Raadio kahes stuudios saate kõik puhuvad, külaliseks on saabunud Eesti parim täispika triatloni tegija Ain-Alar Johanson, tere tulemast. Tere. Tere. Hea meel on näha sind sissejuhatuseks, selline täpsustus. Sõbrad-tuttavad kutsuvad sind lihtsalt Ainiks või kusagil on ametlikult Ain-Alar kasutused Ainaariks kutsuda ilmselt inimesed, kes mind ennem kohanud ja kes püüavad olla viisakad ja välja hääldada kogunenud helised tegelikult ikkagi ristandid, oli seal kunagi mingisuguseid kahtlusi ka? Kumpsime kasutusse nii-öelda aktiivselt võtail meeldis rohkem, sellepärast aina nii nagu kogu see nagu põhinimi, kui kui Allar Levandi oli kuulus sportlane Calgary päevil medali meile tõi, siis. Ma vahepeal mõtlesin, miks filmid Alariksi kutse see on päris lihtne. Võiks olla päris populaarne tegelikult ikkagi kõik sportlased või kõik tuttavad on nagu kutsunud näiteks. Praegu on jaanuarikuu keskpaik, mida sa sinu kui tippsportlase jaoks tähendab jõulud, aastavahetus on värskelt seljataha jäänud, kas see on sinu jaoks ka mingi selline lõõgastumise hetk või laiali vastus. Pole vahet, kogu aeg tuleb tööd teha. Ega väga ei saa, sest 25. jaanuaril 25. detsembril oli tarvis nagu asja eest väljas olla, korralik vihma pidada, aga see oli selline asi, mis nõudis tõsist pingutust. Keskendumiskindlasti ET tingimusest pingutuseks, aga, aga noh, sellegipoolest tegelikult ega vastupidavusspordis on ikkagi selline reegel, et sa ei saa nagu väga pikalt eemal olla, et sa pead kogu aeg nagu järje peal olema ja ja püssi nurka päris nagu totaalselt lihtsalt ei saa kunagi. Ja ümber jaanuar nihukesed kodukuud ongi tegelikult sihuksed, vaat kus mina tegelen otseselt nagu teiste aladega peale selle, millega, mis mu professioone pehma ei sõida ratast ja püüan nagu leida alternatiive. Suusatamine ja ja võib-olla mingid palli mänginud näiteks praegu see aasta on hästi populaarne Sult Palmil. Et niukseid erinevaid variante ja hoida lihtsalt nagu üldtrennidest ja seniks kuni jälle Laksle räägime kuulajate jaoks asjad lahti, võib olla ainult üht-teist segaseks. 25. Detsember lipsas meil jutuajamisest läbi, sellepärast et siis toimus Tallinnas jõuluturniir sporditähtedele ja spordikuulsustele Ain-Alar abil õnnestus kinni panna. Muuhulgas mulle eriti eredalt meelde jäänud tulemus ühel oma tavalise spordialal, nagu hinge kinni hoidmine vee all. Täpsemalt nägi see välja siis niimoodi kausis ja see aeg kas 29 sellel korraks peatudes ma arvan, kuidas selleks spetsiaalselt keskenduksid, siis tõenäoliselt kolme minuti piiri alistamine, väga raske sul ei oleks, kui sa juba kaks pool suutsid ära teha. No ma arvan jah, et sportlased, kelle eriala kuuldub ujumine, siis kolm minutit on suhteliselt tavaline, et kuna ujumises hingamine on piiratud ja su keha on harjunud nagu vähem hapnikku toime tulema, siis see kolm minutit diakausis hoida ilma hingamata ei ole ainult ma arvan, ühelegi ujulale probleem. Staažikas jõuluturniiril osaleja surusid sellealane kuni sinna sisse. Otse loomulikult see oli mul ettekäändeks, et me üldse sinna võistlema tuleksid, seal peab olema, eks ole, aga minule sellepärast, et jooni jooksis minusugune pikamaa mees nagu suurem tegija ei ole ja ja rattavahetus oli ka suhteliselt uus minu jaoks, et ma lihtsalt lootsin, et eks ole, aga aga ain, kui palju on sinus tegelikult loomulikke eeldusi sellise ala jaoks nagu triatlon veel faktide täpsustust, täispikk triatlon koosneb siis kolmest eraldi alast kõigepealt ujumine, mida on 3,8 kilomeetriteks siis puhkust ei ole. Pidage seda meeles, kui ujutud on, ära tuleb rattasõit, seda on 180 kilomeetrit ja siis kohe otsa maratoni jagu jooksu ehk veidi üle 42 kilomeetri. Ma pean silmas sedasama suurt kasvu, mida sa mainisid, 42 kilomeetrit joosta, ma vaatan. Maratonijooksjaid, sellised 60 kilosed mehed, väga miniatuursed tüübid ja mul on neist niigi kahju, kui nad kannatavad seal üle paari tunni. Ma oled sinna, no umbes 100 kilo all, sa