Tere õhtust. Algamas on saade ristteel, mis on valminud koostöös meediakeskusega. Eesti luterlik tund ja tänases öös on stuudios kirikuõpetaja Saaremaalt, Karja Jaani, Orissaare ja Pöide kogudusi teeniv Veiko Vihuri, kes tuli Eestisse nüüd tagasi peale seda, kui ta aasta oli õppimas ja täiendamas-Inglismaal. Tere tulemast Veiko stuudiosse. Tere õhtust. Ristteel saatejuht on olnud ikka pilliroog ja tänases öös Me ajamegi, Veiko Vihuri ka jutte nii tema elu puudutavatel teemadel kui ka võib-olla laiematel teemadel, mis puudutavad Eesti kirikuelu üldisemas mõttes. Seega on siin stuudios meil Veiko Vihuri ja Ene Pilliroog ja alustame sellest, mis on meie saatesarjas ristil väga sobilik algus, et kirikuhoone enamasti seisab ristteel või teeristil ääres inimesel on valikuvõimalus minna mööda sisse ja nii edasi, aga oma elus me üsna sageli inimestena seisame erinevatel valiku ristteedel ja lugeda ajakirjandust kuulates arvamusi. Tundub, et ka luterlik kirik näiteks tänases Eestis on omal kombel justkui seismas ristteel mis onseriste Veiko Vihuri, millel kirik täna seismas on. Tõepoolest, luterlik kirik ja ma arvan, et ka teised kristlikud konfessioonid Eestis mingis mõttes Ühes ristteel seisavad. Ja see tähendab kiriku jaoks seda, et kirik esitab küsimust oma rolli ja koha kohta Eesti ühiskonnas ja püüab tuleviku peale mõeldes enese käest küsida, mida oleks vaja teha, et täita oma missiooni, oma ülesannet just siin ja praegu tänases Eestis, kolmanda aastatuhande künnisel. Et teenida seda maad ja rahvast, kuhu me kirikuna ja kristlastena oleme asetatud. Nii et see on see riste, kus tuleb teha teatud valikuid ja teatud otsuseid ja valida see Õige teeots, kust edasi minna. Võib-olla ma alustan oma küsimustes väga kaugetest aegadest ja asjadest peale, aga lihtsalt minu mõttekäik on selline teatud mõttes aeglane ja, ja puuri. Et ma mõtlen. Ja kui ma mõtlen kiriku missioonile ka tänases päevas, siis tegelikult ma mõtlesin, et sa, kiriku missioon on läbi aastatuhandete olnud üks missi, nutan. Tõepoolest, kui lühidalt vastata, siis kiriku missiooniks on ja saab olla ainult mission. See tähendab evangeeliumi kuulutamine, heade sõnumite kuulutamine Jeesusest, Kristusest ja lunastusest päästest, mida jumal on Jeesuse Kristuse isikus pakkunud kogu inimkonnale. Ja tegelikult kiriku tegevuse aluseks on ju nõndanimetatud misjonikäsk kus Jeesus ütleb oma jüngritele, minge ja kuulutage evangeeliumi kogu loo tuleb Markuse evangeeliumi lõpus ja Matteuse evangeeliumis on sarnased sõnad. Ta ütleb, minge ja tehke jüngriteks kõik rahvad neid ristides isa ja poja ja püha vaimu nimesse. Ja seda ülesannet, seda missiooni, seda misjonikäsk on kristlik kogudus läbi ajaloo püüdnud tõsiselt võtta. Ja tõepoolest tänasel päeval on kristlikke kirikuid, tõsi küll, erinevate konfessioonide näol tegelikult kõikidel mandritel välja arvatud ehk Antarktika. Nii et ristiusk on maailmas levinud. Aga see ei tähenda seda, et see ülesanne oleks kuidagi lõpule jõudmas või täidetud. Tegelikult on ju kogu kiriku ajalugu olnud üks võitluste edusammude ja samas ka tagasilöökide ajalugu. Ja kui me mõtleme tänapäevasele Euroopa ühiskonnale või laiemalt üldse lääne ühiskonnale, siis me ju näeme, kuidas kiriku roll viimase 100 isegi paarisaja aasta jooksul on ühiskonnas vähenenud. Kirik on kaotanud oma positsioone, rohkem inimesi on kirikule