Tere päevast meie ja Euroopa sel teemal kõneleme Tõnu Õnnepaluga. Sel teemal kõnetab meid ka Emil Tode 10 aastat tagasi kirjutatud raamat Piiririik. Tänases Kolmveerandtunnis kuulemegi katkendeid piiririigist vaheldumisi Õnnepalu jutuga. Ja ühtlasi saame üle korrata kevadise uudise, et piiririigist on ilmunud kuulamisraamat. See on kultuurilooliselt intrigeeriv heliplaat, sest kirjanik ise loeb oma teksti. Eesti raadio kuuldemängu stuudios on Tõnu Õnnepalu piiririigi täies pikkuses ette lugenud. Ja sellest salvestusest on sündinud kaks heliplaati ning selle kuulamisraamatu on välja andnud kirjastus teeline. Täispikk versioon piiririigist autori esituses on üle nelja tunni pikk ja see kirjanduslooliselt huvitav dokument rändab kunagi kirjandusmuuseumisse hoiule. Näed kui ma hakkan meelde tuletama, siis ma mäletan küll. Ma mäletan liigagi palju. Ma saatsin sealt veel ühe postkaardi. Selle peale oli silla käsipuule toetatud jalgratas. Ja ma kirjutasin teisele küljele, et saadan tervisi linnast, kus euroopajatab endaga jumalaga. Et ankur riivata ja minna olgu lääne- või Ida-Indiasse sumatrale Sulawesi saarele, tule maale. Ükskõik kuhu, peaasi, et kaugele ära. Aga ometi lahkuda kunagi. Hüvastijättu viibe jääbki õhku hõljuma. Ankur vajub kolinal tagasi. Ja ta korrutab ikka sealse Vana-Euroopa oma telliskivist maja ees, kanali kaldal, kuhu ta on paar vana tooli õhtuks välja tõstnud. Pilt pisut udune, õllest või pisut teistmoodi, mõnest idama rohust, mida mulle püüti kaela määrida. Niipea kui ma rongi pealt maha sain. Kanalist tõuseb jahedalt kopituse lõhnapuude lehed sahisevad. Ja äkki ehmatab sind selja tagant jalgrattakell. Sa hüppad kõrvale ja ta tuhiseb mööda üks neist selle linna väledatest kummitustest magus irve näol kindlasti teel kuriteo paigale. Just nimelt kuriteopaigal. Sest mis neil suurest seiklusest mahajäänutel ikka muud üle jääb. Mõru kahetsus. Et nad ei saa enam minna pärismaalasi või elevante küttima, templeid, rüüstama, külasid põletama. See vaikne, aga näriv kibedus tõukab neid päevast päeva kuritööle. Nad on nagu kuutõbised. Nad istuvad oma maja ees ja joovad õlut. Või lähevad lips eesbüroosse. Jalutavad lastega pargis. Aga kui neid äkki hõigata, siis nad langevad. Siis nad arvavad püstoli seinad heidavad pommi. Tõnu Õnnepalu kohtub Emil Tode tekstiga, möödunud on 10 aastat. Kas see tekst iseenesest oli ka juba selline võõras ja kauge või, või kuidas, kuidas see suhe oli ikkagi? Igaks on pikk aeg. See on olnud inimese elus pikaaegsel olnud Eesti riigi elus pikk aeg, muutuste aeg. Mingi paari-kolme-nelja-viie aasta pärast pärast kirjutamist tähendab, oleks olnud seda raskem lugeda, ma arvan nüüd on juba vabam see suhe ja, ja võib-olla mingid asjad on ringiga tagasi tulnud selle juurde või ja teisest küljest oma tekstid just sellised kirjanduslikud tekstid, need on kuidagi ikkagi niivõrd meeles või mitte end oleks peas, aga, aga siiski kui keegi näiteks tsiteerib sealt ükskõik mis kohta valesti, siis ma igatahes saan sellest aru, et see ei ole minu kusele mingi sõna ülearu või puutuse ja mina ei ole seda kirjutanud. Et selles mõttes on ta ikkagi täiesti peas. Ja samas noh, niisugused noh, ajaleheartiklid või need võivad täiesti meelest ära minna, ma tihti ma olen raiunud vastu, et mina ei ole, ma ei ole kunagi mingit säärast artiklit kirjutanud ega tuleb välja, et olen nii et need on kaks täiesti ise asja selles mõttes ta oli ikkagi tuttav, aga noh seisundid on muidugi erinevad. Just see, et oled 10 aastat vanem ja mõndagi asja loomulikult enam ei kirjutaks ega ütleks nii, aga aga noh, ega seda ei saagi nii võtta, see mina ütlen või kunstiline