oled ikka pikk mees ja suure kondiga jah, et ma olen 94 tiiki ja võistluskaal on 90 96 kilo. Sellujad. Maratonijooksus just see ei ole mitte ellujäämine, vaid et mäe nagu täpsustan, kui kui maratonijooksjat ehk siis võistlusmaratonijooksjad peavad jooksma maratoni, siis me peame ennem ujuma ja ratast sõitma, mis tähendab seda, et maratonijooksukiirus iseenesest ei ole nii kiire, et me, meie parimad jooksjad seal jooksevad. Võib-olla kaks, 42 50 maratone minu aeg on sinna kolme tunni kanti, mis tähendab iseenesest nihukest väga tugeva harrastaja puhast maratoni ajada. Ja see aeg on võimalik joosta ka raskema kondiga mehel nagu minul et ta ei ole nagu nii hull, et kui, kui nagu Beatrile natuke selle selle sinu väite kohaselt, et miks ma seda, miks me ennast tapan või miks ma ennast nagunii raske asjaga piinan, siis tegelikult see on nagu ükskõik mis alal. Kui te võtate nagu ja paned ennast proovile, siis on igal juhul, see on raske ja lõpus on seda parem tunne, mida rohkem raskem raskusi ei saa nagu vahepeal, nagu kannatasid. Nõus, minu lugupidamine kuulub ükskõik kellele suusatajatest, kes sõidavad 50 kilomeetrit läbi, see on kannatuseks. Kümnevõistlejad kannatavad päeva staadionil, aga neil on vahepeal, kus nad ja ei ole sellist intensiivset üheksa tundi järjest kestvat pingutust mille jooksul sul lähevad, ma kujutan ette, kõik siseorganid omavahel sõlme. Tõenäoliselt sa ei tea enam, kumba teha, kas juua, lapsendada, need on kõik tuttavad emotsioonid sulle, tõenäoliselt nõks juhtunud nii mõndagi, aga tegelikult ei, ei saa seda nagu päris samasse alakivipallur ja et tegelikult on see ikkagi normaalne sporti, kui sa piisavalt tead selle spordi kohta ja oskad sellele läheneda, siis ei ole absoluutselt mingi hull. Ma tuletan meelde, et aerameni see aasta lõpetas madonna, kes mitte nagu laulja madonna sõna otseses mõttes null madonna ja tema vanusele seitsmendaks saastat naisterahvas tegi selle läbi ja ta naeratas terve distantsi, ehk siis teisisõnu ta on justkui väga pikk vastupidavus, ala, mida ka rahvamassid armastavad ja mida saab teha täiesti inimlikult, ilma et sa oksendaks või hoiaks, jagaks, et kui sa selleks nagu normaalselt ette valmistatud, siis on seda võimalik teha. Kui me räägime siin tervisesportlastest, kes iga hinna eest ei pinguta, sina kuulud nende hulka, kes ikkagi rabeleb kõrge koha nimel. Me oleme, on ainult üheksa tundi sutsu alla, sinna, sul läheb täispika triatloni läbimiseks ja parim koht vist on 24. täpselt mäletan õigesti teha, vaid sul on aasta-aastalt see koht enam-vähem paranenud, eks jah, liigub selles mõttes üles. Kas su vanus triatleedi mõttes on veel selline, et on loota, et sa ka järgmistel aastatel läheb ikka ülespoole ja sa jõuad näiteks ma tea, kuue hulka välja? No ütleme, täispika triatloni mõttes ma võib-olla just kasvasin nii-öelda Meie klassist välja meistriklassi, kuigi ma olen kolmekümneaastane ehk siis teisisõnu nii pika vastu pidada juures Vaikonoomsus ehk siis see kui vähese energiaga, kui vähese kuluga on võimalik nagu toime tulla seal kogu distantsi vältel paranemis teada ja sai raiskama ressursse, niipalju kui sa teed seda näiteks kahekümneaastaselt tavalise tavalise sportlasena, ehk siis teisisõnu triatloni parimad aastad on ilmselt Briatledil 30 kuni 30, lisas. Puhttehniliselt on kergendus ka, kui toimub nii-öelda võistluse sees, alavahetus on mõnus veest välja ronida, ratta selga minna või ratas omakorda kõrvale panna ja siis jooksma hakata. Vestronime tõesti suurima heameelega välja ei lähe rattaga ujumine, kui ei ole sinu lemmik täpselt, et ta on suhteliselt niuke üle kivide ja kändude, et, et see on tõesti tehniline ala ja ja kui, kui looduse poolt pole erilist ujumist antud, siis tegelikult on ta noh, minu jaoks ikkagi suhteliselt raske, et sealt tuleb mul põhikaotus, mis me Armini või üldse võistluse puhul saan. Ülejäänud ratas, jooks on see, et ma püüan nagu teda imiteerida. Ja noh, see