Tere hommikust, kell on natukene 10 10 läbi, oleme vikerraadio eetris, algas jutusaade ja tänase jutusaatekülaliseks on võluv noor, alati sädelev ja särav üks minu lemmiklauljatest, Hanna-Liina võsa. Tere tulemast. Tere. Anna-Lina sinu kohta võiks öelda nii, et sa oled selline solist, kes on jõudnud staatusesse, kus publik on hakanud valima muusikale või muusikaetendusi vaatama minnes kavasse vaadates selle järgi, kes parasjagu esineb või laulab, et oskad sa öelda, on see nagunii, et et pannaksegi, sellistest nii-öelda kõvema kaliibriga staaridest üks koosseis kokku või jagatakse pigem väga tugevalt esinenud niimoodi ära, et ükski etendus ei oleks kuidagi eriliselt kellelegi esitatud. Üldiselt vist on niimoodi, et kui on esietendus välja tulemas, siis esietenduseks pannakse nii-öelda kõige noh, kõige sobilikumad siis ma tahaks öelda, mitte need, kes on kõige kõvem, absoluutselt mitte, aga võib-olla, et jah, kelle järgi on nagu need rollid nagu valitud võib-olla v kelle peale mõeldes, aga, aga siis sealt edasi läheb juba tegelikult suhteliselt niimoodi suvaliselt, et kunagi ei ole, et nüüd on see konkreetne koosseis mängib, aga see on minu meelest Eestis niimoodi ja ka kuskil lähimaades, et Ameerikas ma tean, et on ikkagi üks koosseis suhteliselt kogu aeg. Aga räägi, palun mulle ja meie kuulajatele seda, et kuidas üldse ühe niisuguse üher sellise lavastuse puhul artistide või solistide või muusikute esinejat kutsumine sinna projekti käib, et kas sul on mingi mänedžer agent, keegi, kellele helistatakse ja siis tema vaatab kalendris ütleb eiei. Anna linnal on see kuu kindlasti kinni ja nägemist või nad pöörduvad sinu poole otse. Kuidas see asi käib? Ei, keegi teine ei ole minuga kalendrist teadlik peale minu enda. Mul ei ole mingisugust mänedžeri agenti siin Eestis, Ameerikas küll on, aga nemad ka minu kalendrist midagi ei tea. Aga Eestis lihtsalt siin vaja lihtne sõitma ja ma arvan presidendile ka helistada, kui natukene ette teatada, et helistavad ja küsivad, et kuidas tundub ja siis ma ma tavaliselt tahaks kohe vastata, kas jah või ei, aga ma nüüd olen õppinud seda, et peab ütlema, et ma natukene mõtlen selle peale, saatke mulle palun emaili peale mingisugused detailid, et siis mul on aega nagu natukene, nagu mõelda. Ja siis ega muud ei olegi ma nagu tunde järgi olin neid asju enam-vähem. Aga räägi natukene sellest Ameerika agendist või mänedžer, mis, millest tema töö seisneb ja kuidas sina tema tema kalendris siis nii-öelda kajastatud või, või. Ega ma ei kajastugina, nemad näevad üldiselt, mis, mis sealkandis uut välja on tulemas, siis nendele saadetakse mingisugune eeskiri, umbes, et otsime seda, seda inimest ja siis, kui nad arvavad, et mina oleksin sobilik näiteks konkreetsesse rolli, siis nad saadavad mulle edasi selle nii-öelda projektowni on selle nimi, et öeldakse, et selles vanuses sellise aktsendiga rääkima peab ette valmistama ja seda, seda asja ja et kas oleksid nõus kas siis panema väikse mingisuguse video kokku või, või tuled lausa kohale. Kui on mingi eriti niisugune pakkumine, mis mis võiks eriti hästi sobida ja kuhu nad on, eriti nagu usuvad minusse. No kui suur see sinu võimekuste list on, ehk et kui palju sa suudad erinevaid aktsente teha, siis artistina laval, kui seal küsitakse, et meil on tarvis näiteks seda, seda või teist osatäitjat, siis millise rahvuse või rahvaesindajat sa suudad aktsendiga laval niimoodi laulda, et see usutavam. No tegelikult on niimoodi, et nende jaoks on see suht suvaline, et mitte suvaline, vaid ükstakõik, kas on? Ma ei tea Bulgaaria, Tšehhi või Poola või eesti või vene, see on ükskõik või noh, me kõik teame siin, et tegelikult need on väga erinevad keeled. Aga ameeriklaste jaoks on see kõik üks selline natuke slaavi aktsent. Täpselt seda nüüd näpuga järge ei aja, et siis ma noh, tavaliselt ongi seal tavaliselt mingisugune slaavi aktsent, mida ma siis teen, ega ma täpselt ei tea, mida ma teen. Ja, ja nagu on nii-öelda läbi läinud need korrad, et keegi pole aktsendi kallal nagu norima hakanud. No meie kuulajad kindlasti huvitab, nuts inimesi huvitab ju väga palju raha teema, aga ma küsin pigem niimoodi, et kas selles Ameerika šõubisnis selles muusikaäris on need väljastpoolt Ameerikat tulevad artistid, kes esitavad siis nii-öelda aktsendiga partiisid, kas nad pigem on paremini makstud kui kohalikud või siis vastupidi, otsitakse neid kui natukene odavamat tööjõudu. Ei, ma arvan, kindlasti ei ole odavam kallim, keegi, neid on üldse suhteliselt vähe, kes on väljaspoolt Ameerikat, seal kandideerivad nii-öelda rollide peale, et tavaliselt need on inimesed, kes on juba seal elanud pikemat aega, võib-olla