Soli tallaja. Ja hea klassikaraadiokuulaja sallid alla ja on taas eetris, mina olen Berk Vaher ja sel aastal on oma viieteistkümnendat tegevusaastat tähistanud Tartu üliõpilast. Täna ongi stuudios üliõpilasteatrit algusest peale käigus hoidnud Kalev Kudu, tere. Tere. Ja Katrin Kalma, kes on õige mitmes lavastuses kaasa teinud. Need 15 aastat, et Kalev on toonud teatri juurde väga palju inimesi. Mõned on tulnud, mõned on läinud, mõned on jäänud teatriga pikemalt seotuks. Millised on kõige suuremad muutused olnud nendes inimestes, kes üldse teatega liituma tulevad? Need inimesed, kes tulevad igal aastal katsetele, on nad olnud üsna ühte laadi inimesed või on need inimesed aastate jooksul kuidagi teisenenud ka? Noh nende aastate jooksul on tõepoolest on teatrist läbi käinud, siis selles mõttes jah, ajaliselt kas suuremas või või, või rohkem andnud oma energiat teatri tegemistesse. Ma arvan, et üle 160 inimese, see on päris suur hulk. Ja noh, üldiselt tulevad nad kõik gümnaasiumist. Nende taust on Tihti kuna Eestis on küllaltki Nende kooliteatrite võrgustike süsteem, et siis taust on paljudel kooliteater ja, ja, ja mõned koolid, mida ma Eestis tean, kus on see teater heal tasemel. Nii mõnigi kool Tallinnas ka Tartusse. Et nendel on selline tugev, küllaltki tugev motiiv tulla ja seda asja edasi teha, see on üks osa inimesi, üks osa inimesi tuleb ka kindlasti nendel aastatel, kui ei ole vastu ta nüüd lavakunstikateedrisse ja kasutavad siis sa seda aastat uute kogemuste teadmiste teadmiste omandamiseks, et siis meie juures ta meie juurest minna minna edasi siis päriselukutseliseks elukutseliseks näitlejaks ja kindlasti on osa osa ka neid, kes noh, sõbrannade või sõprade soovitusel tulevad vaatama, oma proovivad ja saavad ka sisse aga siis leiavad, et ikkagi see koht vist ei ole nende oma või või nad ei leia seal endale rakendust või leia ka motivatsioon, miks, miks peaks seal edasi olema nii, et inimesi on? Inimesi on igasuguseid ja, ja parimad loomulikult. On on, on päris päris pikalt toonud teateid nii-öelda, et praegu selles süsteemis kolm pluss kaks lausa ja, ja mõned on pidada silmas viimast lavakunstilendu tähendab praegust kolmandat kursust jah, et et lausa viis, viis meie inimesed on seal ja ja kaks inimest näiteks olid, olid meie juures kolm aastat, nii et nad kolm aastat olid meie juures ja siis otsustasid ikkagi, et nad tahavad saada saada elukutse elukutseliseks näitlejaks. Need, inimesed on erinevad ja, ja olulisim, olulisim minu meelest mis siin, mis siin on, on see, kui inimesel on see, see tahe või situatsioon või see või noh, see pisik, eks ole, et ta et ta ei saa ilma selleta ta ilma selle diaatrita. Ja noh, need teemad, millega me tegeleme teatris tekstid, millega me tegelemine ei ole ka väga, väga kerged või, või väga noh nagu võib-olla mõned mõtlevad, et mis, mis see teater on, et mõned on kooliteatrist saanud, selle selle kogemus, et teeme natukene nalja või teeme pulli või päris nad näevad, et midagi on teistmoodi ja siis tekib siis tekib ka, et võib-olla tekib motivatsioonipuudust, nad tahaksid teha seda edasi, mida nad võib-olla lapsena koolipõlvest tegid. Nüüd tuleb saada täiskasvanuks. Katrin, kui sa üliõpilasteatriga liitusid, kui selge pilt seal oli, sellest, kuhu sa tuled, kui palju saalid enne näinud Kalevi või teiste lavastusi. Üliõpilasteatrist ma olin näinud siis sortse ja see oli kõik ja rohkem ma ei teadnud sellest seltskonnast ja teatist mitte midagi. Aga ma vist olin. Üks inimene nendest, keda just Kalev rääkis, et kui lavakasse sisse ei saa, siis tullakse üliõpilasteatrisse, vot mina niimoodi tegingi. Et ehku peal käisin, Tallinnas sain natuke edasi, siis mõtlesin, et aga võib-olla prooviks siis ka üliõpilasteatrisse. Ja, ega ma jah rohkem ei teadnudki, üks tuttav oli mul seal. Rohkem mul ei olnud, aga, aga, aga ma arvan, et see tuli mulle väga kasuks. Selline iseenda vette viskamine nii-öelda. Mis seal vastuvõtukatsetel toimub, üldse? Klassikaline klassikaline vastuvõtukatsed, et on, need tüüdid on kohustuslikud palad luuletus laulu ja proosapala ja ja väga oluline ka seal on et, et osad näiteks arvavad, et see on noh, niisama, et sõbranna ütles, et ma võtsin raamatu kaasa, et ma loen nagu selle teksti sealt maha, aga ka taju ja tunnetus tal tal ikkagi ei ole, siis me üritame seal ikkagi vaadata, kui noorel on seda potentsiaal oli või midagi, temas on mingi säde temas on, et kuskil varjul või peidus siis üritame süüdidega ideedega seda avada, kui seda ikkagi ikkagi ikkagi ei ole, et, et