Tõnu Õnnepalu, kas te enne seda, kui siia raadio stuudiosse tulitaja piiririiki lugema hakkasite, kas te enne seda harjutasitega teksti? Ja ma proovisin ikka lugeda jah, et kuidas välja tuleb, aga põhiliselt marjutasin siin ma ütlesin enne, et oleks kõige parem oleks kodus omaette lugeda, aga selles mõttes oli siin kasulik sai mingit tagasisidet, mida ei oleks ise osanud mõelda ja mis olid, noh, Külli tüli, niisugused märkused, mis olid täiesti asjakohased, et kuidas lugeda seal teatud tempod, on niisugused asjad. Tere õhtust, ütleb kirjandussaadete toimetaja maris Johannes. Järgneva tunni, une ja ärkveloleku piiril veedame Tõnu Õnnepalu seltsis. See, mis meid täna kõnetab, on Emil Tode Piiririik. 10 aastat hiljem. Uudis sellest, et piiririigist on saanud kuulamisraamat, kus Õnnepalu ise oma teksti loeb. See uudis on kevadest pärit Eesti Raadio kuuldemängu stuudios on kirjanik piiririigi täies pikkuses sisse lugenud ja sellest helimassiivist on sündinud kaks kaheksakümneminutilist heliplaat ning selle kuulamisraamatu on välja andnud kirjastus teeline. Täispikk versioon piiririigist autori esituses on aga üle nelja tunni pikk ja see kirjanduslooline dokument peaks kunagi jõudma kirjandusmuuseumisse hoiule. Tänasesse saatesse mahub umbes üks neljandik tekstist, mis piiririigiplaadil. Tõnu Õnnepalu kohtub Emil Tode tekstiga. Möödunud on 10 aastat. Kas see tekst iseenesest oli ka juba selline võõras ja kauge või, või kuidas, kuidas see suhe oli ikkagi? Igaks on pikk aeg. See on olnud inimese elus pikaaegsel olnud Eesti riigi elus pikk aeg, muutuste aeg. Mingi paari-kolme-nelja-viie aasta pärast või pärast kirjutamist, tähendab oleks olnud seda raskem lugeda, ma arvan nüüd on juba vabam see suhe ja, ja võib-olla mingid asjad on ringiga tagasi tulnud selle juurde või ja teisest küljest oma tekstid just sellised kirjanduslikud tekstid, need on kuidagi ikkagi niivõrd meeles või mitte end oleksid peas, aga, aga siiski kui keegi näiteks tsiteerib sealt ükskõik mis kohta valesti, siis ma igatahes saan sellest aru, et see ei ole minu kusele mingi sõna ülearu või puutuse ja mina ei ole seda kirjutanud. Et selles mõttes on ta ikkagi täiesti peas. Ja samas noh, niisugused noh, ajaleheartiklid või need võivad täiesti meelest ära minna, ma tihti ma olen raiunud vastu, et mina ei ole, ma ei ole kunagi mingit säärast artiklit kirjutanud ega tuleb välja, et olen nii et need on kaks täiesti ise asja selles mõttes tuli ikkagi tuttav, aga noh no need seisundid on muidugi erinevad ja just see, et oled 10 aastat vanem ja mõndagi asja loomulikult enam ei kirjutaks ega ütleks nii, aga, aga noh, ega seda ei saagi nii võtta, see mina ütlen või kunstiline tekst on ikkagi isikust kuidagi lahus, alati natukene. Te ütlesite, et mõned asjad on nagu ringiga otsapidi tagasi tulnud. Äkki laiendaksite seda, mis, mis asjad need on? Kas või see, et et see niisugune tarbimisja meelelahutusühiskonna kirjeldus, mida seal vaadeldakse, mis ta siin minajutustaja seal imestusega vaatab seal Pariisis. Et see on tegelikult jõudnud siia, et see kehtib meie praeguse ühiskonna kohta või päris päris hästi. Et selles mõttes need kohad on mingis mõttes nagu vahetunud või mõnda asja. Ma vaatasin, et, et nii sellega ma ei ole nõus ja ka nii mõndagi asja, ma vaatasin, et näed, täitsa täitsa tark jutt. Et selle kirjutamisega on ikka nii, et ega siis kirjutades ju ei, ei oska kuidagi hinnata, kas nad on õige või vale või noh, see, see lihtsalt siis tundub, tundub olevat kuidagi sobiv seda sinna kirjutada, seepärast tagantjärgi tulevad need hinnangud ja mõni asi läheb, läheb nagu ootamatult täppi, mis tundub võib-olla siia kirjutades liiga liialdatud või selline. Liiga värvikas siis tegelikult elu osutub veelgi värvikamaks. Kas te oma sõpru olete ehmatanud