Draamateatri väikses saalis esietendus 28. veebruaril ja teisel märtsil Ameerika hiinlase David Henry vangi näidend emm pater flai lavastaja, lavakujundaja ja muusikaline kujundaja Mati Unt. See lugu prantsuse diplomaadist Hiinas spionaaži ja uskumatu armastuse põimumisest on vaatajaile tuttav režissöör Cronenbergi 1993. aasta filmina peaosas nõiduslike silmadega Jeremy Airans. Teatri lavastus jätab publiku kujutelmadele tunduvalt rohkem mänguruumi kui film. Esmavastukajad kinnitavad seda. Undi lavastus on juba kuulutatud uue teatritähiseks. Mida see ka ei tähendaks. On kirjutatud, et sealt võib leida nii homo kui oriendi eksootikat mehelikkuse ja naiselikkuse, ida ja lääne olemuse vastandusi. Minu arvates on köitvaim teema, fantaasia ja reaalsuse saatuslik põimumine. Elu pettekujutelmad. Mati Undi vaimukas Tarkija kujundlik lavastajateater on tõlgendustele valla. Aga see on ikka olnud ka vaimustav näitlejateater. Embateflais mängivad peaosi Mait Malmsten ja Taavi Eelmaa. Kõrvalrollides sekundeerivad säravalt Pille luukin, Ivo Uukkivi, Viire Valdma ja Mati Klooren. Mait Malmsteni roll on diplomaat Renee kallimaar, kes autori remargi järgi on proloogis. 65 aastane noor näitleja on rolli tarvis muutnud ilmet ilmudes lavale kiilas, päisena ja mõjudeski hämmastavalt teisiti. Küpsemana Taavi Eelmaa mängib Hiina näitlejat dzunglilingi meest, kes kehastub Renee unelmate naiseks. Pater flix, kostüümikunstnik on Ene-Liis Semper. Meenutagem sedagi, et Mait Malmsteni ja Taavi Eelmaa viis draamateatri laval kokku külalislavastaja Georg Malvius paar aastat tagasi toni Kustneri Ameerika inglitest mängisid nad geidest armastajapaari Dickensi Nicolás, Nickelby elus, seiklustes aga liigutavad südamesõprust. Mõlemas lavastuses oli Taavi Eelma päralt äärmuslikum surmaga lõppev roll. Embatterflai pakub uudseid värve mõlemale osatäitjale. Partnerlus on tasavägisem, kummagi rolli arengukaar, etteaimamatu aga üllatavad. Näitlejatööd olid mõlemal juba Mati Undi eelmises lavastuses. Täna õhta kell kuus viskame lutsu, kus Taavi Eelma mängib kiirt ja Mait Malmsten Arnut. Olgu veel öeldud, et Draamateatri uuslavastust emm pater flai näed taas aprillis Undi Lutsu viskamist, aga uuel teatrihooajal. Nüüd siis intervjuu näitlejate Taavi Eelmaa ja Mait Malmsteniga juttu alustame lavastusest. Embather flai. Kui alustada sellest sõnast või mõttest, mis on ka selle näidendi tekstis, et kunst esitab kunstnikule väljakutse, siis mis laadi väljakutse nüüd on nendes rollides või kõige keerulisem sel puhul? Võib-olla Taavi Eel panustab tema tekstist, on see Näitlejana on see väljakutse nagu on iga etendusega mõni keerulisem, jah. Meie lihtsam on ka mingisugune suurem väljakutse, mis siis ütleme siis võtaks kokku nii inimesena kui näitlejana konkreetselt selles samas osas väljendada kuidagi seda erinevust, mis on nagu inimeste vahel, see ongi nagu osa nende inimlikkusest või see just teebki neid nagu inimlikuks. Et lõppude lõpuks inimesed oma erinevustes ei olegi nii väga erinevad üsnagi sarnased jättes kõrvale kõik need, ütleme, igasugused isiklikud kogemused ja noh, see, et katsud oma isiklik kogemus vastupidi, mitte