Head raadiokuulajad, te kuulate luterliku tunni saadet reformatsioon, minevik ja tänapäeva stuudios on saatejuhina Veiko Vihuri ning minu külaliseks on isa Vello Salo. Kõik sai alguse 481 aastat tagasi kõikide pühakutepäeva eelõhtul, 31. oktoobril. Aastal 1517 naelutas keegi saksa soost katoliku preester ja munk ning noorukese Wittenbergi ülikooli õppejõud doktor Martin Luther Wittenbergi lossikiriku uksele. Oma 95 vaidlus teesi millest astus teravalt välja dollakse katoliku kiriku indulgentsi ide müümise praktika vastu. Ja kuigi mõned ajaloolased on sellest kõneleva ajaloolise pärimuse kahtluse alla seadnud, loetakse seda sündmust ometi nende murranguliste sündmuste alguseks Saksamaal ja terves Euroopas mida hiljem on hakatud nimetama reformatsiooniks. Reformatsioon tähendab reforme reformimist. Eesti keeles on kasutatud ka nimetust usupuhastus, mis viitab sellele, nagu nõuduks usk puhastamist uuendamist. Hilisem luterlik konfessionaalne kirjandus, eriti 19. sajandil on teinud Martin Lutarist usu- ja rahvuskangelase kes evangeelse usu puhtuse nimel peaaegu üksi astus vastu tolle aja maailma vägevatele paavstile, keisrile ja tervele katoliku kirikule ning alustas õhtumaise kiriku põhjalikku reformimist. Ja luterlikud autorid on andnud värvikaid kirjeldusi keskaegse kiriku allakäigust, vaimuliku elu lodevusest tollal lokanud simooniast, järist, indulgentsi tega. Kuidas paistab Lääne kiriku tollane olukord katoliku preestrile isa Vello Salo. Ma alustaksin sellest, millest me räägime. Et me täpsustaksime seda ja seda ma teeksin. Kõigepealt kolmekümnendad aastatel ilmunud Eeessi entsüklopeedia artikli reformatsioon järgi. Nende definitsioon on õige pikk ja keeruline reformatsioon ehk usu uude ehk usupuhastus. 16. sajandil Lääne-Euroopas toimunud murranguline liikumine mis hävitas õhtuma kirikliku ühtsuse mitme rahva ja maa lahkulöömise kaudu katoliku kiriku alt ja põhjustas rea uute kirikute ning teiste usundilise koondiste tekkimise puhastatud ja uuendatud ristiusu põhimõtete alusel haarates ühtlasi sügavasti kogu kultuurielu ja seondades erimail väga erilaadiliste, poliitiliste, rahvuslikude ja sotsiaalsete püüdlustega ning võitlustega. Nii pikk on meie esimese entsüklopeedia definitsioon, mis me võiksime sellest nüüd tähelepanu alla võtta, mis On reformatsioon. Ilmselt üks piiratud liikumine midagi Lääne-Euroopas toimunud 16. sajandil. Ja meie praegune entsüklopeedia ongi selle võrratult, isegi liiga lühikeseks teinud. Seal Me loeme. Usuline liikumine Euroopas 16. sajandil ajendas protentasti protestantismi tekke punkt. See on nüüd jällegi liiga kõhna. Aga meil on nüüd siin vanemas entsüklopeedias kolm nime, reformatsioon, usu uude usupuhastusmõiste. Kui niisugune oleks siis algupäraselt Re formaare uut kuju andma ja selles ei sisaldu, ei puhastust iga uutmist. Ja nüüd on võib-olla ka meie kuulajatele huvitav teada, et usupuhastus leidis aset ainult Eestis ja Soomes. Teised keeled seda sõna üldse ei tunne. Nii et Saksamaal oli ainult reformatsioon. Kindlasti ei olnud ka tegemist uue usuga. See oli ikka seesama ristiusk. Nii et eelistatav oleks rääkida reformatsioonist. Aga mis seal siis õieti toimus? Ma mõtlen, et teine asi, mida tuleks vaadata, kas seda mõistet on piiblis ja minu arust ei ole. Kui me ei võta sisuliselt laiemalt uuenemist üldse. Et kristlane peaks Jeesuse õpilane peaks oma elu uuendama selles mõttes küll ja ma arvan niimoodi, et kas Jeesus oli reformaator või uuendaja seal on