ka sellega, et, et need on selline plaat ja te ise loete seda, et kuidas on olnud nagu tagasisidet? Pigem ongi selline reaktsioon, kui üldse reaktsiooni olnud, siis palju asju on hoopis teistmoodi tundunud kui, kui kunagi lugedes noh, loomulikult kui ma ise loen, siis ma panen kindlasti need rõhud hoopis kuskile mujale ja kui, kui inimene omaette lugedes seda enam, et see on ju kellelegi jutustus, et siis, siis justkui kõlab tal ka kellelegi jutustusena, nüüd mina, mina justkui andsin oma hääle sellele, võib-olla see oligi kõige suurem vastuolu võib-olla selle lugemise juures, et et kirjutades see ei olnud otseselt, et minu hääl, mida ma teadsin, et see jutustab seda lugu. Ja nüüd nüüd ta selles selles versioonis jah, sai minu hääleks, aga plaadistusse on lihtsalt nagu üks võimalus lugeda. Ma arvan. Et kui siis on, siis on ta lugejale midagi lisaks, aga aga igaüks ikkagi raamatust loeb ju iseenda lugu. See on see, mis, mis teda huvitab, mingid ise iseenda asjad. Siin on osa materjali ka nii-öelda kõrvale heidetud puhtalt sellepärast, et ei mahtunud ära, mis põhimõtted või printsiibid sellel toimetamisel olid siis, et mida võtta, mida jätta. Ma jätsin selle põhiliselt siis tõesti toimetajate teha, sellepärast et mulle endale on on väga raske hinnata, mis on. Ma ei, ma selles mõttes, ma ei oska seda niimoodi kõrvalt vaadata, noh laias laastus ma võin öelda küll, mis on nüüd tähtsam, peab see süžee areng kuidagi välja paistma, aga kuidagi kuidagi nagu ei taha lihtsalt tagantjärgi oma tekstidega õieti nii sügavalt tegeleda ja üldse noh, see on üldse raske tegelikult ikkagi taha neisse nii väga süveneda ja ühtepidi ta on enda omadest pidi ta nii kauge juba ega noh, ma ei ole nagu parem otsustaja kui keegi teine selle selle üle ma ei saaks nüüd seda piiririiki uuesti kirjutada. Selles kirjanik kirjutamise vahepeal on, on suhteliselt rumal oma kirjutamise suhtes Aitäh Tõnu Õnnepalu ja kuulame nüüd katkendeid. Piiririigist, esitab Tõnu Õnnepalu tekste Mildode. Kuidas sa ütlesidki? Sul on imelikud silmad. Sa nagu jälgiksid maailma. Sa pole vist prantslane? Jah, ma usun, et need olid su esimesed sõnad, Angelo kui sa ilmusid tühjast valgest päikesepaistest nagu fotokujutis ilmutusvannis valgele paberile Ma olen istunud fotolaboris pimedas punases põrguvalguses ja vaadanud üle ühe õla ühtesid käsi mis nõidusid tumeda vee kohal. Sest veel rohkem kui see õlg ja need käed võlus mind hetk kui kujutis piirjooni hakkas võtma. See oli muide nii ammu möödunud sajandil kadunud Maal vähemalta Kerri avastus pidi seal siiski tuntud olema. Sest ilmutus vanni mäletan ma selgesti. Aga küllap ma veel jõuan sulle jutustada nii sellest sajandist sellest riigist kui ka neist kätest millelt aeg röövis võlujõu. Kõigest järjekorras. Ma pean rääkima nii paljudest asjadest see tähendab kirjutama. Sest ma lubasin lõpuks, et ma kirjutan sulle. Panen kõik tasapisi tiria algusest lõpuni. Kui ma peaksin leidma mingi alguse ja mingi lõpu. Sest sa oled võõras sest need ei pruugi enam kunagi kohtuda. Sest sa oled tulnud teiselt poolt maakera ega teha midagi sellest, mida ma sulle jutustama hakkan. Ma võin valetada, välja mõelda, nagu süda lustib. Kuna sa kõnetasid mind huupi selles linnas ei, mitte huupi. Kuna sa välja valisid. Kuna sind saadeti mind ära kuulama, siis ei jää sul muud üle. Ma pole kunagi üritanudki kõigest sellest rääkida sest inimestel on juba ette kõik teada. Neil on oma arvamus. Sinul pole arvamust, Andžela. Ma pole kindel, kas sa olemaski oled. Muide, vabanda ette mu viletsa prantsuse keele pärast. Ma julgen sulle kirjutada ainult tänu sellele, et sinagi pole prantslane. Et sa pole nagu eriti keegi ega miski, ainult seetõttu julgen sinu poole pöörduda. Sest sinu jaoks omakorda olen ma ilmunud. Kust veepõhjast maa alt