Saade valmis koostöös Eesti luterliku tunniteenistusega. Tere taas armas raadiokuulaja, üks nädalake aegamööda veerenud ja oleme jõudnud siis ajaliselt juba uude käes on tegelikult südaöö ja me jätkame oma saatesarja otsingud ja tänase saate alateemaks, nagu eelmises saates oli lubatud, on siis südametunnistust. Ja peale saatejuhi Ain Leetma on siis siin stuudios külas Eesti humanitaarinstituudi semiootika ja kirjandusteooria professor Mihhailov, vähemalt armas raadiokuulaja. Kui sul on soov oma mõtteid avaldada kirja teel siis kõik kirjad on teretulnud aadressil Gonsiori 21 raadio kaks, kuidas telefoni teel, eriti kella 10-st viieni, Eesti luterliku tunni numbril kuus 314 311. Niisiis tänaseks teemaks südametunnistus ja stuudios saatejuht Ain Leetma. Mihhail Lotman, tere tulemast. Tere. Tere. Mul oleks selline küsimus Mihhail. Et kui mina näiteks tuleksin, küsiksin, et see asi on südametunnistus. Me räägime tihti, et sellel inimesel puudub südametunnistuse, sellel inimesel on väga hea. Ta tunnistas, aga, aga millest inimesed siis räägivad või milline on teie nägemus, arusaam, südametunnistust? Enne kui ma räägiks oma arusaamast, ma tahaks juhtida just selle situatsioonile, need tihti räägime hetke, kellelgil puudub südametunnistus või tal on midagi südametunnistusega pahasti, aga me kunagi räägi, et see oleks minu, see keegi oleks, võiks olla mina jah, et südametunnistus on see probleem, mis on teistel ei ole sellega okei, nii et kui me küsime, et sellel lurjus seal, keda tal ei ole südametunnistus, kas sul on südametunnistus siis tal ei teki ka mingit küsimust, muidugi tal on, ja need südametunnistusele ennekõike seal mingi sisemine asi, mis on inimesele sügavalt sees ja, ja võib-olla tihti, kui me ütleme, et me, et sellel inimesel puudub südametunnistus, me lihtsalt ei pääse sinna sisse. Ainult see, mis on väljaspool. Nii, nii mis puudutab seda, mis on südametunnistus minu jaoks siis ma ütlesin, mina kõigepealt probleem. Ja seda südametunnistus minu jaoks ei ole valmis asi, mida lihtsalt kuskilt valan teatud portsu või hammustanud küljest või ükskõik, et see on valmis asi, mida ma ainult kasutan. Ja südametunnistus on see, mille peale ma mõtlen. Ja mida ma nagu püüan endas kasvatada ja täiendada. Nii, ja veel, ma tahaks öelda niisugust asja, et sõjaväetunnistus on minu jaoks selline asi, millest ma ei taha rääkida. Need, see, et me oleme siin ja räägin südamelt USA-s on minu jaoks teatud kurioosum ja teatud ebamugavus. Vaatamata sellele, et sellest rääkida Stuudios ma neid ära ei lase praegu. Et ma tahaksin natukene võib-olla noh, vastu vaielda nimelt minu südametunnistus on ikkagi noh, ütleme kirikuisa, Aquino Thomas, eks ole, on selle niimoodi sõnastanud nagu inimesena selline intellekt, eks ole, mis siis antud hetkel, kui inimene teeb valiku, siis oma südametunnistuse südametunnistuseks nimetataksegi siis Akvinud omas arvates seda, kus inimesed peavad konkreetselt nüüd oma mõistuse abil ma valin, kas ma teen seda või tee seda, et mul siis tekib küsimus, et te mainisite seda, et te püüate südametunnistus nagu kasvatada, et Akvina Toomase lähenemine eeldab seda, et südametunnistus eeldab kõigepealt mõistust, mille abil inimene intellekti, mille abil inimene teeb otsuseid, mille abil ta määratleb asju, mille abil ta valib ja, ja kas seda on võimalik kasvatada või ma lihtsalt punnib vastu. Praegu. See on, see on tõesti probleem ja ma toon sellise näide, see, mis mind vapustas, see oli sündmuseks veerand sajandit tagasi, kus Inglismaal oli mingisugune NATO õppused ja üks Ameerika lennuk hakkas alla kukkuma. No kõik kukub alla, kõike ta, tal ei ole mingeid šansse pääseda ja viimasel hetkel lendur näeb, ta kukub täpselt lasteaia peale. Ja ta pärast nagu sai selgeks ei saanud, tal ei olnud aega mõtlemiseni. Tarreflektoorselt keeras kõrvale. Tal ei olnud aega mõtle, ta ei olnud otsustada, kuhu ma nüüd kukun. Aga minu meelest siin on