Tere, head kuulajad. Mina olen Tiina Vilu. Järgnevaks tunniks kutsume teid kaasa reisile kuumale kirevale maale Aafrikasse. Eesti kunstiakadeemia õppejõu, tekstiilikunstnik Kadri viires ja suur kirg on rändamine. Uurimisretked on teda viinud pea igasse ilmakaarde. Täna räägib Kadri Viires meenutusi reisist Lääne-Aafrikasse Malisse. Mis sind Malis seis? Huvi Aafrika vastu oli juba ammu päevakorral. Sõidu põhjustas õigemini tutvus eestlasega, kes elab Malis juba 35 aastat Pamacos Mali peale pealinnas. Eeva dialoog on samuti kunstnik, õppinud Moskvas ruumikujundust ja abiellus Marilasega imeilusa pika sirge targa kauni mehega. Ja Maliside läkski. Tal on kolm kena poega ja nüüd juba kuus pojatütar et suure pere vanaema jätkuvalt sirge seljaline elus toimetulev naine tutvus temaga algas paar aastat tagasi, kui ta üle mitme aasta mitmekümne aasta külastas Eestit. Ja sealt siis sai mõte alguse, et minna just nimelt Malisse. Sa oled palju rännanud soome-ugri maadesse, meie sugulasrahvaste juurde. Lääne-Aafrika on sootuks midagi muud, milliste ootustega sa sinna läksid ja mis oli tegelikult? Kas kindlasti ei ole neid kahte maailma lihtne võrrelda, kui üldse? Õnneks need ootused ei, ei olnud kuidagi seotud ei negatiivselt ega eriti positiivsete selliste mõtetega. Tegelikult oli ootusärevus pigem, mida see maailm pakub. Et kuidas on elu tegelikult, kuidas? Kuidas on Musta Aafrika Se intensiivsus, mida me mõtlesime, kuidas? Kuidas on kliima? Need olid ootused. Ja ja koha peal siis saime vastuse. Milles seal viibisid, see oli kaks aastat tagasi, 2001. Märtsis-aprillis-mais ei saa kindlasti rääkida kevades sügises tulest, Talvest sellises mõttes, nagu meie seda siin teeme, saab rääkida kuivast perioodist ja saab rääkida vihmaperioodist. See tähendab, et märtsist juunini on kui väga palav periood, kus tegelikult on nagu Meie muistest algus, loodus puhkab roheliseks ja õitsvaks läheb maa siis, kui algavad vihmad juunis-juulis kuni detsembrini välja, siis on niiske pisut jahedam ja hästi vihmane. Ja edasi jaanuar-veebruar detsember ehk on lihtsalt jahedamad ja kuivad kuud. Nii et see on omamoodi teist tähendab teistmoodi loodusringkäik, kui kui meie siin aastaaegu silmas peame. Ja märtsi oli, siis märts aprill oli, siis oligi kõige kuumem, kõige päikese niidis lagipähe. Nii et see kliima ilusalt sahara maksimum, mis sealt võtta oli. Kust te reisi alustasite ja mida te otsima läksite? Läksimegi selgeks tegema seda, mida endast kujutab aafrika ja pidepunktiks mann nii-öelda oma meheks Havannas oli siis Eeva kes, nagu öeldud, on kohanenud Mali kultuuriga, on seal oma pere loonud ja, ja ka ennast julgelt nii-öelda sisse seadnud, kuigi tõsi, valge inimese reeglite järgi. Ja, ja tema juures olime neli või viis päeva, kus ta rääkis oma elust maast, mälestustest, tundis rõõmu eestikeelse jutupartneri üle ja haritud ja intelligentse inimesena oli äärmiselt põnev tema juures olla. Edasi viis meie retk üsna iseseisvale avastusreisile mitmele poole mujale, päris kaugele. Pamaco pealinnast sahara luidete vahele kaosse Nigeri äärde, Togonite maale, vanadesse kultuurikeskustesse, Diannesse mopisse. Need on kohad, mille kohta alati tehakse märkmeid ja tõstetakse esile, kui olulisi Paiku Malis. Kas sa mäletad oma esimesi muljeid tollest paari aasta tagusest reisist, esimesed muljed Aafrikast? Saabusime musta öösse mustade meestega. Taksojuhid olid vastas, olid valmis meid puruks rebima, et, et saada endale kliente, kuid, kuid siis märkasime ja ja sellest esimesest möllust me olime seega pääsenud sõit mööda väga häid asfaltteid pealinna palistatud õitsvate põõsaste ja lilledega ja sisse Pamaco öine melu, mis esimesena meenub. Kuid. Selleks õhtuks või esimesteks muljeteks, siis olidki need tunnid eeva juures. Tee rändate nii-öelda nagu kassid omapäi ei käi turismigruppides ja marsruuti saate ise valida või see on teie reisipõhimõte tavaliselt. Seda küll, sellise käikude eeliseks on lihtsalt otsustada oma huvidest lähtuvalt. Ja võib-olla lähemale pääseda etnograafilise tehnoloogilisele materjalile või rohkem puutuda kokku kohalike inimestega, mis on siis minu huvide kohalt ja oluline. Kuidas te suhtlemisega toime tulite? Meil oli väike sõnavara kaasas prantsuskeelseid väljendeid ja termineid, millel poeg koostanud, kes õpib prantsuse keelt, sellest oli abi kohapeal. Mõned noored räägivad ka inglise keelt, kui seda siiski vähe. Ja ja kehakeel see alati olemasolev keel, meil kõigil. Ei, tegelikult saab päris hästi hakkama nii piltide abil kui, kui ka isegi päris väheste fraaside abil, kui ei ole just tegemist muidugi mingi pika ja