Ka mu tädi siin. Tere, head kuulajad, kutsume jälle teid nelja tuuleretkele. Stuudios on Tiina Vilu ja reisijuht, Kadri Viires Eesti kunstiakadeemia õppejõud ja soome-ugri uurimisprogrammi juht. Tere. Mitmeski saates oleme Kadri juhtimisel käinud rännakutel mööda laia ilma. Seekord räägime reisidest neeletsite juurde sedasi koos üliõpilastega kunstiakadeemiast, ehk siis võtaksime rohkem vaatluse alla Euroopa poole neenetsi ite ala. Te olete neenetsi juures käinud mitu korda? Jah, nenesitega on tõesti olnud kunstiakadeemia ekspeditsioonidel varasemate uurimisretkede käigus kokkupuutumisi küll hobialadelt, kus elavad nii neenetsi kui Handid koos ja komid kuid ka päris neelesite aladelt neenetsi autonoomses ringkonda suundunud retke käigus 2000. aastal suvel. Selleks, et nii kaugetesse kohtadesse minna, peab võtma aega. Milline on aeg seal, milline on olemine seal, kui püüda nii mõne lausega kuidagi iseloomustada? Tegemist on maaga, mis peaaegu tervikuna paikneb põhja pool polaarjoont. Tegemist on tundraga enamuses tõepoolest põhja tundraga metsad, metsatundravöönd jääb pisut rohkem lõunasse. Vaated, mis avanevad, viivad silmapiirini hõbedase mereni kaugusesse, vinesse kaduvad maastikeni. See on hõlmamatult suur ala, mis on neenetsi põhjapõdrakasvatuseks karjatamiseks, kui ma õigesti jätan, üle miljoni ruutkilomeetri vist see hõbedane silmapiir mere näol on jäine põhja jäämeri paraku küll see, kuhu me küll ei jõudnud, ma mõtlen neid rannikuid, mille jäist hingust oli küll tõepoolest tunda, aga sel hetkel oli kogu seda tundraala vallutanud pöörane soojalaine. Kahe nädala jooksul oli temperatuur üle 30 kraadi, nii et see vastuolu seal arktilise põhja ja kuumalaine vahel oli siis selline hämmingut tekitav poolest peab ju arvestama, et looduses on ligi kolmekuule katuses seda aega tundras, mis peab võimaldama taimede kasvuseemnete valmimise õitsemise. Kõik sellise loodusliku elurütmi külmavabasid päevi. Võib-olla on 20 kuni 50 päeva terve aasta jooksul selle aja jooksul peab jõudma loodust. Ega ma loodusringkäigu, et siis jälle minna paksu külma lumekihi alla. Tõepoolest, see on just see elurütm, mis paneb kogu elu kogu noh, inimese, looduse loomad, kõik kohandama sellega ja kui tulla hea juurde tagasi, siis aega peab võtma nii selleks et seal olla ja aru saada, mis noh, mida kujutab üks elu tundraseks põhjakarjusepäev aastaring kui ka aga puht füüsiliselt sinna jõudmiseks on vaja aega võtta. Sest lennata jah, võid tõesti ka kiiresti Peterburist lennukiga, narian Maarjaga ka meie valisime selle pika kohalejõudmise tee. Ehk siis rongitee, kus näeb ka aknast midagi, mis möödub, mis liigub, mis elab jah, selle retkega käigus nägi väga hästi seda looduse muutumist metsavööndist edasi järjest põhja maisemaks järjeks, järjest kargemaks, järjest kiduramaks. Ja lõpuks siis päris tundraks muutumist, nii et need looduslikud vööndid kõik mõne päeva jooksul silme eest läbi lasta on päris huvitav ja õpetlik. Aga lisaks sellele ei piisanud vangistajad kohale jõuda, narian marju, mis on selle neenetsi autonoomse ringkonna pealinn suur sadamalinn Põhja-Jäämere ääres mandri poolt, siis tuleb kindlasti sõita veel mööda jora jõge. Narian mar ehk siis punane linn, nagu seda tõlkida asub Petzure alamjooksul deltas. Kas sellel nimel on ka mingi põhjendus, miks just punane linn on ikkagi loodud konkreetse autonoomse ringkonna administratiivse keskusena ja pole ime, et nii mõnigi linn, asula on saanud kolmekümnendatel aastatel selliseid väga ilmekaid nimetusi. Ja nii, et rongisõit pluss laevasõit kand ja varvas. Kas nii jõuame Niinetsite juurde? Jõuame sellisel kombel nende pealinna, aga õigete põdrakasvatajate juurde minekuks on kindlasti tarvis veel aega veel õige mitu päeva, et jõuda nende väikestesse küladesse, mis on laiali tundras peab ütlema, et jõgede ääres muidugi, sest Need on suvel ikkagi ainuke transporditee üldse võimalik. Mööda jõgesid on võimalik paadiga sõita ja see on ainuke transpordivahend. Kui palju need seid on? Need on üsna hajali asustatud neenetsi selles ringkonnas konkreetselt on vähe, nad moodustavad oma ringkonnas tõepoolest naeruväärse vähemuse umbes 50-st 1000-st inimesest ringkonnas on ligikaudu 7000 neenetsi kogu selles ringkonnas kokku on kirja pandud üle 75 erineva rahvuse, kes on sattunud erinevatel eluperioodidel erinevatel põhjustel põhja tol ajal jah, nõukogude ajal ehk siis parema elujärje peale pensioni teenima eri põhjaboonuseid, saama mitmekordistama oma tööstaaži või noh, mis iganes. Kuid põhjapõdrakasvatus on neenesite põlisala ja sellega on nad läbi aegade tegelenud. Muidugi siin peaks, kuigi ma üldse, kus nätsid, elavad veel, me räägime praegu neenetsi autonoomsest ringkonnast, kuid veelgi Ta