tegemist südametunnistusega. Aga ma ei tea, kas seal on tegemist praktilise intellektiga. Mis sunnib inimest rääkima südametunnistusest. Mis sunnib inimest rääkida. Sa oled. Ma ei tea, ma olen alati imestanud selle üle, see võiks arvata, näiteks kui südametunnistus on praktiline intellekt, praktiline intellekt, see on see, mida ma kasutan. See, mille üle ma arutlen, selle, see, millest ma räägin. Ja siin oma statistid, tekivad suured kahtlused nende inimeste suhtes, kes on nii-öelda professionaalsed südametunnistusega tegelejad ja miks nad seda teevad. Kahtlased olla? Eri laadi esiteks. On täheldatud, et suured moralistid on tihti suured sulid. Moraali vot see on huvitav moraaliga on nagu vastupidine asi, südametunnistusega südametunnistus on see, mis on minul, aga võib-olla sinul ei ole või neil ei ole jah. Aga moraal on vastupidi, see, mida ma hea meelega jagan. Aga võib-olla ta mulle seda ei ole vaja, jää täpselt, mida mul on niigi kõik ikka minuga niigi korras, jah, aga vaata mul on nii mani, armastan oma ligimest ja mul on neist kahju. Maaliti, et ma meelega teatan neile, kuidas sulgudes Nemad sulud kinni peaksid käituma. See on nagu minu jaoks huvitav vastuolu oma moraali ja südametunnistuse vahel või eetika kui institutsionaliseerinud, teadmise ja südametunnistusele. Novot. Nii et esimene kahtlus on silmakirjalikkus, kuid on olemas veel teine kahtlus. Kas te panite tähele sellist asja, kes on suurimad alkoholivastased näiteks? Nad räägivad niisugust alkoholivastast juttu tegelikult seal nagu loid siis endale. Et ma ikka, see on ikka nii halb asi, et nuusutad sõda või seal ühes ruumis oled sellega nendega, kes joovad, kõik oled ka omadega läbi. Nii okei, võib-olla nende puhul on nii, aga ma olen seda meelt, et alkoholis endas ei ole midagi halba. Halba võib, on allpool tema teatud pruugimis meetodid ja, või harjumused, mis on sellega seotud. Meie oleme kristlased, teenite teiega, mina ja me teame, et kristus nii veini mitte üksnes veinitapp produtseerida tegi tema esimene ime oli see, et ta tegi veest veini. Järelikult veinis endas midagi halba eesti piiblisse tõlgitud Liinana muidugi leiutame Peegist veenis ega isegi viinas iseenesest halb ei ole midagi. Ja need, mõtlesin, et see on see probleem heade asjadega. Parem asi on seda suurem ka riskifaktor. Heade asjadega ei tohi liialdada. Nii tulema tiku juurde tagasi. Ja südametunnistusele vaata minu meelest siin on inimesel üks selline voorus nagu häbelikus. Inimene peab häbenema ja muuseas ka iseennast. Ja Neid probleeme, vot minu meelest on minu minu jaoks on midagi. Ma ei taha öelda häbenemata aga midagi, mis ei ole häbelik, kui inimene tegeleb professionaalselt sellega, et ta muudkui räägib eetikaga, siin on teatud reservatsioonid, aga see ei tähenda, et ta ei pea selle üle mõtlema, vastupidi. Nii, aga nagu südametunnistus, on see asi, mis on ennekõike minus nii peaks ka eetikat suunama enda sisse. Tähendab see, mis mina peaksin tegema. Nii, siin muidugi tuleb see probleem, et kust see eetika on tulnud religioosselt, seene inimestele, me arvame, et eetikal ja moraalil ja südametunnistusele jumalik päritolu ja jumal lõi inimese oma näo ja palge järgi. Ja seega juba läbi selle inimesel on. Teatud jumalik alge sees siis on kõikidel inimestel Mitte üksnes kristlastel vaid ka ütleme, inimese, Tame taastasid raadio kahest stuudiost oma saatesarja otsingud ja tänase saate alateemaks on südametunnistus. Stuudios on saatejuht Ain Leetma ja külaliseks on Eesti humanitaarinstituudi semiootika kirjandusteooria professor Mihhail Lotman. Arvamus raadiokuulaja kui sa tahad meile kirjutada oma mõtetest selle saate kohta või ka mõne teise saate kohta siis kõik kirjad on teretulnud aadressil Gonsiori 21, raadio kaks või võid seda teha ka telefoni teel tööpäevi ehk kella 10-st viieni Eesti luterliku tunni numbril kuus 314 311. Niisiis me jätkame oma alateemat. Südametunnistus saab rääkida