Kuidas te elate, Kalmer Tennosaar? Aitäh küsimast, mis siin ikka, praegu on tervis korras ja kevadel mul oli natuke probleeme, oli maksaga, sapi ideedega õieti sapiteed olid umbes ja Läksin kollaseks nagu, nagu hiinlane ja sõbrad käisid haiglas vaatamas. Voldemar Kuslap ütles pärast, et ma ei ole nii kollast inimest naljata. Aga ma pean tõesti siinkohal ütlema, suur suur aitäh ja võtan mütsi maha. Keskhaigla gastroenteroloogia arstide doktor Toomas Kariisi, doktor Rossija koltele kogu gastroenteroloogia osakonna personali ees, kes tõesti botitasid mind ja puhastasid mul siis need sapiteed nagu korda esialgu. Drenaazi panid sisse need esialgu see pole umbes läinud ja ja annab veel elada, kuidas häälega loodan, tämber on endiselt nagu sooja piimaämber. Aga laulda küll enam nagu ei. Tahan aastutav ikka teinud oma töö. Ja ei ole nii pidevalt vormis nagu minu head kolleegid, Uno Loop ja ja kes on, kes on pidevalt? Ma tean, ta teeb harjutusi väga tõsiselt suhtub, aga nüüd siin hiljuti ma salvestasin veel televisioonis, saate Oplatjopla ta seal laulsin kaks, kaks laulike otse veel ära. Te, olete õnnelik inimene? Selles suhtes, et, et teil on suvekodu. Paljudel ei ole niisugust võimalust. Kui tahate maanduda, siis sõidate linnast välja. Jah, seda loomulikult ja muidugi noh, õige õige suvekodu ja kodupaik on ikka, kelle õuna Eestisse sünnikodu Kiidjärve. See on imeilusa koha peal Ahja jõe kaldal. Muidugi kahjuks viimasel ajal ma natuke vähe olen saanud seal käia. Ma usun, et sealt sealt sellest paigast on ikka, pärib kõik mina minu laulu juured ja emapiimaga sisse imatud see, see emotsionaalne pank, mis minus on. Kas tütred on siis praegu suvel seal? Tütred käivad ka, arvad seal? Aga nad käivad rohkem mul nüüd siin siin antineemes külas Liina ja Kadri. Teatan, et elu on läinud nii karmiks, et need vahemaad on kauged ja sõidud on kallid ja need kiitral, jah, oleme vähe käinud viimasel ajal. Aga noh, seda tuleb parandada. See kodu on alles vanema õe laste käest, nii et me võime alati sinna minna. Kas anti Neeme on teil oma kätega ehitatud või olete selle ostnud? Enam-vähem no selle krundi sai ikka omal ajal nagu soetatud stagnaajal ikka ostetud, aga, aga tõesti ehitatud jah, enam-vähem muidugi abistasid ikka ikka paljud, aga aga sinna sai jah, üks niisugune räpina. Kuidas öelda niisugune plokkmaja või kuidas ta oli nii et noh, läbi aasta seal ei ela, aga suvemajaks kõlbab väga ilusti ja ja koht on ilus ka oja kaldal tuletab meelde väga kaljumäed, mu sünnipaika meri on lähedal, väga ilus rand, antineeme palju. Ta vaid naabreid seal Allar Levandi ja Emil Laansoo ja Mari Lill ja on seal lähedal. Ja muidugi küla inimestega Khan juhatata saada ja nad on nagu omaks võtnud. Veljo Tormise juubelid, pidasime hiljuti seal Veljo Tormis sealt ja selle valla aukodanik ja. Nii et te olete meistrimees ka olnud vaid öelda, no natukene ja ega eriti ise nagu rohkem organiseeri. No te olete naiste seas üles kasvanud, teil on kolm õde ja teil on omal kolm tütart, nii et naised on ilmselt teid ära hellitanud, naised kipuvad ise kõike ära tegema. Seda küll neli õde ja üks on surnud, kolm õde elab veel kolm, kolm tütart ja kolmekordne vanaisa ka. Kas te olete. Kuule, mees, et saate rahulikult istuda ja loodust nautida või peate kogu aeg midagi tegema, kas lugema või. Saan küll, vot see on õige, ma saangi loodust just üksi nautida, isegi seal kalju välja, Kiidjärvel sõitsime paadiga järvele, ema lihtsalt pikutasin, vaatasin pilvi ja fantaseerin, kuidas mõnede pilvelaevadega sõidan kusagile. Ma ei tea unistuste maale ja ja siis või unustasin ennast kalju peale istuma, vaatasin kuidas, kuidas forellid lupsu lõid ja konnad kroogsasid ja metsas kägu kukkus ja varastasin metsas seenel käia ja ja nii et üksid üksi ja tõesti armastasin olla. Isegi Ma mäletan, mamma mulle ütles, et et mine ametilats välja katuse mängiva seal hoovi peal palli ja sina muutkui sänkinud sind makati raamatu munana, iid, naine võro kiil oli mul väga illas, ime kiis. Kas te Kalamees olete ka olnud kalamees väikselt ikka ja acid järve järvestampid, et haug ja tõesti isegi jah, paar forelli olen kätte saanud ja seal olid kärestikuline jõgi enne seda, kui seal taevaskojas saesaaresse hüdroelektrijaam ehitati, paisutati ülesse, aga aga väga puhas forellijõgi oli seal, nii et olen kalamees ka olnud siis käsitegandaga. Kambaga ristiisaga paadiga järvel ja rohkem ikka eksiilis