Tagunud just selle koha peal, kuhu sitikas kukkus pulga maasse võttis mu sõber nüüd taskust mõõtelindi kinnitades selle ühte otsa pidi sinna kohta, kus Putini pulgale kõige lähemale ulatus, kerista lindi kuni pulgani lahti ja sealt samas suunas 50 jalga edasi sellel, kui Jupiter vikatiga põldmurakaid eest koristes. Punktis, kuhu nii jõuti, löödi maasse teine pulk ja selle, kui keskme ümber joonistati umbes nelja jalase diameetriga rohmakas ring haarates nüüd ise ühe labida ja andes teised kaks jupiterile ja mulle palus legranud hakata nii kiiresti kui võimalik kaevama. Õigust öelda polnud seesugune meelelahutusmulle iialgi mingit lõbu pakkunud ning tol korral eriti oleksin parema meelega keeldunud, sest öö oli tulemas ja ma olin senisest rahmeldamisest juba väga väsinud. Aga kõrvale hoida polnud võimalik. Pealegi kartsin ma keeldumisega vaese sõbra meelerahu häirida. Muidugi, kui ma oleksin võinud loota Jupiteri abile, oleksin kõhklemata püüdnud nõdrameelset vägivaldselt koju viia, aga ma tundsin liiga hästi vana neegritega lootnudki, et ta võitluses oma isandaga, mis tahes asjaoludel mulle appi tuleks. Kahtlemata oli legrandi nakatunud lõunas levinud lugematud kuulujutud, maasse peidetud taas ning Karapeuse leidmine või ka Jupiteri kangekaelne väide, et see on tõelisest kullast Madrikas olid tema haiglast mõttelendu ainult tagant tõuganud, võtanud seesugused mõistujutud meelitavad nõdrameelsusele kalduva mõistuse kergesti eksiteele. Eriti kui nad langevad ühte meelis kujutlusega ja siis meenus mulle vaese poisi jutt sellest, et mardikas on ta õnnemärk. See kõik rusus ja hämmeldus mind. Kuna aga muud pääseteed polnud, otsustasin hoolega kaevama hakata, et fantaseerida seda varem oma silmaga veenduks, et ekslikud on ta lootused. Laternad põlema süüdatud, asusime töö kallale niisuguse innuga, mis väärinuks mõistlikumat ajendit ning kui valgushelk langes meie ja me tööriistade peale, pidin tahtmatult mõtlema sellele kui maalilise grupime moodustasime ning kui veider lätlane pidi tunduma meie töörügamine igaühele, kes juhuslikult meile peale oleks sattunud. Kaevasime ühtesoodu, kaks tundi. Räägiti vähe peamist muret tegi meile koer, kes omalt lähtimisega ilmutas suurt huvi Me tegevuse vastu. Lõpuks muutus ta nii lärmakas, et hakkasime. Ta ajab mõne läheduses ringi luusi ärevusse, õigemini Cartisse tallegranud. Ning isiklikult oleks rõõmustanud igasugune vahelesegamine, mille tagajärjel oleks saanud Sonja koju viia. Koerad isale tegi viimaks väga otsustavalt lõpu Jupiter, kes jonnakalt aru pidava näoga august välja ronis, looma suu ühe oma traksiga kinni sidus ja seejärel tähtsalt muiates uuesti oma töö kallale asus. Selleks ajaks olime jõudnud viie jala sügavusele ja ikka veel polnud mingeid märke mis tahes aardest. Järgnes üldine tööseisak ja ma hakkasin juba lootma, et sel kometi mängul on lõpp. Legrandaga kuigi ilmselt segaduses, pühkis mõtlikult laupa ja hakkas taas pihta. Olime välja rabanud kogu nelja jalase diameetriga sõõri, nüüd avardasime seda ja läksime veel kaks jalga, sügavamale. Ikka ei tulnud midagi päevavalgele. Lõpuks ronis otsi, kellest mul oli südamest kahju, august välja, nägu täis kõige kibedamad pettumust ning hakkas aeglaselt ja vastu tahtmist selga tõmbama kuube, mille ta tööle hakates oli maha võtnud. Mina ei lausunud kogu selle aja jooksul sõnagi. Jupiter asus oma isanda märguande peale tööriistu kokku korjama. Kui see oli tehtud ja koer suukorvist vabastatud, pöördusime sügavas vaikuses kodu poole. Olime astunud võib-olla kümmekond sammu, kui Le Grand valjusti vandades Jupiteri poole kargasid tal kraest kinni. Krahvus. Üllatunud neeger ajas suu ja silmad pärani, pillas labidad maha ja langes põlvili. Sakk kaabakas ütles legrans silpe kokkupigistatud hammaste vahelt välja, süüdistades sammast põrgukelm. Ütle, kas kuuled, vasta silmapilk ilma keerutamata, kumb, kumb on suv, vasak silm. Massabil kas siis Mu vasak silm möirgas ehmunud Jupiter, asetades käe oma parema nägemiselundi peale. Meeleheitliku visadusega hoidis ta kätt silma peal, justkui