Peterburi suure draama ehk siis legendaarsed ostenooge, pediaatri valvelaud oli tol 23. jaanuari pärastlõunal üpris troostitu olekuga. Täpselt nagu minu tujugi, kui olin umbes pool tundi asjatult oodanud. Ja samas on pidevalt rahustanud, et sellest pole midagi, esietenduse-eelsed proovid võivadki tavalisest pikemaks venida. Umbes nii oli mulle ju ka telefonis vihjatud, ent ikkagi. Lõpuks kannatus siiski katkes ja riskisin esimest korda kasutada mulle usaldatud mobiilinumbrit. Seni oli õnnestunud tulevase esinejaga läbi rääkida tema kodusel telefonil. Nõnda siis valisin vajaliku numbri ja olin valmis teateks, et telefon on välja lülitatud või pahurad. Kas vastuseks umbes selles laadis, et ma ju ütlesin teile, et võib kauem minna? Üllatavalt reibast häält kuuldes küsisin segaduses, et kas hoolekvalerjanovitš, mille peale vastati rõõmsalt, et sugugi mitte kostja hoopis jagu ideid, tütarlaps huvitab, siis te helistasite praegu Murmanskisse number nimelt näitab, et te pole kohalik. See huvitas mind tõesti, ema valisin uuesti täpselt sama lugu. Nõnda siis olin osanud ka mobiilinumbri valesti üles kirjutada ja lõplikult lööduna. Istusin mõne hetke täiesti apaatselt. Valvur halastas ja andis mulle tohutu vastutuleku korras avalike suhete juhi telefoni nime nähes sain aru, et olen selle daamiga mõne aasta eest suhelnud. Ta vastas telefonile ja tundis ka minu ära. Edasi toimus kõik kolme minuti jooksul, ehk teisisõnu olin kättpidi talutatud prooviruumi ukse taha, kust selle teatri tipp poleks mitte kuidagi siin kõnelejale silmale sattumata lahkuda saanud. Läks veel pool tundi ja juba me kohtusimegi silmatorkavalt esindusliku välimusega pealt seitsmekümnene vanahärra ei imestanud põrmugi, kuidas ma nii kaugele üldse pääsenud olin. Ütles vaid, et tore on ja otsime koha, kus juttu saab rääkida. Astusin kuulekalt filmilegendi lavatähe ja miljoneid vaatajaid õhkama pannud hoolepasila šviili kannul ning tänasin õnne, et niigi läks. Tänases keskeprogrammis kuule, tegin, millest me vestlesime ja sekka mängime muusikat, filmidest, milles selle saate kangelane kaasa on teinud. Praegu kõlab lugu on pärit ekraani loost, armastus tööpostil ja Haldi Normet-Saarna soovib siinkohal head kuulamist. Reostrite Olepaseles vili. Esimese asjana otsustasin ärabasilashiililt küsida, et kuidas ta siis oma suurele tööpingele ka vastu peab. Pole ju poisike enam. No kuidagimoodi saan ikka hakkama, oli maestro meie jutuajamise alguses üsna vaoshoitud. Mind on maast madalast tööga harjutatud, nii et igasuguste koormustega toimetulek on mul lihtsalt veres. Kui proovite enne proovi tarvis sõita Moskvasse või mujale, sõidame, mis seal ikka, sõnas Peterburi suure draamateatri raudvara. Nüüd meenutasin, kui noatera pealt meie kohtumine üle pea teoks sai ja ikka samal põhjusel, et minu vestluskaaslane töösse uppunud oli. Tegelikult ju nii juhtuski, et pärast seda, kui olime kõik täpselt kokku pinud, teatas olekvaler Janovitš minu viimase hetke kontrollkõne peale. Et ei, ta ikka ei saa ja jääb ikka ära. Siinkõneleja vaatas ahastusega järgmise päeva rongipileteid ja pani käiku kogu oma veenmisjõu. Lõpuks siis maestro ikkagi leebus. Nüüd aga oli valmis selgitama tollase heitliku käitumise tagamaid. No tegelikult on mul praegu raske periood ja teeme proove väga keerulise tükiga ja üldiselt näeb see elu nii välja, et proov on hommikust kuskil neljani õhtul kell seitse ka etendus, täna saime isegi imekombel varem lahti, aga no et ma õhtul pean jälle laval olema, siis tuleb ju