Tere päevast, stuudios on maris Johannes. Täna jätkame vestlust folklorist Ülo valguga, teemaks eesti rahvausund. Ühtlasi on see sissejuhatuseks ka meie järgmisele saatetsüklile kus kavatseme jälgida ühe rahvausundist pärit rämedapoolse tegelase rännakud meie kõrgkultuuri peenel Barnassil selle tegelase manu jõuame tänase saate lõpuosas. Aga kõigepealt palume Tartu Ülikooli professoril Ülo Valgul selgitust rahvausundi kohta. Et midagi määratleda, midagi defineerida, selleks on otstarbekas viia süsteemi seoses mingite teiste mõistetega, nii nagu religioon ei ole kellelgi õnnestunud üheselt defineerida nii et kõik selle selle määratlusega nõus oleksid. Need definitsioon on sadu ja sadu. Ei ole ka rahvausundi kohta lihtne öelda, mis see on, aga otstarbekas on, on kindlasti seda käsitleda koos kõrgreligiooni või kirikuga siin meie Eesti tingimustes, kus ajalooliselt katoliku kirik või praegu luterlik kirik ja tema kõrval teisedki kristlikud liikumised võiks ehk üsna jämedates joontes öelda, et rahvausund on, on selline usundivorm mida toetavad mida, mida jagavad üsna laiad inimeste kihid. Pärimuse kandjad võivad olla erinevad, aga, aga rühmad on võrdlemisi suured, k-ga laialivalguvad ja kindlasti rahvausundi. Tunnusjooned kujunevad dialoogis vastastikuses mõjudes kirikuga ja, ja teiste ühiskonna institutsioonidega. Aga milline on siis selle rahvausundi funktsioon, sest ükski asi siia ilma ei teki ju lihtsalt asja eest teist taga? Oh, jaagu ei oskaks seda nüüd nüüd öelda, mis on üldse kultuurifunktsiooni, püüdsime siin olemas, oleme kindlasti rahvausund. Pakub inimesele võimaluse mõtestada oma oma elu, kujundada oma elukäiku sünnist surmani ja anda tähendusi ka argielusündmustele. Aga funktsioone on, on väga palju, kui tulla rahvausundi üksikilmingute juurde ei saa välistada ka seda, et mõnede rahvausundi avaldumisvormidel on näiteks puht meelelahutuslik funktsiooniga. Rahvausund ei ole puhtalt kitsalt ainult sakraalne, see ei, ei tähenda tihedat kokkupuudet üleloomuliku transtendentse Harryga, mis on väga oluline kõrgreligioonis, rahvausund on, on väga kirev. Üks võimalus rahvausundit määratleda ja niimoodi on ka teaduskirjanduses tihti tehtud, on rääkida etnilisest usundist. Ja kui võtta sellest aspektist, siis eks meie rahvausund siin on on kasvanud välja vanadest läänemeresoome traditsioonidest, mille sügavamad juured ulatuvad soome-ugri mütoloogias. Selle sellele lisaks on tulnud mõjutusi lääne poolt lõuna poolt balti rahvastelt germaani rahvastelt, hiljem ka slaavi rahvastelt, siis on tulnud juba juba ristiusk eesti rahvausundit kujundama. Ja tõsi on see, et rahvausund on ajalooline protsess mis on kestnud siin Eestis sellest ajast peale, kui siin on elanud inimesed ja mis päris kindlasti ei ole lõppenud, see, see kestab edasi ja meiegi oleme osalised selles ajaloolises protsessis. Te ütlesite juba neid mõjutusi on väga palju. Kas saab praegu nagu välja selekteerida ka, et vot see element on, ütleme, sealt slaavi mõjutustega ja see on selline põhja poolt meieni jõudnud? Ja midagi saab öelda Ta kindlasti mõningaid järeldusi teha. Nii nagu folkloor ja liiga rahvausundi on iseloomulik, kas see, et ta väga kergesti ületab keele piire, tõepoolest, keelepiirid usundiliste nähtuste puhul ei ole üldse üldse olulised. Aga just näiteks laensõnade kaudu võime teha järeldusi ka usundilise mõjutuste kohta. Nii näiteks on ammu teada, et varasemad