Filmiga ja. Tere, mina olen anne promic. Alanud on selle aasta esimene helikaja, mis on ühtlasi ka muusika-aasta esimene heligaja ja teema aastast teeme me tänavu juttu vähemalt kord kuus. Esimesed muusika, kas tal sündinud ilmakodanikud on juba saanud endale viled ja tunnistused ja esimesed lapsevanemad salvestanud oma laste hääli. Täna on aga see päev, kus Eestile sünnib veel üks pealinn ja selleks on Põlva 140 aastat tagasi sündinud pillimeistri August Teppo auks saab Eesti omale lõõtsapealinna helgaja. Helikaja stuudios on need muusika-aasta projektijuht Kristel Üksvärav. Tere. Tere. Mis on siis see, mis peaks just muusikaaastat eristama? Ühest tavapärasest aastast loomulikult, nii nagu ma olen varem öelnud, et arvatavasti liikumisaastal toimus vähemalt sama palju kontserte kui sellel aastal ja loodetavasti toimuvad kontserdid ka järgmisel aastal ja meie muusikaelu jätkub ja edeneb siis mina nagu iseenda jaoks olen selle lahti mõtestanud või mõelnud, nii et oluline on just mõelda selle muusika rolli peale meie elus ja mida muusika meie jaoks tähendab. Minu jaoks muusika on mälestuste hoidja. Kui ma kuulan mingit muusikapala, siis mul tulevad meelde mingisugused hetked, sündmused seostuvad väga konkreetsed inimesed ja minu jaoks on nagu minul mingi selline pagas ja teinekord see võimaldab mul kusagile põgeneda nii-öelda, et kui ma kuulan mingit muusikat, siis ma tahangi sattuda sinna, võtke tagasi, kus ma olin teistpidi võimaldab jällegi üllatuda, sest inimesi, kellega ma võib-olla mingil hetkel olen olnud ja on tundunud väga selline emotsionaalne, see kõik, ja siis järgmisel hetkel sa vaatad seda eemalt ja kaugema pilguga rahulikumalt ja mõtled, et elus ongi erinevad hetked ja erinevad kogemused ka minul hästi, paljud asjad jäävad ka meelde just läbi muusika. Nii et ka need, kellel on väikesed lapsed, et nad mõtleksid selle peale, et mida muusika nendele lastele annab, kuidas muusika neid lapsi arendab ja et nad näiteks leiaksid võimaluse panna lapsi muusikakooli. Et just selliseid mõttearendusi, aga seesmisi, arutelusid. Nii et kui palju on ju räägitud sellest, et muusika on väga tugevalt seotud meie siis rahusliku või kollektiivse identiteediga, aga siis laiendada seda ka tõesti sellisele üksikmälule üksikinimese lugudele, mis on seotud muusikaga, olgu siis kas tema lapsepõlvest või kasvõi nende lugudega seoses, mida on rääkinud siis vanaema või vanaisa või mis on siis kuskilt suguvõsast? Ja selles mõttes oleks hästi tore, kui inimesed leiaksid selle aja selles meie kiires maailmas ka mina olen noh, arvatavasti just tulenevalt sellest rollist muusikast projektijuht ja ma olen pidanud nagu selle peale rohkem mõtlema, aga ma olen teinud seda väga hea meelega just leidnudki selliseid seoseid, mingid lood, mis on mind väiksest peale saatnud ja mida nad mulle nüüd tähendavad. See on juba hästi suur võit minu jaoks, kui mingi osa inimestest seda tõesti võtab niimoodi mõelda ja teha. Ja loomulikult siis on seda toredam, kui, kui leitakse, et muusika on inimeste elus oluline ja neid kõnetab noh tihtipeale ongi ju nii, et mingit muusikapala kuulata, kas see võib aidata sind rohkem kui teine inimene sinu kõrval? Sa ei pea talle midagi ütlema, sa saad kuulata, aga sa saad ise mingisuguse emotsiooni või sa saad rahuneda või vastupidi, saad energiat juurde. Et selles mõttes on muusikaga ka nagu lihtne suhelda ja ma loodan tõesti, et ka erinevaid selliseid diskussioone ja arutelusid muusika aastal tuleb. Et see ei ole selles mõttes ainult nagu muusikakuulamisaasta, vaid ta on ka erinevate mõtiskluste ja diskussioonide aasta. Ennem sa mainisid just see laps ja ka vanemad mõtleksid selle peale, et lapsed võiksid õppida muusikat ja nii mitmedki sele muusikast algatused on ju tegelikult täitsa otseselt lastega seotud, et näiteks just beebisümfoonia, mida siis nüüd hakkavad eesti heliloojaid kirjutama aasta lõpus ma saan aru, et esimesed helifailid sündinud beebide lalinaga on juba sinu juurde saabunud. Esimesed vallid on saabunud tõepoolest, neid on väga lihtne üles laadida, sinna sobivad erinevad tõesti telefoniga ja diktofoni tega mude vahenditega salvestatud failid, tänapäevased ja need ei pea üldse olema väga pikad. Aga ma siinkohal veel kord nagu kutsun kõiki üles, et julgelt need, kes on saanud värskelt lapsevanemateks, siis on võimalus ja suurt elevust tekitas seesama teema ja üldse laste nagu nii-öelda tunnistuste jagamine kõikidele, kes sünnivad ja siis nende helifailide kogumine ja, ja see beebisümfoonia ka nüüd neljapäeval, Soomes, kus ma osalesin ühel pressikonverentsil ja rääkisingi Soome ajakirjanikele muusika aastast. Ja nendelt oli ka küsimusi, et kas ka näiteks Soomest võiks saata neid helifailed, et ega siin otseselt nagu ma kuskilt nagu niimoodi kätt ette ei pane või piire ei sea, et tegelikult ongi toredam kui sellest saab nagu ka täiesti rahvusvaheline projekt, et selles mõttes saab näha põnevam. Ja lisaks see projekt siis sellele ettevaatav nii-öelda tulevikku läbi nende lasteaias muusika aastal sünnivad, vaatab ka ju väga palju minevikku, sest õnnelikul kombel on muusika-aasta sattunud just sellele aastale, kus on väga palju meie muusikaelus oluliste inimeste juubelid. Enam muidugi räägitud Arvo Pärdi ja Veljo Tormise juubelitest, aga. On ka erinevaid sünniaastapäevi, mida me tähistame näiteks Tubin 110 ja augusti poolsada 40 sellega seoses just on hea ära mainida, et täna saab Põlvast lõõtsapealinn, toimub erinevaid üritusi, saab vaadata lõõtsa sisse, proovida ise lõõtspilli mängida, saada teadmisi sellest osast juurde ja need sellised lõõtsapealinna sündmused toimuma tegelikult läbi aasta kuni siis novembrikuuni välja, et on palju erinevaid ettevõtmisi, et see on ka just üks selline muusika-aasta, aga programmis olev sündmus aga ka kindlasti ma tahaksin ära mainida ka koorijuhi dirigendi ole vaja, kellel tänavu