Vikerraadio. Kaunist keskhommikut, Rahva teenrid alustavad taas, on laupäev, kell on 11 ja viis minutit läbi. Ja kolm kolleegi, kolm ajakirjanikku täna siis taas nagu see ikka meil kombeks rahvast teenimas. Mikk Salu Ekspress, Neeme Korv, Postimehe arvamustoimetuse pealik ja mina, Aarne Rannamäe Eesti televisioonist. Nii et väljaanded seinast seinanädalane Päevaleht ja, ja ta kolmas neeme teil oli sel nädalal jälle ilus üritus, et see saanud juba väga pikaks traditsiooniks Postimehe arvamusliidrid lõunaei eksinud jah. Kui nad siis välja ka niisugused toredad auhinda papa Jannseni kuju ja ja iga aasta läheb siis erinevale persoonile, kes on aasta jooksul silma paistnud ja sel aastal sai selle auhinna teie mitte teie, mitte teie töötavaid, teie hea kaas ja Moskvast JÜRI vendik. Kui meie kuulajad ei tea, kes on Jüri vendiks, siis võib-olla eelmise nime järgi Jüri Malowerjandan ta natukene tuttaval. Ja sellel lõunal siis peetakse ka ettekandeid teise, valite need ettekandjad ja, ja annate ilmselt etega teemad ja, ja need ettekanded on alati pälvinud Ta avalikkuses ka niisugust suurt tähelepanu. Kristiina Ehin ja akadeemik Richard Villems ja akadeemik Richard Villems olid seekord siis need ettekandjad ja mu meelest just Kristiina Ehini selline väga emotsionaalne ja väga niisugune isiklik. Pikem jutt pälvis suurt tähelepanu ja see avaldati ka hiljem siis onlain meedias ja, ja, ja see oli, see oli huvitav lugemine. Hästi emotsionaalne, kes saanud arvamusliider olla või keda Postimees ei kutsunud? Sest meil, meil on Eestis arvajaid väga palju. Et miks, miks just sellele persoonile sel aastal ja mis sa ise sellest üritusest arvad? Sina olid seal üks võtmetegelasi, sina pidid selle papa Jannseni kujukese üle andma. Jah, ma, ma olen näha, kuna ma olen, nagu sa ütlesid, Ma olen pealikeksime. Ma olen arvamustoimetuse juhataja, siis mul on amet kohustab mind seda tegema. Kunagi oli sellel muide selline põhjus, et lihtsalt see kuju oli vanasti päris suur ja päris raske ja seda oli lihtsalt lihtsalt keeruline keeruline seal tõsta ja siis ma läksin nagu alguses lihtsalt abiks ja siis pärast on, on see, on see nüüd saanudki minu minu rolliks. Üks laureaadi pidi välja valima füüsiliste parameetrite järgi õrnale, naisterahvale ei saanud seda kätte andagi. No ütleme nii, et kui sa nii ütled, siis jah, aga soolistest stereotüüpidest soorollidest me seekord rääkisime, meil oli, oli mõte teha seekord see arvamusliidrite lõuna, selline, mis ei muutuks väga poliitiliseks siin valimiste eel ja, ja noh, see oli ilmselt, et ka õige otsus, sest praegu on sisuliselt iga teema, mis, mis siia avalikku foorumisse kuhugi kukub, siis muutub, muutub poliitiliseks, poliitilised poliitikud hakkavad seda igavesti igavesti keerama, et et ja sel aastal tõepoolest Meil on minu, minu arvates on olnud väga hea see, et sellel üritusel olnud selline traditsiooniline ja kindel formaat, et me ei ole hakanud siin väga mingisugust mingisugust mingisuguseid mänge korraldama, et küll loomulikult nüüd tänapäeval on olemas videoülekanded ja muud sellised asjad, aga, aga just see, et ikkagi ta on selline lõunasöök. Inimesed tulevad kokku, kuulavad paari ettekannet kellele meeldib, kellele mitte, saavad mõtteid vahetada, pärast avaldame lehes. Selline selline tore üritus ja, ja. Ma ütlen vahele, et ettekanded olid väga head ja minu arust nad ka minevikus head olnud. Et on tore, et need, keda te kutsute et need on enne vaeva näinud, eks ole, selle selles osas, mida nad hakkavad rääkima et sai tehtud üle jala vaid, vaid ka need rääkijad on seda tõsiselt võtnud. No kui seda oleks tehtud ka tegelikult, et üle ei ela, siis ma kujutan ette, et see üritus oleks ammu oma tähendusega kaotanud et tõepoolest see, see töö, mis, mis enne seda üritust on, on, on päris pikk ja kohati sellise tavalise ajakirjaniku töö kõrvalt päris päris kurnavat ja päris paljud Postimehe inimesed on, on selle sellega seotud, kes siis nii-öelda teevad neid valikuid ja siis ka suhtlevad siis esinejatega ja ja, ja ka see aasta arvamusliidri valimine on ju selles mõttes, et, et ka see on selline selline töö, mida tehakse päris mitme nädala vältel, kui kõigepealt valitakse mingeid kandidaate ja siis veel jääb ka järelemõtlemise aeg, et kas see kandidaat on hea või mitte. No hea küll, Jüri vendiku töid kirjatükke oleme saanud nautida Postimehe veergudel ja, ja kirjutab ta, kuna ta on siis venekeelse BBC korrespondent ja teeb teile lihtsalt kaastööd, siis tema pea kirjutamise aines on loomulikult Moskva ja viimasel ajal ukraina ja Ukrainast me loomulikult täna räägime sellepärast et Ukrainas oli õigemini Ukraina ümber Minskis Valgevene pealinnas, siis toimusid väga olulised sündmused, mis me veel ei tea kuhu viivad, aga, aga, aga räägime sellest sellest hetke pärast. Et olgu see arvamusliidrite lõuna siis nagu on, et naguniiruum on piiratud ja nagu ma ütlesin, arvajaid on palju ja ja, ja ilmselt on see väga-väga prestiižne üritus, keda kutsutakse võib-olla seal mingisugused kired möllamas, keda ei kutsuta ja aga, aga see ei ole antud juhul absoluutselt tähtis, et muidugi Jüri vendik ei ole, et võib-olla laiale avalikkusele nii tuntud persoon nagu teie eelmised laureaadid, aga tema kirjatükid on, on tõeliselt nauditavad ja, ja kohati isegi ma pean ütlema nii, nii julged, et ma imestan, et ta veel töötab Moskvas. Et see on, see on omaette omaette teema. Mina ütlesin tema kohta just seda tõin esile, et ta on kriitiline ja ta on erakordselt enesekriitiline ajakirjanik ja, ja see on ka tema kirjutistest sees ja kui