tekst on ikkagi isikust kuidagi lahus, alati natukene. Miks ma ometi toppisin oma nina inimeste maailma? Ma oleksin pidanud jääma sinna, kus oli minu koht taimeriiki tõenäosuses, Ida-Euroopasse, lapsepõlve ühes umbses korteris, mille aknal puhasid vanaema rohtliiliad. Niipea kui inimesed ja nende tahtmised mängu tulevad, pole muud kui häda ja viletsus. Ma läksin frantsiga, sest mind huvitas, kuidas on. Kui ollakse inimene ja elatakse elu. See oligi mu hirmus süü, mida andeks ei anta. Ma läksin mänguga kaasa, aga passiivselt ilma sellesse uskumata. Ja vaatame, mis sellest välja tuli. Vanaema torises ikka vahel omaette, kui ta minu saamatuse pärast pahandas. Hoidku küll, nisukest elu looma saa. Ega saanudki vanaemal oli kõiges. Mõned asjad on nagu ringiga otsapidi tagasi tulnud. Äkki laiendaksite seda, mis, mis asjad need on? Kas või see, et et see niisugune tarbimisja meelelahutusühiskonna kirjeldus, mida seal vaadeldakse, mida see minajutustaja seal imestusega vaatab seal Pariisis. Et see on tegelikult jõudnud siia, et see kehtib meie praeguse ühiskonna kohta või päris päris hästi. Et selles mõttes need kohad on mingis mõttes nagu vahetunud või mõnda asja ma vaatasin, et, et nii sellega ma ei ole nõus ja ka nii mõndagi asja. Et selle kirjutamisega on ikka nii, et, et ega siis kirjutades ju ei, ei oska kuidagi hinnata, kas nad on õige või vale või noh, see, see lihtsalt siis tundub, tundub olevat kuidagi sobiv seda sinna kirjutada, seepärast tagantjärgi tulevad need hinnangud ja mõni asi läheb, läheb nagu ootamatult täppi, mis tundub võib-olla siia kirjutades liiga liialdatud või selline. Liiga värvikas siis tegelikult elu osutub veelgi värvikamaks. Kord sattusin niiviisi hulkudes oma kaasmaalaste peale. Ma tundsin juba kaugelt ära, enne kui ma kõnet oleksin kuulnud. Nad seisid ühe Samariteni vaateakna ees ja arvustasid väljapanekut tegelikult himustades himustades kõiki neid kaupu ja rikkusi. Mida nende vaesed silmad esimest korda nägid? Õigupoolest olin see mina ise, kes seal seisis ja vitriini vahtis. Tead, kui sa oled kord niiviisi seisatanud nende vaateakende ees siis sa võid ju ülbet nägu teha. Aga sinna seisma jääd sa igavesti. Ah, see on liiga vilets, liiga armetu. Et sellest saaks kirjutada. Kirjutada saab vaid pisutki kirjanduslikest pisutki õilsatest kannatustest mitte idaeurooplastest, kes peatuvad selle linna säravate vaateakende eesdress seljas, botased, jalas. Ühesõnaga, ma tegin, et tulema sain. Keerasin ühte kõrvaltänavasse ja peaaegu jooksin, et mitte näha ennast seal vaateakna ees seismas ja seda hilpu ihaldamas. Mul polnud aimugi, mis suunas ma läksin. Igatahes äkki jõudsin sända nii tänavale, sinna, kus passivad libud. Ja õhk on paks kuuma õli ja Kõrbava liha lõhnast sest seal müüakse iga natukese maa tagant hotooge hamburgereid. Mulle meeldivad need tüdrukud. Nad seisavad seal täiesti vagusi, ei rabele ega toksi, nagu amsterdami libud. Sest neil on keelatud kliente ligi meelitada. See on imelik. Ta seisab seal ja siis tuleb mees ja nad teevad kauba kokku. Ja pärast ta seisab seal jälle edasi väljakutse solvang igasugusele ideele, aja liikumisest, üldse igasugusele ideele. Oh, ma olen nendega, ma olen üks nende seast, kuigi nad ei võtaks mind enda hulka, isegi mitte nemad. Kuidagi ajastus oli selline, et, et seda, seda plaati sattusin kuulama just siis, kui need eurodebatid olid täies jõus ja siis tekkis mul küll selline tunne, et no sellist euroskepsist kui on seda Emildode piiririik, et seda ei suuda praeguses Eestis küll mitte keegi teine toota, et noh, et see on ikka väga õelalt kirjutatud lugu. Kuidas kommenteerite? Ma ei tea, kas