Ilon hikland, istume praegu teiega teie hotellitoas, see on Viru hotellis 16. korrusel ja aknast paistab sügisene Läänemeri. Kui nüüd siit merele vaadata, Ta siis muidugi Stockholm ei paista kätte. Aga mõttes võib teda ette kujutada, nagu ta seal on. Rahulik graniidist meelareni, järve, soppide ja kääride mere soppidega. Ja kuskil seal on siis ka teie kodu. Läänes paelanne natukene Stockholmist väljas väga ilusas kohal. Mul on pessi kohe akna all võin vaadata, iga päev on see oma maja ja see on oma maja ja suure aiaga kus õunapuud kasvavad ja pirni ja ploomipuud kasvavad. Mul on hirmus palju tegemist õuntega alati. Sellel aastal on Eestimaal väga suur õunasaak. Kas Rootsimaal samuti ja, ja enne, kui ma siia tulin, siis keetsin õunamoosi mitu päeva, see oli kole palju tööd. Meie peres süüakse ka meeleldi õunamoosi ja, ja ploomidega. Olin minagi ametis terve nädalavahetuse. Eks see on perenaise hool ja mure kõik ühtekokku, aga muidugi tore, et oma, et niisugust saaki annab. On küll. Õnneks mul oli ainult neli lumisel suvel, nii et mul ei olnud vaja ploomi tega midagi tegemist teha, aga nii hea on seda just talvel siis siia, kui oled teinud korda sügisel. Meil on muidugi perenaistel see mure, et meil ei ole eriti palju talvel värsket ja kvaliteetset rohelist saada ei ole eriti suur valik keediste osas, mida me poest osta. Rootsis on see kõik ju olemas, miks siis perena Nika mässab seal oma aias. Mulle meeldib süüa teha ja ma usun, et selle olen kuidagimoodi kaasa saanud siit Eestist, et ei tohi lasta õunu pahaks minna, ära visata, ma pean lihtsalt midagi tegema nendega. Ja see ei ole, mitte, et ma teenin raha selle pealt, see on, et ma tahan ise teha. Võib-olla see oli sõja ajal pidi kõiki asju korralikult tegema, et vähemalt natukene muus see on, sellest tuleb kindlasti. Sõjaaeg tuli juba jutu sisse. Aga kui me nüüd lasemegi oma ajaratast natukene tagasi minna ja läheme mõtetes seal Stockholmi õunaaiast, Tra sõidame üle Läänemere. Teie lapsepõlve koju, mäletate oma varajasest lapsepõlvest? Ma ei mäleta, et ma tartus sündisin. Tartu tuleb mulle meelde ja ma olin eile Tartus esimest korda pärast peaaegu ma asun 50 aastat, ma ei ole seal olnud. Tartus sündisin ja siis ma elasin ma juba algusest peale oma vanaema ja vanaisa juures seal ja tädi juures. Siis tulin umbes, mis ma võisin olla nelja-aastasena, tulin Tallinna, kus ma elasin oma isa ema juures natukene aega, peaaegu veel rohkem oma vanaema juures, alati olen elanud, see on minu kõige vanem lapse aeg. Aga kuidasmoodi Haapsaluga olete seotud ja see oli see teine vanaema isa poolt, vanaema ja vanaisa, nii et mõned suved olin Narva-Jõesuus, mis väga ilus oli ja siis teised suved, olen Haapsalus olnud, nii et mul oli niisugune, nii nagu kõik lapsed usuvad, et kui nad väiksed olid, oli alati ilus ilm, see ainuke, mis mulle meelde tuleb, alati oli ilus, päike paistis, ilus ilm ja päike paistis ja ma käisin ujumas ja nii nagu kõik lapsed seda teevad, mul oli. Mul oli väga suur vabadus, jooksin ringi, ihanguliksi muidugi ma tahtsin õdesid-vendasid saada, aga ei saanud ja mul oli üks suur koer, koeraga jooksin ringi, oli niisugune suur taani koer, väga ilus ja hea koer oli. Ja kui ei ole õdesid ja vendi, siis on jälle palju sõpru ja sõbratare, eriti just