detsembris täitub 80 aastat, nii et, et neid inimesi on ja, ja minu jaoks on hästi oluline neid inimesi märgata ja neid ka siis tänada, esile tõsta. Et ikkagi me näitaksime oma sellist rõõmu ja tänu nende osas üles siis, kui nad on meil olemas. Et tihtipeale me eestlastena oleme sellised, kes siis, kui neid inimesi enam ei ole, siis küll nagu leiame, et nagu nüüd mida see kõik meile tähendas, aga et nagu võiks jõuda sinna faasi, et väärtustada ka siis, kui tõesti Need inimesed on ümber on ja kes seda seda tunnustust väärivad, et neile seda jagada? No see muusika aasta programm on nüüd väga suur ja lai ja tihe ja tõesti ükshaaval meie kõigist kontsertidest rääkida ei jõuagi. Aga kui sa nüüd ise seda vaatad, mis on sealt võib-olla sellised sündmused, mida sa ise tahaksid esile tõsta või mille üle sul on eriti hea meel? Igas kuus tõepoolest toimub päris palju erinevaid kontserte, muusikasündmusi, festivale on laiema haardega, väiksema haardega. Kui programmist vaadata, siis tõesti näeb, et on Narvast, Hiiumaani ja Tallinnast võruni erinevaid asju. Ja see sündmuste kalender jätkuvalt sinna saab oma sündmustest jätkuvalt teada anda. Aga kui nüüd niimoodi lihtsalt kuude lõikes mõned asjad välja tuua, et siis näiteks märtsis on Elleri nüüdismuusika päevad tar tus aprillis, on täiesti uue algatusena. Sellel aastal on noorte Eesti muusika päevad, et kui on nagu varasemalt 35 aastat on tähistatud eesti muusika päevi, siis, siis nüüd tuleb juurde just selline noortele mõeldud osa. Aprillis on ka jätskaar, ehk siis on Jatsugu. Mais on Arvo Pärdi ja Robert Wilsoni adume passioon, millest palju on juba räägitud. Räägitakse ilmselgelt ka veel edaspidi, aga on ka poistekooride festival siis augustis. Veljo Tormise loomingut saab kuulda igas maakonnas. Samamoodi on tulemas augusti alguses üks suur Veljo tormisega seotud projekt, mida Tõnu Kaljuste juhib ja Veljo Tormise tehakse nii-öelda kummardus ka juba maikuu ses Kuusalus mis on mai lõpus, kus toimub nii-öelda nagu laulupidupäev läbi erinevaid sündmusi. Et eks need nii tormise kui Pärdi juubelit tähistamised jagunevad juba nagu kogu aasta peale ära, et nad õnneks ei ole, ainult augustis ja septembris. Ja siis esimesel Oktoobri rahvusvaheline muusikapäev, mis see aasta ka tuleb jällegi natukene teistmoodi kui varem ja novembris arvatavasti siis ka kui nüüd mitte enam rääkida kontsertidest, vaid oleks ka plaanisse muusikavaba päeva korraldamine. Ja detsembris see jääb siis juba see beebisümfoonia valmimine ja muusika-aasta lõpetamine. Kui paari asja veel mainida, et siis 16 mai on selline kuupäev, kus öös on muusikat kõikides muuseumides üle Eesti et saab otsida endale sobivat muuseumid välja. Sellest antakse ka kindlasti teada, mis need täpselt programmid on, aga muusika igatahes muuseumidesse viiakse. Samamoodi toimub muusika-aasta raames Eesti vabariik 100 muusikasündmuste ideekonkursi väljakuulutamine seal nüüd juba täitsa märtsi alguses ja mul on ka hea meel ja suur rõõm selle üle, et koostöös Eesti televisiooniga rahvusringhäälinguga igal pühapäeval on kell 10 õhtul või siis peale haka nädalat eetris muusika-aastale pühendatud saade kõlab hästi. Kus siis ka käivad läbi erinevad teemad, erinevad muusikud, erinevad muusikalised fenomenid. Ja märtsist algab ka vikerraadios programm muusika kuulamis ABC, mis sügise poole peaks olema eetris raadio kahe kanalil, et siis on ka nagu koostöö sellise kahe suhteliselt erineva sihtrühmaga raadiokanali vahel, kus ka peaks tulema erinevaid stiilinäiteid, teadmisi, kõike sellist põnevat, nii, et saada enda teadmisi proovile panna. Iga päev, iga aasta oktoobri alguses on tõesti päev, kus kontserte on haruldaselt palju, need algavad juba hommikul kella seitsmest ja lõpevad tõesti alles, võib öelda öösel. Mõnel muusikul on sellel päeval esinemisi võib-olla 10 tükki aga et siis sellele vastukaaluks on järgmisel kuul hoopis muusikavaba päev, et mida tähendab muusika vaba päev, et kas see tähendabki seda, et kõikjal meie ümberruumis ei peakski kõlama üldse muusikat, kas ei peaks kõlama kontserte, kehtib see eelkõige sellise muusika kohta, mida me kuulame. Taustaks? Muusikavaba päeva tulidki mul tegelikult just sellest, et väärtustada seda muusika kuulamist ja muusika rolli meie elus ja tabada ennast ka sellistelt mõtetelt, et kui palju me üldse suudame olla nii-öelda vaikuses, kui palju me tahame olla vaikuses, ega see ei ole ju kohustuslik tegelikult kellelegi, kui me tunneme ennast tõesti mugavamalt ja paremini, nii et meie ümber mingid helid toimivad nad aitavad meid kuidagi iseendaga paremini hakkama saada, siis ilmselgelt ei ole mina see, kes ütleks, et nüüd, et seda ei tohi teha vaid et pigem, et tajuda just näidet, miks me midagi teeme. Mis eesmärgil, et ma arvan, et kaubanduskeskustes on, võib olla täiesti nagu väga peensusteni paika pandud, arvestades inimeste ostukäitumist, millise muusikaga inimesed ostavad, rohkem ostavad vähem ma olen ka kuulnud näiteks, et on ka selliseid kaubamajasid Euroopas, kus õhtuti pannakse mängima klassikaline muusika ja seda just selle eeldusega, et siis varastatakse vähem, on erinevaid asju, ilmselgelt ei toimu lihtsalt ka ilma põhjuseta kogu see muusika edastamine kaubanduskeskustes näiteks või kuskil juuksuris või massaažis ja seal on ilmselgelt tal on oma roll, aga just et mis roll see on ja, ja kuidas me siis tunneme, kui seda äkki korraks ei ole, et siis nagu alati, nii et kui seda inimest ei ole, siis me hakkame tundma, et kui oluline oli, et ka sellel taevale tunda, et, et kui, kui meil seda muusikat ei ole, et mis mõttes ta siis meie jaoks oluline on? Jah, muusika avalikus ruumis on ju ka see teema, mille üle väga palju arutletud ja väga sageli just selles võtmes, et kuna helisid on meie ümber niigi väga palju ja ütleme, kui siis suur hulk inimesi viibis samas ruumis, siis selge on ju see inimeste