õelalt noh, seal on, kindlasti, tuleb võib-olla vahet teha selles mõttes, et et ega need seisukohad ja väljaütlemised, mis seal, mis seal on, et need ei ole ju mitte otseselt autori, vaid seal on ikkagi tegemist sellise kirjandusliku karakteriga, kes seal elab ja tegutseb ja, ja arvab, aga ma usun, et, et võib-olla võib-olla sna nagu ausalt on öeldud, seal mõned asjad või see kunstiline tõde ja ausus on, on hoopis teises mõõtkavas kui mingi mingi poliitiline väitlus. Minu meelest see selles eurodebatis tuli väga hästi välja, et kui tekib selline väitlus, siis, siis esimene ohver on igal juhul tõde, sellepärast et et mõlemad pooled, kusjuures, kui ise sellest näitusest osa võtta, mida ma ka tegin ajalehes siis ka ise lähed kohe selle liini peale ja sa hakkad raiuma mingeid noh, ühesõnaga asuvad ühele poolele. Juba juba sajalehe formaat on selline, et seal paratamatult salatakse maha pooled asjad ja tuleb see ei ja, ja, ja, ja on selge, et seal poliitilise võitluse eesmärk on, on võit, eks ole, ühe poole võitmite tõde. Lõbusõidulaeva libisemas mööda kanali hämarduvat vett õigemini seda vett laevapärastest mööda libisemas vett ja imelikke maju, mis pidulikus rongkäigus möödusid kummalgi käel kandes oma katuseservadel virastuslite kujusid, marmorist koletisi või jumalaid, mida veel valgustas taevakuma. Siis äkki väljus laev merele. Lained peksid vastu parrast. Jumala kuju tasemel oli lage metsik taevas. Üks suur laine tuli ja viis meid endaga kaasa veealusesse riiki. Siin me nüüd olemegi. Või olen ma siin üksi? Olin see mina üksi, kelle laine kaasa viis ja kes vaiksesse sügavikku kadus kuna frantsee koos inimestega pinnale hõõruma. Või oli see hoopis temades, lipsas sügavikku jättes maailma, kus seda ja teist. Kust ma üldse võtan, et olemas oli see frants olemas oli inimesena. Ehk oli hoopis veealune. Ka Strasbourgis on kanalid ja kuidagi on need amsterdami omadega ühenduses. Sest ma nägin Amsterdamis laeva, mille kodulinn oli Strasbourg. Aga ei, pigem olid õhuolend sündinud Euroopa palee konditsioneeritud õhust sest seal ta mott ilmus ulatades oma visiitkaardi ja pannes mulle südamele, et ma talle Pariisis helistaksin. Nädalalõppudel, siis ta on seal. Tähendab, ma nägin teda küll juba enne terve nädala jooksul, mil ta presideeris seda Ida-Euroopa tõlkijatele mõeldud seminari kust ma võitlesin una ja lämbumistunde ja higistamishoogudega, kartes, et ma enam iial ei pääse välja sellest hirmsast muuseumist mille koridore mööda libisevad lipsustatud fantoomid, plastikkalad selles ebareaalses võimus Irupis tihedamad kohad absoluutses hõrenduses. Tarvitseb vaid akvaarium katki teha, kuppel purustada. Franski oli minu jaoks üks neist vaevu võimalikest kujudest kelle nähtavale ilmumise tingimuseks paistis olevat konditsioneeritud õhk, sööbiv gaas, mis lahustab ajapikku kõige liha reaalsuse. Kui ma oleksin teda tänaval kohanud, oleksime ehmatanud nagu kohates kummitust. Aga ma pistsin tema visiitkaardi taskusse ja nii pidid talle kasvama kondid ja kõõlused, mida mulle oli määratud läbi naha ja liha tundma õppida. Nagu anatoomiatunnis. Ja ma pidin imestusega teada saama, et eurooplane, üks neist täiuslikest vaimudest, kes siin mu ümber hõljuvad polegi muud kui harilik vilets elusolend. Ja kurb pole ta enam sedagi kordundavaid, natuke trükimusta hommikulehes mis õhtuks prügikasti visatakse. Tegelikult selle piiririigi mudel on ikkagi selline, et see Ida-Euroopa ja see Uus-Euroopa ja siis selle vana Euroopa ja Lääne-Euroopa, kui ta oli 10 aastat tagasi, siis võib-olla lugejana, minul lihtsalt puudus see Euroopa kogemus kui selline ja, ja, ja, ja siis ma ei osanud seda näha