tõsta nagu kuidagi väga välja oma erinevus nagu kuidagi eriliselt pühitseda, vaid pigem vastupidi oma erinevust pigem katsuda panna nagu siis kultuuriloolises inimajalooraamidesse kasvatades väljendada oma isiklikku. Mina olen sellise lause saan ennem tehtud, nagu seda tehakse ka edaspidi katsuda nagu üle olla sellest erinevuse esmasest, sellisest hirmu hirmutavast krombist. No ma oskan öelda nii palju, et seda tükki lugedes materjali lugedes oli hirm, ma tahtsin strollist kohe äragi öelda, sellepärast et mulle hakkas tunduma seal, et see, mis on sinna sisse kirjutatud, et tegemist on ju siiski teatava elus lepiga inimesega, noh, need olid ka sellised esimesed hirmud, et püha taevas, kuidas mina siis kuidas püüdsin ennast asetada saali vaataja rolli, et kuidas ta võtab vastu vähes seal noort inimest kõike seda olustikku, mis seal on selles olustikus, seda noorte inimeste, kuidas temaga sa ikkagi juhtuda saab ja kes ta on ja kus ta on. Aga siis siis mingil hetkel taipasin, et troll iseenesest on oma suuruselt ja oma oma haaravuselt ju väljakutse milline ja taipasin seda, et, et ega ma ei saagi seda mitte mingil juhul esitada hallipäise mehena, et ma peangi otsima lihtsalt võimalusi esitada, esitada see lugu sellisena. Et mina olen 26 aastane draamateatri näitleja, kes räägib teile selle loo võimalikult põnevalt, usutavalt, huvitavalt lähtudes oma kogemustest, oma arusaamistest, maailmast ja inimestest. Selles mõttes oli see kahtlemata väljakutse, aga kohutavalt põnev. Et ta muutus ühtäkki kohutavalt isiklik, lõpuks see lugu. Selles mõttes näitlejana samamoodi mullu, et mängida naist, noh, see selleks, et tegelikult ei olegi eesmärki Mul või sellel etendusel kedagi ära petta. Peale siis partneri, et tegemist on tõepoolest nagu naisega vaid tegemist ei ole ka nagu isegi mitte homoseksuaalse mehega, vaid tõepoolest kunstnikuga. See oli nagu väljakutse, kuidas siis seda? Avalikult veenvalt esitada nii-öelda meest, kes mängib naist. On olemas film, eks ole, sellest teosest ja ajalehes üks pealkiri ütles niimoodi, et Mati Unt pistab rinde Tšeremiairanssiga, võib-olla oleks siis loogilisemalt, Mait Malmsten pistab rinda Jeremy Airanssiga, kas see oli nüüd ka mingi mingi väljakutse või mingi eelhirm? Noh, see pealkirjastada tahakski pikalt rääkida, mingi täiesti arusaamatu pealkiri, aga muidugi oli või aga näidanud iseenesest on veidi teistsuguse ülesehitusega noh kuna ta on algselt kirjutatud näidendina ja vangis ta siis stsenaariumiks ümber kirjutanud Cronenbergi abiga. Et siis näidendi lihtsalt hakkas esitama teisi nõudmisi ühel hetkel, kui, kui seda võib välja lugeda filmist või et seetõttu see esialgne hirm või, või mingisugune kramplektistantseerimise püüa või noh, see kadus. Nüüd kas teie jaoks eelnenud partnerluses lepp ka kuidagi kaasa mängis, mõtlen Ameerika ingleid, et et kas nüüd see seostub kuidagi. See aitas tegelikult kõige paremal moel, sellepärast et me lihtsalt tunneme teineteist paremini, taimede endast pisut rohkem ja see annab meile võib-olla lihtsalt rohkem mänguruumi ja 11 üksteisemõistmist pisut rohkem, mis aitab siis ehk tervikule kaasa. Kujutan ette, et