isegi sündinud, võib-olla on nende ma ei tea, vanemad tulnud kuskilt Ida-Euroopast või ma ei tea, kui kuskilt Jaapanist. Et neid on suhteliselt vähe, kes tulevad väljastpoolt ja üritavad nii-öelda ameeriklastega ühe pulga peal olla ja kandideerida nendesamade rollide peale. No praegu vaadates seda mandariinide filmi edu ja ma arvan, et see ei ole üldse mingisugune uus teema, et Eestis on väga palju, et siis näitlejaid, meesnäitlejaid, naisnäitlejaid, kelle puhul, noh, siin võib loetleda Aarne Üksküla, Lembit Ulfsak veel terve rida, terve rida väga selliseid karismaatilise näitlejaid, kelle puhul räägitakse seda, et vot kui kurb, et ta on sündinud väikeses Eestis eestikeelse oma riigi emakeelega riigis ja selle tõttu on nende selline suur läbimurre maailma filmi turudel kuskil läbi murdma. Ütlannalina sina kas sa oled kunagi elus mõelnud ja kahetsenud seda, et sa oled sündinud siin väikesel Eestimaal, et sa oled eestikeelne, mitte Ameerikas või kuskil inglise keelses keeleruumis sündinud? Te kunagi, pigem on see alati ikkagi pluss olnud, et kuigi ma ise arvan, et ma olen nii-öelda aktsendivaba inglisekeelses maailmas ja et ma hästi sulanud on sisse, siis tegelikult nemad näevad ikkagi minus mingit sellist natuke eksootilist tüüpi ja ma selles mõttes võib-olla paremini isegi meelde kui kuninganna Ta järjekordne kuskilt Oklahomas tulnud inimene. Aga üldiselt ma arvan, et brittidel ja austraallaste on seal veel nagu natukene paremad shansid, kuna nemad on kuidagi ameeriklaste jaoks ka võib-olla sellised rohkem isegi ma tea, nende aktsent on selline rohkem väljapeetud, isegi ja nagu peenem, kui nemad ise sisse. Kunagi ma mäletan, räägiti mingisuguseid ja selle kohta, et väidetavalt olla Maarja-Liis läinud sellepärast juurat õppima, et saada ise oma õiguste eest artistina seista, et oleks väga kindel ja konkreetne plaan, et keegi sind nii-öelda ära ei kasuta või ei lüpsa või ei tee sulle mingit rahaliselt tünga. Oled sa midagi sellist teinud, et spetsiaalselt õppinud või kuidagi ennast harinud selles suhtes, et ennast kaitsta? No üldse ei ole ja noh, Maarjale on lihtsalt see on juba tema isiksuse omadus, et ta vaatab kõik asjad 100 korda üle jääda, näed neid väikseid lünki, mis võib-olla on kuskil sisse jäänud ja ta oskab enda eest hästi seista, sest et see on lihtsalt tema isiksus. Mina nagu loodan, loodan nagu, et keegi ei taha mind tõmmata ja, ja et meil on parimad kavatsused minuga, keegi kuskil ei müü maha mingisuguseid minu õiguseid ja ja ma lihtsalt loen selle läbi ja siis pärast ja siis kirjutan alles keegi pärast ütleb, et miks sa ei pandud sinna sisse kuus tasuta piletit saab su sõbratar tulla? Minul ikka ei saa tulla, mul kõik ostavad. No suurte staaride artistide puhul räägitakse alati niisugusest asjast nagu Raider ehk siis raadiokuulajatele lahti seletatuna see artisti nõuet, et kas siis üks leht paberit või siis kogunisti terve suur niisugune kaust, kus on kirjutatud tema nõudmised, et kui mina tulen esinema sinna või teise kohta, olgu see suur kontsertsaal või väike küla kultuurimaja, et igal juhul on temal mingeid nõudmisi, et noh, kes tahab lava taha maasikaid mingi kindla aastakäigu veine, valgeid patju, punaseid lilli. On sul ka mõni niisugune asi, milleta sa ei lähe kunagi oma kontserte tegema andma? Mul ei ole ja mul on nagu kõige nagu tähtsam asi, võib-olla on peegel. Et nagu peegel võiks et astud aga on tulnud ette juhuseid, kus seda ei ole, või siis on vaja kuskilt nagu klaasi peegeldusest näha, et kas sul on enam-vähem nagu juukseid sirgus peas? Mul ei ole ja ma nagu ei tule jälle selle peale, et jas küsima. Aga oled sa, oled sa nõus sellega, et võib-olla see ongi rohkem sellise nii-öelda sellise pisut edvistava niisukese popkultuuri pärusmaa, et see ei ole päris selliste muusikali või klassikalise muusika artistide nagu teemat, nad on kuidagi nii-öelda tagasihoidlikumad või vähem nõudlikud. Ei, ma ei tea, ma, ma usun, et klassikamaailmas on need nõudmised ka päris suured, mingisugused teatud vaid ja õhuniiskuse tase võiks olla, ma tean, seal indioonil oli kunagise, et niiskus peab olema ruumis ja mingid ja võib-olla mingi lahtilaulmise koht tegelikult, mis oleks nagu loogiline, et kui sul on suuremat mingisugused aariad laulda. Aga aga jah, ma arvan, et see tuleneb jälle sellest samast personaalsest iseloomust. Aga kui sul on vähenõudlik Aga ütle Annale, kuidas üldse üks artist ennast ennast nii-öelda kaitsta saab, ütleme siis kasvõi olgu see siis tüütava meedia või, või fännide või, või produtsentide eest, et on olemas mingisuguseid mingeid võimalusi, et sa, et sa saad ennast kuidagiviisi nagu eriliselt kaitsta, olgu see siis