Haapsalust. Sest ma käisin seal lasteaias, ma käisin seal koolis ka, nii et mul oli palju kooliõdesid ja vendasid ja mängukaaslasi muidugi. Missugune eestiaegne lasteaed olis, mida mäletate sealt veel, mis mul tõesti kohe väga meelde ei tule, me joonistasime ja palju aega siis, mis mulle meeldis, et kui me õmblesime kõva paberi peale enne joonistasime, siis tegime augud sisse, siis õmblesime lõngaga. See mulle väga meeldis teha, see, see on lasteaiast kõige rohkem meeles veel. Ja siis sealt tuli edasi ka kool, esimene klass oli Haapsalus. Ei olnud, esimene eksäss oli siin, Tallinnas ma käisin, hakkasin siin prantsuse koolis käima, tuleb esimene koolipäev veel meelde, tuleb väga kahe ja see oli kaunis kole, sest ma ei tea, kas minu ema oli ära unustanud, mis päevane pidime kooli minema, nii et kui mina kooli läksin, siis olid juba teised kõik seal ja, ja tulid mulle vastu ja mina seisin üksi. See oli kaunis kole tunne niimoodi hilja tulla, see oli minu kõige esimene koolipäev ja mis mul tuleb meelde prantsuse kooli, oli Khanis sealsele vanakulttasse kohviku lähedal ja siis. Ma jooksin otsekohe koolis kohvikusse, kus minu ema istus ja, ja siis igavene hulga koogia. Harilikult võtsingi palju koolisõpru kaasa, nii et ema, kes mõne aja pärast, et ma ei tohi niimoodi enam teha. Me tulime, sõime kõik koogid, seal kohvikus ära. Prantsuse lütseum, see on praegu meil Tallinna seitsmes keskkool ja see on inglise keele kallakuga kool. Kas seda kooli ka nüüd külastasite natukene või sattusite mööda minema? Haapsalus on palju tähtsam olnud, see aeg algasin teises klassis seal peale ja minu vanaema oli õpetaja seal algkoolis teise klassi ma ei tulnud, hilja, tulin korralikul ajal sinna esimese koolipäeva mälestuseks, head mälestused on rohkem siis Haapsalust ja ongil ja mulle meeldis koolis käia ja hea meelega lugesine, tegin kõiki asju, ma peaaegu mis meeldis, mul kooli Salias, mitte, matemaatikat ma seda veel ei oska. Jagan täiesti seda mõtet. Ja siis tunnistused olid alati head, aga ainuke, mis hea ei olnud, see oli matemaatikas. Aga kas kooli ajal juba joonistamine oli südamelähedane? Alati joones enne kooliga? Nii kaua, kui mul tuleb meelde, ma olen joonistanud ja see oleneb sellest, et ja minu ema oli kunstnik ja rakenduskunstnik ja meil oli alati paberid ja värvi ja kõiki asju kodus, nii et ma olen alati joonistanud, see oli kuidagi täitsa loomulik mulle. Kas õpetajad ütlesid ka koolised annetanud ja ütlesid, ja siis, kui me olime neid Haapsalusse, siis olime minu sugulase juures ja. Ma väga imestasin ära, neil olid vanad joonistused alles, mis ma olin teinud, kui ma olin seitsme-kaheksa-üheksa-aastane. Ta nad võtsid välja, näitasid, sest nad need joonistused minu vanaema käest saanud kindlasti need olid alles ja need olid päris head selle vanuse kohta. Tulid tuttavad ette ka vä? Ja tulid mul otsekohe tuli meele, sest sel ajal ma joonistasin väga palju neid filmitähti mis sel ajal nii väga kuulsad oli, need võis kohe ära ära näha ja siis oreli anda, näiteks. Olin joonistanud, mitu korda oli väga naljakas näha neid vanu joonistusi. Tüdrukutele meeldis muidugi Nelson, Edi. Sa hakkad, seda ma ei joonistanud ja muidugi muidugi meelega tean teda, ma ei ole vist joonis ma joonistasin rohkem naisi. Kuidagimoodi ma ei tea, miks