siis siis paraku ta jääb ukse taha, viimasel ajal meil on meil on vastavad, et olnud natuke niger võitorite poiste poiste hulgas, nii et siinkohal kutsun üles poissi julgemalt julgemalt julgemalt olema katsetele. Et on olnud aastaid, kus me, kus meil on seitse v8 lausa inimest koha koha peale. Et nii, et noh, aastad on, aastad on, aastad on erinevad aga vastuvõtukatsed on enam-vähem nagu igal pool teatrikoolides. Mis selle põhjuseks võib olla, et et neid inimesi ehiti, poiss viimasel ajal nii palju leida ei ole, sinna. Oehh raske küsimus, tõesti, Bert, ma ei oska tõesti sellele sellele sellele vastata, et. Sest meil on olnud aastaid, kui meil on vastupidi, annan poiste ülekaal olnud ja nüüd on noh, tüdrukute üleval ja muidugi noh, seda repertuaari, dramaturgiat selles mõttes on valida raskem. Et tänapäeva dramaturg, et suurem osa kirjutatakse kirjutatakse meesterahvastele või meestele EDT etet, siinse siin need väiksed käärid on, aga, aga noh, nagu ma ikkagi ütlen, need vastuvõtukatsetele, kõik andekad, me võtame vastu kedagi ukse taha selles mõttes jätta, olgu ta poiss või tüdruk, see, et praegu meil on tüdrukute ülekaal, las ta olla. Ja muidugi teatripraktika näitab ka seda, et, et aja jooksul, kes ikka kyll, kellel ikkagi näeb, et tal ei olegi, see koht ei ole ikka päris tema oma Gustasin parajasti on. Et ta kukub, kukuvad iseenesest välja, nii et loksub vaikselt see teatrielu elu meil ka praegu ka sellepärast meil oli põlvkonnavahetus nüüd kaks-kolm hooaega tagasi tekkis päris suur auk, poisid läksid ära teist lavakunstikateedrisse. Et nii, et praegu me oleme sellest august, hakkame välja tulema. Katrin, kas sina mäletad, mida sa sisseastumiskatsetel tegid? Väga ei mäleta, aga ma mäletan ühte ülesannet pidi koputama uksele, kujuteldavale uksele, tehakse teed ukse lahti ja siis sulle öeldakse, et kes seal ukse taga on. Ja siis ühe korra oli seal krokodill ja siis mul oli seal, ma mäletan, mõned kõrged kontsad jalast, sisimas ta toole asja, põgenesin selle krokodilli eest teinekord päkapikk ja ma viisin selle päkapiku jalutama. Jalutasime seal. Ja see on kõik, mis ma mäletan, rohkem. Rohkem ei tule. Tule hetkel meelde. Kui sul nüüd antaks selline etüüd teha, kuidas sa seda teisiti teeksid? Ma arvan, et ega ma väga teisiti ei teekski krokodilli eest ikka põgeneksid ja mis selle päkapikuga mu võib-olla varianti, et annetele jõuluvana kingisoovinimekirjaga, noh. Aga see on väike naljaniaga. Ega, ega vist tegelikult väga teisiti ei teekski. Võib-olla kvaliteet, võib-olla loodame, et oleks natukene parem, aga põhimõtteliselt. Pikki-pikki kontsi mäletan ka mina. Seal teatri elava teatri manifestis on viidatud selle üliõpilasteatri näitlejakeskus kesksusele ja sellele, et näitleja ise peaks ahenema nende lavastuste käigus. Kuidas Katrin, sinu isiksus on seal teates muutunud? Ma olen ikka hoopis teine inimene, et ma sattusin hoopis teiste inimeste keskele. Ütleme niimoodi, et enamus minu sõprusringkonnast, inimesed, kellega ma praegu suhtlen, kõige rohkem ongi inimesed Tartu üliõpilasteatrist. Kui ma läksin Viljandisse õppima, siis tulid ka kaasa sealt neli inimest vist oli. Et, et, et ja kõik see teatrihuvi ja vaatamine, kuidas ühiskonna peale või elu peale üldse vaadata, et see on ka kõik muutunud, et ikka väga-väga teistsugune inimene olen. Et jah, suur aitäh üliõpilasteatrile ja inimestele, kes mind nii-öelda kasvatanud Antsis. Kuidas üliõpilasteater ja Viljandi teatriõpe omavahel erinevad? No põhinoh selle põhilihtsalt põhimõtte Pärast, et üks on ikkagi harrastusteater ja teine on teine, on professionaalne, et seal on lihtsalt asi on selles, et kui palju inimesed saavad oma aega teatrile pühenduda. Kui sa oled teatrit õppimas, ainult seda siis eladki, 24, seitse seal black box is vahel lastakse välja, siis on hea. Aga kui harrastusteatris, siis sa teed seda ikkagi kõige muu kõrvalt ja saab, noh, see. Ei kannata aga lihtsalt jah, et see fookuspunkt või see intensiivsus on lihtsalt teine, et ma arvan, muud ei olegi väga. Sest kui sa oled motiveeritud, sa oled motiveeritud nii harrastusteatris kui, kui professionaalses teatris ja kui ei ole, siis ei ole sa motiveeritud mitte kummaski, nii et. Et jah. Sealsamas manifestis Kalev, sul on ju? Nüüd ma ütlen teda vabas vormis ümber, aga ilmsesti mitte väga mööda sellest, et sa oleksin näoga kehtinud selle Tähke, katke sealt kastist väljas käia või aitäh ja katke elada ja seda elukogemust teatriväliselt saada, seda siis kaasa tuua endaga. Kui palju sa tunned seda, et nii, et need