sügava vestlusega ja üht-teist oli taustaks ka kaasa võetud ja loetud enne. Te saite osa nii linnaelust kui ka maaelust. Kui rääkida Malis, siis üldse, siis mali on nagu omamoodi piiriks valge araabia kultuuri mõjusfääri jääva Põhja-Aafrika ja, ja Musta Aafrika vahel ja ta on läbi ajaloo olnud väga suurte ja oluliste nii usu kui kultuuriga kaubanduskeskuste maa juba nimetatud enne või kao või siis ka Timbuktu on mänginud olulist rolli selle maa ajaloos. Malis elab 11 miljonit inimest ja nad kuuluvad väga erinevatesse keelkondadesse erineva taustaga erinevates kultuurides, nii et see tomaako turg on siis läbilõige kogu sellest elanikkonnast, kes manis elab. Väga värvikas, intensiivne ja huvipakkuv koht. Missugune see nende pealinn on mis tüüpi majad seal on see suurlinn või kuidas me võiksime teda ettekujutada? Pealinn koosneb kõige uuematest moodsamatest ehitustest, mis meie mõistes ei määri võib-olla arhitektuuripärlite nimetust, kus kuid nad on betoonist värvitud. Suurehitused, hotellid on suurepäraseid lillasid, aga nendesamade villade kõrvaltänavatel on juba noh, peaaegu et esimesest õhtust materjalist on inimestele, kes, kel pole oma peavarju ja ka tänaval elab, elab palju inimesi, on kirikud, ann, mošeed ja tänavad on nii tihedalt päeval turu ajal rahvast täis, et sealt läbi pugemine on omamoodi ettevõtmine. Eriti veel palavaga, kui päike lõõskas peale. Sealses ühiskonnas vist on selliseid kihtide vahelised lõhed väga sügavad. Vaeses rikkus kõrvati kõige kontrasti omal moel. Nii see on ja minu ettekujutus ühest Aafrika turust on kõva kauplemine. Kas see tegelikult ka nii on? Jah, muidugi on, see on alati, ei jõudnud ära imestada, et, et kaupleja Neid on kindlasti rohkem kui ostjaid, et mismoodi käib see asjade ringkäik või kellele nad lõppude lõpuks oma kauba maha müüvad. Ja kõrvuti kõrvuti käsitööturuga on söögiturgian petifydurg, kus siis võib osta võta endale meelepäraseid sõitjaid või, või ravitaimi või või näiteks kameeleon. Mis siis mitmeteks puhkudeks aitavad ja ahvi pealuid ja hambaid ja hobusesabasid, mis iganes. See pilt on äärmiselt kirju, mida üks varjumuslikultuurama oma oma toimingutes kasutab. Ehkki valdavalt on tegu islamimaaga, on seal uskumusi, rituaale ja kombeid meeletul hulgal. Kindlasti jah, 90 protsenti, tõsi küll, on islam ütleme islami nii-öelda liberaalsem Aafrika variant, kus mehed täidavad kõiki kombekohustusi palvetades Meka poole viis korda ja rohkemgi päevas. Kuid õnneks ei puuduta naisi, kes oma täies hiilguses ja ilus siis võivad ennast näidata. Ja, ja noh, mitte ennast varjata mustade loorida taha. Naiste ülesanne on olla väga ilus. Nad on tõesti pööraselt ilusad inimesed, kui rääkida sellest naiste kirevusest, mul on siin omal kirja pandud selline asi, et koguma kauniduses võib seesama pitsides ja, ja balangides väga peene keerulise moe järgi valmistatud kleidis. Naine nuusata nina näppudega nina tänavale ja pühkida näpud oma voltidesse. Ja samas istuda kuskil tänavakohvikus ja niimoodi jalad harkis ja kükitades kuskil näppudega süüa, tegelikult süüaksegi ju näppudega. Ühesõnaga mätsitakse sellised väiksed kuulikesed, kas Hirsist või riisist putru ja võetakse softi sisse, nii et pärast tuleb. Kas loputatakse oma parem käsi, mis on söögikäsi, näppude loputus, kausikese sea pühitakse oma balangidesse lõpuks nende hügieenisugune neist sootuks erinevad. Kas sellega raske harjuda? Hügieenikombed, ma arvan, et ei ole. Selles mõttes erinevad, et väga aktiivsed pesemist on. On on kõik jõeääred ja kõikvõimalikud allikad täis pestakse tänaval, Sibitatakse väikseid neegripoisse vannides ja nad kallatakse seal samal tänaval ka veega üle ja, ja see pesemine on noh, nagu väga loomulik elu osa printsiga mööda nigeraid sõites olid samuti kõik jõeääred, kus vähegi olid külad ligiduses, olid pesunaised, olid jõe ääres. Kuidas te seemisega taimel tulite, sest nagu juba rääkisime, me nüüd on hoopis teine. Ja hügieeninõuded on teistsugused kui meie siin harjunud. Eelistasin puuvilju, aga ei pääsenud ka mangosid muideks on nende maailmakuulsad, mis on Malist pärit aga ei pääsenud ka muudest rahvusroogadest, mida ei, mida ei saa just maitsvateks nimetada või vähemalt ei langenud meie maitse-eelistustega kokku don niuksed pudru sarnased Keedused, millest vormitakse pallikesed, kastetakse siis kas binatist kaladest, tomatitest keedetud sousti sisse, nii et neid on erinevaid, siis süüaksegi. Kui palju seal sellist puhast loodust alles on? On teada, et kõrbeliivad tungivad suure kiirusega peale ja karjatamiseks kõlblikud maad vähenevad ligi kilomeeter aastas, mis muutub järjest