Saate aasta tegija külaline Valdur Mikita, tere päevast. Tere ja saatejuht on Andres Ammas. Valdur, milline on olnud aasta 2014 teie elus? No raamatu lingvistiline mets, teekond on olnud kire või mitmekesine, kõigepealt lükkas kirjastusele raamatut tagasi ja nüüd on sellest saanud bestselleri üldine lemmik. Ja teist. Ega ta ei solvu, kui ma ütlen peaaegu tundmatust mõtlejast on saanud selline arvamusliider. Kuidas see kõik on mõjunud? Noh, ega ma ei oska sellele vastata, ma arvan, et arvamusliidriks ma ennast küll ei julge pidada, sinna on veel pikk tee minna ja kas ma selleks üldse tahaksingi. Aga raamat üllatas mind, minu arust ma arvan samamoodi nagu teisi inimesi, ma kardan. Sellepärast et mina hakkasin kirjutama järge oma eelmisele raamatule metsik lingvistika ja kas siis maailm oli vahepeal muutunud või või olid inimesed muutunud või olin mina muutunud, aga tõesti, ma ei osanud mitte kuidagi ette aimata, et sellest saab selline noh, võiks öelda siis mingisugune maailma mõtestada tekst, et nii suurt ambitsiooni mul kindlasti ei olnud. Teid on kutsutud mitmel puhul sellest raamatust kõnelema raamatukogudesse, koolidesse, veel mujale. Kas raamatust on lihtne kõnelda, ütlete te neile inimestele, et lugege No siin on üks huvitav asi, ma arvan, mis selle raamatu puhul võib-olla temast rääkimise teeb, lihtsamaks on see, et et ma naljaga pooleks olen mitmel pool öelnud, et ma ju tegelikult olemas ja siit et ma olen pihta pannud palju sellist eesti inimeste lihtsaid mõtteid, mida nad võib-olla ise ei julge lõpuni mõelda. Ja siis, kui sellest raamatust tuleb, siis ma olen aru saanud, et võib-olla inimesi inspireeris raamat vaid see, et nad saavad mõelda enda lõpuni, mõtlemata mõtteid. Ja noh, tõesti mulle tundub, et see eestlase alateadvus on selline mõnus ja põnev lappidega, mille otsa ja äärt keegi ei ole veel Ta saanud, et see muidugi või muudkui avaneb lõpmatusse üha edasi ja edasi ja see avastamisrõõm on nii suur, et selles mõttes on tore juttu puhuda. Hasso Krull on öelnud, et Valdur Mikita raamatu eesmärk on ühe uue kogukonna loomine. Mida te sellest arvate? Heino siin ma julgeks küll vastu vaielda, et uut kogukonda ma küll luua ei taha, see natuke isegi hirmutab. Noh, ma arvan, et selle raamatu eesmärk minu enda jaoks kui ma mõtlen, lugeja peal on, on ikkagi julgustada mõtlema selliseid mõtteid, mida võib-olla tänapäeva maailmas keegi ei oska väärtustada. Noh, kõik nad sellised noh, Eesti asjad nagu maakodu või suvekodu ja, ja see roheline loodus meie ümber. Et tekib nii palju lihtsaid ja olulisi asju, millest on vaja rääkida. Sest mulle tundub, et mida lihtsamad on asjad, seda sügavamasse kultuurikihti nad tegelikult kuuluvad. Ja kas see, mis näib, et tänapäeva maailmas kipub kaduma, on just need, sellised vanad lihtsad ja väga kaugeleulatuvad kultuurikihid. Et neid tuleks hoida ja need on meil siin alles ja need on meil siin alles tõsine, lahjenevad väga kiiresti nagu keemiatunnis, kui ühte potti valada suurest potist mingit teist vedeliku peale, et kogu see segu muutub lahjemaks. Aga kindlasti on nad olemas. Ja ma olen ise mõelnud sedaviisi, et mõnes mõttes on eesti inimese teadvus või alateadvus selline, eks väheseid animismi kaitsealasid võib-olla tänapäeva Euroopas. Ja vot kõike seda tuleks tõesti katsuda hoida. Kuidas just meile, eestlastele selline saatus osaks on langenud et meie seda oskama ei oska või niimoodi tunda ja mõelda. No ma arvan, et sinna peame ikka vanajumalat ka natukene