minna teisel pole Uurali teisel pool Obi jõge või õieti siis Obi jõe suudmes kaugele põhja põhja tungib veel ja maalipoolsaar seal on. Ja ma olin Elentsi autonoomne ringkond, kus elavad, ja ma olin enne ütlesid ja sealt omakorda natuke alla poole metsapöötmesse juba tulla, elavad metsa, Neynetsid ka pisut erineva keelega ja pisut erineva kultuuriga ja kokku peaks venelaseid olema ligikaudu 40000 inimest, keda nimetatakse sama jettideks keda on ka nimetatud näiteks rokkideks või ikkagi neenesiteks. Samojeedi keeled on uurali keelte eks haru nimelt neenetsi keel koos seenetsee Ankonnast saani keelega moodustavad siis selle Uurali keelt nagu põhjaharu, nii et kaudselt on seotud teiste soome-ugri keeltega, kuid moodustades oma oma keeleharu. Nii et noh, siit võib-olla see seos, et mis pärast kunstiakadeemia soome-ugri reisidel selline huvi ja nii kaugelt, et rahvaste vastu see on väga huvipakkuv piirkond, väga kuv rahvas vahepeal oli, ütlesin mõne sõnaga enesite arvust siis kummaline küll, kuid see on kasvanud, et tegelikult ei ole surve all mitte niivõrd elanikkond. Pered on seal reeglina suured, neli, viis last kohati rohkem, see pole sugugi mitte haruldus. Survele on tegelikult nende õrn kultuur ja seda muidugi põhjustavad nii need migratsioonilained, mis on toimunud praegusel hetkel, on tugeva surve all nende territooriumid naftapuurimise ja väga rikkalike gaasivarude tõttu ja lihtsalt põhjarahvad. Aga noh, selline mõtte mõttelaad, ellusuhtumine, jah, just nimelt siin võib rääkida külaühiskonnas, kus juhtivatel positsioonidel on tingimata sisse rännanud inimesed, venelased, kes iganes oma pärit olete. Nii et see ei ole see inimene, kes tahaks administratiivse tööga ennast koormata. See ei ole tema elus, ei ole tema ala. Nii et paratamatult on nad jäänud kuidagi selliste nagu teiste kultuuride surve alla ja kui rääkida ohustatusest, siis nimelt just see nende endi elu-olu ja traditsiooniline elulaad. Puhul rääkisime, et võib nimetada, et on põdrasaamid ja meresaamid vastavalt elualadele. Millised neenetsi? Põhjapõdrakasvatajad kohe päris kindlasti nii kalapüük kui jahindus on päevad, mis pakuvad ka neile toidulauas suurt vaheldust ja kindlasti aasta ringis olulisel kohal need tegevused ja, ja annavad lisasissetulekut. Kuigi põdrakasvatus on tõesti see põlisala, millega nemad tegelevad ja eelkõige seotud on ja maalikoha pealt võiks öelda, et põdrakasvatus pärast neid muutunud aegu on järjest popule väärsemaks muutunud. Lisaks riiklikule avaldusele on tekkinud ka palju erakarjasid ja tegelikult nimetatakse ohtu, et on üle karjatatud, lausa tekitab omamoodi ökoloogilist pinget. Juba see ülekarjatamine, põtrade arvukus on niivõrd suur, aga see on ka ainuke võimalus püsida. Ja see on ka ainukene jõukuse allikas. Meenutame nüüd neid reisi algushetki, kui te olite läbinud tolle retke neenetsi juurde. Kas sa mäletad aasta 2000? Uskumatu kuumalaine seal kaugel põhjamaal, mis teid vastu võttis, enne kui me selle hirmsa kuumalaine kätte neenetsi temale jõudsime, läbisime ühe omamoodi kohandumis õppetunni hoopis komimaal. Me olime rongist väljunud mingisugusest teivasjaamas mingisuguse logiseb ja vaevalt koos seisva lass või pass bussiga sõitnud sadu kilomeetreid orajõe äärde, kus oli imeilus vaade kogu ümbritsevale tundramaastikule väiksele selja peale ja sadamakaile või ütleme, nende jõesadamaid tähistavad fantoonidel päris romantilised väikse sadama hoonekesed, mille vahel siis kord nädalas või paar korda nädalas kursseerib reisilaevuke, mis saab alguse pitsora linnast ja jõuab siis narian. Maarinid on tillukesed tiiburlaevad osakesed. Olime jõudnud selle imeilusa jõe äärde imeilusate vaadete äärde, kus selgus, et mihuke tuleb ööpäeva pärast. Kuidas meile ilusat huvitavat teatus paiku ühes komi külas ja olime valmistunud laevale minema, kõik kogu küla teadis, et siin on grupp, kes soovib, selle laevukesega ongi ja 300 kilomeetrit kuhugi kaugele põhja poole veel sõita. Sättisime ennast ilusasti viisakalt sinna kõrvale lasime kohalikud elanikud peale naiste lasteaia suurte pampudega ja sel hetkel, kui vastus peale viimane kohalik elanik tõstis laevukene oma silla üles ja lahkus selle. No ühesõnaga, Me olime Omarust viisakad, püüdsime nende seljakottidega säästa kohalikke. Kuigi kõik teadsid, ei ütelnud mitte ükski meile, et, et nüüd on viimane samm vaja peale astuda või või noh, mis iganes, aga igal juhul pärast maha jäime. Kas see oli siis mingisugune needsite selline komme, et kes ise ise julge hundina ei sammu, see sinna jääbki? Seal võis olla muidugi mitmesuguseid momente, lihtsalt, küllap laevuke seal oli ka oma kandevõime tõepoolest, et seda kümmekonnast inimesest reisiseltskonda sinna sinna pardale tõepoolest ja ei