ja ütleme siis ausalt, et et siis huvitasid ikkagi ennekõike need inimsuhted ja kogu see maailm oli selline natuke lukuaugust piilumine, oli see siis vaade Euroopasse või oli see siis lõpuks isegi lapselik arusaamatus, kui ma kaane kinni panin, kes seal siis oli, oli see mees, oli see naine, kes mulle seda lugu rääkinud? Et, et see oli nagu see esmane. Aga noh, nüüdsel puhul tundub see kõik jääma kõrvale ja tõesti see Ida-Euroopa prostitutsioon selle Lääne-Euroopaga ja noh, need on nagu need väga tugevad jõujooned, mida ma siis küll ei näinud. Tunnistan ma oma lapserikkuses, ma ei tea, need olid ju seal sees. Kas see suhe ei ole ka päriselt kuskile kadunud, noh, on küll, et meil on nüüd siin ka nägu läänes ja aga ta on ikkagi nagu läänes, ühesõnaga noh, mis, mis on võib-olla hämmastav selle arengu puhul ja mida, mida siis ei osanud ette kujutada, et nii-öelda lääne ühiskonna niisugune väliväline järeletegemine on ikkagi nii lihtne, et mis seal siis on, et inimesed on tegelikult selle väga hästi ära õppinud, noh eriti ütleme siin linnades Tallinnas ja niimoodi riides käima ja kuidagi noh, teataval määral niimoodi käituma ja ja niisugused tarbimisharjumused ja igasugused trendid omaks võtma, et see noh, seal ei ole midagi keerulist. Aga näe valisust minu idaeurooplase. Sest kes veel kuulaks hardusega tema mässumeelseid kõnesid? Kellele veel läheksin korda see lammutamis mõnus toitu, filosoofia või üldse mingi filosoofia siin, kus ammu kõik on minema visatud. Küllap pusinamatki tema üliõpilastest seal Strasbourgis vaatavad teda kui imelikku eelajaloolist olendit kuulavad ta jutu ära sest eksamil peab seda teadma, et elus edasi jõuda. Torkavad siis pleieri pähe ja kuulevad jutud. Ja mina, ma ei öelnud talle kunagi, et mul on pleieri YouTuugastet. See oleks talle haiget teinud. Õige idaeurooplasena, kuulasime suuri silmi, tema šokeerivaid ideid. Vabadusest, Fukoostide rid, aast, miks mitte eriti veel hõrgutava õhtusöögi ootuses. Ümberringi vana kalli Euroopa rauge võlu. Kuulasin nagu kurtisaan oma klienti nagu libu kunagi. Kogu Ida-Euroopa on muutunud libuks. Alates valitsustest ja ülikooli professoritest. Kuni viimase ajalehepoisina on kõik valmis. Kuulame ilusaid jutte demokraatiast ja võrdsusest millest tahes, aga palun, nagu kunde soovib. Peaasi, et maksab. Piiririik, mis on ilmunud 1993. aastal, see raamat on tõlgitud soome, rootsi, norra, taani, hollandi, saksa, prantsuse, itaalia, hispaania, ungari, läti, leedu, inglise, Ameerika Vene-Türgi ja heebrea keelde. Kuidas on siis niimoodi juhtunud, kas on kohutavalt hea ajastus, on, aga on see kohutavalt hea raamat olnud, on see väga õnnestunud mäleshend olnud, mis selle on sünnitanud? Ega mina ei, mina ei oska öelda, noh, mingis mõttes kindlasti juhus. Kindlasti mingi mingit mingit erilist management'i või noh, üleüldse mitte mingit management ei ole lihtsalt olnud, sellepärast et et no kes seda teeks ja ma eriti ka sellesse ei usu. Vahest vahest siin Eestis nendest juttudest jääb niisugune mulje, et noh, tead kui umbes oskad müüa, siis müüd kõik maha või, ja küll siis läheb ja noh, tal on hea müügitöö ja teeb reklaami ja noh, ma ei tea, no võib-olla siin Eesti piires tõesti mingil määral saab midagi sellist teha, aga nüüd väliskirjastustele nad ikkagi ise valivad see. Noh, see on omamoodi ka selline doominoefekt või et lihtsalt, kui, kui ühed kirjastused kuskil riikides võtavad, need on omavahel ühenduses ja siis sisele teised huvituvad ja, aga noh, see on ikkagi aastaid aega võtnud, nii et noh, mina julgen siiski arvata, et ta seal raamatus ikka midagi huvitavat siis on. Ja loomulikult, et loomulikult see