Tere, head kaasmaalased, tänasid eikellegimaalaulud, laulab meile ja ka meelioni muusikat, mängib selles meediani muusikatunnis üks õige iseäralikke isepäine ameeriklanna, tema on piisavalt kuuluse, parajalt kummaline pianist ja laululooja tuuri Eimesson, tema nimeks. Minu nimeks on Tiit, kus mets? Mina katsun sellest veidrast võluvast veidi vastuolulisest väga produktiivsust parasjagu probleem Mootilisest populaarmuusika loojannast kõnelda, mida tean või oskan tema laulude vahele. Esimene laul on võib-olla lausa sobivalt Kolmapäevane laul, vend ja tema nimeks välismaakeeli. Kolmapäev on see meie moodi. Seesugune lühike kolmapäev oli see välismaakeelne vendluse tiimile laulis meile Mairo Ella neimas ehk esinejanimega tsureimas. 1990.-te algusest järjest järjest tuntum järjest armastatum oma Austrias konna hulgas ja üha enamate kuulaja mõtteni jõudnud Ameerika laululooja alla. Klaverimängija ja laulude ise esitaja. See on üks omamoodi tädi, praegu küpses eas parimas loomias naisartist, kelle loomingu puhul paljud asjad nagu tundub mulle rumalale mees inimesele ei ole just nagu päriselt, nii nagu nad pealtnäha paistavad. See lühike kolmapäev kestis kõigelt kõigest kaks pool minutit sisaldas endas ometigi nii mõnegi kotkalennu Girongi sõite, jalgsimatku purskkaevusid Vaksalite ääres ja muid huvitavaid ja, ja tavalisemaid ebatavalisemaid asju, mis see kõik kokku pidi tähendama, ei ole alati toorjäime see lugude ja laulude puhul päris kerge aru saada. Too lugu, mis kuulsime, kolmapäev oli osa ühest poolest suurest muusikalisest rännakust sest väidetavasti on kogu too plaaditäis laule, kust kolmapäevgi võitud võetud plaaditäis kannab nime skaalast Swook ehk Scarletti jalutuskäik või jalgsimatk või kuidas seda tõlkidagi ja kõik see olla justkui mõeldud kujutama ühe naise kujunemislugu ja selle laulu albumi kujunemislugu. Ja need kujunemislood ja retked jooned. Nii nagu näitab juuresolev kaart, kulgevad kõik risti-rästi. Ja põhimõtteliselt käänulised kõveriti mööda Ameerika maad mööda Ameerika Ühendriike. Too leemes sai Ameerikamaal tuntuks nii nagu Euroopaski pist jõudsime seda öeldagi juba 1990.-te aastate alguses, Sto sooloartistina. Eespool aga on selle naisartisti eluloos nii imelapse aastad, noore andeka klaverikunstnikuna, kui hästi kummalised aastad pop-metal'i ansamblis mängides. Ja kõik see kuidagi mahub ära väga erinevate kultuuritraditsioonide keskmesse, mis ristuvad või põimuvad tema perekonnaloos. Bolton tuli esimese emapoolsete vanavanemate seas voolamas ka Ameerika põlisasukate ehk irokeesid indiaanlaste verd. Teisalt on seal euroopa geene ja kolmat pidi on tema kasvukeskkonnas siis ümberringi olnud nii hästi kristlik traditsioon kui hästi põlisrahvaste mütoloogia. Ja nõnda siis on tuul, jäime lugude ja laulude puhul tema küpsemas loomias juba nõndamoodi, et, et kõik laulud ja lood ei olegi justnagu need, mis nad pealtnäha on. Vaid igale poole on ta ümber pununud nii hästi arvutivõrgus oma ajaloolise mütoloogilise kultuurilise tausta, kui hästi lisanud heliplaat pättidele kõikvõimalikku muud materjali. Ja aeg-ajalt tundub, et ühe ja sama helialbumi laulusid laulavadki väga erinevad isiksused. Doreemiasse ei väsi rõhutamast, et igal inimesel on mitu mina rohkem kui üks kindlasti. Et igal isiksusel on mitu tahku, mitu palet ja et need kõik tahud ja valged omavahel ühes inimeses rahumeeles ehk tasakaalus kuidagimoodi eksisteerida saaksid peab nendele kõigile mingil määral väljendusvabadust lubama. Mulle tundub juba endalegi, et see kõik oleks võrdlemisi segane ja imelik jutt. Aga teate, imelikumalt