muusikaeelistused on erinevad. Suhteliselt keeruline on jõuda ju kokkuleppele vahel selle üle, et et missugune muusika peaks nüüd kõlama siis näiteks lõunasöögi kuskil bistroos ja missugune siis õhtul restoranis ja olen isegi kogenud seda, et vahel kuskil, paludes muusikat kas vaiksemaks panna või ülepea kinni keerata on vastuseks, et meil on niisugune reegel, et omanik ei luba muusikat kinni panna. Tegelikult selle taga on ka, see on väga nagu mitmete inimeste töö ilmselgelt, et noh, nii nagu raadiosketud koostatakse playlist, et, et samamoodi, et ka söögikohas on see rohkem või vähem nii-öelda välja arvestatud, et mis tugevusega see muusika peaks olema ja mis muusika seal üldse peaks kõlama ja kellel siis on rohkem, seal on nagu võimalusi ja tahtmist sellesse teemasse süveneda, sellega tegeleda seal saab minna ka üsna süvitsi kuni tõepoolest sinnamaani, et kas muusika meid kuidagi aktiveerib rohkem sööma või näiteks tean seda, et kui pannakse ette valge taldrik siis inimene sööb valge taldriku pealt rohkem kui värvilise taldriku pealt. Et noh, samamoodi saab teha ju ka katseid, et kuidas muusika meile mõjub, kui me oleme restoranis psühholoogilised asjad ja siin oskavad kindlasti kaasa rääkida ka paljud nagu muusika ka tegelevad muusika mõjusid, uurivad inimesed ja muusika peudid ja ma väga loodan, et neid ka nagu selle aasta jooksul nendesse teemakäsitlustes kaasata. Oled sa enda jaoks ka välja mõelnud, mingisugused eesmärgid, mida sa tahaksid selle aasta jooksul saavutada? Kui tegelikult need asjad, millest me oleme rääkinud nüüd nagu selle nii-öelda kontsertprogrammiväliselt, et kui need õnnestuks ellu viia, siin on veel mõtteid, et kuidas muusika võiksid olla, laulvat teavitused kuskil rongides ja sadamas ja lennujaamas ja nii edasi. Ja neid ideid on ju veel, et kui neid õnnestuks ehk ellu viia nii, nagu need on mõeldud ja planeeritud, siis ma arvan, et ma olen juba väga rõõmus ja kui õnnestub tekitada diskussiooni muusika rolli üle meie elus, siis ma olen ka juba väga rõõmus. Ja tundub, et natukene ongi juba käima läinud, sest ta ikkagi inimesed sellel teemal on valmis arutlema, kaasa mõtlema, rääkima, lihtsalt loodan, et see ei ole nüüd ainult selline aasta alguse ja teema-aasta käivitamisteemat, selle juurde õnnestub jätkuvalt jooksvalt tagasi tulla. Ja loomulikult tahaks ka seda, et mitte ainult meie inimesed, eestlased ei räägi muusikast või käi kontserditel, vaid et ka siis selle eesti muusika leiavad enda jaoks ka Eestit külastavad turistid ja välismaalased, et siin on nagu hästi palju neid erinevaid suundi ja tahkusid ja loomulikult tahaksid, testist kirjutatakse välisajakirjanduses ja tehtaks arvustusi ja siin saavad kõik muusikud lihtsalt oma heade esituste ja heade tulemustega kaasa rääkida. Aga siis. Aitäh, ja ilusat jätkuvat muusika-aastat kõigile heliga. Stuudios oli muusika-aasta projektijuht Kristel Üksvärav, kes rääkis meile, mis meid muusika aastal ees ootab. Aga mida me tahaksime, et muusika aasta muudaks? Helikaja stuudiosse, on nüüd jõudnud, võiks öelda, et kolmandik Eesti muusikanõukogu juhatusest härrased Marko Lõhmus, Olav Ehala ja Toomas Siitan tere. Tervist. Kuidas teie näete seda, et mida peaks muusik aasta ühele keskmisele Eesti inimesele ütlema? Küsimus ei ole võtaks ühe provokatiivse ideega ja sellest muusikaaastast, see on nimelt üks muusikavaba päev. Et kas inimesed märkavad seda, kui kaubanduskeskustes ja teenindusettevõtetes äkitselt üldse muusikat ei mängita, kas nad märkavad seda ja, ja kuidas see mõjub positiivselt või negatiivselt. Teine küsimus on, et kas märgatakse seda nukk üleüldse, kust see kinni käib. Aga jah, see oli üks, üks võib-olla jah, võib kõige värskemaid ideid, mis just nagu näiteks seda, et mis siis saab, kui muusika ei ole meie ümber, mis tegelikult vist ei ole päris see muusika, mida muusika aasta ellu kutsunud on silmas pidanud, ehk et pigem nagu me räägime käegakatsutavatest võib-olla tulemustest, eks ju, et liikumisaasta meil just värskelt oli, et mingist uuringud, mis on ennem seda ja mis on pärast seda ja palju inimesed siis selle võrra rohkem käivad metsarajale jooksma said, siis peaks mõõtma seda, et kas inimesed, et näiteks käivad kontserdil rohkem aasta pärast või et kas see muudab, et, et see võiks olla ju üks eesmärke. Aga üks eesmärk ja mis on ju olnud muusika-aasta puhul, on kaasata noori või kõnetada noori teha noortele ja noortega. Siin võiks olla ka täiesti konkreetne tulemus, et kui peatselt valitav parlament jõuab oma tegemistega nii kaugele, et hakkab järgmise aasta eelarvet kokku panema, et kas siis sellise huvihariduse rahastamine on seal sees või ei ole, sest üks suur osa muusikast on ju ikkagi ja, ja vastupidi, huviharidusest suur osa ongi muusikaga tegelemine erinevates koolitüüpides, sest muusika on tantsu kõrvaleriala, mis nõuab väga pikka ettevalmistust, see ükskõik, mis tasemele inimene ka välja jõuda ei tahaks. Et see on üks konkreetne, minu meelest tegevus selle aasta jooksul näidata selle vajadust ka nendele inimestele, kes otsustavad riigi rahakotile. Ja minu meelest on see mõtestamise ülesanne meie kõigi ees ja mõtestamine kõikidel tasanditel, siis alates sellest kõige tavalisemast muusikaga suhtlejast kuni siis nende otsustajate, nii nende rahavoogude suunajateni lihtsalt viia inimesteni seda arusaamist, mida see valdkond meie jaoks tähendab. Mis vajadus on meil selle muusika järele, sest et tõesti mõnes mõttes me võime ju öelda, et muusikaaastal ei juhtu suurt mitte midagi, tehakse muusikat nii, nagu alati on tehtud. Et nii-öelda põhitegevused iseenesest ju nagu ei muutugi. Aga üks oluline tegevus võiks olla tõesti siis järelemõtlemine, sellest rääkimine, selle teadvustamine, mis muusika on, mida ta meile tähendab, mida ta meile toob inimestena lihtsalt. Jah, nii see võib ju olla, et kuna muusikat on tegelikult kogu aeg meie ümber väga