kasvõi mingi organisatsiooni näol või, või, või kes, kes ühte artisti kaitseb. Eks tegelikult neid ühinguid on ju väga palju ja Ameerikas ma olen tegelikult näitlejate ühingu liige, siin Eestis ei ole minu meelest ja tavaliselt nagu teatri draamanäitlejad on kõik suhteliselt kuidagi ikka kaitsta, kas siis teatri enda poolt või siis näitlejaühingu poolt, et kui nad teevad reklaame, siis tead alla teatud mingi miinimumi, võib-olla neile ei saa maksta ja et oleks selline õiglane see kõik kohtlemine. Aga mina, kuna ma ei kuulu ühegi teatri alla ja, ja pole siukest mingit muusikaliartistide ühingut siin ka loodud, siis mul ei ole ka agenti, siis lihtsalt tuleb iseenda eest seista. No räägitakse legende sellest, kuidas viiuldajad või pianistid on oma käsi kindlustanud ja sõrmi kindlustanud ühekaupa, et kas sinul on ka mingisugune selline kindel asi, mida sa oled enda puhul ära kindlustanud? Ei ole, aga ma mõtlesin, et tegelikult võiks iseenesest kasvõi seesama, siis ma ei tea, hääl või, või mingi. Saab seda üldse kindlustada, lähete Eestis mingisse kindlustusagentuuri? Ma ei kujuta ette, see on ainukene variant, võib-olla, kui kunagi peaks mingisugune ma ei tea, operatsioon või midagi olema, et ja siis, kui keegi keerab nässu, et siis saab mingit kahjutasu, aga ma jälle loodan alati nagu parimat heale ja nagu ei mõtle ette, ei karda siukseid asju. Ja sinu karjäär, Annaline on olnud väga särav ja kas oled sa minuga nõus, et ühe sellised teatud tõuke andis, andis sulle õppimisvõimalus välismaal, kus sa nägid seda seda poolt sellest muusikakultuurist, mis annab ilmselgelt nagu arusaadav oma ülevaate ja sellised eriala professionaalsed oskused, mida, mida lihtsalt niisama muusikakoolis ei õpita. Ja üldiselt ma arvan, et see oli õige samm õigel ajal, mis ma tegin, aga, aga ma arvan, et see ei ole nii, et lähed õigesse kooli ja siis sul on kohe noh, kõik need võimalused või et ma arvan, et ikkagi oleneb inimesest, sest koolist minu koolist ma ei tea väga paljusid kesksellel noh, näiteks minu enda kursuselt, kes veel tegelevad üldse sellel alal. Et ma arvan, et see on nagu mingi saatus või mingi jälle selline asi, mis. Ma ei tea ette määratud Ütle palun, sellist asja ka, ma olen tahtnud alati küsida, et kui on keegi väga tore, väga armastatud artist, siis väga sageli nad ütlevad seda, et mõlemad selle või teise meistriklassi või või selle või teise õpetaja õpilane, et miks seda õpetaja rolli just konkreetselt nimeliselt niimodi rõhutada. Ja see on nagu see paneb kohe selle, kes loeb su seda CVd või asja, siis kohe paneb nagu mingit plusse sulle juurde, et see on nagu see on nagu kvaliteedimärk jah, et kelle alt sa oled tulnud, kes on oma teadmine sulle jaganud, võib-olla. Ja klassikamaailmasse käibki niimoodi, ma arvan, et mida rohkem konkursse sa oled kinni pannud, see tõstab sinu hinda, tõstab sinu seda. Jah, hinnatust aga, aga minu maailmas võib-olla on see, et mida sa oled teinud et mis töid sa oled teinud ja kus sa oled teinud ja võib-olla kes on olnud lavastaja, on sellised asjad nagu, mis panevad, ahah, oi, näed, on temaga koostööd teinud. Ja kes on mannil lavastaja, kes on sinuga koostööd, keda sa võid alates hilisöelda, et ma olen temaga koos. No tegelikult Mul on noh, Eestis ei ole see mingisugune näitleja, et sa oled selles maailmas aga koostööd teinud, kuigi ma olen temaga teinud ja ja ma arvan, et ta on parim, kes siin siin maailma nurgas oma asja ajab. Aga, aga Ameerikas jah, kui ma kõige esimest etendust seal tegin, siis oli üks noor poiss koreograaf Kristjan hotelli kes siis veel ei olnud midagi nagu eriti teinud. Aga nüüd on konkreetselt kõige hinnatum koreograaf prood välja ja ka mujal nagu maailmas need on võib-olla kumaadis tema, kirjutan oma CVsse taha ja siis kõik vaatavad, oo sa oled temaga teinud, kuigi temana tegi mulle mingi paar sammu, seal seadis tavaline poiss. Et noh, ma ei tea, ma ise võib-olla ei tuleks selle peale, aga siis võib-olla et keegi teine siis arvaks midagi, siis peab panema. Oled sa kogenud või näinud ka midagi niisugust, et mõni õpetaja on oma õppeneljasaja üle nii uhke, et ta kirjutab oma c5 või kuskil oma mingisuguses elulooelulugu käsitlevas dokumendis, et minu õpilased Ja kusjuures on küll, Ameerikas, on vastupidi ka ja seal on üks laulupedagoog, kelle juures ma käisin, lihtsalt sellepärast ma teadsin, et ta on kõige parem ja kõige kallim olen kuulnud, et ma lähen siis ka tema juurde, vaatan, et mis imeasja ta teeb. Ja ma tean, et 45 minutit kestis laulutund. See maksis 250 dollarit, millest pool tundi ta lihtsalt lobises minuga. Lihtsalt terve aeg, mõtlesin, et hakkame midagi tegema, ma ei suuda lihtsalt enam