Bosnia-Hertsegoviinast ühe jõeäärse väikelinnakorterist, kus kuivkempsu hais matab hinge Ida-Euroopast puuriida tagant? Kust ma tulnud olen? Mina, ema kuritegu mina frants. Sa küsisid Franz. Sest ma hääldasin halvasti? Ei, mitte Prantsusmaa, vaid frants. Ta oli muide pooleldi prantslane, pooleldi sakslane. Strasbourgist, seal me kohtusimegi. Mina ja vanaema, keda ma eile unes nägin, nägin jah, vanaema ja Milvi nimelist kassi. Mõlemad on tegelikult surnud. Kuigi Milvi osas ei või kindel olla, ta läks kaduma. Võib-olla hiilib siinsamas lähedal ja kes seda vanaemagi teab? Nagu sa näed, ma ei saa kuidagi alustatud. Ometi mul pole midagi muud teha kui sellele kirjale mõelda. Kõndides läbi oma tühjade valgete päevade näpu otsast portfell kus kannan valguskoopiaid nende oma vanameeste luuletustest. See on mu töö, küllap jõuan sellest veel rääkida. Ja madandesse Winjee kirjade taskuväljaannet. Kõndides läbi Monsuri pargi, kus õitsevad veel hilised topelt Jasmiinid seisatades liibanoni seedri all haistes vaigulõhna sukeldudes metroo maa-alusesse riiki kus kohtan tonte ja inimesi. Mõeldes tõesti kogu aeg oma tunnistusele, mille ma andma pean neile lõpuks paarile sõnale, mis mul öelda on oma elust, inimesena oma tühisest kuriteost maailmas. Kui ma ainult teaksin, kust alustada, mis siis viga oleks? Kas sellest, mis paistis kord ammu, läinud sajandil ühe paneelmaja esimese korruse korteri aknast, mida vanaema kunagi lubanud lahti teha? Või Amsterdamist, magusast kuritegelikust linnast või prügikastist. Kuhu ma asja viskasin ajalehe koos frantsi nimega, mis seal rasvaselt ära trükitud oli. Kas sellest, mis oli või sellest, mis kestab kui see ikka kestab, mis kestab? See peapööritus, see pimestus, see päikesepiste. Ja päikesepiste. Kui ma alustan huupi siis ma alustangi päikesest Mõisaldasin päikest. Päikese järel käis Macimu. Jama himu järel käies olen ma siia välja jõudnud. Sellesse linna, kuhu on kokku korjatud nii palju maailma ilu ja rikkust kõiksugu päikeseande Niisamuti kui inetust valu ja häda mida kuld ja kalliskivid vaevalt jõuavad kinni katta. Lõppude lõpuks, linna kus sa tühjusest ilmusid mu ette. Et ma saaksin sulle jutustan toda oma loo. Oma loo nagu ennevanasti muinasjutu, mida jutustati Hubiseva tule paistel millel ka ei olnud algustega lõppu mis oli aeglane ja õudne. Kus võis kohata murdjaid, hunte kõnelevaid madusid, metshaldjaid. Aga sa ilmunud tuisu pöörisest heitliku tule valgele. Ja sa pole halli habemega vanamees vaid hoopis noor ja ihaldusväärne. Sa oled mu peegel, teisik ja vastand. Ja sa ilmusid ühel pühapäeval jahedas päikesepaistest mis ümbritses kõiki neid jalutajaid, kes seisatasid poeakende ees või olid tardunud kohviku terrassile. Ebatõelised pühapäevased valguse kujud esile manatud säänta staffi Notre tammi visanud Marii kellade mõttetust klõmmimisest. Ilmusid sellest pühapäeva tühjusest, mis on mind jälitanud lapsepõlvest saadik. Lagedust keskpäevavalgusest, mis maitseb nagu jäätisevahveltorbik. Ilmusid kõrvallauast, kus sa kogu aeg olid istunud. Aga ma polnud sind näinud, sest päike paistis mulle silma. Ilmusid äkki sellesse sobivast ilmutus lahusest alles ähmane, aga juba erutav. Panid oma õlleklaasi minu lauale, vaatasid mulle otsa ja ütlesid. Eks ole, on seal ta oli ise kõiges süüdi see Franz, miks ta just minu välja valis, mõtlesin ma seal kanaliäärses restoranis teda üle laua silmitsedes. Ise justkui päikese pärast silmi kinnitades. See nii elegantne, nii intelligentne frants oma hallinevate meelekohtadega. Aga alles justkui noormehe kehaga, mida ta treenib, mille eest hoolitseb mis on kaetud peente kallite riietega ja lõhnastatud. Ja meenutab mulle alati noore vaarao muumiat, mida me koos Louvre'is Miks ta valis oma ohvriks minu kui oleks võinud valida ükskõik kelle mõne