selja pööranud või ei suuda seda kirikusõnumit enam enda jaoks avastada. Ja selles olukorras kirik peabki mõtlema väga tõsiselt selle üle, kuidas oma sõnumit arusaadavaks, kuidas seda tõlkida kaasaegsesse keelde ja kuidas üldse kirikuelu nõnda korraldada, et see oleks ka tänapäeva inimestele, kes jagavad moodsaid väärtushinnanguid, vastuvõetav ja kuidas võiks neile seda sõnumit, mida kirikul on anda kõikidele ajastutele ja kõikidele rahvastele, kuidas seda sõnumit vastu võtta. Seal nüüd kiriku ees seisev põhiküsimus, minu meelest? Kui need koolipõlve meenutada ja ajalukku, siis ikka teame, et kui ühiskonnas midagi muutumas on, siis kust tuleb see initsiatiiv altpoolt või ülevalt poolt. Ja nüüd, kui muutustele kiriku elus vaadata, siis võime ju ka küsida, et kust tuleb initsiatiiv mis on ülemkogudus või vaimulik vaimulik või kogudus. Nii et kust tuli see mõte, kust tuli initsiatiiv? Seega kõigepealt seda ütlema, et teoloogid ütlevad, et kirikupeaks on Jeesus Kristus ja seda ei ütle ainult teoloogid või kirikuõpetajad vaid see seisab juba uues testamendis. Nii et kristlastena usume, et jumal on see, kes Jeesuses Kristuses Püha Vaimu kaudu oma kogudust selles maailmas juhib läbi ajalootuulte ja tormide. Ja küllap paljud algatused on, on võib-olla päris ülevalt tulnud kui seda ülemise ja alumise pooled võrdlust kasutada. Aga loomulikult kindlasti on Meie praegune tänane Eesti kirik küllaltki vaimuliku keskne pastori keskne, nii koguduse tasandil kui õlg, kiriku terve kiriku juhtimise tasandil. Ja see muidugi kindlasti asetab vaimulikudele suurema vastutuse kiriku juhtimisel ja, ja teede otsimisel, mida mööda minna ja kadee näitamisel, mis samas jälle ei välista üldsegi koguduse rolli, mis on ju tegelikult viimaste sajandite jooksul järjest kasvanud. Ja kaasaegses moodsas demokraatlikus ühiskonnas on tõepoolest kummaline jätta koguduse liikmed otsustamisprotsessist kõrvale. Aga loomulikult on selge, et nüüd üks suur hulk inimesi ei saa tulla kokku ja mingisugust arengukava välja töötada või või mingisugust initsiatiivi ilmutada, et ikkagi on vaja teatud selliseid liidreid või võijuhte, olgu nad siis vaimulikud või olgu nad koguduse enda poolt valitud esindajad, kes on siis volitatud tegelema juhtimise ja ja ka kes on volitatud vastutama selle eest, kuhu suunda kirik läheb. Aga mina isiklikult tahaksin küll, et koguduse liikmed oleksid aktiivsemad, kui nad seda praegult on. Et kui me räägime kiriku pastorikeskne, siis ei ole nagu etteheide mitte ainult vasturitele, kes nagu kipuvad domineerima oma positsiooni tõttu koguduses vaid see on mõnes mõttes ette heidega koguduse reha liikmetele, kes sageli unustavad oma kodukiriku ja võib-olla ei ole huvitatudki oma kodukoguduse või ka üldkiriku asjadest. Nii et seoses edasiminekuga kiriku elus mõtlevad sellele praegusel hetkel eelkõige meie vaimulikud. No mitte ainult, kiriku ülesehitus on selline, et kõige kõrgemaks organiks ma räägin ikkagi meie Eesti luteri kirikust on kirikukogu, mis koosneb nii vaimulikest kui ka ilmiks saadikutest igast Eestimaa praoskonnast, mida on kokku 12. Ja kirikukogu ülesanne on siis kiriku juhtimine kõige üldisemas mõttes ja nii kiriku põhikirja kui muude kiriku seaduste ja otsustuste vastuvõtmine ja tegemine. Et meie põhikiri näeb ka ette, et Eesti luteri kirik on episkopaalsesinodaalse ülesehitusega, mis maakeeli