inimesed, kes teatriga liituvad julgevad ennast elus proovile panna või kui palju tuleb neid selleks tagant kihutada, et nad seda julgeksid? Mida sa elu all silmas mõtled, sa mõtled, et et kui nad lõpetavad akadeemilise karjääri, eks ole, või lõpetavad akadeemilise koolitati ja lähevad, laastavad nii-öelda ellu, eks ole, et nad et nad oleksid nagu teistsugused, paremad inimesed, eks ole, ma usun küll, et et teate või see, et see julgus, eks ole, eneseväljendamine ja lavale ja kõigi ees, et see on, see on üks, üks võimalus, et et nad on edukamad ja paremad ja tublimad inimesed inimesed ka oma oma nii-öelda igapäevases igapäevases toimimises elus, et see kindlasti ei ole üliõpilasteatri eesmärk olla hüppelauaks nüüd Eesti Eesti kõrgematele teatrikoolidele. Et nii palju kui mina tean, siis noh, tublimad ja kellega meil on ka suhe, siis meil on olemas ka vilistlased kogu. Ja nad on kõik, kõik, keda mina tean, on kõik väga tublid. Tublid inimesed ja arendavad, arendavad Eesti elu. Kus see küsimuse esimene pool oli? Ennekõike ma mõtlesin isegi seda, et kui palju sa tajud, et su teata, inimesed panevad ennast ebatavalistesse olu kohtadesse, kohtuvad ebatavaliste inimestega, võtavad riske. Panevad ennast ohtu võsajääjad, teater ongi, teater on koht, kus võetakse riske loomulikult ja, ja, ja, ja nii psühholoogilisel tasandikel füüsilisel tasandil. Et, et kindlasti ma usun. Ma usun, et see aitab, et kui inimene tuleb, juba tuleb teatrisse, tahab seda seda asja teha, et järelikult on valmis valmis neid valmis neid valmis neid riske riske võtma võtma. Ja, ja kindlasti kui ta sealt, mil meie juurest ära läheb või õpingud lõpetab. Et et, et ta on julgem, julgem inimene, julgem inimene küll. Et ma tean, on olnud inimesed, kellel on vastu võtnudki. Ma näen, et temas on see potentsiaal olemas, aga ta on niivõrd Argeda niivõrd. Ta ei ole kunagi väga palju. Isegi esimene lause ütleb, et ma ei ole kunagi esinenud nii inimeste ees, eks ole, ma kardan paaniliselt lava, ma kardan paaniliselt. Taneli Robin, vabandust nüüd Vils Wilson, Robert Robin Wilson kuulus Ameerika lavastajaga seal siin Tartus ja pidas seminari. Ja ütles, et esimene asi, mis algajale näitlejale, mida tema vaatab, on see, et kuidas tuleb üldse lavale, kuidas ta seisab laval, kas ta üldse oskab laval seista, kas ta üldse oskab ilma igasuguse tekstita. Ja sealt hakkabki pihta, seepärast, mis on lava, Slava ei ole lihtsalt üks tühi ruum, tegelikult tegelikult näitleja on seal fookuses, tan keskelt, tema peale läheb valgus. Ta on täiesti tsentrist, on täiesti keskel ja siis kõik vaatavad ainult teda sungi tead ja seal isegi ilma tekstid ja kuidas seal suudab olla selles punktis alguspunktis mitte karta olla ise olla loomulik ja teda kõik jälgivad juba tan, näitleja, juba ta mängib, eks ole. Et siin on juba julgus. Siit hakkab pihta. Kui vaadata seda teie repertuaari aastate lõikes, siis tulevad teatavad põhisuunad üsna selgelt välja. Tihti selles materjalis kohtuvad kõiksugu ekstreemsed meeleseisundit, vaimne kehaline pinge, ütleme tehavad vastuvõtt isiksuse ja ühiskonna vahel. Kuid teadlikult sa oled algusest peale just sellist materjali valinud või kui palju sa nende aastate jooksul ise kujunenud? Esimene lavastusele, üheksas oktoober 99 kullaruumis oli suhteliselt aga kuigi see oli ka juba selline ühiskonna ja ühiskonna indiviidi vaheline vastuolu vastuoluga tõke. Ja sealt edasi, ma vaatan siin oma märkmetest, et sealt edasi on, hakkab juba Pühneri pühvtneri hoitšekist ja, ja meie viimane lavastus praegu on, on ka samas no veel veel hilisemast ajast, Lentsi Lensi inglane, noh etenduse pealkiri endale hot. Nii et. Ma ei arva, ma ei ütleks, et noh, teakas teadlikult, aga aga noh, kui see, kui see materjal mind nagu kõnetab tere, mul midagi ütleb siis tõepoolest ma ma ei tea, mis on turu seis, eks ole, ma ei, ma ei tea, mis asi on see kultuuriturg või mida, mida nüüd on siin täpselt vaja teha, aga aga see materjal mind kõnetab ja see materjal mulle meeldib, et siis ma ja, või, või siis või siis või siis, et materjal on, materjalid käib minust üle ja siis ma hakkan hakkan huvi tundma, miks ta miks ma aru ei saa, mis, mis autor tahab selle asjaga öelda, ometigi ta nii huvitav, eks ole. Ja kui ta on huvitav ja, ja ma ei saa aru, nakata sellest aru saama, eks ole, enne kui ma ei ole aru saanud nüüd mõnede asjadega on ikkagi mitu aastat on ta portfellis olnud ja võtab aega, et aru saada, et enne on muidugi näitlejad ei kutsu, sest ma pean ikkagi lavastan ennustust isegi ka täiesti ikkagi