muusikapausi sellest, et südametunnistusel on jumalik alge mis tähendab seda, et on inimese jaoks. Loomulikult ei ole inimesest endast, et see südametunnistus on. Ka südametunnistus on ühtlane ja millised on tema nii-öelda kultuurilised või ajaloolised faktorid. Oota üks hetk, ma tahaks natuke täpsustada, ma ei öelnud, et tal on jumalik algem. Ma ütlesin, et mina usun niimoodi. Kuidas tegelikult on, noh, teadmine ja usk siiani need elavdama, et need asjad ei ole automaatselt seotud, need on olemas ka teised kontseptsioonid selle kohta. Lihtsalt ma lähtun sellest, mida mina arvan, kuid südametunnistuse jumalik päritolu avaneb erineval kujul. Tähendab mingil kujultounkadeeritud iga inimeste südamesse, ta on südametunnistus ja kusjuures siin oletatakse, et kultuurilised, ajaloolist ja muud asjaolud ei mängi erilist rolli. Teine on see, et. Südametunnistus on meile antud läbi teiste inimeste, mitte läbi minu, aga läbi teiste ma näen, et ühed inimesed käituvad hästi vähemalt nii, nagu mul, mina arvan, et nad käituvad hästi ja teised jälle halvasti. Ja siis on olemas sellised inimesed, mida katoliikliku õigeusklik traditsioon nimetab pühakutaks, mis käituvad nii-öelda eriti hästi ja mis on eeskujuks teistele, igal juhul eeskujuks, vähemalt eeskujuks seda. Martin Luther tunnistas, et kui tähendab üldiselt pühakute, tunnistan pühakutele, aga seda tunnistas neid vooruslik inimestena, kellelt on kasulik võtta eeskuju. Nii. Ja siis on veel nii-öelda eeskujud, eeskuju, antud kirja evangeeliumid. Ja näiteks nüüdisaegne katoliiklik Praktikas soovitab kasutades kasutada pihi peeglina, mitte traditsioonilise küsimusi. Kas sa oled teinud seda, seda aga lugeda evangeeliumi ja kujutada ette mis oleks kristus teinud sinu asemel nendes situatsioonides nii-öelda võta absoluutset mõõdupuud, vot minu jaoks, sest südametunnistus ongi teine, absoluutne mõõdupuu. Nii. Ning kolmandaks südametunnistus on fikseeritud erinevates eetilistes õpetustes. Nad võivad olla kiriklikud, võivad olla mitte kiriklikud järelegi, kuid religioossed võivad olla ka päris teistlikud. Aga need on mingisugust eetilised süsteemid ja siis ma vaatan, vot mul on selline probleem, kuidas soovitatakse käituda selles situatsioonis? 1000 tähendab niimoodi järjest, eks aktsa maksa läheb teadmine südametunnistus, siis teiste inimeste fikseeritud käitumine ja eriti tekstid. Lõpuks õpetus novot. Kui me oletame, et esimene komponent on universaalne siis teine on palju rohkem seotud kultuuriga religiooniga. Ajalooliste traditsioonidega. Mis on kombekas põhjamaal on, võib seal ekvaatoril tunduda naljakaks selline käitumine või vastupidi kes jookseb seal paljalt ringi kuskil külmal maal seal palju ekstravagantse inimene ja võib-olla tal on midagi ka eetikaga valesti. Nõuate ning kolmas Skambanud õpetus, fikseeritud instituut, institutsionaliseerinud teadmine on puhtalt kultuuriline. Nii, ja see on see nii-öelda eetiline ruum, kus me liigume. Me võime vahetada õpetustes, ei, olen küll järginud seda, seda ta valmistas mulle pettumust. Lähen hoopis, ütleme, pundistiks. Teine asjade budist olla Eestis ja budist olla ütleme Jaapanis on täiesti teine asi. Näiteks Eestis olla budist on originaalne ja Palämbintistiks ja ma olen originaalne inimene. Kas ma lähen distiks sellepärast, et ma tahan olla budist nii-öelda oma südametunnistusest või ma tahan olla originaalne inimene? Ma arvan, et need komponendid on erinevas vahekorras erinevatel juhtudel. Te mainisite enne seda, et need kolm aastat, eks ole, et inimene kui looming, eks ole, jumala looduda, loovad jumala näo võib valge järele ja, ja inimesele on antud südametunnistus, sest see on nagu te ütlesite ilusasti, see on südametunnistus siis on, eks ole, inimeste omavaheline suhtlemine ja siis tuleb ka siis konkreetne õpetus ja nende inimeste omavahelisel suhtlemisel tuli välja see jutus minu arvates vähemalt, et et inimese südametunnistus antakse inimesele