olukord on, oli meie jaoks või, või on, loodan ka edaspidi soodne. Ma mõtlen, mis puutub näitemängu ja tema noh, karisid, mida ületada ja võid alati proovides ei jõua. Et siis me saame ju mõnusalt suhelda ka, kuna teadis väga hästi läbi saama, siis saab suhelda ka väljaspool proovi ja ja neid asju arutada, aga hiljem teinekord vabal ajal näiteks varasem partnerlus loomulikult ei ole õpitud, on ta ikka 11 rohkem hinnatakse tuleb kasuks mäluda. Kui on kaks nii haaravat rolli, kas siis tekib ka mingit mõttemängu, et, et kui saaks vastupidi mängida või või neid kujutlusi proovide ajal on olnud? Jah, kindlasti tükib. Nõustun. Me oleme selles selles tükis antud juhul siis on kõige värskemalt lihtsalt meeles, et me oleme neid noh, niukseid mõtte talgusid pidanud nii ühte kui teistpidi ja mitte ainult meie oma rollidesse puutuvaid, vaid ka teisi seal. Nii et noh see on jah, on küll. Kõigi nende rollide võlu võib-olla mingis mõttes, see on ka, et mingis tähenduses nad vahetavadki kohad selle loo arengus. Box töötamise puhul ei saa sellest nagu teemast nagu üle, kui, kuna nad siiski nagu lõpuks vahetavad rollid ja mis on ka selle etenduse mõttes uuesti nad nii-öelda lähevad teineteisest läbi. On selles tekstis ka üks niisugune lause, et olles idamaalane, ei ole ma kunagi täielikult mees. Kas seda võiks laiendada ka nii, et olles näitleja, ei ole ma kunagi täielikult mees? Mis mõttes täielikult mees, mida siis peaks lahti seletama, mis tähendab küsija jaoks mees või mis tähendab seal hullem jaoks mees? Ma ei usu, ma arvan, et see on pigem irooniline vihje. Ma Vajoskasvalmi vastutanud mainis, et ma ei saa öelda praegu julmalt ja, ja ei ei, mitte mingil juhul või et jah, see on, kui nüüd näod on minu meelest ka mees võib-olla harmooniline. Oma küsimusest. Üks tüdruk on ka meil ka mees, mul on hormoonid. Aga on mingi mingi käibefraas või väidet, näitlemine olla üldse naiselik elukutse. Noh, ma ei tea, kust see tuleb, et see on midagi seotud edevusega prostitutsiooniga restitutsiooniga mees. Ma ei, minu meelest see ei ole nii. Näitamine on väga mehelik elukutse. Ja lõpuks noh, sellesama loo üks teema on ju ka just see mehelikkuse naiselikkuse suhtelisuse Mis puutub üldse nagu mehelikkuse ja naiselikkuse esse, siis minu meelest nädal üldse väga keerulised terminid ja noh, kui keegi söandab väita, et lõi rusikaga vastu rinda, et öelda, et ma olen mees, siis minu meelest ta mõjub naeruväärselt või, või naiselikult või noh, jah, just nimelt, et lähedasel tahab midagi väga sassi või noh, et, et sellised kindlad, mingid soo, määrangud või kuskile millegi juurde, nende pookimine mõjub alati väga nihukest vaidlust äratavalt. Minu meelest Sobolitelevad kõige selgemini alati siis, kui inimene on nagu rahulik ja kindlameelne. Kui inimesel on sisemine rahu ja selgus endast, siis all tema sooroll siis kõige selgemini esile. Nende rollide puhul on põhjust rääkida ka välisilme muutumisest, kui nüüd alustada sellest näitlejannast või näitlejast kui palju nüüd see see puhtväline kest või Krimm, parukas ja kostüümid ja kui palju see nüüd aitas. Või kui palju selles faasis rollidega? Kes meil nüüd see välisilme