olnud ka noh me olime siis lihtsalt ise ka nagu põhjamaiselt liiga tagasihoidlikud, ilmselt. Nii et ühesõnaga jäime sellest laevast maha, järgmine pidi tulema kolme või nelja päeva pärast, milleks meil loomulikult aega ei olnud. Ja kogu see lugu lõppes lihtsalt sellega, et me üürisime ühe laevukese meiega koos jäi veel maha geolooge ja üks kohalik poiss, nii et me ei olnud ainsad nii, et selle kamba peale, kes maha jäid, siis tehti üks eraldi 400 kilomeetri pikkune sõit siis meile küll pisut kallimalt, kuid noh, seest ka privaatsemal jõudsite sellegipoolest kenasti kohale. Jõudsime kesköises Jean-Marie, kus oli polaarpäev väga kõledad, suured paneelmajad, seen, emane linn, seesama punane linn ja nende vahel väiksed paadikuuri, ma tea, kögaatsin oi, kuidas nende kohta peaks ütlema, need olid ja lõputud liivased betoonteed, sest ükski Ta ei püsi. Sealsamas on igikelts ainult betoon, betoon teinud on need, mis natukenegi pakuvad siis tuge jala all ja siis külateed on siis puit või puidust laudteedega temperatuuride kõikumised lihtsalt just nii jääteed paigale. Just. Päris neenetsi külla jõudmine võttis jah veel omakorda aega mööda jõge põhja poole veelgi kaugematesse kohtadesse kui reisipiltide pealt on näha selliseid toredaid värvilistes rahvariietes niinitseid, kas kas need ka linnatänavatel olemas on? Kindlasti mitte niideti. Reaalne rahvakultuur ei kajastu küll mitte kuidagi erirõivastuses ega, ega esemeline kultuur nende tarbeesemetes või selle eest, mida nad iga päev kasutavad. Ma pean silmas linnamiljööd, kuid nendes kaugemates külades meie kogemuses siis Nelmin, Nossis kandsid inimesed oma traditsioonilisi rõivaid küll ja päris suure uhkusega. Need külakesed on vaiksed küla, kus elavad siis inimesed, kes on ise rajanud omale vaiksemaid eluasemetele. Tüüpiline põhjapõdrakarjuse elu kulgeb poolnomaatsena ikkagi põhjapõdrakari. Hoopis püstkodades iga mõne päeva tagant, mis pannakse see kokku ja järgnetakse jälle uude kohta, nii et püsivat asustust ei ole. Selline eluring on karjastele praegu tundras kuid vanemad inimesed, naised-lapsed, ka need, kellel pole PÄEV tundras kohta on siis ennast sisse seadnud külades. Need on külvata hõredad külad 40 60 kilomeetriste vahedega jõe ääres siin-seal üks selline oli neil minna, mida ma siis praegu siin püüan kirjeldada oma väikeste osmikutega õnnikestega põhjapõdrakarjuste, nii-öelda külamajadega. Aga seal elavad inimesed olid muidugi värvikamalt kui linnapildi asukad, kui teed vastu ei pea selles karmis kliimas, kuidas inimesed vastu peavad. Inimesed kohanevad kõigega ja nad on tundras ennast päris hästi sisse seadnud. Nii suvel kui talvel kaitsevad külma eest põhjapõdranahast valmistatud rõivad need on universaalsed, need mitte ükski vatti nailonjope ei ei suuda asendada head põhjapõdrakarvast kasukat või jalavarje või peakatet ja nii on need suurepärased ja imeilusad rõivad tänapäevani kasutusel. Need on need rõivad, mida vist poest osta ei saa või saab neenetsimaal osta põhjapõdranahast sellist tõelist ma ei oskagi öelda mantlite omale. Või nad teevad ikkagi kõik ise korralikud põhjapõdranahksed, rõivad teeb naine ise oma perele, oma abikaasale, oma lastele ja kindlasti ka iseendale. Ja ühes paremas majapidamises. Kindlasti on olemas nii töörõivad kui ka pidulik omad nii-öelda pidulik kasukas ehk paanitsa. Ja kindlasti on ka jalavarjud nii argised jalavarjud kui ka pidulikud jalavarjud ja see, mis eristab ühte rõivas teisest, on see, et pidurikasukas on võimalikult selle soovitavalt valge, mõnikord näiteks lausa luigenahast voodriga ja fantastiliselt peene ornamentatsiooniga või nahkaplikatsioonitehnikas valmistatud mustrid. Ornamendi ridadega hõlmadel käistel tõeliselt ilusad näevad need välja küll. See on omamoodi kunst ja see on täiesti tähelepanu õmblustehnika, mida on naised edasi kandnud. Õmblemistöö jätkuvalt on ikkagi naiste. Mis ei tähenda, et mehed aga sellega hakkama, kui see, kui see vajalik pole. Ja seitsme kaheksa aastastele lastele hakatakse õpetama kuidas valmistada nahk aplikatsiooni, kuidas nahka parkida, kuidas helmes tikandit teha, ühesõnaga kõik need traditsioonilised käsitööoskused on suhteliselt elujõus jaa jaa kasutusel, aga tähelepanuväärsed on nende nahast saapad, mis ulatuvad tõepoolest Gubeni. See on vajalik, sest lumi on sügav ja jalga on vaja kaitsta nende sellepärast ta saabaste sisse, mis valmistatakse põhjapõdra koibadest mis on hästi vastupidav nahk nagu, nagu pikalt nahksukad kobemini, mis kinnitatakse siis veel omakorda paeltega vöö külge ja, ja ka jalanõud on väga ilusasti jornamenteeritud. Õmbluste sidekohad kaunistatud värviliste kaleviribadega on meeste jalavarjud, naiste jalavarjud ja need on ilmeksimatult erineva lõikelahendusega