ristiusu mõjudele osutavat laenud on meil slaavi päritolu. Ilmselt siis kirikuslaavi keeles sellised sõnad nagu, nagu raamat ristpapp. Teisalt jälle on usundilsi sõnu muide, nende hulgas ka väga tähtsad usundilised sõnad, nagu, nagu taevas ja jumal, mis tõenäoliselt on vanad indoeuroopalaenud mis on üle võetud juba mitmeid tuhandeid aastaid tagasi. Aga eriti praegusel ajal, kus Me oleme kontaktis massimeedia ja teiste vahendite kaudu igasuguste kultuuridega, neid neid mõjusid tuleb küll küll igalt poolt ja, ja tänapäeval ka folkloristikas pole enam kuigi oluline see küsimus kust üks või teine nähtus uskumus motiiv on alguse saanud vaid, vaid pigem see, see protsess ja ja traditsiooni dünaamika. Kas siin mängib mingit rolli ka rahvausundi kujunemisel, on, ütleme, sellesama rahva temperament või tema selline psühholoogiline soodumus. Mõni usuline rituaal on näiteks hoopis vastunäidustatud. Üks on nagu põhjarahvaste nagu lõunapoolsem. Neid oletusi on tõesti ammust ajast tehtud, eks me kõik vist jagame seda usku, et me oleme siin suhteliselt introvertsetest põhja Euroopas ja võib-olla ka luterlus on süvendanud siin Eestis sellist individualistlikud mõtlemist. Seda, et et eestlased ei kipu tegutsema üheskoos, et meile on võib-olla võõrad sellised ühised usundilised tavakombetäitmised, kuigi alati võib tuua ka vastupidiseid näiteid. Meie laulupeod ei ole küll religioossed, kitsas kitsas mõttes võib tuua ka näiteid setudelt õigusetudelt, kellel on? On küll selliseid kollektiivseid küla tähtpäev, väga religioosseid fraasid. Aga võiks, võiks öelda, nii et see küsimus tegelikult on, on vastamata kindlasti rahvausundit, kuidagi mõjutab ka looduskeskkond, inimeste majanduselu, traditsiooniline eluviis, see, millised on põhilised elatusallikad ka Eestis on üsna suur erinevus näiteks kalurite, rannarahva ja, ja sisema põlluharijate usukujutelmad usundilise maailma vahel. Ja küllap seda kõike kuidagi määrab ka või mõjutab ka temperament, teisalt võib-olla ka ka usund. Religioon mõjutab rahva psühholoogilist häälestatust, on on ju tehtud vahet katoliikliku Lõuna-Euroopa ja protestantliku põhja Euroopa vahel, mis, mis justkui ka oleks nagu inimeste psühholoogiat mõjutanud ja kujundanud erinevaid isiksusetüüpe. Kui merkantiilne oli muistne eestlane, kuivõrd ta nagu omakasust lähtus oma jumalaid luues ja nende poole pöördudes Üks põhimõttelisi erinevusi kõrgreligiooni ja rahvausundi vahel ongi, ongi selles, et rahvausund on märksa enam keskendunud maise maailma probleemidele. Me räägime siin rahvusvahelist, me ei ole veel defineerinud kõrbeligiooni kõrgeligiooni võiks võiks määratleda kui, kui organiseeritud väljaõppinud, professionaalsete vaimulikega religioosset traditsiooni, millel on oma õpetus oma pühakiri, üldreeglina ka oma kirjakultuurrahva usundil. Seda kõike tavaliselt ei ole, mõningaid elemente küll võetakse üle kõrgreligioonist ja kõrgreligioon muutub ka rahvapärasemaks, kujunevad välja sünkratistlikud vormid. Aga päris kindel on, on see, et keskajal ja ka hilisemal ajal eestlase väga suured mured olid ikkagi seotud igapäevase eluga tööga põllusaagiga, viljakusega, kindlasti usundi rahvausundi üks funktsioone on olnud toetada inimest igapäevase elumuredes ja selles võitluses, mida Eesti põllumees, talupidaja pidas siin aeg-ajalt üsnagi raskete ilmaoludega. Aga ma loodan siiski, et samas üritati ka sedakaudu rahvausundi kaudu seletada nagu