ta, kui ta, kui ta hakkas kunagi kirjutama, siis ta ise on seda just välja toonud, et, et noh, meil on Venemaa suunal tegelikult palju sellist sellist soovmõtlemist ja mustvalget lähenemist ja ta tahtis tuua meile natukene, kui siin mõned aastad tagasi, kui meil see koostöö tihedam algas tahtis tuua ikkagi just seda, seda, seda, seda vaadet sealt nii-öelda kremli lähedalt tegelikult, et inimene, kes ikkagi käib sealt põhimõtteliselt pressikonverentsidel, kes sõidab ringi komandeeringutes, geto, reporterid, aju, võib-olla me võime isegi öelda, et ta on kõige üks kõige suurema auditooriumiga Eesti ajakirjanikke, et ikka standab, ei teha BBC Newsi, see on ikka päris päris võimas. Aga jah, nüüd on nüüd ta on on olnud ise päris päris teravalt teravalt kriitiline viimastel aegadel mõistagi ja, ja see on, see on olnud minu meelest väga rikastunud Postimehe veergudel. On on, on päris kindlasti, olgu, igal juhul, ma kujutan ette, et see, teie, see teie suur priske lõunasöök maksis rohkem kui 2850 eurot. Mulle veel, ega ma ei tea. Olgu, mulle millegipärast tundub nii, et miks ma seda konkreetset summat nimetada mulle mulle kuidagi väga kriipis nagu hinge või, või, või, või pani mõtlema see see uudis, mis vist tuli eile ja ja on täna põhjalikult lahti kirjutatud. Tänases õhtulehes. Noh, 24. veebruaril on meil siis Narvas paraad, sõjaväe paraad ja jõhvis siis pidulik osa õhtul, kus siis president võtab vastu ja kätleb ja, ja kus toimub siis pall. Ja, ja tavalise tavaliselt on need need vabariigi aastapäeva vastu võtnud siis lõppenud niimoodi, et vastuvõttev maakond koos oma valdadega siis korraldad sellise ilutulestiku. Ja see ilutulestik siis sel aastal oli kalkuleeritud nõnda et 2850 eurot oleks paugutamine maksma läinud ja see oleks olnud ilus. Ilus lõpp. Mikk, kas oleks olnud, ma ei oska öelda, tõenäoliselt see, see paugutamine tuleb ka. Aga nüüd on küsimus selles, et kui jõhvi kontserdimaja läks küsima seda summat kohalikelt valdadelt 19-lt vallalt konkreetselt, siis ainult neli ütlesid, et nad on valmis selle eest maksma, kui me 2850 jagame 19-ga siis me saame väga täpselt 150 eurot, ehk siis 150 eurot on see summa mida iga vald oleks pidanud siis leidma selleks, et et noh, selle, selle, ma ei tea, kas selle au või, või selle selle asja nimel, et nende kodumaile on, on tulnud niisugune pidulik üritus, vabariigi aastapäeva presidendi vastuvõtt. Et nad oleksid andnud igaüks siis 150 eurot ja, ja oleks tehtud siis mõne mõne minuti vältel pauku, aga mis mind nagu, nagu eriti erutas või ärritas, olid need olid need põhjendused. Et noh, seal oli nagu põhimõtteliselt kolme laadi põhjendusi kõigepealt, et ma põhimõtteliselt ühed olid need neli valda, kes ütlesid, et jah, me anname, et kuigi meid peole ei kutsuta, aga me me ikkagi anname. Aga see, selleks siis teistlaadi vastus oli niisugune, et, et ma, me seda raha ei ole. Sõda, 100 viitekümmend, eurot meil ei ole ja kolmas oli mis minu jaoks nagu, nagu eriti nagu ma ei tea, kas, kas küüniliselt kõlas või, või noh mis iganes see sõna on. Et ma, ma, ma ei annaks isegi mitte viit eurot sellise ürituse nimel. Et ma mõtlesin, et oh taevas püha jummel küll et väike, väike ja, ja kuidagi kuidagi väiklane eesti, et kui, kui president korraldab või presidendi kantselei korraldab ja kutsub külalised siis jõhvi kontserdimajja. Et, et noh, kuhu, kui kaugele võib siis veel minna, et, et, et noh, sellise sellise niukse küünilisusega või, või sellise väikluse ka öelda, et president kutsub, president ise ka maksku, või mis teie arvate? Ma vaatasin muide Meil sinuga reaktsioon on täiesti õige, see on. Mina ei teadnud seda uudist, kuulsin, noh, nüüd just äsja sinu enda käest mõni minut tagasi, et, aga see. See kõlab nii madalalt, kuidagi nagu nii, nii väiklaselt, nagu sa ütlesid, et piinlik minu arvates. Sa vist nimetasid selle summaga? 2850 eurot ja et ma 19 valla A 150 eurot. Nii et ma tooks siia kõrvale ühe teise armu, kuigi eetris need numbrid ju ei kõla nii nii hästi inimeste jaoks, aga 4756 eurot maksis Rakvere aastavahetuse ilutulestik. Ja seda traditsiooniliselt juba finantseeritakse niimoodi, et mitte ei ole see, et maksumaksja maksab selle täielikult kinni, vaid linn annab ainult nii-öelda nagu seemneraha. Ja ülejäänud on siis 22 kohalikku ettevõtet, kuus eraisikut. Näiteks ma toon sellise näite kõrvale, see on põhimõtteliselt päris poole kallim, ei ole aga, aga ikka väga palju, et aga väga palju kallis on ühe linna Lihtsalt ühe väikese maakonnalinnad, eks ole. Ja mul on kuidagi noh, selles mõttes on kahju, et et miks, noh, ilus, pidulik üritus, eks ole, no alati on ju neid, kes võib-olla solvuvad, et, et president ei andnud temale teenetemärki või et president ei kutsunud teda sellel pidulikul õhtul oma peost osa saama, millest tegelikult saab kogu riik osa läbi rahvusringhäälingu tele-eetri. Aga miks peab niisugust niukseid varju nagu heitma, et pidu pole veel alanudki? Aga, aga juba juba on väikene niisugune noh ma ei, ma isegi nimetaks seda skandaaliks, see pole mingi mingi skandaal, aga aga, aga niisugune niukene, väikene tume-tume, pilveke need. Et kui, kui nüüd jõhvis seal kusagil, ma ei tea, miskeelse toimub 11 paiku või, või noh, võib-olla natuke hiljem või natuke varem. Et kui see, kui see ilutulestik ikka tuleb ja see raha raha annetajad leitakse, et siis, siis tuleb kõigil meelde selle asjaga oli jälle seotud mingisugune niisugune ehk. Ma ei tea, eestlaslik nagin või nii, nii tühiste ja, ja summade ümber ja nii nii väiklaste niisuguste põhjendusega, et ma ostsin just äsja 