mäejutluses kohe ütleb, et ärge arvake, et ma olen tulnud seadust ja prohveteid hävitama, tühjaks tegema, ei, ma olen tulnud neid täide saatma. Selles mõttes Jeesus ei toonudki uut õpetust vaid elas täiuslikumalt selle õpetuse järele. Nii et kuidas me nüüd ütleme siis sisuliselt, kas oli reformaator, kas ta oli uuendaja? See on küsimus, mille üle tasub järele mõtelda. Nii et võib-olla me nüüd teame, millest me räägime või kuidas. Ma tean, et on neid luterlik teoloogia, kes ütlevad, et reformatsiooni näol on tegemist tegelikult restauratsiooniga millegi taastamisega. Ja luterlikud kirikuloolased räägivad ka reformidest roomakatoliku kirikus või vähemalt reformi taotlustest juba enne Lutarit. Tavaliselt nimetatakse seal võitluse nime, kes on inglise uuenduste taotleja või muidugi Jan, uusi nime kelle konstantse kirikukogu hukka mõistis. Nii et ilmselt see liikumine Algse evangeeliumi uuesti esiletoomise suunas, nii nagu seda tollal mõisteti ja soovite kirikus näha. See liikumine ei saanud ilmselt kirikus alguse mitte Martin Lutheri tegevusest, vaid oli juba mõned sajad aastad varem. See on täiesti õige, tähendab selles mõttes Martin Luther oli üks reformaatoritest ja ma ei tahaks nüüd vaidlustada kas suurim või või väiksem või keskmine aga üks reformaatoritest ja juba meie kolmekümnendat aastat entsüklopeedia mainib seal, et 15. sajandi alguses kiriku enda raames alanud reformiliikumine piisa konstantsi ja baaseli kirikukogu näol ei suutnud teostada vajalikke tervendavaid reforme. Nii et see pandi tollal juba kirja, mida meie praeguses entsüklopeedias ei leia. Jätkame luterliku tunni saadet reformatsioon, minevik ja tänapäev ning stuudios on endiselt Veiko Vihuri ja Vello Salo. Martin luterit, reformatsiooni algatajad ja selle peamist juhtfiguuri Saksamaal on hinnatud mitmeti. Protestantide hulgas on ta olnud kangelane, usuisa koguni lausa pühak. Katoliiklased jällegi on pidanud teda kiriku lõhkujaks ning kõikide ketserite isaks. Ise ütleb Martin Luther enda kohta nii. Esiteks palun ma, et minu nime nimetataks ja mitte ei nimetataks sendid luterlasteks, vaid kristlasteks. Mis on luterlane? Ei ole ju õpetus minuma, mind pole kellelegi eest risti löödud. Kuidas tulen mina, vana haisev, utsitama minev kott selle peale, et Kristuse lapsed nimetataks sidendid minu patuse nimega? On üldteada, et alguses ei olnud noor munk Martin Luther ju sugugi oma vaadetelt nii radikaalne. Ja päris kindlasti ei unistanud ta esialgu mingisuguse kõikehõlmava reformi läbiviimisest kirikus vaid astus välja üksnes nende asjade vastu, mida ta ei pidanud evangeeliumi ka kooskõlas olevaks. Ja otseseks ajendiks sai seejuures indulugentside müük viisil, nagu Domeniiklane teed seal seda äri tollal ajas. Ja siit võiks küsida, miks siiski ei leidnud Lutter oma vaimulike ülemustega ja viimaks ka roomaga ühist keelt, miks oli ta sunnitud minema järjest kaugemale ja kaugemale, kui nüüd tõepoolest juhtus asetsee mida tegelikult ju kumbki osapool ei soovinud kiriku lõhenemine? Sedasama on juhtunud väga paljudega, alates Jeesusest, kristluses, kes löödi teatavasti risti, mitte et ta oleks midagi midagi kurja teinud, väita ta ütles asju, mis ei meeldinud võimumeestele. Ja ilmselt tollal kiriku võimustruktuur oli nii vägev ja nii iseteadlik, et seal tuli midagi muuta. Ma ei taha nüüd kuidagi naeruvääristada, aga ma arvan, et inimesed tunnevad morfi seadust. Et kui midagi võib viltu minna, siis läheb. Ja kirikulooliselt võiks öelda, et kui