ilusa poisi või ilusa plika oma üliõpilaste seast? Küllap leidub lihtsameelseid tänini. Aga näe, valisust minu idaeurooplase. Sest kes veel kuulaks hardusega tema mässumeelseid kõnesid? Kellele veel läheksin kordase lammutamis, mõnus toitu, filosoofia. Või üldse mängi filosoofia siin kus ammu kõik on minema visatud. Küllap pusinamatki tema üliõpilastest seal Strasbourgis vaatavad teda kui imelikku eelajaloolist olendit. Kuulavad ta jutu ära sest eksamil peab seda teadma, et elus edasi jõuda. Torkavad siis pleieri pähe ja kuulevad jutud. Ja mina, ma ei öelnud talle kunagi, et mul on pleier ja YouTuugastet. See oleks talle haiget teinud. Õige idaeurooplasena, kuulasime suuri silmi, tema šokeerivaid ideid vabadusest, Fukoostideri taast. Miks mitte eriti veel hõrgutava õhtusöögi ootuses. Ümberringi vana kalli Euroopa rauge võlu. Kuulasin nagu kurtisaan oma klienti nagu libu kunagi. Kogu Ida-Euroopa on muutunud libuks. Alates valitsustest ja ülikooli professoritest. Kuni viimase ajalehepoisina on kõik valmis kuulama ilusaid jutte demokraatiast ja võrdsusest ja milles tahes. Aga palun, nagu kunde soovib. Peaasi, et maksab. Igatahes May lükanud frantsi kanalisse eel Ruhastesserdini laulis tornikell veel mitu korda. Vein hakkas pähe. See oli 1986. aasta vein. Ja ma mõtlesin 1986. aasta kevadele, kui kuskil Itaalias kasvasid need viinamarjad. Aga mina jalutasin alles täies süütuses ühes hoopis teises sajandis. Ühes vanas maa surnuaias, kus kadaka ja sirelivõsas tukkusid viltused, raudristid või kivisambad kirjaga. Ma pole surnud, vaid elan. Tol ajal püüdsin ma ette kujutada, et usun jumala armu. See surnuaed peab seal maakolkas tänini alles olema koos oma kirikuga, mis pärast talve poole suveni külm nagu haud. Ja kuhu neli pühiks tuuakse, ikka kaskesid. Et need magusalt lõhnaksid. Ja mulle vähemalt meeldib mõelda, et seal on tänini inimesi, kes muretsevad oma lehmaheina ja kalapaadi pärast ja võtavad Rootsi turisti käest raha lahkelt naerdes. Nagu teeksid tollele suure heateo. Teevadki. Mäletan veel et kui päike majade taha vajus, kanali vesi tõmbus tumedaks, tõi itaallane lauale põleva jäätise. Esimene maastik, mida ma mäletan mille ma võin iga hetk tõenduseks tuua, et ma olen elanud. See pole õieti maastik, vaid rohkem taevas tükk taevast männilatvade ja männi okstega, ühe akna raamistuses. Niisiis, me istume vanaemaga söögilaua ääres ja sööme. Köögiaken on parasjagu nii kõrgel ja kõnnitee on parasjagu nii seina ligidal. Söögilaua ääres istudes ei näe, kes majast mööda läheb. Kuigi me elame esimesel korrusel. Aeg-ajalt vanaema hädaldab kisselleks. Talle tundub, et keegi nagu oleks mööda tänavat ka sõpruse puiestee poole või juurviljapoe poole. Aga ta ei jõudnud küllalt ruttu kaela õiendada, et näha, kes oli. Mina, pean siis püsti krapsa mäe vaatama. Globerkki tädi läks vanaema. Vanaema ütleb vaaklauberkki mutt, aga mina nii-öelda ei tohi. Kuigi ma just nii mõtlen, tema postkastil on kirjutatud tegelikult seni klouberg või kala proua. Kalaproua on minu meelest sellepärast proua, et tal on hõberebasenahast kraega jakk. Aastaid hiljem lööb tal jalga gangreen ja räägitakse, et ta istuvate oma ratastoolis joovat. Sest eks ei valuta. Ja et tema toas haisevad. Taevas, mis köögiaknast paistab, ei ole mitte kunagi ühesugune. Mõnikord paneb vanaema lusika kõrvale ja ütleb. Mida sa õige näed, seal ta küll on rumal moodsele lapsel nõnda moodu söögi ajal aknast välja vahtida. Söö neid, toit jahtub ära, pärast jälle ei taha. Mida ma sealt nägin. Mulle tundub, et ma nägin seal kõiki oma elu nägusid ja maastikke. Ja mulle pole jäänud muud, kui neid ainult uuesti näha ja ära tunda. Toit on muidugi ammu jahtunud ja paras ära visata, aga enam pole kedagi, kes mulle seda meelde tuletaks. Niisiis, ma jätkan, justkui mul