150 euro eest endale lasteaia spordisärk, et mul enam 100 viitekümmend eurot ei ole, ütles üks vallavanem, näiteks. Et jäägu nad, need vallad ja, ja vallavanemad siin nimetamata, et igaüks võib neid ise lugeda tänasest õhtulehest ja mujalt online uudistest, aga, aga kuidagi kuidagi väga-väga mage värk. Mulle tundub, ainult täpselt hea küll, maailmas on tähtsamaid asju. Eestis on omad asjad, omad omad pisikesed asjad, aga, aga maailmas on tähtsamad asjad ja loomulikult Ukraina siis sõjategevuse lõpetamiseks toimunud nelik, kohtumine Valgevene pealinnas Minskis oli siis kahtlemata sündmus ja Ukraina sõda ise, mis paraku jätkus ka veel täna hommikul Ida-Ukrainas. Et see on kahtlemata sündmus, mis paari-kolme päeva jooksul varjutas isegi meie lähenevad valimised, rääkimata siis vabariigi presidendi vastuvõtust ja, ja vabariigi aastapäevast. Nonii vaikus. Seal räägiti, eks ole, tegelikult ju nendest niinimetatud Minski kokkulepetest kuigi. Kus olid kohal, eks ole, Ukraina president Venemaa president, saksa ja prantsuse presidendid. Aga kas nemad neljakesi üldse mingisugusele paberile allkirjad andsid? Nii palju, kui mina aru saan, tegelikult ju mingisuguseid allkirjasid ei antud. Tegid ühisavalduse? Jah, et see on enam-vähem umbes selline. Et ma, ma ei teagi, kas kas on milleski kokku lepitud, kui ma vaatan neid esimesi reaktsioone, siis Angukse harjust. Üks on selline positiivne, optimistlik äärmused tuldi kohale ja lepiti kokku ja ja et väga tore, et ka Putin oli ja ja teine äärmus on siis see, et tegelikult milleski kokku lepitud Putin sai kõik, mis ta tahtis, mitte midagi muud. Too. Ukraina sõda läheb edasi. Et ilmselt see tõde on seal on seal kusagil vahepeal, et. Et täna õhtul, eks ole, peaks algama vaherahu, seda öösel ja päeval. Ma oletan, et sega algab mingil kujul, kui ma oletan, et ühel hetkel vaherahuga katkeb. Aga. Kui ma panen oma sellise optimist nii prillid ette, siis ma ütleks, et et hea, et niigi läks seal Minskis midagi hullemat ei tulnud. Et. See, et, et midagigi läbi räägitakse või midagigi üritatakse läbi rääkida ikka vist parem kui kui üha veriseks minev sõda. Samas momendid pikas perspektiivis optimismi ei ole. Ma ei usu, et sa vaherahu peab, ma arvan, et enamus neid punkte noh nad on juba niimoodi kirja pandud, neid võib niikuinii tõlgendada nagu väga erinevatel viisidel ja ma olen kindel, et et kreml tõlgendab vaid täpselt nagunii, nagu ise tahab. Pikas perspektiivis ma ei, mul ei ole mingit nagu vastust, et kui siin Porošenkolt vist küsiti mõned päevad tagasi, et ah, et mis saab või kas lootust on, siis ta Kohkazelevates käsi, et ei tea, elame-näeme. Mina olen ka seda meelt, et kokkusaamised on, on ju iseenesest ju ju positiivsed, et mingisugused kontaktid on olemas, mingisugused asjad toimivad, mingid mingid mingid asjad noh siis me võime ju öelda, et, et kui palju, palju lepitakse kokku ja kui palju lepitajat. Et eks selle rahvusvahelise õigusega ju ju tegelikult olegi sellised sellised keerulised lood, et muide, seesama selle selle nädala sündmused ent Kalmoosis, Eesti noor õigusteadlane ja väga-väga ütleme väga vinge esseist sai siis Enn Soosaare eetilise esseistika preemia tema oma selles essees võidu essees utoopiline Eesti käsitleb ju ka neid samu teemasid. Tegelikult kuidas, kuidas see rahvusvaheline õigus tegelikult kujuneb, milline roll on seal siis ikkagi tegelikult olnud läbi aegade ka siis nagu jõul ja siis sellel heidutusel ja selle selle temaatikale, et et ütleme, et see, kui ma, kui ma seda lugesin, seda esseed, mida ma soovitan kõigil lugeda Vikerkaares ta on ja ta on ka rahvusringhäälingu kodulehekülje kaudu ja leitav avalikult utoopiline Eesti on, ta on ta pealkiri, et, et see on ju mõnes mõttes mõnes mõttes, see on selline asi nagu, nagu et tõepoolest, et et, et siin siin ongi mõnes mõttes, et aeg on, aeg annab selles asjas arutuste koguneb, kogunevad, need võib võib-olla ühel hetkel tekib selline selline soodsam situatsioon, et mingisugused asjad nagu jäävad püsima ja mingisugune tasakaal, aga aga noh, nagu Enn Soosaar, kes sel nädalal oleks saanud 78 aastaseks, kirjutas 2008. aasta suvel juba, et tuletas meelde, et Ukrainast saab Euroopa tuleviku või Venemaa tuleviku võti ja, ja, ja et, et Ukraina ennustas, et Ukrainas asjad selliseks lähevad, siis võib arvata, et üsna pikaks ajaks jääb, jääb tegelikult see asi veel nii-öelda päevakorda. Ja noh, selles ei ole nagu mingit kahtlusteta pikaks ajaks päevakorda jääb, et siin on, siin on noh, muidugi mitu väga olulist momenti, et et kui me, kui me vaatame neid neid videokaadreid ja kui me vaatame neid fotosid, mis tehti Minskis ja, ja nende piltide peal on väga-väga selgelt näha, et nende liidrite nelja liidri kehakeel ja näoilmed olid ju totaalselt erinevad, seal oli seal oli kolm tõsist inimest, kes nagu võtsid asja tõsiselt, üks irvitab. Ja on täitsa selge, et, et see noh, allakirjutamine või, või, või see kokkuleppimine, need, need, need neli ei kirjutanud tõesti midagi alla, et see, see algas juba tegelikult suure valega, et kui, kui, kui Venemaa president ütles, et et tema, Merkel, Hollande'i ja Porošenko olid seda meelt, et relvaga rahu peaks hakkama kohe pärast siis läbirääkimiste lõppu. Ja, aga, aga nad andsid järele separatistide soovile, et see algaks siis kolm päeva hiljem, ehk siis ööl vastu homset kell 12 või null, null null. Aga see on ju, see on ju lapsejutt, see on, see on täielik lapsejutt, et, et separatistid teevad täpselt nii, nagu Putin ütleb. Ja kui nüüd vastab tõele see, mis uudiseid Me saime eile hilisõhtul