Kus siis? Kui. In. Las selle Siis mõlemal. Mina olen Mare Rebas ja tänases saates räägime eesti keelest ja meelest. Rootsis. Olen palunud oma vestluskaaslasteks kaks Uppsala ülikooli õppejõudu Virve ja Raimo Raagi, kes seda ainet põhjalikult valdavad. Raimo Raag on õpetanud eesti keelt peaaegu 25 aastat. Virve paar aastat vähem. Kas see eesti keel on ikka ilus ja raske keel? Raimo? Loomulikult on ilus, loomulikult on väga raske, eriti muidugi rootslasele, aga kui soomlase käest küsida, siis ma arvan, et soomlane võiks vastata, et eesti keel ei ole eriti raske. Aga kuidas selle eesti keele iluga ikka on, mind huvitab ka see, et, et kas siis toimusid ka keeltevõistlus ja et eesti keel tuli teisele kohale itaalia keele järel maailmas. Ta keelte võistluse juttu räägitakse vist iga keele kohta, nii et igal erineval maal on just selle maaemakeel saavutanud kas esimese või teise kohani, et küllap see üks legend on, aga mis ilusse puutub, no eks igaühele tundub oma emakeel ilus. Kui populaarne on eesti keel laias maailmas üldse? Üllatavalt populaarne peab ütlema, kui nüüd vaadata ainult kõrgkooli taset akadeemilist eesti keele ja kultuuri õpet siis õpetatakse eesti keelt maailmas, mis 34. või 35. kõrgkoolis, neid kohti tuleb juurde pidevalt, nii et huvi on ikka üsna suur. Väga paljudes kohtades õpetatakse eesti keelt koos teiste soome-ugri keeltega või teiste soome-ugri keeltega kõrval näiteks kui on olemas juba ungari ja soome keele õpetus, siis tahetakse sinna kõrvale sageli ka eesti keelt mõnes teises kohas, mõnes teises riigis vastavalt selle riigi traditsioonidele ja või isegi vastava ülikooli või kõrgkooli traditsioonidele siis võib-olla eesti keele õppega tegelikult tekkinud, ütleme Ida-Euroopa kontekstis või sovjetoloogile uurimise kontekstis. Kuidas kunagi. Kui kaua on seda ilusat eesti keelt õpetatud Uppsala ülikoolis juba üle 100 aasta. Täispikk loengukursus toimus 1901 ja järgmine 1906 ja kolmas 1911. Neid loenguid pidasid olla aegne Uppsala ülikooli soome-ugri keelte ainus õppejõud professor või päis 1901 ta ei olnud professor, siis ta oli alles dotsent, sai professoriks 1909 Karl tänal Viiklon, kes oli päris rootslane, aga kellel olid väga suured Eesti huvid, Eesti-suunalised huvid. Ta võttis ka oma loengute kava, eesti keele. Õnneks on säilinud isegi tema loengu märkmed konspektid ja samuti ühe üliõpilase konspekt. Nende põhjal julgen ma väita, et tema loengukursus olid tõsine. Kuidas praegu on korraldatud eesti keele õpetus Uppsala ülikoolis siin mõned aastad tagasi kuulus ju eesti keel soome-ugri institutsiooni alla, kuidas praegu olukordadel? Me kuulume moodsate keelte õppetooli alla. Rootsis on olnud juba aastaid suund suuremate üksuste moodustamiseks ülikoolis. Et see, mis meil siin toimus, ei ole midagi erakordset või, või, või ainulaadset esimesest jaanuarist 2004, siis on meil moodsate keelte õppetool, kuhu ühendati neli endist õppetooli, siis peale soome-ugri õppetooliga slaavi keelte õppetool, saksa keele õppetooli romaani keelte õppetool, nii et praeguse seisuga õpetatakse meie õppetoolis, mis on teaduskonna kõige suurem viit teist keelt ja kes selle õppetooli eesotsas on. Meil ei olegi praegu niisugust püsivat lahendust, vaid endine romaani keelte õppetooli juhataja laspalb on kuni esimese juulini 2004. Selle eesotsas, kuidas teie mõlema ametikohad