ei ole ma tundnud end ammu ühest muusikust populaarmuusikust. Saadet kokku kuulates ja lugedes katsume selle looga kuidagipidi tasapisi edasi minna ja ega tegelikult imelikke olukordi, kummalisi tegelasi ja juhtumusi saab siin olema praktiliselt igas laulus, mille toore meie laulab. Järgmistes lugudes tulevad ettetegelased nagu, nagu isalt sebra ja proua krokodill ja isand sebra triibuline Soesswee. Ja siis tulevad veel mõned muud jutud ja juhtumised, nagu nagu kahtlemata inimsuhetest ja oranzi värvi ihu põhjust läheb ka juttu ja seda kõike kõigest järgneva nelja poole ehk kahe loo jooksul. Selline lugu siis viimane kraps lugu esitatud koos iiri noorema põlve laulja Damien Rice'i ka tore lugu sellest, kuidas inimsuhetele mõjub olulisel määral oranži värvi ihupesu või nii on see asi pealtnäha sõnade järgi näpuga rida ajades, mis seal sõnade taga veel võib-olla on. Too räime saab alade puhul nagu eespool korduvalt rõhutatud ja seda ei saa liialt rõhutada, mitte seal alati parasjagu vaieldav ja, ja vahel ka huvid vahel tõesti hämmeldame segadusse ajav, mis asja see tädi küll räägib, laulab tädi, räägib, laulab enamasti sellest ja ei väsi kommenteerimast oma muusikat selle koha pealt, et nii nagu meie kõigi eludes, ütleb ta. Nii, ka tema muusikas on olemas rohkem kui üks reaalsus. Me võime ju teha näo, ütleb ta. Et kõik ongi ümberringi täpselt nii, nagu paistab, aga tegelikult on reaalsus palju, see tähendab, too oli esimese puhul, et ta jätab endast siiralt mulje kui kellestki, kes usub iga hetk. Et kahtlemata meie kõrval olemas kõikvõimalikud haldjad, kud pliidialused, härja põlvlased, head ja halvad vaimud. Ja nõnda siis reaalsusi mitte üks, vaid mitu reaalsusi mitte üks, vaid mitu on kindlasti ka järgmises loos, mille nimeks on Jekis Struensee ehk tšeki tugevus või jõud ja mine tea, kõigi teiste tegelaskujude heas, on võib-olla selles loos tõepoolest ka Ameerika poliitilisest ajaloost teada üks kurvema saatusega Kennelitelaisi kliin Kennedy, see ei ole võimatu. Aga ei ole ka päris kindel. Me läheme Doreemiase looga edasi. Öeldes vaid selle loo ette seda, et kui tšeki Strent olekseid palasid, milles orkistratsioon, ohtrad, viiulid ja Kelblyeraliseering mängivad olulist rolli siis on täpselt sama olulisel kohal klaverisaade klaverimängijaid, kes populaarmuusika kas tegevad ja väga populaarsed on ülemaailmsel areenil on ilmsesti tooreemiaste poolest üks paremaid pianist. Ja tema on oma pianistikarjääri kunagi alustanud klassikalises muusikas. Viie aastasena said ameeriklanna osariigis Ameerikas piibli konservatooriumi stipendiumi kõige noorem õpilane, kes kunagi üldse stipendiumide võrdlemisi mainekas õppeasutuses. Aga juba varateismelise seas oli tal klassikaõpingutest küll, sest huvitava hakkasid rokkmuusika ja Led Zeppelin. Aga toda rokilemmikut järgmisest palas võib-olla kõige kergem kuulda ei ole. Küll me võime kuulda toorjäimise lugudes väga paljusid naisatist ja tuttavaid hääli, olgu need siis ettekavatsetud või juhuslikud sarnasused, aga nimede nimetamise nii tolle kandi pealt jõuame ehk selles saates hiljem. Vaikse klaveri kilksuga lõppesse pala, mis kandis nime tšakis trend mida laulis stoori Eimes Ameerika lauljanna, kes esmalt sai ehk populaarsemaks Euroopas, sest 1992. aastal avaldati esmalt siin vanas maailmas tema debüüt Laat Eeeffkweiks. Väiksed maavärinad võiks seda tõlkida otseselt, no aga ta maavärinate taga all intsesti palju muidki tähendusi kasvõi seesuguseid, mis juhatavad meid toreimase laulusõnade ühte meelisvaldkonda, mida võiks kokku võtta Ta heliste tähendussõnadega, nagu