hetk, see, see, see ajalooline hetk ja ilmselt ilmselt ta siis midagi ütles. Tõsised asjad ajavad mind naerma. Näiteks kui vesi ära võetakse. Ükskord seal klaasist mööbliga korteris läks vesi ära. Franz oli siis veel kodus, see võis olla esmaspäev. Pärast tuli välja, et sellest oli ette teatatud ja puha. Need olid korralised tööd, mille pärast vesi kinni keerati. Aga frantsleri teate läbi lugemata prügikasti visanud. Sest keegi ei loe kõike seda pahna, mis iga päev postkasti tuuakse. Mina küll lugesin kõik läbi, kui ma üksi olin, kõik lahtised bukletid muidugi. Ega ma ümbrikke ei avanud. Neis buklettides pakuti kõiksugu häid asju, reise kaugetele, saartele, lossimägedes, kindlustust, kõik mõeldavad õnnetusjuhtumite vastu. Ühesõnaga, kraanist ei tulnud enam vett. Kraan ainult korises kuivalt ja Franz läks täiesti endast välja. Ta oli just kavatsenud duši alla minna. Ta kukkus helistama ja nõudma, et kohe jälle kraanist vett hakkaks tulema. Ta helistas vähemalt viide kohta, enne kui ta õigesse sattus ja talle öeldi. Milles asi ja et hiljemalt kolme tunni pärast on ebamugavus kõrvaldatud, palume vabandada. Mulle tegi see triangel hirmsasti nalja. Ma jutustasin frantsile, et kord ammu seal kaugel Ühes väikeses jõe äärses linnas. Ma elasin kolm aastat majas, kus polnudki veevärki ja vett tuli tuua hoovist, seal oli kraan. Ämbritesse, tekkis sellest veest õige ruttu paks punane roostekiht. Franz vaatas mind pahase näoga. Ta oli nüüd juba küll rahunenud, ta teadis, milles viga. Aga ikkagi ta ei saanud duši alla minna. Ta vaatas mind sellise ilmega, nagu ma räägiksin tema ärritamiseks rumalusi. Äkki lõi ta nägu särama, Talima vale, paljastanud, aga tualett. Kuidas ta siis tualetis käisite? Ma vastasin tõsiselt, et õues maja taga. Ja et ma õppisin alles siin v klaseti kasutama. Alguses ajas mulle hirmu nahka, kui vesi, äkki tuli hirmsa pahinaga. See paistis teda erutavat. Ma muutusin tema silmis haisvaks metslaseks, kelle ta džunglist kinni püüdnud ja ära kodustanud. Ta tahtis mind voodisse vedada ja oli palju jõhkram kui tavaliselt. Ja see äkki paljastunud kurjus meeldis mulle. Tegelikult oli vanaema korteris muidugi v kluset. See oli üsna uus paneelmaja. Klasetis istuda mulle meeldis. Ma läksin sinna vahel ilma vajaduseta Ki. Seal oli soe ja vaikne. Maailm jäi sealt kaugele. Ukse sai seestpoolt haaki panna. Liiga kauaks sinna siiski varjuda ei saanud. Sest siis tekkis vanaemal kahtlus ja ta tuli ukse taha koppima. Mis sa teed seal nii kaua? Sestsaadik Molangi nõrkus puhaste valgete veetseede vastu, neis on nii turvaline olla. Elu jäljed kaovad seal nagu nõiaväel haisugi ei jää järele. Vere valamised ja tapatalgud ei tule seal meeldegi. Vaesed seitsmeteistkümnenda sajandi inimesed neil sellist pelgupaika polnud. Versais ma ei näinud muide mitte ühtegi v klusetti ega dushiruumi kõigi nende magamistubade juures. Isegi muidu nii fantaasiaküllane Lui 14. ei osanud moodsatest mugavustest veel unistada. Ja täid ning mustus vaevasid mu armsa mad ammidesse Winjee kaasaegseid. Nii hästi alati tõbist Madame Lafayette kui ka sünged tarus Fokood kes sageli haige meelt lahutas. Aga mis puutub roostekorrast punastesse, vee ämbritesse, siis on see sulatõsi, selles osas ma frantsiley Luisanud. Ja tolles malmivalust pilvedega. Ülikoolilinnas elasin ma tõesti majas, kus kuivkemps oli koridori peal ja see haises nii jubedalt, et seal sees istudes hakkasid silmad vett jooksma. Ja see hais ei riiete külge vahelda nagu lööks veel nüüdki ninna. Kuigi ma olen kõik tolleaegsed riided ammu minema visanud. Või on niimoodi, et nii nagu minu jaoks oli see omal ajal nagu pisut lukuaugust piilumine