toitasid. Ja kusagilt ma lugesin, et Artur Rinnega käisite ka kalal. Ja no rinne oli minu hea kolleeg ja mitmeti kolleeg televisioonis me töötasime koos ja muidugi estraadil esinesime ja rinnaarmastas ja mul külas käia, seal Kiidjärvel talle väga meeldis, et need kohad seal kalarikkad, kohad ja sai käidud ja Arturiga ka koos kalapoest enne kojuminekut läbi minna ei tulnud ikka, mida ta oli kotis, kiisapoja Leical sonis midagi olemas, kas külmarohi oli ka kaasas ikka ikka mul üks õemees vahva seinal heitre. Tema tuletas meelde kokkusaamiste lõikalt minu papa, kes oli väga muhe mees, Mölder ja Hitler veskis. See ütles, et kalamehel peab eksputel olema paadi. Et siis külmarohi oleb, siht tuleb kalaga. Öelge Kalmer, kas teie seda septembri kuud veel mäletate, kui teie oma kooliteed alustasid? Oi, oi oi ja kas just seda septembripäeva mäletan, aga aga mäletan küll, minu esimesed õpinguaastad möödusid väikeses maakoolis Kiidjärvel. See oli neljaklassiline algkool, oli seal üks õpetaja, õpetaja Hernits, kes siis õpetas meil siis rehkendamist ja lugemist ja ja, ja kerja tark, kust ja, ja laulmist laulmistunnid olid vana jalaga sõputava armooniumiga. Jah, palju siis ühes klassiruumis olime seal neli, neli klassi, kõik hoos ja Kokmeid oli vist üks, kaheksa, 10 12. Ta siis naabrilapsed võtsid mind ka peale ja kelgu peale, saani peal neil hobust ei olnud kodus aga aga lepakaia seapõrsas ikka olid ja karja karjapõlve sai maitstud ja aga nii, et esimene kool oli jah, Kiidjärve algkool neli klassi edasi, siis läks juba vastse Kuustesse, see oli seitse kilomeetrit eemal. Ja ma mäletan Kiidjärve, lapsed. Me käisime seal jalgsi koolis igasuguse ilmaga, talvel sinna ja, ja me olime varem kohal, kui seal kohalikud õpilased. Õpetaja kiitis meid alati. Ei üks talv olime ikka internaadis ka, nyyd nädalaks jäi, jäime nagu klassiruumi toodi Madridist sisse ja ja, ja no väga tuletas meelde paunvere toodiuma söögikotid. Iga lapsevanem pidin nädalaks ajaks kotti tooma ja siis eks kokatädi keetis meile toitu, jah, tuulemäel käisime õhtuti suusatamas ja üks õpetaja Freiberg väga tore õpetaja, hukkus saksa ajal. Ja temal juba sokutas mind raamatute ja luuletuste juurde. Millegipärast sokutas mulle ikka õhtutundidel, kui selle petroolilambiväelase lugesime, sokutas mulle luuleraamatuid Koidula jutt ja erituste Henno ja meeldis väga ja sealt mul on see luulearmastus, niiet et vanem, aga luulelembeline selles mõttes, et hiljemgi koolinoorte olümpiaadidel luuletustega sain ka esikohti, nii nagu lauluga kihid vaheldumisi. Ma lugesin Smuuli mälestusi isast. Kas te olite niisugune korralik õpilane, vanematel teiega probleeme polnud? Ikka oli üks, üks tore, tore, nii see lause on mul jäänud meelde, mis mulle mamma on öelnud, et et ükskord seal esimeses klassis oli mind ikka see koolis käimine nii ära tüüdanud, et ma olin palunud, et mamma, mine ütle talle, et ma tähendab, ta ei tule. Õpetajal. Kuidas teie pere sõja üle elas? Noh, ega meil erilisi vapustusi olnud, väike küla oli, naaberküladest küll oli küüditamisi ja, ja ärevad ajad olid ikka metsavendlus oli ju sealkandis ei saanud aru ja et mis siin õieti toimub, muidugi see kolhoosikord ja kõik, aga niisugust sõjategevust otseselt meie kandis ei olnud, nii et oleks nagu lahingutegevuse üle läinud või. Ja meie famiilist näiteks keegi sõjas ka ei olnud ja ja küüditatute ega, ega ka välismaale ei ole keegi läinud, need meie olime kuidagi vaikselt läks mööda see. No teie ema rääkis ikka, et kalmerist peaks konduktor tulema, oli vist nii? Teie tegelikult tulistasite, kelleks teie tahtsite saada? Oh, ma ei oskand millestki unistada. Aga muidugi segan doktorit ja huvitav, et te olete kusagilt selle välja kaevanud, jah, mamma ütles ja niimoodi, et konstruktori sead, riigi rõivas seal on ja prii sõit, et see on üks väga tähtis. Aga võib olla ka sellepärast, et mul vanemal õel Filmal käis kosjas kohalik jaama üle ja siis ma vaatasin, kui ilus läikivate nööpidega sihvakas valgepäine raudtee lane tuli ka sinna õele külla ja, ja küllap võib-olla veel see kah nagu natukene jah, raudteekonduktor oleks väga tore olla. Aga hiljem muidugi leivakott sai selga Tartusse õppima läksin, siis sattusin hoopis millegipärast õpetajate seminari külas, olime lihtsalt ärksad, naabrid ristis Tarja apriki Hilda Järvise poisid ja kes soovitasid poiged Sabeediks edasi. Ja mul on väga hea meel, et ma sattusin Õpetajate