Päevadel on külas näitleja Raivo Adlas, tere päevast. Kui me teiega salvestusaega kokku leppisime, siis te ütlesite, et te peate märkmikust vaatama, millal teil aega on. Te olete ju Vanemuise palgaline näitleja? Polgoline küll, ja veel, ja veel. Ja oi, siis mis ma veel olen siis ma olen Tartu Heino Elleri nimelises muusikakoolis juba 37 aastat, ma vaatasin täpselt järgi, õpetanud tulevasi klassikalaule ja lauljaid, näitlejaks ja neile ka kõnetehnikat rääkima ja esinema, jah, jah, ja ja siis on mul väga palju rastajaid, kellega ma kogu loodan, et nii, nüüd ütlen ära nüüd ma olen paljudel ära öelnud, aga siis jälle mõne aasta pärast, et kuule, tule ikka uuesti, et teeme seda ja seda ja meil on palju teha tahtjaid ja ja need nagu me ka huvitav, kus kohas. Kui ma hakkan nüüd lugema, hakkame ligemalt peale. No kui võtta, siis start Vilde teatris veel aeg-ajalt midagi, siis Palammus. Koostöö on üks koht tekkinud uus koht, kus ma enne pole teinud midagi, seal on riskiteater selline väga huvitav Euroteater, aga vanast veskist ehitatud, mis siis veel on, ahel on aeg-ajalt siis Maarja-Magdaleena, see on ka uus koht, siis Räpina seal mõned pole mitu aastat teinud, aga seal tuleb varsti juubel, et võib-olla seal ka midagi teen. Siis kallastel olen jumal jumal, nii palju teatritrupi ta veel, jah, aga mitte korraga kõik, et noh üks õhtu siin, teine õhtu seal. Nendel siis nihukest kindlat juhendajat ei ole, nii et teie käite ühest kohast teise. Ja ei, nad on leidnud ikka mõne sellise noore emaga, kes aeg-ajalt teeb midagi, aga siis jälle, kui hetkel ei ole minagi, siis tulevad jälle minu jutule. Kuule, teeme ka midagi. Ja nendega on väga huvitav teha, sellepärast et noh, eriti praegu Moostes medimisel ulguvat Möldrit, mida ma olen juba korra teinud ja just noh, veskiteatris sobiv, sulgunud mölder, vaid hästi ulguma ja väga andekad inimesed, on seal isegi poolprofessionaalid, kes on Ugalas stuudios õppinud ja nii edasi. Kes on need inimesed, kes tahavad teatrit teha, kunagi tahtnud näitlejaks saada ei ole saanud ja nüüd siis tahavad näitemängud mänginud. Jah, miks ei ole saanud, kas ta ei ole ise siis tahtnud, et või noh, arvab, et saab liiga vähe raha, et kuskil mujal saab rohkem või siis mingitel muudel põhjustel on ta sealt välja langenud, aga seal on jah, näiteks arbu Raimuga on seal ühes stuudios pinud ja ja nii edasi just sellepärast ongi see, et seal on väga erinevad ja väga huvid tahavad inimesed, kellega seda teatrit teha. Kas te annate neile ka teoreetilisi teadmisi, enne kuidas üldse teatrit teha või näitemängu teha või lihtsalt võtate ühe tükkijad? Ei, no eks ta töö käigus kujuneb, et see teooria läheb asjale juurde ka. Ja nii nagu muusikakoolis, et nii nüüd kolm tundi loeme seda ainult lugemisega, ei saa nagu näitlejaks üldse õpetada või et peab ikka praktika ja teooria koos käima, et võtame selle teema läbi ja siis kohe praktiliselt neid asju, mida siis oli teoorias. Läheme nüüd ajas mitukümmend aastat tagasi. Te olete Põhja-Eestist pärit kiisale. Isal ja sündinud olen ma Tallinna keskhaiglas ja kõige külmemal ajal, see on vist Eesti rekordid, on sellest neljakümnes- aas 40. ja kõige külmem ja ma ei teagi, kuidas mind sealt keskhaiglasse kiisale toimetati. Olen unustanud küsimata, vanemad on surnud ka ja ma ei teagi, kuidas siis juhtus, ma tean ainult, et oti ahju taga. Isal oli seal taluvus, sel ajal oli veel talu täitsa olemas, pärast sõda, siis läks kolhoosi kogu võrke, niiet et seal ma olen sündinud ja koolis ma olengi ainult kohe väga mitmel pool. Kuna algul Kiisal kool ei olnud, siis Kurtnal koolis kaks aastat, siis tehti kiisale kool, siis sain kaks aastat kiisa algkoolis käia, siis läksingi Kohila mittetäieliku keskkooli, seal olin siis kolm aastat ja kui see sai otsa, siis Westholmi praegusesse Weston, mis siis oli ta Tallinna 22. keskkool. Oluline oli see sellepärast, et esimest aastat oli see segakool, enne olid ainult poiste kool ja siis noh, need, kes seal enne olid, need vaatasid tüdrukuid siukse pilguga. Kes nüüd saab keha, mis nüüd saab, noh, mina olin harjunud nende tüdrukutega ka selle keskkooli ajal, siis ma vastasin Stanislavski. Lugesin tema näitlejatöö enda kallal neid kuidagi rullida, lihtsalt hakkasin lugema, jah. Teatri ja huvitav, ma käisin Draamateatris nii palju kui võimalik, vaatamas õhtut ja külalisetendusi ja siis mulle tundus ja ta oligi Vanemuises. Tal oli tol ajal väga värske ja väga huvitav ja väga noh, loeti, et Vanemuise teater on selline lavastajate teatri nali, otsingu, nende Heatheri looming oli hoopis teine, mis Tallinnas oli natuke Akadeemilisem ja väga head näitlejad, muidugi. Ja siis üks põhjus, miks ma siia Tartusse tulin, oligi see Vanemuise pärast lavakasse minekut kaalusite? Ei, esiteks sellepärast, et siis võeti lavakasse iga nelja, nelja ja kolme jätki, Abikad vahed olid just üks aasta enne kui ma lõpetasin Westholmi võeti sealt Tuuligi Reinol marru kestel elamusega ka läinud juba ja, ja noh, väga palju palju neist elus veel. Tõnumaa van, Aarne Üksküla, jah, aga vene keel on nii ilus ja ja siis lihtsalt ei olnud võimalust kolm aastat siis muidu ma oleks pidanud see kolm aastat veetma nõukogude armees ja siis ma tulin Tartusse, et pääseda sellest kurikuulsast või kuulsusrikas. Mees kuigi pääsenud lõpuks peale, et kui ma selle epa olin lõpetanud, siis esimene asi oli kohe sõjaväe uuesti aga siis sai ühe aastaga siis tulise seadused, kõrgema haridusega pääsevad ühe aastaga ja ja selle aasta jooksul tehakse veel sinust ohvitser ütlema jah, et ikkagi lõppkokkuvõttes vedas midagi, EPAs õppis EPAs. Ma läksin sinna, kuhu hästi kergelt siis oleks võimalus veel olnud kergemini saada, see oli zootehnik. Aga kuna ma loomadega ma ei tea, no seal oli vaja nendega neid lõigata, lõigata ja kõike muud teha. Siis ma läksin agronoomiasse jammi. Üks üks põhjus oli see, et sealt sai väga palju igasuguseid ameteid. Traktoristi, load, auto, professionaal, maalsed autojuhil vajalik oskus on väga palju ja väga palju vajalikke, kuigi neid nagu elus on teil vaja läinud, on ikka läinud traktorit olete küll ja ikka ikka noh, kus sa pääsesid, Eppajal praktika härrast? Ei pärast ei ole, ausalt öeldes, pole vaja läinud oioi, ma ei hakka üles lugema vähemalt