siis oli, ajakirjast oli pilt ees ja pildi järgi vä ja sel ajal oli osta niuksed väikesed fotod fotokaardid ja filmitähtedest nänni pealt joonistasime. Mida tollal tüdrukud mängisid. Me olime väga palju väljas, rattaga sõitsime, mängisime palli. Jaa, Elsa ujusime suvel muidugi palju, alati oli ilus ilm, olime alati väljas, mina joonistasin lahti, mul olid suured hulgad nihukest paberist nukud ja nende riided ja ma usun, et ma joonistasin kõike oma sõpradele ka veel. See oli peaaegu see, mis alati olen teinud, joonistanud. Et eest paberinukus, mul tuli meelde, et mul igavesed hulgad neid igal pool olemas. Rahulik elu lõppes, tuli sõda mis on sõjaajast ja sõjakeerisest meelde jäänud. Vene sõdurid alguses siis tulid saksa sõdurid, et mis mina sel ajal aru ei saanud, täiesti, aga vanaema oli väga nii. Hoidis ma ei tohtinud enam nii vabalt ringi joosta, kui ma varem olin jooksnud. Alati väga korralikult ja õhtul yldse ei tohtinud näiteks välja minna. Ta oli väga väga Ma mõtlesin, et kuidas ta on nii väga nii halb minu vastu, et ma ei tohi midagi teha, aga nüüd ma saan aru, mikspärast. Kuidasmoodi tuli, minek, rootsi isa elas siin Tallinnas. Ja seal selles suures segaduses, mis oli, kui sakslased siit ära läksid ja venelased hakkasid jälle siia tulema, siis paljud eestlased põgenesid ära. Siis minu isa oli juba ära sõitnud siit erootsi oma naisega ja siis kui vanaema seda kuulis, et tema on ära sõitnud, siis ta vihastas otsekohe ja ütles, et mina panen sinule päeva peale, sina sõidad ka temale järgi. Et me äsja ütlesin, miks, miks me miks sõita? Ei, meie oleme liiga vanad, ütles vanaema. Ta pani minu laeva peale üksi. Minu oli vanematega ja kooliaega sõitsin Rootsi, kuskohalt see laev välja läks, siis ma asun. See läks sohu külast Haapsalu lähedal. Seal ma olin neliteistkümneaastane ja kuidagimoodi oli. Suur hirm oli muidugi, et midagi juhtub, et keegi keegi tuleb ja võtab meid laevalt ära või lennukid tulevad ja pommitavad. Ja siis sel ajal ma täiesti kohe hästi aru ei saanud, mis tähendas minu vanaemale mina ära sõitsin oli liiga liiga noor ja rumal selle jaoks. Nüüd kui ma Haapsalusse tagasi läksin, siis ma mõtlesin inimested, kuidas tema ennast tundis, kui mina läksin ära peab väga kole olema. Aga endal noore neiuna pooleldi lapsena veel, kas oli niisugune tunne, et see võib olla pikk sõit, et see võib olla täiesti uus elu, et võib-olla, et kunagi enam või väga kaua enam ei näe oma kodu, haapsalu randa? Eestimaad? Ma usun, et väga paljud eestlased arvasid, et oh, me tuleme varsti jälle tagasi. Aga on läinud 45 aastat. Sellest need, seda ei uskunud kunagi. Ja kui nüüd aeg on niimoodi läinud kogu aeg, siis mul on niisugune tunne, et ma enam kunagi tagasi saagi. Kui ma olen siia tulnud, siis esimest korda olin Haapsalus jälle, see oli väga, see oli raske ja oli rõõmus. See oli muidugi, et minu vanaema ja vanaisa enam ei elanud, neid kohata ei saanud ja siis see oli see raske ja siis see hea osa oli, et nii nii palju alles oli see maja, kus me elasime vene kiriku juures, oli veel alles, Ilus nägi välja, oli hoolitsetud ja selle maja eest ja kirik nägi ka nagu välja. Nagu ta oli, kui ma ära sõitsin, ainult et kuidagimoodi oli tunne, et aed oli palju suurem, sel ajal ja kiriku ümbritsev park oli palju suurem