kirikustruktuuris on midagi, mis võib kiusatuseks saada, siis sellesse kiusatusse keegi tingimata langeb. Ja tolleaegse katoliku kirikustruktuuris oli võimuprintsiip liiga tugev. Tsentraliseerimise printsiip ja sellessaadinuid Roomas aru alles 100 aastat pärast Lutheri umbes tõrjedentiinumi ajal. Me teame ju, et reformatsioon tõi endaga kaasa üsna palju sõdu. Ususõdu Euroopas, jalas võib-olla Vestfaali rahuga aastal 1648 sai selline sõdada ja taplamiste periood Euroopas usu nimel sai mööda ja mõlemad konfessioonid kui nii nimetada roomakatoliiklus ja luterlikus koostis teiste reformatsioonist välja kasvanud kirikutega konfessioonidega läksid oma rada. Ja ometi võib küsida, kas need taotlused, mida Luther välja käis, mida ta esitas, kas nendes taotlustes on midagi, mis näiteks tänapäeval võimaldaks mõlemal kirikul siiski ühist arutelu ja uuesti reformatsiooni, sündmuste, nende põhjuste ja kulgemise ülevaatamist ja võib-olla suurema üksmeele leidmist. See oleks pidanud juba tollal võimalik olema. Aga ilmselt oli palju tegureid, mis ajasid küsimused teravaks nii-öelda või sõnasõnaliselt nugade peale. Sest verevalamine ei ole kuidagimoodi Kristuse õpetusega kooskõlas või ütleme parem tema eeskujuga, kes eelistas ise ristile minna, selle asemel et teisi risti lüüa. Nii et juba tollal oleks pidanud võimalus olema ja tänapäeval peaks olema veel rohkem võimalik, me oleme nagu tänapäeval ikkagi natuke targemad. Neid asju on uuritud igatpidi. Asjad on selged, milles küsimus seisab. Ja ometigi me ei ole võimelised rääkima rahuliku häälega ilma häält tõstmata ja ilma oma laagrit kiitmata. See on ikka suur raskus, et maailmas on praegu olemas üle 20000 kiriku. Ja muidugi igaüks arvab, et tema usk on õige, ega ta muidu sinna kirikusse ei ei kuulu. Ja et seda võitlemist nende üksikute kirikute vahel tuleb ja minu arust päris ebaKristlikult palju. Ja see on juba omaette sündmus, et meie kaks siin täna rahulikult kõrvuti istume ja neid asju arutame, seda võiks mujalgi eeskujuks võtta. Luterlased need inimesed, kes peavad ennast luterlastesse kuuluvad luteri kirikusse on ilmselt vähemasti mingil määral kursis sellega, mida siis Martin Luther reformatsiooni algatades Kõigepealt soovis ta inimese patu tõsiselt võtmist ja ilmselt ka tolleaegse kiriku pihipraktika muutmist. Nagu ma ütlen, siin oli aluseks, mis teda ajendas. Tolleaegne indulgentsi, ta müümise praktika, mille vastu Lutter väga teravalt välja astus. Mis on indulgents? Võib-olla oleks hea ka selle siinkohal lahti rääkida, sest luterlased on siiamaani arusaamisel, et pattu oli tollases roomakatoliku kirikus võimalik raha eest andeks saada? Jah, see on nüüd hea küsimus, me peame natuke laiemalt algama. Meie praegune peamine teabeallikas on Eesti entsüklopeedia esimesed köited veel Eesti nõukogude entsüklopeedia nime all ja sellisena ta oli kavandatud, tähendab usuvaenulikuma, nii et sealt me ei saa nagu teavet otsima minnagi ja seal on indulgentsi ikkagi veel patukustutuskiri. Kui inimesed oleksid harjunud mõtlema, aga see võõrutati meil ka nõukogude ajal ära siis pat ei kustu Juuskile. Pat on ajalugu, patusaab risti kirikus andeks anda. Ja selles mõttes ei olnud ka need indulgentsi kirjad patukustutuskirjad vaid eeldasid andekssaamist, eeldasid siirast patukahetsust ja käisid siis patukaristuse andeksandmise kohta. See on võib-olla äkki järele mõtelda liiga liiga palju. Ütleme niimoodi, arusaamine oli niisugune kiriklik arusaamine patu eest. Me saame igavese