Ründame koos Hendrik Relve. Eelmises saates rändasime me suures ja väga mitmenäolises aasia riigis Indias. Täna on meil jällegi niisugune erandlik saade, kui siin on kaks maailmarändurid stuudios koos ja ja teine on antropoloogiamaailmarändur Jaanus plaat, tere ühendik. Nii. Meie tänase saate teemaks on üks maailmajagu, õieti selle maailmajao üks osa on olemas Austraalia Okeaania maailmajagu ja siis Okeaania on minu jaoks alati kummaline osa maakerast. Kui sa mõtled, kus tasub, see on siis maailma suurima ookeani Vaikse ookeani vetesse laiali pillatud kümned tuhanded saared kus sa mõtled kogu Okeaania peale siis koos merega selle pindala võrratult suurem kui kõikidel teistel ja teistpidi koosneb see merega eraldatud pisikestest maismaatükkidest. Tanja on minu meelest selles mõttes huvitav, et ta on üks kõige kaugemaid konkreetset füüsiliselt Eestist ja teistpidi salapärasemaid selles mõttes, et ei ole võimalik, et ükski inimene kunagi suudaks kõiki Okeaania tsaari läbi rännata, aga siin nüüd rändama hakkame ja eriti nende rahvaste juures, kes seal elavad. See muusika on mu enda salvestatud Vanuatu saarestikus rannasaarel loo loobu külas, kus nõndamoodi rahvas tervitas meid kui külalisi oma tervituslauluga-sugune, jõuline Vahmakas, selline energiline ja niisugune mõnusa häälestusega laulmine, mis on väga omane paljudele Okeaania rahvastele. Aga sina, Jaanus, ju oled Okeaania ka ikka väga mitut pidi seotud, sa oled õppinud ühel Okeaania alal, siis Uus-Meremaal, seal ülikoolis ja teistpidi oled sa väga palju kookiaanias rännanud. Jah, võib öelda küll, et, et meil on e-sest, ma räägin, hea meel, aga kuna ma olen, ütleme alates Indoneesia Paapua-st kuni uus meremaa otsani läbi käinud Ja melaneezion, nüüd see üks osa veel sellest dokiaaniasse, ütleme Aasiale kõige lähem osa ka hiigelsuur ala tuhandete saartega, aga see on nüüd see osa Okjaaniast, mis on kõige läänepoolsem. Just, ja noh, kui siin veel igaks juhuks piiritleda kuulajale, et siis meil on e-seaks traditsioonis, nimetatakse suuremates tänapäeva saareriikides Fidži, Uus-Kaledoonia, Vanuatu, Saalomoni saared ja siis paapua Uus-Guinea ja Indoneesia paapua, et seal me oleme mõlemad olemas. Kelnud risti ja põiki ongi huvitav vaadata, kuidas, kuidas meie elamused ja kogemused on, aga Uus-Meremaal sa õppisid skulptuuri? Poloogiat jah, see oli 96. aastal ja siis siis mind just nagu paeluski see piirkond toona ja olen ma käinud melaneesias veel ja samas oli ka Polüneesia saarestik päris lähedal. Polüneesia on seos ookeaniast, mis jääb nagu ida poole ulatub välja peaaegu et Ameerika rannikuni, Havai saared ja muud. Ja siis ma nagu üks põhjuseid, miks ma just noh, toon, aga natukene valida ka, et miks ma just Uus-Meremaale läksin, oli see tohutu kirjandus, mis on Uus-Meremaa Hanso bioloogide poolt kokku kirjutatud raamatukogu meremaa asub otse ookeani keskel ja muidugi ja siis tegin eeltööd päris põhjalikult, ma tean, et sina teed alati väga väga põhjalikku eeltööd enne oma reise ja mul oli ka see võimalus teha pikalt eeltööd. Ja minu praegune lemmik Anna Saar ja eriti seal minu küla nagu antropoloogid armastavad öelda John Froome'i liikumise keskusi, pealegi sakonni küla lamakaraa ma leidsin selle kirjanduse kaudu endale. Selgus, et mul Kus ja noh, mina olen seal ka käinud, aga sa oled selles külas lausa elanud ja mitte ühe korra, vaid mitmel korral. Ma olen sinna tagasi pöördunud vastavalt võimalustele, et esimest korda ma läksingi Uus-Meremaalt, raha palju ei olnud, tegin oma valiku ja läksingi thanna saarele, konkreetselt resolutsioon foorumi küladesse aasta 90 696 lamakaraad siis veel ei olnud. Seal on aastate jooksul väga palju sündmusi toimunud heitlaseidujale prohvet, Freedi, Isakonni lõhet, tekkinasse, meielamakarakülamiinile mõlemale. Ja väga fantastiline küla asub tegutseva vulkaani ja lõputu ookeaniavaruse vahel mäe serval. Fantastiline küla, aga seal sa oled korduvalt käinud, aga sa oled tegelikult ju käinud mitmetes muudes saarestikes Okjaanias. Jah, ma olen käinud grafitšil ja indoneesia Boapos ja ja mis mulle eriti meeldis, on üks saar Saalomoni saartel Salomoni saartel me käisime siis, kui seal läks, just oli kodusõda lahti läinud peale orel, saalomoni, saarte sead, kaks kadedad, ei, ühe korra ühe korra selle kodusõja puhkemist muudesse olukord nii keeruliseks, et me noh, ei ole olnud võimalust vahendeid ka sinna kunagi tagasi jõuda. Kindlasti ja seal on ka palju niisugust ehedust säilinud. Just nüüd oleneb saarestikust. Me käisime päris mitmel saarel ja oleneb, kuidas siis neil on kokkupuude muu maailmaga olnud Austraaliaga Inglismaa koloniaal võimudega on kõigil mingi kokkupuude olnud, aga osad kõrgemal mägedes eraldatuses olevad külad on sellest kokkupuutest ka suhteliselt puutumata seal Saalomoni Salomoni saartel. Ja see on minu lemmikuks kujunes mad, aita saar. Ja maleaita on ka enamasti nüüd ristiusklike küladega asustatud aga kõrgemal mägedes leidub veel siukseid, traditsioonilise usundi järgijaid ja mägi. Koiude küla oli minu lemmikkuumusikka, jõudsin sinna väga paljude jõua ajada 99.