ise aru saama. Kuigi seal tekivad ka igasuguseid prooviprotsessi käigus tekivad, tekivad erinevaid erinevaid, võib olla suundumisi, teid või erinevaid arusaami teatud asjadest, aga aga põhimõtteliselt terviktekstina peaks ikka asi hästi-hästi arusaadav, arusaadav olema. Et ennem seda ennem seda ja tõepoolest Noh, meil on iga nagu juubelid olnud meil 10. aasta 15. aastaselt me teeme sellise Kaala etenduse, kas need on läbilõike siis oma lavastust, mitte kõigist, sest neid on ikka päris päris palju. Aga, aga noh, üle üle poolte ja, ja tõepoolest seal see üksikisiku ja ühiskonna ja, ja see inimese inimeseks olemisel eksistentsiaalne, selline olemine või see see temaatika on tõepoolest läbiv üliõpilasteatrikogusele 15 15 aasta jooksul, mis on inimeseks olemine, mis on inimese koht selles ühiskonnas selles maailmas mis, mis mõte sellel kõigel on, mis meid ümbritses, mõte? Minul on, kes ma olen selles maailmas. Nii et sellised küsimused on mind vaevanud, mind vaevanud, aga on huvitanud jah. Selles mõttes on väga märgiline, sa elad muudkui ja ei märkagi, kuidas teise ilma satud katkenud, seal oli seal väga keskne roll ja see oli väga nõudlik. Kui palju seal oli sellist lavastajaga vaidlemist, Rehnivaid arusaama või oli teil üsna sarnane ettekujutus sellest? Ma ei, ma ei mäleta, et ma oleks väga vaielnud et see lavastus oli üldse väga huvitav just sellepärast, et siis enne teatrikooli minekut ma olin olnud üliõpilasteatriliige nüüd teatrikooli lõpus, siis tegin diplomitöö ja siis. No ma sain Kalevist hoopis teistmoodi aru või tänu neile neljale aastale, ma mõistsin teda nagu rohkem või sain aru, mis teater või lavastamine ja näitlemine endast nagu rohkem kujutada, tänu sellele ma natuke võib-olla vaidlesin vähem, kui oleks võib-olla neli aastat tagasi. Kui see asi oleks olnud mõned aastad tagasi. Et. Et ma ise väga loodan, et ma ainuke asi, mis ma püüdsin jah, Kalevilt aru saada see, mis ta, mis ta ootab minult, mis mis, mis ta tahab saada näitlejalt. Ja ma loodan, et ma selle siis teostasin. Ja minu arust ei olnud jah suuri suuri suuri, väga suuri suuri vaidlusi, sellepärast et see, see, see materjal on selline, nagu ta on, et selline väga eklektiline ja, ja erinevates erinevates stiilides, mis, mis annabki talle annabki talle sellise sellise mahu ja sellise sellise võluvad, sellises maailmas maailmasse tsitruse nina elabki. Ja, ja noh, minu minu ootused selle nina suhtes isegi ületasid Katrin mängis isegi seda rohkem kui ma, kui ma, kui ma, kui ma arvasin, et seal, et see nina ninaosa on need hiljem, ma lavastasin selle Gruusias Akmeteeli nimelises teatris, Thbilisis ja seal noh, peaosaline ta mängis siin Tartus ka ja, ja minu meelest Ta ei, ta ei tulnud väga-väga hästi, ikkagi ei julgenud minna nii noh, vot see julge ja me jõuame selle julguse juurde ka, et mis, mis tähendab teatris julguse, et ta, minu meelest ta noh, kuna sõnaga muidugi teine ühiskond, seda tuleb kindlasti kindlasti arvestada, selles ühiskonnas ta ei julgenud, julgeb minna teatud kohtadeni teatud lõpuni, kus tegelikult oli vaja minna. Et, et, et aga Gruusia ühiskond jahe on võrreldes eesti ühiskonnaga ikkagi kinnisem selles mõttes, et ta ortodoks saaled on, ta on väga, väga religioosne, ühiskondade kristlik ühiskond, et et seal on teatud asjad, on tabud siiamaani ka teatris. Niiet et võib-olla see oli, see oli takistuseks kindlasti, aga ta ütles, et ta ületab, ta ületab, ta lubas ületada, aga Eestis neid asju testis ta hankis lõpuni, aga aga kahjuks õige siin natukese asi pooleli. Selle juurde tuleme kohe pikemalt tagasi, aga kuulame vahepeal muusikat, Edmund, hõbe Eabedast pena festivali ajaloo prügikasti saadetakse sind muidugi mugandunud ühiskond mede teate. Kes olid alla ja See oli talle, räägib täna Tartu üliõpilasteatist, stuudios on Katrin Kalma ja Kalev Kudu. Rääkisime enne muusikat juba natukene sellest Gruusia ja eesti teatrikultuuri erinevusest, aga aga kahtlen, kas selles gruusia versioonis sellest. Tooli siis ikkagi oli originaalpealkirjaga alukad, eks ole. Kas selles versioonis ja selles rolli täitmises sa nägid ka midagi sellist, mis pani mõtlema, et ahaa, et seda oleks võinud ka niimoodi teha. Kogu see rollilahendus oli hoopis teistsugune, ma kogu aeg vaatasin ahaa. Pigem ohoo, kui teistmoodi saab mängida. No üldse sellest versioonist põhiline emotsioon oli, mitte emotsioon, vaid tähelepanek, et kui teisiti teistsuguse temperamendiga inimesed ikkagi võtavad ka kogu ühiskonda või, või et mina nägin, et need rollilahendused olid hoopis