karistuse jumalalt, kui see patt on väga raske ja kergemate pattude puhul, kui ma olen ta jätnud heaks tegemata, jääb mulle kohustus heaks teha või siis ütleme, oma aeg võlavanglas ära istuda. Ja sellest ütles kirik, et me võime Jeesuse Kristuse ülirikkalikust armusalvest anda, noh, ütleme avanssi. Kui keegi ütleb, et hea küll, see mees, kelle käest ma raha üle lõin, on surnud või ei saa midagi teha, ma lähen teen palverännaku pühale maale. Siis öeldi, hea küll, siis on plenaar indulgents, sul ei ole vaja puhastustules või kus kohas istuda. See oli selle asja mõte ja see patukaristuse andestamise kiri on rohkem amnestia kui patukustutamise moodi. Sest tooli ammugi selge, et pattu ei kustuta miski. Kuid meil käib see termin entsüklopeedias Eesti suurimas sõnaraamatus ja nii edasi, ilma et kellelgi oleks nagu selle kohta midagi ütelda. Mina helistaksin indulgents võõrsõna tarvitada, soomlastel on selle jaoks hea sõna, Lievidus. Tähendab, kas me ütleme siis leebem suhtumine või osaline andeks andmine või amnestia. Ja ometi kirikuloolased räägivad sellest, kuidas tõepoolest tollal Saksamaal ja tõenäoliselt ka mitmel pool mujal Euroopas indurgentsidega äri tehti. Ja vähemasti lihtrahvale võis jääda küll arusaam, et raha eest on võimalik osta endale pattude andekssaamist. See oli kahtlemata nii ja ma nimetaksin seda maarahva kyljes matside püüdmiseks. Seda tehakse tänapäeval ka eestlased müüvad soomlastel õhku, et lust on käia. Nii et see, mille vastu Luthor tegelikult protesteeris alguses ei olnudki roomakatoliku kiriku kehtiv seisukoht, vaid see oli õigupoolest juba äriks muudetud. Ärikate küsimus? Jah, seda võib öelda, sest õpetus selles suhtes ei ole muutunud. Aga niisugust praksist, et saaks mingisugust indulgentsi kirja, raha eest osta, sellest ma küll ei tea midagi, et tänapäeval seda tehtaks. Ja ometi Lutter tegi sellest sündmusest, mille tunnistajaks ta ise kindlasti mitmelgi korral oli küllaltki kaugeleulatuvad järeldused. Ja kui Roomas ja võib-olla vähemalgi tema enda otseste ülemuste seas tema ettepanekud ei leidnud heakskiitmist siis oli Luther sunnitud astuma järgmise sammu ja veel järgmise. Ja siis tulid juba mänguni poliitilised kiriku poliitiliselt kui ka puhtmajanduslikud ja puht omakasumotiivid, mis kõik segunesid ühtekokku selles liikumises, mis paljuski muutis senise Euroopa palet. Ja ma ütleksin, nagu alguses sai juba mainitud, et see oli piiratud liikumine teatud riikides Lääne-Euroopas ja lisaksin sinna juurde, et need asjad, mis sündisid ilmselt pidid juhtuma, sest eeldused selleks vajadus oli olemas. Ja iseasi, kui ma nüüd astume tänapäeval, vaatame, mis me tänapäeval, kus need tänapäeva väärnähtused on ja mis me tänapäeval peaksime tegema, et kanda, ütleme siis luteri kui reformaatori vaimu edasi. Käimas on luterliku tunni saade ning meie teemaks on reformatsiooni minevik ja tänapäev. Kuidas kulges usupuhastus eestlaste maal ajaloo õpikutest? Me teame, et Saksamaalt Eestisse levinud reformatsiooniliikumine tõi esialgu üsna vähe muutusi Eesti talurahva olukorda. Senised katoliiklikud isandad vahetasid usku ning ühes nendega nende talu pojadki. Kas nood siis oma südames nõustusid sellega või mitte. Järgnesid rahutud ajad täis sõdu, epideemiaid, hävingut ja lagunemist. Kirikuloolane Olaf Sild on öelnud, et esialgu oli reformatsioon eestlaste jaoks vaid seeme ja idu tuleviku jaoks. Kui räägitakse usupuhastuse tähtsusest eesti rahva aja- ja kultuuriloos, siis tavaliselt nimetatakse