lae all. Kõik oli nii suur ja nüüd oli väiksemaks läinud. Kõige rohkem rõõmu oli, et ma tundsin ära nii palju tänavad ka ja see oli kuidagimoodi, kui koju tulla, jälle Haapsalusse. Tallinnas mul nii suurt tunnust ei ole, ma tunnen ära ja ma olen elanud, aga Haapsalu oli väga tähtis olla. Ja ja siis tuli sõit üle mere. Ah see oli üks niisugune suur laev, suur laen, me olime 200 inimest selle laeva peal ja see oli septembri lõpul olid väga, väga halvad ilmad. Tuul puhus ja 100. ja siis ma usun, et me nägime, kui Tallina pommitaadisest oli täitsa kohe punane taevas siin kindlasti põles, siis see oli umbes 20. septembril oli see 44. Ja see sõit võttis, see sõit võttis viis päeva ja ma sellesse siis aru ei saanud, tee algus aga kõik need laevajuhid ja mehed, kõik olid nii hirmus purjus. Aga ma saan, ma saan aru, kõikidel oli hirm ja need vanad inimesed jõid lihtsalt korralikult. Aga me saime ju rootsi kuste randasite, kui tee peal veel olime, siis tuli üks väga suur mereväe laev ja siis me mõtlesime ja kõik teised ka kindlasti, et nüüd on lõpp, et need on sakslased või venelased, aga see oli üks rootsi laen. Need sõitsid ees ja siis võtsid meie laevanis kääridesse sisse ja me tulime umbes kaunis Stockholmi lähedal, taanares. Saime kõik, kõik olid õnnelik. Kuidasmoodi siis hakkas peale elu Rootsimaal. Kuidas tundus uusmaa? Maastik seal olid need kaljud ja graniit ja kõik oli teistmoodi, aga mina olin lihtsalt õnnelik, et sinna saada ja Öelda nüüd aga mul ei olnud ühtegi mõtet peas, et ma vanaema ja vanaisa peale mõtlesin. Seda pean kahjuks ütlema, see on nüüd hiljem tagasi tulnud, on väga palju just vanaema peale mõtelnud, aga kui Rootsi sain, siis olin lihtsalt õnnelik ja siis sain kokku oma. Kes Stockholmis elas, tema tuli kus me olime laagris, seal tuli mind vaatama ja siis tõrjali varem juba läinud Eesti ajal juba ja tema oli juba Eesti alles Rootsi läinud, nii et sellepärast võib-olla ka vanaema saatis mind üksi jätta, teadis kindlasti, et minu tädi oli seal vähemalt. Ja siis jään haigeks, sain kallata ja siis olin haiglas. Siis kui sealt välja tulin, pooleteise kuu pärast, siis tulin oma tädi juurde elama. Ja kaks kuud pärast Rootsi tulema, siis ma olin juba kunstikoolis, algasin peale, ei osanud rootsi keel tegema, mida ta oma käisin kunstikoolis. Kuidasmoodi see oli siis, kui keelt ei tea ja koolitunnid olid teha. Ma rääkisin seal ei olnud ju niimoodi. Harilikud tunnid, väga palju oli joonistamine ja siis rääkisin, oskasin saksa keelt ja siis teised rääkisid saksa keelt minuga, aga ma õppisin Eloci keele väga kiirelt ära, ma lugesin väga, palju see on, ma olen peaaegu kõik keeled niimoodi ära õppinud lugemisega, mis keeli veel oskate? Mis ma elus kan? Räägin saksa keelt ja siis ma nägin ingliskeelt ja siis ma räägin enam-vähem trantsuski, et need on need, mis mani natuke korralikumalt oskan rääkida, need on lugemisega õppinud ilmselt on ka ikka annet keelte peale, mitte ainult joonistamisel, mitte peale ja ma usun ja mulle mulle meeldib ja muidugi, et need asjad, mis meeldivad, need on kerge õppida kuidasmoodi, Rootsi kool ja, ja Rootsi tüdrukud ja tundusid sel ajal kõik olid väga-väga head minu vastu. Ma tulin ju sinna kunstikooli eraõpilasena, need mul ei olnud vaja maksta ja siis ma sain kõik need