alavahetus on tegelikult on hea sellepärast et et kui noh, ujumine on niisugune nagu nii-öelda sissejuhatus ja kestab alla tunni ja sellega nagu suuri kadusid erakonnad, on ka esimene ala siis rataste alustades ja noh, rattasõit on niisugune kõige pikema, alati tuleb kuskil neli pool tundi kuni neli, 45 ja pärast ratast maksma minna on sama seal hea, kuna sa oled juba viis pool kuni kuni kuus tundi pingutanud ja on tekkinud juba väsimus, aga samas jooksu lihased iseenesest ei ole veel nii väsinud nagu tegelikult on säästetud selleks jooksuks ja seda teha jälle omakorda uut ala ja, ja see on nagu noh, iseenesest nõnda kergelt Korda sa jõuad mõelda selle üheksa tunni jooksul, et. Et tallandad lihtsam? Millega sa motiveerid ennast rasketel hetkedel? Motivaatorid on nagu erinevad, et see on nagu selge valik, vaba tahe, keegi ei ole mind sull seriks. No see on see, mida ma naudin. Ehk siis teisisõnu, kui, kui, kui sa teed nagu aeramini läbi ja mul on õnnestunud neid paar korda võita kvalifikatsioonivõistlusi siis seedeune seal finishijoonel, kui sul on 20 30000 inimest sääres kisab ja vaatab konkreetselt seda, mida sa teed ja naudib seda, mis sa teinud oled siis see on nagu väga ülev tunne. Ja see seesama momente, kogu see, see fiiling, mis seal lõpus see paneb ka nagu pingutama just nendel rasketel hetkedel, kui, kui tegelikult, et noh, võiks tulla pähe mõte, et miks ma seda teen või mul rasket, oh, ma istun maha või ma, mis ma täna võistlen, et täna ei ole võib-olla kõige parem päev. Et tegelikult materjalid on nagu nagu palju, et nagu kunagine Anstrunki on öelnud, et et kuttinglast forever, et tegelikult teenist selles mõttes palun nagu nagu ajutine, aga kui sa oled alla, siis nõu kestab igavesti. Pahade kahes stuudios on Ain-Alar Juhanson triatleet, kelle visiitkaardile ma eeldan, et sul on üks olemas on kirjutatud nime alla 3,8 kilomeetrit ujumist, 180 kilomeetrit ratast ja 42 kilomeetrit kopikatega jooksu läheme aegade algusesse, Ain-Alar, kuidas sa sattusid selle ala peale, mis sellise valikuni viib, kas see, et sa avastad laval oma suureks meelehärmiks, et sinust ei saa eraldi liiga head ujujat? Ratas tuleb hästi välja, aga, aga päris Jaan Kirsipuuks ka välja ei mängi, sest noh, sellise mehega väga koomiline, kui niisugune mees ratta peal istub, tegelikult eriti selliste spetsmeeste hulgas nagu Kirsipuu, kes kaalub 70 kilo, on ja, ja siis on 95 vastu panna ja päris jooksumees ka ei ole. Kas see on nagu siis nii-öelda noh, nii-öelda lohutus, auhind, mida midagi saaks teha? Ei see ei ole nagu prügikastialane, kui sa püüad väljendada siin, et ma ei pea need, kes kuskil mujal põlved, need tulevad triatlonis see päris nii ei ole, et tänapäeval on väga palju spetsiaalselt mõeldes triatlonil hajutavaid noori ja tulnud kohe spetsiaalse triatloni tegema. Mina sattusin triatloni juurde, tegelikult suusatamisest, ma olen nagu lõpetan Otepää suusakooli. Ja viimased aastad seal, õigemini viimasel ajal. Ma tegelesin ainult triatloniga ja see põhjus, miks me seda tegema hakkasin. Ühelt poolt oli see, et minu arust kaks-kolm aastat vanema tul Andrus Veerpalu ja Kalju Ojaste, kes tegelikult suvel kasutasid triatloni kui head treeningvõimalust ja teiselt poolt mu enda vend, kes, mis on 11 aastat vanem. Kunagi noorest peast palju teatrini ära võitis ja pärast seda autahvlile pandi, oli nagu ka üks suur motivaator. Ja siis ei jäänud muud üle kui rattaga. Mulle meeldis Otepääl koolis käia, mis on tegelikult päris pikk maa 150 kilomeetrit. Ja suvel siis võtsin isaga kokku ja läksime paunkülla Eesti meistrivõistlustele noortele. Ja noortedistantsil on muidugi lühikesed, ei ole nagu aeramini distantsilt ikkagi pihta hakatakse lühemast distantsist. Jaa, võistlesin seal õnnestus võita Eesti meistritiitel, järgmine päevis Uno nokkis, tookord tegeles just Nool Readlettidega üldse triatloni arenemisega Eestis siiamaani tegelikult tegeleb. Ja palus, mul oleks nõus