kõigepealt selle mõju rahvakeelsele kirjandusele ja rahvaharidusele. Katagismused lauluraamatud hiljem piibel ja muu lugemisvara. Kõike seda tuleb seostada just luterliku kiriku tegevusega eestlaste maal. Kuid lubage täna õhtu endile väikest spekulatsiooni või ajaloo pea peale pööramist. Ja küsigem, mis saanuks siis, kui eesti alad oleksid jäänud katoliiklikuks. Kas Eesti rahva vaimne pale, tema mentaliteet ja eluhoiak oleksid oluliselt teistsugusemad, kui praegu? Kindlasti oleksid, ainult et pidage meeles, meie keeles oleks üks väga sant poiss. Kui me läheme palverännakule aglonasse Lätisse, vaatame Leedusse, kus okupatsiooni ajal olid olemas rahvusvahelised sidemed roomaga. Ma mäletan isiklikult roomlaste rulli oma kolleegium ja meil ei olnud, meil ei olnud meie luterlased Rootsis olid väga šokeeritud sellest, kuidas Rootsi luterlik kirik neid vastu võttis ja nii edasi seda seda rahvusvahelist ühendust ei olnud. See oleks muidugi üks ainukene aspekt. Mina arvan, et puht katoliiklikust seisukohast nüüd etümoloogiliselt ka soolon tähendab kõikjal üleüldine kirik oleks katoliiklik kirik oleks olnud väga tore, kui oleks osa Eestit jäänud, võib-olla oleks olnud nii palju tolerantsi, rootslastel, edad oleks jätnud katoliiklased püsima. Et siis oleks olnud võistlusmoment, mis muidu ära langes. Me teame ju Poola ajal Tartus tegutsenud jesuiidid. Spekuleerisid eestlaste toetusele. Sest sakslased olid niikuinii nende kui poolakate vastu juba. Ja nii edasi. Ka tollal nende katekismuse asi on väga huvitav, kui me leiaksime rohkem fragmente kätte. Sest prantsüteni katekismus minul leidnud, me teame, et seal oli ka kirikulaule. Jaa, jesuiitide kategisvuses 1585 pidid olema isegi kirikulaulud nootidega. Kas see on tõesti tõsi, ma ei oska teile öelda, nii, ütleb üks saksakeelne tekst, kaasaegne tekst, see oleks tõesti väga huvitav. Kumb neist sai sellega hakkama, et eesti keeles tähistati õigekirjutuses isegi kolmandat väldet üks asi, millega me ei ole tänapäevani hakkama saanud ja kas äkki ei tule välja, et, et jesuiidid tähendab katoliikluse siis, kui soovite olid eesti kirjakeele seisukohast täiesti pioneerid. Aga need on kõik huvitavad oletused. Muidugi võib küsida, kui palju see tavaline eesti talupoeg kahe usu vahel kahe võistleva usu vahel, kui nii võiks öelda, üldse vahet tegi, meil on andmeid 16. seitsmeteistkümnenda sajandi pöördeliste sündmuste kohta kus segased ajad olid oma haardesse saamas ju mitte ainult Eestimaad, vaid ju kõiki selle piirkonna riike ja rahvaid. Tollal olid segadused Venemaal, Poolas, praegustel Balti aladel. Ja me teame, kuidas ei mõjunud ju need sündmused sugugi hästi. Ei ilmselt ühe ega teise kiriku ülesehitamise tööle. Kuid kui tagasi tulla nüüd ikkagi eestlaste aru saama juurde ühest või teisest usus, siis kas ei? Just need andmed, mis räägivad sellest, kuidas eestlased käisid jutlust kuulamas luteri kirikus, aga oma põldusid ja kariloomi lasid õnnistada katoliku preestritel, kas just see ei räägi sellest, kuidas eestlased puhtpraktiliselt võtsid need küljed mõlemast usust, mis meil neile tundusid vastuvõetavate ja vajaliku täna? Kas see nüüd ajalooline teade, milles ta juurest oli juttu või täiesti tõsi olla kuskil, aga väga palju jutlustajad jumaal ei olnudki, neid oli äärmiselt vähe, nii et kui palju talurahvas sai kuskil jutlusel käia, millest aru sai, on omaette küsimus. Aga seesama Olav Sild juba tõstis oma kirikuloos esile. Et kui reformatsioon siin vastu võeti ja see