palju ja nüüd palju on ka juttu olnud sellest, et kui me seda pidevalt kogu aeg igal pool kuuleme see on muutunud niivõrd iseenesestmõistetavaks, siis me tõesti võib-olla ei suuda seda enam niivõrd, et hinnata või mõtestada või võib olla kasvõi mitte seda enam keskendunud kuulata, et kui siis tõesti oleks üks päev, kus seda meie ümber üldse ei ole, et, et võib-olla see vaikus oleks siis alguspunkt selleks, et mõelda, milleks me ikkagi tegelikult üldse muusikat enda ümber vajame. No konkreetselt sellel aastal selleks muusika aasta eelarvest on ju palju räägitud, et sellest tegelikult reaalselt ju vahendeid ei ole, et midagi nagu otseselt siis teha või, või muuta ka, et, et mis võiks olla need võimalused, et kuidas panna inimesi selle üle mõtlema, et milleks meil ikkagi muusikat vaja on ja kuidas me saaksime seda ka veel võib-olla veidi rohkem enda hüvanguks ära kasutada? No meedia on siin esimene meie partner, mis siin salata, selleks on üks, üks konkreetne. Asi kaablist ju r juba kokku lepitud. 36 nädalat on igal nädalal vist üks, kolme minutiline erisaade pärast aktuaalset kaamerat, et juhtida tähelepanu mingile muusika nähtusele eesti muusikas. Jah, need saated juba jooksevad, noh sama selle kolm minutit on jälle suhteliselt lühike aeg. Noh, hea seegi sellest jutust Käib juba mitu korda läbise vaikuse, teie maa, mis on minu jaoks väga intrigeeriv, tegelikult algab iga muusikavaikusest ja just see vaikuse ja muusika vahekord nagu inimese enese sees on kuidagi kaduma läinud, sest sest et me kasutame muusikat pigem nagu selle vaiku kui see peletamiseks. Ja niiviisi saab temast ruumi kaunistus või, või meelelahutus, taia, tape, tapeet ja selle asemel, et seda meelt inimeses keskendada, seda meelt ühendada, mida muusika võib olla ainsa niisukese meediumina tõesti suurepäraselt, suudab siis öelda, et suurt osa muusikat on hakatud nii-öelda valel eesmärgil kasutama ebakohaselt. Siin jõuame jälle selle nii-öelda selle piirini, mida ikka tahetakse tõmmata ja väärtmuusika vahel, et et kui siis ikkagi selline tõeliselt hea väärt muusika, mida inimene keskendunud kontserdil kuulab. Peaks tõesti temast siis tekitama sellise kunstilise elamuse, et ta saaks nii-öelda paremaks inimeseks või või jõuaks mingitele aru saamistele, milleni teda võib-olla muud vahendid ei, ei saa viia, siis popmuusikat ikka kuulatakse võib-olla enamjaolt just otseselt oma emotsiooni mõjutamiseks ja see ei pruugi võib-olla alati inimest nagu sügavamalt mõjutada. Minu meelest see küsimus ongi kuulamisega, me ei suuda täna enam neid žanre ja neid valdkondi muusikas eristada selgelt sellest joone tõmbamisest on nii palju juttu olnud ja me ei saa sellega hakkama. Aga küsimus võiks olla vastatud sealt kaudu, kuidas me muusikat kuulama. Kas see on just nimelt see, see ruumitäide või on see miski, millele me keskendume oma tähelepanu. Mis teistpidi annab midagi vastu meie inimeseks olemisele. Ma isegi toetasin mingil hetkel seda kuulamise, üks sõna, see võiks olla see kõige olulisem märksõna muusika aasta jaoks üldse. Ainult kuulamine taandab välja muusika tegemise millest oleks kahju, samas, kes saaks muusikat teha, ilma et ta kõigepealt kuulaks. Ja teine pool on ju see. Miks muusikat luuakse, et see sinu poolt toodud näide muusikast mis on siis nii-öelda peediks kujunenud, aga väga suur osa sellest popmuusikast on ka selle mõttega kohe tehtud. Et ta ei olegi ju kuulamiseks, vaid kuulmiseks või kuskil taustaks. Mina küll ei saaks öelda, et minu jaoks kuidagi siin zhanripiire pidi sees ei läheks, et rokkmuusikasse või mingisugustes sellistes žanrites on, on väga palju sellist muusikat, mida tulebki kuulata millest see tuleb samamoodi süveneda nagu nüüdismuusikasse või, või nii-öelda klassikalistesse žanrites, et aga jah, see, miks teda on tehtud, on ju tegelikult kohe äratuntav, isegi pole vaja kuulata, vaid lihtsalt kuulda. Sellele kõigele mõeldes kas ei võiks või peaks olema muusika aasta märksõnaks siis hoopis vähem, aga paremat muusikat. Sealt tähelepanu juhtimist nendele asjaoludele, mida sa just äsja mainisid ja, ja seda saab tõepoolest, nagu Markovi mainis, eelkõige läbi meedia teha. Ja muusikud ise ka kindlasti kutsuksime kõiki muusikuid üles, ise selle aasta jooksul rohkem nendel teemadel üles astuma. See tähelepanu muusikale, see laieneb minu jaoks tähelepanule heli suhtes üleüldse see on üsna kole mõelda, kuidas meie keskkond on helides reostada ja võib-olla rohkemgi veel siis mitte muusikalistest õlidest. Aga väga tõsiseks küsimuseks võiks tõusta selle aasta jooksul ka näiteks see, kuidas avalik ruum suhtleb üleüldse inimese kuulmismeelega. Näiteks siin just viimastele laevadel on tõusnud üles küsimus kinohelist sellest, kuidas ta tegelikult tuhmistab, nüristab inimese kuulmismeelt lihtsalt sellega, et ta on ülemäära vali. Aga see ülemäärane valjus on täiesti tavaline ka näiteks rokkmuusika kontsertidel. Ja Ma nüüd oma kuulmist kuidagi eriliseks arvata, aga, aga ma kahjuks tõesti usun, et väga suur osa neist inimestest, kes seal puldil seda sõrme hoiavad, nende kuulmine on ummistunud ja me peame lihtsalt ka selle eest hoolitsema, et meie kuulmisorganeid neile tehtaks. Haiget. Saatejuht võiks küsida Olav Ehala käest, miks ta kinos ei käi. Ja täpselt, ma olen seda korduvalt öelnud, et ma olen üritanud, aga just sellesama helitugevuse pärast olen loobunud. Ja isegi mul on selline lausa äärmuslik kogemus ühelbeeeffi festivali lõpetamisele lõpufilm, mis oli esitamisel siis selles praeguseni meeleolukordades, siis oli ta veel Nokia kontserdimajas, ma ütlesin, nihukene, seal on eraldi helipult eraldi helimees. Kes oskab seda asja normaalset tööd. No ei olnud võimalikule. No kahjuks see nii olema ja mitte ainult kinos, vaid tõesti ka, et mina pean ka tunnistama, et minu muusikaline silmaring on väga kitsas just tänu sellele, et ma ei saa käia praktiliselt mitte