tänamat, et esiteks me oleme elanud väga sellises huvitavas geograafilises piirkonnas ja mõnes mõttes ka väga huvitavas paigas, kui vaadata neid riike, rahvaid, mis meie ümber on siis noh, Eesti on võib-olla tõesti värav lääne ja ida vahel ja samas ka värav põhja ja lõuna vahel. Et sealt tekib selline ilus kujutelm, et kuidagimoodi me oleme teatud määral sellises maailma keskpunktis. Aga noh, nii nagu rattarummu sees on tühjus, eks ole, et et siis meil teinekord ikkagi on selline kummaline eksistentsiaalne tühjuse tunne, et me täpselt ei tea, kes me oleme ja peame kogu aeg ikka uuesti ja uuesti üle küsima, et kes me oleme ja kuhu me läheme. Et ma ise olen sellist eestlase eksistentsiaalsete elutunnet õppinud järjest rohkem väärtustama. Teid on mõned võrrelnud Lennart Meriga. Needsamad küsimused, kust me tuleme. Kuhu me läheme? Kes Lennart Meri teie jaoks on olnud? Tegelikult lihtne vastus on nad ikkagi suur eeskuju ja, ja eeskuju just võib-olla selles võtmes, et minu arvates Lennart Meri oli tõesti väga hea jutuvestja ja võiks isegi öelda muinasjutuvestja tegelikult on see üks ja sama. Et oleks Eestis rohkem selliseid inimesi, kes oskaksid lihtsatest asjadest väga põneval viisil rääkida. Sest ma arvan, et see on mingi selline universaalne tõde, et see, mida inimene oma ilusti igatseb teha, on noh, ütleme siis niimoodi, et inimene tegelikult igatseb sellist elu, millest oleks huvitav jutustada. See tundub paradoksaalne, aga mõnes mõttes on sellise hea ja huvitav elu kriteerium. Ja ma arvan, et riikide ja rahvaste kohta käib täpselt seesama asi. Et kui rahval on endast jutustada mõni põnev lugu, vaatsistilised kuulavad. Mis lugude jutustate välismaalasele Eestist sellisele välismaalasele, kes pole Eestis käinud, kes pole Eestist mitte midagi kuulnud? Lihtne küsimus, aga tõesti möönan, et raske vastata mulle tundub, et tegelikult, et Eesti kultuuri on ka eestlasel endal kaunis raske siseneda. No kui me vaatame seda maailma ja jagame selle kolmeks, kus me elame Eesti loodus, kultuuri, eesti keel, siis mulle tundub, et Eesti looduses on võib-olla kõige lihtsam siseneda. Ja kui sa juba seal eesti looduses oled vähemalt ühte jalga pidi sees, siis mulle tundub, siis hakkab tasapisi mõistma ka eesti kultuur ja eesti keelt. Noh, see on ka vastus sellele küsimusele, et mulle tundub, et et väga paljusid välismaalasi esialgu paelub just Eesti loodus ja isegi kui eesti kultuur ja keel käivad meil nii-öelda üle jõu, siis loodus on see, mis seal ukse lahti teeb. Te olete öelnud, et Eesti kultuur on sügavalt maastikupõhine ja, ja teie juttudes raamatutes kohtab palju mõisteid paiga vaim ja paiga mälu. Mis te sellega õigete mõtete. No kõige lihtsam vastus sellele on see, et et meie esivanemad on tõesti olnud hämmastavalt kaua väga-väga paikne rahvas. Ja siit, et noh, tuleneb ka see mõte, et see maailm, kus me tänapäeval elame tegelikult tähistab ka ühte kõige suuremat kultuuri muutust üldse eesti rahva ja kultuuriajaloos. Ja just seetõttu, et see paikne rahvas on äkki läinud liikvele. Ja mulle tundub, et siin langevad kokku kaks asja. Üks on Eesti vabariigi sünd kus selline kunstlikult hoitud paiksus, eks ole, noh, lagunes täiesti noh, arusaadavatel põhjustel inimesed läksid liikvele, läksid maailma avastama. Aga sellele liitub veel üks kummaline ajahetke ja see on internetitulek. Ja, ja tundub, et need kaks asja tegelikult vormistasid selle maailma, kus me praegu elame, et inimesed väga väikesest kogukonnast äkki