esindama Eesti vabariiki Põhjamaade meistrivõistlused ja, ja see kõik virvarr hakkas nagu suhteliselt kiiresti pihta ja sealt nagu pisik hakkas. Ma just tahtsin küsida, et kuidas Uno Loobi läbisaamine Need on, kas ta on selline väga aktiivne ala propageerija, mees, kes helistab ka sulle näiteks iga paari nädala tagant küsib, et kas põlv on korras ja külmetushaigused on mööda läinud, me suhtleme ikka päris iga paari nädala tagant ei suhtle paari kuu tagant kindlasti, sest tuurib alati, kuidas mul läheb ja, ja aeg-ajalt on nagu räägitud küll, et selles mõttes on ta suur pöidlahoidja ja tegelikult tema on see, kes selle teed mulle ju triatloni maailma nagu sillutama hakkas ka ja ei ole tänapäevani tegeleda tegelikult kui Tallinnas väga tubli triatloniklubi on 21 CC ja ja oma tegemistega on täitsa tipp-topp. Mitu Ironman nii aastasse on optimaalne, ma arvan. Kui tahta nagu kvaliteeti teha, siis tegeliku Kui pingutada ja, ja nikerdada nii-öelda, siis võib ka kolm teha ja, ja on ka inimesi, kes teevad seitse, aga sel juhul on see lihtsalt konveiermeetodil sai ei suuda nagu taastuda eelmisest ja ei suuda uut ette valmistada piisavalt hästi. Et, et ma arvan, et niimoodi konkreetselt kvaliteediga teha, siis peaks saksa seda on väga vähe. Ma räägin harrastaja seisukohalt, kes ka natukene armastab nokitseda ja just selle nimel, et saaks jälle kuhugi sinna rabelema teistega, mis isegi kasekohale 600, onju, aga peaasi, et saaks seda mõnusat adrenaliini verre, kus sa saad seda aastast ainult kaks korda, siis, siis on jälle see kohtad nühi ja nühi trenni teha. Jube jube, igav on, eks see on nagu niisugune raskem pool küll selles mõttes, et tegelikult sport võidab emotsiooni pealt, emotsiooni saad võistlused, tavaliselt ei usu, et see paneb nagu rattad käima ja teiselt poolt eksimisvõimalus on suhteliselt väike, nii et kui meil on kaks võistlust aastas ja ühel võib olla vormiajastus ei sobi ja teisel läheb näiteks kaks kummi katki. Noh, sest aastane tuksis aga teiselt poolt võtta aeromännid on nagu kaksikaastaid, aga sinna kõrvale saab teha kindlasti lühemaid distantse ja erinevaid nagu väljakutseid. Noh, siin ka naljakamaid üritusi, et just seda emotsioonibaasi nagu üleval hoida, et see nagu aeg-ajalt suurenes, maha laadida ja tõsiselt pingutada, et siis jälle uus trenni minnes, et neli peale maati aeramini nagu lähemalt võistlused olla või rattavõistlused või mis iganes. Et tegelikult seda vaimu ja seda, seda positiivset energiat, mis võistlustavas, saad sellega tegelikult ikkagi toitma. Muide, mis juhtub siis, kui Ironmani käigus läheb tõesti kaks kummipuru, kas sa vahetad sa nad kindlasti ära ja sõidad edasi või pärast kummi purunemist ei ole mõtetena? No tegelikult on nii, et alati on mõtet teha, kui, kui selleks on vahendeid, ehk siis teisisõnu naerame triatlonis, sportlane kõikide oma probleemidega ise hakkama saada. Kui sul läheb nagu kaks kummi, sina seda, et sul peab olema kaks tagavara endale olemas on tavaliselt tavaliselt on üks, sest noh, jällegi see kumm ja kõik see nagu me kasutame pommi kummipumpamiseks, siukseid, kaheballoonid, mis tegelikult natuke kaaluvad. Ja sa võtad ühe kaasa, teades, et noh üks nagu juhtuda, kui teine juhtub, siis see on nagu tõeliselt must must päev. Ja, ja alternatiiv selle teise puhul on see, et raja peal tavaliselt on üks tervisele 80 kilomeetri peale üks saateauto mis aitab neid, kellele oma vahendid enam pole seesama seesama variant, kui läheb teine kumb ja, ja noh, kui see, kui see saateautos satub sinu juurde just sisend võib-olla õnnega koos, kui see parasjagu on, kuskil 40 kilomeetri taga vahetab kellegi teise kummised ootamisega. Ehk siis siukse olukorraga, ma sattusin silmitsi eelmine aastani Uus-Meremaal, kuhu ma läksin oma tiitlit kaitsma võistlema ja mul oleks üks kumm katki, sain vahetatud sõitsiviisorementideljaseks teeningumbetki ja siis ma istusin seal, ootasin saateautod pooltunni ei saatata, tuli