äraseletatuna tähendab seda, et juhtimisse on kaasatud nii vaimulikud, piiskoppide ja teiste vaimulikud tasandil kui ka koguduste poolt valitud Need ajad. Ja ma arvan, et see on tegelikult väga hea lahendus. Et selline ainult vaimuliku keskne juhtimine on jäämas minevikku ja minu arvates ta päriselt enam kaasaegsesse ühiskonda ei sobi, kus on hoopis teised nõudmised ja teised mõtted ja teised väärtushinnangud. Meediakeskuse Eesti luterlik tund juhina ootame teid, head kuulajad ka mõtteid seoses meie kirikueluga siin Eestis. Mida teie tahaksite muuta, kuidas teie näete kiriku rolli tänases Eesti ühiskonnas ja meediakeskuse Eesti luterlik tund toimetuse aadress on Tallinn kiriku plats kolm, Eesti luterlik tund ja helistada saate telefonil kuus 314 311. Aga ikkagi tänase sees, küsin ma nüüd meie külaliselt, Veiko Vihurilt. Te olete kindlasti oma mõttegruppides palju koos istunud ja arutanud teemal kiriku roll tänases Eestis. Et kui te näete visiooni tulevikuvisiooni, et missugune see siis on, kuhu me peaksime liikuma ja milliste valikute hinnaga, millist teed mööda? No ilmselt on üsna raske välja töötada mingisugune lõplikult valmis mudel. Ja öelda siis, et see ongi meie eesmärk. Et sinna me tahame saada. Et tegemist ei ole nagu Eesti euroläbirääkimistega, kus siis Euroopa Liit esitab suure hulga nurgas, vaatame, mida meil tuleks täita, vastu võtta, heaks kiita, järgida. Ja siis, kui me seda kõik oleme teinud, siis nagu preemiaks vaid võetaksegi Euroopa riikide perre vastu. Et ma arvan, et kirikuga natukene teisiti. Ja ei ole sellist selget kirikumudelit, kuhu me tahame Ilja jõuda, vaid kirik peaks reageerima nendele ootustele ja nendele vajadustele, mis ühiskonnas on nimelt praegu. Usun, et 10 aastat tagasi, kui oli rahvuslik ärkamisaeg ja väga paljud inimesed tulid kiriku juurde inimesed, kes nõukogude ajal olid igasugustest usulistest ja vaimsetest traditsioonidest ära lõigatud siis nad otsisid oma elus taasavastasid seda poolt, mis varem oli jäänud kõrvale varju, mille peale ei tohtinud mõelda. Siis oli kiriku ülesanne, nende inimeste vastuvõtmine, nendega tegelemine nendele mingisuguse vastuse andmine täna 10 12 aastat hiljem on olukord täiesti muutunud. Ja paraku on see nii, et suurem osa meie rahvast ei mõtle hetkel vaimsete küsimuste ja vaimsete väärtuste peale vaid me elame sellist areneva kapitalismi ajastut, kus igaüks mõtleb oma tööle oma karjäärile, kama, sissetulekutele, sellele, kuidas elus edasi jõuda, kuidas rohkem raha teenida. Ja kahjuks on vaimsed küsimused jäänud kõrvale ja selles olukorras tuleb kirikul ilmselt, et valida mingisugune teine suhtlemise meetod, kuidas rahvaga, kuidas inimestega kõneleda, kuidas neid puudutada. Nii et ma arvan, et me ei saa rääkida mingitest valmis mudelitest kõige üldisemas mõttes, ma arvan, et kirik peaks olema avatud ühiskonnale. Ja ta peaks jõudumööda kaasa lööma seal, kus ta näeb vajadust et ühiskond ootab midagi kirikult. Ja kirik saab ka midagi teha, olgu see siis sotsiaalsfääris olgu see siis kultuurisfääris, olgu see siis haridusvallas või kus iganes, et kirik ei oleks ainult see vana iidne kivihoone, kuhu pühapäeval tulevad külmade kivimüüride vahele paarkümmend juba vanemat inimest jumalateenistusele. Et kirik oleks palju avaram ega piirduks ainult oma igapäevase või iga pühapäevase jumalateenistusliku eluga, vaid et ta