viljatumaks. Väga viljakas oaas on Nigeri jõe org ja säng, selle ümbruse alad. Ja kõik need kohadki, kus seal looduslikku vett, et Malis on ja ka teistes sahara riikides on veeprobleem äärmiselt terav. Sellel kasvuperioodil põhi vegetatsiooniperioodil on üles haritud viimne kui üks vähegi viljakas ala. See, mis meie käigu ajal tundus viljatust, lepina või kõrbena visa vannina on, on tegelikult pandud teenima ikkagi inimese huve, kasvatatakse hirssi, kasvatatakse maisi ja väiksemates põllu lappides. Mis on niimoodi nagu ma ei oska öelda, kas terrasspõldudel kasutusel, et seal kasvatatakse ka kõike muud riisi, näiteks sinna peab muidugi ingerivesi ligi pääsema. Et noh, tõesti kuival hooajal ei ole arusaadav, kuivõrd intensiivselt on see maakasutuses. Aga pane, kui kiviastang, mäe astang, iga viimane, kui põõsaalune on tegelikult kasutatakse põllumaaks. Põlluharimine on seal ühesõnaga tõsine tegevus. See on erinevates regioonides erinev, on mäestikupiirkonnas on, on tegemist selliste väikeste terrass põldudega, no meeter korda meeter harjunud haritakse üles kastetakse oodata, takse, viljasaaki koristatakse ja Nigeri äärsetel suurematel põldudel on siis noh, põllumajandusumbes sellisel umbes sedamoodi nagu meie siin ette kujutame põldu, härga, rakendid põllul ja siis usinalt tööd, aga seal on juba ka. Noh, siin on ka erinevad rahvad, kes ühe- või teistsuguse põllumajandusega tegelevad. Aafrikas liigub aeg kuuldavasti omasoodu seal niimoodi kellaaja peale närviliselt ühest punktist teise ei tormata, nagu meil siin. Kuidas teie oma rännusihte seadsite, millega te ringi liikasite, kuidas te valisite neid punkte, kuhu jõuda? Oli teada mõned huvipakkuvad punktid või kohad, mida kindlasti tahtsime näha nii ühest küljest kui arhitektuuriobjekte ja teisest küljest kui tõeliseid, kultuuriväärtusi, kultuuripiirkondi näiteks nagu tagunite doganide rahvas umbes 300000 inimest Lääne-Aafrikas, kellel on äärmiselt huvitav kultuur ja ajalugu ja siis veel nii mõned looduse vaatamisväärsused kui, kui, siis ka need kõrbe päris kõrbeline, kao, liivad luited. Noh, need olid nagu märksõnad, mille järgi ma orienteerusin ja tingimata ka üks üritus, mis oli tegemist sistama festivaliga Togonitel, mis on niisugune surnutena viitest, millest me tahtsime ja õnneks saime osa võtta, kuigi see on seotud kuukalendriga, nii et need kuupäevad olid lahtised, et ei teadnud täpselt, kuidas jõuame, kuna jõuame, millal toimub. Aga see oli väga huvipakkuv. Ja kuidas me liikusime, liikusime peaaegu koost kukkuvate kohalike bussidega, näiteks kapoti seoti lihtsalt nööriga kinni. Bussides ja üldse transpordivahendites on, on bussijuht väga väärikas mees ametis ja tingimata Ta on kaasas ka üks noor poiss kes on nii-öelda hüppab nagu tööriistakastist välja, kui midagi juhtub ja tormab parandama, kas siis kas siis valab vett mootorisse, mis keeva kohe läheb kohutava palavusega. Ühte pikka retke sõites ministri 600 kilomeetrit järjest parandas ta vähemalt 12 korda kummi üks kord ei sobina suurus teinekord midagi muude ja seda poissi ratast vahetati ja vahetati, vahetati. Ja see poiss oli siis just nagu niisugune tööriista eest, aga selline selline komme seal igal pool, et kõiki neid töid, mida saab mitmekesi teha, tehaksegi mitmekesi. Aga sellel on ka mõnes mõttes selline sotsiaalne aspekt, inimesed tunnevad just nagu, et nad on hõivatud ja vajalikud ja, ja selline tööjaotus. Paistab, et sobib kõigile. Mainisid Togoneid kuist huvitavat rahvakildu, mis on doganite omapära. Taga need on üsna selgitamata Ta kaugema ajalooga rahvas, umbes 300000 inimest, kes küllalt kiivalt on oma pärandit hoidnud uskumuste ja riituse kombestikuga elavad pandjagara Astangul seal umbes 200 kilomeetri pikkusel alal mägede jalamil, kuhu need 16. sajandil umbes elama asusid tõrjudes endaga ees nagu veerelt elemendid võtsid endale üle selle astangu ala, nad elavad huvitavat arhitektuuriga savi majades. Ja kaugelt vaadates mägede jalamil ei olegi nagu aru saada, et tegemist on majadega, vaid arvata võib, et on suurte kiviplokkidega tegemist või kivi kamakatega ja, ja, ja lähemale minnes alles on näha. Et tegemist on põletamata savist savi, tellistest, väikeste kandiliste majadega ja aitadega nende ümber millel on siis koonusekujulised. Õlgkatused on siis naisteaidad, on meeste aidad naiste aidata, tihtipeale on kaunistatud mingite figuuridega ja siis hoitakse seal vilja hirsi, maisi, naiste aitides rohkem esemeid. Majapidamised on väga väikesed, nõnda nagu tihedalt, nagu doominoklotsid üksteise küljes moodustades kinniseid siseõue õuesid. Nende hooned on siit reisipiltide