seminaris oli pärastsõjaaegne veel väga toreda vaimsusega kool, kus olid eestiaegsed, õpetajad Agupeeruna, Voldemar kliima, Anton ja Helga Kurm ja kasvanud ja kurvits ja väga tore niisugune õpetajaskond, kes mingil määral ja istutas miljonist erilist vaimsust. Väga tähtis on ikka kultuurne alla ja teadmisi omandada ja ja sealt siis hakkas minu esinemised kahju peale koolipidudel Jaan koha. Kadunud helilooja oli ka minu klassikaaslane ja see saatis mind klaveril ja sellelt esimesed laulud seal, kus rokiväli lagendikul. Ei, te olite üle koolipoissi. Jumal tänatud, et ma ise ei saanud sellest aru, võib-olla olingi. Aga ma ahmisin tõesti kõvasti isetegevust, tegin kaasa rahvatantsus ja Helju Mikkel oli minu esimene partner ja hiljem siis meie rühma õpetaja, Tanja. Ja näitemängud tegime seal Vanemuise näitleja Benno Mikkal juhendas meid. Mängisime näidendeid, isegi Platon kreetseti, ma olen ka mänginud selles tükkis jah, keda teie mängisite mängisin seda platvormis doktorit ja mina mängisin tenor trooti, Lydia, ta näeb jah, vat sobime te mängisite esimest armastajat. Jaa, jaa. Ja seal on stseen, kus isegi viiulit tuleb mängida ja matkisin seda viiulimängu nii hästi, et et hiljem see õppealajuhataja Jaan Värk tuli lava taha vaatama, et kas ma ikka ise mängis viiulit, aga lava kõrvaltops, viiul, õpetaja. Mis ta nimi? Värk värk? Silmis olete ka mänginud? Ei ole, ei ole laulnud filmise juunikuu päevades, Herele õitseb üks kord ainult aastas, tekitas segadusse hääl oli nii värskelt tuttav raadios ja aga mängis õpilaseks, võiks peda peda, üliõpilane, see oli väga populaarne laulu tol ajal. Ojaa jah, see oli Boris Kõrver, kirjutatud kaua aega oli Muhu kontserdite repertuaaris leivanumber isegi seda, aga rolli selles filmis ei pakutud. Ei, ma kuulsin küll, et jutt oli olnud isegi kevade filmimisel. Vot, Heiki Roots oli üks nii televisiooni režissöör, ta on nüüd ka manalamees, aga aga oli nagu juttu olnud, et õpetaja Lauri osas aga, aga natuke noor on, siis oli Merzin jah. Aga niisugune kurbade silmadega sõnas näoga kehtib, aga seda õpetajate seminarid ei lõpetanud siis jah, ei. See läks, see, see kaotati ära selleks õpetajate instituudis üle ja siis ma natuke õppisin instituudis ka, aga aga siis olid segased ajad nüüd 40.-te lõpus ja siis ma tulin, tegin keskkooli ära Tartus ja astusin hoopis ülikooli õigusteadust õppima ja prokurörina. Aga advokaadina mitte ja seega pooleli, seega pooleli ja muusika segas. Õppisin samal ajal Tartu muusikakoolis. Kuna noh, olid need koolinoorte olümpiaadil juba mind nagu orbiidile tõstnud, siin Tallinnas ka siit mind žüriis professor Arder ja Georg Otsa isa Karl Ots ja nemad siis rääkisid, et pojake, need ja et sul on küll väike hääleke, väga ilus tämber ja et kui sa koju lähed, et kust sa päritelt maatselt hitterva Hoietsessis mine vaata pilvi ja otsustad, võib-olla lähed sügisel muusikakooli ka. Ja nii ma tegingi, hakkasin siis tartus paralleelselt muusikakoolis ka käima ja vot ei jõudnud nii, et ikka mitut jänest püüad, ei saa ühtegi kätte. Kasu oli nendes kõikide, ma arvan küll jah, ikka ikka igast ühest olen saanud ja ja lõpuks ikka Just ja isegi konservatooriumi jõudsid ja, ja siin tulin jah, siis 55. aastal raputas siin nagu Tartu tolmu jalgadelt ja tulin Tallinnasse. Sain tööd selles majas vanas armsas raadiomajas raadio kooris kus kõik tolleaegsed, kes õppisid konservatooriumis muusikakoolis, Hendrich ruumiga, istusime kõrvuti ja Heino Kaljuste ja Arvo rattasse paja arvelt haugi ja lehte markiga ja nendel oli see niisugune hea kooliraha teenimise võimalus. Eks ta niisugune üks hüppelaud oli mulle veel selleks, et samas majas hakkas televisioon ju 55. aasta suvel ja mina tulin siia 55.-sse sügisel, nii et läbivoonika akna sain sisse uudistatud, kuidas seda televisiooni tehti ja siis, kui diktorite konkurss kuulutati välja, siis võtsin naljaviluks osa ja jäin sõelale ja hakkasin sisse diktoriks ja siis panite konservatooriumi ukse kinni? No mitte just päris kohe, seal tilkus ikka veel mittestatsionaarselt ka ja aga konservatooriumi kooli muidugi veel niisugune lugu. Kahju ületa muidugi pooleli, sest noh, kuskil haridus on väga tähtis, ma pean seda professionaalsust ja, aga ma ikka koolitusega häälekoolitusi sain, aga hääl oli küll väikene ja konservatoorium ju valmistas ette ainult ooperikaadrit, ainult ühel aastal tehti ära, et siis kui Heli Lääts Lõpetas kammerlauljana ja