võeti sakslaste poolt vastu, tähendab ülemklassi poolt siis oli üldine ja karmi kindel seisukoht, et evangeeliumi tuleb jah kuulutada. Aga elu peab jääma nii, nagu ta oli. See ei tohi sotsiaalseid uuendusi kaasa tuua. Ja see oli ikka nagu mina ütleksin selle evangeeliumi kuulutuse tühjaks tegemine, et ühed olid ikka orjad ja teised olid ikka härrad, kus tuli meil siis kirikuhärra. Ja mul tuleb meelde, et 18 19. sajandil veel rääkis üks õpetaja õpetajate konverentsil nii rängalt nende pastorite vastu, kes ei oska oma karjakeeld et tema sõnu ei protokollitud. Aga see oli, see oli ikka veel probleem, et kuidas saaks ka eestlastele evangeeliumi tõesti kuuluma? Nojah, seitsmeteistkümnendal sajandil Rootsi ajal, tähendab me teame, et eestlasi tuli kirikusse sõna otseses mõttes sunniga ajada. Et kirikus käimine ei olnud sugugi nii endastmõistetav. Seal põhjusi oli mitmeid ja neid on ka tolleaegsetes allikates esile toodud. Üks oli see, et mõisahärrad Expluateerisid oma talupoegi nii kõvasti, et neil lihtsalt ei jäänud pühapäeval aega kirikusse tulla. Neil oli ka tööst hingamist vajab. Ja teine asi, et kihelkonnad on Eestis olnud küllaltki suured, mis tähendab seda, et ühest kihelkonna otsast tulla kirikusse võis tähendada päris mitmekümne kilomeetri läbimist. Ja ometi Rootsi võimud, kelle ajal just luterlik reformatsioon eesti aladel kinnistus, ma usun, nii, võiks öelda. Just Rootsi võimud olid need, kes rajasid tolleaegse luterliku kiriku korra valjule kiriku karile. Huvitav oleks võrdluseks küsida, kuidas see oli katoliku ajal, kas kirikus käimise kohustus oli sama vali, kui hilisem Lutarlusele kehtestas? Sellega andis meie esivanematel harjuda, aga ma astuksin sind tükk maad tagasi. Eesti missioneerimine oli võimalik kahelt poolt saksast ja Rootsist või ütleme Taanist Lundi peapiiskop kortaani kord Rootsi all. Ja ma olen mõtelnud tihtipeale, mis siis oleks juhtunud, kui meie ala oleks jäänudki Rootsi alla algusest peale sakslaste, mitte hansakaupmeeste kätte. Mis siis oleks juhtunud, aga see on jällegi niisugune huvitav spekulatsioon. Ja kuna rahvas ristiti mõõga misjoni tagajärjel siis väga huvitav, Paul Johansen, märkused. Taanlased ehitasid kirikud Eesti keskustesse vaid umbes ühe ala keskele ja eestlased põgenesid selle koha pealt, kus kirik oli. Aga jällegi 1000 900900 räägiti ikka veel jumala orjusest. Et pühapäeviti tuli minna, jumala orjusel on, aga muidu oli mõisniku orjus. Rootsi ajal oli juhtus nii palju positiivset, et suur hulk kirikuõpetajaid toodi Soomest ja need õppisid ruttu eesti keele ära. Nii näiteks oli vist kõigile tuntud pen Bengt Gottfried Forseliuse isa, soomlane pastor Põhja-Eestis. Nii et siis hakati juba vähemalt mõningates kogudustes kindlasti heas või paremas rahvakeeles jutustama hakkas muidu kohaliku keele õppimise ja oskamise nõuan katoliku kirikus olnud alate. Ja ka meie Eestimaal see nõue oli teadagi ja seda, neid meeldetuletamise on meil kristlikes dokumentides kogu aeg olnud, kõik need 700 aastat selles asjas ma julgeksin ütelda, ei muutunud midagi. Kuna sakslased olid meie misjonärid ja siis indoeuroopa keelte ja soome-ugri keelte vahel on nii suur vahe siis see oli raske töö. Ja kui siin 13. sajandil ristis üks Soome preester Peetrus kaiki valla siis tema kindlasti oskas oma suguvendade keelt ja, ja need eestlased, kuhu tema läks, need teadsid vähemalt, mis juhtub. Aga muidu see võis olla tõesti puht sunniviisiline ristimine ja alguses tuli muidugi eestlasi