paiskusid laiali tervesse maailma. Ja mulle tundub küll, et kui me natuke ajas edasi vaatame, siis ilmselt sellist maailma ajalugu hakatakse jagama aeg enne internetiaeg pärast internet. Ja kuna meie vabadus langeb sama ajahetkega kokku, siis mulle tundub, et ega me hetkel ei saagi vastata sellele küsimusele päris täpselt, et kus me oleme ja kuhu me läheme. Et need küsimused võib-olla saavad selgeks alles mõnekümne aasta pärast. See on väga-väga suur. Kuidas saata ja aasta tegija juurde käib ka külalise poolt valitud muusika, tänane külaline jättis selle valiku lahkesti saatejuhile. Ja ma mõtlesin, et meie teemade juurde sobiks hästi Mari Jürjens ja orkestri reaalmaa soori palamaa. Ning jälle on tee kruusatee. Kohal taevas kere e. Päike ei kannabki Ri. Huultelt poetud tuttav viis. Aeg ei käsuta mind kuhugi. Tuul lükkad mõõte jääli veelgi, Lomed. Kadooni. Saate aasta tegija külaline on täna Valdur Mikita. Valdor teie kõigis raamatutes on palju juttu sellest, et Eestis on pagana hea elada. Ja kui teid lugeda, siis jäidki seda uskuma. Aga miks siit Eestist nii sageli ära minnakse? See on konksuga küsimus, muidugi. Ma arvan, et miks Eestist on päris keeruline mõelda, võib-olla just seetõttu, et tegelikult Eestis on väga palju häid ja väga palju halbu asju kuidagi üksteise kukil. Ja noh, mulle tundub, et mida aeg edasi, seda, seda rohkem inimene ise konstrueerib seda maailma, kus ta elab. Ja ma oskan päris ausalt, et minu selline väike elukogemus ütleb, et kui üritada endale kokku panna selline maailm mis on positiivne, selline salapärane, huvitav siis selles maailmas on kuidagi põnevam elada, et see tekitab rohkem selliseid põnevaid. Nii et noh, võiks öelda, et ma olen üritanud iseenda seda vaipa niimoodi alt tõmmata, et ma saan aru, et võib-olla see Eesti elu ei ole nii 100 protsenti positiivne. Aga, aga see on ikkagi väga paljuski sellise enda mõttelise konstrueerimise küsimus. Ja mulle näib, et Eestis on natukene liiga vähe inimesi, kes kes mõtlevad positiivselt, neid võiks olla rohkem. Aga ma möönan, et kindlasti peab olema Eestis ka väga palju selliseid sisemisi kriitikuid, et see asi peab olema tasakaalus. On kirjutatud tuhandeid eneseabi raamatuid, kuidas olla positiivne ja rõõmus ja ja see on juba natuke trafaretselt väljendid, mida enam ei kipuskumagi. Kuidas olla positiivne? Kuidas seda enesele sisendada? Noh, võib-olla ma vastaks sellele seda viisat. Ma olen hetkel noh, ütleme, et ikkagi selline kirjutav inimene, kirjanikuks ei julge ennast nimetada, aga aga selline inimene, kellele meeldib kirjutada ja mis asi see kirjutamine on, et tegelikult see ju taandub mõtlemisele, et ilmselt sa kirjutad hea asja valmis siis kui sul on häid mõtteid. Ja järgmine küsimus, mis siit loogiliselt järgneb, on see, et millal see tekib häid mõtteid ja mina olen enda puhul teinud sellise noh, võiks öelda väikese auditi, et ma tean, et näiteks jalgrattasõit, metsas, hulkumine, puude lõhkumine, igasugune selline mõnus rütmiline töö mis kuidagi annab sulle piisavalt energiat, et selle energiapinnal sünniks häid mõtteid. Ja mulle tundub, et sealt hakkabki oma selline väike maailma konstrueerimine pihta, et kui sa üritad oma päeva lisada piisavalt palju selliseid tegevusi, mis sind inspireerivad, siis tegelikult on pool tööd juba käidud. Te olete hästi öelnud kusagil, et eestlane ei korralda hea mõtte leidmiseks mitte ajurünnakut vaid läheb metsa. Kas see on universaalne retsept, mis sobib kõigile? Noh, siin võiks