teiste inimeste läbi, kui ta satuks keegi nagu üksikule saarele üksinda ja tal ei ole mitte kellegi teisega suhelda. Kas, kas see tähendab seda, et selle inimese südametunnistus on vähem arenenud või ei suudagi rohkem areneda, sest tal puuduvad ümber inimesed? Ja me oleme praegu nii-öelda selle probleemi keskel, mis 18. sajandi jaoks täiskasvanud kaheksa seitsmenda sajandi lõpul 19. sajandi allususelt kuses erutas kogu Euroopat. Kusult, kust tekib ideaalne inimene. Kas vaata oli väga moodne, selline? Isegi võiks nimetada intellektuaalsest liikumised nagu Robinson laad. Robinson kruusa on ideaalne inimene, misläbi ta on vabastatud traditsioonidest. Oma ümbruskonnast ta ei ole, ta ei sõltu teistest inimestest, nii et ta on üksinda üks mees jumala vastu. Tema jumal, nendevaheline. Robinson kruusa oli tavaline mees ja pigem oli kergemeelne ja nii edasi ja siis defo valgustaja, sõida protestantliku extrimistina, ta nagu teeb temast voorusliku meest, nii et kõigepealt, et saada vooruslikust, ta peab olla üksi, siis ta teeb nii-öelda teatud puhastuskuuri läbi ja siis ta valmis kohtuvad teise inimesega. Nii. Sellele see on üks traditsioon kuid ja üks kindel aru saama, kui, kuid minu meelest asjad on hoopis teistmoodi. Mulle. Igatahes meie praegu 20. sajandi lõpus oleme täitsa täiesti teises situatsioonis ja praeguselt nii ideoloogiliselt kui filosoofilised süsteemid. Kõik lähtuvad sellest sellest, et suhe teiste inimestega on samamoodi eetikaallikas ja sama tähtis eetikaallikas kui see, mis on mul sees. Veelgi enam sellised dialoogid nagu Martin puber, aga kristlikud järglased, aga Venemaal võiks nimetatud kirjandusteoreetikud Mihhail bahtini ja filosoofi. Nad juhivad tähelepanu sellisel lihtsa asjale. Et ilma sinuta ei ole mind. Kes olen mina? Ühelt poolt, mina olen see, kes ütleb mina. Kuid ma pean seda kellelegi ütlema ja teiselt poolt mina olen see, kellele sina ütled sina ja Uberi ja see on selline. Suhtlemismudel on. Selline. Selle alguseks on jumala inimese suhe. Kui lugeda pühakirja, Martin puberi, mina, sina raamat, eks ole, see on minu meelest üks väga tuntud ja väga-väga huvitav mõtlemapanev raamat, suhtest mina, sina suhe, eks ole. Aga tulles tagasi nüüd, eks ole, südametunnistuse juurde, ma tahaksin puudutada pühakirja, et apostel Paulus oma kirjas Roomet Rooma kogudusele roomlastele mainib ära selle, et inimese õigeksmõistmine toimub ainult südametunnistuse põhjal. Ja kuidas seda nüüd siis seletada tavalisele raadiokuulajale, kes, kes on võib-olla seda lugenud, aga kellel puudub nagu mingisugune ettekujutus, mida, mida see võiks tähendada? Ma päris kindel selles seda teotentsusest tasemel minu meelest räägib, et usustumite südametunnistusest tähendab, ühes kohas ta räägib, unustage teises kohtraiuka südametunnistusest. Tähendab, kusjuures siin on ka. No alustame sellest, et kiri roomlastele kirjutatud kreeka keeles, mitte eesti keeles, see on väga oluline mäletada ja nii et siin on tegemist tõlkega Tõlge alatit tõlgendamine, nii kui siin, muide te kasutasite sõna ainult ainult läbi usu ja see oli südametunnistuse põhjal, ei jää seda sulle, ainult panime Luterma seal originaalis ei olnud, seal oli südametunnistuse või usu, läbi saab. Sola side, pani ta oma ladinakeelsesse teksti. Sellest oli skandaal ja probleem omal ajal. Inimene, aga ükskõik, need tsitaadid näitavad, et see südametunnistus Pauluse jaoks on praktiliselt saamisusk. Nii et aga meie jaoks on, see on väga olulist semantilist vahet, südametunnistus on see, mis mul on sees. Usk on see suhe, mind, see auk, mis seob mind, millega millegiga, mis on minust väljas pool ja muidugi ma usun iseendasse, aga see on selline sekundaarne konstruktsioon ja ma olen veendunud, et kui ma ütlen, et ma usun iseendasse, siis ma mõtlen, et ma usun sellesse minusse, kes nagu ei ole päris mina, aga jätame selle kõrvale igatahes tavaliselt normaalne inimene usub millegisse, mis temast