miskitpidi sellekski energiat säästa. Nii et kohtun teiega kõige selle arvelt, mis parata, naeratas lava ja ekraani magneppasile šviili ning pidas siis vajalikuks teemat veel pisut arendada. Ühest küljest on muidugi ka hea, kui tööd on palju, teisest küljest, ohkas ta vaikselt, ei peaks jälle 70 kolmeaastaselt enam rabama. Tuleks elada väärika pensionäri elu, teha üksnes neid asju, mida tahad ja millest kõigi eelnevate aastate jooksul loobuda. Ta tuli, vaatan vahel neid meie linna külalisi, nooruslike ja säravaid eakaid turiste mujalt maailmast ja tundun endale siis kohe eriliselt hallija kühmus vana mehena muiga soolepasile šviili aga nuh sulandunud sammas kenasti Peterburi vanuritele ka sellest otse loomulikult näevad meie pensionärid pisut teistsugused välja kui mujalt saabunud lisas ta irooniliselt. Ei sulandu sa midagi, mõtles siinkõneleja jätkuvalt karismaatilist näitlejat vaadates ja küsis, et kas teatritööst loobumise korral siis pensioniga hakkama ei saaks. Kui ei, selle pensioniga küll ära ei ela, see tähendab, et hing jääb muidugi sisse, aga see on ka kõik. Ei mingit normaalset inimlikku äraelamist jõukusest rääkimata. Olepasila šviili ilme oli mõnevõrra sünge ja siinkõnelejale meenus äkitselt suvine kohtumine Leedu filmi ja teatri suurkujude NATO-s panioonisega. Vaatamata sellele, et kunagine tipp näitleja elas pealtnäha kindlustatud ja muretut vanaduspõlve poja peretiival oli tema hing ilmselgelt haige. Ja just seetõttu, et erinevalt tänase keskeprogrammi persoonis Basile Tšiilist ei vajanud tema teeneid enam keegi. Mainisin seda oma vestluskaaslasele koos repliigiga, et taolise asja valguses võiks ju tema hing justkui rahul olla. Et raskused raskusteks, aga see-eest pole unustatud, mis on võib-olla lõppkokkuvõttes siiski tähtsam. Nõus ja samas ei taipa, miks siis nii võimas näitleja nagu tonatas panioonis jõude istub. Ta võiks igal pool ilma teha nii Leedus, Venemaal kui mis tahes muus kandis ei saa aru, küttis mesilas šviili end järjest rohkem üles kuni siinkõneleja taset, aga kutsuge siis ometi. Nüüd võttis vanameister hoo maha ja poetas häbelikult, et mis kutsuja temaga on kõigest näitleja ju? Jah, loomulikult mõtles siinkõneleja ei saa ühelt inimeselt liiga palju tahta ja siis juttu jälle vestluskaaslasega enese peale. Olepacilosviilil läheb kuulsas Peterburi suures Draamateatris 48. hooaeg. Palusin meenutada algusaegu ja meest, kelle nime teater täna kannab legendaarset Georgi Dostonoogumit. Kuidas Tõnooguv mind siia 1959. aastal kutsus, olin mõistagi väga õnnelik, sest teater kogus juba usinasti kuulsust ja oli muutumas vaated parimaks teatriks Euroopas oli Basile sünni kõike muud kui tagasihoidlik. Ja muidugi oli koostööd ostonoogoviku lavastajaga tõeline pidu. See, kuidas ta näit Meiega tegeles, on täiesti omaette fenomen. Tõstenoogovil oli maagiline omadus avada sinu talent nii mitmekülgselt ja nii eriliste kantide pealt, millest sul endal varem aimugi polnud. Georgi Aleksandrovitš on kasvatanud ja välja õpetanud terve plejaadi fantastilisi näitlejaid teinud nii-öelda ühe paaži kujudest väga mitmekesised karakter, artistid ja nii edasi. Hoolepasile šviili oli valmis oma suurest iidulist Georgi tõstanoogovist rääkima lõputult. See polnud paraku võimalik, kuid mõningad mõtted mahtusid tänasesse saatesse veel küll. Aga enne, kui nendeni jõuame, kuulakem kirglikku laulu 1982. aasta menufilmist Jaan kahele olek Basile šviili neljal kurtšenkoga peaosas. Selle filmi järel oli Basilio šviili öelnud, et vapustav