teistsugused. Noh, lõppkokkuvõttes tulid välja, öeldi publikule tänu sellele ka natukene teist asja. Et jah, minul oli väga huvitav. Sellest oli ka juba juttu, et te olete päris palju reisinud, festivalidel käinud. Milliseid kultuurierinevusi te olete veel kohanud või kuidas? See teie lavastuste vastuvõtt näiteks kuskil Marokos erineb sellest, mis ta on Tartus? Maroko juurde tulen, aga mul tuli meelde, et kui meil oli teatrikümnes aastapäev, siis oli, see on üks oluline moment siin, et me, ma tegin ühe Nestor mahloo, kes oli Ukraina, minu jaoks on tunda vabadusvõitleja praegu Ukraina sündmuste taustal, igaüks võib mõelda edasi. Et tegime lavastuse ja, ja seal on üks selline stseen, kus Mahno, ühesõnaga tema ja tema siis kamp, kui tema poisid pandi, siis pandi vangi, aga, aga peale kaebas üks preester Üksküla küla vaimulik, järsku magnoosid sai, ministriga sai, sai vabaks seitsmeteistkümnendal aastal. Siis ta tuli oma siis sellesse külla ja seal on üks episood, kus ta siis otsiti, preester, preester üles vaimulik ja nad lasid selle maha toimuvaga reetur, reeturist reeturi maha. Me käisime selle etendusega, me läksime, kui tegime selle etenduse siin Tartus ka valmis, läksime kohe Kolumbiasse Kolumbiasse. Uskumatu reis muidugi, uskumatu maa uskuma. Me keegi ei teadnud. Me läksime täiesti tundmatus tundmatusse ja see saal, kus mänginud seal üle 1000 inimese ja me mängisime osad inimesed panime lavale ja osad siis kuna seal on ka film, eks ole, osad olid siis saalis, eks ole. Ja siis toimus seesama kõik, kõik läks väga ilusti klas ilusti käiks sõda, eks ole, huvitav, sest noh, Kolumbia, eks ole, see Lõuna-Poola, Kolumbia on, on revolutsionäärid ja, ja nii edasi, nii edasi. Ja kõik läks väga hoogsalt ja kuni siis selle episoodini, kus siis see vaene preester, eks ole, maha lastakse. Ja siis teate, mis juhtuse demonstratiivselt lahkus saalist umbes 100 või noh, tähendab, kes olid ka lava peal seal üle 100, arvan, suisa ligi 200 teostatist uksi paugutamas. Ühesõnaga, see oli midagi, midagi sellist, mis neile neile neile absoluutselt sõnaga lõi, lõi nagu lõi nagu nagu südamesse. See oli üks episood, mis on nüüd nagu erinevused. Et, et ja, ja näiteks Marokos olime Marokos, käisime oktoobrikuus kah pärast kohe pärast juubelisündmusi. Ja seal on meil siis näidend hoopis vene elust jällegi vene elust vene noorte inimeste elust, kes tegelevad ei millegiga põhimõtteliselt joovad, eks ole. Lõbutsevad omavahel seal, seal on veel see siis ka või see, see asi veel vahel, et seal on õpetajad, seal on kooli, kooli tahtis õpilased omavahel niimoodi, et see on veel see pedagoogiline moment oli seejuures, et noh, nad tõesti joovad ja joovad viina ja tegelevad igavest lõbustuste. Jaja ja muidugi Marokos seal oli ka ikkagi pärast etendust oli šokk, ühesõnaga noh, esiteks on ju on ju see moslemiriik, eks ole, seal alkoholi on väga raske kätte saada ja selliste et näiteks kui me mängisime viis aastat tagasi mängisime Marokos mängisime sortse, siis sortides on seal üks tegelane, Lebiatkin, kes on pidevalt purjuse, peksab oma õde piitsaga hobuse piitsaga ja ja siis žürii või siis publikum arvast kõige suurem sorts kõige rohkem, kes on kuri inimene, peadki, eks ole, kuna ta purjus, eks. Aga nüüd nüüd nüüd, kui me käisime seal õnnestunud eluga, siis siis üks seltskond oli täiesti endast väljas šokeeritud, eks ole, mis toimub, kes nad sellised on, eks ole, sellistele kunagi kunagi ei kujuta ette, pole näinud, eks ole. Ja aga üldiselt kuulati suhteliselt, vaadati suhteliselt vaikselt. Me mängisime muidugi ka sellises praegu on Marokost tulevad näiteks mängisime Ameerika koolis kus siis õpilased õpivadki siis Ameerika kultuuriajalugu ja Euroopa rohkem Euroopa Euroopa sellist tunnetust, häälega keelt muidugi inglise keelt ja. Nii et noh, oli ka neid, kes, kes võtsid kohe nagu vastu ja oli ka neid, kellele ikkagi need episoodid korda või minnagi, kellel tekitasid kõhedust või, või selliste erimeelsust, aga midagi ei ole teha, see näidend, näidend on sellinat. Ma saatsin muuseas neile ka video ja video alusel, meid valiti sinna ja seal on üks episood, kus peategelane kõik teadele seda Vadim läheb siis. Leenaga, kes on siis pruut, eks ole, pruudiga, aga mitte timmi pruut, tema venna või tema venna pruut ja lähevad siis majade vahele, seal toimub siis uni, urineerimine ja siis sugu üheksale pulmakleidis, mis väga-väga oluline Pisas selles. Ja sa ütlesid see, et mulle öeldi niimoodi, et see episood võib-olla mõtlesin, et see peab olema minu, sellelt ma ei tule lihtsalt