maailma loomist, et ka need ütleme natuke keerulisemad probleemid ei olnud päris võõrad. Päris kindlasti ei saa, niimoodi, oli usundi üks üks funktsioone on ka maailma sele teda mõtestada. Ja need žanrid, mis see žanr, mis, mis tegeleb just päritolu, algupära, küsimustega, on, on müüt, kui, kui folkloorižanr kristlikus maailmas enamasti väga tihti müütide asemele on tulnud piiblis loomislugu müürid klassikalises mõttes on on jäänud tagaplaanile eesti folklooris. Võib leida ainult kajastusi müüdist, vanadest seletuslugudest pärimustes, mis, mis mõtestaksid lahti, kuidas maailm on alguse saanud. Üks neid väga kauge aja kosmogoonilisi lugusid on maailma sünd imelinnumunadest. See teema on läänemeresoome vanades loomislauludest, mis, mis Karjalas räägivad kotkast või, või hanest Eestis tavalisest Pääsukesest, kelle, kelle munadest sünnib maailm ja, ja kosmos tähed väike ja, ja kuu. Kindlasti oli selliseid pärimusi teisigi rahva usundile on iseloomulik, et puudub selline ühe loogilise struktuuri loomine, ühe õpetuse, ühe seletuse väljapakkumine, kui ainuõige, see on iseloomulik pigem kõrgreligioonile Kristi usulaga eesti folkloori folklooritekste lugedes-uurides. Mäe. Me näeme, et sellised tekke seletus, lood on muutunud üsna humoristliku, kas neil on meelelahutuslik funktsioon sellist püha sakraalsed pärimust, mis maailma algupära seletaks, eesti folklooris ei ole. Tundub, et selle asemele on päris selgelt tulnud piibli loomislugu juba juba kestnud. Et rahvausundis selline humoristliku harjunud, no kas see on nüüd nagu meie interpretatsioon tänasel päeval või, või, või kuidas? Ja meil on väga raske elada sisse sellesse mõttemaailma, kus elasid meie esivanemad juba sadakond aastat ajas tagasi minna, on, on pea võimatu või proovida sisse elada inimeste mõtteilma keskajal, siis ma arvan, et see ei ole lihtsalt võimalik. Kindlasti muuhulgas rahvausundis ja rahvausundites tekstides on ka meelelahutuslikku algetega, päris selge on, et see ei olnud seal põhiline, see ei olnud keskne. Muidugi peaks võtma aluseks konkreetsed tekstid, konkreetsed näited, me oleme siin üsna ebamääraselt rääkinud rahvausundist kui, kui millestki aga aga ta esineb ikka kindlates vormides, need on, need on teksti, folkloori erinevad žanrid, käitumine, rituaalid. Kui lugeda eesti muistendeid, siis enamasti kannavad endas väga tõsist sisu, hoiatavat sisu, nad on suunatud inimkäitumise mõjutamisele. Küllalt palju on selliseid lugusid, mis mis peavad kinnitama käitumisnorme mille sõnum seisneb selles, et tuleb, tuleb teha nii ja mitte teisiti, kui kui inimene eksib mingite reeglite vastu, ei ootavat teda halvad tagajärjed. Radovan Üleloomulik, karistus. Nii et võiks öelda, et ka rahvausundi põhitonaalsus siiski pigem on tõsine ja seal on ka oma oma selline deemonlik, hirmuäratav osa. Aga kas me saaksime praegu tuua ka näiteid sellistest markantsematest tegelastest, meie rahvausundis? See üleloomulike tegelaste maailm on üsna kirju. Kui näiteks võtta ette Matthias Johann Eiseni 20. sajandi algul avaldatud selline kena käsiraamat entsüklopeediline eesti mütoloogia siis on seal vist umbes umbes 50. Peatüki ma nüüd ei ole kontrollinud, aga, aga juba sellest raamatust ilmneb, et neid tegelasi on palju. Teisalt on folkloori üldse iseloomulik varieerumine eri tee. Eriti ohtlike olendite puhul näeme seda tendentsi, et nende nimetusi asendatakse üha uutega, et vältida õige nime kasutamist, seda olendit kohale kutsuda. Nii et ühelt poolt valitseb kirevus, teisalt me näeme, et need uskumus olendid on tihti omavahel seotud, nende kohta räägitakse samu süžee Sid, sama, sama lugu, tuleb tuleb esile ühe või teise tegelasega seotult. 