lobiseda. Siin sinu tore, tore, ilus, kodus on tõesti siin keset teda New Yorgi linna, aga noh, et kaks mult raha tiksub kogu aeg nüüd silmade ees käisid. Ja siis me tegime viimased 15 minutit, tegime keeleharjutusi. Lihtsalt venitasime keelt suust välja ja füüsilise füüsiliselt ja. 250 dollari eest New Yorgis käisid keelt? Keelt venitama see siis jah, kuidagi prügi sellega mingeid trikke ja siis ma sain aru, et ma ei saa sinna enam tagasi minna, sest lihtsalt liiga kallis nagu mäng. Ja, ja siis ma võtsin tema assistentide käest, tal on nagu terve posu siis assistendiks tema nii-öelda tehnikad õpetavad siis võtsin nagu 100 dollari eest neid paar tundi, siis tema assistentide käest, kus ka käisimegi keele venitamine Kas ei teki selline olukord, et praegu tekib niisugune küsimus sellest, et kui inimesed artistid kirjutavad oma c5, et ma olen selle või selle õpilane, siis nüüd pärast seda sinu avaldust, et tegelikult on see 250 dollarit tunnis? Keele venitamine? Devalveerib seda. Ja aga kusjuures ma olen suht kindel, et tegelikult see töötab, see keelevenitamine. Sest tegelikult ta ongi nii-öelda kõige parem ta noh, ta õpetab kõiki suuri staare, näiteks kui tuleb mõni filmitäht Broadwayl mingisugust muusikalirolli tegema, kes tegelikult võib-olla ei laula ju siis tema paneb nad laulma nagu päris lauljad. Et mingit trikki ta ikkagi teeb nendega. Aga noh, see on ilmselgelt liiga kallis nii-öelda inimesele, tänavalt. Anname siinkohal oma jutusaate kuulajatele headele vikerraadiokuulajatele võimaluse kodus natukene keelt venitada ja kuulame selle keelevenituse taustaks sinu kaasa võetud muusikapaladest esinejast. Väga hästi. Ja ma võtsin kaasa. No tegelikult ma võitlesin, võtsin lihtsalt, mis mul autos oli, mida ma kuulan oma pikkadel sõitudel Tallinnast Tartusse põhimõtteliselt. Ja see lugu konkreetselt sellise nii mõnusa tiksuga. Et see, kui sa paned nagu luubima luubi peale selle loos või terve selle maantee ära sõita niimoodi, et see tiksub ja see on kuidagi atiivne. Samas kahju, et raadio vaata pilti, sest et sellel on ka väga-väga ilus video tehtud. Tõnis Mägi ja Kärt, tema tema naine Kärt laulavad siis laulu pealkirjaga metsas. Ja ja see on lihtsalt nii muinasjutuline ja armas lugu ja sellel on teksti kirjutanud selline inimene nagu mingi New Herbert ja tantsid kunagi ühe plaadi välja koos Esna mõisas, ma tean, et nad tegid selle pildistamise ja see oli kuidagi mulle nii inspireeriv need pildid selle plaadi peale see video, et ma tegin isegi ühe fotolavastuse sealsamas mõisas nende tuules nii-öelda seal oli hästi külm, aga ma sain aru küll, et miks nad seal käisid, seal on täiesti mingi omamoodi veidi müstiline atmosfäär ja ma arvan, et sellest muusikapalast tuleb see väga-väga hästi välja. Ja jookseb paljajalu valja ja. Metsapalli. Palli. Käegud Kreet ning teised väiksed looma maininud ka piinlik poole sest nad on päev. Pimeduse saabudes erametsa suure väega. Teine skeem. Keerab kuulimetsa suurel mäel. Sest kui ikka Leaks teeks palju kordi ja kui ka siin Jätkub pühapäeva hommikune jutusaade, head kuulajad tänasest saatekülaliseks on Hanna-Liina võsa, mina olen saatejuht Hannes Võrno. Hanna-Liina, kas sinul on olnud lapsepõlves nooruspõlves niisugune asi nagu salmik? Tänapäeval on kõigil Facebook, eks ju? Konsulkonnagi salmik olnud salmi tead küll, kuhu kirjutati ja joonistati ja. Ma tean, et mu emal oli see salmike, ma kogu aeg vaatasin seda ja siis imestasin kui ägedaid selliseid väikseid, mis nad on. Proosa ei, väiksed testid, nad ei ole isegi luuletused, vaid siuksed, väiksed mõtted, terad olid tema klassivendade poolt sinna üles tähendatud. Ah, ma peakski selle üles otsima, see oli nii kihvt, ma vaatasin seda kogu aeg. On sul mõni mõttetera meeles ema salmikust, mida sa võiksid praegu. Oi jumal, miks sa seda enne mulle ei küsinud, seda küsimust mul läks, selle kaasa võtnud ei ole. Aga no mingi õppi, õpi hoolega siis mingeid kooki, kohvi koorega või mingi taolised asjad olid? Nad olid hästi armsad ja väga ilusas käekirjas kirjutatud aga minu ajal olid rohkem need juba tulid Soomest mingid sellised. Ma isegi ei tea, mis nende nimed olid, aga see, kus oli nimi, vanus ja lemmiktoitja, lemmikjook ja lemmik, kelleks ma tahan saada ja siis kõik klassikaaslased kirjutasid, nagu. Kindlasti on. Prominentne klassikaaslane, kelle kohta võiks öelda teadmiste tahtis kuuendas klassis? Ei ole Viimsist, sealt seal ei olnud nagu prominendid. Keeksin linnakoolile. Et mul vist ei ole hea. Mul oli küll üks peika kes on päris selline, ta ei ole prominentne, aga mingis ringkonnas tunnustatud lavastaja, nüüd aga tema sinna salmikusse mul või sinna liikus, ei kirjutanud, ma