püüakski ühiskonnas kaasa lüüa ja ühiskonnas toimuvatele protsessidele reageerida. Kui me võtame need kolm punkti, mida sa siin äsja nimetasid sotsiaalsfäär kultuuri-haridus- ja kui me sedapidi vaatame ühiskonnale ka tänases päevas, siis ilmselt tänu paljudele ennast salgavatele inimestele on üle Eesti sellised varjupaiku ja abipaiku Nende inimeste toetamiseks, kes on elurataste vahele jäänud. Meile toimetussegi helistas üks mees ühe saate järel automaatvastaja peale, et kuulge, teie seal, mis te tegelete kõrge lennuliste asjadega. Meie siin suur enamus ei saa hakkama oma igapäevase eluga, töötuseesmärgi nägematus, suur meeleheide, depressioon ja nii edasi ja nii edasi, mure oma perekonna ja lasteaia noorte tuleviku pärast. No see on üks liin. Nii et selles mõttes tõepoolest kirik on juba tegutsemas ja rohkesti jõudu tegijatele ja et oleks aga rohkem uusi tegijaid. Nüüd, mis puudutab kultuuri, siis kogu ajalooline kõrgkultuur, mis on alles jäänud, on religioosne suures enamuses ja ka tänasel päeval teosed, mis puudutavad maailma suurt osa inimesi, on religioossed. Kui vaadata tagasi ka säilinud müütidele säilinud kirja pandud teavetele, siis on see ikka religiooni puudutab rohkem kui mingi ajastu elamise viisi või, või inimesi. Et selle ajastu religioossest mõtteviisist me saame palju rohkem teada kui selle ajastu inimesed tavalisest päevast. Seega kultuuris on läbi aegade kirik olnud tugev. Nüüd võtame hariduse ja kui sajandeid tagasi vaadata, siis on loomulikult kirik olnud ka Eestis see valgus, lamp, kirjasõnatooja, raamatute tooja ja nii edasi. Nüüd sellest seisukohast tänasele Eestile vaadates hariduse seisukohast on küll suur küsimärk, et nii suurt vastupanu ja vastuvõitlust religiooniõpetusele või usundiõpetusele või usundiloole või usuõpetusele või nimetame seda head last, mis nimega tahes heal lapsel ikka mitu nime. Nii suurt vastuvõitlust koolisüsteemikandjate poolt ei oleks osanud vist sajand tagasi või rohkem, ei papa Jansen ega keegi teine oodata. Sageli ei olegi see seotud kooli juhtkonna soovimatusega kuigi ka teinekord koolijuhid ja õpetajad suhtuvad usundiõpetusse või usuõpetuse küllaltki kahtlustavad. Aga teatud vastuseis on ka lapsevanemate ja võib-olla ka laste endi poolt. Ja siin Me tunnistame, et oleme endiselt elamas Nõukogude ajas pääsema minevikus, nii lihtsalt see, et me asfalteerimine teid ehitame uusi ja ilusaid maju. Et meie kaupluse aknad säravad reklaamtuledes, see ei tee meid veel eurooplasteks, see ei tee meid veel Lääne inimesteks, kes me nagu ma sain aru, tahame ju südamepõhjas väga olla ka arvutite ja moodsa infotehnoloogia kasutusele, mis meid muidu ju iseendast kogu maailmaga ühendab ei tee meid veel maailmainimesteks. Kõik algab meie sisemisest hoiakust, meie sisemisest haritusest. Ja tõepoolest, siin on nõukogude aja ja nõukogudehariduse. Või peaks ütlema koguni harimatuse jõud veel küllaltki suur ja see mõjutab ka noort põlvkonda. Nüüd, mis puutub usuõpetusse või religiooniõpetusse, siis tõepoolest tähtis ei ole mitte see, kuidas me seda ainet nimetame. Ja selge on see, et koolis on kindlasti väga palju muid olulisi aineid, mida lapsed peavad ka piima. Kuid see on mingi märk, kui, kui seda ainet ei ole või üldse koolis ei tegeleta elu põhiküsimuste esitamise ja õpetamisega. Ja ma ei arva, et nüüd ainult kirik peaks olema see, kes selle olukorra