ju tegelikult arrogantselt öelda, et jah, see sobib kõigile, aga võib-olla kõik ei ole seda üles leidnud. Ja mulle näib tõesti, et kui ma mõtlen enda elus selliste inspireerivate kohtumiste peale, siis selline jutuajamine metsa veerel targa inimesega on tõesti see, mis, mis tõesti on inspireeriv. Ja siit võiks edasi mõelda igasuguseid kummalisi mõtteid, et kuigi me peame ennast võib-olla veel siiski metsarahvaks ega keegi taha päriselt elada keset metsa. Meie jaoks on ikkagi oluline, et me oleksime seal metsaveerel, et kusagil on see selline avar maailm, mida me pilguga kiikama ja kusagil on see turvaline mets, kuhu me saame taganeda. Ja võib-olla see, mis Eestis võiks olla natukene parem, et mulle tundub, et Eestis on tegelikult väga palju tarku inimesi ja, ja siin on väga palju tarku mõtteid. Aga milles on häda, on see, et need mõtted ja need inimesed ei kohtu või nagu noh, peenemalt öeldakse, eks ole, sotsiaalne sidusus on väike ja, ja siin ma näen sellist väikest arengu võtit. Kui erinevate heade mõtetega inimesed rohkem omavahel kõneleksid, siis jällegi mulle tundub, et selle väikse lihtsa asjaga on väga palju Eesti tulevikust heas mõttes juba juba vormistatud. Teie kutsutaja kõiki elama metsa või vähemalt metsa veerde. Aga kas igale inimesele teie arvates üldse sobib maaelu ühele paadunud linnainimesele ja kas ta oskab seal maal olla, et kui ta läheb sinna, siis hakkab paaniliselt muru niitma ja? Ja ma arvan, et ma ei ole vist kunagi kutsunud kõiki inimesi metsa elama, pigem ma mõtlen niiviisi, et kultuurist või oleme väga erinevaid võimekusi. Ma arvan jällegi, et me peame tunnistama, et eesti kultuur ei ole mitte kunagi nii kiiresti urbaniseerunud kui nüüd paarikümne aasta vältel. Järelikult peaks olema Eestis ka inimesi, kellel on selline suurlinnas elamise võimekus. Aga see, mis ma tahan öelda, on kindlasti mõte, et need inimesed, kellel on olemas maal mingisugune juurikas ja, ja kes tunnevad, et see on neil olemas veel vanemate või vanavanemate kaudu. Vot see on see mingisugune noh, selline kosmiline sild, mille alalhoidmiseks ja mille ülesehitamiseks tuleb tõesti panustada. Et ma olen absoluutselt kindel, et varem või hiljem hakkab see tööle ja ta hakkab kinkima inimesele tõesti seda kõige väärtuslikumat, intellektuaalset kapitali. Kas see kõik hakkab tööle iseenesest või saab seda või peab seda kuidagi riiklikult suunama. Enne valimisi hakatakse targalt rääkima jälle regionaalpoliitikast või õieti selle puudumisest Eestis. Kas teie arvates on niisugune asi üldse olemas? Noh, küllap on ka noh, muidugi on väga hõlbus, eks ole, hakata kedagi süüdistama hetkepilt, et noh, tuleb tunnistada, üsna kurb see infrastruktuur, mis tegelikult inimesi maal hoiab, see on sisuliselt ikkagi varemetes. Noh, ma arvan, et me kõik oleme kogenud seda tunnet, et kui me läheme oma vanemate või vanavanemate juurde külla siis teinekord tekib selline tunne, et need lapsepõlvekülad on sõna otseses mõttes tühjaks surnud, seal ei ole enam inimesi ja, ja need inimesed, kes võib-olla tasapisi tagasi tulevad, need ongi juba sellised tüüpi inimesed. Ja Ma arvan see, mille üle minul oleks hea meel, kui võib-olla sellist suurte majapidamiste asemel, mis praegu ikkagi Eesti maaelu valitsevad, nende kõrval leiaksid kohaga sellised väikemajapidamised. Seal on väga palju võimalusi alates noh, tõepoolest sellisest ökotaludest kuni kuni väga sellist noh, mingisugust noh, väikeste kogukondade tekkeni, aga mulle tundub, et