matria olid paberid ja pintslid ja pliiatsid. Mul on, mul ei ole kunagi keegi minu vastu halb olnud, Rootsis mul on. Ma ei usu, et eestlasi üldse neid kogemusi on, et keegi on halb olnud, me olime ja natukene rootslaste moodi, tame, ei olnud mustade juustega teistmoodi need, see tähendas ka kindlasti midagi. Ja siis oli, see oli veel sõja ajal ka kuidasmoodi elu siis edasi läks, kui kool läbi sai. Kui kool läbi sai, siis ma olin 16 aastane. Siis ma hakkasin tööle, töötasin ühes äris, kus ma neid äridekoratsioone maalisin. Ja mulle ka meeldis, et enesel raha teenides oli esimesed raamis, ma teenisin. Mida te ostsite esimese eneseteenitud raha eest on meeles. Ja ma usun, sel ajal mul olid vahelised kampsunid, oli mitu rohelist kampsuni, üks minu sõpradest ütles, et minul oli Põhja-Euroopa kõige suurem roheliste kampsunite hoogu kogu ja siis ma töötasin ühes suuremas äris ja siis ma katsusin ta Eesti gümnaasiumis käia õhtuti õhtukoolis, aga see oli liiga palju. Aga elamine oli tädi juures mitte enam üks minu koolikaaslastest, ma elasin tema perekonnas, see oli siis juba Rootsi perekond ja see oli Rootsi perekond ja siis see oli ka, aitas mind väga palju, et ma tulin kuidagimoodi rootsi perekonda sisse kõik kombed ja vaatasin väga palju, kuidas rootslased elavad nende juures. Kindlasti siis endamisi sai natukene arutletud, et mis oli rootslastel teistmoodi kui eesti kodus ja ma usun, et ma olin ju nii niivõrd noored midagi nii naljakas ja imelik ei olnud, oli täitsa täitsa täitsa. Harilik kuidagimoodi, et nii ja nii on ja ei ole suurt vahet. Toitudes võib-olla natukene ja kõva leiba. Ja see, see mulle väga meeldis ja ma usun, et ka kui olla 16 aastat vana, siis ei mõtle nii palju nende asjade peal, kuidas toidud on. Pea oli täis igasuguseid teisi asju, selle šokolaadi sõin hirmsal kombel, sest seda ei olnud, saadasin sõja ajal. See ole toit. No viimasel ajal on üldiselt rootsi lapsi katsutud nii kasvatada, et maiustusi ainult kord nädalas ja ma katsin oma lapsi kani kasvatada, aga ei, see ei õnnestunud hästi. Kui ma ise sain, siis ma käin neile kandma. Ja siis tuli tutvusi ja tutvusite oma tulevase mehega, jah. Ja ma kohtasin seda, ma olin kaheksateistkümneaastane ja siis abiellusin, kui ma olin 21. Ja sain oma esimese lapse. Kui ma olen 23 aastane ja see helen, on tema nimi temal nüüd kaasas siin Eestis ka esimest korda. Väga-väga hea tunne on, et hea oma tütrega siia tulla. Nii et me oleme, tema oli ka kaasas Kärt siis olime Haapsalus koos. Tal on see ka väga huvitav näha, kuidas Eesti on. Mida ta on teile öelnud? Ta on öelnud, et täiesti kohe, Anneli, keda kaasa tuli ja ta nägi. Ma olen natukene seletanud, kuidas siin on olnud. Aga et ta ise nägi, kuidas siin on tähtis, et see on üks kõige huvitavates parematest reisidest. Ja siis oleneb ju, kas sellest ära, et meil seevastu võtta. Nii tore ja kena olnud, nii et ei või rohkem soovidagi üldse paremaid paremini, midagi need võib-olla liiga palju ei olnud, me oleme, meil on ühtegi minutit vaba olnud, peaaegu väga tore on olnud. Et kas tema eesti keelt ka natukene räägib? Ei räägi, minul oli kohe raske lastele eesti keelt õpetada, sest me rääkisime rootsi keelt kodus. Minu mees oli rootslane, tema ei osanud üldse eesti keelt rääkida ja minu seda on Rootsi