üheksa amet ja 10. nälg või umbes nii, nagu öeldakse. Aga seal oli selles mõttes lihtsam, et ega seal väga palju, mida ei olnud vaja sealse kõrval. Kui ma epasse astusin, siis ei teadnud seda, et tuleb see stuudio jah, ja oli see nüüd teisel või kolmandal kursusel. Kui kuulutati välja, et Vanemuine võtab oma stuudio ja ird hakkab juhendama ja kuna mul oli teatrihuvi nii suur, siis ma astusin sealt sisseastumiseksamitel läbi ja minu suureks hämmastuseks pärast siis tuli kutse, et jah, te olete vastu ja siin võeti väga palju muidugi vastu 50 inimest ja lõpetas midagi 15. Sellises esimene esimene lend. Irdi stuudio, esimene lend, sealt tuli väga palju kuulsusi eesotsas manalamees Hermakülaga ja noh, Eevalt ta ikka isad Raine loo, kõik, paljud mudelid, kõik esimese esimeses lennus ja need olid kõik esimesed, seda juhendas ird. Ei olnud jah, aga Ird kutsus sinna väga palju mujalt. Kõigepealt Panso, kes oli tema suur sõber, sel ajal Panso lavastas Vanemuises kuningas Oidipus ja liaadi on selliseid teatri ajalukku läinud asju. Aga siis nad olid sõbrad veel tudengi vastalised ja pärast ma ei tea, kuidas Panso sai ise teatrijuhiks ja siis nad läksid vastalisteks ja aga siis olid väga suured sõbrad, kuna mõlemad olid ikkagi Stanislavski koolimehed ja, ja neil olid ühised vaated ka pärast, kui Panso õpilasena hakkasid siia Irdi juurde tulema, etsus Jaan Toominga ka, ja siis neil tekkis selline vastuolu, sest noh, see on nüüd niisugune teatriajaloolaste asi. Ka Jaano Panso, kas õpetas ka seal stuudio ja käis meie ees mitu korda seal mitte nüüd, regulaarselt siis põhiõpetaja oli? On Saul, kah Panso õpilane, kes tuli siia Vanemuisesse, Ines Parker, no praegune aru vist siis Eiki KV Pennummikal Endla ömann, kes oli nagu selles stuudio ema, kes hoidis seda kõike koos jälle, kui hirvede ise ei saanud, siis Endla jälle tuli ja tegi, tema oli Moskvas õppinud ja Endla lõpetas ka selle kuulsa Eesti Eesti stuudio. Jah, kus olid Kaljo Kiisk ja Jaanus Orguklassi ja kõik see seltskond Ja samal ajal te õppisite ka ikkagi epastuks edasi seda mõtet ei olnud, et jätate pooleli. Jäi Lanemani taganud ju teile? Ta ei loonud mitte mingisugust. Irdi põhimõte oli see, et kui sa jätad seal kõrgkoolis õppimise pooleli, siis visatakse sind automaatselt stop jääda. Ja noh, teine võimalus on veel, sa pead tööd, seda ma. Aga et tal oli mure, et need inimesed, kes seal selles stuudios käivad või et kui neist näitlejat ei saa või et siis nad ei läheks raisku muretses inimeste ja inimeste pärast just et sobivad. Ei, ei, ei, ei ta ei korjanud sealt mitte kedagi, noh, ma ei tea, Hermaküla. No mina olin üks esimesi, kes võeti Vanemuise lava peale mängima, see oli Sevolut, Višnjuski esimene ratsaarmee, mängisin jefreitor kostroovi, keda sõjavälikohus mõistis surma. See oli mu esimene roll siis jalad värisesid ja, aga noh, surma mõistetud ikka jalad värisevad ju. Ja siis tulid juba muud asjad korreolaanus ja nii et selles stuudiul õppimise ajal muidugi väga paljudes Vanemuise lavastustes kaasa. Ja siis võeti palgale ei siis läksin sõjaväkke, muidugi. Pärast EPA lõpetamist ja, ja, ja ma sain aasta veel, ma ei tea, kuidas ma pääsesin, et aasta ma töötasin veel Eesti põllumajandus projektis suunamine. Et ta oli jah. Ma lõpetada või õieti seal adronoomia teaduskonna all, seal sai siis spetsialiseeruda, noh ja mina siis võtsin mullateaduse, saab linnale lähemale, see põllumajandusasuks Tartus ja siis saab käia käia stuudios edasi. Aga jah, et ma olen teinud kaks mullastikuga varsti Eestimaal üks on vanem muisele mitte Vanemuise teatrile, vaid Vanemuise kolhoosile, mis Ast asus Türi linna lähedal ja teine on kalevipojale. See on Paide Paide rajoonist uurinud, ma ei tea, kas ta oli kolhoos sovhoos igal juhul väga suur selline Koigi oli seal see keskus ja seal olen ma ka siis selle territoorium Vik jalgsi läbi käinud ja mullapuuriga torkinud, tegelikku teete ikka tegelikku tööd ja väga kas oli diplomine teil või vaid lihtsalt ei, see oli juba päris töö joosta. Ka jah, ja seda mul elus vaja ka läinud, tähendab lava peal mängisime Osvald Toominga näitemängu külvikuu ja Jaan Tooming lavastas ja niisugune väga eksperiment reaalselt ja ja siis seal oli üks armastusstseen, kus me Raine looga pidime kõndima mööda metsa ja aga, ja. Ja siis Jaan ütles, et nii raevu sa midagi sulle epast külge ka, et mängi seda, mida sa tead sellest asjast, et kolhoosi esimees, et sa pead midagi ikka teadma ja siis ma mängisin puht seda, et ma vaatasin mullateadlase pilguga. Siin on see Elka esimene KGB ka mürki väikegi ja p, et muldade siuksed nimed ja ma lugesin pidevalt neid ja seda ei olnud tekstist ise ei, sel tekstist ei jäänud midagi järgi, kuna Ausfaltumitegi siukse kaunis neutraalse teksti. Aga see oli väga huvitav stseeniga kordsa improviseerida, veel üks etendus, mäletan, oli minu suur õpetaja professor Loit Reintam oli saalis, vaatasin istub issand jumal. Pärast läksin, siis küsisin ta käest, et kas mul oli nüüd midagi valesti, Godzin, ei, väga ja kõik oli väga-väga. Et nii et kasu on olnud. Kusjuures teatris ei saanud seda keegi kontrollida, kas te räägite õiget juttu ajada? No ma ei tea, võib-olla mõni saalis oli veel. Aga igal juhul Loit ütles, et jah, kõlbas küll, täitsa võinud veel olla. Mullaalal edasi. Vanemuisesse sattusite, no ikkagi, kõige huvitavam omal ajal teiegi seda eelmist vanemaist, palju te seda näinud üldse olite, te olite Tallinna poiss ja nii palju kui Tallinnas. Külalisetendusi suhteliselt vähe, aga ikkagi jäi mulje, et see Ja jäi, ei saa sellest väga huvitav repertuaar ja niisugune juba tol korral nõukogude aja pilguga vaadates, et selline või noh, need olid Irdi ja Epp Kaidu lavastajad põhiliselt küll. Ja nohik Jaravega agara v. Àra veel, eks meie stuudio ajal Moskvas Kitisesse, kõrgematele režiikursustele ja, ja siis siis ta tuli sealt ja tegi siis igasuguseid asju. Aga see oli ka huvitav aeg, kui Eiki tuli Moskvas vahepeal jälle meile meie ette, siis me saime kõik Moskva teatriuudised kuulda ja no kõik, mis siis suviti oli, mis ta seal nägi? Aga kui see Vanemuises töö lahti läks, Eesti juba hakkasite te töötama Hermaküla ja Tooming, aga see oli erakordne. Aegil. Selle aeg ja aeg oli selline, et kui ma sealt sõjaväest