-le. Kuna nad suhtuvad välismaailmasse vägagi vaenulikult ja need, kes on läinud sinna ette hoiatamata ja kellel on veel kaasas kaamerad ja fotoaparaadid, siis nendega võib nii mõndagi juhtuda. Ja kui inimene näiteks eesmärk on teha filmi, paljastades inimestest, kes elavad oma hütikestest sigade keskel ilma elektrita, sensatsiooniline leidjale inimene ja, ja käituvad valesti mägi Koiudega, siis nendel, nii mõnegi on väga hapraski läinud. Minu meelest see ongi hea, et, et need kõige räigemas uudishimutseda natukene eemale hoiaksid. Ausalt öeldes mina ei ole Saalomoni saartel käinud, aga saalomoni saarte muusikud olid ühel naaber arestikul niisugusel pidulikul festivalil ja need jätsid küll puruta mulje. NATO olid sellised väga ilusa kehaehitusega, niisugused tugevad tublid mehed ja umbes seal 12 meest, kõigil olid nii-öelda need paaniflöödid või niisugused ja nad puhusid seda seal ja liikusid selles rütmis, mis see oli väga niisugune ehe elamus ja jättis niisuguse mulje, just et nad olid väga sümpaatsed. Aga kui seal kohal olla, siis sa loomulikult tead nende reeglite järgi seal elama ja käituma. Ja kuhjade puhul on see väga huvitav asi, et laias laastus võime nende asula jagada kaheks. Ranniku Koiad, kes on kõik kristlased ja kuna me läksime siin aastal 1999 siis nad pidasid seal 24 hash. Ehkki neil sihukeste killapidamist ei ole aga neli päeva nädalas 24 tundi ööpäevas jumalateenistus valmistusid maailmalõpu nuusmileenium oli kohe-kohe saab. No see on nüüd see sedasorti kristlus, eks ole, millest siin ei teata suurt midagi, aga aga see ongi huvitav juhet. Ookeani saartel on tekkinud niisugused huvitavad usundid, kus on siis osa kristlusest ja osa väga iidsest usundist ja see näitis segu. Jah, tihti on siuksed tsenkretistlikud usundid, et seal on naasikuse traditsioonilise usundi põhjale tulevad suured mõjutused kristlusest, mis on koos kolonialismi saabunud korraks nende Koiad juurde tagasi tulemast. Haruldane on see, et rannikul elavad kristlased väga innustunud kristlased ja paljuski nende sugulased elavad kõrgeimal mäe otsas ja on senimaani tõrjunud kristlast kui sellist ja nende elulood on hoopis erinev kui nende ranniku Koiudes sugulastel. Ja see vahe kahegrupiks räägivad sama keelt. Vahel on täiesti hämmastav. Ja muld, mingi selline seos tekkis Uus-Guinea saarel, see ju kuulub kannedoke Haanjasse kõige suurem saar üldse ja suurte saarte Olgasest üldse kogu maailmas teisel kohal, hiigelsuur saar, tohutult palju erinevaid kultuure ja seal, kui ma käisin Koro vaide juures, kes on siis metsarahvas tänase taevani, siis nende juurde juhatasid mind ka siis nii-öelda tsiviliseeritud karavaid, kes elasid jõe ääres ja kus oli siis kirik ja pood ja muud asjad. Ja ilma nende abita ma ei oleks sinna metsa jõudnud. Aga metsas oli sisuliselt ikkagi säilinud küllalt ehedalt see Kaidne kultuur. Nii et selles oli midagi sarnast selle saalomoni saarte kahestumisega, ütleme. Meil on ees, on selline haruldane kohtadelt, seal leiab selliseid traditsioonilisi kultuure ja reeglina, mida paigaldatud on, mida kaugemale sa pead keskusest minema, seda suurem šanss leida, et tulles Indoneesiasse loop juurde tagasi, et sina jõudsid kaugetele Korovoide juurde, aga väga paljud ma tean, et ka sina on käinud paljemi orus Tanide juures. Ja, ja siis seal keskuses oodata seda tsirkust nii-öelda Edasi päevakene 23 ja kuidas see kõik muutub, samad Tanydaga elavad oma traditsiooniliste elu juba. No kui me tahame ehedust, siis see on suur õnnistus, kui on olemas looduslikud tõkked ja takistused nende juurde pääsemiseks. Ja massiturismile on ju see mõju, et ta tõesti tasandab ja nivelleerib kõik. Aga kui sinna on raske pääseda, siis sinna lähevad ainult need, kes tõesti tahavad ja selle tõttu on see ehedust seal säilinud, et seal on tihti nii-öelda füüsiliselt ebamugav olla, lihtsalt tihti