oleks veel ei tea, mis näha või oodata. Aga eile ma läksin otse tööd luurisse. Päris originaalne, eks ole. Kõndisin seal tükk aega niisama ja hakkasin juba ära tüdinema, seal oli lõputult. Seitsmeteistkümnenda sajandi klassitsistlik pannoosid palju kehasid, nägusid ja liikumist. Aga tegelikult ei toimu midagi nagu tänaval või muusikavideotes. Mida ma vaatan muide, meeleldi, kui juust on. Ühesõnaga, ma hakkasin juba otsima, kuidas sealt välja saaks. See pole muide niisama lihtne, sinna võib kergesti lõksu jääda, nagu kauba Maiegi. Kui ma äkki märkasin ühte tuttavat nägu. Sa võib-olla teatsedavatoozilly või bürood? Mina mäletan teda ammusest ajast. Selle pildi repro oli ükskord ära trükitud laste kunstikalendris. See rippus meil terve kuu aega korteris seina peal. Ma käisin siis juba keskkoolis ja tohtisin oma laua kohale oma kalendri riputada. Vanaema ei sallinud seda pilti. Aga ta oli sellel ajal juba liiga haige ja vilets, et oma võimu maksma panna. Kuigi ma arvatavasti oleksin kuuletunud ja teise lehe keeranud, nagu augustikuud poleks olnudki. Jah, mulle tundub, et Jill oli just augustikuu peal. Aga nüüd ta tänitas niisama, mis ta seisab seal nõnna moodu, käed külje peal rippu ja mis elukas see sealt Altel välja vahib, justkui metssiga? Ei, niisuke pole piltega asi. Mina tundsin selle Silly vastu kohe suurt poolehoidu. Me olime nagu vandenõulased. Seda metsija moodi looma. Oleksin kangesti tahtnud lohutada, tuli nii piiritult kurva näoga. Ma nägin teda isegi unes. Aga eile ma seisin seal muuseumisaalis ja ootasin, kuni summ saksa turiste pildi eest laiali läks. Giid seletas neile midagi ise kaardikepiga pildi erinevaid detaile osutades. Huvitav, mida ta seletab, mõtlesin ma kõige selle tähendust? Kõik on neil ka teada ja mina ei tea ikka midagi mitte millegi tähendust. Seal oli veel terve hulk väikeseid imelikke vattoobilt. Nad on isegi kuidagi inetud, inetud ja ebamaised. Ühe nimi on ükskõikne pool hõljuv olend, tabamatu hajuva näoilmega. Ma tean, et sellest pildist on kirjutatud pikki traktaat. Ma tean tegelikult ühte kui teist. Lõpuks sain siis rahulikult seda selli vaadata. Ma ei tundnud tegelikult eriti midagi. Ma olin kuhugi kohale jõudnud ühest paneelmaja korterist, kus haises vanaema rohtude järele sest õhuakent ei tohtinud lahti teha. Siia linna selle pildi ette, mille koopia rippus tolle korteri seinal. Seal korteris ma tõesti unistasin et ükskord ma põgenen Pariisi, jalutan bulvaritel, istun kohvikutes, naeratan inimestele. Ja nemad naeratavad mulle. Ja keegi ei saa mind sealt kätte. Aitäh. Ei vanaema ega õpetajad. Ega ma oma elu. Nüüd ma olen siin sellest turiste täis ja ebasõbralikus linnas vaevlen kuumuse käes laman poole päevani oma urus. Ja ei tea enam, millest unistada. Ei viitsigi enam millestki unistada. Ja ära pääsenud põlema millestki. See kõik on minuga kaasas oma elu vanaema, lapsepõlve homne korter. Mida soovite? Sellest on siiski kergem, et pole vaja enam eriti millestki unistada. Näiteks, et keegi mind armastaks. Kunagi unistasin sellest pööraselt muusti unistanudki. Ja mis see siis nüüd oli? Ainult häda ja viletsus, nagu vanaema ütleks. Pikapeale ma hakkan talle aina enam õigust andma. Kui see vaid oleks nii Kui ma suudaksin tõesti seista niisama vaikselt, lootusetult nagu see sill käed külgedel rippu, silmad pärani kui miski enam ei tõrguks ega rabeleks minus. Kui ikka ja jälle ei pressiks kusagilt kõigi alt välja. See õudne tumm röökimine. Kui ma vaid oleksin tõepoolest seisnud seal ja vaadanud täiesti ükskõikselt seda pilti, mis kunagi rippus vanaema korteri seinal kui ma poleks silmi kinni pigistanud, sest ma enam ei suutnud kõike seda taluda, täpselt nagu seal 100 aasta eest ikka ja alati seal keskkooli peldikus, kuhu ma olen klassist jooksnud ja kus ma olen kabiini