koolis käinud. Teil on neli tütart ja neli tütart ja on väga tähtis olnud. Mul laps ei oleks olnud ja tütreid siis ma ei oleks osanud lapsi joonistada, kuidas ma ei oleks teadnud, kuidas kaasoni tuba välja näeb, kui mul laps ei oleks olnud? See on, ega ka siin tubane, hirmus kole, kõik on põrandal võileivad ja vanad õunad ja igavene sodi. Ma läksin vanasse tuppa, Lähevad, tegin ukse lahti ja seal oli kõik olemas. Karlsson viis Ki Teed meid, Astrid Lindgreni juust, kuidas kohtusid? See oli? 54, Helend sündis 53 ja siis ma olin üksi kodus, minu mees oli mereväelane ja need tema ei olnud kodus ja mul ei olnud raha elus vähe, raha oli siis mõtlesin, ma pean midagi tegema ja siis ma võtsin omad joonistused selles kunstikoolist ja siis lapsegaase sõitsin ja kirjastustes Stokkamis ja küsisin, et kas mul on võimalik tööd saada. Astrid Lindgren töötas ühes kirjastuses ja Maali pearedaktor seal ja siis juhtus niimoodi teda kohtasin seal esimest korda sel ajal ja siis just kirjutanud ühe uue lasteraamatu ja tema illustreerija, kes Pipi Pikksuka joonistas, oli väga haige isantsioonis 100 siis assid, ütles, et ma võiksin proovida neid mõned illustratsioonid teha, et kuidas see läheb. Ja siis ma tegin mõned joonistused läksid jälle tagasi ja näitasin ja siis ma sain selle raamatu joonistada. See oli Hiiumaa, on ju, see oli siis jutustusest väikesest üksildases poisis ja ja see oli see esimene raamat, mis ma joonistasin astriidile. Pärastpoole on Astrid jutustanud, et tal oli kohe hirm ja ta nägi halba unenägusid, et kuidas mina, Need, koledad väiksed joonistused dema raamadele tegin. Siis ma jutus sai, mul on täpselt samad halvad unenäod ka, et ma ei oska neid joonistusi teha. Aga need kirjastus võttis vastu ja see oli see esimene raamat, mis ma tegin. Astrid Lindgreni-le joonistused meeldisid ja meeldisid sedavõrd, et te jäitegi tema lemmikkunstnikuks tema raamatute juures. See on sellest ajast tagasi, ma olen peaaegu peaaegu kõik joonistused, mitte kõik, ma ei ole Emil joonistanud ja ma ei ole. Ma ei tea, mis on teised Mess meist detektiiv ja meisterdetektiiv Kalle Blomkvist ja seda ma ei ole ka joonistanud. Aga kui palju neid kokku on olnud, neid raamatuid ma ei tea. Mul on niisugune tunne, et, et kuskil on mul silma ette jäänud, et just nagu oleks olnud neid 31 kass võib-olla võib küll. Harilikud raamatuid ja pildiraamatuid see võib küll on. Ma olen insener, need kõik need aastad ma olen ju midagi üle 100 raamatu joonide pildid teinud. Meie inimesed, kunstihuvilised, said Kadrioru lossis kunstimuuseumis näha teie näitust. Käisin isegi seda vaatamas, vaatasin seda koos väikeste lastega ja mul oli seda nii tore jälgida kuidasmoodi, lapsed särasilmselt. Neid joonistusi jälgisid ja see oli fun, drastiline kuidasmoodi, nad kõiki tegelasi tundsid kuidasmoodi, nad täpselt teadsid ka Bullerby lastes näiteks, et see on Liisa, see on, anna, läksid omavahel natukene vaidlema. Jõudsid kokkuleppele, et jah, oli ikka täpselt niimoodi ja kõik tegevus selle juurde olid nad suutelised rääkima, mis just siis toimus, mis sealt edasi läks, mis enne seda oli? Tähendab, et nad on teie pilte täpselt niisamuti armastanud nagu Astrid Lindgreni juttegi. Ja see on, see on täpselt nii, nagu sa ütled, et täpsed tunnevad ära ja see, ma olen