tulin, siis Hermaküla, no enne seda oli veel Phaetum päikese poeg, kus ma siis pidin olemas päikesejumala poeg ja siis tuli see tuhkatriinumängu aeg, skandaalne, mis ära keelati aastaks ja nii edasi ja tudengite mässud selle peale ja aga ja kuna ma pidin, Ma töötasin edasi seal põllumajandus projektis ja siis see töö käis niimoodi, et hommikul kell üheksa ma tulin siis projekti, võtsin oma paberid välja, tegin niukse nõudma hakanud hirmsalt tööle ja kusagil kolmveerand 11 hiilisin vaikselt minema proovi Tuhkatriinu mänguproovi ja, ja õhtul või kella kolme paiku, siis ma tulin jälle tagasi, teen niisuguse nõu, et oi, ma olen nüüd siin hirmsalt töötanud. Aga siis Hermaküla lõpuks ütles. Kuule, Raivo ei saa niimoodi, et noh, et sa jälle iilid ära ja jälle. Ja siis kunstinõukogu, kus oli siis Hermaküla ise ja Einari Coop, belli on Benno Mikkali sellised korüfeed, kõik olid siis ütelnud. Kuulge, aga ja see atlas lõpuks siis Vanemuisesse tööle, ird hirmsat Moskvat ei mingisugust, ei võta siia. Noh, aga siis, kuna noh, kuna ma olin seal repertuaaris juba nii palju sees mitte ainult see Tuhkatriinu, vaid muudes ka siis siis see kunstinõukogu otsustas, et tuleb võtta palga peale ja ja siis aprillikuu sees, siis siis võetigi palga 1968 ja täpselt, kas te siis olite juba ergi tütrega abielus ja enne sõjaväge juba abiellusin ja n noh, nii kui epa sai lõpetatud nii kohe ja kohe sai pulmad peetud ja olin küll Nüüd räägime kirdist, kuidas ka Sirdoli eraldi äiapapana oli ta teistmoodi ja lavastane teistmoodi, kas ta segas neid asju või ei seganud? Ta ei tahtnud teid teatrisse võtta? Jaja ei aidanud sugulasi üldse võtta. Ta oli jah, sellise asja vastu hirmsast. Kaido ju niikuinii teatris aga kuna Kaidud loeti isegi paremaks, lähevad ja tarvas seal lavastajana paremaks, aga sellele tuli siis teatrijuhina selline. Selline noh, võib-olla Eesti kõigi aegade kõige kõige parem teatrijuht isegi praegu praegu enam neid näitlejad on vähe jäänud või neid inimesi, kes õhkavad, oi, vot nüüd oleks Sirli vaja, tuleks seal röögi korra majja, lööks ammurrama, laseb aga teha, eks ole noote ja vot see oli küll, et ta ta ütles, et minu elu parim lavastus on Vanemuine, et mitte siin külavahelaulud või naiste laulud või meestelaulud või rätsep, õhk või. Aga Vanemuine, mina lavastan Vanemuise ja sellepärast tõesti ta võttis kõik sellised avangardsed ja uute ideedega ja kõik, kes tahtsid, tulid Vanemuisesse, vilimaa tuli ju sel ajal ise valis vist Vanemuises. Et ta oli muidugi esiktantsija tookord ja ja ja väga huvitav koreograaf Vilima pärast sõideti ka Moskvasse, Kiievist. No tema tantsulavastused võrdusid tegelikult Hermaküla-Toominga draamalavastustega kiusgio. Võib-olla praegu pea peavad pealkirjad üldse meelde mingid ülima tantsu omad, need ei tule mitte kujundid, aga. Seda saab vaadata, käisin mõni päev ja need olid ka hoopis hoopis teistmoodi koreograafia, kõik oli selline, noh, mida Nõukogude liidus üldse ei olnud ju tookord. Ja, ja ooper oli kah, sest Irdi põhimõte oli, et lavastada sellist, mida tuks Estonia repertuaariga, et Estonia tegi klassikalisi asju põhiliselt ja aga ird ütles, et noh, et me ei suuda iialgi Estoniaga võistelda klassikalavastuste alal, et ooperid ikkagi tehti, tehti klassikat ka muidugi, et see hoiab lauljat vormis. Aga, ja aga noh, irg võttis ette selliseid, mis Nõukogude liidus olid põlu all. Prokofjevi, Šostakovitši, selliseid asju ja roheline tee oli eesti ooteritel. Ta ise, tal oli väga palju nendele tuttavaid ja Veljo Tormis muidugi ja et Eesti ooperit said rohelise tee, kõik pidid olema Vanemuises nad erineda ja sellepärast oligi, et Vanemuise ooperi erines kah kõigest sellest. Igati oli see huvitav teater tol ajal ta oli ikkagi kombinaatteater, nagu nimetati, kõike tegi ja kombel operett, ballett ja draama ja, ja, ja mis muidugi moskvalasi hämmastas, et kuidas see võimalik on. Endel oni laulab siin huupristu peaosa järgmine päev on, draamas mängib mingisugust sutsu. Et noh, et selline, et kuidas, esiteks, kuidas nii suur solist anil oli väga ilus ajal väga-väga mõjuv või Johannes lükki või ükspuha, kes need ollakse, tulid et noh, see on täitsa ime. Ja siis seda imet vaatama tõesti. Ja siis hakati hiljem seda imet saatma siis välismaale, kuigi Euroopas Euroopas sedasi Ida-Euroopas. Tookord oli selliseid teatri küll, kus ühe direktsiooni all oli nii muusika kui Rama ja muu. Aga seal oli nii oma trump, trump oli selline. Neid ei pandud segamini, aga Vanemuises oli näiteks kas inimese tragöödia, millega me võitsime Ungari dramaturgia festivali ja seal oli tõesti segamini, seal olid balletikad, tulid sees, mängisid sõnalisi osi ja, ja väga paljud balleti, kes lõpetasid balletis töötamise või pensionärid väga head draamanäitleja juust rannast ja sae alla, tüdrukud ja Regina ja noh, väga paljud olid nii, et kasutati draamas kohe päris hoolega ja teie ise olite draamanäitleja Halletis astusite üles või okei. Oo ei kahjuks kadunud Ahobee puhkustus sellega, et aga mina olen balletis tantsinud nimiosa. Ja see oli võluri pillases, mina olin võlur ja Ülo Vilimaaüliõpilane. Aga ma ei saa sellega kiidelda balletis ja ida Urbel tegemist draakonite torupillimängijat, siis pani seal tantsima küll, aga aga et ma nüüd puht balletilavastuses oleks, seda ei ole. Kas see, kas see tol ajal ka tundus või see erdi puhul ikkagi see noh, nagu vastuolu ühelt poolt selline vana, väga jõuline, tugev noh, konservatiiv võiks, võiks mõelda selliste noh, stanist laskja kindlate väärtustega, nagu tegelikult ka Panso oli, neil olid ju nagu te ütlesite, olid nad head semud omavahel ja olid õppinud ühte ja sama asja. Samas nad läksid mingil hetkel ka täiesti eraldi see, mida Panso Tallinnas ei lasknud, ird tartus laskis seda väga hästi. Jah, jah, et kas tema puhul oli seda vastuolu või ei olnud seda või ise ta lavastas ju ka selliseid korralikke Nõukogude tükke ja Nõukogude lavastusi. See on linleenenud ja kõik, et seda on vaja. Et Moskvas peab sellega hästi läbi saama, nii, nüüd võtame Lenini. Hermaküla mängis Lenini ja, ja noh, aga Hermaküla mängis Leninit. No seda tuligi juba Moskvas juba sellepärast vaatama, et püha taevas, kas seda hirmu ei olnud jumal teab, mis ta selle Lenini pihta hakkab ja Nolik hoiak