noh, me ei tohiks tervet Eestit teha selliseks suurfarmiks, et, et see ei too meile tulevikusõjad. Aga kuidas olla siin Eestis Euroopast mitte liiga kaugel ja mitte liiga lähedal, nagu te olete kirjutanud? Jah, see on ka minu jaoks olnud selle suur küsimus, et et see on selline paradoksaalne, et et tõepoolest Euroopa ju igatseb endasarnast, aga samas igatseb taga endast erinevat ja, ja kuidas need leida, seda tasakaalu mulle üldse näidata, et väikeriikide ja väikeste etnoste roll suurte rahvaste jaoks ja suurte kultuuride jaoks on see, et nad mõtestavad tegelikult neid suuri kultuure ümber. Ja ma isegi teinekord olen mõelnud, et noh, kui me võtame Eesti, siis Eesti on tõepoolest väga huvitav selline mudelsüsteem ta on osaliselt selline noh, võib-olla selliste kõige uuemate tehnoloogiat selline katselabor. Siis on ta mõnes mõttes ka selliseks looduse mudelsüsteemiks, et siin saab korraldada väga palju selliseid eksperimente, mida, mida suured rahvad ja riigid mitte kunagi, eks ole, korraldada ei saa. Ja vot siin tuleb selgelt välja, ütleme see tasakaal, momente et suur ja väike peaksid mõistlikul viisil eksisteerima koos. Ja, ja see on kindlasti üks Eesti rolle. Ehk siis kui seda veel katsuda sellises peenemas keeles välja öelda tundub, et eesti kultuur võiks olla heas mõttes ka metatekst tänapäeva maailmas, mis tõesti aitab ümber mõtestada seda seda globaalset olukorda, kus me, kus me täna oleme Orkestrile reaalmaa suur on tema dirigendi Rasmus Puuri kõnekas instrumentaalpala pealkirjaga kodu lõhn. Kuuleme seda. Kuidas teha nii, et eesti lapsed tahaksid peale kooli lõpetamist Eestisse jääda? Mitte tingimata kusagile kaugele ja kõrgele ära? Jah, kui keegi sellele küsimusele oskaks head vastust anda, siis kindlasti ta oleks tehtud mees. Ma arvan, et sellele ei ole lihtne vastata. Aga siiski mulle näib, et võtmekoht on see, et mingi hetk lihtsalt inimene hakkab tajuma, kui põnev koht on Eesti. Ja tegelikult mulle näib, et ja see on täiesti loomulik, et kõik noored inimesed tahavad ikkagi maailmas ringi rännata. Ja, ja mulle tundub ka niiviisi, et et täna nagu Eestis päris palju inimesi, kes on kas tiiru või kaks kenasti maailmale peale teinud ja, ja lõpuks ikkagi Eestisse tagasi tulnud või tulemas. Aga kui vaadata nüüd selle küsimuses tumedamat poolt siis mulle tundub küll, et midagi on lahti tänapäeva inimese lapsepõlvega. Noh, sellest on omajagu juttu olnud, aga tuleb tunnistada, et noh, kui meie põlvkonnal kõige sellisem meeldivam mänguasi oli võib-olla jalgratas siis tänapäeval on see selgelt tahvelarvuti. Ja, ja siit tuleneb see, et, et tänapäevalaps tegelikult ei käi enam õues. Et õue minek on juba suur karistus. Ja noh, kuna see elu on niikuinii urbaniseerunud siis sealt tulenebki see asi, et lapsed ei satu enam mets, aganad ei satu isegi enam õue. Ja mulle näib, et sellised pisikesed mikrokeskkonnad on hakanud kaduma. Ta selle asemele on hiilinud selline suur ebamäärane mingisugune Pan-Euroopa lapsepõlv ja, ja ma tunnistan, see mulle tõesti ei meeldi. Et kui mul oleks vastus, mida selle vastu ette võtta, siis ma ütleks selle välja, aga ma tunnistan, et ma ilmselt pean veel sellele mõtlema ja kindlasti aasta lõpuks on see vastus olemas. Aga meie koolihariduse tasemega. Olete te Valdoriga rahul vähemalt te olete hiljuti kirjutanud, et Eesti väärtus on üks kuulus kolmik ilusat naised, targad lapsed ja andekad heliloojad. Kas te mõtlesite seda tõsiselt või tegite nalja? Noh, mõtlesin tõsiselt ja tegin