kurtšenko on üks tema kõige lemmikumaid näitlejaid suurel ja laial Venemaal ning seesama lemmik, nüüd siis. Edasi teatas siinkõneleja tähtsalt, ent paraku üldsegi mitte isendit enda välja mõeldud tõsiasja, et tostanokovi valitsusaega võis nimetada Peterburi suures Draamateatris tostanoogoviapohhiks. Olepasylašviilid sulas lõplikult. Tõsise tõsi, Olidoste noogovia pohh, mis kestis üle 20 aasta, vaatamata näiteks nomirovitš Tantženko teooriale, mis kinnitab, et teater võib järjepanu hiilata nii aastakest 10 ei enam siis hakkavad kuskilt ikka midagi kärisema. Stenoogumil läksid asjad aga muudkui ülesmäge. Etendused olid kuulsad nii Venemaal kui laias maailmas ja tõmbasid magnetina rahvast ligi. Tema 25. tegevusaastal lavastatud Tšehhov ja teised klassikud olid sama rabavad kui esimestel aastatel ja nii-öelda värskete jõududega loodud etendused. Nõnda rääkis Peterburi suure draamateatri täht Olepasila šviili ja pidas vajalikuks veel pisut iseloomustada suure lavastaja Georgi Dostonoogovi fenomeni. Georgi Aleksandrovitš oli mõistagi Konstantin Stanislavski geniaalne õpilane ja suure teatrimehe kuulsa süsteemi andekas ellu rakendaja hüüdlauseks, kui soovite, sai lihtsamalt kergemalt lõbusamalt. Kui sa tundsid ühteqi seletamatut kergust ja olemise lihtsust kas või Dostojevski või mis tahes muu ülikeerulise autori puhul siis oli asi õige ja lõbus, pidi olema lõbus sellest kergusest lihtsusest, millega roll sündis, kas või Dostojevski puhul, naeratas poisina šviili ja täpsustas, et küllap on ikka mõistetav, et jutt käib mingist teistsugusest lõbususest ja kergusest. Kõik eelmainitud seisundit sündisid Georgi tõstanoogoviga proove tehes, tema lavastatud tükkides kaasa lüües ja see on midagi niisugust, mille nimel võib loobuda kõigest. Ja see on ka põhjus, miks ma nii kaua siin suures Draamateatris töötan, tähendas näit ja vaatasin, et Olepasila šviili oli oma väsimuse, ajanappuse ja sellegi, et ta võiks inimväärse pensioniga juba ammugi puhata, sootuks unustanud. Ta rääkis ägedalt šestikuleerides ning põskede ühetades. Veel pidas vestluskaaslane vajalikuks toonitada, et otse loomulikult polnutustenoogov mingi dogmaatiline Stanislavski järgi ja pealisülesandest ja läbivus tegevusest neile proovides loenguid ei pilt. Seevastu elas ja hingas suur lavastaja ühes rütmis näitlejaga rolli sünniprotsessis ja katkestas selle iga kord väga valuliselt, kui asi hakkas kiiva kiskuma ja võltsiks muutuma. Aga siinkõneleja siis meie vestluse taas saatekangelasele endale jälgides, kuidas ta asjadest rääkis, meenusid mulle tema tegelased filmidest, sügismaratonjaam, kahele armastus tööpostil, kõik nõukaaegsed, tohutud ekraani menukid, mis kogusid miljoneid vaatajaid ja tõid näiteseltskonnale suurt populaarsust. Ning siinkohal tekkis ühtäkki küsimus, et mida kassamagnet Casillas viiliga enda koomikuande kohta ütleb. Sest kõigis äsja nimetatud filmides oli see ju täiesti olemas, ehkki mõnel puhul, nagu öeldakse, läbi pisarate Ma ei arva, et mingi erilise koomilisuse või siis dramaatilisusega silma paistan. Iga näitleja peab olema eelkõige karakternäitleja. Samas annan endale aru ka oma võimete piirist, näiteks hotello või roomia poleks neisse kunagi mahtunud, sest puudub lihtsalt vastav temperament. Olen pigem vaos hoitumate, näiteks Tšehhovi või Milleri kirjutatud rollide mängija analüüsis Basilio šviili oma artisti haaret ning kinnitas, et praegune onukese roll Nevski onukese unenäos sa võid talle küll suurepäraselt suudaks vaid kõiki sellega kaasnevaid