kartes, et peremees selle välja uuristab. Seda ma arvasin, seda ma teadsin. Ta karjus legranud, laskis neegri lahti ja kargas koha peal ringi, teenri suureks imestuseks, kes sind jalule ajades sõnatult oma pilgu, pere meelt minule ja siis minul peremehele viis tule peame tagasi minema, ütles legranud. Mäng pole veel kaotatud ning ta sammus uuesti tulbipuu poole. Jupiter ütles ta sele jalamile jõudes tule siia. Kas pealuu oli naelutatud oksa külge näoga välja? Praegu oli välja Massa, nii et varrekesed pääsesid aste ilma vaevata silmade kallale. Hästi, kas see oli siis silmvõitu, koomiline läbise sitika ripulasid? Siinkohal puudutas Le Grand kumbagi Jupiteri silmasõlm, Massa vasak silm, nagu ma sa ütle ja neeger osutas oma paremat silma. Sellest piisab. Peame uuesti proovima. Rähk jälle hulluses ma nüüd nägin või arvasin nägevat teatavaid süsteemi sugemeid nihutas pulga, mis tähistas kohta, kuhu sitikas oli kukkunud umbes kolme tolli võrra lääne poole tõmmates nüüd nagu varemgi mõõtelindi tüve lähimast punktist pulgani ja pikendades vahemaad sirgjooneliselt 50 jalane jõudis ta punkti, mis asus mitu stardi eemal kohast, kus olime kaevanud. Uue asukoha ümber tõmmati nüüd sõõr pisut suurem kui eelmisel korral ja me asusime labidatega uuesti tööle. Ma olin hirmus väsinud, aga imelikul kombel ei äratanud see pealesunnitud töö minus enam vastumeelsust. Mind oli vallanud seletamatu huvi. Ei koguni erutus. Võib-olla peitus midagi grandi kummalises käitumises mingi plaanipärasuse või vikaalid. Luze hõng, mis mulle mõju avaldas kaevasin agaralt ning aeg-ajalt tabasin end peaaegu lootusrikkalt otsimas silmadega seda kujutletud varandust, mis oli hulluks ajanud mu õnnetu sõbra. Parajasti siis, kui need veidrad mõtted mu peas võimust olid võtnud ja me juba võib-olla poolteist tundi kaevamisega olime ametis olnud, segas meid uuesti äge haukumine. Esimesel korral oli ta rahutus ilmselt tingitud mängulustist või tujukusest. Nüüd aga võttis Obama ja tõsisema tooni. Kui Jupiter talle uuesti suukorvi pähe tahtis panna, hakkas ta vihaselt vastu, kargas auku ja kukkus küüntega meeletult mulda kraapima. Mõne hetkega tõid nähtavale kaks luukeret või õigemini lasu inimluid, mille vahel vedeles mitu metallnööpi kõdunenud villase riideräbal vaid paari-kolme labida. Teie järel ilmus välja suure Hispaania noatera ja edasi. Tabamisel tulid päevavalgele kolmneli üksikud kuld ja hõbemünti. Neid Ühes suutis Jupiter oma rõõmu vaevu talitseda, tema peremehe nägu väljendas aga äärmist pettumust. Sellegipoolest panustab meid oma jõupingutusi jätkata ja vaevalt oli ta need sõnad lausunud, kui ma komistades ettepoole kukkusin, sest muu saapanina oli jäänud suure, pooleldi koheva mulla alla maetud raudrõnga taha. Töötasime nüüd tões ja vaimus ning eales pole mul 10 minutit möödunud, nii pingsas ärevuses. Selle aja sees olime praegu välja kaevanud pikerguse puukasti, milline, otsustades ta suurepärase säilimise imestusväärse kõvaduse järgi oli nähtavasti läbi teinud mingi mineraliseerimis protsessi. Võib-olla oli teda elavhõbeda piigloriidiga immutatud kast oli kolm ja pool jalga pikk, kolm jalga lai ja kaks ja pool jalga kõrge. Talle andsid tugevust needitud raudrehvid, mis moodustasid mingi lahtise võrestiku kasti. Mõlemal küljel oli ülemises servas kolm raudrõngast kokku kuus, mille abil kuus inimest said kastist tugevasti kinni haarata. Meie suutsime ühiste jõupingutustega kirstu ainult pisut nihutada. Nägime kohe ära, et nii suurt raskust on võimatu kohalt liigutada. Õnneks oli kaasainult kahe lükata variiviga kinni, tõmbasime need ärevusest värisedes ja hingeldades lahti. Meie ees lebas ära arvamatu väärtusega sädelev varandus. Kui laternate kiired auku langesid uhkas kalliskividega segatud kullahunnikust üles lausa silmipimestavat sära ja helki. Ma ei püüagi kirjeldada tundeid, mis mind seda vaadates valdasid. Hämmastus oli muidugi ülekaalus, näis erutusest kurnatud olevat ja lausus vaid mõne sõna. Jupiteri nägu oli mõne minuti nii surmkahvatu, nagu ühe neegripale üldse olla saab. Ta näis