ukse enda järel kinni tõmmanud ja haaki pannud kus ma surun näo vastu roheliseks, värvitud vineeri, tumma näo, ma ei tee seal haisu sees häält. Ma kriibin rõvedusi täis joonistatud vineeri teadmata õieti, mille pärast kirjandi kolme pärast imeliku metsija moodi looma pärast omaenda õudse liha pärast, vanaema pärast, kes peab varsti ära surema oma inetute liikmete pärast, mis peavad ükskord kuju võtma. Ma ja ihaldusväärseteks kasvama. Ja see on veelgi kurvem see, et ma saan täiskasvanuks ja teen kõiki täiskasvanute tegusid. Reedan ja tapan ja unustan jäädes tegelikult ikka tummalt röökima sinna kooli kempsu, Haifasse kabiini koridori otsa maailma lõppu. Nagu sa tead Pole ma siin tegelikult selleks, et voodis lamada, muuseumides jalutada ja kirjutada sulle kirju, mida ma ära ei saada. Ma olen siin selleks, et istuda raamatukogus, lugeda pärastsõjaaegset prantsuse luulet, koostada sellest antoloogia ja tõlkida see keelde, millesse neid luuletusi pole võimalik tõlkida. Rahvusvaheline organisatsioon on mulle selleks stipendiumi määranud Ida-Euroopa kultuurilise integreerimise raames. Ma olen seda tööd ikka teinud ka istunud raamatukogus ja integreerunud lakke vahtinud. Õieti seal puuris polegi lage, on torud, inimesi vahtinud, luuletusi lugenud ka. Nad on siin pärast sõja aastatel kilomeetrite kaupa luulet kirjutanud seda ilusale paksule paberile ära trükkinud. Viletsat mõttetut luulet lihtsalt loba, mida keegi ammu enam ei loe. Peale minu või ehk veel kellelegi, kes selle eest raha saab. Mõni väga hea rida on siiski ka hulgas. Võib olla kogu see toodang ongi selleks, et need paar head värssi sealhulgas oleksid et neid niisama lihtne poleks üles leida. Frans ei saanud aru, kuidas ma võin öelda, et see on mõttetu, mida ma teen? Ega polegi, mulle ju makstakse selle eest. See on minu töö. Tema Franz oli eluaeg palehigis tööd teinud, lugenud nüüdsete Kirke koorija, Fucood. Ja keda kõike ja rääkinud üliõpilastele maailma seletamatusesti mõttetu, sest et nad ikka elus edasi jõuaksid. See oli tema töö. Ja ta oli pidanud seda hoolega tegema. Ega ta muidu poleks nii kaugele jõudnud professoriks ja hea palga peal. Pärast ma oskasin seda töö jumaldamist ära kasutada. Ma võtsin mõne poeedi kogutud värsid ette. Keerasin lehti ja tegin, nagu loeksin. Sel ajal ma võisin kindel olla, et ta jätab mu rahule. Et ma võin oma mõtteid mõelda. Au tööle. Selline hüüdlause oli ühe tehase seinal, millest ma koolis käies igal hommikul trollibussiga mööda sõitsin, ise kahe paksu naise vahele litsutud. See kiri on küllap seal praegugi, sest see oli telliskividest seina sisse laduda. Kui tehase ehitati Sul on õigus Ainsalu, bet. Ta tuleb iga päevaga ikka rohkem. Kui oled kord petma hakanud, siis pole enam tagasiteed. Pettus peab olema aina suurem, et inimesed seda usuksid. Et nad ei julgeks seda pettuseks nimetada. Et see oleks liiga hirmus. Ma armastan petiseid selgete silmadega petiseid, nagu sina. Magusaid lurjused, kes teavad, et nad petavad. Nende hulka. Tahaksin minagi saada vastu võetud. Eriti meeldis mulle see, mis sa rääkisid oma tööst. On see ikka tõsi, et kohvieksperdina ei taipa kohvist tuhkagi. Et sa oled nad lihtsalt oma ülbe petise pilguga ära võlunud. Kõik need direktorid. Et sa lihtsalt rüüpab tassist, mis sulle ette antakse. Mekutad suud manab näole mõtliku ilme. Ja pärast tähendusrikkast pausi poetada oma valelikke huulte vahelt. Sidrun või hapu vanill. Või. Ja firmade kaubandusjuhid kummarduvad oma paberite kohale. Lepingud tehakse ringi, faksid surisevad vihaselt laeva tasuvat teele ühte vaest küla Aafrikas või Ladina-Ameerikas. Ja sind mu ingel, likult häbematu sõber. Tutvustatakse uutele direktoritele, KUI Eminentset Motaanikut. Frants oleks võinud veidigi julgemini petta. See oleks ta kindla peale päästnud. Maid