tohutul kuumusel. Ja lihtsalt ei, enamik valgeid inimesi ei kipugi sinna ja jumal tänatud, aga paleemi orust, kui me nüüd räägime seal tõesti fantastiline, see oli ju niimoodi, et paari-kolmekümne aastaga on temast saanud siis nii-öelda kiviaja modernse ajastu lahutamatu segu, niukene kokteil ja see pleemi oru pealinnas, mis tegelikult on lihtsalt üks suur küla, seal võib tõesti siis näha sõna otseses mõttes meest, kes kõnnib alasti. Tal on ainult see tennisetorbik ehk hoteika ja tal on käes taskutelefon ja, ja nad ei tee nalja, nad ei tee tsirkust, sest see on nii äkki tulnud globaalne kultuur sinna külasse ja sinna, olgu ja seal on tõesti niimoodi, et ma tean näiteks turistirihmade tagasisidet sealt tulles, et neid viiakse tegelikult seal üsna tsiviliseeritud külasse, aga kuna turistid on tulemas ja seda teab, antakse siis nad imekiiresti, viskad oma T-särgid, teksad maha, panevad tennise tarbikut peale, rohuseelikud peale etendavad turistidele ära selle vana aja, nii kui nad lahkuvad, siis panevad jälle tavalised riided selga ja see nii-öelda rühma turist läheb koju usubki, et nii päriselt oli. Ja mingis mõttes see jällegi ei ole pettus, sellepärast et veel mitte eelmine sugupõlv, vaid kõigest 30 aastat tagasi oligi tegelikult see enam-vähem niimoodi ja selleks, et seal paleemi orgu on ju tegelikult väga suur, kümneid kilomeetrit pikk ja tõepoolest mine natukene kaugemale ja sa lendad nagu ajamasinas kohe hoopis teise aega ja ongi see ehe asi, mida seal lähistel turistile edendatakse. Elatakse seal paljeemia uru kuskil kaugemas nurgas, igapäevaselt sina sattusid. Täpselt nii on jah, et tegin sihukese rännaku koos oma saatjaga, jõudsin sellisesse külasse, kus seal Itaalias elas. Jah, kus elasid koos nii kristluse vastu võtnud taanid selle küla põliselanikud, kui ka kristlast siiamaani eitavad traditsioonist usundit järgivad ja vastavalt siis ka paljad, ainult kodeegaaga ringi käivad. Panid ja see oli üks huvitav segu, kõik said sõbralikult omavahel läbi, ehkki tegelikult kuni tänaseni toimub seal võitlusi ka odadega vahega kirvestega, kui suuremat tüliküsimused maaja naiste pärast ikka juhtub. Ja need on tegelikult konfliktid ja samas kui tuleb jälle see turistirühm sinna Vameena on see peamine, selle linna lähistel korraldatakse turistirühmale jällegi etendus, kus tegelikult siis nagu etem, takse sedasama konflikti, mis selles paljeemi Boru mingis kaugemas nurgas toimub tänagi veel mõnikord. Jah, ja see ei olnud üldse keeruline niimoodi siseneda lühikeseks ajaks sellesse nii-öelda päris ühiskonda ja õhtul oli mul ka au, hoidis küll öösel osaleda ühel rituaalid, mis on tegelikult külalistele valgetele, noh, ütleme Smitte Tani teilegi elatud. Miks ta keelatud, miks ma julgen niimoodi väita, mulle öeldi, et see on keelatud. Sul on eriline au, et noh taaskord mainitud, teadsin Tanidest nii mõndagi ja siis me saime nagu sõpradeks tonnidega rääkisime pikalt, siis kutsuti mind seal rituaalile ja miks ta keelatud ainetest järgmiselt päeval ma nägin, et on suurem tüli tõusmas minu võõrustaja, minu põhivõõrustaja kada naaberkülameeste käest, sest uudis oli levinud, et ta on siin meie saladusi kellelegi reetnud. Ja oleks äärepealt kakluseks läinud, võib-olla ka läks. Ma läksin ära, et ma ei tea, mis sealt edasi, aga mis saladusi siis religioosseid saladusi, mis ei ole määratud mitte Tanid. Nad kahtlustasid? Jah, et see ei ole nagu kombeks rääkida võõras. Raha just, aga teistpidi, vot seesama võti, sina, kõigi kutseline antropoloog, mis tegelikult igal maailma rändoril peaks olema alati valmis, et ükskõik kelle juurde sa lähed, et sa ei lähe nii-öelda rinnaga peale võitma ja vallutama oma vaid sa kõigepealt eelkõige on sinus respekt ja eelkõige oled sa teinud kodus tööd taustast aru saamiseks ja kui sa kohale lähed, siis köie pealt saad sa nendega loodud inimlikud suhted ja alles siis algab edaspidine tegutsemine. See on antropoloogi väga kuldne reegel, mida ma iga maailmarändur peaks alati meeles pidama. Nii et jah, seal ballemmi orusson on siis samas hiigelsuures orus säilinud veel eri ajastud tegi kultuuri ja, ja keskosas oli üldse fantastiline see see metsarahva kultuursel korruwaide juures. Ja praegu me siis jõudsime väga põgusalt mõned melaneesia ehk Okeaania osad läbi mõelda. Nii see oli siis jälle see Valoato saarte küla inimeste siiras tervituslaul, kui me neile sinna külla läksime. Aga sa oled ikkagi nüüdisselles, On ja läänepoolses osas melaneelcias nii