estraadilauljana aga mina jäin sellest rongist maha ja ja ma lihtsalt vaatasin, et oma väikest häälekest Ta ei lase lõhki puhuda. Ja jätsin selle asja pooleli. Muidugi kahju jah, võib-olla oleks minust saanud ka kammerlaulja ja ma ju proovisin Klenski aariadki ikkagi ja ja, ja Estonia kutsus mind operett. Paul Mägi lavastas ju Hoibergeri ooperiballi, pakkus mulle seal ühe väikse Subreti paar varianti, Silvia Horbiga. Tegin kuus etendust, proovisin isegi ava. Et võib-olla oleks, oleks läbi löönud, aga noh, seal kõik oleks, ta istus teile, see töö seal mõtte Toperetaks millegipärast vastu hakkas lasteaia, aga muidu saite hakkama, sain hakkama, isegi pakuti järgmist osa veel seal. Vello Viisimaa järgmises operetis ja, aga ma ütlesin. Ma tundsin, et ma forsseerinud seal oma hääd hääl tõesti ei kandnud. Ta on mul rohkem ikka mikrofoni ja võimetusega. Ja siis saite televisiooni diktoriks televisiooni täiturist ja diktoriks sattusin ametlikult 56. aasta esimesest jaanuarist olid siis Eesti televisiooni esimene meesti tor oma armsate kolleegide rutt Perametsa ja sina hida madissoo kõrval. Algul ma lugesin kaadri taga isegi esimest Aktuaalset Kaamerat, lugesin kaadritega tohutute fotode peale. Aga esimest korda ja me pidime kaadrisse tulema ning kõndisime seal praegu. Teater oli siis esimene stuudio. Kõndisime kaadrisse, väike kummardus. Tere õhtust, lugupeetud vaatajad ja pärast seda, kui seda leo Tautsi ava marssiva käis, siis hakkasid nagu. Tsirkusehobusel ninasõõrmed, värelev nüüd peab astuma varsti sinna kaamerat, et tared lagedaks te kirjutasite, ise kirjutas keegi teine, mida te pidite ütlema, toimetaja kirjutas jah, tookord veel nagu ei usaldatud, aga hiljem hiljem siis ma hakkasin ka ise juba tegema saateid ja reporterina juba proovisin. No te olete niisugune naerusuine, kas tol ajal ekraani naeratades vaika tohti sai? Veidi tegema vägade sisenema, troosti seik? Vahel ikka nalja sai, siis? Ikka naeratasime. Kas teil apsakaid juhtus või? Päris alguses küllap juhtus, küllap juhtus, aga ma eriti nüüd iseendaga ei mäleta, aga noh, televisiooni suhtes seal igasuguseid asju, kui kui ikka noh, karistati, et kui esimesel ära lõpeb, siis vaikselt ning ära ja ükskord siis kui kadunud ott Raukas lõpetas oma laulus võttis kingad ära ja vaikselt astesse selle kõik kaadris näha, kui ta läks rõngad käel ja. Tema sai arutajasinov raadios mikrofoni ees on tihtipeale näha, kas diktor olla oli uhke, jahe, oh ei saanud aru seal midagi, et seal midagi uhke või aga hääli küll huvitav, huvitav kogemus oli. Ja hiljem kui sai noh, juba nagu reportaaže hakatud tegema ja saatejuhina varsti tuli ju Entel-Denteli ja kus sai ise improviseeritud ikka ja see oli väga huvitav kogemus. No see, et te olite pidevalt ekraanil eksi, aitas teie lauljakarjäärile kaasa ka, te olite kogu aeg nähtav. Võib-olla ka seda jah. Aga no paralleelselt me hakkasime nagu lauljana ka ikka juba televisioonis juba Laansoo ansambel hakkas juba ekraanile tulema üsna tihti ja. Jaa, jaa. Muidugi raadio raadio olen, ma pean ikka ka suure sügava kummarduse tegema, tema ikka tõstis mind esialgu nagu vabandust väljenduse pilpa peale, sest oli vist üks üks vana-aasta õhtusaade, kus esimest korda ka lasti minu häält ja isegi küsiti, et kellele see hääl kuulub ja ja niisugune küsitles ja keegi ei arvanud ära, tuur, hääl tekkis äkki raadiosse. Mis laulud need esimesed olid, mida te raadiost salvestasid? Aitäh need olid mul meeles, need Laansoo ansambliga üks itaalia laul, esimene kiri. Ja mis, miks nii mahe on tuul. Ja muidugi ühed esimesed olid ka sellest filmist, mis parajasti Tallinnas jooksis soli tänava serenaad, kus Viggo Doriaani laulis kõik need bella belladonna ja hoonegeeriturti vält haistma Liidia. Need hiljem distallatud laulutellabitsiniina ja luts Ella Lazzarell volare ikka rohkem sinna itaalia kanti, mul nagu see nokk hoidis, sest see põlistas kantsoone Italyana. Kui te neid esimesi lindistusi praegu kuulate, kuidas te hindate noore Kalmeri esinemist? Pole neil viga midagi palju värskem ja, ja kantileensem ja ja noh, hilisem, võib-olla mulle üle ka algul on ette heidetud, et liiga magus oli need hääbeline liiga lüüriline, et võib-olla isegi nagu väga naiselik isegi või. Aga no mis teha, see ellurism tõesti lihtsalt imbusid sellest lüürikast. Ja eks ta, eks ta otsis väljend tõstagi hiljem tulistada mehisust isegi hääletämbrist juurde paritonaalsust ja et hääl