muutmine aitas ütleme, 50 protsenti kui mitte rohkem. Minul selles igal juhul, selles rollis on väliselt muutumine täielikus kooskõlas kõige muuga, nii et ta on noh, minu jaoks sellest osast täiesti lahutamatu. Nii et ma ei saaks öelda seda, et ükski detailkostüümist vingletail meigist noh, ütleme pisimagi detaili nagu puudumine mind ei segaks vastu pidimi. Segaks väga palju. Ma hakkasin tundma ennast tõelise naisnäitlejana, mulle meiki tehti munga ärritusin pisimagi kriipsule. Ma nägin seda. Mis puutub minu sellesse lõheldasse soengusse? Sellega oli ka jällegi omamoodi noh, ta on omamoodi atribuutika selle loo juures, eks ole, aga noh, ta omandas kuidagi minu jaoks sellise tähendused ootamatult hakkasin tundma ennast hästi kaitsetuna või parukas kadus. Et see tegelikult see aitas nagu väga noh, tundele kaasa või, või sellisel avatusele vä? Et ootamatult polnud vaja otsida vahendeid kuskilt mujalt kui, kui endast veel. Loomulikult on need sellised põhitõed igalt poolt ja alati noh, kõikide rollide tegemiste juures, aga lihtsalt see kuidagi võimendus ootamatult äkki. Meil oli lihtsalt kunagi varem matiga plaanis üks selline grimmihüpe teha, aga siis me jätsime ta kohe meelega siia. Kui vajalik üldse niisugune ilme muutus, noh, laiemas mõttes on või kõrvalt öeldakse või proovitakse külge mingeid ampluaa või stamp, aga, aga kuidas see sisetundes on? On olnud mingit tunnet, et on rollist teise ekspluateeritud mingis ühes laadis, et on vaja midagi kardinaalsemalt muuta. Mul võib-olla on paar sellist hetkelist virvendust olnud, kuid ilm just selle just sellesama lolliga, mis praeguste tuli siis emba tahvleid seal ma, ma leian, et see on just nimelt see on hüppe, mitte selles mõttes hüpet midagi super, hästi teen vaid vastupidi, et et ma olen nüüd Mati hundiga töötades koos vahetunud nagu mingisugust suurt hapniku juurdevoolu. Sest nagu endale enda arengusse nagu näitlejana mingisugust sellist värsket tuulehoogu selle tööga, mis nüüd oli see ümbotalt lai, siis. Mul on tunne küll, et tunded võivad petlikud olla, aga aga et kusagil mingi virvendus sellest sellest olemisest Laval või, või ütleme siis mõtlemisest või tundmisest liikus küll selles suunas mida ma arvan, et võiks kuskil noh, tunneli lõpus olla valguseta kuhugi sinna sinnamaani nagu noh, et vähemalt tee pole Valevist. Noh, see, see tunne küll, et noh, et. Aga noh, mis puutub sellesse küsimusse, mis nagu varem võib-olla on olnud, siis siis meil on küll vahest olnud tahtmine mängida neid rolle, mida Taavi mängib näiteks. Vastanute mängida nende hullemini. Kui nüüd mõelda ja rääkida ka eelmisest Undi lavastusest. Tuua nüüd need rollid veel siia juurde, täna õhta kell kuus viskame lutsu, siis ma arvan, et see on ju ka paras väljakutse selles mõttes, et no et kui üldse mingitest tegelastest on, vaata et igal eestlasel mingites stereotüüpsed ettekujutused, no siis kindlasti Arno Tali ja kiir on, on nende hulgas. Kuidas nüüd õnnestus neile nii värskelt ja nii uut moodi läheneda. Ma arvan küll, et seal need suuresti küll Mati Undi töödema kirjandusliku algmaterjali nõudmised, mis mida täites lihtsalt pole võimalik vajuda