palju ringi liikunud, et sa oled ju käinud mitmetes arestikel ja ja me natukene saime põgusalt. Kõneldasin valuvaatust ja Uus-Guinea saarest ja Saalomoni saartest. Sa oled käinud ka Fitzi saarestik. Mis on, ütleme niisugune, mis tunde sa saad seal Fizzil käis? Šveitsis ma olin lühikest aega ja mul ei olnudki plaanis pikemaks jääda, sest noh, võrreldes näiteks paapua Uus-Guineaga vate muuskinja saarega võrreldes saalomoni saartega Vanomaatu paljude traditsiooniliste saartega on Fizzil need muutused läänestumise globaliseerumise suunas toimuvad tunduvalt kiiremini ja paljuski on see majandusturismile orienteeritud ja egama. Ma ei pingutanudki väga, et nad Fizzil väga kaugetesse nurkadesse jõuda. Kindlasti leiab seal väga huvitavaid paiku, et ma tutvusin ja saare erinevate vaatamisväärsustega elasin seal ka inimeste juures, nii nagu nad elavad ja läksin edasi. Ja aga jällegi, ma kujutlen, kui inimene läheb esmakordselt Okjaaniasse ja ta satub just Fidži saarestikku siis tema jaoks muidugi on seal niisugusi huvitavad ja, ja üllatuslikke ja eksootilisi jooni, milles ta pole kunagi kuulnudki. Ja üks nendest, vot meil on saarestikus üldse mitmeid niisugusi ühiseid, väga omapäraseid jooni, mis ei ole omased ühelegi teisele maailmaosale ja üks nendest, mis nüüd meil on, eeskätt ühendab, on üks jook ja selle nimi on Kaava täpselt. Oled maitsnud šveitsi saarega, vat Vanuatu Mare kaovad ja Salomoni saartel kaovad. Saalomoni saartel on väga üksikul saarel vanematele lähematel saartel ja millegipärast Saalomoni, tal ei ole see nii levinud ja tõepoolest loba, mida Fidžilt kauaks nimetatakse ja mida külalistele pakutakse, on küll väga lahja. Nad ise muidugi veendunud, et see maailma kõige kangem kava võrreldes vanumatugavaga ja Vanaato erinevate saarte kava on ka väga erinev võrreldes nende nõndanimetatud tavabaaridega pealinnas Port Vila kõikidele naisturistidele avatud. Ehkki traditsiooniks külades naine ei tohi kaat juua võrreldes siis meie Danna ja meie külade kaubaga. Väga erinev absoluutselt ja seda kava jooki niimoodi silmade ette manada, siis see ulatatakse sulle sellises poolikus kookospähklikoores nagu kausikeses ja see näeb välja umbes nagu no esimest korda vaatad, et noh, porilombist on võetud sogast vett, hallikat tooni, aga kui sa seda siis nuusutad, siis tal on niisugune värske lõhn. Ja kui sa seda maitsed, siis see on väga omapärane, seda ei saagi kirjeldada, aga igal juhul on see meeldiv maitse. Ja samas pole kahtlust, et haaval on oma toime ka meie organismil. Sedagi on raske kirjeldada. Väga raske, et noh, ma kuulasin ka sinu saadet loomulikult laost rääkisid väga ilusti ja naadi Alijasse. Seda on tõesti raske kirjeldada ja ma tean, et kui me hakkame Kaavast ennast rääkima, siis sõnade läbi. Aga mis on nagu oluline võib-olla ära maininud ainult seda, et siukene, traditsiooniline Kaava rituaal on nii mõneski kohas säilinud ja see kava ei ole mitte noh, mis võib näiteks tunduda, et siinpoolpaljad, metslased igal õhtul joovad narkootilist Oki vastavasse seisundisse jõuda, vaid see on tegemist väga rituaalse joogiga, millega on ühenduses väga paljud erinevad rituaalid ja kõik olulisemad asjad otsustatakse seal kava platsil, nakkamaalil kaovad juua enne seda ja siis mingil määral muistsel ajal. Et selle taime konkreetne eestikeelne nimi on, on kaua pipar Permentüstikum ja ladina keeles, jaa, jaa. Mõlemad oleme ju näinud, kuidas teda kasvatatakse nendes aedades, mis eestlase pilgule tunduvad pigem mingi raiesmikel võsa täis kasvanud ja see kaua pipra juurikad, need on niisugused vägevad tõmmatakse maa seest välja ja siis need siis töödeldakse ka huvitaval viisil noh sisuliselt ütleme nõelutakse läbi. Õige kaua kange ka või ongi niimoodi traditsiooniliselt poisid, kes ei ole veel nii-öelda naist saanud ega abiellunud, nendele on lubatud ainult kao juurde närida, mitte ise tarbida. Siis nad sülitavad selle palmilehele, siis segatakse see veega saadaksegi. Maitsev jook. Just, ja see on see niisugune tõsine tegevus alates sellest, et kui sa lähed sinna platsile sinna õhtusele platsile traditsioonilises külas, ütleme, räägime NATO-st, räägime, et anna saarest on ikkagi niimoodi, et et õhtuti sisuliselt kõik traditsioonilised külad, mehed lähevad, neil on loba, pipra, juurikad kaenlas ja need on värsked asjad ja nendega minnakse kohale, valmistatakse see nii-öelda samal õhtul see jook ja seda tarbitakse sealsamas kohe, nii et see on mu oma aiast pärit. See on mu oma