siis andis mulle vale kummi, kuna see nagu ei sobinud sinna ja siis ma pidin katkestama. Et, et see oli nagu selles mõttes kurb, sa oled teinud kolm või kaks kuud suut treeninglaagrit ja kõvasti pingutanud vaeva näinud lihvindama vormi, sõitnud maha tegelikult maailma teise otsa võistlema ja siis on seal ebaõnn kahe kummi purunemise tõttu pead nagu pooleli jätnud. Et niisugust asja ei juhtuks, on sport ja sellega leppinud et siin ei ole nagu suurt midagi teha. Selles mõttes on muidugi triatlon muhe olla täispika distantsi tegija, et võistluspaigad on teil Meie vaatevinklist nagu väga seksikalt valitud Havai Uus-Meremaa, no mida sa, hing, veel ihkad. Enamus meist ei saa seal niisamagi käidud, teed seda regulaarselt iga aasta. Täpselt nüüd, see on üks parimaid põhjuseid, miks ei võiks näiteks järgmine aasta tulla teha paremini. Muide sellest kõneldes, kas meiesugused tõesti saaksid tulla peale näiteks Havaile? Seal ei ole mingisuguseid nii-öelda kvalifikatsiooninumbreid, et sa pead olema teinud seda või seda, et ikka nagu tõestada, et sa oled suuteline, seletan selle olukorra lahti tegelikult vaja ära men meie ala maailmameistrivõistlused sinna pääseda, selleks läbima kvalifikatsioonivõistluse, milleks on need teised aeramini, mis on ümber maailma Uus-Meremaal? Austria, Prantsusmaa, Saksamaa, neil on võib-olla eksinud rajalt 16 15. Ja sealt siis jagatakse erinevaid vanusegruppide kaupa, iga viie aasta tagant läheb vanusegrupp ja lisaks sellele on profid mehed ja naised. Mina olen profimeeste seas ja ma pean siis oma kategoorias, see auto on piisavalt kõrge koha, et saada see kvalifikatsioonikoht. Ja need, kes on kvalifitseerunud, need saavad minna Havaile küll, aga kui sa tahad minna sinna kvalifikatsiooni võistluse sinna ei pane sul keegi kätt ette, kui just ei ole. Kuna need mõistsin hästi populaarsed, siis on tõenäoliselt see, et sa saaksid ja aasta veel kuhugi armeni ennast kirja panna on suhteliselt ebareaalne. Näiteks USAs müüakse välja 2200 kohta triaatrile kuskil poole tunniga või tunniga, ehk siis teisisõnu kui võistlus, mina olen järgmine päeva hommik läks lahti ja poole tunniga 2200 kohta läinud, nagu kõvad rokk-kontserdid täpselt. Sinusugustele meestele häiritud need asjad enne, sul on juba kutse igale poole olemas, aga et proffidele on natuke teistmoodi, kuna ja nemad on need, kes on võistlevad nagu raha peale ja tippkohtade peale, sest nendel on nagu natuke lihtsam saada võistluse kohta võistluskutseid. Kui, kui Starrastel ja niisama inimesel, et et noh, selle võistlema saamisega on selles mõttes natukene küll keeruline, et see täna mõtlen, et homme minna, siis nii päris ei käi. Kuidas sa tippseltskonda välja näeb, olete seal juba aastate jooksul nagu omad segad või piirdub asi tere ja head aega? Eks oleme omatusega tomat turset ja vahest tulevad nooremaid, kilusid juurde, aga tegelikult on nii, et kogu aeramini seltskond on väga sõbralikuna. Vahet ei ole, kes oled, oled sa proff harrastaja või oled sa õde, madonna, läbime sellesama suure distantsi ja kannatama koos kõikide teistega võrdselt. Ja kui sa selle lõpetad, siis lõpp kokku. Vahet ei ole, kes sa oled, mis seisuses, mis või kes see on, see, mis paneb kõik ühe pulga peale ja see nagu muudab selle suhtlemise äärmiselt lihtsaks, kuna sa tead, et see, kellega sa suhtled, seal täpselt samamoodi kannatanud ja vaeva näinud ja mis iganes. Et selles mõttes on Niukest konku konkureerivat ma ei oska öelda, kas viha või siukest vaenu on seal väga vähe, seal peaaegu et ei ole need mehed, kes teevad sinust Hawaii Ironmani 20 30 40 minutit kiiremini läbi, mis mehed nemad on, mis neil milline on nende eelis, kas nad teevad rohkem trenni või rohkem talente? Tugevad mehed? Tegelikult on kindlasti seal suur portsjon andekusel ja teine suur ports on ka sellisel nii-öelda nii-öelda õigel treeningul või, või siis nagu sobivusel sellele konkreetsele distantsile. Kuna vaja, Hermen ehk siis meie