juhmistunud otsekui piksest rabatud. Järel langes ta augus põlvili ja mattis oma paljad käsivarred küünarnukini kulla sisse, nautides seda luksuslikku kümblust. Lõpuks hüüdis ta sügava ohkega, nagu endamisi kõneldes. Keek. See tuli kulg madrikkast, sellest ilusast kuld Madrikast, vaesest väikesest kuld matrikast, keda ma nii koledasti sõimus kasvu, läbipõlenud neegri nägu vastu mulle. Lõpuks ei jäänud muud üle, kui ma pidin nii peremehele kui teenrile selgeks tegema, et varandus tuleb ära viia. Oli juba hilja ja meil oli tarvis jõudu pingutada, et kõike enne valge tulekut ulu alla saada. Raske oli öelda, mida tuli teha ning palju aega kulus arupidamisele. Nii segi olid kõigi mõtted. Lõpuks, kui olime kaks kolmandikku kasti sisust kõrvale tõstnud, suutsime kirstu mõningase vaevaga august välja tirida. Välja võetud väärisesemed peideti põldmuraka põõsaste alla ja koer saanud jupiterile kõva käsu mitte mingil juhul kohalt liikuda ega meie tagasitulekuni suudki avada jäeti neid valvama. Seejärel asusime kastiga kiiresti kodu poole teele ning jõudsime õnnelikult, kuigi pärast ränka vaevanägemist kella ühe paiku öösel onni kurnatud, nagu me olime, polnud inimloomuse võimuses, et oleksime kohe tagasi pöördunud. Puhkasime kuni kella kaheni, sõime hilist õhtusööki ning seadsime sammud uuesti mägede poole, kaasas kolm tugevat koit tiimis, õnneks majas leidusid. Pisut enne nelja jõudsime augu juurde, jagasime ülejäänud saagi endi vahel nii võrdselt kui võimalik, jätnud augud täis ajamata, alustasime taas tee tonni poole, kuhu panime oma kuldset koormat teist korda varjule just siis, kui esimesed nõrgad koidutriibud idas üle puulatvade hakkasid kumama. Olime nüüd omadega täiesti läbi, tugev erutus aga ei lasknud meil korralikult puhata. Pärast kolme-neljatunnilist rahutu tund tõusime nagu kokkuleppe pealeülesed oma varandust üle vaadata. Kas ta oli olnud ääretasa täis ning meil kulus selle sisu uurimiseks terve päev ja suurema osa järgmisest Ööstki. Asjad olid olnud kasti kuhjatud läbisegi ilma mingi korra või plaanite, kui olime nad hoolega ära sorteerinud, tuli välja, et olime isegi suurema varanduse omanikud, kui algul olime osanud arvata. Tolleaegse kursi järgi, nii täpselt kui me seda hinnata suutsime, oli seal metallrahas üle 450000 dollari. Ei ainsatki hõbemünti, puha vanaaegne, välismaise päritoluga kuld, prantsuse, hispaania, saksa raha. Sekka mõned inglise geenid ja mingid mängumärgid, mille taolisel varem iial polnud näinud. Mitu väga suurt ja rasket münti olid nii kulunud, et nende kirjast oli võimatu aru saada. Ameerika raha ei olnud. Kalliskivide väärtust oli raskem hinnata. Briljant, mõned neist äärmiselt suured ja ilusad oli kokku 110 tükki, nende hulgas mitte ühtki väikest. Edasi tulid 18 erakordselt säravat rubiini 310 takti, kõik väga ilusad ja 21 safiiri koos ühe Opaaliga. Kõik kivid olid raamististest välja murtud ja lahtiselt kirstu loobitud. Raamistisid isemis Me muu kulla hulgast välja noppisime, paistsid olevat haamriga lapikuks taotud, küllap selleks, et identifitseerimist takistada. Kõigele sellele lisaks veel tohutu hulk täis kullast ehteid, ligemale 200 massiivsed sõrmused ja kõrvarõngast uhkeid kette 30, kui ma õigesti mäletan. 83 väga suurt ja rasket krutsifiksi. Viis suuremat väärtusega viirukipannipäratu kullast punsi, pool kaunistuseks rikkalikult siselleeritud viinapuulehed ja pakanaalsed figuurid. Kaks oivaliste reljeefkujudega ilustatud mõõgapidet ja palju teisi pisemaid esemeid, mida ma ei suuda enam meenutada. Kokku kaalusid nad kõik üle 350 inglise naela kusjuures on arvesse võtmata 197 suurepärast kuldkella. Kolm neist mitte alla 500 dollari tükk. Mõned kellad olid väga vanad ja aja näitajatena väärtusetud. Rooste oli kellavärgis enam-vähem läbi söönud. Kõik olid rikkalikult kalliskividega kaunistatud ja väga väärtuslikeks kapslites. Tol ööl hindasime kogu kirstu sisu pooleteisele miljonile dollarile. Kui me aga ehted ja kallis kivid hiljem ära müüsime, mõned jäid meie endi valdusse, tuli välja, et olime seda varandust suuresti alahinnanud.