ja, ja täna hommikul. Esiteks lahingud Debaltseve ümber on väga ägedad jätkuvalt ja ja, ja Ukraina pool väidab siis, et eile õhtul alates lõunast tegelikult ületas piiri Vene-Ukraina piiri 50 tanki ja 40 soomukite seal oli, seal oli veel rasketehnikat. Ja mis, mis lähevad siis just nimelt Debaltseve ja Mariupoli piirkonda. Siis on on selge, et viimaste tundide jooksul üritatakse kahmata veel nii palju maad kui, kui võimalik. Samas jällegi selles lepingus on ju väga selgelt kirjas, kust see nii-öelda see demarkatsioonijoon või, või see demilitariseeritud tsoon, mis peab olema siis 50 kuni 140 kilomeetrit lai, sõltuvalt siis erinevate relvade laskeulatusest. Et Debaltseve peab jääma Ukrainale, aga, aga tundub tõesti niimoodi, et, et viimaste tundide jooksul üritavad siis venemeelsed haarata enda kätte veel siis seda seda piirkonda, mille mille pealt nad tegelikult peaksid hakkama oma raskerelvastust kohe ära viima. Et mis mõte on seda, seda enda enda kätte kahmata siis nii-öelda viimasel tunnil, kui, kui sa pead hakkama koheselt oma vägesid välja viima. Ja selliseid punkte, et esialgu vaatad neid kolme kolmeteistkümnendat punkti, mis siis rahuleppes oli, oli kirjas. Et kõik tundub justnagu väga, väga kena, et okei jah, et kõik on tõlgendatavad ja ja järjekordne niisugune külmutatud konflikt paistab väga, väga selgelt. Ta ma küsin korraks, Johannese, ütled, räägid kohe Klepildi rahuleppe, kelle vahel see siis oli kella allkirjad. Lanno alla kirjutas OSCE eestvõtmisel kontaktgrupp. Suured leppisid kokku ja kontaktgrupp. Ta kirjutas alla, allakirjutanute hulgas oli Ukraina endine president Kutšma siis OSCE esindaja ja siis olid nii-öelda need separatistlike kahe vabariigi esindajad ja siis oli Venemaa suursaadik Ukrainas Mihhail Suvorov, väga-väga väärikas seltskond, eks ole, aga okei, see selleks tähendab suured andsid oma oma heakskiidu sellele. Aga isegi kui, kui, kui õnnestuks nii-öelda tekitada järjekordne külmutatud konflikt ja, ja, ja selle selle hinnaga, et kahurid vaikivad ja raskerelvastus viiakse tõesti siis kahele poole, seda demilitariseeritud tsooni, nagu ma ütlesin, on väga erineva laiusega. Siis see seegi oleks juba võit. Aga esimene, esimene töötund muidugi saabub juba täna südaöösel, et kui me homme hommikul ärkame siis ja relvad ei ole vaikinud, siis on on selge, et et see lepe on juba algusest peale. See ei ole ju tegelikult ka esimene kord, kui ei, loomulikult selline relvarahu on, on kehtestatud ja varasematel kordadel, mis oli september 2014 üks näiteks oli ükskord, et siis ei mäleta, kui kiiresti kokku kukkus, aga noh, kokku ta kukkus. Aga noh, see, kui sa räägid sellest sellest lapse jutuks, siis noh, tegelikult on ju siin kas või seesama Venemaa roll kogu selles konfliktis, et nad ise ju siiamaani kõigil tasanditel raiuvad nagu rauda, et me pole ju üldse seal mitte midagi. Pole üldse ütles, et seda pärast läbirääkimised ei ole üldse selle konflikti osa resoluutselt. Ainult garant. Absoluutsed ainult garant ja samal ajal on nüüd mis minu meelest sellesama nüüd viimase lepete paketi juures oli ju huvitav oli see, et siin Soome välispoliitika instituudi uurijad neile eilne uudis oli, tõid välja selle, et seal loetletakse konkreetsed relvasüsteeme ja üks nendest on, on raketiseadeldisi, nimetataks tornaado essiks ja see kuulub Soome uurijate hinnangul võid teadaolevalt ainult Venemaa nii-öelda regulaarselt. Jõududele ja noh, seda, mida ei ole müüdud 12. aastal, see on väga uus ja ja seda ei ole tõesti Venemaa kellelegi veel müünud. Ja et sellega justkui justkui justkui jälle taaskord saadi neid tõendeid, kuigi noh, tegelikult ju ise teame, need tõendid on ju tegelikult niivõrd Selles mõttes on see olukord on tõesti absurdne, ma saan, ma saan ka aru, näiteks mitte Euroopa liidrite või, või Angela Merkel või kelle iganes, nagu sellist nõutuste nagu kätega laiutamist, et ühelt poolt nagu kõik teavad seda. Et Venemaa on selle konflikti osapool, õhutaja, relvastaja, abistaja, ässitaja, rahastaja, mida, mida iganes, eks ole. Aga kreml ise eitab, paneb tuima, lihtsalt valetab kogu aeg, ja mida sa teed siis, noh, mida sa teed? Mitte midagi ei olegi teha, Vladimir Putin lihtsalt valetab pidevalt päevast päeva. Ja noh, need läbirääkimised Minskis ühtekokku väikse pausiga kestsid ju peaaegu 17 tundi. Lihtsalt repliigina oli, on mul tuli üks, üks üks asi meelde, et et kolmapäeval oli ju järjekordne valimisdebatt Eesti Televisioonis, kus siis ka räägiti välis ja julgeolekupoliitikast ja ja Reformierakonda esindas seal erukindral Ants Laaneots. Ja, ja väga-väga niisugune tore vahva seik, et, et Laaneots ostuks niukse väiksesse ämbrisse, et kui kui nad tulid stuudiosse natukene ist enne poolt kümmet või poole 10 paiku, siis oli parasjagu tulnud just uudised, Porošenko tõusis püsti ja läks minema. Mida siis erukindral esitas niimoodi, et läbirääkimised on läbi kukkunud, sellepärast et Ukraina president lahkus, aga paraku ta käis ära ainult mõneks minutiks ja ja käis telefoniga rääkimas oma oma kindralstaabiga ja tuli loomulikult sinna läbirääkimiste ruumi kohe tagasi, aga aga kuna, kuna noh, stuudios interneti ei ole ja vaidlus oli tuline, siis pole kellelgi aega nagu fakte kontrollida ja need vähemalt tunni jooksul. Valimisdebatis osalejad arvasid, et need on kõik läbi kukkunud, aga see on seal väike seik. Et 17 tundi kestsid need läbirääkimised, ma, kui ma kujutan ette seda Isegi niisugust isiklikku solvumist, mis võib vallata Merkelit ja Hollande'i. Et loomulikult on kihk see konflikt lõpetada, et noh, kas