kas küll pihta ja oligi niimoodi, et et ird lavastas need Lenini kohad. Hermaküla lavastas dissidentide kohad, noh, ma olin ka seal üks dissident Kremli kelladest, sealt annab kõikjal välja lugeda. Et ja mis puutub nüüd sellesse, kuidas suhtus siis sellesse uude teatrisse, siis ta väga tihti ütles, et ega mina ei jaga seda asja. Aga kui poisid teevad järelikult see on siis hea huvi. Noh, aga ta usaldas neid, tähendab, need oleks võinud ja jumal teab, mis asja kokku teha. Need poisid no revolutsioonide sisuliselt tegid. Muidugi, aga tal oli vaja, et see Vanemuine oleks kogu päevakorras, noh ega ilma selleta poleks saanud ju, kes oleks seda nunnutamist sisse tulnud, aga just teravaid asju, neid tuldi, et jälle, mis Hirdon teinud, öeldi, hirmud ja tema poisid, no jälle midagi huvitavat sinna. No kuidas see elu seal siis oli, hakkasite toominga ja, ja Hermakülaga Irdiga ka? See oli väga tõsine, väga äge, äge töö. Ükskord ütlesite, te tegite nii palju tööd, et jäite haigeks, selle peale. Aa, see oli jaa, toominga esimeses lavastuses laseb käele suud anda noh, seal oli ikka tõesti selline mahv peal. Et noh, ma jäin vist grippi ka, et linn on väga vastuvõtlik ja ja siis ma sain südame rõõma ja olin kaks kuud trummel seal palatisse ja ja siis noh kahjustused olid ikka päris hoolega, aga millest see võis tulla, kas see oli siis ülekoormus ja nõudsid ikkagi siis tõesti niimoodi meeletult jah, jah, ja see oli ikka niisugune noh, niisugune mahv, Te olete. No näiteks Hermaküla tuhkatriinumängus ütles, et kui sa peale Tuhkatriinu mängu esimest vaata Dust suudavad veel teist vaatust mängida, esimese vaatuse väga kehvalt teinud. Viimase peal sõna otseses mõttes tapeti kas siis sisse selle aktiivsuse või et kas nüüd või mitte kunagi. Nagu tükk oli see ka selline, et prints tuleb ja nii nüüd teeme selgeks, kas oli õige Tuhkatriinu või olnud kas see nõukogude võimuriskiga meil ju ei olnud. Ja, ja siis, ja kui ma nüüd ei tee siis siis enam seda teist võimalust. Praegu tuleb see asi ära teha. Ja, ja tõesti oli siis niiet. Aga kas teile meeldis see asi või te tundsite ka, et jäite haigeks, eks ole, võetakse nagu viimane välja. Et sisuliselt Hermaküla ja Tooming kasutavad näitleja ära, pigistavad tast kõik välja, kuni see on täiesti läbi ja siis viskavad ära. Lähevad uue ei, meeldis, ei olnud ja, ja, ja kohe väga-väga meeldis. Ja, aga kuna praktiliselt elasimegi tol korral sellist elu, et hommikul kell üheksa teatrisse, siis tohutu trenn, soojendus siis prooviks ta puu, kes oli siis Tooming Hermaküla juures virdi või Kaidu juures ja siis peale proovi uuesti jälle noh, võib-olla natukene lõõgastumist ja enne etendust jälle uuesti üles ajamine, nii et see oli väga intensiivne elu, väga huvitav, elu oli. Seda tunnet ei olnud, et noh, mingil hetkel nagu enam ei jõua, kuidas haige haige olite, siis te saite mõelda päris pikalt ja põhjalikult, et kas te teete samamoodi edasi või, või, või võtate natuke tagasi? Ei, seda ei olnud kunagi seda mõtet, et tagasi võtta, kui enam edasi ei suuda teha, no siis lihtsalt lähed kolikambrisse ja kõik, aga mõtlesite haiguse ajal ka natuke selle peale säilis nagu liiga tehtud vä? Olla, et olite haige ja saaks sellest ükskord terveks. Nojah, just, et saaks ükskord terveks, no seal oli minuga palatis koos, oli üks kolhoosi esimees, näiteks kes kogu tundis huvi, et esiteks tema rääkis muidugi kõigepealt rahastust, palju sa palka saad ja siis ma ütlesin, tööpäev hakkab niimoodi peale, hirmsad. Näed, et. Ja siis ta ütles, et see on huvitav, et kuidas, kuidas sinna neid inimesi leidub, Öeldakse, et kui mul oleks kolhoosis nii vähe, maksame palka ja nii palju tööd. Ma ei saaks ühtegi töölist endale sinna, et see oli jah, täitsa hämmastav. Vot teater on selline koht, et kuhu ei tulda raha pärast, vaid tullakse midagi muud tegema. Nojah, ja sel ajal ei olnud ju, ütleme sellist halt haltuura kõlab pahasti, aga ütleme kõrvalt teenimisvõimalusi näitlejatel praktiliselt ka oli, ei olnud eriti suhteliselt vähe, väga vähe, eriti kui teatris oli. Koormu ja Tartus veel eriti noh, Tallinna omasid ikka sealt sai tõmmata ära, aga. Selliseid reklaame ja selliseid asju ei olnud jaa jaa. Muid põhine esinemisi, filmi, kus siis võib ju noh, telelavastused kah aeg-ajalt ja kuuldemängud kuuldemängusid päris palju teha. Tänasest lehest lugesin, et korrošov jah, surnud korrosofoli jah, vist peaaegu et esimene, kes mind proovis siis oma liim riidesse. Algul proovis peaossa, aga siis oli just see aeg, kus ma haiglast olin tulnud ja ja noh ma ei riskinud ka neid jälle vinga sugulussoodes sumpamisi ja teha, et võib uuesti tagasi tulla. Ja siis mul oli seal üks väike osaks mulk põrandaalune saanud igasugu koosolekuid ja demonstratsioonid, asjad, aga aga mul oli au, jah, selle kuuse korružoviga koostatia. Sel ajal Vanemuises või üldse Tartus? Need tegijad olid ju kõik tegelikult enam-vähem ühevanused siis sinna ei kuulunud ainult näitlejad, ka ka ülikooli seltskond ja kunstnikke, kes sealt kõik oli. Need olid ühevanused, üks seltskond. Kas nooremaid hakkas ka nüüd sinna nagu Nende hulka tulema või oli see suhteliselt kinnine, kõik see, see Hermaküla, Tooming, Unt, Vahing sinakas nooremaid ka tulema sellesse gruppi või? Et sellepärast, et noh, sellest teisest bonsulennust tehti noorsooteatri, sealt enam ei saanud kedagi. Hiljem hakkas siis näitlejaid ka tulema, aga pikk paus. Kes sellega, et näitlejate poolest, jah, meie olime siis selline ring, aga ülikoolist oli seal väga palju selliseid noori erksaid, kes meiega koos seal käisid. Jaa. Jaa. Kes olid hirmsas vaimustuses kogu sellest asjast ja ird ise oma stuudio stuudiosse kutsus, küll ülikooli õppejõud ja kõik, võimalik, et noh, tähtis oli, et meie silma rüng saaks laiemaks, kui muidu. Näiteks Sirdist teos ei olnud, meil ei olnud, ei teaduslikke kommunismialuseid, ei poliitökonoomia, niisuguseid aineid, mida lavakas, kohustuslik ird ütles, et ei seda jama teil ei ole vaja, kuidas ütleme, teatri orja ja seda pole vaja, aga ma kutsun ise neid inimesi ülikoolist, noh, keda ma arvan, et tegelastel kasu olla ja siis ta kutsus sinna väga palju professor aru, käis seal psühholoog või psühhiaater, kontoreid on meie ees ja ja noh Enamus on muidugi nad