mäletan selle, sain selle kuskilt Rootsist oma kirjasõbra käest selle väikse kaustiku, mina vänner oli peale kirjutatud vist. Hea, aga ei, ma ei mäleta, mis nad seal kirjutasin. Pühapäeva ummikutes on üldiselt selliseks heaks tavaks ja üldse inimeste käest küsida, keda keda teatakse. Et huvitav, millega tema oma vabal ajal tegeleb ja kuidas ta oma vaba aega veedab. Aga ma küsisin täna sellest pühapäeva hommiku jutusaates sinust hoopis sellist asja, et ole hea, räägi mulle ja, ja raadiokuulajate sellest, milline üks sinu selline tõsiselt karm tööpäev välja näeb, et kuidas, mis sinu ühte päeva mahub, kui sul on tõsiselt nagu pingeline tööpäev. No ma ütlen ausalt, et ma ei ole sellise sõnastusega kunagi päevi nagu nimetame, et mul on pingeline tööpäev, et noh, see minu minu töö, ma siiamaani ei suuda seda võtta kui tööd. Et ma lähen tegema etendust või ma lähen proovi, ma lähen kontserdile. Tavaliselt Ma olen selline, et ma ei pukki endale üle asja. Et kui on etendus, siis on üks etendus või kaks etendust päevas. Kui on kontsert, siis on kontsert. Et ma ei, ma ei ürita nagu ilmtingimata panna sinna nii palju, kui mahub sinna päeva asju nagu üks meie ühine sõber nagu ühine sõber. Kõikide eestimaalaste. Kõigil Eestimaa laste suur lemmik ja armastatud Koit Toome, kes suudab teha päevas seitse kontserti ja jõuda nende nende käigus veel erinevates Eestipunktidesse. Ja täiesti imetlusväärne muidugi ja, ja võib-olla ta ei jõua õigeks ajaks, et andke talle andeks. Aga ta tuleb, tuleb ta juba tulen teie poole, et ma tõesti imetlen teda, aga ise ma ei suudaks seda. Aga jõulude paiku oli küll üks selline päev, kus ma tundsin, et mul ma lihtsalt ei suuda, sest et ma tahan, ma olen kohusetundlik ja ma tahan olla kohal õigeks ajaks ja ma ei suuda nii kui ma tean, et mind kuskile oodatakse, siis ma olen täiesti vähen, täitsa närvi mulle üleni kere punaseks, kui ma tean, et keegi kuskil ootab mind parasjagu tahan olla õigel ajal ja, ja, ja siis oli küll niimoodi, et mitu, noh, ma ikka luban, et jaajaa, ma tulen sinna lastekooriga. Ma tulen esinema sinna jõulukontserdile ja jah, ma olen siin tsirkuseprintsessi proovis ja ja On veel jõuda sinna ka, jaa. Jaa, noh, tegelikult siis lõpuks kuidagi ikka jõuad, aga, aga mingit närvirakud lähevad ikka. Aga need päevad on kõik täiesti erinevad. Et mul ei ole ühte sellist tavalist tööpäeva, sellist asja ei ole olemas. No ütleme väga paljud tipp poliitikud, väga paljud sellised rahvusvaheliselt rahvusvahelistes ettevõtluses äris tegelevad inimesed räägivad, et väga sageli sellise minu meelest niukse natuke sellise üleoleva või sellise nagu teeseldud väsimusega, et millal tohutult pikad lennureisid ja tohutult reisimist ja see noh ühesõnaga see, see, nende jaoks on see väga piin, et nad teevad kolm korda nädalas või kaks korda nädalas äriklassis reisima ja seal laskma endal tekk peale panna, šampanjat juua. Kuidas, kuidas, kuidas sinu reisid käivad, et kui sa sõidad, ütleme Ameerikasse lähed, lähed proovi või keelt venitama, et siis kuidas need sinu reisid käivad reisida äriklassis või oled sa niisugune pigem selline? Päi tavaliste tuustidega kuus ma olen tavalise hunnikus kuskil sahka. Tavaliselt ma nagu meeldib istuda akna akna ääres, et siis ma saan toestama, peasin akna akna peale ja siis mul on põlved niimoodi krõnksus seal pingi peal. Ja siis ma magan nagu ma üritan magada. Ja tavaliselt õnnestub ka, aga jah, ütleme kui on nagu pikk tuur parasjagu käimas, siis on küll see, et see on väsitav, see pidev kohvrite tassimine, nagu ma oleksin ärimees, siis mul oleks selles mõttes kas juba hästi, et mul on väikese, kõige väiksem Kohveretsele, võtad kaasa ja paned sinna üles, aga kui sa ikkagi pead nagu aasta jagu asju enda suures kohvris kaasas tarima, siis see lihtsalt küll viskas üle ja, ja ma arvan, et see on ka suur põhjus, miks ma enam ei ole seal Ameerikas ma lihtsalt ei suutnud seda kohvrit tassida nendest treppidest, seal ei ole ju lifte ka enamus majades viis korrust tassima seda mingi käed surevad ära. Et et see on tüütu küll, kohvri otsas elamine nii-öelda. Kui me sinuga tegime koos jaanuarikuus 2015. aasta memory kontserttuuri, siis oli see pühendatud meie heale sõbrale Tarmo Leinatammele. Et ma ei olegi saanud sinuga Tammelinna niimoodi kuulajate ees küsida, et mis on sinu jaoks olnud, või on niisugune fenomen, et mõni selline lugu või erakordselt kirgas mälestus, mis, mis selles memory tuuris sinu jaoks niukene. Punktil tema on küll huvitav eemjadest, ta nagu elab edasi, nagu meie kõigi jaoks on täitsa huvitav, et see kontsert ka kui tõesti nagu hakata mõtlema nende laulutekstide peale väga, siis saab igal pool