on, kuidas need nimetused on? Minu ametikoha nimetus on eesti keele ülikooli lektor siis ülikooli lektor vastab Eestis dotsendi kohale ja hetkel olen ma ka õppetooli asejuhataja. Naan Uppsala Ülikooli eesti keele professor. Te olete ju mõlemad kaitsnud oma doktoritööd ja virve. Sinu doktoritöö oli eesti keele grammatikast. Ja võimalustest mõjutada teadlikult grammatika arengut väitekiri ilmus või seda kaitsesin 1998. aastal ja mõnes mõttes meile, eestlastele, võib-olla tundub see üsna jah, vähemalt mitte üllatav, et on grammatika arengut võimalik suunata teadlikult. Aga me nagu ei teadvusta, et see on küllalt erakordne, mida keeleuuendusliikumine Eestis 1920.-test aastatest siis peamiselt alates läbi on viinud eesti grammatika alal, minu väitekiri vaatas lähemalt ülivööde moodustamise võimalust Iiv ülivõrde moodustamise võimalust mitmuse moodustamise, paralleelvormi ja, ja ainsuse sisseütleva lühikese, siis ütleme moodustamise võimalusi, mis on jah, teadlikult suunatud ja mis on erinevatel põhjustel ka nii-öelda läbi läinud. Ja Raimo, sinul. Minu kunagine või ma ütleks, koguni ammune doktoriväitekiri, käsitles isikliku probleemi, võiks öelda. Ma lähtusin omaenda olukorrast, ma olen Rootsis sündinud, mu ema, rootslanna, kuna ma olin tunud gümnaasiumiõpilasena Eestisse oma isa kodumaale, siis ja ma olin tähele pannud, et siin eesti keel erinevas Eestis kõneldavast eesti keeles mind hakkas, et need erinevused huvitama. Ja sellest ma siis Rootsi eestlaste eesti keele sõnavarast kirjutasin oma väitekirja. Mida huvitavat sa siis avastasid? See töö on väga ammune, nagu öeldud, ma kaitsesin 1982. aastal juba sel ajal olid välja kujunenud teatud sõnavaralised erinevused siinse eesti keele ja, ja eesti eesti keele vahel. Ja need ei olnud ainult sellest tingitud, et Eestis olid teistsugused ühiskondlikud olud kui enne sõja kaheksas Eestis, sest ennesõjaaegne eesti keel oli nii rootsi eesti keele kui tolleaegse nõukogude eesti keele ema. Mõlemal pool olid toimunud eri arengud. Rootsis mängisid osa Rootsi laenud, Rootsi mõjutused, aga ka mõned sisemised heri arengud ja niisamuti Eestis, Eestis jälle vene laenud Nõukogude leksika ja siis muidugi teised arengud sõnamor alal. Saad sa tuua mõne näite rootsi eesti keele erisõnavara kohta, näiteks niukene lemmikväljend on kaasas olema, tähenduses liikmeks olema, öeldakse. Mõni isik on selle ja selle selles ühingus või klubis kaasas ja mitte, et ta selle liige. See on jälle rootsimõjuline. Laasimaal üks teine niisugune sõna ja hakkama saama või toime tulema. Mida te arvate muudatustest või muutustest eesti keele alal nüüd viimastel aastatel, sest kui vaadata seda, mina nimetan seda õigekeelsussõnaraamatut, et seda uut alget piibliks eesti keele piibliks. Seal on ju lubatud väga paljud need asjad, mis varasematel aastatel olid lubamatud. Kuidas te suhtute nendesse keele uuendustesse, kui neid võib niimoodi nimetada? Ma võiksin kommenteerida väljendit, mis on lubatud ja mis on lubamatu, siis jah, läheb kohe hari punaseks. Neid väljendeid kuulates eesti keel on ju väga Nosmeeritud olnud, eestlasele on juba lasteaiast saadik selge, et ta ei oska oma emakeelt kui rääkida ja siis tekibki niisugune tunne, et see piibel annab sulle ainuõige lubatud vormi, mida sa võid kasutada. Tuleb uus piibel ja siis võid sa kasutada seda, mida sa ei ole 20 või 