manalamehed. Kõik, aga jah. Et kui palju teil siis üldse ja mitte misega mõtlen ainult teid, aga kõik inimesed, kes selles grupis olid, kui palju teil pereeluks üldse aega jäi? Ei olnudki, kõik elasid, kõik oli kah, ei, ei saanud aega, isegi lapsi ei ole. Ja noh, üldse teatris eriti naisnäitlejatele lapse tegemine on suur luksus, et siis lähed ikka jupiks ajaks repertuaarist välja ja Nad ei kamad, lapsed said ta kätte. Sai kätte jah, selliselt, aga aga noh, näiteks mu abikaasa selle esimese lapsed tegemisega näiteks ei saanud kaasa sellele kuulsale Ungari reisile sellepärast et ta siis just ootas last. Jaa jaa, jäi kõrvale sellest reisist, noh tookord oli välismaale saamine mitte nagu praegu, vaid see oli ikka suur asi. Soome minek oli, Oisu minek oli veel raskem. Sotsmaadesse veel sai ja Soome minek, see on ikka täiesti. Tänapäeva noored ei saa sellest enam aru, kuidas, mis jama, ostad pileti, sõidad jah, kuule. Ka siis oli jah, ikka suur asi ja Vanemuine riisis tol ajal nõukogude ajal palju rohkem kui, kui praegune Vanemuine käib väljamaal. No siis oli üsna vähe jah, jah, draamatrupp käis ikka oma kaks, kaks korda aastas käis üle Nõukogude Liidu piiri. Soomes Rootsis, Ungaris, Ida-Saksamaal, Tšehhis ja kuna seal olid need sõprusteatrid Vanemuisel, Antsotto teater Potsdamis ja Olu muud siis oli. Ma ei mäletagi enam, võin eksida selle teatri nimega. Ja Soomes oli Tampere teater ja Rootsis oli kuninglik draama tra maanteel noh, et see väga palju oli selliseid teatrites, kellega pidi seda sõprust juba edasi pidama ja näidetega teisi teatreid ja muidu väga loomulikult ja seda ka ja, ja siis me saime nende näitlejatega suureks sõpradeks siin. Kuni ahah, isegi siin jahti selle vabariigi ajal möll, velg käisime üksteisel külas ja too teatrist. Roland Kuhen puhul näiteks tema pere ja tema poisid on ka praegu näitlejad ja noh, poisid on siin käinud nüüd eesti ajal sõitmas oma autoga ringi ja ja tol korral oli nii, et et noh, üks aasta käisid nemad meil järgmine aasta, meie käisime siis Saksamaal ja mitte ainult Berliinis ja Potsdamis, vaid et küll seal vaimarris ja kõik saksa sai läbi ja, ja, ja see oli väga huvitav aeg. Ja muidugi sõbrad olid veel Moskvas ja Moskvas, iga kahe aasta tagant oli see rahvusvaheline teatrifestival, kus näidati selliseid filme, mis hiljem paljud ei jõudnudki üldse ekraanidele või kui jõudsid, siis oli vähemalt pool filmi ära lõigatud. Jah, no siis sai näha kõik muud võimalust ei olnudki tol ajal midagi näha, et, et saaks aru, mis siis mujal maailmas tehti. Aga see oli selles mõttes, kes tegelikult, ega mina sinna nõukogude aega eriti teatrivaatamise koha pealt ei kirugi, et et kõik. Ja, ja just sellised nad Poola näiteks Poola oli täie soolateater, oli ikka tohutu väega väga-väga kohe noh, kõik mina ja kontor ja selliste meeste lavastused, mida Nõukogude liit iialgi poleks toodud. Kõike sai Varssavis ja igal pool mujal ära näha. Ja samas sõbralik sotsialismimaa iga võis ilusti rahulikult käia. Jah, ja meie kui eestlased, noh, kui näiteks Shaina juurde oli peaaegu võimatu pääseda, läksime sinna. Administraatorid, me oleme Eestist ja o Eestist a, no näed ja saate küll sisse, kuigi puupüsti täis, kõik, aga lasti sisse. Nii et ei saa öelda, et oleksite olnud siin ja mitte midagi poleks näinud, mis mujal tehti. Nojah, aga paljud paljud olidki nii, et täitsa midagi näinud. Aga mul sellepärast edasi. Moskvas olid siis sõbrad, kes siis festivalile sinna defitsiitsemaid piletid muretsesid juba enne härra tutvuste kaudu. Kõik käiski põhiliselt tutvuste kaudu, aga nendest sõpradest oli väga palju kasu. Sõbrad käisid muidugi meil ka siin külas ja siis suvitasid siin ja. Aga see oli huvitav aega. Kui kaua teie jaoks see huvitav aeg kestis, ütleme Vanemuise millalgi hakkas nagu muutuma, hakkasid asjad muutuma. Ei oskagi ö aasta numbrit, aga no see kestis veel vabariigi ajal ka edasi. Kui, kui. Ma ei hakka oma tarka vihikut siin välja võtma, no aga kui me tegime siin Roman Baskiniga tegime, lärmab veiderdamine, eks, ja selliseid asju. Ja noh, kui need suvelavastused ja ja kompromissi laulatusmati hundiga ja Me teeme mingit vahet eriti ei olnud, et noh, et kogu aeg on see töö ikka käinud edasi niimoodi et ei ole, et noh, nüüd lõppes üks periood ära ja nüüd hakkab mingisugune teine Perioodil ei, ei ole, mul ongi piinlik natukene, et ma olen praegu Vanemuise eluga vähe kursis, viimane asi, mis mulle suure mulje jättis, oli Estoplast mis tuletas meelde Lubimovi noorpõlvelavastusi näinud, eks. Kuigi ma ei tea, kuidas näitlejad ise selles suhtes. Aga nemad ei ole näinud, neid muidugi ei ole, aga minu arust see oli väga värske lavastus ja ja noh, väga täpne, väga lavastaja lavastaja, seal. Noorhärra, mis ta nimi on? Vanemad ei, ta ei ole Vanemuise koosseisus. Lõigatakse välja seal, nii piinlik vaadata, seda, see pole üldse oluline, on küll oluline, sest see ongi lavastaja. Ei, vaata nalja. Noh, ma isegi olen vaadanud seda lehe, vaadake ergi jajajah, jajah, jah, ja muidu kavatsen vaatama minna, ega ma neid noori nii väga ei tunnegi. Aga jah, siin pole midagi parata, sellepärast et vanus määrab juba ise, mida sa saad teha ja enam Hamletist rääkimata, siis ta ei saa mängida, aga ma ei tahaks ka mängida. Aga on niisuguseid, mõnda sellist kohutavat pingutust nõudvat asja võiks ju teha, kui, kui mälu lubab ja muud asjad. Jäite silma Vanemuises lavastustes erakordse Ma seotud plastikaga erakordse liikuvusega tuhkatriinumängus mul on meelest hüppasite mingitest asjadest üle, noh, et, et see oli, see oli ka natuke ootamatu selline noh, näitleja, selline selline erakordselt kehaliselt noh, kehaline liikumine. Kas te seda rõhutati, nagu ka seda, see Toominga ja Hermaküla seltskond rõhutas seda. Ei spordi vastu, noh ega sporti kui sellist eriti spetsiaalselt ei teinud, aga lihtsalt need soojendused ja see nõudis iseenda võimlemist ja mingeid asju ikka tegite, tegime kas see oli nii trietüüdi näol? Kangija siukseid asju ei teinud, mingeid jõu sai ju? Ei teinud. Et lihtsalt jälle mingisugune situatsioon ja nüüd lähed sinna sisse ja siis siis ise vaatasid, kuidas sa sealt siis välja, mõnel tuli see paremini välja, teisele poole ja, ja ma tean, hiljem kui Tooming ise ei viitsinud iga hommiku välja