talunud seda tema hea usklikust. Näiteks Tal oli aktsiaid, mis ta vanematelt päranduseks oli saanud. Ma sain sellest juhuslikult teada. Ma tabasin ta ajalehe majanduslisakursi tabelite kohale kummardumast. Tema kukal oli alandlik nagu palvetaval Muugal. Ma küsisin, mis ta seal uurib. Ja ta vastas häbelikult. Aga see langeb niikuinii, lisas ta kiiresti, nagu vabanduseks. Tuli välja, et nende perekonnale kuulub teatav osa mingist kontsernist, mis muuhulgas valmistab ka sõjalennukeid. Kuid tsiviiltoodangu osa suureneb pidevalt ja loodetavasti nüüd uues olukorras vajadus sõjalennukite järele üldse väheneb, kinnitas ta mulle. Nende aktsiate omamine ei sobivat küll kokku tema üldiselt pahempoolsete vaadetega. Aga lõppude lõpuks olevat see ükskõik, kelle käes nad on. See muutvat midagi. Ma imestasin, et miks ta ennast õigustab ja küsisin, kas tema meelest polegi siis sõjalennukid ilusad. Kas talle siis ei meeldigi kujutleda? Kuidas üks päev tema lennukitega see kõik sodiks pommitatakse? Sellise jutu peale ta krimpsutas nägu justkui oleksin ma talle mingit jälkus näidanud ja ütles, et ma räägin rumalusi. Ma püüdsin oma jutu naljaks keerata aga sain aru, et ma olin üle piiri läinud ja et on asju, millest ei räägita ka omavahel naljatades. Ta nimelt väitis, et ega kõik pole nali. Huvitav mis see kõik siis on, kui ta nali ei ole. Huvitav, mis see siis oli? Kui ma lugesin ajalehest frantsi nime ja sõna suitsiid? Ajaleht kirjutas sellest kui faktist kui magusast faktist muide sest parajasti oli üks kõrge poliitik enesetapu sooritanud ja kõik, mis enesetapu järele lõhnas oli ajalehtedele maiuspalaks. Ilmselt sellepärast ei hakanud ka keegi asjas kahtlema. Kõik oli ju nii loomulik. Ma ei tahtnud seda, mida tuleb tahta. Kui Franz tuli Strasbourgist ja Genfis tagasi. See oli mingi järjekordne pikk Weekend, neli pühadest, jah, pantecot. Siis ta küsis minu käest, et mis ma mõtlen, stipendium saab varsti läbi. Aga tal oleks lihtne korraldada minu sinnajäämist teatavat ajapikendust. Ja siis ma oleksin juba täielikult tema võimuses, jättis ta lisamata. Ega ometi kavasse sinna tagasi pöörduda. Siis ma vastasin, et ma ei mõtle midagi. Võib-olla kavatsengi. Kust mina tean. Ma jäin vist apaatselt ja passiivselt püstitama. Sest Franz vihastas ja hakkas minu peale karjuma. Ta võttis mul õlgadest kinni ja raputas mind. Marappusin ja mõtlesin tüdinalt. Tehke mis tahate. See oli üks palav päev, ma olin nagu poolunes. Ta karjus. Aga sa oled hull, ükski normaalne inimene ei loobuks sellest, mis mina sulle pakun ega tükiks tagasi sinna sinna. Ta ei leidnudki õiget sõna. Siis ma äkki nagu ärkasin ja mulle oli korraga selge, et ma pean selle lõpule viima. Et nad, keegi ei saa mind kätte. Ja mitte iialgi ei taha ma seda, mida tuleb tahta. Malipson neil käest viimasel silmapilgul alati. Ma polnud enam apaatne. Vaatasin frantsile silma ja ütlesin. Ei, muidugi ei lähe ma sinna tagasi. Ta ei saanud kohe aru, nii et ma pidin kordama. Siis ta naeratas õrnalt embas mind peaaegu vennalikult ja palus vabandust. Anna andeks, ma läksin endast välja. Aga tead, ma ei või taluda seda sinu ilmet, sellist tahtetust. See pole üldse inimlik. Korraga oli õrn ja rahul see frants. Asjad läksid nii, nagu nad pidid minema. Maailmakord oli pea pealt jalule tõstetud. Ma läksin kööki džinntoonikut segama. Kas ma rääkisin sulle, et ta võttis vahetevahel südametilku? See polnud midagi tõsist, lihtsalt surmahirmu kehutamiseks. Ta oli ükskord mulle öelnud. Kahjutu tonisaator, tegelikult homöopaatia, muide täiesti maitsetu. Aga kui ma kasvõi pool sellest pudelikesest korraga sisse võtaksin siis oleksin surmalaps. See võimaluse erutas teda. Sest tookord oli ta veel lisanud. Ma ükskord olen proovinud. Mind toodi tagasi. Sellel pole mõtet. Ma läksin külmkapi