hiiest ära meelitada ja kirikusse ajada. Tänapäeval kui piirid on lahti ja paljud inimesed on saanud käia mööda Euroopat ringi, siis on jäänud selline mulje, et mitmel pool Euroopas, Poolas küllap ka mujal on just katoliku kirikud, need, kus rahvast on ja oma kodumaalt teame, et luterlikes kirikutes võib-olla pühapäeval ainult 10 20 inimest mõnes sellises kõrvalisemas maakohas. Kas see nüüd on mingi selline vahe, mida me võiksime siduda konfessiooniga konkreetse konfessiooniga või on kirikus käimine, jumalateenistustest osavõtt, nüüd vaba sellest, mida me võime nimetada konfessionaalsuseks? Et see ei sõltu sellest, kas on luteri kirik või katoliku kirik või midagi muud? See on üks väga raske küsimus. Ma arvan, kui me vaatame suurlinnu näiteks Itaalias, mis on arvatavasti 100 protsendine katoliiklik maa. See kirikuskäijate protsent ei ole ka mitte väga kõrge ja oleneb väga mitmesugustest asjadest. Nii et selle ma jätaksin sotsioloogide uurida ja meil on palju rohkem vaja rääkida sellest, mis oleks tänapäeval vaja uuendada kiriklikus elus. Et või ei olegi meie eestlastel midagi vaja. Reformatsioon tõi endaga kaasa põhimõte, et kirik peab olema Semper reforomanda või alati uuenev, alati reformeeritav. Vähemasti on selles ju sellest just Luteri kirikus palju juttu olnud. Kuidas on nende kiriku reformidega tänapäeval? Kas kirik peaks ennast jätkuvalt reformima, kas me üldse vajame midagi taolist, nagu oli 16. sajandil oma olemuse poolest nii põhjaliku kui nüüd jätan need poliitilised ja muud aspektid arvesse võtmata? Kas kirikureform on jätkuvalt vaja? Aga kindlasti ma väidaksin otse vastupidiselt teie algussõnadele. Et see põhimõte ei tekkinud mitte 16. sajandil. Kõik kirikukogud on olnud reformikirikukogud ja kui me vaatame kõige lähemasse minevikku, vadi kaalumise Kundum, teine Vatikani kirikukogu oli eriti Kindlasti algusest peale see sisuline uuenemine on olnud Kristusele omane. Jeesuse õpetus oli ju, et me oleme haputainas siin maailmas ja see on meie, meie kohus, maailma tuua nimelt andestust, mida jumal kõigepealt praktiseeris, ta andis meile andeks, andis meile oma poja ja ema Theresa ütleb väga ilusti, et sellesse ei olnud, ei piisanud veel jumalale. See jumala poeg tegi endaga vaeseks, võttis alasti, jäi nälga, et meie võiksime temale anda ja olla sellega jumala näo sarnased. Eks ole, Jeesuse õpetuse järgi on kõigepealt, kes tahab olla suur, esimene olgu kõikide teenija. Ja milles võiks see tänapäeval seista? See on, see on küsimus, sest suur hädaoht on alati, et me konformeerume, me saame nende sarnaseks, kes meie ümber on, ei panegi tähele, et, et me hakkame elama mitte evangeeliumi järgi mitiivse, Kristuse õpetuses või mingisuguse muu stiili järgi. Ja mis see nüüd oleks, mis oleks see teenimise dimensioon mida me ei ole saavutanud ja mida me saaksime teostada. See on minu arust see põhiküsimus tänapäeval, nagu ma arvan, algusest peale. Kindlasti on kirikuline märganud neid muudatusi, mis on aset leidnud viimastel aastatel meie Eesti luterlikus kirikus mis puudutab peamiselt kirikuvälist külge jumalateenistust, liturgiat, vaimulike rõivastust ja see on kindlasti teema, mis on meie kirikus jätkuvalt aktuaalne. Paljud inimesed on harjunud selle vana harjumuspärase musta talariga. Nüüd on kirikusse tulnud uusi kombeid millest paljud, nagu me oleme teada saanud, on tegelikult vanad kombed, mis on toodud tagasi. Kas kirikureform võiks seisneda ka sellistes liturgiliste reformides või tõepoolest, me