30 aastat tohtinud nii-öelda kasutada. Selles mõttes on see uus õigekeelsussõnaraamat igati teretulnud, et ta ometigi lubab inimestel kasutada vorme, mida niikuinii kasutatakse selles mõttes. Mina tervitan igati. Kas on teie arvates õigustatud näiteks materiaalne, kui mina koolis käisin, see oli ka ammu tagasi, siis materiaalne kirjutati i tähega materjal J tähega. Aga nüüd on selles samas niinimetatud piiblis materiaalne lubatud ka J-tähega. Aga miks mitte, ma nagu nõustun sellega ka, et, et kui hääldada seda, siis ta ju kostub ikkagi J tähe. No mitte ei tähenda seal. Eesti keele kitsaskohad, see, need kohad, kus pidev valt vigu tehakse, aastakümneid tehakse vigu on ju tihtipeale kunstlikult normeeritud. Võiks siiski noosime pigem muuta kui sundida inimesi teatud sõnu üht või teistpidi kas hääldama, kirjutama, käänava või pöörama. Keel on ikka nagu rääkijate omandi, mitte keele. Normeerijate ufod. Kes on need inimesed, kes tulevad eesti keelt õppima, Uppsala Ülikooli? Neid on igasuguseid, valik on väga suur. Ta on muidugi tegemist Eesti päritoluga tudengitega tähendab Eesti päritolu, võib-olla isegi üsna kauge, juba mitme põlvkonnatagune, mõned neist räägivad juba eesti keelt, mõni räägib väga hästi, mõni räägib halvemini või puudulikult, mõni oskab kirjutada, mõni üldse ei oska, pole nagu harjunud sellega, nii et kontingent on ja jääb. Ma arvan alati, mis on nüüd viimastel aastakümnetel, ütleme kahel aastakümnel toimunud see väike muudatus, mida mina näen, on, et rootslaste osakaal hakkab suurenema ja saavutas mingisuguse üsna stabiilse taseme siin veel 90.-te aastate algul ja keskel siis kui Eesti jälle iseseisvaks sai. Sageli on neil mingi väga isiklik põhjus, miks nad tahavad eesti keelt õppida, sageli on mingi armastus, armastus näiteks jah. Hea põhjus, aga mingid teised suhted, neid tööalased suhted või siis loodetakse saada tööalaseid suhteid Eestiga, tähendab nad õpivad siis mingit eriala, aga neil on sihikul mingi ettevõte, mille kohta nad teavad, et see ettevõte tegeleb Eestiga või et neil on Eestiga sideme peannad. Selle tagamõttega õpivad eesti keelt, et konkureerida, olla konkurendiks sellelegi, kes samuti tahab sinna ettevõttesse tööle, aga kellel puudub eesti keel? Mida rootslased arvavad eesti keele kohta, on seda raske neil. Pida eesti keelel on jah, see kuulsused on raske keel, aga ma püüan neid lohutada. Et see ei ole lootusetu, kaugeltki mitte lootusetu, et seda peab ainult teadlikult ja, ja külma kõhuga võtma. Mul üks tuttav eesti keele õpetaja kunagi ütles niimoodi, et eesti keel on raske, kuid huvitav ja nii ongi keel suhtumine. Aga mis te arvate, kas nüüd seoses sellega, et Eesti saab nüüd ametlikult Euroopa Liidu liikmeks, võib-olla ehk tekib suurem huvi eesti keele vastu? Rootslaste hulgas pole sugugi võimatu. Euroopa Liidu üks soove on ju toetada just vähemuskeeli ja vähemuskeeled või väiksed keeled on kõik keeled peale saksa, inglise, prantsuse ja hispaania keele Euroopa liidus. Mis siis tähendab, et nii nii eesti kui rootsi keel näiteks on, on vähemus või, või väiksed keeled? Ma usun, et eesti keele vastu huvi kindlasti suureneb tänu just Euroopa Liidu sellele väikeste keelte toetamise suunale. Muutub igati kasulikuks osata mingit teist ja just nimelt väikest keelt, mis on Euroopa Liidu liikmesriikides kõneldavad. Kuidas teie omavaheline