poolt väljas, jah. Nii, ja ma arvan, et me peame, peame neid kaks tsitaati käsitlema korraga ja et südametunnistus ja usk Pauluse jaoks on lahutamatult seotud. Ja, ja läbi selle usu, mis on ka südametunnistus, saab inimene õigeks mõistetud ja läbi selle südametunnistusest sulgudes, mis on ka usk, savi. Me jätkame, tahtsid oma raadiosaadet otsingud ja tänase saate alateemaks on südametunnistus. Stuudios on saatejuht Ain Leetma ja humanitaarinstituudi semiootika ja kirjandusteooria professor Mihhail Lotman. Armas raadiokuulaja, kui sul on Soobama montid avaldada kirja teel, siis kõik kirjad on alati teretulnud aadressil Gonsiori 21 raadio kaks või siis ka tööpäeviti telefoni teel kella 10-st viieni. Eesti luterliku tunni numbril kuus 314 311. Vahetult enne muusikapausi. Ei saa väga hästi, selgitasid seda, et, et mis asi on Pauluse jaoks uske, mis asi on südametunnistus? Et ütleme, inimese õigeks? Ma ei ole seda spetsialist Pauluse seal, nii nagu mina arvan, ma räägin jaja, aga tähendab Minu küsimus tulebki sellest, et eks ole, kui inimese õigeksmõistmine toimub usu põhjal või südametunnistuse põhjal, mis iganes me nimetame nendel võib-olla ütleme, Paul saaks sama tähendus teie arvates minu arvates kellegi teise arvates. Aga sellisel juhul kas seda südametunnistust või inimese enda usku peab ka mingil moel formeerima kujundama-kasvatama arendama. Või mitte? Selles küsimuses on mind kõige rohkem intrigeerib sõna peab, mis tähendab, peab selleks, et inimene saaks, tähendab, et. Küsimus, kas inimene tahab olla, me lähtume praegu presumptsioonist, heal loogilised, iga inimene tahab kindlasti olla õigeks mõistetud. Vaieldamatult, aga võib-olla mõni ei taha ja ma kindlalt võin väita, et väga paljud ei taha. Küsimus, kas nemad peaksid ka, võib-olla neil oleks eriti vajalik seda sõna südametunnistus kuidagi farmeerida jää. Kuidas me saame seda teha, kas see on nende aitamine või vastupidi, see on kallaletung mingisugusele väga inimesele suveräänsusele alale. Nii. Kui me aga tõepoolest arvame seda, et inimene peaks õigeks mõistetud olema siis loomulikult ta peab selle eest ka teatud hoolt kandma. Ma ei näe siin mingit probleemi. Probleem, kuidas. Kuidas inimene kujundaks või hoolitseks oma südametunnistuse eest? Novot, teie ütlesite õigemini tsiteerisite püha Aquino Thomast, et. Südametunnistus on praktiline mõistus praktilise mõistuse tegu. Vaata mind. Sõnad tegusid natuke häirib minu jaoks südametunnistus on pigem mingi mõõdupuu, aga mitte teguviis või tegu. No need nüansid. Hogeinud seda tulebki arendada. Ja see siin on ehe erinevad meetodid, erinevad soovitused näiteks kõige lihtsam, mis on. Pärit evangeeliumist läbib väga paljud eetilisi süsteeme ka no näiteks skandaanlikum. Aga ka mittekristlike, et ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et tehakse sulle. Ja see oli nagu negatiivne vormel tee teisele seda, mida sa tahad, et sulle tehakse. Selles ma kindel, kui ma tahan näiteks mul sügatakse kõrva taga, siis ma jäin, see ei tähenda, et tulen tänavale ja kõike kõike hakanud sügavas päris literaalselt ultraviolett, aga no miks me ei saa, mille jaoks me üldse räägime, jäätee, seda, mis sa tahad. Ei. Noh. Ma ei, ma ei arva, et läheb ja ma arvan, et seal vale just nimelt tuleb väga ettevaatlikult formuleerida, ära tee seda ise, see on niisugune minimaalne asi. No see selleks ei ole selleks. See on väga oluline, sest nagu ma ütlesin, me alustame sellest, et mis sunnib rääkida eetikast ja kui me räägime, kui me oleme juba selle rääkimise ajal välja, siis me peame väga ettevaatlikult ja väga nii-öelda vastutustundlikult suhtuma sellesse ütleme, eks ole. Muidu ei ole eetiline. Novot nii, kuid. Teine meetod kui me tahame, et, Teatud vaimse progressi või eetilise progress optimaalse on alati eneseanalüüs. Miks ma tegin seda ja üks? Kujutama sellise hüpoteetilise situatsiooni inimene, keda me näeme, et ta ei ole inimene õigupoolest päris