ju, see näitus on mitmel maal olnud ja igal pool tunnevad lapsed need täpselt ära. Nad räägivad oma vanematele emadele ja isadele terved lood ära, mis raamatus juhtub, nad tunnevad need täitsa kohe peast hästi. See on väga huvitav, see ei tähenda, et mis, mis, kas need on Ameerika lapsed või või eesti lapsed tunnevad neid. Ja muidugi see on imeline kuidasmoodi, te suudate selle pildi joonistada nii puhtalt, nii värvirohkelt, nii filigraanselt välja töötades ja mõnes mõttes nii nagu laps seda teeks ja laps seda näeb. Ja mul on niisugune tunne, et ma ei saa kunagi täiskasvanuks saada, ma. Ma joonistan enesele jänese pärast, joonistan ja ma olen nii nagu laps ikka seespoolt, laps väljaspool, ta ei ole enam seal. Astrid Lindgren on öelnud, et ainukene laps olles ise ka ema ja vanaema, on ju küsitud tema käest, et kas ta lapsed ja lapselapsed on teda inspireerinud. Ta on öelnud, et ainukene laps, kes teda iialgi on inspireerinud, on olnud ta ise ja te ütlesite, et palju siiski teie enda lapsed. Ja see kõige esimene on just see, et mis ise ole, et ja teed ja sellepärast ma tahtsin väga Haapsalusse tagasi minna. Oli see kõige tähtsam aeg minu elus kuidagimoodi. Ja ma seda olen joonistanud kõikides nendes Rootsi raamatutest, vale Eestit joonistanud kogu aeg eneses. Aga muidugi aitasid, minul lapsed, aitasin, kui ma nägin, kuidas nad riides olid, asjad välja näevad ja mis nad teevad, et mul on mõne matest kasu olnud. Ma olen palju Rootsis ringi reisinud ja vaadanud, ei joonistanud, aga ma usun, et, Põhi on kuidagimoodi olemas ja see on siit Eestist. Ja siis need sõbrad, minu tütar, kes neid kaasas olid haapsalu seltsid ja muidugi oled siitsioonitsema, tunnen ära otsekohe, need majad oled joonistanud iga joonistuse peal. Astrid Lindgren on jutustanud toredasti kuidasmoodi, Karlson tema üles leidis, et see oli ühel õhtusel ajal, kui ta istus Stockholmis oma toas, siis ta kuulis akna taga propelleri urinat aknalaua peale, istus pontsakas mehikene ja ütles, et tema on maailma parim Karlson ja tuli väikevenda otsima. Kuidas Mari Karlson teid leidis või teie Karlssoni? Mul natuke raskem, sest ma ei teadnud, kuidas ta välja nägi. Ja siis ma tegin joonistused näitasinastasidile edelas, see nii ei näe, kas välja ma olin ühe vanamehe joonistanud? Prillidega ei, nii ei näegi, asfele ütles, astusid siis seal vahel ma pidin Prantsusmaale sõitma Pariisi pooleks lavastajaks. Seal ma jooksin ringi ja otsisin kassonid ja leidsin ta turu pealt seal Pariisi keskpaigal häda nägin niimoodi täpselt niimoodi välja, nagu ma joonistasin üks väikene paks mees, kellel juuksed püsti seisid. Ainult et propellerid ei olnud seljale nuppu kõhu peal. Ei ole, seda ma panin sinna ise, aga muidu ta needev Kaazona, prantslane, aga Bullerby lapsed. Põlebi lapsed on väga palju minu jäneselapsed ja, ja kooliõed ja vennad, ma olen palju neid lapsi, kes meil kodus ringi jooksid, vaadanud ja ära joonistanud. Kuidas sündis väike Charvend, oli film tehtud ja need joonistus filmipiltidest äral ära joonistatud, säält see väike, ta nägi nii välja ja ma pidin teda niimoodi joonistama. Ja muidugi surve, nii suur sõber, pootsman, et kas tema on, muidugi, siis oli ka see silmi koer. Ja oli küll. Ma olen isegi koera näinud ja ma olen neid lapsi ka näen, ma ei ole