ühelgi popmuusika kontserdil, sest mul lihtsalt lähevad kõrvad lukku ja mul on sellest tõesti kahju, et, et see helid tahetakse alati nii tugevaks ja samas on mul ka mulje, et suurt osa inimesi absoluutselt ei häiri, sest vastasel juhul ei oleks see saalitäis. Et kas siis ongi inimeste kuulmismeel juba niivõrd kahjustunud? No see on seesama, millest Toomas rääkis jah, et, et see nii-öelda see reostamine või heligrafitit meie ümber, mida me ühel hetkel ei panegi tähele, et rikutakse üks maja, sõin ära, nii nagu rikutakse ära mingisugune keskkond meie ümber. Mõned peavad seda jällegi kunstiks ja niisamuti mõned inimesed, kes lähevad rokk-kontserdile, ilmselt kui neil kõhunääre ei hakka kaasa resoneerima sees, siis nad ei saa õiget õiget elamust. Ja ma olen olnud selliseid kunstnikke üritusel, kus arhitektuurimuuseumis oli suur all mõeldud inimestele tantsimiseks ja, ja kus oli siis üks diskor, kes tõepoolest tegi kõik, et inimesed sealt saalist välja peletada. Ja ma läksin tegemata märkust ja sain tõesti lopsaka sõimu osaliseks. Kusjuures tema põhiline argument oli see, et inimesed tahavad sõda. Kusjuures inimesed olid põgenenud kõrvalruumidesse, sest et kõigil oli lihtsalt valus. Samas on kindlasti üks aspekt muusika-aasta puhul, millest ainult muusikanõukogus on olnud juttu ja mis on ka eesmärgiks võetud, et elav esitus jõuaks ka nii-öelda mere maadele, et ma olen ise seda kogenud Eesti kontserdikoolimuusika kontsertide sarjas olen esinenud koos Lembit Saarsaluga ja teiste inimestega kuskil tõesti väikeses kohas koolis kus selgub, et need lapsed ei olegi varem kuulnud elus esitust, et kõik helid tulevadki kas raadiost või televiisorist või kuskilt DVD-de peal ja see oli neile suureks elamuseks, lähevad pärast vahendasid, nii et see oleks ka üks selle aasta eesmärke kindlasti. Naturaalne heli vajaks väärtustamist, sest nii nagu elavatel inimestel ei ole vaata üldse kogemustega naturaalse helikuulamisega ja siis vastavalt ega tehniliste vahendite puhul ei ole ju enam seda võrdlusnivood, eks ju, mille järgi nii-öelda hinnata seda heli ühtepidi tugevuse, valjuse mõttes, aga pidiga helivärvide heli, detailsuse ütleme helikvaliteedi mõttes inimesed käivad, et ringi juhtmed kõrvas ja ma olen üsna niiviisi ehmatusega pannud tähele, et tehniliste vahendite tootjad isegi nagu suunavad inimesi salvestama muusikat võimalikult madala kvaliteediga ja ütleme väga tõenäoline, et suur osa inimesi ei ole kuulnud mitte ainult naturaalset heli vaid et nad ei ole ka salvestatud heli niiviisi tõelises väärt, kvaliteedis kuulnud. Ja need on need aspektid, millest tõesti tasuks muusika aastal palju rääkida ja mõelda Nii et siis eesmärk ei peaks olema mitte vähem muusikat ja vähem kontserti, vaid just et suurem osa sellest muusikast oleks tõesti kas kvaliteetselt esitatud ideaalis naturaalne heli või siis tõesti ka väga kvaliteetselt üles võetud. Ja võimendatud helindatud. Aga kui nüüd rääkida muusika rollist üldisemalt, et kas teie olete rahul selle positsiooniga, mis on muusikal praegu Eesti ühiskonnas? Jah, ja ei, mõnes mõttes on muusika ju meie identiteedi üks selliseid vundament üks põhimärker, mida me esitleme kogu maailmale ja teistpidi märkame tõesti mingil moel on see, et meil on muusikud, meil on nii väljapaistvaid muusikuid tõesti harukordselt palju. Et see on saanud nagu teistpidi, enesestmõistetavaks ja meile ei küsita võib-olla piisavalt, et kui palju meil on neid 20 aasta pärast ja kuidas neid juurde kasvab. Et selles mõttes, et see roll on üsna kahetine, minu meelest muusikal. Et kas võib olla vastutajad ei anna alati aru sellest, et see hea, mis meil praegu on, et see ei ole tulnud iseenesest, ei ole tulnud ainult sellest, et meil on palju andekaid inimesi vaid sellesse on ka väga palju panustatud. Siin mängib suurt rolli ikkagi haridusmuusikaharidus, kuidas see tööta teha? Et ka see, mida me nimetame siis huvihariduseks, võib-olla see algaste tugi sellele ikkagi säiliks ja riiklikud õppekavad, mis suunavad edasi keskastme muusikakoolidesse, sealt kõrgemasse õppeasutusse seda süsteemi, mis meil tegelikult on olemas, et keegi seda lõhkuma ei hakkaks. Seda süsteemiga tuleb oluliselt turgutada, sellepärast et tõesti muusikaõpe omapärane ta kestab väga pikalt, ütleme näiteks piibli õpetusega alustatakse viie-kuue-seitsmeaastaselt ja näiteks 15 aastaselt ei ole võimalik teatud asju enam teha, inimesel ei ole võimalik neid õppida enam. Ja, ja see hariduse järjepidevus nõuab rohkem tähelepanu, sellepärast et tõesti, kui näiteks muusikakoolide õpetajad on taandatud hariduse või ütleme, nii-öelda huvijuhi staatusesse mitte vaata, seal midagi viga oleks, aga siin on jutt palgaastmestiku, sest et nad ei ole tegelikult arvatud õpetaja palga vääriliseks. Ja, ja kõik need õpetajate palgatõusud lähevad neist suurel määral mööda. Et kui nagu seda süsteemi ei toidet, ta ei hoita üleval, siis ta ei ole jätkusuutlik. Tallinn küll vist tegin mingi väikese erandi, et ikkagi muusikakoolide õpetajate palgad mingi väikese protsendi tõusid, aga see ei kehti muidugi üle kogu Eesti. Nad on omavalitsuste haldusalas, on meie muusikakoolide süsteem, on puhtalt, ripub ära kohalike omavalitsuste otsustest. Ja sealt need hädad tulevad ja see oli see, millest ma alustasin, et kui ma aasta pärast oleksime sellises seisus, et riik võtaks endale mingisugused kohustused huvihariduse osas siis oleks aasta juba väga suuresti oma ülesande täitnud. Aga kui sa küsid nagu muusika positsioonist ühiskonnas, siis sellega tõesti oleks nagu nuriseda agavad muusikute positsiooni üle, võib-olla tõesti on siin nagu kõvasti arenguruumi, see on seesama palkade küsimus. Aga ka mul vahel tuleb meelde 10 aasta tagune, kui ma töötasin veel Pärnu linnaorkestris, üks sealse linnavalitsuse liikme, selline ütlus, kui taas kord oli kerkinud küsimus selle üle, kas on vaja Pärnu linnaorkestrit