sinna lääne poole, siis nende jaoks on, oli see, võib olla vastupidi, et aru saada, mis inimesed sealt tulevad. Ei, no kindlasti jah, jah, see oli ju suur mõistatus mõlemale poolele sellel ajal ja ka huvi, noh nüüd on see huvi on kindlasti palju kahanenud ilma ilma, ma arvan, et tegelikult mingisugust tõelist arusaamist oleks tekkinud või? Ühest küljest on siin õpitud just nimelt matkima neid lääneasju. Ja teisest küljest noh, ma arvan, et seal lääne pool on, on see huvi lihtsalt ära kadunud, eks seal ka oodati ju, et siit tuleb mingi midagi noh, midagi uut, midagi sellist enneolematut ja ja mingi kolmas tee ja nii edasi, aga, aga noh, tegelikult mitte midagi erilist ei tulnud. Jah, ja kes seda siiski oleks osanud arvata, et näiteks nüüd see me sinna Euroopa liitu tõesti juba 10 aasta pärast läheme ka siis tegelikult ta on kindlasti noh, euroskeptiline Ma olen, ma olengi euroskeptik. Esimene pääsuke Euroopas on euroskeptik Nonii. No tähendab, kuidas, kuidas siis teisiti ikka skeptiliselt tuleb suhtuda, suhtuda asjadesse, kui, kui sa vaatled ja mõtled, noh, eks seal Euroopa liidus on ju ka palju imelikku, aga ma usun, et see raamat kirjeldab ka päris hästi seda, seda tegelikult ikkagi väga hõredat tunnet, mis siis oli seal meil et noh, see on ka juba väga ruttu ära unustatud, kui nõrk see positsioon meil oli, kui, kui ebakindlalt ennast selle Euroopa suhtes ikka tundsime ja noh, see ideoloogia on olnud kogu aeg selline, et oi, et me oleme kuulunud Euroopasse 700 aastat, me oleme ja nii edasi, aga noh, mina seda küll väga ei usu, et mingis mõttes muidugi oleme kuulanud, aga, aga vaat see ongi selline natukene piiripealne juhtum. Ja ma arvan, et mingis mõttes selliseks ka jääb. Ega see nüüd, et me sinna Euroopa Liit hakkame kuulama, aga see väga seda olukorda ei muuda. Nii. Noh, vähemalt väga ruttu, sest et asjad, mis on sajanditega kujunenud, need kümnenditega ei muutu. Et selles mõttes me jääme ikkagi selliseks selliseks ääremaaks ka seal seal liidus kindlasti. Ükskord ma lugesin lehest sõna piiririik. Nii nimetati seal seda maad, kust ma tulen. See oli poliitiline termin, väga täpne, muide piiririiki ei saa olemas olla. On midagi siinpool piiri ja midagi sealpool piiri. Aga piiri ju pole. On ekspress-d ja viljapõld talumajaga suurte januste puude all. Aga kust see piir veel nende vahel on? Seda pole näha. Ja kui sa satud piiri peale seisma, siis pole sind ka näha, mitte kummaltki poolt. Kas ennem oli pealkiri Veinmanni lugu? Mingis mõttes korraga selles mõttes, et, et see pealkiri tekkis küll, ma panin sellele nii-öelda failile, kui ma kirjutama hakkasin, nii lihtsalt kuidagi see, see sõna oli mind Fassineerinud ja millegipärast ma nii nii panin. Ma ei, ma ei mõelnud küll kohe, et sellest pealkirjaks jääb, aga aga ta jäi. Ja samal ajal oli ka olemas teatud mõttes lugu noh, mitte niimoodi täies mahus, ega mul ei olnud ettekujutust, kuidas ta ta just välja tuleb ja ega ma ei teadnud, mis seal kõik juhtub, aga mingi mingisugune selgus oli olemas, et mis lugu see on, mida me jutustama hakkan ja ma arvan, et see on ka vältimatu eeldus, kui hakatakse kirjutama ükskõik kas romaani või novelli, et see see selgus, peab olema, et see noh, mida ma nüüd hakkan jutustama, mingisugune mitte see, et nad kõik on ette teada, vaid, et, et on üks asi, mida ma tahan öelda. Ja, ja siis ka teatud selginemine selle vormi osas, et mismoodi seda on võimalik võimalik öelda, noh see on sama, kui kõik, hakkad teisele inimesele rääkima mingit asja, mis sinuga on juhtunud ka noh, mingi mingisugune selgus saab olema, kuidas ma seda teen. Aga kas nüüd on enda jaoks nagu selgus selles