tööjaotus siin eesti keele õpetamisel on? Võiks öelda, et umbes pooleks pooled kursused igal tasemel on minul ja pooled vaimul ja see on nagu teadlik jaotus olnud just sellepärast, et anda võimalust tudengitele kohata vähemalt kahte jõudu ja ka kuulda vähemalt kahe inimese eesti keelt. Igalühel meil on ju oma ideolectia ja väikseid Raimasid või väikseid virvesid Eestisse saata tundub kah natuke natuke igav olevat. Kas on teil mingi koostöö siin Uppsala ülikoolil, ütleme näiteks Tartu ülikooliga kas teil toimub üliõpilaste vahetus ka? Eks ikka kõigepealt peab ütlema, et Uppsala linn ja Tartu linn on sõpruslinnad. Ja Tartu ja Uppsala vaheline side on kahekordne, selles mõttes, et ülikoolidel on mõlemas linnas siis otsesidemed, sõprussidemed ja see tähendab seda, et me näiteks võime saata omalt poolt siin Uppsalast kahte üliõpilast Tartusse õppima aastaks. Ja vastavalt sellele koostöölepingule peaks siia pablama Eesti tudengeid, me oleme neid näinud ka päris palju, kuigi nad loomulikult kõik ei õpi ju meie õppetoolis või isegi mitte keeleteaduskonnas on see valik, on vaba, tegelikult. Aga kas on ka väitekirjade kaitsmise, ütleme Eestist tulevate siia oksale ülikooli juurde, väitekirja kaitsma, ütleme, eesti keele alal või need, kes meil See on siin ikkagi doktoriõppes olnud ja see tähendab ju, et nad ei ole ainult siia kaitsma tulnud, vaid nad on juba siin aastaid elanud ja töötanud meil jaanuari lõpus, 22. jaanuaril oli just üks doktoriväitekirja kaitsmine eesti keele alal ja selle autor on ju elanud ka seitse või kaheksa aastat juba Rootsis Tatu Ülikooli kasvandik. Nii ei võiks öelda, et nad tulevad siia kaitsma küll aga inimesed liiguvad tänapäeval otsivad endale sobivaid uurimiskeskkondi ja, ja võib-olla siis jäävad ka siia. See viimane väitekiri on näiteks niisuguse liikumise näide. Ugalas on sotsiolingvistika tugeval järjel ja, ja kuigi see väitekiri oli eesti keele alanesi Stahli sotsio lingvistiline, nii et selle auto leelo Keevallik on ja sisukeselasse tulnud teistel põhjustel mitte eesti keele aasta, küll aga siin siis väitekirja kaitsnud. Nüüd, kui teie uurimisvaldkondi vaadata, Ma ikka uurisin järele interneti kaudu, et seda teada saada, siis minu meelest need on teil mõlemal väga erinevad. Minule torkas silma, et sina, Virve, sinu uurimisvaldkond on rohkem suunatud keele grammatilise süsteemile samuti läänemeresoome keeltele ja eriti vadja keelele Miksugust, vadja keelele. Ja see on nii-öelda vanapatt juba Tartu ülikoolist. Armastas vadja keele vastu. Ma olin üks professor Paul Ariste Viimaseid õpilasi ja koos Paul Aristega sai käidud Vadja maal temaga koos kolm korda, siis 70.-te aastate teisel poolel tol ajal ma olin soome-ugri keelteharus, õppisin ja vadja keelele spetsialiseerusin, nii et see on natuke sõidame asjaks jäänud jah. Raimo, sa oled uurinud vanemat eesti kirjakeelt ja sealhulgas 1697. aasta eesti sõdurite vandetõotuste keelt, no kus sa selle peale tulid üldse? Vandetõotuse tekst on Rootsi riigiarhiivis olemas. Nii et miks mitte, kui ma juba selline oleneb mul üks pool on Rootsi, teine Eesti, siis ma peaksin nagu sellele valdkonnale tähelepanuga pöörama. Teadlasena olen võib-olla kasutan suuri sõnu, aga mõnes mõttes nagu sillaks Eesti ja Rootsi vahel, eks siis vabandage minu teaduslike tööde loetelus see vandetekstiga tegelemine, see osalt ka