või mitte, et noh, et miks seda orkestrit vaja, muusika kõlab ju niigi. Et vot see on seesama küsimus sellest, et muusika ei kõla niigi muusikat teevad muusikud, seda loovad heliloojad ja seda kanalit interpreedid ja ilma nendeta tegelikult seda muusikat ei ole, et kui seda teadvustada rohkem selle aasta jooksul või et see jõuaks rohkemate inimeste teadvusesse, siis oleks ka juba hästi. Ja ütleme, muusika roll näiteks avalikus meediavoos, sellega ei saa ka olla päriselt rahul, ütleme näiteks pusika puudumine meie päevalehtede külgedel teeb murelikuks see nüüd jälle vana teema kuskilt maalt, et võib öelda, et eks eraomandusse läinud meedia ta jah, on orienteeritud kasumile ja ja otsustab ise. Aga siin paljudes riikides on olemas selle jaoks ka riiklik tugiriigi poolt nii-öelda ostetakse kvaliteetlehtedes ka muusikateemasid. Kui me meenutame nüüd nädalataguses sirbis ilmunud artiklit siis sealse Toomas kirjutasid just ka sellest mida tegelikult muusika võib head teha meile peale selle, et me lihtsalt saame sellest kuulamisnaudingu võib-olla siis see võiks olla samuti üks eesmärk, et hakatakse rohkem nägema tõesti, kas sõna otseses mõttes praktilist kasu muusikast, mida võib-olla ei ole näha lihtsalt niivõrd kiiresti, et inimesed tahavad näha muutusi või mingisuguse tegevuse tulemusi väga ruttu, aga kuna muusika on tõesti see eriala, mida tuleb õppida kaua ja kui me teeme ka oma koolisüsteemis mõne muu see siis muutus, ei hakka välja paistma paari aasta pärast, võib-olla alles põlvkonna pärast. No see, et igaühel on võimalik nii-öelda jutumärkides muusikat teha, seda võimaldab tänapäeval internet, et väga paljud noored, kes ei ole võib-olla mõistnud hariduse osatähtsust muusikud valimisel, arvavad, et nad juba teevad muusikat, kui nad tõmbavad mingi jupi muusikat internetist alla panemata luupima, panevad sinna mingi muu asja peale ja siis ühe sõrmega mingid omapoolsed lisandused. Ja mõne sellise katse puhul võib tegelikult tunnetada, et see ei olegi üldse halvasti tehtud. Siis tekibki mõte, et annaks jumal, et noor inimene läheks muusikat õppima, saaks sest paremini aru ja mis ta siis oleks suuteline tegema. Aga tal on tulemusi kui ka. Aga selleks ongi suunajad, selleks ongi muusika aasta muusikapropaganda. Noh, sellessamas sinu poolt nimetatud artiklis, mida Toomas kirjutas sirpi ja mis on tõesti suurepärane, soovitan kõigil lugeda, on ju hea, suur lõika sellest. Et miks siis ikkagi meie muusikahariduses juba mitme sajandi jooksul on muusikaõpetus olnud niivõrd olulisel kohal, et sellel on olnud mingisugune roll ja millegipärast on see nii üle võetud, järelikult on seda olnud vaja. Tõsi ta on, et, et kui me räägime nagu muusikat tegemises akustilise muusika tegemisest, siis muusika aasta vist läks natuke nihkesse aasta jagu hiljaks, et ega laulupeole kõrvale asetada ühtegi nihukest suurt muusikaprojekti või haridusprojekti teist ikka naljalt ei ole. Mis haaraks niivõrd suut kogust inimesi tegijate poole pealt, kellest ainult osa pääsevad lõpuks sinna laulukaare alla, mis olnud suureks diskussiooni objektiks, aga see selleks igal juhul näitab see seda, et muusika tegemine ja koorilaul on siin ilmselt lihtsalt kõige lihtsam vahendi meie kultuuritraditsioonist tulenevalt ka meile väga omane vahet. Et see on on äärmiselt populaarne ja seda tuleb nüüd ära kasutada ja panna selle helikunsti tegemise ja helikunstist lugupidamise heaks tööle. Eks me seda siis muusika-aasta jooksul üritama. Ma arvan, et see laulupeokogemus on väga õpetlik hästi paljudele inimestele inimesed ei lähe ju laulupeole oma meelt lahutama, vaid nad saavad, ma kujutan ette enamasti mingisuguse, väga jõulisega Tartalise elamuse seal, mis neid üles ehitab üles ehitab nii väikses kui suures plaanis inimesena kui ka ütleme siis kollektiivse identiteedi ülesehitamise mõttes see on nagunii mitmel tasandil oluline kogemus. Ja kui ma kirjutasin seal sirbi art artiklis näiteks neurobioloogide saavutustest tänastest, siis väga palju on räägitud just nimelt viimasel ajal nendest Katartilistest elamustest, mis nagu vallandavad inimese loomingulisuse ja seda üldse mitte muusika vallas, vaid kõikvõimalikes valdkondades. Me ütleme vahest, et muusika on mingi niisugune salakood, mis aitab meil inimene olla või kuidagiviisi sisaldub meie inimeseks olemine. Aga see, niisugune ratsionaalne vaade sellele annab sellele metafoorile lihtsalt uue jõu inimesed noh, oma kunstielamuste iluelamust toel tegelikult muutuvad loovaks oma igapäevatöös, olgu see inseneritöö, teadlased ükskõik millises valdkonnas tegelikult ka kõige lihtsam töö, mida igas ühiskonnas tehakse ja mida on vaja. Jah, rääkimata ka sellest, et tegelikult on ju ka tehtud ikkagi hulgaliselt uuringuid, mis tõestavad, et inimesed, kes on ka lapsepõlves rohkem muusikaga tegelenud või pilli õppinud, on sageli ka muudes, võib olla täiesti ratsionaalsetes eluvaldkondades edukamad. Nende aju. Töötab veidi teisiti jah, ja distsipliini kogemus see, et sa ühendad ratsionaalse tehnilise, selle emotsionaalse poolega ma ei kujuta ette, näiteks seitsme-kaheksa-üheksa-aastase lapse arengus mingisugust alternatiivset tegevust, mis noh, ütleme nii mitmekülgselt, nii kompleksselt No ma tahaks tulla natuke tagasi selles mõttes muusika rolli juurde, et vahel jääb ka selline mulje, nagu muusikasse suhtutakse eelkõige ainult kui neile lahutajased. Ma palju olen mõelnud selle selle väljendi meelelahutus üle ja see on tõesti kahetsusväärne, et muusikat peetakse meele lahutajaks. Meel on pärast sõda lahja ja lahus sinust enesest. Muusika ülesanne peab olema meelt nii-öelda vormida, meelt kokku vormida, meelt ühendada ja mitte teda lahutada. Ja seda teeb. Ma tahan öelda klassikaline muusika, ma olen harjunud niiviisi mõtlema ka tegelikult igasugune muusik ka, millele inimene kuulates oma meele keskendub. Head kuulajad, muusikanõukogu kutsub