstis eemalt inimeste hääli läbi metsa õnnetuspaiga poole sumpad, päästjat hõikusid 11. Katri hingas alles nüüd kergendatult. Selleks korraks on painaja uni jälle läbi. Aphri hoolia free olid kõik tõsiselt vigastada saanud, kuid juba pool aastat hiljem olid mehed tööl tagasi. Kathryn naasmise üle ei imestanud keegi. Arvestuste järgi pidi tema üheksast elust veel üsna mitu alles olema.