süütute poiste poolt läbi näritud ja mulle meeldib seal selles rituaalis ka väga see, et kui siis ära juuakse see esimene pähklikoor, et siis ei hakka ta mingisuguseid pikki palveid lugema, vaid iga mees seisab ja kuulab. Kaaba kuulamine just täpselt ja koma, 96. aastal esimest korda kava rituaalis osalesin, siis ma ka õppisin ära, selle termini kaovad kuulama. Ja pärast 90 kuuendat taastad kõikidele oma käikudele igal õhtul olema Kaava rituaalis platsid olnud isegi vanade puhul isegi port Viilas. Et noh, lihtsalt, et paljudele ka meestel on ka see igaõhtune toimetamine. Aga ütleme niisugune traditsioonilisel viisil ka selle kange kaob loomine võib olla ka selle sülje segunemise abil. See ei ole siiski mitte Volvo novaator säilinud. Põhjus tehakse masinaga. Ambrum Bentecost. Male. Kuula, et anna nagu traditsioonilisemat. Need Vanuatu saarestiku erinevad saared just ja, ja samas olen ma välja uurinud, et tegelikult looduslikult kahva pipar ongi pärit Vanuatu saarestik, kust ja praegusel ajal on see levinud ju tohutu kaugele isegi Havail polüneesias juuakse seda, aga originaal ja alguspunkt oligi Vanuatu saarestik tegelikult, kus ta levis tohututele tuhandetele kilomeetritele ümberringi jäänud praegu me võime isegi internetist. On võimalik tellida neid rahvaosa, Euroopa riikides on see keelatud. Eesti ei ole võtnud seisukohta? Jah, ilmselt siis ei ole osakonnad veel võtta, aga ma, ma usun, et tegelikult see pulber, mis mulle interneti teel saadetakse sellele on väga vähe ühist sellega haava pipra, värske juurikaga, mis on sealsamas külas aiast välja võetud ja värskelt tehtud jook. Ja ongi ja ma ise olen ka kaasa toonud oma esimeselt retkelt, tõin selle pulbri gaase, siis maitsesin koos oma üliõpilastega. Tegin seda pattu, et kuna ma ostsin selle Portvilas, kus naisturistidel ei olnud keelatud, siis Manitskiga oma naisest üliõpilastele, ehkki muidu ei või isegi oma rituaalist piltigi teha traditsioonilistes külas ja põhjus on see, et seda pilti näevad ju naised kodus ja see loomulikult ei pakkunud mingisugust elamust ja mitte midagi ei juhtunud mitte kellegagi. See pulbri maitsemine siin koduses Eestis. No seesama on seal portvillas Vanuatu riigi pealinnas, kus on need kaubabaarid, kus igaüks võib siis nagu lõbu pärast siis seda pulbri Kaavast tehtud jooki maitsta? See oli nüüd ainult üks, meil on ees ja rahvaste traditsiooni omapärasid haavajook, aga neid on tegelikult veelgi. See oli siis jällegi Vanuatu saarte Ellow lõbu külarahva tervituslaul, kui me seal neile külla läksime. Aga üks veel ühine joon ja ütleme just selle Okeaania osa melaneesia rahvaste traditsioonile on see, et nende kultuuri keskmes on siga. Ja see siga jällegi ma vist mäletan, paleemi orus oli esimest korda, kui ma nägin, kuidas turistidele valmistati seda noh, jäljendati seda searituaali, ehk siis see siga surmati noolega. Ja siis küpsetati ta maa sees kivide vahel ja ja siis söödi ühiselt, et valge inimene põlgas selle ära, sest see oli pooltoores. Aga tegelikult nüüd seal auto saarestikus, ma näiteks kogesin sellist asja, et kui seal olid ju külas olid näiteks ka koerad ja, ja armsat koerakutsikatest seadja seapõrsad siis lapsed lemmikloomadeks olid neil just seapõrsad ja koerakutsikad, see mind hämmastas. Ja siis veel see, kui hommikul kõlas kong ja need vabad sead, kes seal ju vabalt ringi jooksevad ja neil süüa on alati piisavalt seal küla ümbruses. Gongi saatel tulevad oma küna juurde ja neile pakutakse puhast kookust söögiks. Et ma olen mõelnud, et metssead neile hoopis teine tähendus kui siin. Pakutavas nii ongi just traditsioonilistes külades ja ja eriti traditsioonilistes külades on siga samas staatuses, kui oma laps neid kustutatakse, on ka juhtunud, imetatakse sigu, põõsakesi, Nad elavad inimestega ühes majas nakeses ja nende tohutu väärtus on noh, väga lühidalt öeldes selles, et nad on paljuski sihukese raha ekviolendiks olnud traditsiooniline raha näiteks Saalomoni Saalomoni dollar ja vanemates vaatuva käibel. Aga paralleelselt on ka traditsiooniline raha jaoks kõige olulisem. Tartus on olnud ja on ka tänaseni on siga, hakkad näiteks naistele ja mis vahetab omanikku, kui on tehtud kokkulepped, et see poiss abiellub selle naisega või on tehtud kokkulepped, et see maatükk vahetud omaniku ja kõige tähtsamate kokkulepet juures on ka tihti sigade vahetus ja mingil kindlal ja hetkel sigade rituaalne tapmine näiteks üleminekurituaalides poisist sirgub mees. Ja ja selle tapmise