sinna festival. Aga võib olla ka, võtke need häälitsused. Et ärge ärge häälitsegi võib vaiks, tehke vaikselt, eks. Väga hea, teeme vaikselt. Seal tegime kompromissi, seal saime niimoodi Saimsay seitsmendasse. Et jah, et kui Euroopas mängimisele ei ole siin kunagi olnud, eriti eriti mingit probleemide ükskord, kui ma ei hakka selle sorts sortidega, olime vist siis Frankfurdi lennujaamas võtsime relva ära, et noh, see oli külmulaas, eks ole, keda meenutas nagu päris päris relvad ja siis pärast oli, oli sellist relvamiste tugevamat, pauku oli jällegi Leesistuselt Belgiast raskele hankida ja nii sellised väiksed tehnilised tehnilised episoodid on olnud. No Valgevenes on Valgevenes, mängime seal, seal mängisime alukaid või siis seda, kus Katrin oli ka ja seal pidime ka kompromissi tegema, sest noh, seal ei lubatud ka pärisalastest alastest ja üldse meid viidi kuhugi ööklubisse mängima, eks ole, mis ei olnud üldse Rex teatriks mõeldud ööklubisse ka sellepärast õhtuse aja kella üheksat ei tuleks alla 20 või 21 aastased inimesed vaatama saanud sellised natuke kavalalt tehtud. Noh, nende jaoks on oluline, kasulik, eks nad said oma kirjaga, meie jaoks oli see halb, sellepärast et meile ei antud korraliku teatrisaali etendus. Kahtlen, kui palju sa ise oled tajunud oma rullidele kultuuriliselt erinevate vastu võtta? No selles mõttes mina ei ole teinud tütis nii, nii šokeerivad ja roll, et kui näiteks seal õnnestunuks elus tehakse. Ja ainuke asi, millega ma mille pealt võib seda öelda, ongi vist alukad millega Minskis sai käia. Aga. Naas selles. Ja kus Katrin sai ka muuseas parima naisnäitleja preemia, Minskist. Ja et, et ega ma publikuga väga ei ka, ei saanud seal suhelda, eks kui tuli salaste stseen, eks ma siis kuulsin, et Siuke ohc laine käis läbi publiku. Aga, aga muud nagu väga ei nagu ei olnud. Et kuna Kalev rääkiski, et see toimus ka seal ööklubis ja see oli minu jaoks väga-väga halb koht või selline tunne oli nagu suvalise nurka oleks pannud, mängige nüüd seal. Et, et ma püüdsin nii keskenduda oma rollile ja mitte sellest välja kukkuda, et, et ma jah, võib-olla selle publiku püüdsin natuke isegi kõrvale jätta, et lihtsalt rull ära teha sellel hetkel. Aga, aga ju siis ju siis meeldis, kui auhind anti. Siiski ma peaks ütlema, et Katrin tegi, enne kui ta läks Viljandisse oli väga-väga suur töö, oli muidugi psühhoosis neli 48 psühhoos, mis on, mis on ka täiesti skandaalne, räägib suitsiidist sõna otseses mõttes. Tõrju kirjutas enda pealt ja lõpuks ta tegigi suitsiidi Saraceyn. Nii et ja, ja sellega ma mäletan, käisime Kanadas mängimas, siis seal oli, seal olid lapsed ka suhteliselt teismelised lapsed ja ja pärast oli väga huvitavalt, nad esitasid küsimusi ja, ja ikkagi, miks ja, ja miks valisite selle ja, ja nii edasi, väga huvitav tagasiside oli minu meelest seal Kanadasse mäng pärast pärast seda etendust ja hästi palju minust, see saal oli täis täiesti enam-vähem üks 300 inimest. Suur saal oli igatahes. Ma mäletan sellest ainult seda, et väliseestlased Kanada, eestlased käisid vaatamas vanad memmekesed, nemad ehmatasid küll natuke või muidu. Et mis, mis, mis need eestlased, mis teatris tulnud tegema. Bulgakovi maffia muidugi teil külas külalislavastaja, et kuidas nüüd kruusiastunud lavastajaga on teistmoodi töötada kui kaleviga või meie lavastajatega? No juba põhimõtteliselt on, iga lavastaja on erinev. Et no see oli väga huvitav oli seda jälgida, et kuna see lavastus oli tal varem tehtud kuidas ta kõigepealt püüdis meile meeleheitlikult edasi anda seda skeemi, et mis, mis oli kunagi olnud Eriti kujul mõeldud, et suur keelebarjäär ja tõlkima pidi läbi mitme inimese. Aga siis mingist hetkest, kui kui meil see skeem nii-öelda selgeks sai või saime aru, mis, mis ta nagu neist ootab siis hakkas see skeem natukene muutuma, et ta vaatas, et kuidas meie reageerime mingitele asjadele ja et mida mingis kohas rohkem mingis kohas vähem ta muutis päris palju. Seda oma esialgset skeemi nii-öelda. Aga? Jah Ma ei ole rohkem gruusia lavastajatega koostööd teinud, et et mingit ühist nimetajat Gruusiast lavastajate peale ma ei oska öelda, eks see ikka see temperament, mingisugused kultuurilised asjad, et kui sulle öeldakse, et palvet, et see on eestlase jaoks, on natuke teistmoodi kui Cru Cruzini jaoks. Samamoodi ta ikka kutsus meid kogu aeg, et lähme ennem proovi, käime kirikust läbi, mida? Ma ei teagi, Karl vist isegi käis. Aga jah, et minule selline jälle üldse ei sobi, et, et et selliseid kultuurilisi, aga mitte ebakõlasid, aga erinevusi