kuhugi, mida nende tehtud tunneb ennast, polegi üldsegi mingisugune taotlus olnud ilmtingimata midagi teisiti teha, vaid lihtsalt püüda avatult, läheneda sellele tekstile, mis, mida me siis esitanud. Müütide purustamine on mul väga suur kirg. Moosungajad Mati Undile on see nüüd, mulle see väga meeldis, mul on samamoodi Lutsu ja siis kevade filmi ikooni kogu aeg silme ees, siis muidugi on uus, kui on, mida purustada, nagu samas mitte lõhkuda, vaid just mainitakse, see oli lihtsalt nagu naljana hääldub midagi purustata, vaid vastupidi. Kui Koonsetele tegelastele natuke liha luid juurde teha siis see on alati väga selline laudite tegevusest. Ma julgeks väita, et sa aine iseenesest pani üllataval kombel mõte liikuma või, või ta üllataval kombel avardas mingisuguseid seinu ümber, eks ole, tõmmas selle ruumi lihtsalt laiemaks, mis enne oli kuidagi lihtsalt rahuldanud. Olin sellega, et, et see on nii ja las ta olla või noh, see üldisemas mõttes laieneb ka mujale mitte ainult selle materjali piiresse, see jää. Seal lavaline vabadus või näitlejate hea lavaline enesetunne, mis mis nüüd Undi lavastuste puhul nagu saali kiirgab, kui konkreetselt mõelda sellesama Lutsu lavastuse lõpu peale, kogusid kumb on seal laval koos ja ma ei ole ammu teatris noh, niisugust õhkkonda tunnetanud nagu, et kõik kõik üksteisest hoolivad ja kõik 11 jälgivad niimoodi osavõtlikult ja, ja ja kõik on koos, kõik on mingis ühistundes minu meelest see on mingi suisa omaette just selles ajas, kui nii palju on, on pingeid ja nii palju on kuidagi katki ümberringi. Selle lõpuga oli, oli kummaline fenomen tegelikult juhtus, või noh, oli see iseenesest, et alguses olid näitlejad kohutavalt rahulolematut selle lõpuga et nad ei pea enam olema pinges või nad ei pea enam esitama midagi mati just üks selliseid lauseid, et ei pea midagi enam tegema, et olge rahulikult, tundke ennast hästi ja suur töö on tehtud kõik õhtul selja taga ja ja noh, sellised lihtsad nagu märkused siis tükk aega ja harjunud selle mõttega või aga mingil hetkel, aga mitte ka esietendusel veel vist või kuskil veidi hiljem hakkas asi mõjuma iseenesest tõepoolest väga-väga selliselt värskendavalt kergelt ja mõnusalt. Ja tundub, et vähemalt kõige viimasel etendusel, mis ma nüüd sel kevadel mängisime oli sellega ka publik äärmiselt kaasas või, või ta samamoodi puhkas ka publik ja lõõgastus. Et, et see oli selline kummaline ühtsusele, mis, mis seal, mis seal tekkis, et et jah, väga imelik oli just see noh, keegi meist polnud väga rahul selle lõpuga, et kuidas teise ikkagi ei ole, see venib ja mis iganes. Ehkki, niikaua kui ei pinguta noh, umbes mingid sellised hirmud võisid lekkida. Aga jah, see oli kummaline, vähemalt viimasel etendusel oli see küll täiesti selline. Ootamatu katarsise lõpus. Need kaks lavastust olidki Taavi Eelmaa esimesed tööd Patti hundiga koos või hapniku juurdevool, aga kui nüüd kuidagi lähemalt katsuda seda hundifenomeni Teede sõnastada iseloomusta mind temasse kuidas? Kui harituste läheneb igale materjalile, vähemalt nendele, milles mina olen. Nende osalevad muidugi momendinutgenevalt eelmised lavastused. Sugusest orienteerumist paljudes