juurde käib ka loomulikult ühine söö. Sest enamasti meil aneelse külades, siga ei sööda igapäevaselt, vaid tapetakse väga kindlalt puhul, kas kellelegi surma puhul näiteks või olulise tehingu puhul või kellegi pulma puhul või suurte pidustuste puhul, nagu tooka festivalil. Ja näiteks igapäevases elus nii palju kui minu kogemus ja ilmselt ka sinu palju pikem kogemus on see, et tavaline anoate endiselt ka meil on ees elanik üldse liha ise. Suhteliselt harva juhtub, aga justkui on mingi tähtis sündmus ja siis on see searituaal. Ja siis muidugi terve küla maitseb seda. Sest enamasti me sööme seal taarat, jampsi ja oma joki meile kartulilaadseid, asju, mis on ka väga maitses, väga vaheldusrikas ja siga ja tihti ka kalasõbraga Arv manu. Seal käiakse suhteliselt harva, kalalehtede tundub kummalisena, aga nad saavad oma aedadest, milles, nagu ütelda, rasked loodusest, muust loodest kihte eristada. Nad saavad kõik vajaliku ja söövad väga hästi, neid polegi põhimõtteliselt näiteks kalal käia. Ja neel puudub, ütleme vähemalt ütleme vanu Aadol, nendel saartel tahtmine, et koguda endale mingit väga suurt vaeva. Aednets kalurigaiust, kalur tuli merelt, ta oli püüdnud mingisugune neli papagoikala ja ta ütles, et ta on väga rahul, et me täna söömegi seda kaks annan naabritele kaks, sööme ise ära ja ta ei tahagi. Aitäh ja näiteks oma aias, olgu ta kasvõi kahe, kolme tunnise kaugusel käiakse noh, üle kahe üle kolmepäevad võeti seal pikalt ette endale asju ja meie külades traditsioonilist külalist, pole ka elektrit ja külmkappi hoida. Ja veel sigade puhul üks juhtum, mida ma ei saa kunagi unustada, et teadsime, et siin peab olema selliseid sigu, keda kasvatatakse ainult kihvade pärast ja me leidsime sellise peremehe, kes seda siis kasvatas. Siga oli kirjeldamatult paks, ta ei jaksanud praktiliselt käiagi, tal olid kõik hambad eraldatud, välja arvatud kihvad ja teda söödeti iga päev ainult kookuse putiga ja ta oli juba üle 10 aasta vana ja selle tulemusel olid tal kasvanud väga pikad kihvad ja vot need kihvad seal ju absoluutne kõva valuuta olnud sajandeid nendel rahvastel ja on siiani. Jah, see meeletu väärtuse, ütleme kõige kõige suurema rõngaga kihvad, need kuuluvad suurtele pealikele enne kolonialismi tulekut oli, meil on ees, ühiskondades suureneb valeliku ühiskonnad olid väga laialt levinud ja, ja see on niisugune täiesti melaneelsuslik, eripärane riigi süsteem, ütleme nii, ühiskonnasüsteem, mis kohati on säilinud ka tänaseks Kui me võtame kogu selle hiigelOkeaania siis ütleme, elaneesia osas on see ju niimoodi Polüneesia poolel on jälle teistmoodi, seal on nii-öelda aristokraatide suguvõsad, kes isalt pojale annavad võimu, aga meil on ees ja poolel on siis noh, ütleme eurooplase meelest siis nagu demokraatia. Lihtsamalt öeldes subpõhierinevust lühidalt öeldes on see, et suur pealik melaneesia näiteks fonovaato ühiskonnas ei ole mitte oma rahanduse poolest teistest erinevas seisundis vaid respekti autoriteet, mis on tal selles ühiskonnas, kuid religioosne pealik, nagu meie sõber Iisaku on, siis tal on religioosse teadmised, mis tekitavad talle selle autoriteeti. Kui ta on poliitiline pealik, siis ta on pärit õigest suguvõsast ja teatud isikuomadustega, aga ta ei ole rikkam ja võimsam kui teised. Ja, ja ta peab looma selle iseenese maine ise, ei anta talle sünniga kaasa. See on väga ilus, tegelikult, aga kaade tohutu võimsad kõverad kihvad on, meil ju ei olegi selliseid, sest ükski siga ei ela nii kaua. Nende kasvatamine ligikaudu tublisti üle 10 aasta seas on meeletu töö ja neid kihvu taandatakse edasi lõksus oma järglast. Nii et see kõva valuuta on seal alati olnud sellisel kujul ja, ja traditsioonilistes külades on ta siiamaani. Nii see oli siis veel kord muusikeselt Tamma külast kõige lõunapoolsemat, suurelt saarelt Vanuatu saarestiku, st ja Vanuatu on see paik, mis mingis mõttes on meile mõlemale väga oluline, lausa vaimses mõttes ja, ja kui me nüüd püüaksime kuulajatele, siis edasi anda seda, et kuidas siis nii on ja miks ta siis nii ma tean, seda ei ole sugugi lihtne teha. Aga see, mida ma mäletan lihtsalt jõudes sellest pealinnast Port villast, mis on suhteliselt küla sarnane, niisugune pool euroopalik globaalne turistipaik sinna kaugesse saarte saare, see niisugune seal nagu aeg kulges teisiti ja, ja see tunne, mis põhiliselt mind väga kiiresti seal haaras, oli selline, et, et siin on hea olla. Algselt katsun nüüd seda sõnadesse panna, et miks see ei olegi nii