võimalusi koos pisimategi nüanssidega ära kasutada. Sest on ääretult ahvatlev mängida kedagi, kelle elu on möödunud justkui unes, kusjuures selguse ning ärkvelolek goviiv kestab vaid mõne hetke. Nii et olen karakternäitleja, mis rolliga kaasa on antud, sellega püüan oma parima äranägemise järgi toime tulla, teatas Basil asüüli. Kui rahvas naerab, no siis on, tähendab lõbus, kui nutab, siis on kurb. Ja õnnelikud on need hetked, kus meie publikuga asjadest ühtmoodi aru saame. Sest Dostonoogus õpetas, ära mine rahva ette nii-öelda valmis nämmutatud kujuga. Et vot see või too tegelane on just selline ja ei grammigi teine. Ei, sa lähed lavale selle inimese nahas, kelle sisemisi käitumismotiive sa analüüsid ja püüad selgusele jõuda, miks ta üht või teist asja teeb. Ja rahvas saalis teeb oma otsuse ise. Järgnev muusika on pärit filmist kuritegelik Peterburi filmist, mis olek mesilasviili osavõtul linastus 2000. aastal. Kui kirjad ei valeta, on oled Basile šviili mänginud ühtekokku kui 42. filmis kusjuures vanameister ise, nagu mulle meenub, nimetas tagasihoidlikult märksa väiksema arvu. Küllap oli tal üht Eestis kas kogemata või meelega lihtsalt ununenud ja kogu lugu olles on samas kodumaise filmiajalukku kirjutanud juba eelpool mainitud hittidega sügismaratonjaam kahele pluss kuritegelik Peterburi Meister ja Margarita. Kino tegemist aga võttis teatriusku maestro kui protsessi, mis kasutanud, saab ära kõik selle, mida näitleja on laval omandanud. Mõelgem säravatele ekraani nägudele, võtkem või enne jutuks tulla tonatus panioonise. Meenutage ja võimalusel vaadake, ta on igas filmis absoluutselt erinev. Salaceavitsuse filmis keegi ei tahtnud surra, on ta üks vaikses hooajas absoluutselt teine, viimse kui detailini. Ja see pole nii üksnes panioonise suure ande, vaid ka tema tohutu lava praktika tõttu. Teater annab võimaluse mängida erinevaid karaktereid, sinu asi on see ära kasutada ja ümberkehastumise kogemusi korjata. Räägin justkui midagi täiesti enesestmõistetavat, eks vaatas mesilas šviili siinkõnelejale küsivalt otsa. Vaat ei olegi see nii väga enesestmõistetav midagi. On rida noori, näitleja, et muutun ma nüüd Torisemaks vana etiks, muigas vestluskaaslane, kes lihtviisiliselt ekspluateerivad oma välimust, olemust ning liiguvad filmist filmi täpselt ühesugustena. Tegelikult on muidugi seesuguseid artiste igas vanuses, mitte ainult noori, korrigeeris mesilas viilinud ennast. Ja mis on tulemus? Isiksuse vaikne hääbumine, mis muud. Ent võtame näiteks Jevgeni eestignejevi, missugune rikkalik erinevate karakterite kogum on tema pagasis. Ja seesuguseid meistreid on veel, ma ei hakka siinkohal üles lugema. Ja vot see on see, mille saame teatrist, teatrist, mis on ikkagi näitekunstis aluste alus. Ja mõistagi on teatri lummuse üks koostisosa kaduvus. Sa lood oma kuju publiku silme all, lahkud lavalt ja see haihtub. Skulptorist jääb maha skulptuur, maalikunstnikust maal, kirjanikust raamat, näitlejast, heal juhul mälestus. Nõnda rääkis suur näitleja olek, mesilasvilja siinkõneleja jätkas nahaalse küsimusega. Kas ta tähehaigust ka ikka põdenud on. Eelkäijate minust on see haigus nüüd küll mööda läinud. Minu näitleja elu on kulgenud väga raske töö teha all. See on tekitanud elukutse vastu pigem aukartust, millel pole midagi ühist loorberitel lesimisega. Õnnestub üks või teine osatäitmine, tore on, kiidetakse, toredam veelgi. Aga see on ka kõik, tuleb säilitada kainus, arukus ja edasi teenida, nagu öeldakse, muidugi tänapäeval on terve rida asjaolusid, mis