Hea luulesõber, jõulukuul juhtub toredaid asju. Jõulukuu on täis üllatusi. Kui me näeme rõõmu kingisaaja silmades, siis kordades suurem on rõõm kinkija südames. Nii jõudsid sel kuul üsna üllatuslikult toimetaja töölauale värsid mis algselt olidki mõeldud lihtsalt kinkija rõõmuks sõnaseadja lähiringis. Ometi püüdsid nad pilkuga kaugemal. Tahan teile täna kuulata, pakkuda külma tikandeid, sõnavara teadlase Maive Leivo talda värssidest. Kui keegi avab sinu hingevärava ja juhatab su üle läve, silmad säravad siis hoopis pisenevad väiksed draamad. Ja uusi värve saab su eluraamat. Vahel sõnad on sõelaga süles. Vahel ennast ei leiagi üles. Vahel paistab, et elu on imevahel päikestki vaadates pime. Sügis jalutab õues, külm on ta käsi. Valge aeg lüheneb, päike on väsinud. Pilved madalalt käivad sinist, neis vähe. Parv hanesid visinal lõunasse läheb. Päev on lühikene ja pime. Sügispäikse Dinajas vine. Väga kitsi, pihustab valgust. See on hingedeaja algus. Raagus maailm endasse tõmbunud kirbet sügislõkete hõngu hingab sisse ja meenut täpsuve. Järjest varem süttivad tuled. Haned läevad, kuid halladeidule õitsva daalia punased tuled neile mõtlikult vilguvad järgi. Tasa viibates, pea, kesi märgi. Taevas on madal ja tume. Jälle on möödas üks suvi. Teatab kurgede trompetkume. Pilv klopib patja, lendavad kübemed, tiirlevad, tantsivad, jahedad, ebemed kasvab ja kohevaks muutub hang. Maa on kaua veel lumede vang. Ning täitnud põle maineretage. Olgu seeme väike või suur ühtviisi tal põues on juur. Mis oli enne ja tuleb pärast läinud, kui oleme siit ilmakärast? Kui mõtteid peas, nii lehti irdub, puust nad mahla imenud on tüveluust, puu uneva, jääb puhkamata hing. Leht, mullaks saab pea algamas, uus ring. Lehtpuude ihud on paljad kuuskede kuued, ent hallijad. Nukrad, hall, lagedad väljad. Ma olen valguse näljas. Puudel on mütsid ja põõsastel kübarad. Lumised rajad on üllatav, sügavad tuisk kogub hoogu täis, on ta salved. Just nagu olema peab õigel talvel. Seni on rahu veel hangede varjus. Peibutab sügavus, talvine jahedus. Kevade mõttega maa põulas harjub. Varsti meid rõõmustab muldade tahedus. Järjest hallim on päevade pale. Tuul on külm, päike kale, hing kevadet ihkab ja sooja. Kuid teisiti seadnud on looja. Poleks onu ju soojast suvest kui meil, Pierre'i elaks end lumest. Aasta on sulgenud süleaeg pööripäevani, napp pimedus laotub üle kuu, nagu kõrvetas. Jõulude valge aeg tuleb oodates kohevat lund, süütab kõik küünlad ja tuled. Taas näeme kevadest und. Tihketes tupedes kinni Velurvad. Kuid enam ei ole päevad hall, kurvad. Ergavuus lootus pilvede praost. Kevade poole kõrred on kaldu. Juurtes neil pakitseb mahlakas algus. Külm õhk tardub. Lumi on kerge. Taevas. Valmistub kevade pillavaks pühaks. Päike särab lumepeeglikildudest kõrgelt külmi kiiri pildudes. Just nagu muinasjutt või nagu uni. Pimestav valge, sätendav lumi. Mode krudin kaugele, kostab härmatis puudele lugusid, vestab, silitab Koort ja uinutab pungi. Vaigistab mõrade kevadetungi, annab puhkuseaega veel veidi enne kui puhkevad rohekad, kleidid. Pärnad on karrast ja kuusetantsu krust. Nii naudib talvine maa oma puhkust. Vaikus on pühalik, karge on paik. Kus tasaselt tasaselt mingi hääl, kaikus? Ees on veel veebruar. Tuisutki talvised külma näpp, räästasse, purikaid, Palmitseb. Koit aina varasem agu on hilisem kevade märgukell. Arglikult tiliseb. Udu hommikuti kerkib märtsis kodu, on tal eilse päeva lörtsis. Ta lõhnu loob ja kaunist päeva tõotab. Ning rahu kummalisse ülesinulaatab. Lumikelluke habras ja õrn nagu kevades silitab sõrm tõmbab koomale heleda kleidi. Öösel hommikul sooja veel veidi. Varsti puh vil lööb seelikusiilud päike soojemalt veidi, kui piilub. Õõtsub tantsida väikestel jalgel. Talve kahvatu kuma, veel palgel. Lubavalt lahti on taevas. Nool pilve kuhjades kaevad, päikesevalgus on kale talve moodi veel päevade pane aga ometi. Kevad on teel lahti, päästab ta jäätunud veed. Hingad äratab, silitab kurbi. Pole enam siis mõtetki kurbi. Kui keegi avab sinu hingevärava ja juhatab su Üle läve silmad säravad. Siis hoopis pisenevad väiksed draamad. Uusi värve saab su eluraamat. Kuuldu oli põimik Maeve leiva talvevärssidest Iivi Lepiku esituses. Saate muusikaline kujundaja ja helirežissöör Külliki Valdma toimetaja Toomas Lõhmuste raadioteater 2014.