lurjus, teeb oma tavalist asja. Nüüd küsime tema käest, kas satud tuli, millega millegagi ebaeetilisega tulime. Absoluutselt mitte, kindlasti mitte vastupidi, ta leiab nii palju õigustusi ja isegi väga vale on seda küsida selliseid asju, sest see on ebaeetiline. Kuidas on, inimesel võib niimoodi sisse sõita? Jah. Nii, see on väga oluline probleem. Ja probleem on selles, et miks me arvame, et me oleme parem, et meie, kes me kõike teame, kõik, teeme kõik nii hästi, et miks me oleme paremad kui tema kindlasti mitte. Ka meie, kes me oleme väga rahul iseendaga. Teeme neid asju. Ja mis meile tunduvad väga õiged. Mis kellegi teiste silmas, aga selle teise all kujutame ette seda absoluutselt teist kes näeb isegi siis, kui on pime. Isegi siis, kui mitte keegi ei näipidine, võib-olla tema silmis selle suu kinni sea ja õige. Mida ütlevad teile sõna kombinatsioon, südametunnistus ja teadus? Alustame natuke kaugemalt. Võtame, teadus on minu jaoks institutsionaliseerinud teadmine ja täpse on inimene, kes on teadlased, inimesed, kes teadmistega tegelevad professionaalsed novot. Alustame lihtsalt teadmistest, kuidas südametunnistus on seotud teadmisega. Siin on. Juba see probleem on väga raske ja väga oluline. Alustame sellest, et me sugugi ei pruugi alati teada teadma seda, mida me teeme. Me meile tundub, et me teeme seda, seda aga tegelikult see võib-olla hoopis midagi muud. Väga tihti mehele selle, mida me teeme, täitsa teised tagajärjed. Ja siis me tegime küll kõik õigesti, ka tagajärjed on valed. Võib seda teistmoodi vaadata, et hoopis meie tegime midagi valesti ja, ja meie valel teol on õiged tagajärjed. Teisi ei saanud olla vabad. Aga tähendab, kristlik moraal tähendab patuprobleem, eks ole. Kristlikus maralis patt on seotud 200-ga. Esiteks ma tean, mida ma teen. Ja teiseks, ma olen oma teos vabatahtlik, olen vaba ja mind sunnitakse midagi tegema. Siis see ei ole minu pat, aga kellegi teise head. Ja teiseks, ma pean teadma, mida ma teen. Juba tähendab, need on lihtsad asjad, aga need on väga keerulised asjad. Esiteks, nad pole sugugi universaalsed, kui ma arutlesin seda probleemi üleja budistiga, ta ütles, absoluutne jama. Mis tähendab ei teadnud? Ei, mitte teadmine on iseenesest pat. Kui ma teen midagi halba, sellepärast et ma ei tea, ma teen sooritanud topelt halbade halva teo mitte teadmise pat ja selle teofak pat. Nii, selles mõttes nii-öelda kristlus on palju leebemaks süsteem, nii, teiselt poolt, mis tähendab teada ja see on teoloogias väga kaua ja väga aegajalt intensiivselt ja kirglikult on esile tulnud poleemika, mis on teadmine, mis on vabadus. Ja on sellised dialoogid, kes väidavad, et teadmist absoluutselt teadmist pole olemas. Absoluutset vabadust pole olemas, järelikult pattu ei ole. Vähemalt rasket pattu ei ole. On olemas sellised dialoogisüsteemid, mis siis ma nimetaks neid ülioptimistlik teks, kes väidavad, et lõppkokkuvõttes kõike mõistetakse õigeks, kasvatavad. Noh, mis tegi saator absoodsalva Theo, jah, mässas jumala vastu ja on igaveseks hukatuseks sinna. Kas ta teadis, mis ta teeb? Arvatakse, teadis küll, jah. Kas ta siis lootis nende tagajärgede peale, loomulikult mitte, järelikult ta ei teadnud, ta lihtsalt ainult arvas, et ta teadis, mis ta tegi. No vot, need on väga, ma kõrget mateeriat, teiselt poolt ma tuleksin tagasi selle südametunnistuse juurde, omas südames inimene alati tunneb mida ta teeb. Ta võib pärast sõnadega kasvõi sellesama praktilise intellektiga ennast ära petta. Ma toon sellise näide, mida toob Konrad Lorenz oma ühes raamatus Konrad Lorenz ka keerulise saatusega mees ja paljud ei oleks tsiteeritud, sest tal oli ka teatud natslik minevik aga tähendab kindlasti andekas autor ja ma hea meelega loen tema raamatuid, noot. Sooritas laboratooriumis katseid ja tal oli vaja toita, ma ei tea, mis loba tavaliselt ta toitis seda loomahiirtega. Valgete õitega. Tappis need hiired, andis siis nii ja nii edasi. No