soodustavad nõrgema närvikavaga inimestel staaritunde tekkimist. Alustades üliagarast meediast ja lõpetades honorari tega. Kas omal ajal siis sellised rahad liikusid? Ärge tehke nalja. Kui näiteks mina ja tonatas panioonis ei saa taas märkimata jätta. Mõnes menufilmis õnnestusime oli põhiliseks tunnustuseks rahva piiritu armastus. Seda, mis meile asja eest maksti, võib nimetada lihtsalt sümboolseks. Tänapäeval liiguvad filmitööstuses meeletud summad ja näiteks mõnes seebiooperis kaasalöömine võib tehasest rikka mehe muigas Basile šviili. Küsisin nüüd, et kuivõrd siis tähehaigust mitte põdev poisile šviili ikka toda eelpool mainitud rahva piiritut armastust omal nahal ka tunne. Noh, ma ei tea, kuidas nii-öelda publiku enamik minusse suhtub ja kas ma üldse väärin tema lugupidamist, jäi mesilasviili esimese hooga vägagi tagasihoidlikuks ent jätkas juba hoogsamalt. Samas muidugi tullakse juurde, tehakse juttu, tänatakse rollide ja ka ellusuhtumise eest. No see on tõesti väga meeldiv. Tähendab, olen ikka suutnud mingeid hingekeeli puudutada. Hiljaaegu peatas mind tänaval üks grupp noorhärrasid, kes nimetas end vennaskonnaks mis tähendab kõike muud kui seaduskuulekad seltskonda. Öelgem ausalt. Vennaskonna näol on tegemist ikka pesuehtsate kriminaalidega. Nad ulatasid mulle pea kahe meetri pikkuse roosi ja ütlesid, et austavad mind väga, oli Olepasile šviili nüüdki imestunud ning lisas. Aga kui minu looming on neist äkki natukenegi paremad inimesed teinud? Kes teab, unistada ju võib, kehitas ta õlgu. Ent arvestades, kui suur hulk õrnema soo esindajaid on aegade jooksul Basile sviilit ennast unistuste meheks pidanud kuulakemgi nüüd üht kaunist naishäält romantilise lauluga 1991. aasta filmist tõotatud paradiis. Mõistagi mängis seal kaasa ka tänase saate kangelane. Loomulikult vajab näitleja nende armastust ja tähelepanu, kellele ta mängib. Aga vahel võib seda tulla rohkem, kui on jaksu vastu võtta eriti veel, kui tegemist on temperamentsed, venelastega olek mesilas šviili oli täiesti nõus. Hea vahel saab kõrini, kõrini kogu aeg rahva sees olemine kurnab, mis seal rääkidagi. Peaaegu igal õhtul pooleteisetuhandelise publiku ees, siin teatris aga lisanduvad ju muudki tööd. See tekitab tohutu vajaduse olla üksi, kuulata muusikat või lihtsalt vaikust. Kui seda võimalust ei teki, olen tõeliselt ärritunud, teatas Basile šviili. Palusin auväärsel staaril kirjeldada mõne sõnaga oma päris puhkust. Meil on puhkus kaks kuud ja minu meelest üsna heldelt tasustatud. Üritan selle aja olla suvilas, mis asub leepinos. Kunagine soome ala kookola olgu öeldud omal ajal, elas seal Korneetšenkovski keskel, kas just selles paigas kuulsa raamatu šokolaad? Praegu on sellesse armsasse külakesse nagu igale poole mujalegi tekkinud uusrikaste häärberis nii et minu väike suvilakökats kaob nende varju sootuks. Aga eks igaüks puhkab, vastavalt võimalustele, naeratas Basile šviili oma ekraanilt niidud olevat naeratust. Läksingi jutuga tema ekraanielu juurde tagasi, silme ees laineid löönud voolandi roll teleseriaalis Meister ja Margarita. Näitleja jaoks pööraselt tähtis osatäitmine, sest Hollandi kanda on seesugused igavikulised tõed, mis puudutavad meid kõiki. Kõigi meie maapealsete askelduste kõrval eksisteerib midagi sellist, mida me alatasa unustama kipume. Nimetagem seda jumalaks, nimetagem seda kosmoseks, nimetagem seda kõiksuseks. Kes oleme meie selles kõiksuses, isegi liivateraga ei anna võrrelda, Electroniga samuti mitte. Meie elu kestab viivu selle