erineva kujundusega. Mis on meeste meeste, mis naiste on, on, on naiste, räägi siia ka veel see, kuidas nad need naha tükid õmblevad, millega nad õmblevad on, on imetabane, vahet ei ole, see on. Tähendab, sellist eluviisi juures tuleb vara kasutada kõik see, mida loodus ise pakub ja mitte midagi ei jää tarbetult kasutama, kasutamata mitte midagi, visata ära. Nii ka seesama põder, mis siis annab nii süüa kui katet mitmeks muuks otstarbeks seda saab ära kasutada, on, on, on ka siis õmblustehnika juures kasutatakse ära põhjapõdranahk, pargitakse käsitsi, see on suur töö. Lõpuks muutub see imeilusaks puhtaks, pehmeks nahaks, põhjapõdra selja kõõlusest tõmmatakse pikad kiud, see märjutataks süljega ja pihkude vahel keerutatakse niit ja see on ainukene ja õige vahend põhjapõdranaha õmblemiseks. On vastupidav siis seal, mis, mida ükski nailon ega mingisugune muu vahend tänapäevane vahend ei asenda. See, mis neile on nii loomulik, on minu jaoks endiselt imetabane missugustele, külmadele, kuumadele, ilmadele need rõivad vastu suudavad pidada, kui külmaks neil seal läheb. Külmavaba perioodi selles piirkonnas võib-olla on kolme kuu jagu, 60 kuni 75 päeva päev on, ülejäänud aeg on alla nulli ja jaanuaris koguni tsirka 20 kraadi on keskmine, mis võib-olla seal sellises piirkonnas külma 40 kraadi pole mingisugune ime. Isegi rohkem. Nii et selleks puhuks on need kahekordsed põhja põhjapõdranahast rõivad karvaga, nii sissepoole kui väljapoole, nii naistel kui meestel erinevate lõigetega, tõsi küll, aga suvel, kui on suvesoe, siis eelistatakse mitte nahkavaid hoopis Kalevist valmistatud värvikaid riideid, mis on siis selgetest punasest kollasest, rohelisest ja sinisest värvist õmmeldud, samamoodi kaunistatud ja rohkete haplikatsioonidega ja pallikandiga ilustatud. Et oluline on see, et põhjapõdranahk näeks hea välja, aga on palju asju, mis seda rikuvad. Ja kõige suuremad vaenlased on suvel sääsed ja parmud ja nimelt parmud on need, mis munevad põtradele naha alla, kus hakkab siis arenema see ilus tõuk, mis rikub selle naha ära. Põhjapõdrakasvataja tundra naised kammivad põhjapõdra Narva näppudega, et neid tõugu pesasid sealt välja kammida. Aga see parmude tapmine on ka väikeste laste töö, näiteks oma piitsadega. Tapa piinavaid parme. Tahtsin veel selle kohta öelda, et kuna tegemist on väga piiratud ruumiga, milles püstkodades koja, siis lapsed mängivad alati õues, nad on erakordselt head lapsed on püstkojas sees, kus kuulatakse sõna kus istutakse vaikselt lõkke ümber, tuleaseme ümber, kus õpitakse ema kõrvalt näputööd. Kuid kõik need siuksed, temperamentsed, jooksumängud, ega neil sellepärast hullamata jää, need tehakse need ja hallatakse, vaadeldakse kõik õues. Tundras traditsiooniline eluviis tingib üsna konkreetse tööjaotuse, on olemas kindlad naiste tööd, on olemas kindlat meeste tööd mehed tegelevad enamuses nende valdkondadega, mis jäävad väljapoole kodu. See on siis põdrakasvatus, see on jaht ja püük, naised kõige sellega, mis puudutab kodu, kaasa arvatud püstkoja ülespanek, kaasa arvatud selle asemel, et tegemine, kaasa arvatud küttepuud loomine, rääkimata veetoomisest, mille siis aitavad ka lapsed söögi tegemine, rõivaste õmblemine, laste kasvatamine ja selline range noh, elukorralduses ma mõtlen näiteks igasuguste territooriumite jaotustes. Et püsti ja see on kindel meeste poolkindel, naiste pool, kindlad tegevused, mida teeb naine või mees ja mida nad kindlasti teha ei tohi. Naine ei tohi puutuda põhjapõdrakarjuse tööriistu ei tohi rüvetada oma puutumisega, tööriistu üldse, nad ei tohi sellest üle astuda. Mis siis võib tuua nende uskumuste kohaselt kaasa ebaõnne ja, ja noh, igasuguseid ebaõnnestumised laias mõttes. Samuti võib mees vaadata kõrvalt, kuidas naine jändab jämedate puu pakkuda, ega ilma neid talle mõttessegi tuleks sekkuda näiteks laiumisse või aidata, millised nad oma igapäevases suhtlemises on. Kui nende elukorraldus on väga selliselt praktiliselt lakooniliselt paika pandud, et kas nad on aldid suhtlema, võõrast vastu võtma. Jälle selle aja juurde tagasi tulles oli aega tarvis selleks, et kohale minna ja selleks, et kohal olla ja kohal olla. Selleks, et aru saada kulgevast elust ja avada nii-öelda, et suhtlemisväravad inimestega ja see võtab aega, tegemist on ikkagi pigem sissepoole elavate ja oma emotsioone varjavate ja, ja tagasihoidlike inimestega. Et emotsionaalsete ja ja avatud hoiakuga inimestega, nii et selline üksteisega harjumine, arusaamine nende eluilmast, see tahab natukene aega saada. Samas jälle, kui on positiivne loodud, siis on see kindlasti väga usaldusväärne. Meil oli väga huvitav ja tore kogemus paari põhjapõdrakasvatajaga, kellega meil oli võimalus minna koos tundras päris