tagalõks kord talleondiiri, talle pakuti sama suuruseid rotipoegi. Siis ta tappis ruti, Biden jändisena, ütles, et ta kunagi tundnud ennast halvemini. Nagu kõik on samal ajal. Mõistus. Vabandust, ei tee siin vahet. Aga miski on seepärast Sõõrud. Laste tapmine on midagi muud kui täiskasvanud olendi tapmine. Selle saate keskosas rääkisime sellisel teemal nagu südametunnistus ja tema kultuuriline ajalooline fakt ja noh, puudutasime nii-öelda siis kultuuriajalugu ajaloos. Me oleme tahes-tahtmata aeg meie jaoks eksisteerib ja tulles siis tänapäeva, eks ole, panna kokku kaks sõna, südametunnistuse tänapäev, kas kas tänapäeva ühiskond on moraalivaba või, või tänapäeva ühiskonnas eksisteerib südametunnistust? Noh, ühiskond muidugi inimeste kooslus, aga aga kuidas, kuidas liia läänega. Ajaloost, eks ole, on nii, teiseks see idee, et tänapäeval on midagi moraaliga lahti kui on absurd, see on absoluutselt õige idee, viimased 40000 aastat kinnitavad seda pidevalt see, et tänapäeval on midagi moraaliga lahti. Et tänapäeva noored ei ole enam üldse see alles meie, see on seesama probleem, mis mina sinuga mara, minuga on kõik korras. Ta küll meiega on kõik korras. Meie seda meie rahvaga meie kultuuriga, aga ka meie generatsiooniga. Lõppkokkuvõttes siin selline. Kahtlustav kui mitte otseselt hukkamõistev suhtumine järgmistesse generatsioonidesse on täiesti arusaadav. Nad nagu suruvad meid välja. Nad on selle koha peal, kus alles meie olime, tundsime ennast seal päris hästi. Ja olid seal meil ees mõned lubjakat, aga me lükkasime need eest ära. Ja mis nüüd tulevad need nolgid ja mida nad tahavad? Ja nii edasi. Niisiis moraalikriis on alati, see on nii-öelda moraali normaalne seisukoht, et on kriisis. Aga sellegipoolest. 20. sajand, eriti 20. sajand, teenide teine pool markeerib teatud olulist, ma ei tea. Midagi, on teistmoodi valesti. See situatsioon, kus me elame, mida me nimetame postmodernismi või postmodern, miks. Ta ei ole ainete nimetusest, võiks arvata, et saami suundub modernismi vastu ja niimoodi ta algselt tuli. Kuid ta ei ole Suntuks modernismi vastu suunatud kõigi vastu, mis oli enne. Ta on pärast midagi. Nagu üks Ameerika politoloog Francis fokuyama formuleeris seda ajalugu on lõppenud. Mis tähendab ajalugu on lõppenud, mis tähendab, ajalugu on lõppenud? Kristlase jaoks? Me mäletame Johannese ilmutuseraamatut, järelikult tekkis, me oleme praegu apokalüptilistes situatsioonis. Muidugi, postmodernismi ideoloogid väidavad hoopis midagi muud, et ajalugu on vale. Mitte vale. Vigastuste. Ajalugu nagu kõik teised struktuurid aheldab inimest, inimene oli kinni traditsioonis ühiskonnas ja ma ei tea, milles veel. Vot inimene tuleb vabastada, kuid inimene tuleb vabastada sellele, see on nii-öelda inimkonna ajaloo leitmotiiv. Kõik olid inimeste, inimkonna vabastajad, mitte keegi ei olnud neid. Mitte keegi ei tulnud, et ma tulin teid aheldada. Sellegipoolest väga paljud tulid just nimelt selleks. Nii nüüd tuleb vabastada ennekõike vabaduse taotlusest. Vabaduse taotlus on ise ahelda ja teine asi, mis väga aheldab inimest on igasugused normid. Missugused normid mis sul sugu, meie sajandi üks väljapaistvamaid mõtlejaid Ütleb, et sinuga kokku kolm põhilist diskrimineerivad faktorit. Esimene on seotud sellega, et jaotaks asjad sellest, millest kõlbab rääkida sellest, millest ei kõlba. Ometi tema meelest see on asjad ei peaks olema, nii, peaks rääkima vabalt kõigest. See tähendab, et suitsusetust või see, mis minu jaoks on väga oluline häbelikust, vähemalt kõnesfääris ei tohi olla. Putkaks. On teine diskrimineeriv faktor on nii-öelda normaalsus ja ebanormaalsus hullumeelsus. Kui inimene on hull, siis teda ei kuulata. Vot koomenesson, täitsa hull situatsioon. Kõnes on kõik võrdsed. Need ei ole, ei ole hullustest, ei ole normi. Ning kolmas, kõige olulisem diskrimineerib faktor on tõde. Me jaotamegi asjad õigeteks ja valedeks. Ei tohi käituda. Tõde ei ole