peaksime ikkagi esijoones silmas pidama sisenemis sisemist uuenemist ja jätma selle välise päris kõrvale. See on see küsimuste küsimus. Et mida teha, seda on ka teised küsinud, mitte üksi, üksi kristlased, mida antud olukorras peale hakata. Ja meil on nüüd see eelis, et meie pool on looja vaim kui me teda kuulame. Ja kui me tema inspiratsiooni tähele panema. Kiriku ajalugu on tegelikult pühakute ajalugu, pärisse sisemine ajalugu, väline ajalugu on nagu kirikuinstitutsioonide ajalugu ja kõik niisugused asjad nagu liturgilise värvid. Üks väga ilus asi. Gregooriuse koraal, üks väga ilus asi, aga nende kõrval ei saaks me kuidagimoodi ära unustada seda, mis on oluline õiguse tegemist, ligimesearmastust. See ei ole ka kuidagimoodi nüüd nagu institutsioonide võimuses vaim või siis tuul heebrea keele sedasama puhub sinna, kuhu ta tahab. Ja esimene asi oleks ikkagi see palvemeeleolu, et me võtame vastu vaimu ja õpetamine ka selles vaimus, et on teatud asju, mis on absoluutselt Kristuse õpetuse vastu nagu näiteks ükskõik kellest halvasti rääkimine, ütleme luterlane katoliiklasest või katoliiklane luterlasest, seda ei tohiks ette tulla. Sellega juba see inimene näitab, et peol, kristlane ütleme nii, et ta võib hea katoliiklane olla, kui ta ühte teise kiriku liiget sõimab, alad ei ole kristlane. Huvitav on see, et 20. sajandi kiriku eluks märksõna on oikumeenia oikumeeniline liikumine mis siis peab märkima või tähendama erinevalt kirikute lähenemispüüdeid ja on neid dialooge, kes ütlevad, et oikumeeniline liikumine sai alguse juba reformatsiooni Paavel tähendab siis, kui kirik tegelik kult lõhenes ja võiks nii-öelda vastastikku vandudes eri ideid mindi. Juba siis oli neid jõude, neid inimesi, kes soovisid kirikut uuesti ühendada ja see, mis sai öeldud vaimu kohta on ilmselt tõepoolest väga oluline minu meelest nii katoliiklaste ja luterlaste kui kõikide teiste kristlaste jaoks. Ja minu meelest see vaim saab ilmsiks ka just nendes Oikomeenelistes püüdlustes, kus püütakse unustada minevikku eksisammud minevikku, halvad asjad lahkuminekut ja püütakse leida seda ühist osa. Ja kui me mõtleme meie tänasele olukorrale, kus kristlik kirik on Euroopas ilmselt jäänud juba vähemusse, kristlased on ühiskonnas jäänud vähemusse siis minu meelest on nii luterlastel, katoliiklastel kui teistel kristlastel küll põhjust mõelda, kuidas ühiselt edasi minna, kuidas seda kirikureformi. Kuidas me siis seda ka ei mõistaks, kuidas seda tänapäevast edasi viia, tulevikku? Reformide mõte on algusest peale olnud ikkagi Jeesuse Kristuse õpetuse juurde tagasipöördumine. Jällegi ma ütleksin natuke halvasti, mitte õpetuse, vaid eeskuju. Et olla kõik aeg teiste teenistuses ohverdada tõesti oma elu teiste eest ja see ongi evangeelne pühadus ja mina ütlesin, et maarjamaal on kõige rohkem vaja pühakuid. Niisuguseid inimesi, kes tõesti ohverdavad oma elu, panevad oma elu mängu teiste ees ja neid me muidu ei saa teha. Neid me võime jumala käest ainult paluda. Aga seda me peame tingimata tegema. See on meie tulevik, et meil oleks inimesi, kes annavad oma elu teiste eest, kes on teistele eeskujuks nagu Jeesus Kristus meile suureks eeskujuks. Te kuulsite Eesti luterliku tunnisaadet, mille teemaks oli reformatsioon. Minevik ja tänapäev. Ning stuudios olid Veiko Vihuri ning isa Vello Salo. Te saate oma arvamust avaldada Tallinna telefonil 631 43 11 või kirjutada meile aadressil Eesti luterlik tund. Kiriku plats kolm, Tallinn 10 130. Jällenägemiseni.