ajendatud sellest, et mind tegelikult huvitanud, aga ajalugu. Ja kui nüüd päris aus olla, siis kunagi tudengina, siis ma mõtlesin, et minust saab ajaloo õpetaja, aga saatus tahtis teisiti, aga see vaid ajaloo huvi on jäänud. Rootsi laenud eesti keeles nimelt Rootsi kokaraamat Kaisa vari kokaraamat ja seal oled sa uurinud põhjalikult neid laenusid. See töö on veel pooleli, tegelikult see, mis on ilmunud, on need on väikesed riismed ja väiksed tutvustuse teha aine tutvustas, et tegelikult mul on selle kohta päris paks käsikiri pooleli. Kokaraamat on üldse väga huvitav, see ilmus 1781 eesti keeles Tani esimene eestikeelne kokaraamat. Ja Ta hakkas ta huvitama, sellepärast et pealkirjas oli öeldud, et on rootsi keelest tõlgitud. Ja mind huvitas, kes oskas Eestis aastal 1781 nii palju rootsi keelt, et ta tõlgib eesti keelde rootsikeelse kokaraamatu kokaraamat on väga paks, 750 lehekülge, nii et see ei olnud mitte niisama pühapäeva harrastus, see pidi olema keegi asele andunud. Kellel oli selleks palju aega. Kahjuks sellest eestikeelsest tõlkest mitte kuskilt ei loe välja, kes see mees või naine võis olla. Nii et tulid detektiivi mängida ja õnnestus siis teisi teid pidi kindlaks teha, et selleks oli rootsi mees nimega Johan lit hander, kes oli sündinud Soomes Rootsi vanema lapsena kellest oli saanud algul Reigi, hiljem Noarootsi kiriku õpeta, et õige on, Rootsi olid tol ajal Rootsi kogudused ja Soomes sündinuna, siis ta ilmselt ka oli tuttav soome keelega. Ja see tegi tema eesti keele õppimise üsna lihtsaks suhteliselt lihtsaks. Tema oligi esimene Noarootsi kirikuõpetaja, kes hakkas rootsikeelsete jutluste kõrval ka eesti keeles jutlustama. Ta oli tõesti eesti keele oskaja mees ja tema sele tõlkiski. Ja oli see hästi tehtud üllatavalt hästi küllatava, tõesti, on sul mõni retsept meelde jäänud sellest kokaraamatust, mida rootslased sõitsid tol ajal väga palju. Paistab, et need retseptid on niisugustele tohututele hulkadele nagu mõeldud. Kui on vaja natuke lihaleem keeta, siis tuleb võtta näiteks pool häriga pool härga, jaht vähemast nagu ei jätku, aga see oli võib-olla mitmeks kuuks maailmale, et pere oli lihtsalt väga suur. Nii et neil ei ole nagu õnnestunud veel nii suurt peret kokku ajada, et poolest härjast hakkaks suppi keetma. Kokaraamat on tegelikult mõisnik, kelle määratud mõisaköögile see ei ole, eesti talupojale mitte ja need road, mida seal pakutakse, need on peaaegu kõik niisugused, et noh, ma ütleks prantsuse köögist tolleaegses prantsuse köögist inspireeritud üks retsept, mis mulle raudselt meelas ja mille mõistupärasuses ma siiamaani kahtlen. Sügavalt on rukkiorase supp rukkiorase supp, milleks mitte lasta rukkil kasvada rukiks sellest rohkem kasu või. Orased Ojaste ajal ei ole vitamiine, kindlasti rohelised, libled seal selle supi sees ja lõhestas, keedetakse kevadel mu ema ikka lõiganud roiskunud rukkisalongis. Ei mullast sul. Või valla sul sügavas kripeldab? Te olete uurinud Eesti eluolu Rootsi väikelinnas Komlas, miks just Komlas? See meie uurimistöö, mis siis on väikse raamatuna ilmunud, kuulus ühe suurema uurimisprojekti raames, mida, kas see oli Põhjamaade muuseum Stockholmis kes valis välja erinevaid vähemusrahvusgruppe Rootsis ja siis nende kohta korraldati näit tus ja näituse juurde kuulus raamat või mingi muu trükitud materjal ja, ja sealt on siis meritsi