natuke nalja ka, aga mingi tõetera selles on? Ma arvan, et ega eesti laste tarkuse üle tulebki uhke olla, see on ikka väga uhke asi, kui, kui keegi seda on ka väljaspool Eestit tähele paneb. Ja nagu ma ka kirjutasin selles artiklis mikroetnos, et eks see on natukene ohtlik ka, et noh, terve maailm ju tahaks, et need targad lapsed elaksid nende riigis ja teeksid just just nende riigis mingisugust vaimset tööd. Aga noh, vähemalt mulle tundub, et sellise mõttetegevuse juures on üks tõesti äärmiselt oluline komponent, on, on selline nagu roheline loodus või või needsamad maastikud. Ja siin on mul selline oma arvamus, et et ikkagi intellektuaalne kapital tegelikult ikkagi küpseb sellises rohelises ahjus, ehk siis mulle näib, et needsamad Eestimaa kodud või suvekodud, kus suviti mõeldakse välja igasuguseid hullumeelseid plaane. Siis septembris inimesed lähevad tööle ja kooli ja hakkavad neid mõtteid nagu ellu viima. Aga kõik see sünnib tegelikult kuskil seal metsaveerel, vestluses targa inimesega või lõkketule ääres või saunas. Ja see toimib. Kas meil jätkub piisavalt hulle mõtteid, kas me oleme piisavalt loovad, kas meie noored on piisavalt loovad, kas meie kool lõpetab loovust? Võiks muidugi rohkem õpetada, siin on selline suur vastuolu, et ilmselt kool või haridussüsteem tervikuna ei saa õpetada kahte asja korraga loovust ja, ja sellist noh, võib-olla analüütilist mõtlemist, need on kaks erinevat asja. Ja ega targemad inimesed on ka selgelt tõestanud, et need lapsed loovad kuskil kesta keskastmeni neljanda viienda kuuenda klassini ja siis äkki mingil põhjusel nende nende loovus kaob. Ja tõenäoliselt on seal ka selline haridussüsteemi roll. Aga teisest küljest noh, mulle näib ka nii viisiat, et loos paratamatult on selline jumala and ja ta on suunatud kaasasündinud ja võib-olla ka need inimesed, kes ei ole väga loovad aga neil on mingisugune teistsugune võimekus siis tegelikult ei ole igat lasteaialoovaks õpetada, et pigem on, ütleme, isa, ema ja ka hariduse roll on selles, et inimesest kasvaks hea hooliv inimene. Ma arvan, et see on tegelikult tähtsam kui loovus. Ja mille eest tuleb kindlasti hoolt kanda, et need inimesed, kes on juba sünnipäraselt loovad, et tõesti need ei jääks kuskil hammasrataste vahele. Ja mulle näib, et koolis tuleks ka neile palju asju andeks anda. Ja täpselt sama lugu on ka loovate õpetajatega. Ega tegelikult direktorile ei meeldi, loovad lapsed, meil on alati oma arvamus, nad vaidlevad vastu, nad on sellised krutskivennad, eks ole, võiks öelda, aga õpetajatega oli sama lugu ja, ja vot häid õpetajaid tuleks koolides tõesti hoida. Me kõneleme aasta 2014 lõpus, mis meid uuel aastal ees ootab. Vahel tiksub minu meelest paljude Eesti inimeste kuklas väike hirm, nisugune, lausa eksistentsiaalne hirm, mida põhjustab välispoliitiline olukord ja kuriidanaaber. Kas teie tajute seda hirmu? Ma arvan, et seda hirmu toimuvad kõik vähem või rohkem, aga see hirm kuskil õhus, seda on tunda noh küll mõelda, noh, alati on igal asjal mingi positiivne külg, et et tegelikult võib-olla sellele hirmulõhnale mis meid ümbritseb, on paljud inimesed mõelnud üle väga palju selliseid lihtsaid asju. Ja. Mulle näib, et see on vana tõde, aga, aga mingi selline noh, mida suuremaks paisub oht, seda, seda rohkem hoiavad inimesed kokku. Ja eks see on mõnes mõttes nagu märk meile ka, et et võib olla noh, mingi hetk, me ei hoidnud enam niiviisi kokku, nagu oleks pidanud. Õnneks on see kokkuhoidmise tunne alles, et