või kas või silm ära lõpetada, et relvad vaikisid. Ja kui sa oled nii palju vaeva näinud, kui sa oled, kui sa oled kõik oma tavalised tööd jätnud, tegemata selle, selle relvarahu nimel pidanud väga pingelisi läbirääkimisi, siis sõitnud Washingtoni valgesse majja, president Obama juurde tutvustama ja, ja milleski väga olulises kokku leppima, mis tõenäoliselt puudutas relvade, relvasüsteemide, mingite kaitsesüsteemide tarnimist ukrainlastele ja kui sa tuled, siis sõidad lendavat Minskisse, et Merkel vist nende päevade jooksul lendas maha mingi 20000 pluss kilomeetrit. Ja sa võtad nagu ihu ja hingega, sa oled Euroopa suurima ja võimsama riigi liider väga kogenud Läbirääkija kelle taga on väga-väga suur majanduslik jõud ja samamoodi Prantsusmaa. Ja sind seitsmeteistkümne tunni jooksul lihtsalt lollitatakse. Et ma kujutan ette, missugune võib see olla isiklik solvumine ja, ja, ja et sealt sealt võib tulla muidugi veel veel niisugust noh, ütleme kättemaksu tegelikult Moskvale. Et, et niisama neid asju ei, ei jäeta muidugi kihk lõpetada on suur, sellepärast et keegi ei taha sõda, keegi ei taha Venemaa isolatsiooni, keegi ei taha Venemaa niisugust noh, täiesti põlvini mutta tampimist, sellepärast et lõppude lõpuks bumerangina tuleb sulle endale tagasi. Panime tähele näiteks seda, kuidas, kui hakati rääkima selle minski kohtumise ettevalmistamiseks, kuidas, kuidas Pariisist tulid juba jälle vaikselt hakkas tilkuma esimesi uudiseid selle kohta, et noh, võib-olla nüüd saame ikka Mistralide üle anda. Mille peale siis nüüd Hollande teatas päev enne seda, et et ennem inskit, et, et ja, ja ka ja ka pärast Minskit, et ei, et olukord ei ole veel küps, et me saame mistraalide üle anda. Et see sisuline soov taastada majandussuhted ja lasta lasta oma oma suurtel kontsernide firmadel tegutseda Venemaal ja kõik, kõik see on täiesti arusaadav, sellepärast et nad kannatavad tegelikult tohutut kahju. Aga, aga ma kujutan ette jah, et kui, kui nüüd see relvarahu läheb vastu taevast, et mis siis nagu juhtuma hakkab, et siis siis tõenäoliselt lajatatakse Venemaale ikka täie täie rauaga ja ja minnakse võib-olla kaugemale, kui oldi tegelikult planeeritud esialgu minema. Jah, et Venemaa poliitika puhul on ju alati räägitud seda, et nad on lõppude lõpuks nad saavutavad mingisuguse vastupidise eesmärgi oma oma tohutute tohutut, ta justkui justkui näiliselt edukate lükketega, et et mis on minu meelest tähelepanuväärne, on see, et juhtusin siin lugema, et Venemaal on ju tavaliselt ikkagi nagu kujutatakse meile vaenulikke riike ühendusi ja huvitaval kombel on sinna nii-öelda vaenlaste hulka tekkinud ühtse kehana Euroopa Liit mis seal nagu täiesti täiesti omapärane, et me oleme siin kogu aeg rääkinud seda, et Euroopa Liit on ju selline, et ei suuda elus milleski kokku leppida ja samal ajal me saame ise väga hästi aru, et meie huvides on tegelikult see sedasama ühtsus, seesama ka, et saaksime ühtselt olla välispoliitilises liinis, aga mulle tundub, et praegu nii-öelda just eeskätt kantsler Merkeli nii-öelda vedamisele, et see Euroopa ühtsus on ka natukene natukene tugevnemas selle, selle konflikti nii-öelda taustal, mis on, mis on iseenesest iseenesest, ma arvan, kokkuvõttes kokkuvõttes hea ja see laieneb muudele valdkondadele ka. Kindlasti on igal juhul sellest vaherahuleppest, nendest punktidest võiks rääkida palju, minu meelest väga olulise, väga, väga, väga niisugused täpselt, ütles ära Leedu president, kes saabus Brüsselisse siis kohtumisele. Et, et niikaua kuni piir Venemaa ja Ukraina vahel ei ole kinni nii kaua loomulikult sõda jätkub ja, ja piiri piiri kinnipanek on praegu veel. Ma ei tea, kui kaugel. Marlas aastate kaugusel on, ma arvan, et isegi asi pole piiris, et küsimus oli kõiki Kremlis Putini ja tema, tema otsustas, et et oma mingites fundamentaalset-s alustas, on see konflikti väga lihtne. Ukraina nõrk, Venemaa on tugev. Mis tähendab nõrgal ei ole nagu midagi nagu eriti dikteerida, ega, ega midagi reageerida, et et see sõltub lõpuks nagu Venemaa otsustest. Ja küsimus on lihtsalt selles, kas Euroopa Merkel, Saksamaa, Prantsusmaa, võib-olla USA, kas neil on võimalus kuidagi Venemaad mõjutada teha kuidagi nii, et ma ei tea, et Putinil on, palus näiteks sanktsioonidega üritatakse suunata Putini otsuseid, aga see sõltub nagu sellest Näha on aga, aga Putinil on, on juba praegu valus, aga tal ei ole veel piisavalt valus. Ja, ja tõenäoliselt jah, väga-väga palju sõltub just sellest, mis toimub Venemaa sees ja kuhu see, kuhu see vene vene majandus siis nende sanktsioonide tõttu, aga veel rohkem nafta hinna ja rubla kukkumise tõttu siis vajub. Aga need on kahjuks või noh, jah, mis kahjuks aga, aga need on, need on pika vinnaga asjad, nii et et ilmselt mingisugune tugevusvaru on Putinil veel olemas ja ta saab veel mängida. Et kui siin asi läheb juba juba selleni, et et enam palkasid ei maksta ja, ja ja pensione ei maksta näiteks välja, siis asi läheb juba siis hakatakse rääkima juba hoopis-hoopis, teisiti. Keelt sellega seoses mul keegi siin nädal või tagasi saatis ühe sellise anekdoodi vaid päriselulise uudise Venemaalt, et kas ma võin numbritega eksida, aga see oli umbes niimoodi, et et palju õnne sellel aastal Venemaal pensionid tõusid, ma ei tea, 3000-lt rublalt 3500 rubla peale, see tähendab 250-lt dollarilt 150 dollari peale. Umbes nii ta nii ta on. Hea küll, aga, aga, aga vaatame ja, ja muidugi jälgime edasi Ukraina asju, kuidas teisiti, seda saaksimegi. Üks teema veel või paar teemat, mida tahtsime täna rääkida, üks On see, on see tartu