ala MM toimub alati Havail siis ei ole midagi kliimat täpselt seda valida, sa pead lihtsalt kohanema sellega. Ehk siis, kui, kui sa oled 100 kilo või sa oled 60 kilo, siis kuumas niiskuses nagu päev tegelikult seal ongi sinust paremat kergemad mehed on tõenäoliselt küll nad on kergemad, on kõik erinevad, sest ma olen maailma kõige raskem, naerame triatleet professionaalide seas ja noh, need on igal juhul kergemad. Aga, ja neil on teisi elusid, sest igal võistlesin oma eripära, kuna tegemist on nii pika distantsiga, siis kõik load, profiil, tuul, kuumus, niiskus, see kõik nagu loob erinevad tingimused kõikidel võistlustel, et kui võtta näiteks sinna kõrvale armen Lanzarote, mis on hästi mägine, hästi tuuline ja seega sobib mulle väga hästi kergematel meestel märksa raskem üksinda läbi tuule rühkida. Nii rattadistantsil kuu jooksul ja need ei ole nagunii palav minu jaoks, et ma saan seal hakkama siis nagu palju kiirem ja palju siledam, aga samas hästi-hästi kuum. Ja seal on nagu seepärast tekib nagu minu puhul natukene keerukam leida seda õiget valemit või sedaviisi, kuidas seal nagu sooritada iseenda nagu parim. Havai puht emotsionaalses plaanis ja, ja efekti mõttes meeldib, tasub minna sinna. Turistina. Tasub kindlasti, seal on nagu väga palju näha, et kui sama Piiv ained, kus võistlus toimub, sest tegemist on tegelikult noh, kui võtta nagu merealune nägi ka siis maailma kõige kõrgema mäe tipuga ehk siis teisisõnu, see on 13 13 kilomeetrit kõrge. Et ta läheb nagu mere alla ja tegemist vulkaanide vrakilt, veel tegutseb Caniaksid Niukest mere merepiirist kuni kuni siis ülespoole minna nagu neli kilomeetrit ja seal võib kohata nagu üleval mäe otsas lund on ja all on siis tegelikult tõeline paradiis. Erinevaid kliimamõõtmeid on tegelikult terve saal täis ja vaata, mis ta on väga palju. Raadio kahes on Ain-Alar Juhanson, me räägime veel juttu ja alustaks nüüd ühest traagilisest ööst parvlaeval Estonia. Tookord olid ka sina seal, erinevalt teistest sinu kolleegidest õnnestus sul eluga pääseda. Kui palju Ain tookord testi sellest triatloni tipust seal kaduma läks, milline oli teie omavaheline jõudude vahekord meestega, kes jäid merre? Ja, ja kuidas mõjutas sinu edasist käekäiku see, et sul õnnestus sealt välja tulla? Tegelikult südame 194 aasta ja ma olin siis 17 aastat vana, olin tegelikult noor, aga kõik oli alles alguses ja mind korjas üles Jaan Pehki, Kristjan Raiend, kes kes olid tookord klubi hurra liikmed ja nemad olid juba tegijad, nemad olid tegijad, nemad käisid ümber maailma aerameni teel Austraaliasse igal pool veel tõelised eesti armeli tibutab sinna juurde veel võib-olla Eestist oli veel Margus Tamm, kes oli tol hetkel nendega enam-vähem võrdne, võib-olla ei saaks öelda samal tasemel. Ja, ja mul õnnestus nagu seesama 94 suvi liituda sellesama programmiga, ehk siis mulle loodi võimalus, et see oli ainukene professionaalne triatloniklubi Eestis ja mul oli võimalus treenida koguseid ja ma olin kindlasti nii nagu kordades kordades nõrgem võte aerameni. Ja mul lihtsalt nagu oli piisavalt õnne ja võib-olla nähti minust ka mingisugust talenti või, või siis nähti potentsiaali saada hea aeromündi tulevikus ja seeläbi mul õnnestus nendega koos treenida. Ja kui, kui võtta see reis ette, siis tegelikult me sõitsime Saksamaa Balti, kus oli kavas MK-etapp toatlemis pikast ookeanist ja võistleme seal juunioride klassis, nemad siis pikal meestele. Ja, ja noh, selge see, et nemad olid minu jaoks nagu eeskujud ja iidolid, et et tol ööl kahjuks eesti triatlon kaotus väga-väga suure osa enda eliidistelt, nii Jaani kui Kristjani näol. Et noh, see, mis järgi jäi, oli, oli, oli nagu tegelikult. Sihuke tuleviku mõttes väga raske aeg. Tagantjärgi sa kindlasti oled väga palju mõelnud sellele, mis nimes annaksid sellele, mis tookord juhtus, seal, Estoniaga ma mõtlen seda, et sina oled noor algaja, kes tuli välja, aga, aga profid mehed ei tulnud väljas, on