lihtsalt oli, aga need ei olnud üldse mitte ületada ületamatut. Kuulame natukene muusikat Prantsusmaa eestlane, Kalevi Uibo fantaantinees. Kes olid alla ja Sairidele jätkab veel veerand tunni jagu Kalev saaled, et päris palju on ainult teiste riikide üliõpilasteateid kuidas nad nii oma teatritegemise laadi kui ka siis ülesehituse ja, ja ülikooliga suhete poolest erinevad. Sattumast. Nüüd pead tegema siin põhimõttelisele vahe, näiteks Põhja-Ameerikasse on Ülikooliteatrite üliõpilasteatrit on ülikoolisisesed, mis tähendab seda, et nad avalikke etendusi ei anna, nad mängivad oma kursuse kursuse piires ja seal on muidugi võimalus siis noortel, kas minna siis näit lisaks lavastajaks, koreograafiks, mis edasi edasi, eks ole, Nad teevad oma oma oma töid ja võimalus minna ka inseneriks või kuskile mujale, aga ta käib seal teatris ja nüüd ja siis on Euroopa Euroopast Silja Europa tavaliselt kõrgkoolide, kus ka meie oleme, on siis see, kes, kes, kes annavad välja Pole etendusi, annavad linnarahvale etendusi. Ja nii, et, et need on kaks sellist, sellist, sellist, sellist, sellist põhilist asja, noh näiteks siis noh, Ameerika on niimoodi, et, et nemad, nemad nagu lähevad läbi läbikursustest võtavad näiteks üks kurson, Stanislavski teine korrus on meier Hold, kolmas on hoopis kratovski ütlema, vaene teater. Nii et, et läbi läbi läbi niimoodi lähevad ja aga nüüd, kes annavad nii-öelda nagu meiega taoline teater, et meie, meie, me oleme nagu noh mõnes mõttes nagu projektiteater, aga teisest küljest ka nagu, nagu repertuaariteater, aga sellises noh, Arastus heas mõttes arstlik haarastuslik, harrastuslik. Tasemed on jällegi väga, väga erinevad, et ikkagi ikkagi ilmselt no siin on hea näide muidugi Leesi teater, kellega me siin oleme sõprust loonud juba viimased seitse aastat. Iga-aastasel käime ja nemad on ka meie juures käivad seal on teater, kus on üle 100 näitleja ja, ja seal on väga tugev see juhtkond. Ja need näitlejad on tõesti ka motiveeritud, nii et kui nad lõpetavad ülikooli, nad jäävad teatrisse, mis tähendab seda, et sellist sellinlaadi teatri võib juba toimida linnas kui, kui, kui repertuaariteater, sest nad saavad mängida igasugust repertuaari, kuna neil on näitlejad ka 40 50 aastased. Meil on paraku näitleja keskmine iga, mil kuskil 20 20 21 20, et noh, me päris päris kõike mängida ei saa, kuigi me saame mängida ala, eks ole, aga me ei saa, mänge, tegi päris kõiki repertuaari, eks ole, et me peame, me, meie peame valima. Ja, ja tasemed on tõesti tõesti äärmiselt äärmiselt äärmiselt erinevad väga-väga halvas sellisest kooli teatarlikust, jäljend, jäljendamise tasemest. Vabandust, et oleneb ka väga palju pedagoogilist, oleneb palju, kes, kes seda teatrit ikkagi ikkagi ikkagi juhib, et ja, ja kõige halvem, mis mina olen nänn üliõpilasteatris on see, et, et tahetakse, tahetakse järgida, tahetakse teha nii, nagu nii nagu Brow prossane teater isegi repertuaari regi teha või siis maneerlikust neile maneer järgida, mängida nii nagu 500 iialgi ei tule välja, sellepärast meil ei ole isegi käsitööoskusi nii palju. Et ikkagi, mis, nagu pakub huvi üliõpilast, Nende puhul on siis värske mõtteenergia, mis seal sees on, seda on kindlasti kindlasti on, kus on sees, on kohe tunda ja näha, eks ole, eriti mõtte, eriti uudsed ideed, mõtted, eks ole, hea küll, kui see käsitööoskus on natuke nõrgem, natuke kehvem tehnika on natuke kehvem missisik. Aga kui ma näen, seal ikkagi pingutavad, tahavad, neil on uued ideed, uued mõtted tahavad midagi maailmale öelda uut, midagi sellist, mida, mida, mida akadeemia akadeemiline teater või kommertsteater ei saa, ei tohi, ei või kardab öelda. Siis okei, ma kahe käega kirjutan selle teatrilaat ennem alla või kommertsteatel. Kuidas sulle tundub, kuidas teile mõlemale tundub, kas see kriitika, mis Eestis üliõpilasteatri kohta on kirjutatud, on üldiselt olnud toetav aju saab teile midagi tagasi andev või on mõnes asjas tuntavad puudujäägid, et, et ta ei täida mingis mõttes teie ootusi tõendi arengu koha pealt? Noh, selles mõttes, et minu arust on üldiselt on kriitika olnud ikkagi positiivne või et selles mõttes, kui sa küsisid, kas on, toetab siis ma arvan minu minu arust küll. Võib-olla ka võib-olla ka sellepärast, et, et tegemist on mitteprofessionaalse teatriga, et siis võib-olla vaadatakse kuidagimoodi läbi sõrmede või ma ma ei, ma ei tea, aga minu arust on. Need laiusega on, on olnud ka negatiiv on olnud ka ei saa ütelda, et kõik kriitika on olnud niimoodi niimoodi, et eks meil see kriitika on tänapäeval