näiteks sensuaalse erootikaAga kõneldes häälelistest kokku kõladest sarnasustest, millele eelpool sai viidatud, siis see, miks too oli eelmise tulek eikellegimaa sarja on mõnevõrra võiks öelda, viibinud. See on ikka jäänud selle taha. Et ennem on olnud olulisemad mõned teised naishääled, kellega MS evib teatavat sarnasust. Näiteks võib kergesti kuulda tema paladeski Bushi. Ta ise ei väsi rõhutamast, kui vägan talle meeldinud Joni Mitchell enam-vähem lapsest peale. Enam-vähem sealtmaalt, kus talle hakkas meeldima ka rokkmuusika Led Zeppelin ja kui väga tahta, siis mida elamu kuulata tori eimise hilisemaid 21. sajandi salvestasin, ei ole üldse mitte raske kuulda kokkulangevusi seesuguste naishäältega, nagu kohati isegi Pir tuntud Island alla. Aga miks mitte ka 1980.-te aastate lõpu Cheinsaib ERR-i või 90.-te lõpu poole madonna aga kõik need hääleliselt sarnasused ja lugude ülesehituse struktuuri kokkulangevus, et kohati on ilmselt lihtsalt osa ühest suuremast traditsioonist naislauljate laululoojate traditsioonist, kõhu Doreemias astus ilmselt üsna väärika esindaja alla 1900 üheksakümnendatel. Me läheme edasi tollesama kümnendi 1990.-te paladega ja ka uuematega selles saates ja tegelikult põikamegi nüüd uude, 20 esimesse sajandisse, koostori viimase ja, ja kaladega kalad mõistes. Kalad nagu horoskoobi, kalad, seesugused kalad. Ilmselt kulub ära nii mõnigi sõna nende muusikaliste metamrhooside seletuseks, mis vahepeal eikellegi eetris aset leidsid. Laul on olnud üks ja see sama. Need on kaks erinevat esitust, viimane esitus ehk töötlus ehk uus versioon toreimiselt ameeriklannale, kellest me katsume tema erinevate minade läbi selles tänases saates kõnelda. Eelpool kõlas lugu, millel nimeks on ainult LAV ja mis on populaarmuusika klassikapala alates 1970.-te lõpust vähemasti selle originaalesituses. Esmalt veel pool laulis seda, ansambel tantsis siin, nii nagu see lugu oma väga koheva õhulisel moel kõlas 1907 viiendal aastal ja väga populaarseks sai Tori Amos tegi oma versiooni sellest. Kreem Gold MannyEric Stewart'i kirjutatud laulust 21. sajandi algaastatest Andres välja terve plaadi jao materjali. Just seesugust materjali, mis pakkuski, nagu tema seda rõhutas meesartistide poolt kirjutatud meesartistide esitatud lauludest tema teistsuguses, ilmselt siis tunduvalt mõistlikuma lähenemise läbi tehtud tõlgendustes. Doreemiase seminismus kogu tema loomingus ja ka ühiskondlikes ettevõtmistes on oluline silmadeta ka tema enese poolt tihtipeale vägagi rõhutatud. Sest nii nagu seegi helialbum, mil nimeks ebatavalised tüdrukud streinslikel Köll on täis meesartistide loomingu tõlgendusi või ümber väändeid. Nii on ka toorjäimes väsimatult kõnelenud sellest, kuidas naised tema arvates on väga erinevatel perioodidel ajaloos väga erinevatel elualadel nii-öelda ajaloost välja kirjutatud. Seda on ta rõhutanud nii hästi oma arusaamades varasest kristlusest kui hästi populaarmuusika ajaloost rääkides. Ja nõnda siis esitas ta terve plaadi ja tosin laulu tema arvates meesartistide mehelikkust perspektiivist naiste kohta kirjutatud poplugudest. Tema arvates andis ta neile üksteistsuguse tundetooni lähenemisnurga ja nii-öelda õngvendas perspektiivi. Tegelikult kogu seda juttu ja kogu seesugust lähenemist ja kontseptsioon ei pruugiks märgatagi. Tahtsin lihtsalt kuulates, kui kogu seda tori Eimese seletusliku kommentaariumi sinna juurde ei teaks. Aga jah, mõnes mõttes tekitab see jutt nagu mõned muudki tema väljaütlemised, küsitavusi, kõhklusi ja miks mitte lihtsalt hämmingut too ei, mõtlesin low on tõepoolest seesugune