mis asi. Saatus seal on väga lihtne. Mina olen enda jaoks seda, et emmel on sellega, et et kogu elu on juhtunud erinevaid asju ja mingil kummalisel rumalal või teadmata põhjusel on mul piisavalt, on alati, et on olnud raskusi, aga kui sa võtad lõpsumaariumisi, maad on piisavalt ja see, et sealt välja tuli, ma arvan, et see on puhtalt tunnes kinni. Et seal ei saa olla tegemist sellega, et et alad mul, kuna ma tegin triaatrinud, mul füüsiline vorm, parem, kui ma oskasin ujuda pääsenute seltskonda, siis see klapi kukuna. Kuna kaks, üks, kaks, ma arvan, et lava kõige vastupidavamad inimest nagu hukkusid. Ehk siis teisisõnu oli vaja nagu väga-väga suur ports on võib-olla hästi natukene seda, et sa suudad võideldes enner. Jälgida seda, mida meedia on nüüd aastate jooksul rääkinud-kirjutanud näidanud selle sündmusega seoses ikka ikka jälgin, kuigi noh jumal tänatud, viimased kaks aastat on min septembri lõpus nagu rahule jäetud, tavaliselt Ta oli see nagu aamen kirikus, et septembri keskelt hakkavad ajakirjanikud helistama jälle uuesti seda asja üles kaevama. Ehk siis teisisõnu oli nagu kotkas haava veel, kes noppis iga iga-aastase kuul. Hääletan nagu rahulikumaks jäänud ja ja ma saan aru, et seda aeg-ajalt ikkagi korjatakse üles, kuna see on ikkagi meie. Kui võtta nagu Põhja-Euroopa ringkonna väga-väga traagiline sündmus suhteliselt tänapäeval. Ja siiski kindlat põhjust noh, on erinevaid raportid, aga kild põhjust ei oska ikkagi siiski keegi veel öelda, et kuna seal on nii palju vaata ära erinevaid, et ma vandenõuteooriaid, et see on lihtsalt wir varju, kindlasti jääb tulevikus samasuguseks ma arvan midagi sarnast, mis, mis juhtus ka enneliga. Tegelikult seda ei olegi võimalik võib-olla enam kindlaks teha. Juustust tookord pärast seda traagilist tööd oli seal keeruline alale nii-öelda truuks jääda või, või seal ei olnud mingit küsimärke, see läks iseenesest edasi, et tegelikult nii, et 90 neljandat aastat see oli kaks aastat siukest perioodi, kus ma üldse ei teadnud, mida ma teen, kes ma olen ja mis ma tegema peaks. Ja see kaks aastat periood möödus suhteliselt tühjalt nii sisemiselt tegudel poolest kui, kui, kui kõige muu poolest. Ja pöörded just sellesse hetk, kui, kui kui ma läksin tegelikult vabatahtlikult sõjaväkke. Kuna tegemist oli siiski Sõjaväeealise noormehega ja ja mul oli nagu võimalus ka seda sõjaväega küll pikendada tänu spordile. Tulemused seda nagu lubasid, aga mõtlesin ma seal ära käia nagu Jendervjuuska korrektiivile. Ja sõjavägi nagu tegelikult aitas väga palju, et ühelt poolt pani täielikult distsipliini paika ja on siiamaani veendumusele, tegelikult Eestis peaks jääma kohustuslik kaitsevägi Eesti noortele meestele kes kasvatavad noortest poistest tegelikult mehed. Kõlab võib-olla klišee, aga tegelikult see seda nagu kindlasti vaja ja, ja mina olen nagu noh, väga-väga tänulik, et ma selle tee läbi tegin. Jah, küllap paljud need, kes on ka seal käinud, on sinuga nõus ja pigem pooldavad sedasama. Just. Ja seal kaitse kaitseväes olles kohtusin kaitse spordi spordijuhiga Heino märksiga, kes tutvustas mulle mu tulevast treenerit Jüri käelgelgama tegi koostööd kokku üheksa aastat, kaheksa pool aastat. Ja, ja see oli nagu väga-väga edukas ja ja see pani kõik süsteemi ja kogu selle harjutamise, kogu selle motivatsiooni ja mõtte nagu täiesti paika, et, et see oli täiesti tegelikult see hetk, kus ma hakkasin tõeliseks professionaaliks nii mõttes, tegudes kui kui olemas. Oled sa kunagi proovinud olümpiadistantse ja ja esimene asi, mis ma tegema hakkasin, hakkasin harjutama tegelikult olümpiadistantsiks sooviga kvalifikatsioon kvalifitseeruda olümpiamängudele. Kuna ujumine on see, mis, mis olümpiadistantsile eeldus ehk siis teisisõnu olümpiadistantsil läbi lüüa, sa pead olema hea ujuja, kes jaksab kiiresti joosta. Ja minu niuke omadus oli suhteliselt kehvasti ujuda, väga hästi ratast sõita, normaalselt joosta, mis tegelikult olümpiadistantsi