pealt ka näha, on tõepoolest meeletult põnevad ja nagu ma aru saan, selle materjali, millest neid toredaid maju teha, annab neile emake maa ise. Jah, kuival perioodil lõigatakse maast tellise sarnase saviplokid, millest laotakse oma elamuid, elamud ja kaetakse hiljem saviga ja pärast iga vihmaperioodi tuleb neid hooneid uuesti nii öelda restaureerida. Kui ilmad on need üle ujutanud, siis uue kuivaperioodi alguses paljaste kätega majad uuesti üle parema parandatakse. Sedalaadi muuda arhitektuur on vist maailmas üsna unikaalne? Jah, võib küll öelda. Lisaks nendele väikestele majapidamistele või tihedatele majadest, aitadest koosnevale tihedale linnapildile on nende külade dominandid on tihtipeale Sudaani stiilis mošeed mis on samuti savist ehitatud ja ristlattidega toestatud. Suurim selline asub pidi, on ees ja on omamoodi vaatamisväärsus. Vaatamegi siin jutu käigus reisipilte Malist ja tore on vaadata seda, et need majad on sellised pruunikashallid ja siis mõned rohelised puud, aga inimesed, kes piltidel on, on, on väga värviliselt riides, tõeliselt värvilaigud. Paistab, et mustanahalise inimesel sobib absoluutselt kõik ja, ja värvikirevust nad tõesti pelga. See värv ja värvilised rõivad muudavad nad tarbilistaks nagu papagoid. Naistel on tihtipeale lapsed selga seotud, see ongi lastekandmise moodus ja kasutavad ka erinevaid rõivad, tüüpe, nad maalivad oma rõivad ise kas siis indigoga või seda nimetatakse siis nagu mudatrükiks, kus nad kasutavad fermenteeritud savi oma Bogolanide ehk siis rätiku sarnaste kangaste rõivaste tegemiseks. Koloniaalriigid on tihtipeale ulatanud abistava käe, ütleks vee veevarustuse parandamiseks nendes maa külades. Küla Kolgastes on mitmesuguseid suuri ja väiksemaid projekte. Kaevude rajamiseks on aidanud nii Kanada, Prantsusmaa, USA kui mitmed muudki riigid. Kuid Eeva teadis rääkida ka mitut lugu, kus projektide ja ikka kõikvõimalikku abi ka hästi kohandanud. Kohalikud külavanemad võtavad kontrolliva komisjoni auto peale, viivad ühte külla vaatama 100 meetri ja isegi 200 meetri sügavust kaevu teevad seejärel mõnetunnise tiiru mõnes järgmises külas ja tulevasele sama kaevu juurde tagasi ja näitavad järgmist kaevu. Ja nii viis korda järjest ja see edukas ja sellega siis on rakendunud sõidukas nii-öelda kaevu projekt, aga kaevud on siiski väga pühad kohad ja see vesi, veesilm külades on elu, aluskaevule minnes võetakse ära jalanõud, jäetakse kaevurakmed vaata või selle kaevuplatsi taha. Ja kas siis noh, kottide või tänapäeval ka auto lohvidest või rattakummidest õmmeldud väikeste lahtritega tõmmatakse hiigla sügavalt maapõuest natuke läbipaistmatud sooja vett. Et see ei ole jääkülm, nagu võiks loota. Vesi on väärtuslik ja on samas ka külasid, kus vett tuuakse kilomeetrite kauguselt, et terve küla hommikul külanaised rivistuvad vee kohale minemiseks suured kausid, pea peale seda kanda, meid kantakse pea peas ja minnakse kahe-kolme-nelja kilomeetri kauguselt Sist pettuma. Seda vaatepilti sai varahommikuti jälgida. Naistele langeb seal ka üsna suur koormus. Oma töödes. Jah, naised, naised on v vedajad, naised on toidutegijad, naised on pere eest hoolitsejad. Naised on ka põllul, kuid seal tihtipeale siiski meestega ja, ja naised peavad seljas oma lapsi kõikvõimalikule igale poole kaasa. Mis siis ministri ülesanded on? Mehed on jahimehed kui rääkida aga nendest ja kui rääkida külast küladest mehed ehitavad, mehed käivad kalal, täienduseks veel meeste ülesannetest, on Togonit, kes koovad kangast. Naised on ketrajad puuvillast, mis selles piirkonnas hästi kasvab ketravad kedervarrega, peene puuvillalõnga ja ja see kääritakse pikaks kitsaks kudumist nagu lõimeks. Kuid mehed on reeglina kudujad ja, ja oma väikeste lihtsate telgedega tallavad, tolalaudasid ja koovad puuvillakangast seal kitsas riba 14 kuni 20 sentimeetri laiusest ribadest, mis siis hiljem kangaks kokku õmmeldakse. Ja edasi veidi, kas siis indigoga värvitakse või siis tehakse nii-öelda savi ja muda mudamaalingut, mis on väga kuulus. Ja väga iseloomulik Malile. Teil õnnestus doganite juurasse sattuda tama festivalile. Draama festival on pühendatud surnutekultusele. Seda viiakse läbi kas siis iga aasta või siis üle mitme aasta, nii kuidas külakogukond otsustab. Kõige suuremad surnute mälestusriitused viiakse läbi ka 60 aasta tagant. Konkreetselt oma on siis vähem tähtis iga-aastane riitus, millega saadetakse teele teatud perioodi jooksul surnud inimeste hinged, et nad leiaksid kosmoses ja jumala juures on talle õige tee. See kujutab endast maski, üritust, maski, pidu, küla protsessiooni, kus on tegemist