ehtsast laagrisse, nii et sealt alanud suhe on tegelikult jätkub siiamaani saadetakse kirja, eks teisele saadame, saadame kirju. Nemad teatavad uudiseid sealt kaugelt Põhja-Jäämere äärest, küsivad, kuidas, kuidas meil siin läheb. Sõnumid on lakoonilised, aga sellelegi sellest on juba see märk iseenesest. Et, et kuidas meil siin läheb, et meil on praegu just ja muideks praegu, märtsis ongi Põhjamere äärde jällegi suunanud suvekarjamaadele liikumise suund muidugi arvata, et kirju ei panda posti ju iga lähima nurgapealse võtab ilmatu hulga aega, nii et meie viimane kirjavahetus oli siis uue aastaaegne, aga, aga praegu ma tean, et andnud suundumas ikkagi suvelaagritesse kooridega ja ja on nagu tulemasse suvine poolaasta nende elus. Aga eks me siis kunagi kuuleme loomulikult kirjades sisalduvad teadet selle kohta, et kui palju vasikaid sündinud või kuidas üks või teine tuttav inimene elab või, või ei ela, seda juhtub, sest et see sotsiaalne probleem, kaasa arvatud joomine, Noorte inimeste hälbimine ja vigaste liimide ja keemiate nuusutamine on sotsiaalne probleem, teeme, see on levinud nii lõunas kui põhjas. Kuidas noored ennast sellises traditsioonilises põdrakasvatus ühiskonnas üldse tunnevad, püsivad nad seal ihkavad suureks probleemiks on olnud ja ka jätkuvalt on laste koolikorraldussüsteem sellisena, et lapsed kasvasid ja õppisid internaatkoolides kaugele oma vanematest. Neid lausa käidi kopteritega erinevatest laagrites kokku korjamas toodi sunniviisilelt internaati, kus nad õppisid? Siis aasta ringi möödudes pääsesid tagasi oma vanemate juurde tundrasse. Selline jäik süsteem on ühest küljest lagunenud, nii et need lapsed, kes on internaatidesse tulnud selle ei vaadata enam, kas nad jätkavad õppimist või on nad kuskil külapeal hulkumas. Ühesõnaga, see koolisüsteem on nagu muutunud ja samas see võimaldab jälle vanematel lapsi üldse mitte kooli saata. Noored inimesed paljud tahavad minna tundras tagasi jätkamaksis põdrakasvataja elu, sest see näib neile kõige rohkem nagu turvatunnet tekitav, et ainukene võimalik elatusala ja ainukene koht, kus nemad suudavad kohanduda, aga, aga suurtest veel nii palju, et nad on säilitanud selle üsna mitme aasta jooksul need suvised tundrakoolid, kus õpetaja siis jälgib põhjapõdrakasvatajate laagrite kulgub tundras ja. Kuu jooksul õpetab nii lapsi kui siis kui täiskasvanuid, kes ei ole kombel või teisel kooli korraga kokku puutunud. Tuleme tagasi sinna tundra küll küla on väikesed, tagasihoidlikud ja halliilmelised palkhooned vahel siis on kirkaid detaile ja need detailid on üsna jubedad asjad, need on nimelt kosmoserakettide, don rasse langenud kõikvõimalikud jupid, millest kohalik fantaasia on siis ehitanud alates kuudist suitsutusahjust kuni lapitud, onnide onne, lapitud, nendega on kuurideks ehitatud, need on mingitest imelikest listest metallidest, kosmoserakettide jupid, mida muidugi targemad inimesed soovitasid üleüldse mitte lähemalt uurida kogu selle radioaktiivsuse ja kes teab veel mille tõttu, mida see saasta endast kujutab, aga On, see on külades siin-seal nähtav ja väidetavalt olla nii et antakse teada, et nüüd ja sinna kohta just nagu midagi langeb ja, ja siis need tundrasse sõitjad käivad ja otsivad need jupid üles, koguvad küladesse kokku, aga see oli nii hea maalil nähtav, kui neid inertsiringkonnas, nii et lähevad nagu jahile lähevad õpida jahile. Jah, see üsna veider vastu on olla selle ürgse looduse ja inimtegevuse vahel noh, paraku sellist reostet ja silmailu häirivat on noh küll ja küll nii naftapuurimise kui gaasi trasside rajamise käigus sinna tulnud ja sõjaväereostust ja noh, mis iganes tundra haavatav ja tundra ei taastu nii kiiresti, nii et inimese märkia jalajälge jäävad sinna väga pikaks ajaks nähtavale. Ja muidugi kõik see, mis kaasneb happevihmadega ja põdratoidu sisse, satuvad kemikaalid maalidega ja omakorda selle ringlusega, nii meile nähtamatuid probleeme on seal küll ja küll sellistest nähtustest rääkida võiks, oli et tundras ei ole küll elektrit, kuid siin on nii mõnedki elumõnud jõudnud. Ja seda on siis endale võimaldatud diiselmootorit, elektrit see, nii et pole sugugi mitte haruldane, kui püstkojas on näiteks televiisor, kus vaadatakse siis järjeseebioopereid või siis videomakk ja koguni arvuti, nii et selliseid kontraste võib leida kuidas igapäevaste pesumasin, külmkapi teil vist vaja üldse ei olegi. Jah, see igikelts on suvel kõigest poole meetri sügavusel, nii et enamus jääkeldreid tõepoolest satudki jääkeltsa sisse. Näiteks Nelminassi külas ei ole ka vett. See tähendab, et kogu eluks vajalik vesi võetakse ammutatakse jõest. Nii et aga kujutada ette, kust algab jora jõgi, milliseid rajoone, tööstuseid linnuse jõgi läbib, siis see, mis