lihtne. Keeruline teha jah, et kindel on see, et kui seal elada nende inimeste juures, mina viimati lasin seal üksinda mitu nädalat, mis aastal 2013 ja, ja siis see oli mulle nagu puhkus, ehkki ma tegin seal tööd ja kulgesin samas rahulikus rütmis, sinu tee oli antropoloogide noh jah, kuulamine, vaatamine, kirjapanek, vahel lindistamine ka, põhiline on see, et ma elasin nii, nagu nemad elavad ja, ja seal oli mul selles mõttes ka tore, et ma olin niimoodi päevade ja päevade kaupa ainukene külaline oma külades vahetasin külasid, käisin erinevatel inimestel külas, osalesin erinevate külade kao joogitseremooniatel, aga oma sellerissakuanni külas oli sinna nagu minu kodu, et mulle anti oma maja kasutamiseks ja, ja siis sain ma seal nagu kõikides tegemistes osaleda ja olen jõudnud enda arvates vähemalt situatsioon, nii et minu tegemisi ei panda enam kogu aeg tähele. Sest muidu on ikka võõras, liigub ringi ja kõik vaatavad, mis ta teeb, kuhu ta läheb. Aga seekord mulle tundus, et ma sain juba täitsa vabalt toimetada. Ja ma mäletan, Iisaku annan siis tõesti praegu seal üks selline usujuht juba tema väline olek, ta niisugune kõhetu mees, hästi vana, ta ei ole üldse selline peale, keda jätab niisuguse tagasihoidliku mulje. Aga kui sa temaga suhtled, siis sa tunned kohe niisugust südamlikkust ja inimliku niisugust vabadust ja samas väga sügavad ideoloogilised veendumused milles ta nii kindel, et ta levitab ka siis seda oma ümbruskond. Ta on võimastan väega meest on mees, kes suhtleb küla kõrval asuva ja suuribulkaaniga. Mees, kes isiklikult suhtleb John Froome'i nimelise vaimuga, paikne kuidagi seal vulkaani sees või metsas või kuskil kaugemal Ameerikas. Aga seletada kogu selle maailma, aga ta om väega meest, ta on hea mees ja tema sellel Johnsummi liikumise ühe tiiva juht ja olnud aastakümneid võib-olla kõige tuntum tegelane selles meile eriskummalised usuliikumises. Ja seda on ka ikka äärmiselt raske seletada isegi seda usku, seda Jon frummi usku, aga, aga seda tõepoolest tundsin, kui ma rääkisin temaga, kui sügavalt ta selles näidanud oli. Ta rääkis ka mulle, et, et ma kuulan vulkaani ja saan sealt sõnumeid ja siis kas sa suudad öelda inimesele, kes midagi ei tea, mõned lühikese lausega, kes on Jon from. Ütlen ausalt, ma Hene ette, kuna mida rohkem ma kuulen neid lugusid, Jonstrummist, seda kirevamaks pilt muutub ja see on religioon, mis muutub iga päev. Aga kui igal reedel lauldakse Jon fruumilist, tehakse uued laulud ja kogu aeg tuleb uus kihistus peale ja John Froome'i liikumises juhtidena osalised räägivad ka noh, ütleme ratsionaalse lääneharidusega saanud inimesele väga vastukäivat juttu. John from on väga erinevad, Jon from nähakse Igalpool erinevates kohtades juba 1900 kolmekümnendaist aastatest alates ja see on meeletult kirev ja huvitav, pidevalt uuenev. Tuv ja mõttemaailm aga kõnnid aga lihtsalt seda sõnastada siis minu peas mille pärast ta on nii kütkestav, on see, et tegelikult see usund muutub kogu aeg oma välisilmelt. Aga see põhisee, mille peale uued kihid tekivad, see on tegelikult väga sügavalt ja iidselt melaneesiapärane see mõtteviis ja siis nad ehitavad sinna seoses oma ümbruse ja maailmamuutusega kogu aeg imekiiresti, uusi niisugusi huvitavad ja ma ütleks, meie jaoks laseb drastilisi seletusi ja ja seoseid. Aga noh, väga lühidalt öeldes john from jah, kuidagimoodi ta seostub siis vist mingi saadikuga kusagilt, kes toob kaasa paradiisi maa peale. Põhilisi joone john trummiliikumises ja samuti väga meelan niisuslikked usuliikumistest, mida nimetatakse kargu kultus. Tavaliselt küll nüüd juba kristlase poolt mõjutatud vormides on säilinud, eriti papuuskine taas ja siis täiesti eripärases vormis Jon Froome'i usuliikumisena. Usuliikumine ongi ainult anna saarel. Ainult liikumise ühendavaks jõuks on see, et usutakse, et mingil hetkel tuleb mingi vaimolend, keda usutakse ja toob maapealse paradiisi uskujate küladesse või kogu maailm. Jon from tuleb ka ükskord. Võlamakrokülas on muidugi see, et õhtusel ajal, kui hämaraks läheb, sa vaatadki seal üle metsase ja suuri vulkaani tulekuma. Ta on pursanud, eks ole, mäletamatutest aegadest ühtlaselt kogu aeg ja kas see on rumm, on ju otseselt seotud siis ka selle ja suri vulkaaniga. Paljude arvates ta elab seal Josi ja kui sealt tuld välja purskub john summana millestki märku. Teiste arvates elab ta aga USA-s USA juht tõlkides siis Barack Obama praegu, kusjuures Barack Obama on väga oluline tegijaga praegu