mõtelda seda soojendus, siis ta pani ükshaaval siis trupis seal tegema ja minuga ei tahtnud eriti keegi, sest mõtlesin alati välja selliseid keerulisi, keerulisi asju. Ja just see võttis väga võhmale ja siis nad läksid viilima ja. Kas te siiamaani teedeeennal nemad ei soojendust, hoiab ennast vormis? Ei, nii piinlik, kui see ka pole, ei hoia. Ja Mihkel, miks sellepärast, et põllumehed on läbi enam, mis on sellist asja teha, ma olen neid igasuguseid auto allajäämisi rattaga hunnikusse sõitnud, mis siia jooksmisega Beliiges murdnud ja vahepeal oli nii, et iga peaaegu iga suvi ma käisin karkudega riski riskikäitumisega, siis ise otseselt ei tea, lihtsalt loigreemsee talusid ja ükskord jalgrattaga hobuse alla. Mina kihutan, panen Ilmatsalu poole, pidin end härmale külla minema ja külavahe teel kuskil see oli ilmatusega maantee, siis ta oli ikka korralik maantee ikka ja kuskilt hoovist hüppab üks hobune, vanker, põmm, tee peale ette ja siis mul ei jäänud muud üle, kui kiu kärtsu. Jälle nägu oli kõik segamini. Seda sellist õnnetust ei ole kuulnudki, et hobune, ratas põrkavad kokku saanud, aga oli nii omapärane ja üks pisike poiss oli seal vankri peal püsti. Virutas veel hobusega piitsaga ja kui ma pikali lendasin sinna, siis ta naeris, et hoida, et kui kuidas sai nalja, nüüdne üks Soonuks endasse kõgentsu. Ja tähistasin ikka korralikult, et ära ja oh jummal jah, tallinna sain autol, läksin. Tead, Trary luulud, Notoveene teatriluulud viimase päevavõttele ja mõtlesin, nii et nüüd ma torman siit otse Moyota minema sealt ringiga ülekäigukohast üles panen siit otse, autod seisavad kõik. Ja nii kui ma sealt üle panini piiraki, äkki lendasin kuskil, kõhkub plärtsti maandusin auto kapoti peal hoidma balti jaama juures, seal. Ma ei tulnud selle peale, kaks rida on ju seal noh ja teisest reast tuli täie hooga, eks auto. Ja, ja siis on, mul oli niisugune tunne, et nii nüüd nüüd kõrgemal noh, ja siis ma ei tea, siis seesama auto viis mind. Need olid Salme kultuurimajas, viis mind sinna ja kui ma kohale jõudsin, siis kõik ehmuts tärnid elus, siis pärast seda olin elus ja isegi liig, kus siin ja siis autod väikestele otsade lendasite õhku ja maandus, klassikaline kuidas jäädakse, autor läheks basseinile kukub peale klassikaline ta muidugi pidurdada. Oleks võinud muidugi surma saada ja kalal veel pärast mängija ja ei sel päeval ma enam mängida saanud, kutsuti kiirabi ja siis Tallinnas tulin siis ära, kargud olid all ja, ja siis viidi mind selle võtte brigaadi autong põhjugi, aga õhtul massis karkudega, läksin juba Palamusele. Proovi kolme mungaproov, kolm munka mingi välja tulema just selle nädala lõpus ja noh, siis ei saanud proovi, et siis ma koperdasin, tuldi muidugi autoga järgi ja siis kaks kuud läks, seal sain ilma karkudeta käima ka niisuguseid asju juhtus muga väga tihti. On see saatus või on, ma arvan küll, otsite ise selliseid olukord, ma arvan küll. Et on ikkagi hoidnud minna natukene ta mitu-mitu eluma nad antud ja ja pärast seda ma ei uskunudki, et kas ma olen nüüd siin elus või teises. Et jah, tekkis sihuke tunne, kuna kadunud Järvet rääkis, kuidas tema oli peale insulti nagu läinud sinna kuskilt ülevalt rääkinud ja mul on niisugune tunne ka. Ma vaatan ikka veel ülevalt alla, kuidas ma laman seal. Ja noh, aga nüüd ma usun, et ikka vist on ikka esimene elue. Teie kohta ei saa öelda, et te olete kogu elu Vanemuises veetnud. Te olite vahepeal Vanemuises ära mitu aastat ja palga peal, ma olin vahepeal päravused. Las miks te tulite, kas te tulite ise ära või teil soovitati ära tulla või? Ma vihastasin, oli nii, et üks inimene, kellest ma väga lugu pidasin, kelle juures ma Tallinnas koolis käies elasin ta suri ära ja ma leidsin, et ma pean tema matustele minema, see oli mu tädimees. Ja Matu sõdurid rahad külas ja siis ma küsisingi lavastaja käest, et kas ma võin sellest proovist puududa ja lavastaja vihastas mingil juhul. Ja siis mõtlesin nii, aga ma ikkagi puudun ükspuha mis hinnaga. Ja siis siis mine teatrist ära ja ma kohe aha ja kirjutasin kohe lahkumisavaldused, põmm. Ja ainult selle ühe situatsiooni pärast või oli see juba kuidagi enne natukene keeranud. Belle ei, mis ta nüüd nii keeranud oli. Aga, aga jah, viskas lihtsalt silmade eest mustaks ja kirjutasin oma sära ja kõik üldse mõelnud, mis edasi saab. Mul oli edasisaamisega, polnud mingit probleemi, sel ajal ma olin sinimandri ja selline kultuurikeskus oli ja teatri peaspetsialist, seal oli mul seitse truppi, väga huvitavad kõik. Ja nendega ma seal tegelesin ja sealt sain rohkem palka veel kui Vanemuises, nii et selles polnud probleemi. Aga. Ja läkski ja siis ma olin, ma olin seal kaks aastat vähemalt, on Pärnus ja ja väga huvitav seltskond sängis mitmega sõbraks kadunud laanemets oli selline. Ja noh, põhiliselt ma seal küll lavastasin, mängisin ühe osa seda Laaneka enda lavastuses. Aga see oli ka väga huvitav, väga, ainult kaks aastat ei tahtnud rohkem olla, särjelt asi oli, selles tuli jaak Viller oma ringkäigult. Kas ta oli siis Estonia tor või? Tuli tagasi tark tusse Vanemuise direktoriks ja ja siis me kohtusime kuskil. Raju, et mul on vaja meeskonda, et tule tagasi, missa, seal pärnus istud ja siis mõtlesin, okei. Ja siis tulin ja noh, siiamaani. Nii ja siis muidugi noh, ilus aeg oli mingi, kuhu ka mind kutsuti, nii et võiks jäädagi. Oli see Tšehhi aeg seal, ma tegin sellise vastase nagu endil. Stoleti, tšehhi keeles sajandist, kuidas te sattusite sinna, rääkige nad seal vahetus lavastajana, see oli nõukogude Liidu. Mitmes aastapäev, see siis oli oktoobrirevolutsioonist 17 loodi, see oli siis 87 70 jõle ja 70. ja siis vahetati lavastajaid ja siis ta oli vaja midagi nihukest pask patriootilist teha. Ja siis noh, mina siis valisin hoit NATO, vaid see oli väga asjalik ja, ja läks nagu tšehhiga väga, kui nad algul ei saanud aru, mis kuradi jama tuleb siia, keegi hakkab sind nõukogud jampsi ajama ja noh, ja siis, aga kui nad sellest aru said, siis noh, siis ma sain nii suureks sõbraks, trump, paljud läksid sealt Liiberetzi ja siis kutsuti mind liberetzi päriselt, tule sinna lavastama kohe peale niimoodi jah, jah. Aga siis juhtus see asi, et noh, kadusse Nõukogude liit hops ära ja ja, ja enam polnud vajagi. Noh, nad hakkasid ise