19. sajandi folklooris on päris silmnet, domineeriv tegelane on. Kurat. Tema kõrval on väga palju muistendeid üles kirjutatud veel sellistest paha endalistest kujudest nagu kodukäija ehk deemonlik surnud, eks ei leia hauas rahu. Väga palju tekste on ka puugist, varavedaja pisuhännast. Millegipärast seda on raske seletada, miks just 19. sajandil tundub, et oli selline puugimuistendite plahvatuslik levik, neid on tohutult palju üles kirjutatud, just just siis võib-olla see on seotud, tõenäoliselt ongi seotud kuidagi ühiskondlikku kihistumist, seega külas ja sotsiaalse hierarhia tugevnemisega. Ühed inimesed rikast õid, teised teised olid selgelt vaesed. Neid tegelasi, kes võiks öelda, on, on populaarsemad, kes, kes on tähtsamad kui, kui teised on ehk kümmekond ja mõnda nendest nimetasin lisaks veel veel deemonlik nakk kes on muide märksa ohtlikum, märksa Teemulikum tegelane kui, kui kurat, haigus, deemonit, katk, ka luupainaja, ebamäärased vaimud, kummitused. Neid on parasjagu. See maailm oli üsna kirev. Ei noh, see on ikkagi selle maailma pimedam pool, aga kes siis nendele vastu astub, kas sellist kõikelubavad taevaisa, mingis muus vormis ka siin rahvausundis esinenud? Meil jah, päris kindlasti me alguses juba rääkisime sellest dialoogi suhtest kirikuga ja see positiivne, helgem pool, kes essi talupoja maailma valitseb, on, on päris selgelt ristiusu taevaisa. Meie isa palve on, on väga tähtis palve tekst. 19. ja 20. sajandi eesti folklooris piisab ka ristimärgi tegemisest jumala nime nimetamisest selline ohtlik olukord laheneks, kui inimene on silmitsi teda ähvardavate jõuludega. Loodushaldjat iga, kellega suhe ei olnud sugugi alati sõbralik, see võis olla ka sõbralik. Aga ei. Ei tarvitsenud olla. Nii, et usundimaailm, mis meie ees kangastub eesti mustendites on, on üsna selgelt polariseerunud. Seal on taevased jõud, kes keskenduvad ristiusu jumala kujusse, seal on kristus neist alati selgesõnaliselt ei räägitagi. Aga vihjata tena osutustena on see maailm päris kindlasti olemas. Kuigi rahvausundi tasandil eesti usund on ka loodususk. Inimene puutub väga palju kokku just seda maismaailm alustavate jõududega, kes kipuvad mõnikord ja tegelikult üsna üsna tihti olema ähvardavad ohtlikud need on väga sageli muistendite soovimatut situatsioonid ikka, kui, kui inimene ühe või teise üleloomuliku olendiga kokku puutub. Kas see olukord on üsna tavaline, et maailma pimedam pool on sealt rahvausundist võetud ja siis teine poolus on siis nagu sellest kristlikust kirikust tulnud või, või on see lihtsalt siin meil nii-öelda ajaloolise situatsiooni käigus just nii kujunenud? Nojah, me ei saagi kahendratsiooni vastandada, sest tegelikult need inimesed, kellelt on kirja pandud muistendid loodushaldjatest, kodukäijatest, nõidusest olid ju head kristlased, üldjuhul nad käisid igal pühapäeval kirikus, kuulasid jutlust, nad olid lugenud piiblit, tundsid hästi lauluraamatut. Meil on see ikka ajalooliselt niimoodi kujunenud rahvausundi kõrgreligiooni dialoogisuhted võivad olla hoopis teistsugused teistes kultuurioludes kui kui Eesti. Ja pole mingit kahtlust, et kunagi ristiusueelsel ajal on. On ka siinses