mingil määral arenes kindlasti. See on Mees aga no miks vaid? Kus on? Vaevalt. Satoonu. See on Vaevanud. Uno Loop ütles persona saates, et teda on elus väga palju aidanud Uno Naissoo, kas teil on olnud ka keegi hea nõustaja toetaja? No eks neid oli ikka muidugi ma kõigepealt nimetaksin Emil Laansoo tema muidugi kõigepealt Ta otsis ikka repertuaari ja ta tabas ära, mis sobib sulle sinu, ütleme, tämbri leia sinu ulatusele ja aga muidugi kõik helilooja Arne Oit ja kes hakkasid kirjutama ja tegid märkusi, Naissoo samuti. Ja väga huvitav niisugune kolleeg oli Aleksandr kes samuti väga palju noori lauljaid tõi esmakordselt küll raadiosse ja televisiooni. Temaga me käisime seal Moskva festivalil. Metronoom oli ansambli nimi, Räbov oli selle juht ja kunstiline patroon oli Uno Naissoo ja seal mängisid siis niisugused mehed nagu Hillar Kareva, Uno Loop, Kalju Terasmaasaamal, Saulus venda, Tammann, meie siis heli Heli läätsega olime solistid ja ikkagi noh, seal tase oli ta, mis oli, võis vaielda, aga ikkagi rahvusvaheline konkurss, rahvusvaheline žürii oli, ma mäletan, Michelle kraan oli žüriis ja Hutioossoff ja seal me tõime siis hõbemedali ära need. Ega, ega me olime ikka päris uhked selle üle, ega me seda päris vaikide maha ei saa. Üks mu tuttav, kes käis kunagi Irkutskis Eesti kultuuripäevadel, ütles, et Kalmer Tennosaar oli kõige populaarsem mees tol ajal nende delegatsioonis, et teda võeti vastu nagu kuningat. Millega te siis selle vene rahva südame võitsite? Jah, Irkutski dekaad on mulle ka meelde jäänud, tõesti üks üks niisugune paremaid ma ei tea, laulsin niisugust vene laule nõndanimetatud nõukogude laulud, millele võib-olla praegu suhtutakse kuidagi nii põlastavaltlejana nägu, krimpsu tavalt aga nende hulgas oli väga ilusaid laule väga südamlikke ja ma pean ütlema, et ka nende sõnad olid väga inimlikud ja ja kui eestikeelse tõlke tegi Heldur Karmo, no siis ta alati vältis seda propagandat, istliku või mingisugust sotsiaalset sõnumit, seal tegid nad väga humaanselt inimlikuks. Irkutskis jah, oli tõesti üks kõrghetk, siis seal oli ka Georg Ots, oli. Ja Georg Ots natuke nagu, võib-olla tegi vea. Ma ei tea, kas sellest nüüd rääkida ka sellega, et ta liiga rippus oma hiilonak ahela. Ja teate, rahvas paneb seda tähele, et ta nagu võib-olla suhtles vähem rahvaga. Aga mina olin kuidagi avatum, Kasel lastega mängisin ja ja nüüd metsameestega ühel staadionil. Suhtlesin aga võib-olla võib-olla see aga, aga noh, üldiselt läks meil kõigil seal hästi. Aga ma ütlen, näed, ega vene publik ja eriti siberi rahvast on ju väga südamlik ega Siberisse ei ole süüdi kõiges selles, milles ütleme, süüdistamine, et ta on meile nagu ainult selle purunenud saatuste sünonüümiks jäänud ja vangilaagrite ja aga Siberlani ise on hääletult südamlikke vastuvõtlik ja. Nii et selles mõttes minu lihtsalt laulab, ma laulsin seal kurgaanil ja niisugused südamlikud laulud, võib-olla sellega kretsin. Te, olite populaarne Soomes? Soomlast jah, võtsid ka päris omaks. Mõnedki ütlesid seal, et osaled Georg Otsa mantlipärija, aga muidugi sellest sellest ma olin kaugele seda lubanud, mitte neile öelda. Aga soomlased märkasid ja hakkasid saatma ka laule. Toivo kärgija. Esimene mees oli, kellega me tuttavaks saime püries Ungeren, õigemini kirja teel. Meil oli televisioonis ju ka kunagi Soome saated ja Soome teadustaja kuulutaja väga šarmantne naine. Aune lahtempera aitas mul siis kontakti leida pärja sonkreniga. See hakkas mulle laule saatma, aga kui me pääsesime juba esimest korda ta Soomes oli vist 62. aastal Naissoo ja Kalju Terasmaa, Eri Klasiga siis saime tuttavaks juba Erik Lindströmiga ja Rauno lehtisega ja Ozzy Runnega, Jaakko Puriga hiljem Toivo kärki oli väga südamlik sõber, mullustes saatis laule ja nii et nendega oli tõesti väga tore lävida ja nad aitasid väga palju meie selle žanri inimestel nagu ka pääseda natukenegi rahvusvahelisele orbiidile. Soomlased on teid isegi au täpsustanud. Ja ah, kui te nüüd meeles peate seda minu viit viimast juubel hea juubelit, siis tõesti mul oli ka üllatus, et et oma vabariigi valitsus nagu ei ole hellitanud sellise tähelepanuga. Aga soomlaste ja soome kultuuriministeerium millegipärast ma ei tea, kes seal küll, kes seal küll sellele kaasa aitab, kuidas, aga aga märgiti ära ja minu nagu kultuurisidemete edendamine. Aga eks see algas ju hõika muide raadiot, et Sävel sillaga labori Visaga ja talita toredad saated