erinevateks kassis tootemloomadeks kehastunud tantsijatega rahvia kiust, seelikutega kaunistatud kauri karpidest maskidega, siis üksteise järel ilmuvad areenile tantsijad. Muidugi tulistatakse lumme ja festival kestab kokku ligemale nädal aega. Nii et erinevatel päevadel on erinevad ülesastumised erineva tähtsusega maskid ilmuvad nähtavale üks eraldi päev on pühendatud jahimeeste ehitusele, kus siis tantsijatele taustaks toimub. Väga lugupeetud seisused on jahimehed jahimeeste protsessioon, mille käigus siis nii noored kui vanad mehed pakutavad oma tulevikuga püsse. Kuid olulised on just et maski tantsijad, kes siis nad ei laula, nad ei paremal häälitsevad selle sellel looma häälega, kelleks nad on maskeerunud. Kuid, kuid põhiline väljendub nende liikumises on krokodillid, on mitmesugused muud tegelased, kes on siis ühe või teise rahva või ütleme, selle hõimu jaoks olulised. Ja, ja lõpuks on veel ka karkudel tantsijad, nii et ühesõnaga, see on väga pikk ja reglementeeritud protsessioon, mis, mis siis ta mujal toimub. Kuivõrd hea meelega teid nende rituaalide juurde lasti? Meie olime ühe külas lugupeetud vanema külalisteks ja palusime ennast sellele peole lubada, mille eest me tõsi küll, küla ühisesse kogukonnakassasse maksime nii-öelda pildistamisraha, aga see on seal aktsepteeritud ja nendel kõrvaltvaatajatel, kellel see luba puudus, nendel ei olnud sellel üritusel ka pikalt tegemist, nii et nagu taandati Millised Togonite uskumused arvamised sulle veel silma hakkasid või sinu jaoks märkimisväärsed olid? Ma tahtsin rääkida Hogonist, kes on külavanem, ütleme, kõige kõrgem küla nii-öelda austatud lugupeetud inimene, kes vahendab siis nii-öelda maiseid soove ja tema elab üksinduses mägedes, kelle juurde siis tehakse niukseid palverännakuid ja minnakse oma soovidega, et see oli üks kokkupuude religioosseid juhiga Tagonite juures. Heatahtlik niisugune vanamees, kelle maja on, on samuti savist ja selle kaunistuseks on kasutatud kõikvõimalikke jahitrofeesid, näiteks afi lõualuid või näriliste kolpasid ühesõnaga täiesti ornamenteeritud kõikvõimalike eesti jahitrofeede ka. Ja, ja tema on siis niisugune vaimne juht nende küla külakogukonna piires. Ja teine meenub, et et rännak rännakul läbi kila palusime, kas te kokkusaamist samuti väga lugupeetud tegelasega külakogukonnas ennustajaga, kes siis liivale näpuga liivale tõmmatud muidugi ruudustik, kesse nagu mandalad laob ja kaurikarpidega siis võib ennustada ja kaurikarpide teost viskamisega ja nende asendite järgi tõepoolest osatakse välja lugeda alates alates ilmast kui inimeste saatusteni välja. See on omamoodi omamoodi usku uskumusi omamoodi uskumatu, aga, aga sellel on suur jõud. Meie saatja, Ibra himgi oli noh, inimene, kes, kes küll ei osanud lugeda tari, kirjaoskamatu, kuid, kuid kauri karpides järgi seletamine oli talle tuttav kas julgesid ka iseendale midagi ennustada lasta? Vaadata, kuidas see siis toimib või mitte. Ja ma palusin küll ja, ja suure üldistamised tasandil eksasiga täppi. Kõige olulisem üritus, mis toimub selle 60 aastase tsükliga, rituaalne üritus, sigi nimeline festival jaa, jaa, õnnelikele inimestel on siis võimalus oma elu jooksul üle elada kaks nii olulist tseremooniat. Üldiselt on mudilaste keskmine eluiga märksa lühem, et see on alla 50 aasta. Kui ma olin muljetest üldse rääkida, siis eriti mõjus kohutav intensiivsus ja pööraselt palju lapsi igal pool ütleme, mudilaste keskmiseks vanuseks on kuskil 16 aastat, nii et see tegelikult tähendab seda pärast jõudu, mis on kiiresti vaja ära elada. Kuidas nad lastesse suhtuvad? Lapsi on palju, aga paljud neist ka kiiresti lähevad sinna teispoolsusesse. Jah, see ilmselt selle keskmise elu ja lühilühiduse põhjustabki, laste suur suremus, lastesse suhtutakse äärmiselt hästi, nad pühendatakse kõikidesse täiskasvanute tööst töödesse ja, ja suhtutaksegi kui väikestesse, täiskasvanud inimestesse, kuid suure soojuse tähelepanuga. Ja lapsed on nii elus kui piltidel suurte silmade ja naeratavate nägudega, nii et ühesõnaga sellist painavat muret vähemalt modi väljas tulija ei, ei oska tajuda. Minnes siit veidi arenen omast maailmast, nii-öelda Lääne elust, Aafrikasse milliseid mõjutusi või mõtet sinus see Aafrika käik tekitas. Esiteks seda, et ühekorraga ei saa mitte mingisugust pilti ei Aafrikast ega selle kultuuris, on sama nagu tahta, teha konspekti Ameerika või Euroopa ajaloost ja tahta kõike korraga ära rääkida, tegemist on nii ajaloopildis väga kaugeleulatuva ja kõrge kultuurilise mandriga kui, kui ka siis pöörase rahvastiku kirevusega kellel kõigil, rääkimata erinevatel keeltel, on erinevad