maailmapildis olnud juba need kõrgemad jõud ka taevane jumal, kelle poole on pöördutud ilmselt ka selleks, et ta tuleks appi. Sellistes olukordades, kus inimest ähvardavad selle maailma deemonliku jõuga. Nüüd, kui siin Eesti kontekstis vaadata, siis neil ju üsna hiljuti tehti veel seda asja nagu taarausk, mis uuesti äratati ellu selle rahvausundi pinnalt, et, et kui nüüd üritada seda taarausku ka panna sellesse süsteemi Ma pean küll tunnistama, et ma 20. sajandil taasloodud taarausku ja seal õpetust väga detailselt ei ei tunne, aga 20. sajandil mitmel pool mujalgi toimus selline uuspaganluse teadlik elustamine, alternatiivsete õpetuste religioonide väljatöötamine ristiusu kõrvale. Ja eks ka 20. sajandi eesti taarausk kuulub nende niinimetatud uuspaganlike liikumiste hulkama ei kasuta siin sõna paganlik, hinnangulise termin ase, see tähendab lihtsalt maailma religioonieelset või või sellele ka vastukaaluks kujundatud usundit. Taarausu lähtekohad on on kindlasti eesti folklooris. Ma rõhutan siin, et hüpoteesides eesti muinasusundi kohta mõjusid on on üle võetud teistelt tänaloogsetelt liikumistelt. Tundub, et ka idaõpetusest, Tahoismist ja selle põhjal on on kujundatud. Näib, et päris päris mitu maailma, et maailmapilti ma ei taha, ka taara uskusin sind, lihtsustra näib, et et see pakub ka päris mitmeid teid. Aga ta ei ole välja kasvanud olemasolevast folkloorist iseenesest siin siin on päris, päris selgelt üksikute inimeste teadus kõvasti vaeva näinud, vot see on. See on loodud usund. Ma ei kahtle nende inimeste helgetes vaimuannetes ja teadmistes, kes selle usundi või see on või selle usundite gruppi on on loonud. Aga küllap kuulub see pigem selliste rajatud religioonide hulka, mitte mitte rahvausundite hulka, mis on kujunenud iseenesest stiihiliselt aegade jooksul. No kui veel siit nagu ikkagi neid omi kangelasi otsida, siis koni Fortoristi pilguga vaadata, siis no mis mees on see kalevipoeg? Jah, nagu Kreutzwald ise kirjutas Kalevipoja kohta, kuulub ta tõenäoliselt nende hiiglaste vägimeeste seltskonda, kes, kes piibli vana testamendi õpetuse kohaselt elasid enne enne veeuputust, kes, kes sündisid maailma siis, kui toimus inglite teine langemine, kui, kui taevapojad abiellusid maa tütardega ja neil Neil sündis palju, palju lapsi nende, nende hulgas hiiglased ja ja vägimehed, kes, kes demoniseerusid ja, ja kellest said suured pahategijad ja kurjategijad kristliku maailmapildi järgi Kalevipoeg oleks, oleks veeuputuse-eelne siid. Tõsi on see, et eesti folklooris, tema loomujooned on pigem pahatahtlikud kui kui heatahtlikud, on ka selliseid muistendeid, kus, kus temast on tehtud kangelane, kes tuleb inimestele appi teatud mõttes ka selline kultuuri heerus. Tavaliselt on ta siiski soovimatu situatsioon Kalevipoja kokku puutunud on ohtlik tegelane ja tõsi, ega ta ei kuulu empiiriliste olendit, hulk rahvausundi tegelased võib jagada nendeks, keda võib argielus kohata ja nendeks, kes on elanud, tegutsenud kunagi varasemal ajal. Medonetioloogilised olendit, kes on maailma aidanud, luua kujundanud Kalevipoeg, on, on pigem selline kaugesse minevikku provotseeritud tegelane, keda enam kohata ei, ei saa ja ja ega see kohtumine loodeta väga ega ihaldatav kindlasti ei olekski. Ta nimi oli pigem selline pahatahtlik loodus, loodushiid. Kas ta on mingi koondportree või, või on neid sugulashingi seal teesiga? Ja need sugulasi on, on teisi ka. Kalevipoeg