oma asju ajama ja. Noh, ja ega ma ei kahetse, et masin seal oli ka muidugi väga huvitav trupp, paar aastat oleks võinud ju proovida, oleks võinud Jahju palgadel seal olla, aga, aga, aga siin läks ka elu nii huvitavat ja. Aga need proovid seal, need olid tõesti niimoodi. Mõnikord näitlejad ütlesid, ära seda räägi sellepärast et noh piid hiljem lülitati Grapid kõik välja, kuulata kõike, kõike siis oli palju hullem asi, kaheksa aasta, 80 87 ja meil oli siis Gorbatšov siis enam-vähem nagu ikka juba nagu kõiki võisid, pläradamis tahtsid, aga seal oli ikka nii kuu ja siis tahetigi paljuga asju keelata, mis mul seal olid. Jaakpausiga, me tegime seal, jaak oli kunstnik ja seal me võtsime maha Olumoudzi Nõukogude helikopterite baasi. Raava, mis oli üks põhikujund seal ja siis kui nad ei saanud aru, et mis asju me siin ajame, mõtlesin, et Teie asju ajame, mis siis, et tegevus käib Kasahhis, aga palun näe, tuleb tuttav ette, tuleb nii ajamegi siis seda asja. Jumal hoidku, ärge seda küll rääkige, kuskil emad kartsid, nemad kartsid õudsalt väga seda ja kuidas see kõik välja tuli. Nii et tehti pakkum, ta tuli, vot seal olu morsiteatris oli 20 etendust ja siis võetakse maha. Ja paljud need läksid juba kuskil 10. pead, läksid pooltühjaks, aga see oli kuni viimase etenduseni puupüsti täis, kuigi noh, Nõukogude värk. Aga kas seal juba siis kumu levis, et seal on natukene sellist niimoodi inimesed hakkasid ka vaatama, et ma sealt ridade vahelt, aga selliseid kohti. Ja, ja aga siis minu trump oli see, et, et asu, et seda ei tohi teha või? Oota, aga ma küsin Moskvast järgi. Assoo siis ei, ei muidugi ei kui võib jalgmaata, jumal soliidne muidugi. No püha jummal. Ja siis sellega ma iga kord, noh, siis oli ta ei, muidugi võib ja ei, ei me siin lihtsalt nii hirmsalt kartsid seda ja Ratšovi aega, sest. Jah, eks meil oli ka põhjust karta, nad olid näinud, on jah, ega nad ei tahtnud, tähendab kõik need juhid, need olid ikkagi siuksed Brežnevi-aegsed või? Jah, et väga imelik oli sel ajal seal töötada. Kas siis nüüd, kui see Eesti taasiseseisvumise aeg tuli ka siis Vanemuises ka teie arvates midagi muutus või, või on see näitlejatöö ikkagi sõltumata ajast ja olukorrast, kui sa just ei ole seotud poliitikaga on kõige poliitilisi lavastusi? No mis muutus teatrielus kõigepealt see, et see, mis juba esimese Eesti vabariigi ajal siin on korra olnud, et hakati vanu lahti laskma Nojah, jah, no see oli suur viga, sest et vanu vanu on lavale väga palju vaja ja nüüd mängivad noored. Nojah, seda ütles juba Liina Reiman oma mälestustes, et kui tuli see aeg, kus lesti kõik vanad noh, Leopold Hansen, India, Anne, Anna Marguste ja kõik sellised lasti lahti ja siis natukese aja pärast hakati vaatama, et kurat, et laste teadmiseks noh, et kui üks teismeline mängib. No ei, ma ei ole nagu see, et neid on ka vaja. Ja siis hakati tagasi kutsuma esimese Eesti vabariigi ajal ja paljud ei tulnudki tagasi. Anna marguste näiteks ei tundnud ja Reiman läks Soome ja noh, et see oli suur katastroof, festi teatril aga noh, kõiki vigu jälle korraldaks, korratakse siin mitte eriti nendest vigadest ja siis. Noh, ja siis mõttega. Nojah, ei, mul oli siis juba olemas ja mul poleks midagi selle vastu olnud. Mõtlesin, et sinimandri jaoks ka huvitav tructa, nagu ta oli tohutu palju jube palju. Ja noh, ja siis üks trupp poli Vanemuises lahti lastud vanade näitlejate trupp seal oli siis Eiki Oravee ja me tegime huvitavaid asju nendega seal. Et siis oligi üks aasta tunnistati, see oli, kui me tegime Rooseke lepingut. Et see sinimandri ja huvitavamaks kui Vanemuine, Vanemuine olin selline steriilne ja igav, aga aga siis seal olid väga huvitavad noored. Jahvikud väär näiteks üks Otto Otto teater kus oli ikka ja kõik, tegi teistmoodi, kõik tahtsid teha midagi uut ja ja väga-väga kihvt oli. Ja siis oli veel, Vanemuise juures oli alternatiiv kiiv teatrites stuudio, et kus siis valmistati näitlejaid tänavateatri jaoks ja kõike muud seal ees käisid meil ka eesotsas Hermakülaga käisid õpetamas teistmoodi teatritegemist. Ja siis Ruto killa, Kund Peeter Jalakas oli väga suur videoarhiiv ja sealt me tõime siis maailma siukseid eksperimentaalsemaid lavastusi, vaadata neile, et saaksid sotti, mis üldse tehakse maailmas. Noh, et jah, väga huvitav aeg oli see No kuidas praegu on, te olete noh, seda võib ju öelda, kõik teavad, te olete Vanemuise teatri praegu vanim näitleja. Raudselt tähendab vist ma ei tea, kas Herta on palga peal, aga erit laenama. Ta vähemalt juba mitu aastat enam ei tee kaasa. Kas nüüd see noorte ja see vahe on ka või noh, seda alati küsitakse, kuidas vanad ja noored omavahel klapivad? Üks suur vahepeal ports on, nagu te ütlesite, palju lahti lastud. Et siis on vahepeal juba järgmised, on neljakümneseid või viiekümneseid ainult. Nojah, praegu hakkavad juba Aivar Tommingas ja Hannes Kaljujärv Lumiste ja nemad hakkavad juba vanemate hulka jõudma. Juba loetaksegi mängivad ning vanu mehi siin ka. Mis mind praegu hämmastab või ma ei tea üldse, millega see lõpeb, see on ikka täitsa murettekitav asi. Kohutavalt palju noori, andekaid tuleb nii Viljandist, Tallinnast kui ma ei teagi, kus veel need koolid on tohutu palju noori andeid ja kõik on hästi töö, aga tõesti. Ja, ja mis neist kõigist saab, no lihtsalt kahju, et see pisike rahvas on nii andekas. Ja kusagile pole panna muidugi praegu, nagu te küsitlesite alternatiiv alternatiivtrupi on hästi palju. Ka siinsamas Tartus, jah, on küll muidugi palju ja Tallinnas on neid palju välja jälle väike grupp toob jälle oma mingisuguse tüki välja. See on muidugi äärmiselt keeruline. Majandamise maine jah, ma ei tea, kuidas nad ära elavad ja aga nad kisub nagu juba Ameerika poole. Et peavad kõik kuskil mingit põhitööd ka tegema, et oma neelatus saada, või on sul siis rikkad vanemad või sponsorid või midagi sellist. Aga see teeb tõesti muret, et noh, üks parem, kuid meil on palju andekaid. Minu põlvkonnas oli see täitsa pealesõjaaegne asi, eriti meestega oli niiet krik sõjas surma saanud või või kuhugi muidugi kadunud. Et siis no siis oli andekaid ikka palju vähem kui praegu praegu on ikka need suu ammuli, kui vaatad. Noh, kui kui sa teatris ei näe neid, siis telekas, telekas, jus. Kui palju te, mis on teie