üles, mõelgem selle üle, milleks me muusikat vajame. Vähem tapeeti, rohkem keskendunud, elava muusika kuulamist. Ja ärgem unustagem, kvaliteetne muusikaharidus nõuab jätkuvalt tähelepanuaega ja raha. Stuudios olid Toomas Siitan, Marko Lõhmus ja Olav Ehala. Liiga ja ülevaate maailma muusikasündmustest teeb nüüd nelevaste infelt. Muusikauudised maailmast muusika uudised, helilooja Arvo Pärt on juba neljandat aastat järjest maailmas enim esitatud elav helilooja, vahendab portaal Estonian World internetis populaarseks saanud muusikakeskkonna pahtra statistikat. Pahtracki kõigi heliloojat, et üldtabelis on Arvo Pärt aga 37. kohal, mis tähendab, et möödunud aastaga võrreldes on ta koha võrra tõusnud. Elavatest heliloojatest järgnevad Arvo Pärdile, Aga John Williams ja John Adams. Kõigi aegade heliloojate loomingut koondtabelis hoiavad kolme esimest kohta aga Ludwig van Beethoven Wolfgang Amadeus Mozart ja Johann Sebastian Bach. Esitatavate teoste edetabelit juhib Georg Friedrich Händeli messias. Sellele järgnevad Ludwig van Beethoveni seitsmes sümfoonia ja viies klaverikontsert. Tahtrack on teinud aasta lõikes mitmesuguseid, tõsi ja selgitanud välja, millised on kõige hõivatumaid orkestrid, dirigendid ja interpreedid. Millised olid siis klassikalise muusikaga ka trendid aastal 2014. Nimelt dirigendid lähevad aasta-aastalt üha nooremaks ja naisi ei ole muusiku ametis ikka veel piisavalt, ütleb pahtrack. Kõige hõivatumaks dirigendiks osutus 36 aastane lätlane Andris Nelson. Ja noorim tippdirigentide seas oli 33 aastane Gustavo Duda Mell. Pahtrack reastas esinemistiheduse põhjal 150 dirigent ja nende seas ainult viis olid naised. Ka heliloojate nimekirjas oli vähe naisi. Naiste TOP viie moodustasid Sophia Kubai tuulina Clara Schumanni Kaiassaaria hoo džudit veer ja seal viimis ja naiste kõrgeim koht. Enim esitatud heliloojate seas oli alles 132.. Enim hõivatud orkestrid olid möödunud aastal aga Ameerikas. Enim kontserte andis San Francisco sümfooniaorkester, kellele järgnesid New Yorgi Filharmoonikute ja Chicago Sümfooniaorkester. Berliini Filharmoonikute olid kuuendal ja Londoni sümfooniaorkester näiteks üheksandal kohal. Pahtrack tegi statistikat ka heliloojate kohta ooperivaldkonnas linnas olid enim esitatud heliloojad, eks Giuseppe Verdi Giacomo Putšiini ja Wolfgang Amadeus Mozart. Neile kolmele järgnesid Aga Jako, Morozzini, Richard Wagner ja Sharpi. See möödunud aastal inimesi tatud ooperiks oli Putšiini Pohhimis ja kõige hõivatum ooperimaja oli Viini riigiooper ja kohe selle järel New Yorgi Metropolitan Opera. 14. jaanuaril avas Pariisi orkester Paavo Järvi dirigeerimisel uue Pariisi filharmoonia kontserdimaja. Avakontserdil esitati teoseid sellistelt prantsuse heliloojatelt nagu Gabriel Free Morris Rawell, Edgar varees, jäätheri eskaš solistidena esinesid avakontserdil Helen kri, muu rännak Tartus soo ja Matias körne. Lisaks William Kristi barokkorkestrile hakkab Pariisi filharmoonias resideerima Pariisi orkester, mille peadirigent ongi praegu veel Paavo Järvi. Uue filharmoonia rajamist on aga saatnud vaidlused nii selle arhitektuuri kui ka asukoha osas. Uus maja ei asu Pariisi kesklinnas ja arhitekt, kes on novelli käekiri, on ka stiililt kõike muud kui klassikaline. Ja lisaks on prantslastel ka hirm, et sälble Jelliskus, Pariisi orkester, senini tegutses ikkagi äkki enam klassikalise muusika kontserdid kõlama. Kuidas aga uus filharmoonia omaks võetakse, eks seda näitab aeg. Pariisi filharmoonia 2400 istekohaga saali kujundamisel on võetud eeskujuks Berliini filharmoonia ja Los Angeleses asuv voolt. Disney kontserdisaal ja Pariisi filharmoonia on Euroopa ja ilmselt ka maailma üks kallimaid kontserdimaju, mille valmimiseks kulus 381 miljonit eurot. New Yorgi karnegi hoolis ehk sealse kompleksi kammersaalis, mis kannab nime valvuri, saidi hool kõlas Monaco prantsuse pianisti Nicolás hoovati esituses maailma esiettekandes Jaan Räätsa uudisteos nimelt prelüüd klaverile Opus 128. See kontsert oli Nicolas Horvath jaoks karnegi hoolide püüt ja kava oli suuremalt jaolt pühendatud Philip klassile. Pianist tõi esmakordselt tervikettekandele kõik Philip Glassi 20 klaverietüüdi. Lisaks mängis ta teoseid, mis on pühendatud Philip klassile. Klass viibis ka kontserdil, aga Jaan Rääts seekord pika reisi ette ei võtnud. Lääts võttis hoovati tellimuse vastu ja pianistina olid pala suhtes kindlad nõudmised, eeskätt just pikkuse osas. Et see sobiks klassijatüüdide järel omamoodi järjena või lõppsõnana. Nicolás hoovat tunneb räätsa loomingut hästi ja on seda palju mänginud. Columbia ülikool andis teada, et William Schumanni preemia laureaat Ta on tänavu helilooja John Luther Adams. Auhinnaga kaasneb 50000 dollarit preemiarahad. Tegu ikas ühe suurima ja mainekama klassikalise kompositsiooni preemiaga. Jon Lutter, Adamson viimastel aastatel olnud iseäranis edukas ja möödunud aastal pälvis ta Pulitzeri preemia oma teosega ookeaniks saamine ehk inglise keeli pikkam rõhusson. Helilooja on oma teost kirjeldades meenutanud inimese ajalugu, mis algab merest. Adams ütleb, teda paelub väga see, kuidas maailm loodus toimivad ning omaloominguga püüab ta seda lahti edestada. William Schumanni preemia, mille John Adams pälvis, on selline preemia, mille eesmärgiks on tunnustada väljapaistvaid Ameerika heliloojaid ja nende elutööd ja tunnustada neid teoste eest, mida sageli esitatakse ja millel on püsiv väärtus. Varasemal ajal on Williams Schumanni preemia saanud näiteks Milton täbit Steve risti, Johnson muusikauudised maailmast. Muusikauudised ei juhtu just iga päev, et Estonia kontserdisaali seinad saavad kuulda muusikat heliloojalt, kes ei tundnud nooti. See ei kehti küll Kristjan Randalu kohta, kes seal esines nii klaveril harmoonia, mil, kuid sellestel. Kristjan Randalu on silma paistnud nii klassikalise muusika kui džässivallas ja ta on ka üks väheseid eesti