olemas ja see on minu meelest üks olulisem post Maderni intuitsioon. Tõde ei ole olemas. Nii, vaatame nüüd seda südametunnistuseetik. Nagu ma ütlesin, et südametunnistus minu jaoks on mingi mõõdupuu, mõõdupuu, see on jällegi selline struktuur, ahel, diskrimineeriv faktor ja seal tuleb välja visata. Tähendab, moraalne moraalsed kriisid eelne eelnevad praegused kriisid olid täitsa teistlaadi, nad olid nii-öelda praktiliselt nii-öelda, ma ütlesin, et nemad, need ja need käituvad niimoodi nagu mina küll ei teeks. Sulgudesse tähendab valesti, sest mina abriori käitun õigesti. Lood. Aga nüüd on kriis palju teoreetiliselt õiged ja valed ei ole olemas. Ja muidugi ma pean siin sulgudes märkima, et Fucool ja eriti tema järglastele tuleb välja väga huvitav kontseptsioon. Ta tuleb väga huvitav, tavaliselt ei räägita otseselt välja, aga mis on täiesti selgelt mõistetav. Nimelt kui asjad on mõned, millest tohib rääkida mõned, millest ei tohi sündsusetud ebasündsat. Seda on vahed ei tohi teha siis nagu ei tohigi teha, aga kool tuleb välja, et ebasündsat on siiski paremad. Just nendest tuleb ennekõike rääkida ja teine asi. Hullus ja norm, no kui me võtame seda vahe ära, siis on võrdverstada selgelt ei ole. Selgub, et skisofreenia ja üldse hullusum mõnes mõttes tähtsam. Ja need jutud on paremad. Ja lõpuks kõige olulisem tõdevale selgub, et vale on parem, kui ta teeb. Aga see on juba väga oluline eetiline kontseptsioon mis eitab eetikat. Kui meie, ma eitan eetikat, siis see ei tähenda, et ma et mul ei ole eetikat, mul on selline eetika. See on juba väga selgelt tulnud välja nišiga novot. Nii et me oleme tõesti sellises kriisisituatsioonis, teiselt poolt vaip sugi idasituatsiooni üle dramatiseerida. Kõik need asjad on. Nagu ütles Hamlet üksnes sõnad. Praktilises käitumises inimesed lähtuvad. Enam enamasti endistest. Mallidest ja veelgi olulisem on see ja see on nii-öelda ja väga oluline factarposmoderni kaitseks. Ta need asjad oli vaja välja öelda nüüd, kui nad on välja öeldud, nendega on palju lihtsam. Balimiseerida ja juba me praegu näeme väga selgeid märke eetikat, taassündi ja südametunnistuse taassündi. Diskursiivsed teoreetilisel tasandil. Kas südametunnistus on antud igale inimesele ja tähendab tegelikult seal need võib-olla natuke valesti küsitud, sest me jõudsime selleni välja, et on, aga kas ta on antud igal inimesel võrdselt, kas südametunnistus, igas inimeses on sama? Et igalühel on natuke sama mõõdupuu järgi, et ta ei ole sulle antud vähem või rohkem. Nagu ma ütlesin, need sõnad, mis on see, mille üle võib otsustanud seestpoolt siis enne kui selle küsimuse vastame, peame iga inimese sees nagu läbi käima ja ma ei tea ta ka nagu minu Arusaam on selline, et ta ei saa olla võrdne. Soledame inimesed ei ole võrdsed, mõnele on antud võimet. Aga südametunnistus praegu puudub? Minu meelest ja nii edasi, aga nii, nii on ka inimesed, kellel on ennekõike iseloomustatud läbi nende südametunnistus 1000 vene kultuuris oli väga oluline see möödunud sajandil. Selline mõiste nagu. Ja ühiskonna südametunnistus olid inimesed, kes nagu võtsid enda peale teiste patud. Tihtipeale tulite testid, Vene riik veine, ühiskond käitub väga valesti ja mitte kellelgi ei lähe sedakorda ka kirikule mitte. Aga vot mina, ütleb Hertzen Jagrof, mina vastutan selle eest, mis nad on teinud. Ja Nõukogude liidus oli Sahharov, selline mees. Aitäh teile, Mihhaileti, tulite siia stuudiosse ja olete nõus rääkima sellisel raskel raskel teemal, nagu südametunnistus, mis läheb vaieldamatult eetika moraali valdkonda. Armas raadiokuulaja, need olid meie tänased mõtted ja selline saade just sai. Ja kui teil on soov ja oma mõtteid avaldada kirja teel, siis kõik kirjad on teretulnud aadressil Gonsiori 21, raadio kaks või ka telefoni teel tööpäeviti kella 10-st viieni Eesti luterliku tunni numbril kuus, 314 311. Kohtumiseni. Järgmine kord. Saade valmis koostöös Eesti luterliku tunniteenistusega.