ka, et millal astub mängu Emil Tode, millal ta on Tõnu Õnnepalu? Anton niigop, kas, kas selles on nüüd mingi süsteem neil, kui sealt kõik need uurijad muudkui on segaduses, ma saan aru. Nojah, eks nad võib-olla segadusse jäävadki, et ma ei arva, et see oleks nii väga oluline. Et see on natukene selline, selline mäng, mis käib, käib asja juures või. Et noh, see pseudonüüm tuli küll, et pärast, siis kui selle raamatuga valmis oli, see ei see ei ole kuidagi nii. Nii, tingimata sealjuures, ja. Jah, noh jah, see on, see on lisaks kirjanduse üks kirjandus on üldse peale selle, et on hirmus tõsine asi, on ta ka selline mängija ja nali natukene, et sealjuures saab kõiksugutükke teha. Mina igatahes tulin sealt ära sealt, kus pidi veeämbritega trepist üles ronima ja kus maa lõhnas kevadel akna taga, nii nagu oleks tal kohe üks suur ja salajane sõnum meile edasi anda. Ma vahetasin vanaemast jäänud korteri selle korteri vastu, mille akna taga peatusid trammid. Trammipeatuse taga oli pooleliolev ehitus. Betoonpostid taeva poole püsti ja kaks suurt kraanat alati samas asendis sest vahepeal olid toimunud ajaloolised sündmused ja paljud ehitised olid seisma jäänud. Franz rääkis mulle ükskord vaimustunult, et ma olen maalt, kus tehakse päevast päeva ajalugu. Ta kadestavad mind. Sest siin ei toimuvat ammu enam midagi. Seisev vesi. Viis aastat küll juba räägitavat kriisist ega keegi õieti teadvalt, mis see on või kust ta tuleb. See kriis? Teil seal toimub ometi midagi tõelist, ohkas France. Ma kinnitasin talle, et ilma aja looja tõeluseta saab suurepäraselt hakkama. On koguni märksa mugavam. Ja ärgu taga liialt muretsegu. Küllap üks päev jäävad siingi kraanat seisma, sest mis neist ikka ehitada neist majadest. Kas te oma sõpra olete ehmatanud ka sellega, et, et need on selline plaat ja te ise loete seda, et kuidas on olnud nagu tagasisidet? Pigem ongi selline reaktsioon, kui üldse reaktsiooni olnud, siis palju asju on hoopis teistmoodi tundunud kui, kui kunagi lugedes noh, loomulikult kui ma ise loen, siis ma ta panen kindlasti need rõhud hoopis kuskile mujale ja kui, kui inimene omaette lugedes, sellepärast et igaüks ka mingis mõttes loeb oma peas ka, kui, kui ta ka ei loe häälega, siis pea seal, aga ma mõtlen, et ikkagi no seda enam, et see on ju kellelegi jutustus. Et siis siis justkui kõlab tal ka kellelegi jutustusena, nüüd mina, mina justkui andsin oma hääle sellele, võib-olla see oligi kõige suurem vastuolu võib-olla selle lugemise juures, et et kirjutades see ei olnud otseselt, et minu hääl, mida ma teadsin, et see jutustab, seda lugu ta sai ja nüüd nüüd ta selles selles versioonis jah, sai minu hääleks, aga see plaadistusse on lihtsalt nagu üks võimalus lugeda. Ma arvan. Et kui siis on, siis on ta lugejale midagi lisaks, aga aga igaüks ikkagi raamatust loeb ju iseenda lugu. See on see, mis, mis teda huvitab, mingit ise iseenda asjad. Siin on osa materjali ka nii-öelda kõrvale heidetud, noh puhtalt sellepärast, et ei mahtunud ära, mis põhimõtted või printsiibid seal sellel toimetamisel olid, siis, et mida võtta, mida jätta. Ma jätsin selle põhiliselt, et siis tõesti toimetajate teha, sellepärast et mul endal on on väga raske hinnata, mis on, ma ei, ma selles mõttes ma ei oska seda niimoodi kõrvalt vaadata, noh laias laastus ma võin öelda küll, mis on tähtsam, peab see süžee areng kuidagi välja paistma, aga kuidagi kuidagi nagu ei taha lihtsalt tagantjärgi oma tekstidega õieti nii sügavalt tegeleda ja üldse noh, see on üldse raske tegelikult ikkagi taha neisse nii väga süveneda ja et ühtepidi ta on enda omadest, pidi ta nii kauge juba ega noh, ma ei ole nagu parem