muusikuid, kes esineb järjepidevalt nii Aasias, Aafrikas kui Lähis-Idas. Kes aga oli siis see helilooja, New Eight eelkäija, Armeenia Kreeka päritolu vene prantsuse müstik esoteerika, näitleja Georgi kurtšiew. Kuigi juba mõned kümnendid tagasi mängis selle muusika tuttavaks kiit söed, ei ole see Eesti kontserdisaalides just sageli kõlanud muusika. Selles muusikas põimub improvisatsioon Lähis-Ida-Aasia ja Põhja-Aafrika põlisrahvaste traditsioonidega. Kontserdil käis pianist farista Moosusi. Et võib-olla tavapäraselt Kristjan Randalu näeme ikka klaveri taga, nüüd siis seekord oli tal ka seal harmoonium spetsiaalselt teatri- ja muusikamuuseumist siis kohale toodud ja saadi siis endast oli laenatud, see lesta. Idamaade muusikat tavalised klahvpillil või klaveril nagu just ei mängita, sest seal on teistmoodi kõik need häälestus ja juba see, et ei ole võrdselt nagu seda tempereeritud süsteemi. Ja siis ootasin huviga, et vau, et terve kontsert tuleb nüüd klaveril, siis tuli välja, et kolmel erineval klahvpillil Aga helilooja kul Chief, kellest ka tegelikult ju võib-olla meil siin nii palju ei teata, kelle kohta siis kunstiline juht Peeter Vähi ütles, et tema ilmselgelt ise nooti ei tundnudki. Et ega ei ole teada, kuidas ta selle muusika siis Hartmannile, kes siis oli see üleskirjutajaks ette mängis, vilistas mida iganes. Sellisel puhul minu jaoks on alati küsimus, et kui suur osa on tegelikult selle nii-öelda helilooja enda asi ja kui suur osa on üles kirjutajal. No seal oli neid lugusid väga mitmetest kogudest, et seedide ja kerjusmunkade, muusika ja aasialaulud ja rütmid ja hümnid, palved ja rituaalid ja siis veel hümnid suurest templist ja teised valitud teosed tegelikult mingit erik tsükleid ei kuulnud, lihtsalt kõikidest nendest kogumikest oli siis mõned lood välja ja neid mängides ta siis liikus erinevate instrumentide vahel. Näiteks siin sellesse aasia laulude rütmid, üks lugu on Assüüria naiste lein või see kõlas küll väga hästi, minu meelest just sellel harmoonium meil just see selline kurbus või noh, need pikad noodid armooniumil ju kõlavad pikemalt, eks, kui klaveril ja siin kuskil lõpupoole üks Tiibeti tantsud, tiibetlased, tants võiks fragment selline mis olid lestal, mis kõlas ka väga ilusti. Samas kui on näiteks 23 lugu kontserdil ja ja üks pilduvakse kolme loo jaoks lavale ma ei ole päris kindel, noh, vast ikka võib selles mõttes, et huvitav on ikka ju kui kava juurde tagasi tulla, siis kui me näeme selliseid tundmatuid nimesid enda jaoks nagu kurdievia Hartman, et siis võib-olla oleks hea sellest ka natuke kirjutada, et, et see oli hea, et Peeter Vähi muidugi rääkis sellest. Aga kui näiteks kontserdil oleks, on keegi, kes võib-olla ei saanud nii hästi aru sellest või, või hiljem tahaks üle lugeda. Publiku huvi oli ikkagi ilmselgelt kontserdi vastu väga suur. Ja seal oli täis. Seal ei käi. Ka ütleme, võib-olla see tavaline nii-öelda kõige akadeemilise kontserdipublik või nagu Vähiga ise ütles, et nad otsustasid teha kontserdi Kuldžjevi muusikast siis nad ka mõtlesid, et nad võib-olla ei valiks sellist kõige Akadeemilisemat pianist. Samas, ma ei arva, et mõni teine pianist oleks sellega halvemini hakkama saanud. Kristjanil oli ka väga ilusti värvida, tal olid niimoodi hästi nagu noh, mingis mõttes isegi nagu plakatlikud, et kui ma nüüd mängin vaikselt, mängi maitselt ja et oli hästi selge see pilt aga, aga võib-olla mingid vahepealsed värvid, et vot vot neid võib-olla oleks mõni Akadeemisem pianist võib-olla teisiti tõlgendanud. Kogu see õhkkond oli tegelikult väga akadeemiline, isenesest sisse astudes oli küll väga meeldiv jah, et see oli nagu natukene seisan, kammerlikum või lase, klaver oli ka niimoodi alla toodud, eks ei olnud niimoodi poodiumil ja rahvas veelgi lähemal. Võib-olla see hämarus, no näiteks kontserdi teises pooles oli järjest vist neli või viis või siukest palveliku lugu noh, karakteri poolest ka väga sellised aeglased ja väga palvemoodi hümnid ja nii selline hämar ruum soodustab sellesse meeleolu väga hästi sisse minekut. Loomulikult. Nii mõnigi inimene tuligi sinna, võib-olla selleks, et saavutada mingi selline kergelt meditatiivne meeleolu. Me ei tea, klaverit on raske nõndamoodi kuulata, klaveril muutub säästi nagu tüütavaks, need kõlad ja need tühjad intervallid, mis seal olid ja nendel idamaade instrumentidele lihtsalt see, see kõla on teistmoodi ja see, kuidas võngu see heli ja see lihtsalt nagu viib kaasa teisiti, kui, kui klaver seda minu meelest teeb, et mulle väga meeldib klaver lihtsalt siin need nagu erinevad maad või, või noh, kui me räägime, nagu siin olid need erinevate maade võib-olla natuke rohkem rahvaliku meloodiate, niimoodi siis minu meelest see nagu ei tulnud nii hästi välja just selle nagu pilli tõttu. Aga, aga võib-olla kui, kui seda mitte niimodi pianistina, kuule võib-olla hoopis teistmoodi, ma usun inimesele, kes ei tööta niimoodi akadeemilises muusikamaailmas oli see palju meeldivam kuulata ilmselt, et kui mõni keerulisem muusikat, lihtsalt need võtted või see viis, kuidas klaverile üles kirjutatud ei olnud nii väga põnev, mu meelest. Räägime siis veidi pianist endast, et kuidas Kristjan Randalu näis ennast tundvat selles muusikas. Minu jaoks sellist väga haa või siukest nagu elamust see nagu otseselt ei pakkunud, et oleks nagu väga sinna ennast sisse pannud või et oleks väga teda kuidagi kuulnud või võib-olla oligi see nagu väga hea saavutus, et lihtsalt see muusika oli siis nagu täiesti ise ilmasele mängijata. Kristjan Randalu kontserti sarjas müstilised kõlad meenutas pianist farista Moosusi. Ja tänases helikajas rääkisid muusika aastast meile Toomas Siitan, Marko Lõhmus, Olav Ehala ja Kristel Üksvärav. Oli muusika-aasta esimene helgaja MINA, OLEN Annebrammik, saate Monteeris, Katrin mõõdik. Ilusat muusika aastat teile, head kuulajad. Ja et kõlaks ikka hästi sülgaja.