et noh, äsja oli laulupidu, eks ole. Ja noh, me teame, et kuidas kuidas asi toimub, et need eestlased, kes viis aastat kusagil omaette nokitsevad, äkki mobiliseerunud nagu oleks suur selline tsiviilkaitse õppus ja, ja teevad ära suure laulupeo. Et noh, mõnes mõttes see praegune maailm näitab, et selline väikerahvamobilisatsioonivõime on, on väga-väga tähtis. Ja, ja tegelikult ohu korral tuleb ikkagi see, et, et ükski inimene ei saa päris üksinda hakkama, et et loeb see, kui inimesel on sõber ja kusagil on väike kogukond, kes sind toetab. Ja vot see on asi, mille peale tuleks mõelda. Meie saade läheb eetrisse jõululaupäeval. Valdur, kas te olete religioosne inimene? See nüüd tüüpilise eestlase kohta väga raske küsimus, et tavaliselt ta räägib ennast sisse, ei oska mitte midagi vastata sellele, aga tegelikult ma tunnistan, et jah, ma olen religioosne inimene, aga nii nagu tüüpilisel eestlasel on ka minul väga raske musku sõnastada. Ja mulle näib, et, et enamik eestlasi kannab sellist kummalist usu kogemust, et nad on oma usu ise maailma pealt kokku laenanud, seal natuke ristiusku, natuke loodususku natuke, võib-olla sellist orientaalset komponenti ja see on meie jaoks midagi väga loomulikku, et me kuidagi oskame ise oma usu kokku panna. Ja noh, eks Jakob Hurt ju tegelikult lahendas ära sedasama kummalise probleemi, et ühelt poolt oli ristiusu vastu aga teiselt poolt tema süda kuulus ju vanal eesti pärimusele, mis oli ju läbinisti paganlik ja, ja tegelikult ei olnud seal mingit vastuolu. Vot see külge eestlaste usutunnistuse juures mulle tõsiselt meeldib, et et nad on tegelikult, et kõik mingis mõttes läbinud sellise usulise otsingustaadiumi. See leib ei ole neile tervelt ette pandud, vaid on antud komponendid, millest see tainas tuleb ise küpsetada ja, ja see mulle väga väga meeldib. Umbes täpselt aasta tagasi ütlesite te Postimehes Jacob vurdast ja soovitas, et Eesti inimestel hakata kodus digitaalseid perekonna riive looma või täiendama. Suuline pärimus ikka alles jääks. On teil tulevaks aastaks ka mõni soovitus, millele me võiksime tähelepanu pöörata? Meie kõik? Jah, see pärimuse kogumine tegelikult painama siiamaani ja ma väga tahan, et ma järgmine aastaga selleni jõuaks, et see on selline sõnastamata uusaastalubadus. Et noh, mis pärimuse kogumine iseenesest tähendab, et vot eestlaste puhul toimub üks väga kummaline asi tänu sellele, et me oleme seda pärimust nii kaua kogunud. Just see pärimuse kogumise aktsioon hoiab seda pärimust elus. Ja see on üks väga-väga tähtis komponent. Ja kui me vaatame teisest küljest, siis noh, kõik selline noh, kas ta on suitsusaun või metsas käimine või mingisugune vana suuline pärimus, mingisugune paiga vaim, kõik need on väga-väga vanad kultuurikihid, mis ulatuvad tõepoolest kusagile tuhandete aastate taha ja seeme, millest me juttu alustasime, et tänapäeval kõik need sügavamad kultuurikihid lahjenevad kohutava kiirusega. Vaat, kui me omalt poolt saaksime sellele natukene vastu hakata, siis ma usun, et me oleme ka järgmisel aastal hea vaimse tervise juures. Nõnda jõudsime kenasti alguse juurde tagasi. Aitäh Valdur Mikita tulemast saatesse, aasta tegija. Tänane saatejuht oli Andres Ammas ja meie saadet jääb lõpetama Tõnis Mägi koos orkestriga reaalmaa soori. See on laps, meie muld. Kodu. On peenar või taluvus. Seda küll nagu sest juskui tormi. Seda laulukoor sest justkui torani maaks liiliad. Ooh ma ei hakkaks sind ülema ja tee maas ja. Suu see su rõõm on see.