ainult pilte, näen neid lapsi ka näinud, need. Need olid mulle. Et eeskujuks Astrid Lindgren ja armastas alati filmivõtetel käia, kui tal vähegi võimalik olla. Ja tema on alati ka kaasas, kui nad neid lapsi valivad, kes need osad mängivad, need tema on alati kaasas olnud, et kas on siis lihtsam niimoodi, et kui on juba filmi lapsed ees ja koerad siis illustratsioonid teha. See ei ole hea filmist jälle piltidest ära neooni sõda, mulle meeldib palju rohkem ise välja mõelda, kuidas nad välja näevad, eriti fantaasiarohked on ju röövlitüdruk Ronja ja, ja veel rohkem Vennad Lõvisüdamed. Ja see on minu arust see kõige huvitavam osa sellest sees, et välja mõelda, kuidas need inimesed välja näevad raamatus. Ja siis ma olen alati küsin assiidi käest, et kuidas nad välja näevad ja mis neil riided on? Jaa, Sisasse ütleb umbes, mis ta on mõtelnud. Ja just roniaga oli niimoodi, et ma olin soonia joonistanud. Nii natuke kui ta filmis on nii sirgete juustega. Natukene poisi moodi, aga, aga siis ei Ron ja on ilus tüdruk, väga ilus tüdruk, mustade lokkis juustega, see, see oli igavene tööd, mu ema, ühtse, ma ei oska lokkis juukseid joonistada. Ometi puud on nii kiharad. Aga see on teine asi, mulle väga meeldib puid joonistada, aga inimesi lokkis juustega see nüüd ma oskan seda teha ka siis ma ei osanud see muinasjutumaa, kuhu Vennad Lõvisüdamed satuvad sedapidi ikka olema üsna keeruline ette kujutada. Ei olnud nii hull, see madu oli kõige raskem, aga mul on kõikideks pildid olemas peas kuidagimoodi ainult vaja neid ära joonistada. Paberi peal. Mida teete vabal ajal, kui puhkate, kas maalimise ja joonistamise asjad on alati kaasas ja alati on kaasas ja ma mõtlesin, et kui ma nüüd Eestisse tuli, mul on paberid ja pintslid ja värvid kaasasema ei ole lihtsalt jõudnud midagi joonistada. Ei, mul ei ole nii palju aega olnud, et maha istuda ja joonistada. Kas midagi on pähe jäänud? Mõtetesse mälestustesse nüüd juba? Sest isegi eilne päev on ju tänaseks mälestus, et mis saavadki tükkideks ja mul on niisugune mälestused, pildid tulevad meelde. Mulle on igavene hulk pilte peas, aga sel korral ma ei ole jõudnud joonistada. Aga kui ma, ma tulen tagasi, kui mul saab näitus olema Haapsalus. Ja siis ma olen seal niimoodi mõned päevad, et ma saan seal joonistada. Astrid Lindgren il, kas tal on plaanis veel midagi uut kirjutada? Seda kunagi ei tea, ta ei ütlejanne. Ütleb, et need on valmis üks ja mul on kodus Rootsis käsikiri. Ma olen poole pildiraamat juba valmis teinud, nii et see tuleb üks uus raamat veel. Ja mis raamat see on? Väike Lotta, ma ei tea, see on pildiraamat. Kas need on siin Eestis välja tulnud, ma seda ei tea, pildiraamatuid ei ole jah ilmunud ja ei ole ja nii, et Lotte raamatuid on eesti lastele tundmatuna. Nii et siis uus raamat on veel praegu pintslisea ja peas ja, ja pool on valmis ja arstid kysis, justkui me siin olime, et millal see valmis saab? Ma olen alati nagu kõik joonistad, natuke liiga hilja, aga see saab nüüd kevadest saab kindlasti välja antud, siis on valmis ja millal teil on siis plaanis uuesti tagasi Eestisse tulla? Ema, tulen tagasi oktoobri keskpaiku, siis saab see näitus avatud Haapsalus ja ma olin ka seal ja vaatasin, kuidas see välja näeb, jääma, tulen tagasi, nii et ma saan ise üles riputada näituse.