Kumla raamat, mis siis on nagu kõrvalprodukt näitusele meil oli ka näitus, kurna eestlastest veerev nõu läänimuuseumile, tee ülesandeks eestlasi uurida ja läänimuuseum valis välja siis selle väikelinna Kumlamis, muidu Rootsis peamiselt tuntud vangla vangla, Vanilla linnana vangla ja, ja kingalinnana. Selgus, et mullas oli küll suur eestlaste kogukond aga nendest eestlasi oli tegelikult või etnilisi eestlasi oli väiksem osa. Suur osa küünla eestlastest olid eestirootslased, kes pärast Rootsi tulekut tundsid ennast ja väga eestlastena, nii et nendest jah. Me oleme kirjutanud saamatu ja, ja praegu üritame vähemalt materjali koguda. Uppsala eestlaskonnast. Me ei ole kuigi kaugele jõudnud, aga, aga oleme hakanud lindistama neid, kes on kaua Ugalas elanud. Kas te kavatsete. Kui need suuremad eestlaste keskused siin Rootsis läbi uurida Selleks meil vaevalt jõudu on, meil on lihtsalt must südametunnistus olnud, et Kumla eestlasti sai uuritud ja, ja ise elame siin Uppsalas ja Ugala eestlaste ajalugu ei jäädvusta, nii et esialgne kava on meil ikka vähemalt materjal koguda ja säilitada, eks siis näis, millasest raamat saab ja vaevalt et mõnda muud linna hakkab ettevõtta. Aga tahtsin siia kõmbla Väikelinna eestlaskonna juurde lisada seda, et selle eestlaskonna teke on tegelikult erakordne vähemalt teadaolevalt erakordne, sellepärast et kõmlases, kus elama need eestlased, eestirootslased, kes elasid Kurkse ja Vihterpalus kahes naaberkülas. Nii et see kõmbla väike linn oli omamoodi linnastunud Kurkse ja Vihter, palun või suuresti vähemalt see teeb selle linna nagu eriliseks, sest muidu on Uppsala eestlaskond, koosneb suuresti, aga jällegi mitte ainult haritlastelt, ülikoolid ja põllumajandusülikoolid siin linnas ka Stockholmi eestlaskond on jälle väga kirju, samuti puri või? Selles mõttes oli kulla väga huvitav kogemus. Nüüd viimastel aastatel on ju väga palju tulnud Eestist ju niinimetatud kodu ees, ma ei tea, kas tohib niimoodi öelda kodueestlane kas nende siiatulek kassist asjus või õppima või, või, või lihtsalt elama. Kas see on kuidagi mõjutanud ka siinset eesti keele arengut, mis te arvate? Eks ikka ole, kui püsiv, see on, teine asi, aga ma võiksin näiteks öelda sõda, et veel 15 aastat tagasi, siis ma peaaegu ei tahtnud üldse lugeda. Stockholmis ilmuvad Eesti Päevaleht ja seda eelkõige keeleliste põhjustel. Aga praegune Eesti Päevaleht, kus juba on, on hoopis teine. Selle keeleline rüü on palju, palju parem. Nii et selles mõttes võib optimistlik olla ja leida tõesti, et need niinimetatud uustulnukad on mõjunud hästi. Kas on erinevus ka Rootsi eestlaste eesti keele vahel, ütleme, kui ta elab Stockholmis või elab ta Lundis või või Malmes, või on mingisugused erinevused? Paistab olema küll eelkõige häälduses, intonatsioonis, lõuna, rootslastel ja ka jutupuri eestlastel, kui neil on rootsipärane intonatsioon, siis on kohalikust Rootsi murdest mõjutatud. Nii eristuvadki näiteks puri, eestlased sageli oma oma veidi eripärase intonatsiooniga. Aga upsale eesti keel vast ei erine sugugi palju Stockholmi eesti keeles on ikka üks Kesk-Rootsi mõju, kui on, kui on, ei pruugi olla. Tekib küsimus, põhimõtteline küsimus, kes on Rootsi eestlane? Kui kaua peab eestlane Rootsis elama selleks et olla Rootsi eestlane? Ka see virve on rootsieestlane, on Tallinnas sündinud Tartu Ülikoolis õppinud