kultuurid, avad, teha siin mingeid üldistusi on väga raske võib-olla pigem just piirkondade kaudu pat rääkida ida või Lääne-Aafrikast või sahara riikidest. Et siin võib-olla on see moment, kus, kus, kus saab natukenegi üldistada, kuid igas külas iga rahva juures on eraldi erinevad traditsioonid, elatusalad mingisugust üldistust on väga raske teha. Ehk siis võib-olla see suhtumine aega, kus pluss-miinus tund päev, nädal ei ole mingisugune küsimus. Meie siin ei saa seda kahjuks sageli endale lubada, ehkki kõik ju mõtlemise küsimus tegelikult. Kas on seal ka valusalt tunda halvas mõttes sellist tsiviliseeritud või arenevate maade ebameeldivat pealetung? Loomulikult on, kõik koloniaalriigid kannavad endale endaga kaasas seda vastutuste koormat nii-öelda hoolitseda selle kolmanda maailma eest ja ütleme, tänapäevases pildis väljendub see loomulikult kohutava second handi pealetungiga ja ka kõikide selliste materjalidega, mis, mis ei ole neile omase neile omased. Näiteks turgudel Nad istuvad juba peaaegu ma plastikkottide hunnikute otsas, Nigeri äärsed kaldad on kõige sellega, mis samal samal hetkel maha visatakse ja kui jõgi selle lõpuks ära uhub, see on see noh, see on ainuke nagu looduslik puhastus seal. Sellist inimesepoolset reostust on ikka pööraselt näha. Ja seda võib siis nagu, mida ta selleks lääne inimesed abiks või. Eriti värvikad on loomulikult jällegi need turuvaated, kus diskülad on kogunenud kord nädalas. Nendel on viiepäevane nädal ja lähestikku asuvates külades on järjestikku turud. Et see värviline inimmassis koguneb õhtuti laatadele võima, turgudele pakutakse hirsiõlu. Pakutakse Aafrika teed. See on väga tüüpiline kõrbepiirkonnale ja kujutab ennast väga kanget rohelist teed. Ja hästi magusat. Väikesesse kannu valatakse kõigepealt klaasitäis teed, seejärel klaasitäis vett ja klaasitäis suhkrut. Mitmekordse ümbervalamise tulemusel valmib siis selline hästi kange magus jook, aga see on väga populaarne ja paistab, et ka kustutab janu hästi. Kummalisel kombel. On ta sellise ergutava toimega või kõlab, on nii nagu meie siin kohvi lörbime. Küllap on, aga need kogused on nagu väiksed pitsi klaasist tee joomine on kus, mis on väga maitsev, on hirsiõlu, mida keedetakse suurt, kas maailm anumates ja pannakse väiksematesse savipottidesse käärima, nii et paari-kolme päeva pärast võib Pitood juba juua. Niuke kalja sarnane jook. Kas Togonide on selline rõõmsameelne ja? Külalislahke rahvas, ma arvan, et teda rõõmsameelsust ja külalislahkust võib laiendada külvist kogu Aafrikale ei olnud probleeme kuigi doga neid peetakse pigem kinniseks ja oma kultuuri ja maalne pilti hoidlataks inimesteks. Ei olnud meil kokkupuuteid ühegi sellise Tõrksa inimesega. Kuidas te seal linnakeses omale ööbimispaiku leidsite, on seal välja arenenud selline võõrastemajade süsteemi. Jah, nende unikaalsete Savi külakese Savimajast majade külakeste vahel kulgeb juba välja kujunenud turismitee see on populaarne koht, mida külastavad paljud inimesed väljapoolt. Aafrikat ja seal on ilmselt ka kultuuri hoidmiseks on see väga otstarbekas, et on olemas omad külalistemajad, kus on võimalik ööbida võõrastel, kes ei ole külaelanikud. Sinna on tihtipeale varutud ka kokakoolat, muid jooke, mida valge inimene on harjunud aitama on isegi mõned külmutuskapid, mis töötavad Petrooliumiga. Piltide pealt on näha ka mitmelgi puhul, kuidas nad on jälle rõõmsasti ringis ja tantsu või lauluhoos see vist on ka üsna tavaline nende juures. Kõiki asju, kaasa arvatud valimisse poliitilisi valimisi, mis sel hetkel olid päevakorral ja kaasa arvatud misjoni ja mitmesugust mitmesuguseid koolitunde viiakse läbi selliste aktsioonidena või tantsudena aktiivsete miljonitega, need konkreetsed olid tõepoolest küla miljoneid, kus olid paar eest lauljat ja selle ümber siis kogunes niipea kui on tegemist kuskil rütmiga, niipea kui on kuskil tegemist muusikaga, niipea inimesed ka ennast rütmi taktis liigutama hakata hakkavad ja rütmile kaasa elama hakkavad. Või siis trummeldama vastase kõrvitsa koort, Galebashi koort, et, et ise sellele, kelle muusikaga veel haakuda. Nii et kõik need peod, turud, misenid, üritused on väga värvikad ja liikuvad. Teatavasti on mani suurimegi niger mis siis on keset näivat viljatatud maad vähemalt sellel kuival perioodil. Kuid noh, ainukene niisugune suurem ja olulisem veekogu sellel, sellel maal merepiiri ju ei, Molil ei ole. Ja olulised kaubateed, olulised linnad on sündinud just Nigeri äärde, olgu see siis kao Timbuktu või siis mopti võitjanne. Ja meie kokkupuude Nigeriga oligi üks pikem pinassi sõit kus siis sai siis ka nii-öelda