erinevates asjades, kinos, moes, teatris, kirjanduses kõigest sellest ja see ei tähenda mitte sugugi seda, et et paljude Aitud tähendab halvasti teha, vaid pigem just see on vastupidi, vanuks võrdluseks Šankokto, kes oli. Tippmitmelgi alal, kuidas tema nagu suudab mu isiklikku kogemust väljend just nimelt kultuurilooliselt inimkonna, inimkonna looliselt nii-öelda ühesõnaga muutuma isiklik kogemus osaks millestki palju suuremast, mitte vastupidi mitte taandada siis kõike ajalugu oma vahetuks isiklikuks, mõnikord isegi tüütuks kogemuseks, nagu pahatihti juhtub. Mait Malmsten juba kuus aastat Undi lavastustes mänginud, kas võib öelda, et te oletegi hundi näitleja? Oi, et on juba oma lavastaja. Noh selle selle tõesti, miks mitte noh, kui, kui neid nii palju on seda koostööd olnud. Aga ma pean tunnistama teatud kurbusega et noh, esimesed kokkupuuted temaga, ma lihtsalt ei suutnud jõuda samale lainele või või, või noh, kas ma seda praegugi suudan, aga, aga, aga noh, Ma räägin, et kuhugi võib olla teel olles võib millestki juba aru saada, aga noh, see on ikkagi äärmiselt põnev olnud ja noh, minu jaoks äärmiselt arendav. Jah, sest see algus oli hästi vara tegelikult lausa teatrikooli ajal. Jah, see oli vist isegi viimasel kursusel. Jah, isegi kaks tükki viimasel kursusel. Naiste koolial Gertrud, aga veel midagi selle hundi kohta lisada või? Ma ei julgeks väga oma õpetajatest nii väga arutluse alla võtta, sest ma kardan eksida. Ma püüan pigem vaikselt omaette mõtiskleda. Mõnes mõttes ongi ju need niisugune natuke paradoksaalne paus nende mõlema Undi lavastusega pater flai juurde tagasi tulles, kuivõrd need selle kahe etendusega selle tunnetuse kätte sai? Ega väga vist ei saanudki, sellepärast et noh, ma julgen rääkida enda tunnetest, et peale esietendust mul mingisugust sellist õnne joova küll ei olnud või mingisugust Kohutavat rõõmupurset või, või midagi sellist, mis muudaks kontrollimatuks kogu olemise või, või noh, mis vahetevahel tekib. Ma tahan seda öelda, aga seal pooldada ei tekkinud, ei tekkinud ka peale teist etendust ja mingisugune kummaline ohutunne on kummaline, selline. Ma, ma pigem olen äraootaval seisukohal, et see kõik ei ole veel päris nii või ütleme siis, ma mõtlesin ka, et mul pole, mul oli nagu sarnane tunne Vaiduva aga samas on seostanud seda sellega, mul on tunne, et ega see etendus nagu nagu seesama probleemgi, mis sama emotsioon, mis selles etenduse lõpuks nagu tekib sama mõte, mis nagu sinna lavale või saali hõljuma jääb. Nagu see on valmis, saamatu, minugi näitleja tunne seal selle etenduse suhtes. Samamoodi valmis, saamatu etendus on loomulikult valmis ja nii nagu ta on. Aga see, et mul samamoodi tekkinud mingisugust valmisoleku orgastilist joovastust, vaid et sama mõte, mida see etendus kannab näeb minust samamoodi edasi ja samamoodi isasega minu seesmine valmis. Nii et selles mõttes ma ei karda isegi seda pausi, mis puudutab Milk näitlejad ette, kuna seesama asi kerib minu sees ilmselt väga kaua veel. Ma usun, et ma ei kaota seda esialgset värelust, mis nagu on tekkinud oma jutuajamise alguses rääkisin, et ootamatult muutus isiklikuks seda lugu ja ja