paralleele tõmmata nagu temaga kuidagi. Et isegi need kurvad lood ja kõike lõbusad, aga aga kuidagi ei tulnud. Ei pidanud nagu väga nii-öelda kurvastama selle kontserdi, sest et ta on noh, kuuse, tema helge olemus oli nagu seal kontserdil ka olemas, kuigi temast oli mustvalge pilt seinal ja kõik, aga minu jaoks ta on kuidagi ikkagi kuidagi olemas ja, ja rõõmus ja ma arvan, et kuna ma teda tundsin rohkem tõesti need viimased aastad, siis siis päris palju ja ma ise olin vahepeal selline natukene augus, siis ma tundsin, et me saime nagu üksteiselt jõudu kuidagi lihtsalt palja nagu sellise otsa vaatamisega. Et me nagu ei rääkinud, aga lihtsalt niimoodi. Noogutasin, eks teisele ja siis läksime peale, nii-öelda tema läks oma sinna orkestriauku ja mina läksin sinna lavale ja üks eks niukene eredam elamus oli see, kui Elisa muusikaetenduses ma lähen astun lavale kõige alguses etenduse alguses ja siis vahetult enne minu lavale astumist kukkus mulle kaela see suur raudstange ülevalt. Ta tuli küll sellised nagu hooga tuld nagu. Ta ei kukkunud, vaid ta lihtsalt langes sealt niimoodi kiirelt alla ja mulle niimoodi siia kuklasse kottpimedas ja siis tulevad valgus peale, ei vastu on mingi mingit sihukest asja laule. Siis see hetk oli nagu selline, kõik jäi seisma korraks, ma sain nurgas ma elus või ma ei ole elus või kas kõik okei, piilusin sealt niimoodi, et omavahel, kas Tarmo nagu nägi, et kas ta saab aru, et kas me nüüd lähme edasi lihtsalt lähmegi siit edasi, see kukkus mulle pähe, aga lihtsalt kohe nüüd Lähme siis selle tükiga edasi. Esimene tegime jälle mingi Noovutuse, vastasin, ja siis kõik oli nagu okei, kuigi nagu ise ma ei saanud aru, kas mul on mingi muhk peas või kas ma nagu mingi see oli päris hirmus korraks. Aga temaga oli päris palju selliseid hetki, et lihtsalt, et vaatame otse, Lähme nüüd edasi, kui isegi midagi sassi läks või midagi kuskil kukkus või ei kukkunud või jäi seisma, ei jäänud seisma siis et ta oli mõnus, selline tugi seal. Orkestriaugus. Selline populaarne telesaade nagu Su nägu kõlab tuttavalt oli sinu jaoks üks niisugune, ilmselt üks niuke meelelahutuslik episood sellises loomingulises virvarris või sellises loomingulises voldik, kus aga ma küsiksin sult, et ma ei tohi seda ilmselt küsida, ei tohi ilmselt ka vastata. Aga ütle päris ausalt, et kas need artistid, keda sa peaksid seal saates või keda sa seal saates parodeerinud või keda sa nii-öelda siis kuidas iganes järgi teed, laulad nende moodi, kas, kas päriselt ka loositi need välja või sai igaüks ikka natuke ise? No esiteks, ma ei saa seda öelda, järelikult kuulaja eeldab, no ei tea ütleme nii, et eks ikka omal on ka mingisugune arvamus, aga, aga, aga päris nii ei ole, et et ise valid, keda teed. Aga see oli päris selline kummaline kogemus minu jaoks, et kunagi ei tea ju täpselt, kuidas sellised asjad välja tulevad. Et see ei ole ikkagi tavaroll kellelegi parodeerimine. Ja, ja ma ka täpselt ei saanud aru nõu, kui hästi mul midagi välja tuleb või ei tule. Et enne ju ei saa seda teada, kui sealsamas kaamerate ees ja, ja noh, nii-öelda selles täisgrimmis täiskostüümis ju selles mõttes proove ei ole nii-öelda eraldi. Et on seal, kui juba nagu kaamerad käivad, siis saad teha nagu selle proovi ja täpselt ei tea, nagu kuidas need asjad välja kukuvad. Aga noh, tagantjärele mõned kukest paremini kui teised. Niisugune oli see sinu jaoks pigem näitlejameisterlikkuse või ütleme, hääle võimekuse testi. Veendun aitamine, mõlemad on seal täiesti käsikäes, käivad et seal nagu enda pealt ei saa suht midagi teha, et seal on ikka pead kuidagi kehastuma täielikult selleks teiseks inimeseks tema miimikat jäljendama kõike seda, et see formaat on iseenesest väga kihvt ja tahaks veel proovida mingisuguseid erinevaid rolle. Keda sa ei jõuagi sinna, keda sa, keda sa oma ise oma hinges nagu oleksid soovinud ja kes on sinu jaoks selline artist, kelle puhul sa võid öelda, et kui ma seda vaatan, siis mina, Hanna-Liina, võsa, arvan, et kui ma paneksin kas sellise kleidi või sellise kostüümi et siis ma ilmselt võiksin, võiksin üsnagi kõvad-kõvad arvajad ära petta täitsa, et see tuleks mul väga hästi välja. Oh jumal. Ma ei tea, kui ma olekski tahtnud Kihnu virve teha näiteks. Ja tegelikult hea meelega oleks seda lambarockiga teinud, seda väikse oti lambarokki. Hea meelega oleks teinud. Ma ei tea, kuidas need välja öelda, aga tegelikult hea meelega prooviks käima enam ei saa, noh teised ka tahavad. Aga ma räägin sulle ühest Ühest enda sellisest toredast, toredast, hobist või mitte hobist, aga õigupoolest man seda mingi paar korda teinud ja see on alati väga lõbusalt välja kukkunud. Nimelt oleme paaril korral