Kunstimuuseumis püsti olev holokausti teemaline näitus? Jaa jaa. Ja sellega seotud skandaal, ma usun, et meie meie kuulajad on üldjoontes selle asjaga kursis sellel näitusel, mida ma ise ei ole näinud, aga ma olen näinud videolõike. Kus siis Poola kunstnik nimega Artur Šmievski on, on siis tema tööd üleval kaks videoinstallatsiooni, üks siis kujutas Auschwitzi gaasikambris alasti kehasid kulli mängimas, teine siis ühe vana juudi Auschwitzi vangi käele tätoveeritud laagrinumbrid üle tätoveeritamas. Mees on praegu 92 aastat vana ja režissööri või selle selle poola kunstniku pealekäimisel laskis siis oma numbri uuesti üle üle tätoveerida ja see hakkas hirmsasti vastu. Meie juudi kogukonnale. Alguses leiti mingisugune või Kunstimuuseum, pakkus välja mingisuguse oma kompromissi, et need installatsioonid ei panda päris kinni vaid siis, kui külastaja soovib neid näha, siis tuleb keegi muuseumi personalist ja vajutab nuppu ja need lükatakse käima ja siis keegi selgitab, mida, mida kunstnik on tahtnud öelda pärast kohtumist kultuuriministeeriumis kultuuriministri juures, siis võttis muuseumi direktor vastu otsuse, et et need isolatsioonid pannakse siis üleüldse kinni. Et niisugune väikene meeldetuletus meie meie kuulajatele, kes selle teemaga päris päris kursis ei ole. Noh, see on jälle niisugune igavene teema. Kunst, solvumine, poliitika mälestused ja kogu see segakompott, mis teie. Minu jaoks on mõnes mõttes see asi väga lihtne, et ma olen alati kaitsnud sõnavabadust, arvamusvabadust. Ka nendel puhkudel, kus mingi kõnekõneks olev teema on olnud väga räige või mulle endale isiklikult vastu vastumeelne, et ma olen ka väga äärmuslikel juhtudel olnud sõnavabaduse pooleli, ma lähen ka seekord. Et noh, näiteks selle taustal isegi küsimus, et kas see on hea või halb kunst või mida ta mõtles, see kunstnik või mida ta ei mõelnud, et et see ei ole nagu oluline minu arvates vale. Selle kuidas öelda kinni panemine vä? Et iseenesest ei ole nagu vale see, kui juudi kogukond midagi kritiseerib või kellelegi miski ei meeldi. No ma endale ka sõnavabadus ja täpselt, et mind nagu häirib selle juures võib-olla selline riigi antud jõudis skulptuuri teeriumi poolne sekkumine. Ma saan aru, et, et ka et ka nende jaoks ei olnud see lihtne, et nad ise ei valinud seda teemat, et see nende nii-öelda lauale ootamatult potsatas. Aga. Ikkagi sekkusid ja sinu arvates kultuuriministeerium ei oleks pidanud üldse sellega tegelema ja punkt üks punkt kaks seda, seda, neid isolatsioon ei oleks pidanud sulgema. Nojah, kui ja enam-vähem küll, et kui kui muuseum ise oleks oleks otsustanud mis iganes põhjusel selles mõttes, et ega muuseumil ei ole ka näiteks kohustust ühte või teist kunsti ma ei tea, objekti või installatsiooni näidata, et neil on samamoodi valik, valikuvõimalused, kui see oleks nagu nende tee olnud, et näitame seda või või seda ei näitad, siis ka see on okei, aga mulle ei meeldi, kui, kui riik sekkub sellistesse protsessidesse, kus nagu võim nagu hakkab dikteerima mida võib ja mida ei või. Samal ajal on ju see, et need videolõigud on ju üleval ja kättesaadavad vägagi laialt, et kui ka see kunstimuuseum, kunstimuuseum ju mõnes mõttes tegi selle töö juba ära, eks neid neid korra näidates ja nüüd on nad nad nad igal pool, aga aga mina jäin selle peale mõtlema, et hiljuti tuli just välja Freedom House'i raport, kus Eesti paigutati üheks poliitiliste ja sõna siis kodanikuvabaduste osas maailmas vist üheks kõige vabamaks õigs. Ma ma toon, ma toon selle, ma toon sulle veel ühe näite, et selle taustal, eks ole, ma vaatasin seal tuttavate sõprade seas ka selliseid vaidlusi ja tekkis küsimus, aga no kujutame ette, et kui oleks nagu kunstiteos, ma ei tea, mida filmitakse, kuhugi Siberisse küüditatud Vagulistenet küüditatud seal kuidagi rõõmsalt kulli mängivad, et kas te siis oleksite nõus või et mina ütleks ka siis, et loomulikult milles probleem? Tegelikult mul mulle tuli selle kogu selle juhtumiga seoses meelde üks artikkel kui meil oli Postimehes siin mõni aeg tagasi kõva debatt kaasaegse kunsti olemusest ja üks Nendest debati osalistest, muide, istub siinsamas stuudios praegu ehk siis Mikk, kes toonud, et Postimehes kirjutas päris vinge sellise mõtteks probleem artikli kus ta käsitles ka natukene neid, neid kunsti, kunsti, rollija, kunsti, kunsti probleem, et kes, kes tahab, võib selle artikli üles otsida. Ma lihtsalt rõhutan üle, et antud juhul see noh, minu jaoks ei olegi nii palju teema selle konkreetse kunsti nagu sisu või selle, kas on hea või halb, kas ta on vajalik või mida iganes, et täitsa võimalik, et tegemist on siukse banaalse nagu jamaga list labase provokatsioonile, aga noh, mis siis Ja seal seal niivõrd pikk ja, ja keeruline teema iseenesest, et tegelikult see, need isolatsioonid vähemasti see kullimäng on ju olnud varemgi üleval, see ei ole mingisugune uus asi, et mitte Eestis, muidugi oli ta üleval ühes muuseumis Ühendriikides ja oli ta üleval ka Berliinis, tõsi küll Berliini muuseumi direktor keelas selle ära, aga hiljem avalt näidata seda ühes ühes teises muuseumis, nii et Tartu ei olnud mingisugune esmaesitleja sellel sellel näitusel kunsti üle. Me võime jäädagi vaidlema, antud juhul see nagu ei olegi kõige tähtsam. Ma isiklikult arvan, et tegelikult see on jama, kui see vahepealne kompromissvariant, et kuraator tuleb ja selgitab, mida kunstnik tahtis öelda. No kuulge. Kas kunstnik iga pildi juures hakkab selgitama, mida ta tahtis oma tööga, olgu see siis skulptuur või maal või mis iganes. Noh, aga hakkab ütlema, et, et ma, ma tegelikult