niukses üks iseloomu või või loogikas väga ei mahtunudki, kui ma jään ujumises maha, jäin kolm minutit ja suutsin, võib olla sellest kolmest minutist kaks minutit tagasi sõita rattaga ei olnud minust jooksus enam asju munema nagu raisanud kogu ratadele ja ja seda kolm minutit sealt ujumisest maha võtta oli nagu ülimalt keeruline, see nagu ei jäänud. Ja siis 2002. aastal tegin iri kääniga võistlustrelliga otsusele, et on vaja minna täispikale distantsile ja ja sealt edasi on nagu asjad, nagu palju paremaks läinud. Marko Albert, kes on olümpial läinud on aga hea ujuja ja saab olümpiadistantsil väga hästi hakkama. Kas sina teda pikale distantsile Khaled utsitanud või tema ei tohi omakorda sellega oma tervist ohtu seada, eks kui me koos treenisime, me aeg-ajalt ikka rääkisime sellest ja ma tean, et tal vähemalt siis oli küll soov seda läbi teha. Aga kui võtta nagu distantsi testika spetsiifikat, siis neid inimesi, kes mõlemad tipptasemel teevad, on tõesti, ma arvan, ühe käe näppudel kokku lugeda maailmas ja Marko puhul ka, et ta kindlasti oleks hästi hakkama. Mul on väga hea kannatusvõimega ja kindlasti oleks tiptop, aga kui ta tahab oma absoluutset tippu olümpiadistantsil saada, siis ma kardan, et ta lihtsalt ei mahu sinna sisse. 17 pikka tegemine lähedalt veel. Räägi oma lähematest kihtidest ja plaanidest, mis nüüd juhtuma hakkab? Juhtuma hakkab see, et järgmine võistlus on vanas heas tuttavas. Karel armele Lanzarote misse mai lõpus. Kas Kanaaridele täpselt ja ja see tähendab 24 Mai ja selleks on nagu ettevalmistus käimas ja ma hakkan nii. 21. jaanuaril sõidan juba esimesest laagrisse samasse Lanzarote saarel kolmeks nädalaks ja siis tulime tagasi ja nii ta edasi-tagasi sõitmine nagu paar korda käid. Kuna siin nalja vaadates väga triatloni ilm on, praegu ei ole. Ja tõenäoliselt nii pea ei tule ka. Et tuleb vahepeal nagu plehku pista. Nii, seal muide treeningul sa ju ei tee täispika triatloni läbi, eks, kuidas treening üldse välja näeb, kuidas sa paned oma keha valmis selliseks ülimaks väljakutseks. Teed sa lihtsalt üks päev ujumist või üks päev lihtsalt ratast ja kui palju sa teenid, noh, ega neid läheme siin siis on väga erinevaid ja tegelikult see on täitsa tõsiselt, ega, ega maratonijooksjaid ka maratonijooksja ega meiega triaatri täispika triatloniga päev läbi tegelikult trennis kunagi. Ja meie nagu Etonis käib tegelikult siiski niukse komplekstreeningutena kus erinevatel perioodidel keskendume erinevatele aladele ja, ja nende perioodide sees on kindlasti niuksed võtmepäevad, kus tehakse nagu üleforsseeritud erinevaid alasid, ala, et teinekord on vaja ratast sõita seitse pool tundi või või et teeme näiteks kahe pooletunnise jooksu või siis hästi pikk ujumise niukseid võtme võtmepäevi nagu barbi sees enne ettevalmistuse lõppu ja nagu ikka igal igal ettevalmistusel on enne võistlust tuleb nagu koormused alla natuke tõmmata ja natukene ennast laadida ja sellest koormisest välja puhata. Et siis oleks nagu võistlusel see kombinatsioon on olemas ja sealt nagu selle pealt, nagu siis ennast ületavad. Kellega koos sa praegu töötad või olete nüüd päris omal käel? Ei, ma olen eelmise aasta märtsikuus töötan modereerija nimi on Jimi Ricotellaja ja pärit on mees Ameerika Ühendriikidest Arizonast uskunist. Ja tegemist on tegelikult maastikuratta triatloni maaeluministriga ja, ja samuti ka suhteliselt tunnustatud triatlonitreeneri Ameerika ühendriikidest. Et sealt on nagu väga palju uut ja nihukest mitmekesisest tulnud ettevalmistusse ja ja väga palju on niukseid noh, erinevaid sellest, mis, mis misena Golden raadio kahes stuudios oli Ain-Alar Juhanson. Soovime sulle edu ja ma tahaks väga noh, mitte alahinnates, kõiki teisi võistlusi, kus sa satud kasvõi seesama Lanzarote kuulda siis kui Havai Ironman toimub, et et sa saad need kõrgemad kohad kaasateks käte. Eks jonnakus pidi olema eestlase suurim trump, vaata et küll oleks. Jõudu sulle, aitäh, aitäh.