niimoodi, said päris häid teatrikriitikuid ikkagi on vähe ja kes ikkagi suudavad analisuses käivad mitu korda jätmas kas või vaatamas minu meelest tänapäeva kriitika nagu varjatud reklaamiga suuremas osas, et. Aga no mis meelde tuleb, mis on näiteks väga hea võrdlus, võrdlus, et, et ma ei taha ennast mitte upitada, aga seal just ma mõtlen, kriitika koha pealt on see väga-väga hea, kui näiteks kui sõidetakse, kaks, tegime paralleelselt, töötasime koos Hendrik toompere juunior, eks ole, tegi, tegi sortse ja mina tegin sortse ja see ilmus siis võrdlev, arvustas ilmus teatrikinos ja ja noh, me jäime nagu selle kausi peale selle üle, et noh et kriitika oli seal väga minu arust väga-väga asjalik ja ja, ja just kirjutas sellest, et kuidas seda, nii mahukat teost, eks ole, panna panna laval, eks ole, et üks lavastaja tegi nii, teine tegi, teine tegi teistmoodi, eks ole, selline selline kriitika on konstruktiivne na ja seal see aitas Hendrikut, see aitas mind, eks ole Aga mida te keetikalt ohkem ootaksite, kus on need ütleme, pimetähnid või need kohad, kust ei saa piisavalt tagasisidet? Mina isiklikult ootan pigem miskit sellist konstruktiivset kriitikat, et kui öeldakse, et kõik on väga hästi, siis siis, Näitlejana ei oska midagi nagu selle peale teha, et mis siis nüüd, kust, kust ma siis peaksin paremini tegema või et ma arvan, teate koha pealt. Samamoodi, et. Harrastusteatril on palju õppida, on raske ennast vaadata kõrvalt. Et, et selle jaoks ongi kriitikut just eriti vaja. Et just need noored inimesed, kes kes meil teatris on, et see arusaam mis see teater on ja, ja ka see, et mis, mis teemasid, üliõpilast, jäätis, käsitletakse, et ka need on päris keerulised. Et just, et aidata ka sellel noorel inimesel, kes on astunud üliõpilasteatrisse selle. Selle uue rolliga nii-öelda hakkama saada ja ka siis näha seda võib-olla selle lavastuse suuremat pilti või et jah, et, et ei ole ka päris niimoodi, et lähed lavale, ütled oma teksti ära ja siis on kõik, et lavastus kui selline alati kannab endas mingisugust sügavamat üldisemalt sõnumit. Aga kas noor inimene sellest aru saab, vot seal on ka jälle kriitik. Võiks aidata? Aitäh, ja kuivõrd tema, kuivõrd ta lavastajast lavastajast ara saab, loomulikult, et noh, ma siin liginen juba 60-le praktiliselt, et ikka juba muide teineteise põlvkonna mitmenda põlvkonna esindaja, sest minu noored, kes on teatris, on 20 aastased, eks ole, sest meie vanusevahe on juba selline, et võib-olla mu juba oma teemadega nende asjadega ütleme ei, ei kõnetanud, täname noori või kõnetan, aga ka väga täpselt ikkagi aru ei saa, et mis seal, mis seal, mis ma saan, nagu öelda tahan, eks ole, et noh, aga ma püüan ikka niivõrd Teha, et et noh, päris päris nii ma küll näe, kui ma näen, et, et see noor inimene, et ikkagi ikkagi ei saa aru saama rollist või oma oma oma sellest noh, nii-öelda Stanislas pealisülesandest või või siis sellest teemast, mida ta mängima, et noh, siis tuleb lihtsalt talle veel kord rääkida veel ja mingite näidetega. Sest noh, lavale ma üldiselt ei lase neid inimesi, kes kes ikkagi noh, tõesti on näha, et nad millestki aru ei saa, see, see on ilmvõimatu. Mis üliõpilastena teil nüüd lähiajal kavas on? Ja nüüd me mängime, mängime oma viimast viimast uuslavastust. Baltisakslane muuseas, kelle isa oli siin Jaani kiriku Tartus, Jaani kirik, õpetaja, pastori, hilisem Riia kindralkuberner või Liivimaa kindralkuberner väga-väga kõrgel ametipostil. Jacob Lents on siis kirjaniku nimi, Göte kaasaegne ja tema üksu lühike näidend. Inglane, meil on ta pealkirjal hot. Me oleme üritanud ta siis tuua selle selle tänapäeva nagu tänapäeva tänapäevaellu püüame seal paralleele tuua siis tänase tänase päevaga see, mis oli kunagi 200 200 aasta tagasi, võis, võib juhtuda, aga ei võta ka tänapäeval. No laias laastus on, see on see noh, ütleme kurb, kurb, armastuslugu. Selline kurvast lugu Lent sisemuses oma teost ei osanudki žanriliselt menetleda, sest et tollel ajal sellist sellist standril nagu tragikomöödia ei, ei tuntud kirjeltseta. Ta kirjutas komöödia, siis ta tõmbas selle maha komöödia siste Krist tragöödia, siis tõmbas sellega maha. Ta on see käsikirjas niimoodi on, see on see kirjas hiljem. Kirjastaja pani dramaatiline fantaasia siis selle saamerile majas, aga seda tuleb muidugi ise vaatamas. Detsembris mängime neljal korral. Aitäh Katrin Kalma, aitäh, Kalev Kudu. Edu teile ja salli tallaja kohtub teiega juba 15. detsembril. Lõpetama tänast saadet, jääb Mihkel Klais effetkil. Hea Faiblofar tim meie aja mõistulugu.