on tõepoolest koondportree, Kreutzwaldi fantaasia ja 19. sajandi rahvusromantismiideede kujundatud. Kui nüüd võrrelda rahvajutte samalaadseid lugusid hiiludest, kes loodust kujundavad ja kui minna seal jutusüžeede struktuuri tasandil, ühisvõib öelda, et Kalevipoeg ja Vanapagan on täiesti identsed tegelased, nad väga tihti teevad samu asju, viskavad kive ja ja maadlevad, kujundavad ümbermaastikku. Et Kalevipoeg ja Vanapagan sellistes muistendites on väga lähedased tegelased, peaaegu identset, eks ka Lääne-Eestis tuntud Suur Tõll kuulub sellesse seltskonda. Väiksemaid hiide on, on Eestis veelgi. Kuivõrd looduses toimuvad kataklüsmina on jätnud jälje muistetesse, lugudesse. Mulle tundub, et mingit märgatavat suurt jälginaat jätnud ei ole. Sellistel traditsioonidel nagu on, on rahvausund, on märksa tähtsam osa korduvatel nähtustel kõigel kõigel sellel, mis, mis kordub aastaajad, kalendri, tähtpäevad, inimelutsükkel on ikka üks ja see sama, kuigi iga inimese jaoks eraldi võttes on see ainukordne. Sellised ootamatud vapustused, looduskatastroofide kõrval ka näiteks sõjad, näljahädad, nad jäävad küll mälusse püsima teatud ajaks mingiks ajaks, aga, aga tundub, et et folkloorimälu ei ole väga kaugeleulatuv näiteks koaala sündmustest rääkida, siis kindlasti mäletatakse põhjasõda põhjasõjaga seotud sündmusi nälga 18. sajandi alguses mingeid vihjeid, mingeid viiteid on, on vast ka Liivi sõjale. Aga muistne vabadusvõitlus enam folkloori sai ei kajastu. Sedasama võib arvata, aga selliste suurte kataclismide kohta loodusõnnetuste kohta. Nad kindlasti kajastuvad, nad nad peegelduvad, aga nad ei jää väga kauaks püsima. Aga millest see siis on, sellest pärast, et nad ei kordu, või sellepärast, et need, kes selle läbi elasid, said lihtsalt otsa. Sellele on väga, väga raske vastata, miks, miks see nii on, miks, miks folkloor ei peegelda vahetult ajalugu küllap nende tähendusrikkus lihtsalt kaob. See, mis, mis kordub tsüklilisus on, on märksa olulisem. Folkloorist võib võib näha sellist maailmapildi uuesti loomist taas taasloomist edasiandmist, muidugi selles maailmapildis toimuvad muutused. Aga kõik see, mis seda maailmapilti lõhub, sellesse pigem suhtutakse tõrjuvalt, kui püütakse seda integreerida, sisse võtta ja, ja edasi anda. Ja selliste ainukordsete sündmuste edasiandmine jäädvustamine on pigem tunnuslik kirjakultuuridele Kõrg religioonidele neile kultuuridele, kus, kus on olemas selgelt ajalooline teadvus püüd selliseid sündmusi jäädvustada ja edasi anda suulises kultuuris ka eesti folklooris. Ei, ei saa öelda, et et see oleks märgata selliste sündmuste jäädvustamine. Stuudios oli folklorist Ülo Valk rahvausundi teema lõpetuseks vilksas meie jutu sekka ka selline tegelane nagu Kalevipoeg. Maailm ja mõnda sarja viimased saated ongi kalevipoja päralt. Kui juba sai papa Kreutzwaldi pilt, saate pealkiri laenatud. Teatavasti toimetas Kreutzwald populaarteadusliku ajakirja, millel nimeks maailm ja mõnda siis tuleb ka käesolev saatesari klassikaraadios lõpetada Kreutzwaldi ka. Ja kui juba Kreutzwald, siis loomulikult kalevipoeg. Eepos, mis nooreestlaste arvates pole suuremat sorti kunstiteos. Eepos, mis ometi on andnud nii palju linke ja viiteid Meie omakeelsesse kirja ja muusikakultuuri. Mis on su nimi Kalevipoeg niimoodi küsib juba järgmisel reedel siin saates kirjandusteadlane Marin Laak. Aga täna aitäh kuulamast, ütleb toimetaja maris Johannes.