mõtlesin seda, noh see, see ei ole, see ei ole kunsti eesmärk, tähendab kunst kõnetab inimesi erinevat moodi ja, ja mõni saab tast aru ja mõni saab ühtemoodi aru ja mõni saab teistmoodi aru ja, ja, ja, ja sellepärast kunst ongi. No see ei olnud tegelikult mingisugune provokatsioon, küsimus on, küsimus on tegelikult väga, väga lihtne. Mulle üks Iisraelis käies kunagi üks, üks Iisraeli kirjanik ütles niimoodi, et vaata, et sa pead alati arvestama sellega, et meil on siin kaks religiooni, üks on judaism. Ja, ja, ja juut on ühtaegu nii nii religioon kui ka kui ka rahvusja ja teine asi on ilmalik religioon ja seal holokaust. Ja kõik, mis on sellega seotud, see on püha ja puutumatu ja kui te vaatate näiteks Jeruusalemmas seda joodwašemm memoriaali, mis on pühendatud siis holokausti ohvrite mälestusele, siis see on tehtud tõeliselt võimsalt ja tõeliselt, et noh, mõjusalt väga-väga hipo santset ja seal on väga ebameeldiv käia. Ma ütlen ausalt välja, sest see mõjub niivõrd rusuvalt. Ma ütleksin isegi, et, et veel rusuvamalt kui, kui, kui Auschwitzi või või Birge laagrites käies. Mul oli kunagi president Meriga võimalik riigivisiidi ajal käia koos 94. aasta kevadel ja loomulikult riigivisiidi programmi kuulus ka headwašemm külastamine ja president pani sinna pärja. Ja, ja seal nii-öelda selles Remembrins hool või, või mälestuse saalis, kus siis on need põranda peal sihukeste meetri suuruste tähtedega kõikide koonduslaagrite nimed ja, ja kõrvuti või peaaegu kõrvuti Auschwitzi ka on ka meie Klooga. Ja sinna siis president pani pärja ja seda seal seal on väga ebameeldiv seista, seal on seal, eriti sellise ürituse ajal, kus, kus Eesti vabariigi president nii-öelda riigi nimel paneb, paneb pärja sellel tegelikult selle pärja panekul natuke veel aega jõuan rääkida, et sealt väljapanekul on ka, on ka oma jätkulugu. Ja nimelt aastal 94 Eesti uus riik oli, oli veel väga noor ja väga-väga nõrk ja ja riigivisiit Iisraeli oli, oli väga-väga suur sündmus ja oli juutide jaoks sündmus, sellepärast et. Meil oli Klooga ja ikkagi uus uus uus riik ja ja meil on, meil on niisugune kohtumine või vastuvõtt siis Kresseti parlamendi spiikri suures kabinetis kus see härrasmees väga ründamas toolis väga tegelikult inetult ja, ja isegi ülbelt ja kuidagi kohe võttis sõna esimesena ja nõudis president Merilt otsesõnu, et Eesti riik, Eesti vabariik peaks vabandama nende jubedusest, mis siis toimus Klooga surmalaagris, kus siis teatavasti hukkus kuni umbes 2000 2000 inimest või hukati, osad hukati, osad lihtsalt nõrkesid nälja ja töö tõttu. Ja selle peale. Ma nägin, ma olin ise tunnistajaks, kuidas president meriajas ennast sirgeks nagu ta aeg-ajalt võttis väikse pausi ja ütles, et ütles sõnaselgelt niimoodi. Eesti vabariigil ei ole mitte millegi eest vabandada. Eesti vabariik oli tollal okupeeritud. Ja see, et seal surmalaagris töötasid ka mõned ja tegid oma inetuid tegusid ka mõned eestlased, see on täiesti omaette jutt, aga Eesti riigil Eesti vabariigil ei ole mitte millegi eest vabandada. Ja see kohtumine lõppes väga-väga kiiresti ja, ja oli väga-väga sellistes külmades toonides. Nii et seal seal noh, selle selle näituse või üldse nende nende, selliste asjade, selliste ürituste nagu nagu nagu üks külge, et et juutide jaoks on asju, millega, millega ei mängita Samas ma muidugi ütleks, et kõiki juut ei saa selles mõttes ühe mütsi alla panna, et ma vaatasin siin oma tuttavate sõprade seas siin eesti juutide seas oli, oli oli neid, kes on väga sarnasel seisukohal minuga. Ta lisab, et see on vale. Noh näiteks ka Mihhail Lotman kirjutas siis pikemad okei, seal võimeks nagu Lotman ise viited seal võib defineerida selle üle, et kas nüüd Lotman, juust või ei ole, sest ta Ta ise kirjutab, kirjutab selle lahti, eks ole, oma aja. Lehmanni see artikkel või õigemini siis endal blogipostitus, mis avaldati ka meie siis online-meedias mitmel pool ma sügavalt ja tungivalt soovitanud need, keda, keda see temaatika huvitab, et võiks, võiks seda lugeda. Ühesõnaga Lotman jõuab, räägib sellest, et, et ka Iisraelis on korraldatud nii-öelda antisemiitlike sihilikult antisemiitlike karikatuuride võistlus tehti vastukaaluks sellele, et, et Iraanis korraldati selline võistlusega, seal neid töid eriti ei, ei tulnud nahkaksu veri ja vihavaenlast, eks ole, ja, ja, ja juutide enda karikatuurid olid muidugi väga teravad ja samas musta huumoriseisukohalt väga-väga naljakad ja ka holokausti ja gaasikambrid ei jäänud sugugi mitte. Juudi huumor ongi nagu väga selline väga lahe. Et põhimõtteliselt neid karikatuuri näiteid võib ka sealtsamast blogipostituse juurest näha, nii et see on, aga ma tahtsin selle juures tuua ühe veel ühe aspekti, et kui ma siin enne rääkisin seda, et kõik muutub, kõik muutub poliitikaks, siis mul on tunne, et praegu selline selline osaliselt selline reaktsioon, mis siin on tulnud meie poliitikute poolt. Et, et siin on ka sellise poliitilise profiidi lõikamise katseid ja ma arvan, et kui Aarne siin tuletas meelde seda kunagist riigivisiiti, siis kui ma ütleks niimoodi, et meie riigipea kuulata, kuulates seda seika, ma ei teadnud seda, et, et ta käitus ikka tõelise riigimehena, siis ma kujutan ette, et see see Iisraeli poliitik, kes selle teema seal niimoodi üles võttis, võis ka mingisugust nii-öelda koha peal mingit poliitilist profiiti. Kas siis lõigata või üritada lõigata. Ma ei tea, kes kestab, mis parteis ta oli, jäi või mis tegeleda oli, aga, aga see võis nii olla. Ja ei noh, see oli Likudi partei esindaja, aga ei, ega see, see ei puutu asjasse, tähendab seal