lihtsalt loodust vaadatud ja, ja ja kokku puudutud siis ka selliste ohtlikuks peetud elukatega nagu jõehobud. Nüüd vajab Aafrikas mitte käinu küll selgitust, mis on Pinoss, see on puust, teravate tõusvate otstega paat, suurem paat, kalapaat, koogid, need on väiksed, kus kalamehed püsti peal seisavad ja pika kaikaga ennast natuke kaldast lahti ajavad ja nagu aeru eest. Ja käivad oma kalavõrke kontrollimas. Ja kuidas käitusid jõehobud Teie lähedal. Jõehobud olid vaadeldavad siiski teatud distantsil, sest päevasel ajal nad veedavad suure osa oma aega jões aga ütleme, üks kaheksa jõehobu, sellised kummuvad silmad. Ja suured ninad olid siiski nagu Peep veepiiril, et et nad, et nad armastavad päevad vees, veeta kuma aja ja ööseks tulevad, et nii-öelda kodusaarele, mille nad on siis poriseks dumping ja, ja rahust paljaks söönud, miks nad ohtlikud on? Kohalikud hoiatasid, et ei maksa lähedale minna, et, et, et, et väga palju õnnetusi, kus nad need kerged puupaadid oma suurte kogudega lihtsalt ümber ajavad ja mis siis juhtub, kui seenest Nigeri voost leiad, mida kohalikud selle kohta ütlesid? Ilmselt nad ise ise seda vett siiski ei pelga, nii et et nad on valmis kasin vette kargama ja tegelikult suured karjad kaetakse läbi läbi jõe siis viljakamatele aladele. Et see vesi suisa võõras ju ei ole. Millised ohud võivad rändurid Malil veel ähvardada? Ehk lihtsalt ettevaatamatu, kui ei ole piisavalt vett kaasas? Kuuma ja palavaga? Läksime ühele väiksele looduse tiirule Mali kõige kõrgema mäe hamborit Ronaldot uurima ja meile tuli kaasa, eks kohalik poiss, kellelt me palusime, et ta näitaks meile kätte õige tõusude sellele kaljunukil, et mis nagu platool ja kus elavad paavianid ja kus ta on lihtsalt hea vaade kogu ümbritsevale, sa vannile ja koos ümbritsevad jäänukmägedega endalegi looduslikult huvipakkuv koht. Ja, ja me võtsime mittevaatamatult kaasa sellele noh, paarikümne kilomeetrisele matkale ehk nii viis liitrit vett. Aga selle põletava päikese ja palavusega oli see peagi otsas, nii et saime loota ainult meie TSD saatja kanistri kaasa võetud veele. Ja meie suureks üllatuseks mõni kilomeeter enne tagasi jõudmist külla selle viimase tee veetilgaga, mida olime lootnud veel omale joogiks tarvitada, pesi tema jalgu. Ühesõnaga, kui, kui olla pikemalt üheski piirkonnas, võta aeg maha ja mõelda, püüda mõelda aafriklase moodi, siis on võimalik ette kujutada, saadab, mida see rahvas ja mida need inimesed endast kujutavad, nägime nii mitmelgi turul. Istusime vanameestega nii-öelda külavanemate vanade jahimeestega ühes kaevu ümber ja no meil oli isegi, millest rääkida. Ja nad on aldid rääkima sealt kaugelt külmalt maalt tulnud valgete inimestega. Kuigi noh, meie päritolu jäi loomulikult kõigil ähmaseks maana pilt lõppeb paremal juhul Saksamaaga, pärast seda tulevad jääkarud. Noh, ei ole sellist paanilist võõrastust ja ilmselt ka see, kui ei ole läbi kapov turist, vaid ise püüad natuke rohkem aimu saada, kuidas inimesed elavad ja milline on nende mõttemaailm, siis tekkisid väga head ja sõbralikud suhted. Kas sinu süda on Aafrikas, nüüd läheksite sinna meelsest ikka ja jälle tagasi? Kindlasti läheks ja julgustaks ka kõiki teisi minema avastama Aafrikat lisaks imekaunitele randadele ja, ja on on seal muudki muudki huvitavat, mida peab arvestama, Aafrikasse rännates ei ole kuhugi taandunud ka ajalooliselt tõkked, mis on valget inimest hoidnud ainult rannikualadel, need on sa malaaria. On teada, et, et misjonärid pole kaugele sisemaale tunginudki. Ja see on asi, millega võiks arvestada, et see on kõik, on võimalik, mida, et milliseid raskuseid, et ette tulla, on kindlasti see respekteerida nõnda kohalikke tõekspidamisi ja kohalikke nõudmisi. Meil oli üks päris kurb vaatepilt mille, millest osa saime, oli kõiks. Belglane jäi vagunite juures jänni sellega, et ta ei olnud piisavalt Aubakliku visiidi teinud, kõigepealt külavanema juurde ja enda tulekust teatanud samuti ka sihukest imeväikest, kuid sümboolselt külamaksu maksnud. Ja, ja, ja siis ma nägin tõesti nende mustade meeste agressiivsust ja lausa siukest monitavad suhtumist mille tulemusel see vaene valge mees siis kannapealt ümber pööras ja kadus, et see on noh, niisugune tunde küsimus, et on mõned kirjutamata seadused, mida võiks, võiks teada või vähemalt vähemalt respekteerida. Loomulikult on alati ymber parv poisikesi tänavalapsi, kes sinu käest lunivad küll kommi, küll kõige tõsisemaid asju, väikseid rahasid kadusid nii-öelda, kuid see asjade ringkäik tundub, et on kas või kultuuripärisosa, et kingitusi tehakse ja kingitused ongi inimestevahelises läbikäimises