otsustaja kui keegi teine selle selle üle ma ei saaks nüüd seda piiririiki uuesti kirjutada. Selles kirjanike kirjutamise vahepeal on, on suhteliselt rumal oma kirjutamise suhtes Et mina siit praegu lõpetaksin, kui teinud oleks veel mingisuguseid saladusi, meile sosistada ei ole. Ei, mis saladus ei mul on seal saladusi sees juba küllalt ja on välja räägitud ja ja vale siia võiskamisi, nii et ega, ega siis. Neid ei saa kunagi ära rääkida. Päikesejärel käies tulin ma sealt ülevalt põhjast, nagu siin öeldakse. Ma olen maalt, kus päike on haruldane teemant. Uskumatu kuldmünt, mida uuritakse tule paistel ja katsutakse hambaga. Enne, kui tihatakse silma usaldada. Sügisel pannakse päike koos kartulite ja kaalidega koopasse varjule. Ja kui ta kevadel sealt välja tuuakse õue tuulduma siis on tal valgete kartuliidude mürgine lõhn. Seda lõhna on täis terve õu kuni metsani välja. Metsani. Sest õue tagant algab tingimata mets. Pime ja külm, kust lapsed maikuises vitamiininäljas otsivad jänesekapsaid. Väikeseid tuli sappusid lehekesi. Nad lahmivad neid suure suuga ja nende silmad hiilgavad kuuskede hämaruses nagu metsloomade silmad. Kui inimene tunneb, et surmatund ligi on, siis veab ta ennast viimase jõuga metsa ja heidab kõva kuusejuurika peale pikali. Nendes kohtades ei kasva isegi sammalt, vaid maapind on kaetud pruunide okastega, mis säilitavad suve läbi enda all talve. Jää hinguse ja väga pikkamööda kõdunedes eritavad kibedat külma surma lõhna. Räägitakse et inimese hing muutub seal üheks selliseks pisikeseks linnuks, kelle nimi on pöialpoiss. Eks imepeene häälega alati Tsiitsitab kuuskedes ega keda kunagi näha pole. Mis kehast saab, sellest ei räägita. Misest Rambast enam. Küllap metsloomad tassivad luud-kondid laiali. Need, kes veel elust kinni hoiavad, sinna tehnikusse oma jalga ei tõsta. Neile on hing veel armas. Nemad kratsivad kõva maakamarat, küüned pahupidi. See on kas liivane või savine, kas liiga kuiv või liiga märg. Ja sügiseks loovutab ta vastu tahtmist kitsist käest neile natuke rukist, kartulit, lehma, heina, millest peab jaguma üle talve Päikese vaevaliselt tagasitulekuni. Kahest küljest piirab maad madal kivine meri, millele talveks lüüakse kaas peale nagu hapukapsa pütile ja mille ududes keerutavad majakad oma valgusvihkusid. Kuigi laevad purjetavad siiski hukku Suutmata vastu panna surma kiusatusele, mis sealmail on suur, et sa teaksid Ja kolmandast küljest Sulev väljapääsu latakas järv, kus suured punase habemega kalurid püüavad imepisikesi hõbedasi kalu hankides sel viisil endale peatoidust ja neljandasse külge päikese külge. Sealtkaudu põgenesingi jääb ridamisi vaeseid ja pimedaid riike, kes nutavad võimetult taga oma surnult sündinud ajalugu. Jumal kõrgel keiser kaugel just nii öeldakse, sealmail on alati öeldud, öeldakse seni, kuni ütlejaid on. Sest jumala sõna on sinna maile jõudnud ikka vaid armetu pominana. Vaese lapse silmaveena, mis sügisel uhub maad. Sedavõrd, et need muutuvad läbipääsmatuks porimülkas. Keisri käsk pole iial toonud muudkui häda ja negrud tiks võtmist. Idaeurooplase 10 aasta taguseid hingeseisundeid ning Eesti ja Euroopa suhteid. Kaks nädalat pärast euroreferendumit kompasime koos kirjaniku Tõnu Õnnepaluga. Kaaslaseks kuulamisraamat, kus Õnnepalu ise oma piiririiki loeb selle piiririigiplaadid. Režissöör on Külli tüli ja väljaandja kirjastus teeline. Täna kuulasime vaid fragment käega, lüües teksti loogilisele ülesehitusele. Olgu veel öeldud, et plaadil on puhas tekst, ei mingit muusikat. Meie saates kõlasid jutu vahele fragmendid Erkki-Sven Tüüri uuelt heliplaadilt. Eksadus. Aitäh kuulamast, ütleb toimetaja maris Johannes.