oli muidugi poliitikat oli, aga, aga ma ma arvan, et, et see on meil niisugune kirjutamata reegel ja ja nad lootsid nii nagu nii nagu Iisraelis üldse kombeks. Tähendab noh, esiteks on nagu ma ütlesin, ei Adwašemis käimine on, on protokolli osa ja, ja sinna ei ole mitte midagi teha. Tahad, sa tahad sa või ei taha? Ja see on, see on natuke ebameeldiv sellepärast et seal on ebameeldiv olla lihtsalt. Ja kui sa näed neid meetri suuruseid kuldseid tähti Klooga, eks ole, siis ei ole, ei ole meeldiv, ükskõik missugune on, on siis tõde või kuidas seda seda tõlgendada või missugune oli Eesti vabariigi roll või missugune ta parasjagu ei olnud seal noh, Eesti vabariigil ei olnud trolli jaja, seal oli küll eestlastel oli roll või noh, mingil mingil osal Eestist ja no nii on ja, ja üks üks tahk selle muidugi on see, et et noh, kas, kas Tartu Kunstimuuseum tegi nüüd siis õigesti või ühesõnaga, tegelikult sai Tartu muuseum ju ministeeriumist noh, mitte mitte otsesõnu. Urve Tiidus ütles väga ilusti, et see, kas seda näitust hoida või, või isolatsioonid maha võtta, see on muuseumiasi ja muuseumi direktori otsus. Aga, aga noh, see oli, see oli piisav, et, et oli nagu sõnatult märku antud, et, et tegelikult noh, oleks paremini ära ära ära koristada. Sa isegi täpselt ei tea, mida ja päris lausa sõnadega kuskil kulisside taga märku anti, eks ole, et üks on see, mida siin avalikkuses räägitakse ka, mida seal sula tõhusad, aga milliseid läbirääkimisi või milliseid nõudmisi või milliseid asju esitati? Nojah, paraku paraku see nii on, et, et mingisuguse tühise väikese asjaga vabanda muidugi juudi kogukonna ees, aga, aga, aga noh, seda see tegelikult on ka nagu Mihhail Lotman ütles, et kas midagi targemat ja tõsisemat teha ei ole. Et et see tegelikult loomulikult see, see uudisskandaal sai ka Iisraelis vastukaja, kuigi mitte väga eriti suurt. Ja noh, mis seal loomulik, sest juda istika üle maailma kajab alati alati selles riigis vastu. Selles ei ole midagi ebaloomulikku, aga aga no meil on ju tegelikult kogemus olemas. Alfred Rosenberg iga eks ole siinsamas Tallinnas muuseumis, mis, mis samuti pälvis peaaegu et analoogsed tähelepanu ja otsus oli ka üsna sarnane. Kuulsus oli ka lõpuks üsna sarnane. No vot, et. Aga aga lõppkokkuvõttes on ju see, et, et, et nii-öelda siis see kunst või kas ta on siis õnnestunud või mitte, õnnestunud kunst, aga see kunst on teinud siiski mingi mingil määral selle töö ära, mis mida ja täitnud selle eesmärgi, eks et ongi ja ongi, ongi nüüd jälle arutelu ja ma arvan, et see näitus läheb kuhugi jälle kuskile üles ja seal tekib jälle samamoodi. Ja seal oli ka muidugi ma tunnistan, et et seda tüüpi seletas, on minu jaoks väga tihti naeruväärne, et tõepoolest, et kui mingi mingi kunst tekitab skandaali, seda tihti põhjendatakse, aga noh, see ongi, selle ülesannete tekkis diskursus. Kurarhilist diskursust, jälle nad, et noh et minu arust on see tihtipeale väga mõtetu diskursuse, mingi mõttetu nagu lällamine, nagu tekkivat. Ja poleks juudi kogukond sellele tähelepanu pööranud ja asja nii nii järsult hukka mõistnud ja protesteerinud siis siis näitas see ei oleks ju praktiliselt mingit tähelepanu ja, ja, ja nüüd nüüd ka need, kes näitusele ei lähe või või üldse sellest asjast ei huvitu, siis nad tingimata otsivad üles online'ist kuskilt, et mis, mis seal siis ikkagi nüüd oli? Polnud seal mitte midagi, sest et tegelikult Lotman juhib õigesti tähelepanu, et kui me vaatame nendele inimkehadele, kes seal gaasikambris ringi liiguvad, siis nad on naised on blondid ja sinisilmsed ja, ja ilmsete ima ima tunnustatav, viitamata just nimelt siis juudi rahvale, aga noh, nii need asjad on, need meie oleme siin väiksed ja meie oleme üha rohkem, kui inimesed veel aru ei ole saanud, siis me oleme alati mitme tule vahel ja kõik rahvusvaheline jõuab ka meile. Olgu see siis hea või paha ja me peame alati sellega arvestama, et sellised asjad võivad juhtuda. No vot, aga Helsingi Tallinna suurest tunneliprojektist tahtsime rääkida, aga nüüd läks aeg muude teemade peale ära, nii et me kahjuks täna enam ei jõua. Et kui võib-olla mõnes naljasaates räägitakse sellest sellest tunnelist. Muide, võrdlesin ainult nii palju, et ma, ma, ma võrdlesin selle projekti nii-öelda neid numbreid, mida siis uurimine, et kuidas ta võiks nagu ehitada ja kui palju see maksab ja ja kui pika aja jooksul ära tasub, ma võrdlesin neid eurotunneli näitajatega. Ja ausalt öeldes ma, ma väga ei saa aru, kust, kust need numbrid on võetud, et eurotunnel, mis on, mis on 50 kilomeetrit pikk. Ja noh, sellest vee all on siis mingi 30 natuke peale, ülejäänud läheb siis Briti saartele ja mandri-Euroopasse ja et see, see tunne peab tulema, siis vähemalt mingisugune 100 kilomeetri pikkune koos otsast otsani. Ja, ja, ja, ja eurotunnel maksis üheksa ja pool miljardit Inglise naela, mis on siis 13 ja pool miljardit. Ehk siis poolel ühendtunnel maksis sama summa, mis pakutakse meil kõige selleks üle ülejäänud raha väärtus on vahepeal tohutult muutunud, eks ole. Noh just ja, ja, ja teine asi, et, et eurotunneli puhul ühel ühel otsas asuvad miljonilinn London ja teisel pool miljonilinn Pariis ja, ja Brüssel, eks ole, ja ja väga tihe rahvastik ja nii edasi. Meil on siin ju tühi nagu nagu karu, Karulane jänka, et kahe linna peale kokku saab miljoni, võib-olla kõik ümbritsevad maakonnad ja vallad ka veel, saab kaks miljonit ja ja ongi kõik. Aga me peame kahjuks ära lõpetama. Mikk Salu. Neeme Korvi, Aarne Rannamäe olid täna siis rahvateenrite stuudios aitäh kuulamast ja ilusat nädalavahetustele.