viimane teatrielamus, kui palju te ise saate teatris käia nii palju tegeleda? Viimane elamus oli jälle selline eksperimentaalne asi. Linnateater korraldab iga detsember talve kuidas selle festivali nimi on tal talve talveöö unenägu Vistantse talveuni on küll, noh ja mul õnnestus näha sel aastal remont, Tallinn sellist lavastust, mida tegid saksa trupp ja nad ei ole seda mitontannias teinud nad seda Berliinis, Peterburis ja väga palju isegi islamimaades ja ja siis. Selline elamus ja mis ei lähe surmani meelest ära, kindlasti algas see. No ma ei tea, sellest juba paljud on lugenud, ei ole mõtetki vist seda rääkida ka Pirita purjespordikeskuses kutsuti kokku, muidugi pidid pileti ostma, seal anti sulle klapp piid ja siis varsti hakkas klappides siis mingisugune niisugune tehis hääl. Et nii, nüüd te lähteTallinna kohale lendama ja vaadake nüüd sealt ülevalt niisuguse pilguga. Ja siis sõna otseses mõttes des vaatasidki seda Tallinnat sellise pilguga, mida sa polnud enne tähele pannud või ja neisse selliseid kohti, et kus ma nüüd olen, Haan juba siin kesklinnas. Nüüd oleme ühes kaubamajas ja siis nagu jumala hääl või mingi teise koguoja rääkis, et mis sinu, vaadake nüüd sinna hane seal seal on Merrison pime see praegu ei ole, et sinna ei ole mõtet teil minna. Siis A nüüd tuleb, jõudsite siia trollipeatuse või bussipeatuses nüüd oodake siin natuke, näete, nuid, sealt tuleb buss. Nüüd minge kõik sinna bussi peale, nüüd istuge sinna, nüüd sõidate siit niikaua, kuni ma ütlen, et nüüd mingi maha noh, selline juhatamine käis ja seal kaubamajas, kas seal siis oligi nii nuid, seiske siin. Nüüd vaadake, näete, nüüd on seal Nad mängivad teile, näed, nad tulevad, need seal on need kassapidajad kõik tegelevad rekvisiitidega, nendel kõigil ostjad, nad mängivad ostjaid, nendel on rekvisiidid, apelsinid, mandariinid, nii panevad sinna mäed, üks vaatab teie poole, ahah, kurdi, võite lehvitada talle. Nii. Ja siis näete nüüd see ostja tuli välja ja nüüd ta nägi teid. Ja nüüd nüüd olete teie näitlejad, sõnakaid, et teater ongi nii, et ei teagi, kes see näitleja on, kes on vaataja ja siis lõppes etendus kusagil kõrghoone katusel, vaatasime seal Tallinna peale, nüüd kogu aeg käis selline filosoofiline jutt, mitte mingisugune tühi pläma või või, või giidi jutt, vaid selline filosoofiline. Ja siis üteldi nii ja nüüd kattub kõikud, nüüd ei näe enam midagi ja siis hakkas sealt selle kõrghoones sealt ülevalt katuselt mingisugune toss tuli, mattusime sinna tossupilve ja siis jumala ajal ütles, et pinge, nüüd sõitke liftiga alla, seal, andke oma sellelt klapid ära ja oligi läbi ja fantastiline elamus küll, käisime küll disko juures ja kirikus käisime ja ja noh, siis teate, teater, puhas teater. Just teater, kust algab või kus ta lõpeb või? Ja kes on näitleja, kes ei ole nii, et väga-väga huvitav praegu viimase aja suurim elamus? Muidugi Estoplastist oli ka, aga Estoplast oli selline, noh, nooruse meeldetuletus. Ütlemine no saate lõpul me nüüd ütleme, räägime ka teie vanusest ei ole vanusest rääkinud. Oi. Kas on vanusel mingit mingit tähtsust üldse? Mõtlete te vahel, mis number ette tuleb? Annavad lihtsalt, nagu te ise ütlesite, kondid annavad tunda. Ja nad küll, aga noh, see vananemine, see on paratamatus, sinna ei saa midagi. Mõtlete te ka selle peale vahel, et mõtlen, ma olen juba nii vanaks hakkan saama, et mis kõik on olnud. Ja või on nii palju tegemist, et pole aega selle peale konkreetselt mõelda, no vot, ma pean siin jälle tsiteerima selliseid kuulsusi nagu Adolf Shapiro ja tema ütleb, et kui sa hakkad tagasi vaatama oma elust kokkuvõtteid tegema et siis on sul, siis oled sa läbi omadega, et siis ei ole enam, et aga noh, mul on plaanis jah, kunagi mingisugune raamat või noh, midagi kirja panna mitte niivõrd endas, kuivõrd see on sellest ajast või nendest aegadest ja ja nendest inimestest Kas te olete kirja pannud tol ajal panite kirja, te ütlesite, teil on päev, päevikud ja märkmik. Mul on puhas statistikat mis lavastus, kes oligi lavastajana autor. Aga selliseid mõtteid ei ole pannud, et või, või ütleme, et täna olime seal, käisime selle juures. Ja, ja mul on sellest väga kahju kadunud Jaan Saul stuudio ajal nõudis meie käest, et igaüks peaks iga päeva kohta mingit päevikut aga ei saanud tookord sellest aru, kui tähtis on, et selle päeva põhisündmused või mis sulle selles päevast meelde jäi panna kirja, aga siis kuna ta seda nii aktiivselt käest ei nõudnud. Siis algul ma panin jah kõik detailselt ja aga vaikselt vajus ära, enam ei viitsinud ja. Ja kahju, et ei saanud seda, aga statistikat ma pean küll ja et mis lavastus, mis seal esietendus oli, isegi kui palju seda mängida. D. Ja nii edasi isegi on väga huvitav. Joogiad ei pane kirja ma seda küll jah, et siis. Kui on vaja midagi meelde tuletada, et mis aastal see oli või mis kuupäeval või siis võtad sealt ahne siis ei eksi, sest mälu on ju hakkab petma sind lõpuks. Me oleme siin paaris saates päevade saates rääkinud teadlaste ja arstidega, pikaealisust ja sajaaastastest inimestest ja et siin paarikümne aasta pärast või no ütleme natuke edasi inimesed, kes on sündinud kahe tuhandendatel, kahe tuhandendatel ja natuke hiljem, et need elavad 100 aastaseks vähemalt. Nii et see 75, mis teil siin ees ootamas on, see ei ole mingi vanuse. Et inimesed lihtsalt peavadki kauem töötama ja kui nad juba kauem elavad No minul on see asi, et mina sain neid sünnipäevi ja juubeleid neid üldse ei pea, ma ei taha üldse keegi tuletamise pärast. No nii tore on, kui tulevad lähedased inimesed kokku. Lähedased tulevad jah, ja siis istume, räägime, joome kohvi, aga, aga selliseid pidulik nõukogude ajal olid need väga moes, praegu ka aega tahaks seda aega ei ole. Aga no ma ei ole esiteks selle kaliibriga üldse, et mind peaks kuidagi. Asi pole ka liibris, asi on see, kuidas teater lihtsalt oma inimesi Nojaa, ei noh, teater tahaks küll jah, et noh, et ikkagi, teeme välja kuidagi niimoodi, aga ei ma ise ei taha, see on piinlik, väga-väga piinlik. No see tulevad ju. Siis hooldab ennast. Ma tervis ikka korras ja. Pahan. Elu, isand, toredam jah, on küll, et kui sa mõtled edasi elada, siis ei maksa neid niukseid asju. Väga. Aitäh, Raivo Adlas, jõudu ja tervist. Aitäh kutsumast. Äge.