aga tulnud siia täiskasvanuna elama täpselt nii nagu mina täpselt, nii nagu sina. Kas mõni, kes tuli, nagu näiteks nüüd leelo Keevallik s meil kaitses, kes on elanud siin 78 aastat, kas tema on rootsieestlane, kes, kes üleüldse on kust, kust maani, tõmbame selle piiri. Jon rootsieestlane äkki ainult see, kes ise Eestist põgenes teise maailmasõja lõpus ja nende järglased. Ja see on väga-väga huvitav küsimus ja jätame selle kuulajatale lahendada. Ehk oskavad nemad sellele vastata, virve, sina tulid ju Rootsi, mis aastal? Neil päevil saab 25 aastat, nii et 1979 märtsis tuli minna Rootsi ja Sa õppisid siin Uppsala Ülikoolis, peale Tartu Ülikooli lõpetamist ma ei lõpetanud Tartu Ülikooli. Ma tulin neljandalt kursuselt. Ähvam õppisin Tartu Ülikoolis soome-ugri keeli eesti filoloogia osakonnas. Ja siis me olime juba abielus olnud. Ja poolteist kaks kui ma ära tulin, 79. aastal, tol ajal oli ju vanemad kuulajad kindlasti mäletavad kolmeks aastaks kuskile suunatuna pidi oma ülikoolihariduse nagu tasa teenima, mul ei olnud nagu väga suurt soovi veel kolm aastat kuskil Obinitsas või, või ohu Lepal veeta, nii et ma tulin siis jah, neljandalt kursuselt näha Rootsi ja et mul on Uppsala Ülikooli haridus ja siis järgnes väitekirja kaitsnud doktoritöö. Jah, vahepeal olid lapsed ikka. Mul on jah, kaks loogilist last ja kolmas väitekiri. Seisan kolmas laps. Kas lapsed jätkavad sama eriala või on nad valinud midagi muud? Vaevalt, et nad meie jälgedes käima hakkavad. Praegu annab muidugi natuke ka nooled, et oskaks öelda, kuhu nad täpselt astuvad. Tütar on 20 ja poeg saab varsti 18. Pojal on veel poolteist aastat gümnaasiumit alles. Mõlemad õpivad või on õppinud reaalhajus, nemad nii väga filoloogiahuvilised, tundub, et ei ole. Tütar õppis aasta aega peale gümnaasiumi lõpetamist Tartu Ülikoolis küll jah, eesti keelt ja kultuuri. Aga, aga vaevalt, et ta sellega edasi tegelema hakkab. Kui sa rootsi tulid 25 aastat tagasi, milline oli sinu esmane mulje? Kas niisugust tunnet on mul meeles, esiteks küllaltki abituse tunne. Ma olin siis ja 25 saamas 24 aastane ja ühtäkki tundsin ma ennast väga lapsena. Ma ei osanud näiteks üksinda poes käia. Võiks arvata, et põhjuseks oli kaubarohkus, kui kuulaja mäletab, 79. aastal oli üks järjekordne toidu case, et võiks ju arvata, et selle pärast aga tegelikult mitte, ma tundsin ennast tohutut abituna, sellepärast et ma ei tundnud ühtegi pakendit. Ma olin harjunud käima poes, kus suur osa asju oli pakitud pruuni jõupaberisse ja just see abituse tunne, et ma ei teadnud, kuhu minna, mida teha, kuidas käituda, seda ei saa ju tunda enam. Nüüd eestist tulnusest. Kogu kaubandus ja muidu ühiskond on ju väga sarnaseks muutunud. Teine niisugune tunne, mis mul oli, oli see, et ei olnud emotsioone siin rootsis. Mul ei olnud vaja vihastada või vähemalt karta, et mind kusagil sõimama, eks kui ma esialgu oli üsna palju ametiasutustes käimist. Ja just see tunne, et jah, midagi nagu ei toimunud, kõik oli viisakas, neutraalsed. Samal ajal ei olnudki millegi üle põhjust rõõmustada niisuguse igapäevase elu üle. Et kui mul õnnestus saada tükk liha, siis mulle ei tasunud ju sellepärast rõõmu tunda või kui mul muidu hästi läks niisuguses igapäevases olmes, et see mälestus mul on jah, et just see tunde mälestused et igapäevases elus ei olnud, et emotsioone nii palju, nagu neid oli