Tere õhtust, täna kuulame idamaiseid lausumisi. Ehk loeme Põhja-Indiast pärit pühaku ja müstiku ka piiriluulet. Need tekstid on kirjutatud 15. sajandil. 99, ka piiriluuletust on eesti keelde tõlkinud Doris Kareva ja ilmunud on need 2003. aastal kirjastuse huma väljaandena. Meie saates loeb kapiiri luulet. Draamateatri näitleja Viire Valdma ja muusikavaliku teeb Silja Vahuri. Pole pühades järvedesse midagi muud peale v? Küll ma tean, olen kümmelnud seal. Ükski puust või luust jumal ei kõnele ainsamat sõna külma tean. Olen hüüdnud ja palunud. Pühakirjades pole muud kui vaid sõnad. Olen kergitanud kaant. Külmade on. Millest räägib ka piir on vaid see, mis ta läbi on elanud. Ta teab hästi, et miski muu ei tähenda midagi. Ma ei tea, mis jumalast kõneleme siin üldse kõigest kõrist, kisendab usklik ülespoole. Miks? Jumal ei ole ju ometi kurt? Küll ta kuuleb ka püsima putukajalavõrude helinat. Veereta, pealegi palvehelmeid, maalilauale Püha märk. Lase juustel kasvada pikaks ja Pulstu. Kuid kui su südames sõjariist rahu ei saa, kuidas siis peaksid sa jõudma jumala juurde? Otsisin kelme ja kõveraid ei leidnud ühtegi. Otsisin ennast ja leidsin kelmi ja kõvera. Ütle vend, mida küll teha meelepetete maailmaga? Loobusin ehtimast, end rüüd kohendasin, ent siiski. Leppisin lihtsusega seda salaja nautides. Loobusin kirest. Ent viha vähemaks sellest ei jäänud. Kuulsin lihast, siis märkasin. Ahnus on alles ahnusest lahti. Visanud suurt uhkust enesest tunnen. Näivus looridest vabaneb meil siiski sõnasse, klammerdub kabir, ütleb kuule, sõber, väga vähesed välja on leidnud tee. Öös saatsid sa magades mööda. Päeva sõprade seltsis. Oh häda, su elu teemant, tühja-tähja le raisatud sai. Me juba sured, põrmuks saab põrm, kes sõbrad, unustavad su peagi oma hingega, parem tee tutvust. Keda hoorapoeg hüüdma peaks isaks. Iseendas jumalad tausta ja elavad sädet, hoia Su keha kui savinõu. Iga hetk võid kildudeks lüüa. Rõõmul jumalasse. Laidoner asu sema ilm, vana palkmaja ammu ilmunud. Kes kes sisse jääb, leiab otsa. Kes mõtluses eemale tõmbub, saab aga päästetud. Naerma ajab, kui kuulen, et kala vees kannatab janu. Ju sa ei taipa, et tõeline elab su enesemajas. Et uitab sihitult ringi ka Pirwitletut. Mine mistahes pühasse linna, kui sa ei leia üles, kus peitub su hing. Tõeliseks maailm su jaoks mitte iial ei saa. Ei, muslim, olen sei keha, kus käib viie elemendi mäng draama, kus tantsib Paim rõõmu ja kurbusega. Nähes aedniku lähenemas, õhkasid pungad. Täna võetakse õied. Homme on meie käes, kord. Puuraidurit märgates ohkasid puud. Mis meist, vaesed linnud end kaotavad pesa. Pottsepale lausest savi, tänastut, kutsa mind, homme hoia sind endasse üles. Ka Pirvaatas veskikivilauses. Ei ainumas tera jää siin jahvatamata. Kes telje külge klammerdub. See paid jääb terveks. Tasa tasa tõtta, meil igal asjal on oma aeg. Aednik. Kasta võib kaevud tühjaks. Vilisest varem ei valmi. Ära kurvasta, kõik, mis kaob käest. Teisel kujunduse juurde naaseb laps, keda ema rinnast kunagi võõrutati. Vürtsikat, veini nüüd rüüpab. Mis on magusam meest? Imetlusväärne on teemant, mis haamrilööki talub. Palju on jutustajaid, kes terava pilgu all lurjus, yks lagunevad. Õpilane tõi lihtne puhastus läbi. Nagu viigipuus võrsub seeme ja seemnest, taasõied ja viljad ja vari. Miinim kehaski peitub seeme ja seemnest taas inimkeha. Tuli õhk, maa, vesi, eeter, ilmast, salajased ta olla, neidki ei saa. Mõtlejad öelge, mis üldse jääb väljapoole? Võta ämbritäis vett ja aseta vette. Nüüd vesi on sees ja väljas. Ärgem andkem sellele nime, et jälle jalgaks, vana laul. Kahest kabir ütleb, kuulata sõna-. Sussisim olemus, tõde endaga kõneleb. Tema, see ongi looja. Nagu seemnes varjul on õli ränikivist salajas, säde su kehas jumalik elab. Koge seda, kui jõuad. Olgugi