pärast muret tunneb. Kirikule ju võidakse teiselt poolt ette heita seda, et olema nagu oma huvide eest väljas. Et me tahaksime usuõpetust koolidesse sisse viia, sellepärast et inimeste hulgas siis misjonitööd teha ja neid oma kogudusse meelitada. Ja siis öeldakse, et kuna erinevaid kristlikke konfessioone on Eestis nii palju siis kellele anda see luba usuõpetust läbi viia, kas ainult luteri kiriku vaimuliku tele ja teistele töö tegijatele või lubada ka teisi kristlasi näiteks Jehoova tunnistajaid koolidesse? Et need on muidugi tõsised küsimused, aga ma arvan, et koolijuhtkonnad, haridusjuhid, lapsevanemad peaksid tegelikult mõistma seda, et kui me tahame, et meie lastel oleks tulevikku ja hiilgavat tulevikku, et Eestil läheks hästi siis üks hariduse osa on kindlasti ka maailma erinevate kultuuride erineva materjali, Gioonide, aga kõige enam meie enda kultuuripärandi tundmine ilma selleta. Minu meelest me ei saa olla eurooplased ega, ega pürgida Euroopa liitu või kuhu iganes. Misjonitöö vastu jah, on tõepoolest aastaid olnud väga tugev võitlus ja üsna sageli ka nende inimeste poolt küllaltki aktiivselt, et kes on niinimetatud diaatia, mehed tegelevad idausundite ja esoteerijaga. Olen ise kokku puutunud mõningatega neist kes on siis avali väljendanud otsene lausa valeõpetust, lausa vale elukäsitlus pidi olema üks misjonitöö. Et inimest ei tohi selles mõttes tema arengukäiku ei tohi mõjutada. Ja kui ma seisan mõningates raamatupoodides vaatame raamatule ette, siis ma nii mõnegi teadjamehe raamatuid vaatan üksteise kõrval rivis seismas ja, ja mõtlen niiviisi, et kas siis see ei olegi misjonitöö oma teadmisi niiviisi raamatusse kirja panna ja seda edasi levitada. Minu meelest on see kõige otsesem misjonitöö ainult et teiste tõdede nimel ma tahaksin küsida siia juurde veel ennist rääkisime häälest, et kiriku hääl, et rahvas ootab midagi, ta ootab seda kiriku häält. Vaat mina ei saa aru, mis asi on kirikuhääl, sellepärast et ma mõtlen, et mis on kirik, kirik on ju rahvas, kiriku kogudus, kogudus on inimesed, et ma nagu ootaks selle kristlase häält. Ja olgu need kristlasi siin Eestis 20 või 25 või 15 või 35 protsenti. Aga see on üks jõud ja, ja küllalt suur jõud Eesti ühiskonnast. Kuidas sina vaatad sellele hääle küsimusele, et mida justkui oodatakse, kui öeldakse kiriku hääl? No ja sageli pöörduvad poliitikud riigijuhid kiriku esindajate poole ja küsivad, mida kirik arvab või mõtleb ühes või teises küsimuses. Võtame näiteks prostitutsiooni lubamise või keelamise küsimuse või samast soost paaride laulatamise või nende abielu registreerimise küsimuse ja paljud muud sellised küsimused mis inimeste seas rahva hulgas tekitavad vastakaid erinevaid arvamusi. Ja siis riigijuhid, enne kui nad mingit otsust seaduse tasandil tahavad langetada, pöörduvad kiriku poole ja küsivad, mida kirik ütleb, mida kirik arvab nendest asjadest. Ja tuleb tunnistada, et sageli kirik ei oma arvamust või ei julge seda välja ütelda. Ja siis ei ole tõepoolest süüdistada mitte kedagi kui vaid iseennast, kui olukorras, kus arvamust oodatakse, küsitakse, seda arvamust ei tule. Teiselt poolt sa nimetasid, et kirik koosneb kogudustest koosneb inimestest laiemas mõttes, sellest rahvaosast, kes kirikusse kuulub, et kus siis on nende kristlaste, kus nende hääl ja siin on mingis mõttes analoogia riigiga peab paika, et ega riigijuhtimine