erinevate sõpruskondadega teinud sellist asja, et võtame kokku ühe hea seltskonna. Ja selle seltskonna kokkusaamise mõte on selles, et me sööme mõnusalt natukene, joome natuke mõnusalt ja muuhulgas siis selle õhtu jooksul igaüks külalistest või kokkutulnutest võtab kaasa ühe muusikapala ühe loo mille eesmärgiks on siis see, et me kuulame ja jätame hüvasti lugudega, mida me enam mitte kunagi kuulata ei taha. Päris tore, et mõnikord on niimoodi, et need lood on sellised väga erinevad, ütleme et keegi kuuleb, et mis mõttes see nüüd nii hea lugu, aga teine inimene seal kõrval täiesti jälestab, ütleb, et tõesti ma kuulen selle nüüd ära ja kõik. Kui sina peaksid nüüd olema, ütleme, järgmise sellise kokkusaamise külaline, siis võiksite praegu näiteks nipsust öelda, et vot on olemas mingisugune selline muusika muusikuna, sul on seda raske öelda ja hinnanguid anda, aga lihtsalt mõni asi on selline, mis käib närvidele või, või tõesti, tundub, et ei ole see. Ja kui sul oleks võimalik selle muusikaga hüvasti jätta, siis mida sa enam mitte kunagi kuulata ei taha? No kunagi ma jätsin hüvasti kogu kriisi, selle muusikaga selle kogu selle formaadiga kogu selle lavastusega, selle stilistika Nende lauludega ma mõtlesin, et ma ei suuda ühte sekundit ka kuulata mitte ühtegi nendest lugudest nüüd mingi 10 aastat hiljem vaikselt nagu võib jälle midagi nagu natukene, aga nad väike ei mingi okserefleks on ikkagi. No võib-olla on nagu halb seda öelda, sest see on tõesti ilus lugu ja tõesti emotsionaalne igatepidi sama memory kontsert oli ja kõikaga sedasama memory laul. Lihtsalt et no enam ei jaksa, paneks arhiivi ära? Jah? Tõesti? Et ma juba tegelikult kunagi jälle panin, ma laulsin seda nii palju, kui ma olin kuskil 16 kuni 18. Me käisime televisioonikooriga igal pool reisimas ja mina pidin alati seda laulu laulma ja mul oli juba siis sellest täiesti küllastamas. Ja nüüd tuleb jälle ja jälle memory kontserdid 11 aastat järjest juba nagu seda lauldakse. Ei no tegelikult on veel häid laule olemas. On küll, olen sinuga täiesti nõus. On sul, Anna-Lina, midagi niisugust? Ma küsiksin siis, et mille järgi sa oleksid nõus kas või öösärgis üle tänava poodi jooksma, et seda saada. Näiteks pühapäeva hommikul? Mingi asi, midagi sellist, mis on sul külmutuskapis, peab olema, kui ei ole, siis on jama. No mul on üldiselt jah, kas apelsin, mandariin, mingisugune oranž vili? Et peab olema, kui seda ei ole nagu mingit oranži vilja mul kuskil kodus, siis ma lähen kohe pean minema poodi. Sest et ma terve oma ameerika kooliaja vist elasin nendest nagu apelsin. Ma arvan, et see on suhteliselt minu nagu mingi tervise alus olnud ka, et nagu mingi C-vitamiin kuidagi peab olema. Üldiselt muud asjad on kõik sellised. Tulevad ja lähevad seal külmkapi ehk et see on üldse üks natuke kurb teema, see külmutuskappi ja toiduteema minu jaoks. Miks? Sest et ma ei ole mul minust puudu kirg teema vastu. Süüa tegemise vastu ja ja muidugi kohutavalt hindan ja austan ja neid inimesi, kes sellega tegelevad igapäevaselt ja kohvikuga on mu lemmikkoht üldiselt kohvik küsib, kus on mu lemmik, ostis kohvik. Ja ma mõtlen, et ma peab neid inimesi k iki olema, kes seal kohvikus istuvad ja neid üleval hoiavad. Sest näiteks ma mul on justkui ma näen, et nagu mingisugune armas kohvik on lõpetanud tegevuse? Ma täiesti tunnen nagu tohutut kurbust. Ma just hiljuti käisin vanalinnas ja nägin, et üks armsatest kohvikutest nimega till ja kummel oli saanud otsa sisse, selle asemel et mingisugune kahtlane asi. Lihtsalt täiesti terve, tundsin kurbust, isegi postitasin Facebooki, sest ma olen, ma ei tea, seal Facebookis aktiivnud. No muutuja kolmik, eks ju, et see on nagu salmik, jah. Nad vahepeal nagu olenes, siis hoian jälle piiri. Tegelikult päike, sõltuvus vist on ikkagi või siis suur. No me ei saa kuidagi kuulajat peta jätmata küsimata sinu järgmiste suuremate projektide kohta või suuremate etenduste ja kavade ja sinu ütleme, lähikuude või lähema aasta selliste asjade kohta äkki oleksid nii kena ja tõstaksid natukene seda. Kolovi nurka see on täitsa isegi, pole vist veel avalikustatudki veel väga. Aga jah, on selline haruldane aeg, et, et ma tean oma tegemisi järgmise aasta maikuuni, ehk siis just ükspäev istusin, ostsin nagu päris kalendri selle seina peale käib, kus on need kastid ja kirjutasin sinna sisse erinevate värvidega, et mis tükk parasjagu on. Sest et mul loodetavasti nüüd õnnestub. Suhteliselt kindlasti õnnestub teha Soomes kaks, kaks tükki järgmisel hooajal. Üks on Helsingi ooperis sedasama ooperifantoomi ja teine on Tampere linnateatrisse muusikali Sugar. Tamperes laulan soome keeles ja Helsingi-Istanbul suomen keeles