olulised. Minnakse külla, kingitusi teha, teevad mõlemad pooled nii tulija kui vastuvõtja. Aga kui taandudena nendele tänavalaste juurde, kes meid tõepoolest pidevalt piirasid, siis siis lisaks sellele, et nad Ennast sinu käte külge riiete külge riputasid, loomulikult nad lunisid raha ja lunisid, lunisid kommi. Huvitav selle juures oli, kui ma ise nende laste poole pöördusin, nende poisikeste poole ja panin samamoodi käed kokku. Küsisin, et kandke nüüd mulle. Ja poisikesed otsisid oma taskutest välja tühised mündid ja panidki mulle kätte. Et, et see nagu näitas, et oluline ei ole võib-olla mitte selle kopika väärtus või, või selle raha raha väärtus kui selline, vaid, vaid, vaid hoopis mingisugune muu ringlus, et anti küsijale. Ja see nagu muutis minu arusaamist sellest noh, kultuurilise suhtumisest, ma ei pane sugugi pahaks, et minu käest neid münte küsida. Edaspidi ma hea meelega saini antud kui, kui ka nii mõnigi kingitus vastu võetud Nii et see on omavaheline suhtlemismoodus andmine ja saamine rõõmu nii ühest poolest kui teisest poolest. Ja sellega sellega vahetatakse vist mõtteid, sellega vahetatakse oma suhtumist. Millist reisisihti sina, sina soovitaksid endale seada? Kas mingite konkreetsete paikade külastamise mõttes või seesama põhimõtet. Istuge, oodake ja vaadake, mis elu ette toob. Kui ma olin silmas pidada, siis Mali on võib-olla kõige paremini oma traditsioone säilitanud maa. Aafrika ja maailma mastaabis on ta väga vaene, vaene maa, kuid oma sihukeses heas mõttes aafrikapärasusega silmatorkavalt huvitav kõigi oma naaberriikide seas. Ja kui tahta saada ettekujutust päris Aafrikast, et või, või noh, meie ettekujutusest päris Aafrikas, siis, siis on see kindlasti huvipakkuv koht. Ääretut, vaesust, kohtusime too reegide juures, me oleme, võtsime kaasa sinna väikse väikse moonakoti, pähkleid, suhkrut, teed ja Turiigist. Karjakasvataja üritas millegi kõige väega maha müüa oma ainust kroonu kaamelit. Ja selle nimel oli ta nagu nõus meiega mitmeid kilomeetreid kõrbes kaasa rändama. Et saada oma peotäis suhkrut peotäis pähkleid, mille ta siis oma turbani sisse mähkis ja siis ilmselt perele viis Nendes liikuvates palmilehtedest onnides on, on ikka väga vähe, millega elus toime tullakse. Kadri viires, mis on sinu Mali reisi suurimad üllatused? Ja mul on raske küll öelda. See kõige-kõige-kõige, halastamatu päike pähe lagipähe üle üle 50 kraadi kuuma on, on, on see niisugune võimete proovilepanek mida meie võiksime nende elust õppida ja üle võtta. Ehk seda, mis meile väga meeldis, oli see, et, et me võisime oma asju igale poole jätta, nii et me ei tundnud muret, et keegi neid puutuks või võõrast vara võtaks. Ja, ja üsna julgelt tegime seda ja meil on niisugune positiivne kogemus, et, et võõrast ei võeta. Kõigepealt võib ka muidugi nende lõpmata naeratavaid nägusid näha, et see rõõmus ellusuhtumine kuluksid siin ka pimedal maal külmal maal jääkarude juures marjaks ära. Mida te sealt kaasa tõite? Nagu ma ütlesin enne, et on asjade kinkimise komme ja siiamaani ma pean väga lugu ja Stogonite poolt meile kingitud paarist väiksest skulptuurist, teadagi on Aafrika kunst väga rikkalik. Kuid noh, neil on nagu siis selline väike lisaväärtust rass. Kinkisin lapsele ühe juuksekummi, mis perekonda niimoodi peaaegu pisarateni liigutas, et, et see on niisugune mälestus, mis nagu nendega seob Vist meelde, sellel teisel teeb kindlasti ka selliseid maalilisi looduspilt kõiges, kõiges oma vaesuses või rikkuses, oleneb, kuidas vaadata. Jah nihukesed, romantilised päikseloojangud, punetavate liiva düünide kohal nimetatakse ka lähedal olevat kõrget liivadüüni punaseks roosiks on tõepoolest punane. Kuumavalt punane loojumas päikeses on türkiissinine, Nigeri vesi on siuksed, lõputud savannimaastikud kõrbevad kuivad. Kõige selle vahel värvikad inimesed. Kui sa mõtled Mali reisi peale tagasi, mis on see, mis kõige enam on meelde jäänud või kõige tugevama emotsiooni andnud? Esimene emotsioon oli tuge siis, kui me olime sattunud nii-öelda siis mustale mandrile ja uurisime linna ja linnapildis. Ohvitsiaalsel tseremooniate väljakul lehvis Eesti lipp kõrvuti teiste riikide lippudega küll kuid, kuid see, et ta oli õigetpidi ja vardas no tekitas ühesõnaga emotsiooni. See on siis pealinn, maalib lendva maako ja teiste hulgas väikene Sinimustvalge Eesti lipp. Mis põhjustel see seal oli? Ta oli tseremooniaväljak ja kõikide maailma riikide lippude seas oli siis ka Eesti ära märgitud. Mis tunnetega te Molilt lahkusite? Kindla veendumusega, et tagasi tulla. Kadri Viires kõneles elust Lääne-Aafrikas Malis. Saate toimetas Tiina Vilu.