ei ole ju mingi suur rahvakogunemine või veetke nagu vanas Novgorodis, kus inimesed tulid kokku ja siis karjumise või jalgade trampimise teel võeti mingisugune otsus vastu. Et demokraatlikus ühiskonnas ikkagi toimub see otsustamise protsess valitud esindajate kaudu. Ja nii on see ilmselt ka kirikus siis kas kirikukogu, saadikute või kirikujuhtide kaudu peaks siis kirikurahva hääl esile tulema. Aga sageli on nii riigijuhid kui ka kirikujuhid hädas sellega, et inimesed on ükskõiksed. Nad ei taha hästi oma arvamust välja ütelda. Nad ei taha otsuse tegemise protseisus osaleda, vaid, mis on ka kaasaegses Eesti ühiskonnas praegu väga levinud. On selline viha pettumus, kibestumine ja võib-olla õigusega selle suhtes, et meie riik ei ole niisugune, nagu seda 10 aastat tagasi oodati ja loodeti. Ja inimestel on tekkinud selline võõrandumine oma enda riigist. Ja piirdutakse küll valitsuse ja riigikogu ja teiste ametimeeste kirumisega, aga mingit positiivset programmi ise ka välja ei pakuta või näiteks ei tulda valimistel välja, kus tõepoolest inimese hääl maksab ja võib-olla mingil määral see puudutab ka kirikut, ma ei oska öelda, kui suurel määral. Aga ma arvan, et koguduse liikmed peaksid olema palju aktiivsemad, kui nad seda on. Sest kirikuõpetajaid on Eestis tegevaid kirikuõpetajaid. Luteri kirikus on umbes üle 150 aga koguduse annetajaliikmeid on umbkaudu 50000 ja kui siia arvestada juurde veel need inimesed, kes hetkel ei ole liikmed, aga on seda kunagi olnud, siis võib-olla paarsada 1000. Ja kui kõik need inimesed oleksid väga huvitatud, et kirik võtaks ühiskonnas suuremat vastutust ja mängiks mingit suuremat rolli siis seal ju tegelikult nende teha ka usuõpetuse küsimuses. Näiteks on ju paljud lapsevanemad koguduste liikmed. Kooli õpetajate hulgas on koguduse liikmeid. Nii et ei saa jääda nagu ainult kirikujuhtide või vaimulike peale lootma, vaid tuleb ise aktiivne olla ja see käib 100 protsenti täiesti ka riigielu kohta kõigil tasanditel. Kuidas see avatud olemine nüüd lihtsalt reaalselt igapäevases elus võiks nagu välja näha kiriku inimese riigi tasandil. Kuidas peaks nüüdse homne päev olema teisiti kui täna? No riigi tasandil, ma kujutan ette, võiks see tähendada seda, et riigi valitsus ja kohalikud omavalitsused püüavad teha kõik, et vähendada inimeste võõrandumist võimust. See tähendab, et riigiametnike hulk ja rahva poolt valitud esindajad, otsustajad, juhid oleksid näoga rahva poole, nad kuulaksid rahva muresid ja probleeme püüaksid neid arvestada vastavalt nendele nappidele, võimalustele, mis meil nii majanduslikus mõttes kui ka poliitilises mõttes on. Et inimene, kes läheb oma probleemiga näiteks kohalikku omavalitsusse vallavalitsusse võetakse vastu ja kuulatakse ära ja püütakse tema probleemiga tegeleda, püütakse oma tähelepanu temale suunata. Seda tähendab minu meelest avatus ja hoolivus kõige tavalisema lihtsa inimese suhtes. Kiriku tasandil võiks see tähendada seda, et nagu ma ennist ütlesin, kogudused ei oleks mingid suletud kogukonnad laiema ühiskonna sees mingid pisikesed rakukesed, kes elavad ainult iseendale. Muidugi kirikuõpetajana ja kristlasena on minu jaoks ka kõige tähtsam pühapäevane jumalateenistus, kuhu terve kogudus tuleb kokku oma kodukirikusse kus kogunetakse jumala sõna ja sakramendi ta ümber. Kuid pühapäevase jumalateenistusega ei saa ju meie kristlaseks