jõuab suudmealale ja seenis merre voolab. No see võib olla päris kirjeldamatu koostisega, kuid seda kasutatakse, sellest ei ole lihtsalt pääsus on ainukene esiläbi keltsa, ei ole õnnestunud ühtegi veesoont teada ja kogu olmeks vajalik vesi võetakse sissi. Ast puhastamisega seoses võiks veel korra rääkida seda, et meenesin aia, rääkis mulle, kuidas nad puhastavad majapidamist ja nii-öelda sauna teevad. Kas see laialt levinud on, ma julgen seda väita, kuid konkreetselt see vana naine kirjeldas, kuidas seal siis oli jah, suve suve puudutav episood, kus siis aetakse püstkoda kivid kuumaks spetsiaalses taime leotisest erilise koostisega siukest tõmmist siis nagu leiliks visatakse, tehakse nagu aurusauna kõigepealt käivad mehed ja kõik see, mis üle jääb, siis on naiste laste päralt. Pesemisvahendikski kasutatakse neid Mu mitmesuguseid taimele, ootuseid ja käsnaks sobib suurepäraselt sammal. Aga sammal kulub igapäevases majapidamises hädasti ära. Ühes peres kulub vähemasti neli kuni kuus koti kuivatatud sammalt mida siis varutakse suvel päikse käes kuivatatakse ja nartade peale nartad on neenetsi, site sõidusaanid väga kerged ja, ja väga nutikad konstruktsioonid, millega sõidetakse nii suvel kui talvel. Humal seotakse tihedatates pakkidesse ja kaetakse põdranahkadega. Ja tihtipeale jäetakse näiteks rändudel kuhugi tundrasse maha põhja võra ränded on seotud kindla marsruudiga, neid igal perel või igal karju, seal on oma suve talvekarjamaad ja, ja kindlad rännumarsruudid ja need talvel vajalikud asjad, vaid noh, võidakse jääta lihtsalt undrasse. Sel aastal jätan järgmisel aastal võtan umbes nii. On juhtunud küll ja küll, et näiteks tundrusse sattunud võõrad marjulised või lihtsalt uudishimulikud inimesed on Nordasid lahti tekkinud. Lahti murdnud, arvavad, ütles, et nad saavad sealt hirmsa. Kuid pettumuseks on välja tulnud ainult samblapallid, kuid perele tähendab see tegelikult seda, et nende talvevaru on rikutud ja avastanud sealt eest ainult mingisuguse mädanenud ja märja samblahunniku, mida, millega ei ole talvel enam midagi peale hakata. Milleks kõigeks nad sedasama kasutavad majapidamises kasutavad käsnana kätekuivatusaianõude puhastuseks kasutatakse isikule öelda tundra pampers on see mähkmete mähkmete asemel imiku hällialuse kõva põhjaga häll, kuhu laotakse kõigepealt Kaselaastud kuivad kaste laastud, sinna peale tuleb kuiv samblakiht selle peale põhjapõdra kurgualustest, karvadest, pikkadest valgetest nii-öelda habemekarvadest lapiltima pandud naha tükid ja, ja see lapse pepu on seal ilusti ilusti kuiv ja siis nahast punaste kate peale, nii et selline süsteem on läbi aegade kestnud ja kestab siis jätkuvalt vähemalt tundratingimustes. Noh, väga universaalne ja väga hästi toimiv süsteem, sest sammal ja laastud vahetatakse, nahk klopitakse kuivaks, puhastatakse ja vahetatakse ja see noh, väga ökoloogiline kõne juba igapäevastest toimingutest ja argielust rääkima hakkasime, räägime sellisest argisest asjast nagu söömine ja söök, see on need vist ka sootuks teistsugune kui meil. Noh, nagu enne rääkisin naistel lisaks selle lõkke tegemisele kindel kohustus siis ka varuda ja valmistada söök enamus olulist tegevust ja enamus õhtuseid koosviibimisi on peas lõkke ümber, mis keset püstkoda, kus on, praksub lõke keskel ja mille kohal on sihuke riputus song ja tehakse teed, tee on asi, mis käib kindlasti selle igapäevase toidulaua juurde. Raskematel kordadel piirdutakse ainult tassi tee, musta tee ja kuivikutega. Tundra elanike toidulaud ei paku suurt vaheldust, aga kasutatakse värskelt jahisaak. Ja kasutatakse kõiki põhjapõdra. Põdrast saadavad nii liha kui näiteks põdrakeelt. Mis on siis nii, on ju. Ja seda süüakse siis toorelt, soolaga maitsestatud, verre kastes aga laialt levinud on ja igasuguste rasvainet selle asemel kasutatakse põdrarasva või asemel ja näiteks põdra puski, mida küpsetatakse lõkkel, aga kui liiga kaua küpsetada, siis nad muutuvad sitkeks ja nad ei ole väga head. Öeldi meile, et mida te ise maitsta saite? Meie saime proovida värsked põhjapõdraliha toorelt proovida, aga see on ka omamoodi kunst, ega kuidas seda süüa, see tähendab tuleb haarata hammastega sellest lihatükist. Ja kätte antakse suur terav väits ja ette näidata nii, et tuleb huulte tagant see lihatükk ära lõigata ja siis ära süüa nagu nina eest. Sa pead lihtsalt selle vitsaga tegema lõikeliigutuse ja see, mis suhu jääb, selle sa pead ilusasti toore tüki läbi alla neelama. Tulite taime, selle ülesandega ja täiesti edukalt, see oli asi, mida me saime jah, lisest eksootikast. Kas põhjapõdraliha on siis neil selline igapäevane põhjapõdraliha ei ole igapäevane, pigem on. Suvel on ikkagi kala, mis annab põhitoidus aga jõukamates peredes ja seal, kus