silmaruumis ja seetõttu on eriliselt tobedad igat sorti inimliku viisakuse avaldused olgu need siis tingitud nii-öelda tähtsatest ametipostidest või raskest rahakotist või millest iganes. Nii et muuhulgas pidas Mihhail Bulgakov oma meistrit ja Margaritat luues ka seda silmas. Ärgem unustagem, et romaani kirjutas ta siis, kui stalinliku Roli täies hoos ning isakest peeti jumala asemikuks maa peal. Stalin sai muide suurepäraselt aru Bulgakovi geniaalsusest ja ta tegi ka katseid pöörata kirjaniku talenti nii-öelda õigetesse raamidesse. Loomulikult ei õnnestunud kui kaakovit mitte ühelgi moel panna kommunistliku ideoloogia kasuks. Teemainitu inspireeris siin kõnelejalt küsima, kuidas Basile šviili hilisem suur iidol Dostonoogov tükkis oma suure draamateatriga nõukogude võimu viljastavates tingimustes, ent ka tundis sest kohustuslikest repertuaari kaunistustest kas või punapühade auks ei pääsenud ju temagi. Loomulikult ütles tippnäitleja Basile süüli aga seejuures tuleb öelda, et tõstan hoogu, vil polnud iialgi kombeks kasutada teatrilava mis tahes poliitilisteks avaldusteks. Olid etendused, mis valmisid konkreetseteks tähtpäevadeks näiteks seitsmendaks novembriks. Ent kuulus lavastaja ei konstrueerinud neid niivõrd osavalt peidetud sõnumitega Nõukogude vastasteks, kuivõrd otsis võimalusi tuua esile nõnda palju inimlikkust, soojust ja headust kui vähegi võimalik. Seda lihtsat ja igapäevast Dostonoogofoli armastuse, mitte vihkamise usku. Miks tõusis niigi suur huvi meie draamateatri vastu lausa plahvatuslikku X, kui tõime lavale Aleksander Voloodini viis õhtut. Aga sellepärast, et seal näidata D väga selgelt, millise pöördepunkti toob inimese ellu armastus. Selline oli seejuures ideoloogia töötajast naisterahvas sügavalt veendunud nõukogude korra ainuõigsuses aga mitte, see polnud oluline ja tähelepanu keskpunktis, vaid tema armumine. Ning tõsiasi, kuidas jube Leningradi lutikatest ja hiirtest kubiseb ühiskorter seepeale helgemaks ja valgemaks muutub. Inimtunnete ehtsuse siirus oli juba iseenesest vastulöögiks meid ümbritsevale valele. Nii et Ostronoogovil polnud vaja mõeldagi, kuidas midagi spetsiaalselt nõukogudevastast lavale tuua. See kiirgas tema etendustest vastu niigi. Ja vaat seda ehedust, loomulikkust ja tõde joosti meie teatrisse. Tema see oli nagu sõõm värsket õhku tollases sumbunud tegelikkuses. Oled Basil asüüli, oli igati hoos. Kõike seda rääkides ja mitte miski kõlaks praegu õigemalt, kui üks lopsakas marss filmist vaese Hussari kaitseks sõnakestki. Küsisin nüüd, millised peavad olema need inimesed, kellega olekasile šviili meelsasti suhtleb. Austan väga neid, kes siiralt usuvad, mida räägivad ja teevad, nad võivad ju seejuures näiteks noh, ütleme minu meelest eksidagi. Aga kui nad on siirad, sel juhul pean mõnest lugu. Sest kõige rohkem vihkan teesklust jamale. Niisuguseid asju harrastavad inimesed on minu jaoks välistatud. Siinkõneleja peab tunnistama, et sõnad teesklus ja vale viisite mõtted korraks poliitikale ja küsisingi Basilašviililt järgmiseks. Kas seda sinna on ka püütud meelitada? Näitleja vastased meelitada polnud vaja Teleks ise. Läksin siis, kui see riigi seisukohast kõige hädavajalikum oli, alustas ta pisut pateetiliselt. 1990.