ja neid sai tõesti algusest peale kaasa tehtud. Eks need oled kõik seal kusagil kirjas ja nendele meele. Nii et seda lauljatööd ja televisioonitööd tegite paralleelselt, kuidas te jõudsite? Jah, ega see kerge ei olnud seal televisiooni kolleegid olidki vahel üpris nii vingene hauge, kui ma jälle läksin, ära kõla kusagile kast rollile ja Moskvast isegi Kultuuriministeeriumi tasemel, jälle paluti pikendada minu kas trolle sealolek Lonstormi orkestriga, kes mind kutsus oma agastrollidele ja seal anti või orkester ja nii et ega nendele kuulge ei olnud minuga seal jah, aga no Natalja kannatasid ikka ja oma ikka televisioonile ka midagi andsin ja hiljem kui ma nagu noh, kas trollidest nagu eemale jäin ja siis ma ikka pühendasin televisioonil rohkem ja ja tegin niisugust sarja nagu helijälg ja niisuguse missioonitundega just tahaksingi jäädvustada eesti lauljaid, kolleege, ooperilauljaid just, et kes on nagu no sellest tunnustusest ilma jäänud ei ole neil rahvakunstniku tiitlit ega midagi, need sarjad juukseid, rahvakunstnikud käik, aga aga näiteks mul on väga hea meel, et ma sain salvestada niisugused teatri lauljad Vanemuises nagu Johannes lükki. Helend Peep, Endel Laimre, Evald Tordik ja need on kõik seal salvestid, noh kuivõrd hästi ma neid nüüd muusika ütleme teaduslikult seda oskasin teha, aga vähemalt on mingi materjal olemas videoteegis. Salves ja paljud, ma sain veel kätte elavatena. Elsa Maasik haarab Pärna ja isegi viisima. Rootsist tõime siia, tekib ei vabandust, Rootsis salvestas ja Normet oli minu kaasautor ja Riina Reinikese tõime siia ja nii et üht-teist on ikka televisioonile ka jäetud. Üks kuule just küsibki, et kes on need säravamad isiksused, kellega te olete elus kohtunud, kes on teid sügavalt liigutanud? Palju muidugi väga huvitav kontingent olid kosmonaudid, kellega ma nagu sain need käega katsuda kõiki neid Gagaarinit ja there's hoovad ja ja German Titov lausa nagu, nagu sõbrunes käis paar korda isegi külastasin Tallinnas. Noh, jumal, neid inimesi on palju ja on neid ütleme, prominentide hulgast ja kuulsuste hulgast, keda on nähtud nii-ütelda käegakatsutavas ulatuses, näiteks Norra kuninga tuulafiiendat nägin silmast silma võrdlemisi lähedalt, kui Bizleti staadionil Ants Antson sõitis veel oma uisuradasid ja või siis pits drugse karikaturist, piits trupiga istusin ühes kohvikus Kopenhaagenis või. Või siis nendest helijälje tegelastest, kellest ma saadet tegin. Naan, põld näiteks väga huvitav professor, kes nüüd ka manalamees juba ja viisima ja Reinar veinike ja ja Elsa Maasik, jaa, jaa. Aaro Pärn ja seal need lauljad, aga samuti ma pean ütlema lihtsalt lihtsat inimest, maarjamaal on väga südamlikke kohtumisi, olgu nad siis tõrva, laululapsed või või Võrumaal, põllumehed sealt navi külast. Viimane sügis käisin külas Jaago mäe talus. Aga toredaid istumisi on olnud ja niisuguseid niisuguseid lõkkesse vaatamisi ja, ja oma koduski kalju vahele on vastu võetud väga palju sõpru ja kadunud Tarmo Pihlap. Alles hiljuti lugesin külalisteraamatust kirjutas mulle niisugust read, et nüüd ma tean, miks kalmerni lüürli teha. Kui ta oli käinud kaljumäel. Nii et jah, toredaid inimesi on läbi käinud ja. Te töötasite televisioonis 35 aastat, te olete öelnud, et need Entel-Denteli ajad olid ühed meeldivamad ajad. Ja no see oli väga armas, niisugune mälestus. Kuidas ma sinna sattusin, ma ei tea, kolleegid. Ülle Puusepp, jaa, jaa. Tiiu Vahi vist katsetasid, et proovime Kalverit saatejuhina, lastest laulusaates viisitalt mind siis ühte lasteaeda vaatasid, kuidas ma et lastega suhtlen, mängin ja, ja siis nii ma sinna sattusin ja väga tore töö, tõesti. No vot, see oli improvisatsioon seal külje alt midagi ette kirjutatud. Ja see oli ju mõnes mõttes ka koolmeistritöö jah, isegi pedagoogika uurimisinstituudis otsiti meid üles. Kuidas teete neid nii teaduslikule alusele? Kõiki esteetilise kasvatuse printsiibid on järgitud. Ei tea sellest midagi, et me teeme nii intuitsiooniga, kuidas meil seda käsib ja lustib. Nii et ükskord näiteks meil oli ison saade, kus oli Eino Tamberg, meil oli igas saates mõni külaline, helilooja Eino Tamberg on külas ja ma ütlen, et Heino, istunud klaveri tahad. Ma jutustan sulle ühe loo, et näiteks jänkud tuleb kapsaaeda, päike paistab. Aga siis hakkab vihmatibutama. Jänku on kurb ja kapsad metsa tagasi. Ja teinud ära nii kiiresti, räägi, kuidas oli jänkidel paar tyhi kõps kõps klaverile