põhjapõdrapudru kasvatatakse, ikkagi lihavarud olemas. Kuivõrd nemad selliseid rahvusvahelisi toiduaineid nagu makaron ja riis kasutavad. On olemas kuivaineid, mida tuuakse impordina sisse, lõppude lõpuks imporditakse sinna kaugele põhja tänapäeval ka kommersant laevadega kõik võimalik troopilisi puuvilju, millest ongi lõppude lõpuks ainult niuksed, pruuni plekilised apelsinid isegi banaanid järgi jäänud ja mis hea Punitamise peale siiski sobivad toiduks. Aga küsimus ei ole ikkagi tänapäeval see, et ei ole midagi kätte saada, pigem on ikkagi raha ja kõik, mis on põhjas, on pööraselt kallis kaasa arvatud toit. On ka inimeste vahel raha mõttes suured, vahedeta on rikkad, põhjapõdrakasvatajad ja vaesed. Ikka on see mees, kellel on põhjapõdrakari ise võib ennast ikka jõukaks meheks pidada ja ta võib ka pruudi eest 200 põtra välja anda mis nende kombestikus veel silma hakkas. Surnuaiad, ehk on sellised kohad, mis on sootuks teistmoodi, kui meie oleme harjunud nägema. Seda võiksin just rääkida. Nähtud surnuaiapõhjal, kus on tegemist maapealse matusega, istudes teispoolsesse ellu pannakse kaasa kõik vajaminev kraam, kaasa arvatud nartad ehk siis saanid ja, ja tihtipeale ka kõik muu teekann, laud, rääkimata siis muudest väiksematest nõudest riietest. Kõik need natukene rikutakse müra ja pööratakse tagurpidi, nii et nüüd on nagu väiksed majakesed maa peal kuhu on siis inimene maetud olnudki. Ühesõnaga nagu loomuliku loomuliku kodunemist kõdunema. Selle ümber on siis ka kõiksugused, muud hauapanused nähtaval, mõnikord on lastele ka mänguasju kaasa pandud ja mis iganes selle selle kirstu küljes on ka pikk redel tihtipeale väikse kellukesega, kui minnakse kalmistule, siis seda killukest helistatakse ja tihti jääb. Muidugi on 1001 käsku ja keeldu, mida võib ja mida ei tohi sel kalmistul teha ja kuidas tuleb lyhineda ja päripäeva käia ja mida öelda ja mida, mida, mida, aga see on terve pikk lugu milleks redelid vajalik on, eks ikka sinna jõudmiseks. Põder on nende igapäevaelus nii olulisel kohal, et küllap seega uskumustes kajastada. Põder on ka ohvriloom põdraga nagu seotud terve eluring. Jah, me oleme teie reiside proolikaga peatanud nendel huvitavatel ja armsatele inimestele siin ja sealpool maailmas kes neenetsitest teile eriliselt hinge jäi, needsamad, kes kirju kirjutavad või vaid mõned värvitud kujud, kellele sa vahel mõtled, kui kui seda reisi meenutad. Meenutan ühte ühte tundra peredest vana naist, kes oli tulnud küll tundrast ära lihtsalt sellepärast, et ta ei saanud enam tundraeluga hakkama, ta ei jaksanud enam hinnata. See oli üks vana kaheksakümneaastane naine koos oma mehega, kes olid oma püstkoja üles pannud küla serva oma päris ehtsa koja nahkkattega. Korteriks neil võimalusi ei olnud ja elasid seal siis oma lastelastega. Noored inimesed olid siis tundras, aga nad olid jäänud kõrvale sellist list aktiivsest karjatamistööst ja siis olid nagu leidnud rahulikuma ja võimetekohase maapaiga küla taga tundras. Aga suveks armastavad nii mõnedki inimesed selliseid nii-öelda suvekodasid üles panna nagu suvilateks, et põgeneda oma väikestest korteritest küllap ikka looduse rüppe tagasi tahetakse. Siis ehk need kaks põdrakarjast, kes olid meile teejuhiks pikale matkale tundras mis oli vist terve päeva pikkune ja mitmekümne kilomeetri pikkune retk ilma tähisteta tundras olid teejuhtideks oma elufilosoofiat jagajataks ja k looduse märka jäetakse meile nagu tähelepanu. Juhtijateks tulid kaks Tepanni eksali, Stepan Petrovitš, teine Stepan Ivanovitš, aga need on jah, inimesed, kes on nagu sellised kirkamad ja võib-olla siis nagu omamoodi kujutlused meenetsitest, aga neid inimesi on palju, kes on kombel või teisel olnud headeks kaaslasteks. Tonnide elufilosoofiast meelde, kõrvu jäi. Stepan neid olid, olid omad kindlad poliitilised seisukohad, näiteks. Lenin on halb, Stalin oli halb. Gorbatšov oli halb, lasi laguneda suurel ringi riigil, Jeltsin on halb ja Putin on halb. Aga siis, kui küsisime, aga kes siis hea on siis ütles, et Meie teiega oleme head. Kõnnime, kotid seljas, sind mööda tundrat ja poliitika ei lähe meile üleüldse korda ja ta arvab, et ikkagi kõige tähtsam on tervis, et oleks tööd, ei oleks raha ja siis kõik muu tuleb iseenesest. Inimene, kes lihtsalt on kohanenud ja rahul sellega, mis teda ümbritseb, mis tal on, kuivõrd nad mujal maailmas toimuvast ennast üldse häirida lasevad või on see nende jaoks oluline? Noh, mis siin häirida oma sellist elurütmi, nad peavad nagu ning järgima, aga, aga informatsiooni saavad nad ka selle bensiinimootori abil käivitatud televiisorist ja brigaadid vahetavad aeg-ajalt kirjandust näiteks ja, ja raadioühendus, mis on olnud neil kolhoosikorra ajal küll täiesti olemas, on siiski