kogu see tegemine siis siis ta ei olegi just täpselt ta ei olegi mingisuguse asja valmis saamina, peetan protsessi lihtsalt mingisugune ähmane algus või keskpaik või mingisugune osa, et mistõttu see tunne ei saanudki olla lõplik vä. See isiklikuks muutumine, kui tihti või kui harva seda ette tuleb. Mõnede rollide puhul. On see erandlik tal antud juhul oli ta erandlikke, aga see ei tähenda seda, et, et noh, see on minu ülesanne, püsivaid asju, isegi kui ta ei ole, siis mõni asi lihtsalt kolksub paremini. Et kui ei ole isiklik, kuidas siis teete isiklikuks, aga selle etendusega oli nii, et see koobas kuidagi järsku risk nagu iseenesest tuli oli kohal ja noh, ütleme isiklikus mis seal tekkis, samamoodi hämmastas mind ennastki, nagu Siinse isiklikus on rohkem nagu kuidas ma ütlen noh, mitte nii otsene, vaid pigem mõtteviisi või selles suhtes isiklik. Mõni roll võib olla isiklik mittegi selles suhtes, et sul on väga sarnane kogemus olnud või või nii, aga mõni roll on just hea siis, kui seal väga palju kaugenenud iseendast, võtad seda isegi äärmiselt külmalt ja teen midagi väga kalkuleeritult, mitte et ma seda kunagi oleks osanud teha, ma lihtsalt mõtlen selle peale, mida kõik võiks teha. Aga Ma kujutan muidugi seda, et ma olen nõus ravima Selles näidendis on juttu enesepettusest, fantaasiast, reaalsusest ja kui nüüd seda veel laiendada teatrile üldse. Kas teater on ka niisuguse enesepettuse liik? No siin ümber üldse väga tõelist on. Kui palju me ikka näha tahame ja läheme ikka seda, mida me tahame näha ja seda ei taha tõukame endast eemal alateadlikult kive läks kõik selline illusoorseid on siin väga palju üldse ümberringi, ma ei usu, et teater oleks väga erandliku seisukorras sellest selles maailmas samamoodi kassaaka, õhtused uudised on reaalsus. Kas minu pealsuse ole tankid, laibad ja nendes on see, et mis kell üheksa hakkab õhtul ja mis peaks väljendama objektiivset reaalsust? Ei ole reaalsus selles mõttes samamoodi ka lahkas reaalsus on busside töölesõit. Tähendab, teater on, võib isegi tunda, mitte ei tundu, vaid kohati on isegi tõelisem reaalsus kui kui, siis nagu igapäevane tegevus. Minu arust oleks hea näide, nagu tullakse kunagi läbinud konso ajakirjandus või noh, ühesõnaga, et kui minnakse näiteks tõepoolest siis tööd tegema, reportaaži romurallist aga kirjutatakse hoopiski ümber seisvad, sest inimestest, oma tunnetest, mis mind valdavad sel päeval alates hommikust esimene sekka mahub ka kuskile auto autom palli, noh, et siis, et võib-olla on see hoopis rohkem informatiivne või, või rohkem ütleb kellelegi või lugejale või, või noh, mis on samamoodi ühe inimese subjektiivsus vesisena teiste jaoks võib olla illusioon. Et mine tea. Selles mõttes teater ikkagi siis on üks võimalusi midagi olemuslikuga tegeleda. Küll see on üks võimalus, samamoodi on olemuslikuga võimalust tegeleda kodus raamatut lugedes. Ja samamoodi, inimene, kes kirjutab raamatuid, teeb lavastuse, ei pruugi soovi tegeleda, selle ole olemuslikum, aga võib-olla mõnegi hoopis tühisemad vahest, nii et see sõltub kõik nagu inimese enda soovidest ja ma ei ütleks, et see oleks enesepettus, pigem enesetunnetamine.