olemine kuidagi piirduda. Ja ma arvan, et kogudused saaksid olla. Just nimelt kohtadel ma ei mõtlegi seda, et kirik peaks nüüd tervikuna mingis suures poliitikas kaasa lööma või moodustama mingi oma partei ja kaitsma kõikide solvatute ja rõhutute huvisid, muutuma mingisuguseks vasakpoolseks parteiks erakonnaks vaid ma mõtlen seda, et kõige paremini teab kohalikku olukorda vallas või mingis muus üksuses nimelt kohalik kogudus, tema õpetaja ja töötegijad. Ja kui kogudus on ennast pööranud näoga kohaliku kogukonna poole valla elanikkonna poole ja püüdes kaasa lüüa seal, kus jõud käib üle ja kus tõesti annab kaasa lüüa siis ma usun, et see oleks juba suur samm lähemale muule ühiskonnale, siis näevad ka kogudusse mitte kuuluvad inimesed. Et kristlased on huvitatud sellest, et elu läheks paremaks. Et mitmesuguseid probleeme ja küsimusi lahendatakse. Jätka, kogudus annab oma panuse sellesse, olgu need siis kohalikud sotsiaalprobleemid või tõesti hariduse ja kultuuriga seotud küsimused või mingi diakoonia töötasandil vaeste ja paljulapseliste perede abistamine ja nii edasi. Iga kogudus peaksin nagu oma võimed ja võimalused üle vaatama. Ja ma usun, et kui see on tehtud ja on tehtud mingi selline analüüs enda võimete ja oskuste ja tahte kohta siis on juba palju kergem näoga rahva poole pöörduda. Kristlaseks olemine on elamise viis. Ja meie riigi elu peale hetkel vaadates tundub küll nii, et meil on suur osa auru ja jõudu läinud ühele meeletule võimuvõitlusele ja kohtade vahetusele igas instantsis. Inimesed ei saagi kohaneda selle tööga, mida nad peaksid tegema kandma ja mille eest hea seisma teist inimest, teenides oma ametiposti tõttu. Nii et kallid kristlased, olgem tugevamad oma elamise viisis ja aidake koos. Aga Veiko Vihuri, sina olid nüüd aasta Inglismaal ja said sellest vanast kõrgkultuuriga riigist selle tänasest päevast kindlasti midagi sellist, mida siia Eestisse nüüd kaasa võtsid ja mis sinu igapäevaelu võib-olla isegi muutnud on. Tõepoolest, mul oli võimalus viibida aasta Inglismaal ja õppida Põhja-Inglismaal asuvas tarami ülikoolis. Ei ole nüüd alles pisut rohkem kui kuu aega olnud tagasi Eestis oma kodumaal ja võib-olla muljed ja kogemused alles sätivad. Nii et hetkel on raske öelda, mis see aastane Inglismaal elamine ja õppimine andnud on, see ilmselt vajab teatud aega. Et Crystaliseeruda, aga üks on kindel. Ma usun, et igasugune välismaal elamine, olemine ja õppimine kus tahes ja siis ka ei oleks avardab kahtlemata silmaringi ja õpetab ka kodustele asjadele hoopis hoopis uue pilguga vaatama. Kõigepealt see, et maailmas ringi käimine paneb meid väga hästi paika, et Eesti ei olegi maailma naba. Ja kogu see maailm ei käi teps mitte Eesti ümberringi. Et me oleme lihtsalt üks väikene rahvas, üks väikene riik kusagil põhja ja ida ma vahepeal kui nii-ütelda ega mõist palju maailmas ei teata, küll Inglismaal näiteks. Need inimesed, kes Eestit teadsid, teadsid teda peamiselt kolme asja pärast. Nimelt üks oli Eesti ja shoti rajanud jalgpallimatš ja siis teati Arvo Pärdi ja Neeme Järvi nimesid. Ja nende asjadega, siis Eesti seostus nende inglaste teadvuses, kes olid seda nime kuulnud. Nii et kui me siin kodus vahest väga tuliselt vaidlema millegi üle, kuidas tuleks teha, olgu siis riigi tasandil või ka kirikus siis sageli me unustame ära selle, et, et paljud, need küsimused on juba