ookean leekides silmaga seda ei näe. Ainult end põletanu tunneb. Kui kuum on armastav mõte? Tilka, mis lahustub meres, näeb igaüks end merd mis sisaldub tilgast väheseid, vaid. Kaovad, kuningad, kauneimad, kuningannad, konnad kaovad ja kõik uhked õõtsujad kaovad, õpetlased, kelle pühakirjad on hull, kaovad õpilased, kes ahnelt neid kuulavad. Kaovad enesepiinajad, kaovad, säravad vaimud, kaob kuu, päike, kaob ka vesi. Ka piir ainult need jäävad kindlaks, kelle meel püsib kinni kõrgetes kaljudes. Ühendus õpetajaga kabiir vabastab mind kui jahusse segatud soolmas sootuks olemast Lacan. Ei kuuluma ühtegi kihti. Ei langema ühtegi lahku. Ei ole ma enam, kes olen. Mis nimega hüüaksid? Rohkem kui midagi muud, seda arvamust, sest hoian mis hoiab maadel mind ahelaist vabana. Otsekui lootes on see kuigi vesi hõljutab teda. Ta õis siiski püsib järve veel kindlana. Otsekui lesk, kes tulle viskub viivitamata nutt kui teised, tema jaoks ainus on armutee. Otsekui ohtlik ookean on meie elu sügaval, väga sügaval voolavat, tema veed. Kabiritleb. Kuula mind, jumalamees. Väga vähesed näinud on kus seal. Teiste tüdrukutega mängisin öösel ja päeval. Nüüd aga järsku on hirm. Nii kõrgel on tema loss ja trepiastmed on järsud. Ometi võitma, pean hirmu, et võitjate armastus kaitsvaid looridel riietel langeda laskma pean kogu ihusett kohata teda põlema. Armuküünla peavad mu silmad. Kuula mu sõber, see, kes armastab mõista kuis ihale armsamat kogu hingest, siis miks üldse ehtida end toonides silmi nii kaua? Ärka sõber, miks ikka veel magad? Öö on möödas. Kas päeva niisamuti kaotada tahad? Teised, kes vara tõusid, kingiks said kalliskive. Sina, naine, kõik lasksid ilmaasjata kaotsi. Tark on su armastaja, sina naine, ent rumal ei märganud mehele voodis ruumigi teha. Niisama alpidesse mööda saatsid nooruse aja. Tühja sest oma jumalat ära, sina ei tundnud. Tärka nüüd, ärka, vaata sovhoos, see on tühi. Öösel lahkus armsam su kõrvalt. Ka pirni ütleb. Ainult, see naine on ärkvel. Kelle südame tema flöödiheli on noolena läbistanud. On mu kehas. Kuid ise ma seda Mõne kuu ja päikegi igaviku trummi taob kellelegi puutumata. Kuid ise ma seda ei kuula. Kuni inimloom muretseb, mis ta on Mis tal on? Kõik tema tööd on tühjad. Alles siis, kui sureb temas, mina ja minu on tehtud jumala töö. Sest püüdluse sisu on pürgimine. Töö mõte, õppimine ja kes seda taibanud, sellel lõpeb töö. Õunad puiski õuna valmides variseb. Muskus on hirves kuid hirv seda otsi. Tema huvitab neid radu, kus rohi on rammusam. Kandetool toodi minule järgi mu isa koju. Ja rõõmuga võtsin välistet. Kuid metsa üksildust kandjad mu tõid, kus ühtegi omadest pole. Vannun teid, andke veel natuke aega tagasi, tahaksin sõpru ja sugulasi kaasa võtta ka oma vara. Ka pirn laulab. Kuule sõber, lõpeta ost ja müük, rehkendamine Jessehkendamine pole turgusid ega ärisid maal, kuhu oled teel. Suremas suremas, suremas on see maailm. Kuid enne keegi ei tea, mismoodi siis surra, nii et rohkem enam ei tuleks. Siia ilma sündides nutsid ja rõkati rõõmust su ümber. Elasis, nii kui saad, et sa surres sama ei juhtuks. Tantsima süda tantsiskle rõõmust täna ööd-päevad on muusikast tulvil ja maailm. Kuuletab seda rõõmust pöörasid, keerlevad selles rütmis elu ja surm. Mäed tantsivad meri ja maa tantsib inini. Naerusse pisarais. Kanda mungarüüd pöörduda maailmas uhkesse üksindusse. Vaata mu süda tantsib Põlutult 100-l viisil. Küll on loojal lust vaadelda seda Tänasel õhtutunnil kuulsime Viieteistkümnenda sajandi India püha oma mehe ka piiriluulet. Eesti keelde on tekstid, tõlkinud Doris Kareva ja ilmunud on need raamatuna 2003. aastal kirjastuse huma väljaandes. Kabiri luulet luges Viire Valdma ja kate muusikavaliku tegi Silja Vahuri. Aitäh kuulamast ning kuulmiseni, ütleb toimetaja maris Johannes.