juurde ja tegin selle ukse lahti. Edasist sa juba tead, peaaegu. Valasin ühte klaasi lisaks terve pudelitäie südamerohtu täis ainult džinni ja toonikut. Ja ometi olin see mina, kes kõndis seal tähtede all külavahe teel ära eksinud. Ja tuulel oli mere ja heina lõhn. Just nimelt mere ja heina lõhn. See ei saa enam väljamõeldis olla. Aga ehk mäletama seda kusagilt mujalt sealt sellest kadunud sajandist. Samuti kui seda külapoodi, mille trepil ma istusin tühjade kaubakastide kõrval, tühja maantee ääres valvelambi all mis valgustas võõraid käsi. See ei saanud kuidagi olla seal sest seal ei näe juunikuus tähti. Selleks on liiga valge. Ja seal pole kiirteid. Jah, sest ma seisin üks kord kiirtee ääres. Õigemini, see oli ekspresstee. Kiirtee ääres ei tohi seista. Seal pole inimolendil enam kohta. Autogi tohib peatuda ainult siis, kui juhtama surmatunni tunneb ligi olevat. Ma seisin ekspressteepervel, täite kõrvetas mu juba niigi kõrbenud nägu ja autod tuhisesid mööda. Ma ei viitsinud kätt tõsta, et neid peatada. Mulle tundus, et nad ei saagi mind näha, et päikesevalgus on nii ere. Sealsamas kõrval oli viljapõldmoone täis ja põlluservas kitkuseks naine rohtu, hall seelik üles kääritud. See võis olla 1000 aasta eest. Vili lainetas ja läikis. Ta pani rohupundi maha, ajas ennast sirgu ja tõstis käe päikese varjuks, et midagi vaadata. Mida, kas autosid, ekspressteel, mis päikesevirvendus nagu putukad tulla? Sai ta neid näha? Või saida näha mind, mina seisin ja piiri peal. Mind ei saanud näha, ei need omaenda kiiruse, sula tinasse, sööstvat fantoomid. Ega see naine, kes oma loomadel õhtuks rohtu ette kitkus. Sest päev kaldus juba õhtusse. Naisel olid tugevad pruunid sääred ja moonid puutusid tema üles pistetud halli seelikuserva. Ükskord ma lugesin lehest sõna piiririik. Nii nimetati seal seda maad, kust ma tulen. See oli poliitiline termin, väga täpne, muide piiririiki ei saa olemas olla. On midagi siinpool piiri ja midagi sealpool piiri. Aga piiri ju pole. On Ekspress tee ja viljapõld talumajaga suurte januste puude all. Aga kust see piir veel nende vahel on? Seda pole näha. Ja kui sa satud piiri peale seisma, siis pole sind ka näha, mitte kummaltki poolt. Nüüd ma olen siin linnas tagasi üleeile või millal, see oli? 500 kilomeetrit kiirteel kiires lahtises autos. See on sama hea kui neli tundi kõrbes ühe koha peal. Pariisi ümbruses olid liiklusummikud. Ma ei teadnudki enne, et see linn oma magusate, kohvikute ja bulvaritega on tegelikult nii väike vaid üks armetu turistlik küla. Tõeline linn on seal. See laine, pleki armatuur, betoon, mida kuumutab ülbe päike. Kaubanduskeskused, kuhu rasked veomasinad uusi kaupu juurde veavad. Liiklusummikud, kus iga päev keegi hinge heidab kuumuses ja heitgaasides teel puhkusele või koju ei kaubamajja. Mis ootab kõige lõpus? Raha on mul otsas. Pangaautomaat neelas kaardi alla ühes väikelinnas, seal mere läheduses, kuhu ma välja jõudsin. Tänav oli täiesti tühi. See oli lõunaaeg. Päike paistis ja pangaautomaadi luuk jooksis vaikselt kinni. Ma mõtlesin. See on lõpetatud. Nisuveski pieni põldudel pole veel küps. Minu nälki pole veel küps. Tal on aega valmida. Tee keerleb Rammusate põldude vahelt mere poole luidete vahel kus õhtul lõhnab üks rohi. Kuidas saab olla nii magus issand? Ja mis õied need on? Mille lõhn? Kas ma pean mõõna ajal minema randa ja koguma värskeid merikarpe? Kas ma pean raske kurvi õlale tõstma madal läve ette? Aga millisele või? Kas ma pean kõndima, silmad maas kuni saladus ilmsiks tuleb? Kuulsite katkendeid Emil Tode piiririigist luges Tõnu Õnnepalu. Plaadi. Helirežissöör on Külli tüli ja üllitanud on selle kirjastus teeline. Tekstilõikude vahele mängisime fragmente. Kis Sven Tüüri uuelt heliplaadilt eksadus. Aitäh kuulamast, ütleb toimetaja maris Johannes.