akordid, päike paistab, sillerdavad Arbeedžod jumala lapsed ümber klaverid, Nad hakkasid nägema seda muusikat. Vaatasin, kuidas lastel silmad särasid, ägid seda, kuidas see jänku ja muusika kaudu. Ja võib-olla sellest see esteetilise kasvatuse printsiibid läksid paika, nii et koos mänguga ja muusikaga ja jaa, istutasime lastesse võib-olla midagi ilusat hinge ja mul on väga hea meel, et see, see seeme ei langenud mitte kalju selle pinnale. Lastesaated, laste laulusaated on väga jõudsasti arenenud ja praegu noh ta on taimelavaks isegi Eurovisiooni lauluvõistlustele. Väga toredasti on see asi edasi läinud, mille te abiellusite Kalmer esimest korda. Ma ei mäleta tõesti, scroll ikka üle 30 vist juba või nii, et mamma ikka, LM Amin, manitsused, Messaoodad siin nüüd Latsu jääva sul hallade, et. Kust te Sirjega tutvusite siis Sirjega tutvusime Kaag dekaadil ja tema oli siis just teinud oma filmi jääminek mis oli ka dekaadi programmis ja see oli Moldaavias ETK-d. Ja siis ma nagu märkasin ja see oli meil esimesed kontaktid ja olin armukade, kui sa seal suhtles moskva nende näitlejatega ja aga, aga lõpuks ikka tuli mulle olite pidevalt ratastel ja tema oli siis lastega kodus ja nii see läks ja seal roosa lakk ikka vahid. Noh, nii see läks, aga meil on väga ilusad mälestused oma kooselust, praegu saame väga hästi läbi. Teil on väga ilus traditsioon, igal jõuluõhtul saame kokku tema pool lastega ja lastelastega ja see on juba neid aastaid kestnud. Väga tore. Toredad kohtumised. Kas te olite pärast Sirjest lahkuminekut tükk aega veel vaba mees või? Ega ma palju ei olnud, natuke olin vist ja natuke olin võrdlemisi võrdlemisi kiiresti siis abiellusid õues ja. Ja teie praegune naine Aili on ka muusikainimene haljon, muusikaõpetaja, jah, ta töötab vanalinna koolis muusikakoolis muusikaõpetajana ja siis meil on üks tütar Teele, see on ka juba 13 aastane, sirgub juba neiuks juba probleem, poisid juba helistab ja. Nii et nii see läheb, tema mängib viiulit, enam ei mängi, mängi, jaajah jättis musse keskkooli pooleli, sellepärast et vot ta on muidugi ütleme, et andekas tüdruk ja musikaalne. Aga sellest püsivusest vist ei puudu natuke ja ja me ei osanud nüüd nii sundida ka väga, sest see on, kas tülgastus tekib ja ja muusikakeskkool on väga unikaalne kool, aga, aga minu meelest seal on niisugune kõva ikkagi tamp, et sealt valmistatakse ette ainult tippmuusikuid. Ja, ja võib-olla noh, muidugi hea oleks, kui see tagataskus oleks viiulimängu, kus, kus ka ja, ja musikaalsus, aga aga ilmselt jah, temale see istuvad, need, ta tuli sealt ära ja, ja praegu siis õpib Mustamäe gümnaasiumis. See on inglise keele kallakuga kool ja on väga rahul. Istub juba internetti tagasel sõpradega Kanadast, kus tal suht suhted ja surfab inglise keeles. Kui teil televisioonist ära läksite, pensionile jäite, siis te olite turmamees. Sakkeerisid natuke andsin, andsin oma heale õpilasele Vahur Kersnale kvandi hamba vahele, saime mõnitada televisioonis. No sellega oli jah niisugune lugu, et ühelt poolt rünnatage mingisugusel määral protest, et noh, näete tuttava oma kultuuriinimeste eest hoolitseda nii palju, et noh vääriline pension võiks olla, või? Teise foto, kus sa ikka lähed, sõber oli veel seal direktor ja valin seal pealiku ameti, seal sirutasin, palkasid välja palgalehti ja ja jagasin varustust ja. Aga, aga ma pean ütlema, tore, jälle kogemus oli niisugune suhelda ka. Ettevõtte rahvaga või kust lausa toodangut tehakse ja lihtsate inimestega ja ei, see ei jooksnud küll mööda külgi maha, et see oli tareperiood ei kestnud kaua aasta-poolteist ja mis osanalid? Nii täna tuli veel siin küsimusi teile, loeme siis neid gaasid, veel küsitakse, mis on teie nõrkused? Nõrkused oh jumal, eks neid tuleb palju. Võib-olla niisugune liigne usaldamine ja kergesti raskustele allaandmine, võitleja natuuri vast ei ole ja kergesti heldin ja jaa, jaa. Pisar tuleb silmi ja nagu tänagi märkasite oma armsast kolleegist pihlakest rääkisin ja teistesse disele. Liigne heldimusega. Neetud nõrkused võiks olla tugevam ja mehised. Kakelnud olete kunagi? Vist küll ikka. Isegi oma parimate sõpradega trossiga näiteks pidi kohe kallale või? Luika vist jah, natuke rusikad lendasid. Pärast naiste pärast ikka naiste jaajaa. Ta tahtis meelsel Kiievi reisil ühte ilusat Kiievlannakul üle lüüa ja säält vis tekkis. Operalt õppisime ära. Kas te viinamees olete ka elus olnud? Olen ikka ei saa