pala, mille on kirjutanud kaks võrdlemisi vilunud laululoojat juba toona seitsmekümnendatel kreem kujul man eri Stewart. Ja tegelikult ei ole see otseselt mehe perspektiivist kirjutatud irooniline armuvalulaul naistest või tütarlastest. Tegelikult on selles loos tublisti irooniat eneseirooniat meeste eneste esituses. Toreimes küll, nagu võisime kuulda, jättis sellest õhulisest ja kaunist ja imelisest palast järele praktiliselt ainult skeletti. Aga tema tõlgendused. Nii sellest loost, muudest sel plaadil esitab siini Eminemi, Niiliangi kui ansambli Depeche Mõud mitmeid tuntud palasid väga omal moel on jah, need on olnud tõlgendamist väärt, jõus esitamist väärt ja tänu nendele tõlgendustele. Tänu sellele tuuri Eimes veenis saate tegijat kui interpreet tõlgendaja. No enda muusikagi sellesse saatesarja lõpuks suuremas mahus sigines. Me läheme edasi sealtmaalt, kus tureemjasele tuleb appi järgmise miniatuurne esitamisel. Väike gospelikoor. Ja lugu räägib millestki, mis taas on pealispinna all ehk sügaval sisimas või taon. Kena kelme kraps pala ja ometigi väga tumedatele teemadel. Fadel Lutsifer, Isa, Lutsifer ehk siis platsis olidki kohe tumedad ja kurjad vaimud selles loos. Vähe sellest, mitte ainult kurjade tumedad vaimud polnud selles laulus platsis, vaid seesuguseid laule kõnelesid õige kurjadest jumalatest. Selliseid on antud heliplaadil nimega poiss, koopele on ohtrasti peaaegu kõik kõnelevad teemal, kuidas süüta lapsukesi ohverdatakse kurjale jumalannale. Nõnda siis tore, jäime see helialbum nimega poiss, pele pole mitte kokku seatud teemal noored poisid ja ilmakuulus Brasiilia jalgpallur, vaid kuri-kurijumalanna Havailt väidetavasti vulkaanijumalanna, kellele ohverdatakse ümberkaudsete külade lapsi, seesugune koletislik teema ühe populaarmuusika albumi siduva teljele. Aga seegi on üks neid tahke, kus tori eimise rõhutatud feminiinsus end muusikasse surub väga mitmel tasandil. Ameeriklanna, kes on mitmel puhul salvestanud oma plaate nagu ka too poiss pele suuresti Euroopas, ometigi tema karjääri algusaastail, et seal oligi lugu selles, et plaadifirma Atlantic otsustajad, onud arvasid, et muusikaturul toona 90.-te alguses et ei ole nagu õiget kohta vähemalt Ameerikas seesugustele, pihtimuslikule laulule mida esitab üks näebs neiu punaseks värvitud peaga klaveri saatel vaideid proovita, kuhu kõigepealt Euroopas vanas maailmas on neid veidrikke küll, kellele imelikumad asjad menumuusikas meeldivad ja tõeks läks ja Tori Amos karjäärile hästi mõjus, et tema debüütplaat lid, lõhk väiks. Kõigepealt leidis heakskiitu vanas maailmas ja seepeale juba edenes tema karjäär pisut lahkemalt lahkemal plaadifirma abil ka uues ilmas Ameerikas. Nõnda siis üks väike muusikaline märk selle kohta, et Euroopal Doreemjasele olnud mitte lihtsalt pelgupaik, vaid ka heaks teiseks koduks. Sellest kõneleb muuhulgas minu arvates vähemasti ka järgmine laul nimega Ojuland ehk siis Iirimaa. Eikellelegi. Muusika. Eikellelegi ma muusikatund ka meeleni muusikasaade on täna kõnelenud seda juttu lõpetamas ameeriklannast orieimisest lauljast laulukirjutajast piisavalt kuulsast ja omajagu kummalisest daamist kelle elulugu ja muusikaline karjäär on pakkunud nii hästi põnevust kui küsitavusi ja, ja problemaatiline just, aga loodetavasti oli neile, kellele see oli esmatutvus, tutvus, meeldiv. Kellele see oli varasema tutvuse jätkuks, ehk sai midagi selgemaks, aga vahest ka jäi midagi segasemaks igal juhul tutvumist jätkata Dorjeimise tema lauludega tasub aitäh kõigile kuulamast saade, eikellegimaa, mina olin Tiit Kuznetsovi meelne, nägemiseni.