ja siit seal Helsingis laulan. Ehk et nemad teevad Ooperifantoomi inglise keeles. Eestis Ooperifantoom-is laulab Stephen Hansen, kes teeb eestikeelse partii, mis on minu meelest täiesti võrratu. No see on haruldane jah, et, et Rootsi inimene tuleb Eestisse tegema, et sellist asja veel ei ole vist keegi ennem, aga samas oopereid ja tehakse ka erinevates keeltes ja Nele-Liis käis Saksamaal tegemas saksa keeles ja midagi asjast. Nii et eks tuleb ette ja mina ma läksin Ameerikasse siis tegelikult see oli ka ikkagi minu jaoks uus keelelt. Aga millal nende Ooperifantoomi sügari etendusi saab mõni meie kuulajatest Eestist vaatama-kuulama tulla septembrist 2015 2015 ja sa oled selles esimeses koosseisus, nagu ma aru saan? Maid ja neid asju. No vaatame, eks kui otsida, siis leiab, millal mängin. Meie saatelõpp hakkab tasapisi liginema. Head kuulajad, jutusaate külaline on täna Hanna-Liina võsa, mina olen saatejuht Hannes Võrno ja mul on sulle nüüd järgmine küsimus selle kohta, mis puudutab siis tänase saatemuusikavaliku teist pala. Räägi sellest. Ja ma valisin selle, esiteks sellepärast, et seal laulab ja selle laulu on kirjutanud minu üks sõbranna nimega Liina Saar. Ja, ja see on sellepärast valitud, et viimasel ajal on tulnud teemaks see, et ma tean, et biork on sellest kirjutanud ja meie eesti artist Kerli. Kuidas see muusikamaastik on ikkagi selline meestemaastik ise, ükskõik kui palju naised vaeva näevad, siis lõpuks on ikka kuskil mingite kaasprodutsentidena ja ja taasautoritena põhimõtteliselt mehe nimi on nagu esimene, sest et see on nagu kuidagi. Kuidagi see maailm on selline ei usuta, et naine võib päriselt mingeid suuri asju teha. Järgmine laul, ma ei ütleks, et see mingisugune tohutu suur maailmaasi, aga ma tean, et, et kui on üks noor naisterahvas tahab anda välja oma plaadi oma muusikaga siis see on väga suur julgust ja väga suur samm, eriti kui sa ei ole päris kindel, sa oled natukene selline pabistajad, kes need minu asja ikka kuulab ja ja ja et kas üldse kellelegi meeldib ja noh, ja ja Liina on just selline, kes pani kokku oma ansambli nimega myya mee ja kes andis välja väga-väga kihvti plaadi nimega sammadriumi ja, ja kirjutas portsu laule ja tema plaadil mängivad Mart Soo ja Taavi Kerikmäe, Ahto Abner ja head head muusikud kõik. Ja, ja andis välja selle plaadi ja see laul, mida me kuulame, on pealkirjaga kalorit Aftsid ei, et Liina Saar nautor, jaga esitaja. Head raadiokuulajad, see oli Liina Saar, kes on meie tänase saate külalise, Hanna-Liina võsa sõbranna ja ühinen Anna linna sinuga täiesti seda, seda meelt olen ka mina, et tegelikult on muusikas ja muusikakultuuris sellisest võrdõiguslikkuse rääkimine kuidagi natuke nagu kohatu, sellepärast et küsimus on ikkagi võimekuses ja, ja selles, et mis sul välja kukub ja kuidas sa suudad publikule meeldida ja siin tegelikult ei vaadata, kes sa oledki, kuidas. No natuke naisterahvastel on see enda maksmapanek, natukene raskem, võib olla, eriti kui on tegemist selliste nagu kriitiliste meesterahvastega ümberringi. Ma olen alati mõelnud, et just naistel on vastupidi lihtsam, sest sest nende puhul on ju vaata, kui head saab. Kui naisartist on, siis talle saab lilli kinkida, aga mida sa kingid mingile kuulsale mehele? Ja ka nemad ei tahagi, nemad tahavad tunnustust. Saade hakkab siinkohal otsa saama, ilus pühapäev, jätkub. Head kuulajad. Tänase saate külaliseks oli Hanna-Liina võsaga, enne kui me saatele punkti paneb. Ma küsin su käest, anna linnale ühe niisuguse küsimuse, kas sa oled endale kunagi andnud uusaasta öösel või uuel aastal uusaastalubadusi või uue hooaja lubadusi, et mis sul oli 2015. aasta lubada? No neid ei saa ju rääkida, aga ma teen seda alati, kui ma seda ei saa teha teistega koos, ma teen seda üksinda, tavaliselt ma tahaks teistega koos teha, et kirjutame kõik niimoodi paberi peale mingit viis lubadust ja paneme rahakoti ja siis vaatame järgmise aasta lõpus, et kas need on läinud täide. Aga sellel aastal kuidagi ei tulnud seda hetke, et teised ka nagu seda mängu kaasa mängiks ja siis ma olin Maarja-Liisi juures maal, talus saunas üksinda saunalava peal. Ja mõtlesin, et nüüd on see hetk, esimene jaanuar on, ma pean kiirelt nagu neid välja mõtlema, aga ma ei saanud kirjutada seal saunas ülesse. Et ma kindlalt mõtlesin, need välja küll. Ei pannud. Nii et ma loodan, et need ikkagi nagu lähevad täide. Kindlasti tulevad ja andsin küll. Aitäh sulle saatesse tulemast, mingu sul hästi, soovin sulle edu. Helsingis soovin sulle edu Tamperes Eestis ja aitäh sulle tulemast, head kuulajad, sotsemast. Head kuulajad, see oli tänane jutusaade ilusat pühapäeva jätku, minu nimi oli Hannes Võrno.