praegu väga piiratud ulatuse ja võimalustega, nii et sellist operatiivset infot kaugele tundrasse ikkagi ei tule. Nii ka ajalehti üsna omasoodu toimiv rahvas tundub see sinu kirjelduse järgi olevat. Kuidas teie ennast seal tundsid? Tahaks, aga siin see on atraktiivne maa ja kellele selline Põhjala karge ilu meeldib ja sobib siis jääb kummitama jah, natuke madal taevas ja tundra värvid. Kohutav avarus on asju, mida kindlasti meenutada ja mis jäävad kutsuma. Tabudest uskumustest peetakse kinni ja mitmeid uskumusi kiivalt siis järgitakse, noh näiteks üks põdrakasvataja rääkiski, et või sealsamas teeb panna, et et kui ta näiteks on naabritega tülis või on olnud mingi terav sõnavahetus, et siis jahile minnes ta lõikab oma narta Millie noaga mitu korda läbi kolm korda, et seile saani jalase jälg, et mitte vabandust endaga jahile kaasa tuua ja et kindlustada omale jahi, on, et nad selliseid liiga noh, igapäevasel toimivaid uskumusi on päris palju. Elujõus tihedad suhted neil üldse omavahel on sellistes kliimatingimustes ma kujutan ette, et on väga oluline, et et oleks head suhted ja oleks usaldus üksteise vahel. Ma arvan, et väikses ühiskonnas loomulikult peavad suhted olema paigas või vähemasti kombel või teisel neid järgitakse nii hierarhiat kui kui ka juba räägitud tööjaotust. Arvan, et need üsna katvad ja varjavad riided on näiteks üks oluline osa sellisest, ühesõnaga mitte ükskord väljakutsuvalt riietumisest ei tekkinud, noh, et ei tekiks selliseid patuseid mõtteid. Sellega seoses mulle meenub ühe naise kirjeldus, kuidas ta räägib, et riietudest tuleb kindlasti. Aga pöörata telgi seina poole. Et kui näiteks neid pikki saapaid, millest enne juttu oli jalga tõmmata ja et jumala pärast ei oleks tavalmite kübekestki paljast ihu, et see on kindel märk kerglusest ja ja vabadest elukommetest, nii et selline enesega mine on noh, oluline ja näiteks meenus veel see, et vana neenetsi, mehe tütar abiellus venelasega ja soojal suvepäeval käis paljajalu, mis oli ilm kuulmata pühaduse teostamine ja tõeline kergemeelsusele tütarlaste poolt, et isa ei suutnud kuidagi sellega leppida, et ta tütar on litsiks läinud. Niiet oma kommetes nad on väga vaoshoitud. Ma ei saa öelda muidugi tänapäeva noorte kohta, kes käivad sama mootsalt oma noh, väljakutsuvalt värvitult, kõrge kontsaliselt ja kaunilt riides nagu kes tahes muudki noored inimesed. Aga need on vanad tundra kombed, mis nii mõneski kohas on. Kas needsid lustivad ka nenesid laulavad omad omal üsna mitmeid lauluviise on pikad reisilaulud ja elulaulud, mida nad pikkadel teekondadel jorisevad või natukene võib-olla on vale öelda, aga joigamise moodi ysna muna poolselt Leelatavad, kus räägitakse ära kõik elus juhtunud jahiretked ja sündmused ja lähikonna inimesed lauldakse läbi monotoonset. Aga tänapäeval on nii mõnedki kultuurimaja juhatajad lihtsalt, et repertuaari laiendada, võtnud ka ette ja teinud selliseid kaasaegseid tempokad lugusid küll neenetsi keeles ja meeles aga neenetsi asjadest, kuid noh, need selliseid traditsioonilisi lugusi ei meenuta. Tundub ikkagi, et nende päevad veerevad igapäevakohustuste raames, et kas neil jääb aega või on neil ka harjumusi lugeda ja mõtiskleda ja kirjutada ja sa kirjakeelses loodi ladina tähestiku põhjal ka kolmekümnendatel aastatel. See on praegusel hetkel vene tähestiku põhine ja suurt kirjandust, suuri kirjanikke, nende seas on loetud loetud inimesed, on nii luuletajaid, mõningaid kirjanikke, nende ma ei suuda praegu küll leida, kuid nad on tõepoolest nimekad. Samamoodi kunstnikke, kes on silmapaistvalt uhkeid teoseid loonud nii nagu iga rahva hulgast, aga valdavalt on siiski tegemist loodusrahvaga? Jah, võiks öelda küll. Mis on see, mis kõige enam neenetsi juurest hinge pugenud? Minule isiklikult need avast tabatud maastikud on väga meeldivad. Mulle meeldib vaadata 80 kilomeetritagust hõbedast ilma piiri. Niisiis viis meid tänane jutt kargele ja kaunile Maale. Iga maa isemoodi reisijuhiks oli taaskord Kadri Viires Eesti kunstiakadeemia õppejõud ja kõndisime oma jutuga teie uurimisreisiradu mööda. Käisite meenetsite juures aastal 2000. Kunstiakadeemia uurimisrühmadel on tore komme pidada ka reisipäevikut. Ja sellesama reisipäevikust 11. juuli koha pealt loen, oleme nihkunud maailmaveerele veelgi lähemale. Kui Hansu ja Grete kombel mööda põdrasarverada edasi liikuda jõuaks päris servani välja. Seal võiks varbad üle ääre pihta neid kõigutada ja laulda. Laulda sama võimsalt, kui viis neenetsi tädi seda täna tegid. Selle rahva keele kõla on tõeliselt kaunis. See tundus tundramaastikku saarlasena sujuv, tasane ja tohutult avar, milles on palju pisikesi nüansse. Tänases saates kuulsite laulmas metsaneenetsi. Saate toimetas tiineliu kuulmiseni.