mujal maailmas ära vaieldud ja lahenduse leidnud, et me maksaks lihtsalt avatud silmadega vaadata ringi ja õppida teiste rahvaste teiste inimeste kogemustest, selle asemel et ise siin nii-ütelda põlve otsas jalgratast leiutada, kodaraid just jaa kaikaid kodaratesse loopida oma leiutatud jalgrattale. Aga just nimelt see maailma nägemise kogemus on vast minu meelest olnud minu jaoks kõige olulisem, mida nüüd aastane eemalolek on andnud, sest raamatutarkust võib omandada igal pool maailmas, kus vähegi raamatuid on võimalik hankida ja kätte saada ja ma usun, et aga meie oma Eesti õppeasutused näiteks Tartu Ülikool annavad päris head haridust. Aga kui sa saad võimaluse olla pisut teistsuguses kultuurikeskkonnas pisut teistsuguste tõekspidamistega inimeste juures siis see tõepoolest õpetab ka kodustele asjadele hoopis teise pilguga vaatama. Ja, ja teine kogemus on, on see, et tegelikult inimene on ikka inimene, olgu ta siis hiinlane, olgu ta eestlane, olgu ta inglane või kes tahes teatud kultuurilised ja, ja käitumiserinevused muidugi on. Näiteks inglased on hirmus viisakad ja kui sa mööda pimedat tänavat õhtusel ajal käid ja põrkas kokku mõne sellise turske kiilaspäise tugeva mehemüraka ka siis on tema see, kes vabandab, et ta sinuga kokku põrkas. Eestis, võib-olla sa saaksid kere peale mõne sellise tüübi käest, et sa, et sa tema teega oled ristunud. Nii et noh, see on selline väikene kultuuriline või tegelikult päris suur erinevus aga mingisuguse sellise pinna all me oleme kõik inimesed oma samasuguste huvidega, samasuguste soovidega, samasuguste pahedega ja samasuguste voorustega. Ja seda on väga põnev avastada, kuidas vaatamata erinevatele kultuuritraditsioonidele inimesed ikkagi on inimesed jäävad inimesteks, mis ka kui kirikuõpetajana selle peale mõeldes tähendab seda, et me kõik vajame seda sõnumit, mida kirikul on edasi anda. Sest me kõik oleme sama poolikud ja sama ekslikud inimesed. Ma vaatan kella ja märkan, et sinuga rääkides aeg lihtsalt juuksed. Aitäh, Veiko Vihuri. Igapäevases elus oled sa siin Saaremaal teenimas karja Jaani, Orissaare ja Pöide kogudusi. Aga mis on saanud sinu lapsepõlvekunstniku unistusest, mis on saanud sinu graafiku käest? Ausalt öelda ma ei ole tõesti üle 10 aasta kunstiga otseselt tegelenud, see on jäänud unarusse. Ja ilmselt on ka käsi läinud nii-ütelda rooste. Kuigi ma vahest tunneksin, et tahaks midagi teha midagi joonistada, midagi maalida. Aga praegu ma, heal juhul olen võimeline võib-olla mingit koomiksit joonistama. Aga kas sa seda maalimise tunnet tunnetad Saaremaal mere ääres või metsas olles? Nonii mere ääres Kuimetsas olles, selles mõttes ongi Saaremaa minu jaoks praegu väga õige ja hea paik, et pingeliste tööde-tegemiste juures sa saad samal ajal oma pinged maha võtta mere ääres jalutades, metsas jalutades ja mõista, et tegelikult ei ole meil ju kuhugi kiiret. Kuigi aeg jookseb ja võib otsa saada ja nii nagu tänases saates. Ma tänan sind, Veiko Vihuri saatejuht oli nagu ikka selles sarjas ris teel. Ene Pilliroog. Ja nii nagu ikka, ootame tänagi teie mõtteid eriti seoses selle kiriku või koguduse hääle teemal. Et missugused need teie mõtted on selle selle mõtte juures. Ja meediakeskuse Eesti luterlik tund aadress on ikka endine. Hetkel veel. Eesti luterlik tund. Kiriku plats kolm, 10 130 Tallinn ja telefon kuus 314 311. Tänases öös aga head ööd.