-st kuni 93. aastani olin rahvasaadik, meie võtsime vastu Vene Föderatsiooni iseseisvuse ja aitasime Baltikumi saada suveräänseks. Ja saatsime korda teisigi suuri tegusid. Saime ju kõik suurepäraselt aru, missuguse seisu olime jõudnud ja kui hädavajalikud olid jõuliseks poliitilis-majanduslikud reformid. Oled Basilio šviili oli seda kõike meenutades taas kord eriliselt hoos ja paistis, et need on mälestused, mis tema südant ikka tõeliselt soojendavad. Kutsetöös ei tekkinud tollal samuti pausi. Ta jätkas oma igapäevast tegevust Peterburi suure draamateatri laval ja mängis kahes reasanovi ning ühes Johnazarovi filmis. Lisaks oli ja jäi näitleja kindlaks, et suhtlemine nii professionaalsete kui mitteprofessionaalsete poliitikutega rikastas tema maailmapilti oluliselt ja andis hindamatuid kogemusi ka näitlejatööks. Üheksakümnendatel, et algusaastad panid inimesed proovile, seda koges Basile šviili omal nahal ja üpris tulemuslikult. Ei teile ega meil polnud esimese hooga midagi ei raha, süüa ega riideid, oli humanitaarabi aeg, kusjuures abistajaid üritati siin-seal spioonideks tembeldada. No see jäägu tembeldajate hingele. Ühesõnaga mina leidsin, et nüüd olen mees ja hakka tegutsema. Kõige viimane asi oli istuda ja oodata, et äkki läheb sind kuskil vaja. Aga äkki ei lähe. Sel ajal hakkasid tekkima esimesed rändteatritrupid, mis praegu Venemaal nii levinud on. Siis hakkasid nad ilmet võtma ja minust sai üks esimesi näitlejaid. Pides. Andsin loodetavasti kolleegidel eeskuju, et ka nõnda võib mängida ja raha teenida. Mihhail kasakov, Mihhailovski truskin, olid need autorid, keda mängisime. Proovid olid Moskvas valmis etendustega, sõitsime siis ringi ja mängisime neid mõistagi ka minu kodulinnas Peterburis. Sõbrad käisid vaatamas ja kirusid, mis kole-jube haltuura pidi olema. Noh, mina seda nii väga südamesse kaevata, otsest omalt poolt tegin ju kõik, et roll hästi välja kukuks. Teinekord võis jah, tükk tervikuna mitte suurem asi välja tulla. Ja mis pole üldse vähe tähtis, ma teenisin raha ja hakkasin pisut paremini elama, kui mu ülejäänud puhta kunsti suunas õhkavad. Kolleegid oli Basile šviili avameelne. Tunud üha enam ja enam näitlejaid ja tegelikult on see üks väga hea rutiini raputav kogemus mis ju lõppkokkuvõttes tuleb meie elukutsele kasuks. Ka praegu löön võimaluste piires kaasa Moskva teatrit nendes filmides, kui pakkumisi tuleb, aga küsimus pole ju ainult teenistuses, jumal hoidku. Mul on vedanud üldiselt heade ja sisukate rollidega tugevates lavastustes ja filmides, mis kõik ühel või teisel moel tänasele edu kannul tormavale inimesele hingele koputavad. Jää iseendaks, ära muutu metslaseks, mõtle igavikuliste asjade. Kas kõik see, millest voolanud Meistri ja Margarita rääkis, küsis siinkõneleja. Jah, sellest ta rääkis, nõustus Olepasila šviili. Muutunud on riietus, tekkinud on metroo ja trollibussid, millega sõidetakse. Aga inimloomus on ikka samaks jäänud. Soovisin Olepasylašiiline jätkuvat edu ses karmis teatri ja filmimaailmas ning uurisin ühtlasi, mida ta Omalt poolt tänase keskeprogrammi kuulajale hüvastijätuks öelda tahaks. Maestro alustas mõistagi tänusõnadega ja meie kodulinna kiitmisega ning ütles siis lõpetuseks järgmist. Ütlen üht oleme vennad, sest ainult inimkond tervikuna võib välja astuda seesuguste nuhtluste vastu nagu kliima, soojenemine ja tont teab mis katastroofid veel. Ainult üheskoos tegutsedes saame ellu jääda ja edasi kesta. Nõnda rääkis Peterburi suure draamateatri näitleja ja miljonite lemmik tänaseks juba eakas hoolepasile šviili. Ning saate lõpetuseks laulab temagi koos oma lava ja filmipartneri võrrand Alyssa Frendifiga armastusest. Legendaarse hooled passilašviiliga kohtus Peterburis Haldi Normet-Saarna laule aitas valida Ain Saarna. Helioperaator oli Maristambach kuulmiseni.