salata, eks ole siin muresid uputatud küll, kas te pidulauas kipute laulma ka või, või tahate ära unustada, et te olete laulumees? Jah, siga siis hästi ei taha, aga noh ikkagi ju, sunnitakse Kalmer võtta üles ja ja, ja vanasti need nõndanimetatud süldipeod olid Tartu Rat või siis siis tuli ikka mängida seda eest lauljat küll ja küll nii et kõik need rahvalikud laulud olid ikka käpas ja ja väga toredaid niukseid ühislaulmise on olnud nii et. Ega sellest ei pääse ikka siiamaani, jah, kui seltskonnas tuleb ikka mõni laul üles võtta. Millal viimati tantsisite oioi? Ta peab mõtlema sõbra Kuslap juubelil vist. Mis tants kõige paremini välja tuleb? Valss ikka jaa. Jothanko mulle meeldis. Aasta oli päris pärisse ealisi parketi, lõvi oli koolipidudel, ma tantsisin päris hästi. Kas Dylan madega on vedanud? Ma ei ütle midagi nende kohta halvasti. Praegu näen ma muidugi väga tore inimene, ta on Türil. Türi on ju aedlinn, aga ilus aed on tall ja ta on üsna rahvakunsti meister, väga hästi koob kangaid ja väga lugupeetud inimene seal justama käsi tõepoolest. Nii et minu lugu pidada. Kui ma saate alguses küsisin teie käest, kuidas te elate, siis nüüd saate lõpuminutitel, küsin ma teie käest, kuidas elab teie lihane vend Boriss Jeltsin. Kartsin, et sellest me ei saa üle ega ümber. Eva, ma räägin selle loo siis veel ära, kuidas see, kuidas kumu tekkis, on meil olemas üks väga tore ajakirjanik võib-olla, kelle nime ma jätan anonüümseks, aga tema on peale selle, et on tubli ajakirjanik, on väga aus mees ja tema tuli minu juurde, ütles, et Kalmer, et kas sa oled nõus, teeme vana aasta Ekspressi numbris ühe niisuguse vahva pilaloo, et et kuna sa oled Jeltsiniga natuke sarnane, enne seda oli ilmunud Eesti Ekspressis pilt kaks tilka vett. Pensionär Jeltsin ja president Lennart. Umbes nii. Jah, ja ma ütlesin, et oi jumal, et mind on küll piisavalt juba manitatud eetris, et kas on vaja seda, ei, et ma näitan sulle ja et teeme ära, mis ikka, et see on noh nali, nagu ikka tehakse vana-aasta õhtul või esimesel aprillil pass tahtis ja ka teeme, siis ma näitan sulle ka, et enne kui trükilasen ja ta oli nii aus mees, helistas mulle, et mul on see lugu nüüd valmis, et ma tulen sinu juurde, vaata, viska pilk peale. Ma lugesin läbi, vaatasin päris huviga, seal on kirjutatud, et ta ei ole pärispilaet, on isegi niisugust ajaloolist tausta ja niisugust teaduslikku materjali seal põimitud ja ja ühesõnaga, andsin talle siis niisuguse rohelise teed lasteaia, siis läheb. Ja muidugi noh, see lõhises hirmsaid laineid jah, mulle hakati helistama lihtsalt seal inimesed Räpinast ja et oi, kuidas su vend ikka Albert küüditati Venemaale, kuidas tal need sõrmekese jäid vaguni vahele ja Jeltsinile kaks sõrme ära. Kuidas siis seal lasteaias venestati, talverdist tippuris ja nii edasi ja tõesti, kallid kuulajad, see olin Ali vana-aasta õhtul nali, nii et ei ole mingit venda ega ega, ega Jeltsiniga mingit sugulust. Kalmer, teie elus on olnud kõike, mida võib üks inimene tahta. Kas on midagi sellist, mis on jäänud tegemata, mis aeg-ajalt hinge vaevab mis oleks võinud? Olla hinge vaevab muidugi kõigepealt see, et ma ei lõpetanud oma muusikaõpinguid. Konservatoorium ei oleks pidanud ikka ära punnitama. Et selle peale ma mõtlen alatihti, et oleks võinud rohkem ikka professionaalsust arendada. Kusagile nagu lauljanna pürgida rohkem. Et oleks võinud rohkem lindistada, võib-olla rohkem plaat teha, aga muidugi noh, ärme unustame see aeg, kus me elasime, need võimalused olid väga väikesed. Olime Soomes kunagi ja, ja Eerik Lindström pakkus võimalust, et Kalmer, teeme plaadi, et sul on väga tore mikrofonihääl ja. Aga ma ütlesin, et ma ei tohi, ei tohi seda teha. Uno Naissoo riskis ja tal olid suured pahandused. Tähendab, vingi vaevab see, et muusikaõpingud jäid pooleli. Mis veel vaevab hinge? Võib-olla ilmas on vähe head tehtud. Kuigi minu heategu seisnes selles, et ma ikkagi oma lauluga äratasin inimestes võib olla väga palju ilusat ja, ja pühkisin ära mõnegi murekortsu, võib-olla nende palgelt Jantsin jõudu või energiat nendele edasi rühkida ja oma igapäevases elus töös. Aga kõike seda oleks tahtnud nagu rohkem teha ja muidugi oma perekonnale oleks pidanud rohkem pühendama rohkem aitama oma lapsi, kaadrit, Liinat ja ma loodan, et ma jõuan seda veel teha. Keskööprogrammis Persona ajas Kalmer Tennosaarega juttu Marje Lenk. Saade oli esmakordselt kavas kolm aastat tagasi.