trummiliikumises mitte nii oluline kui prints Philip lipp lipi külades. Suurbritannia kuningakojast pärit prints Philip et väga erinevad tegelased sulandatakse niimoodi nagu elegantselt ja loomulikult nagu oma usundisse sisse ja see mõjub niivõrd huvitavalt, et isegi selle saab prints Philipi ka vist oli niimoodi, et nad saatsid talle isegi kirja, et noh, et sa oled tegelikult pärit sealt ja suuri vulkaanist ja ja et me väga austame sind, kas sa saadaksid oma pildi tema tõel, mitu pilti härraste härrasmehena saatiski neile siis pildi? See on väga huvitav, kuidas ta nagu seostub ka tänapäeva muutuva maailmaga see usund seal ja ikkagi tulles tagasi lihtsalt selle tunde juurde, et kui sa elad vaat seal kusagil Danna mõnes külas, siis üks on lahe olla, esimene asi on see, et need inimesed su ümber on kuidagi sellised. Noh, nad on nagu vabad, nad on rõõmsad ja niukse, kerge olekuga, et seal õnnelikult koos ja õnnelikud. Kusjuures valik, õnne mõiste ei ole üldse see, mis seal on. Õnn, tähendab see ei ole seotud rahaga. Ta ei ole seotud sinu vähe ja võimu ja poliitiliste võimet tega ja jõuga vaid see on mingisugune niisugune sisemine oskus olla tasakaalus oma ümbritsevate inimestega ja, ja see mäletan ühel aastal ju Vanuatu saare stiku inimesed said rahulolu indeksit maailmas esikoha. Just rahulolu, ehk siis ma olen rahul iseendaga ja oma eluga. Vot see on see õnn, mida nemad seal valdavad tegelikult ja rahast. Rahastusel eriti räägitagi rannal. Minu külas või nad ka sinu külas seal raha liigub nii minimaalselt ja seda ei olegi vaja. Raha ei liiguta elu. Ja seal ei ole meie mõistes on, nad elavad siis nii-öelda Metlased ei ole neil elektrit, ei ole neil seega ka siis televiisorid, külmkapp ja kõike muud nii-öelda vajaliku, aga nad on tuul läbi peale. Ja üks asi, mis ma arvan, on üks nurgakive, nende rahulolul on see, et nad tõesti omavahelistele suhetele pööravad tohutut tähelepanu. See on neile kõige tähtsam, et mul oleks oma ümbrusega harmoonilised suhted, mis jällegi meie siin kultuuris, nagu meil on ikka see, et igaüks on tegija ja mina olengi see kõva ja ja võin teistest ka üle sõita, siis ma olen veel kõvem, et see on täiesti vastupidine seal. Ja tihti on just tegemist kuni tänaseni võrdsete ühiskonnaga, kellel on küll omad poliitilised, usulised liidrid, aga tegelikult on kõik võrdsed. Ja nagu sa mainisid, inimesed räägivad üksteisega ja ütlema, et Danna saarte traditsiooniliste külade ma ei räägi siin kristlikest küladest, vaid Kastomiteks traditsioon järgnevatest Jon trummi usuliikumise küladest. Peamine meelelahutus on üksteisega suhtlemine, rääkimine päevade kaupa kesta võib ka kujuneda niimoodi laulupeoks nagu reedeti. Jon frummi külad ja inimesed räägivad ja räägivad ja see on juttude rääkimine. Üks põhilisi meelelahutusi. Ja ilmselt hoiabki tasakaalu ja sealt rannasaarel see nii-öelda Tokko festival või Neco. Ja mis osa pidanud dokad, mis meie jaoks, kui sa jälle vaatad niukse lähedase pilguga või vaatad kasvõi Youtube'is neid klippe, mis on üleval, siis tundub, et niisugune metslased on oma metsast välja tulnud ja väga metsikult seal koos kargavad suure platsi peal. Sisuliselt on ta lähedasem meie laulupeole, kui me üldse tegelikult oskame arvata. Ja see noh, eelkõige on see, ütleme erinevate thanna saare kogukondade omavaheliste suhete tugevdamise, vajadusel parandamise ühtehoidmise väljendus erinevad kogukonnad, olgu nad kristlased, olgu nad traditsiooniliselt kast, on külla tulnud Jon frummi või prints Philipi külad tulevad kokku, vahetavad sigu ja muid kingitusi ja sellega siis väljendavad oma ühtsust lahendavad omavahel probleemid, kui nende tekkimine Just nii, et meil on, mida õppida ja seesama Vanuatu näiteks on paik, kus minu puhul on küll see tunne, et, et ma tahan sinna tagasi ja sinul vist on see väga konkreetne, seal täitsa konkreetne maandus. Ma lähen sinna tagasi ja, ja loodetavasti õige pea. Ja siia saate lõppu seesama Vanuatu saarte küla inimeste siiras tervituslaul, kui me neile sinna külla läksime. Selline sai siis tänane saade arutelu koos maailmale ränduri ja, ja ookeanias palju viibinud Jaanus plaadiga selle üle mis on eripärast ookeania rahvastel ja miks nemad ennast seal nii hästi tunnevad. Ja mikspärast on see Okeaania ja eriti Vanaatu rannasaar sellised, kuhu tahaks ikka ja uuesti tagasi minna. Aga järgmises saates jätkame juba oma rännakuid hoopiski Aasias, Aasias, kõige suuremas riigis, Indias. Rändame koos Hendrik Relvega.