tolleaegses Eestis. Raimo on sündinud Rootsis, kui sa abiellusid Raimuga ja tulid siia Rootsi, kas sa leidsid, et, et Raimo, sa midagi rootsiliku? Midagi oli, see on ju tuntud asi, et eri keelt rääkides me oleme natuke eri isikud, kui koed Raimo oma emale helistas Eestist ja temaga rootsi keeles muidugi rääkis ema, oli rootslane, et see isik kui muutumine mis meis kõigis toimub, kui me ja kasutame keelt, mida me väga hästi oskame ja mitte ainult koolikoolis õpitud keelt kuidagimoodi kolme lauset kokku. Katsume panna, et see selles mõttes jah, muidugi midagi rootsiliku oli, aga, aga vaevalt muidu ta on ju rohkem eestlane kui mõni teine eestlane võib olla ja see Eestis käimine on olnud ja talle sama oluline kui mulle ja, ja eestlaseks olemine. Ma mäletan, et kui mina rootsi tulin, siis, siis ma tundsin kohe suurt suurt igatsust mitme Eesti Toiduaine järele. Näiteks kuidagi harjumatu oli see magus rootsi kilu ja samuti ei olnud seda õiget nii-öelda eesti hapukoort, mis sa sellest arvad, seda ma ei mäleta, kas. Sätin õiget kilu, aga seda ma mäletan küll, et ma olin kolm nädalat elanud Rootsis, kui me sõitsime Lõuna-Rootsi ühele konverentsile. Ma tol ajal siin, et ma ikka mingil määral rootsi keelt oskan ja eks siin Kesk-Rootsis sain ka enam-vähem kõigest aru või vähemalt suutsin aru saada, millest jutt on Lõuna-Rootsis esiteks tundused, et mul polnud mingeid teadmisi rootsi keeles, sest Lõuna-Rootsi keelest ei olnud mul üldse mingit võimalust mitte midagi aru saada. Ja esimesel hommikul hommikusöögi ajal hotellis, nagu ma juba ütlesin, tulin ju ära Eestist siis kui seal üks järjekordne toidupõud oli ja see hommikusöögilaud lokas igasugustest hõlgutistest ja loomulikult tolmasingima kohe sinna magusate kalade poole. Raimo küll hüüdis sealt, et kuskilt tagant, et teha neid, see aga, aga muidugi enesekindel nagu oma vahetevahel olen teinud tast väljagi ja, ja rabasin endale terve taldrikutäie neid magusaid kilusid. Siis hiljem tuli kuidagimoodi ja teistele märkamatult prügikasti sokutada. Meie oleme tegelikult aastaid söönud väga palju saksa doi siin Rootsis ja just mis puutub saksa toidu kättesaadavus, siis meie muidugi täname väga, et Rootsi astus Euroopa Liitu. Ju enam-vähem päevapealt muutus toiduainete valik üht-teistsuguseks ja nagu öeldud jah, väga-väga paljud saksa toitu ja see, see sobib ju eestlased. On leiutaja palju ära, et kergemaks meil muutuks elu ja on igati sirvid kadunud, ära. No anna ära. Türa on ennistreesilas, leiva jahtides tuleb tulla tagavara tihti mehe põllul. Leiutajad teinud palju ära kergemaks, meil elu on pildi peale jäänud vana äramasinaga. Murra ööd, kui. Nüüd ma tahaksin lõpuks veel tulla ühe teema juurde, nimelt sõnaraamatud eestirootsi ja rootsi-eesti sõnaraamatut, kui kaugel need on, millal need trükist ilmuvad? Ei rootsi-eesti sõnaraamat ilmub loodetavasti kaugelt enne, kui eestirootsi rootsi-eesti sõnaraamat on praegu kirjastuses valgus. Ja selle tiitellehele on trükitud juba ära 2004. aasta, nii et selle aastanumbri sees peab see sõnaraamat ilmuma. See otsi eesti sõnaraamat on mahukas. Ta on kuskil 90000 ja 100000 sõna vahel, millega ta kuulub siis nendega kõige mahukamat sõnaraamatute liit, ehkki lehekülgede arvult, et kuskil 1400 ja samas formaadis kui võõrsõnade leksikon suurem variant. Ja ma olin selle sõnaraamatu peatoimetaja, minu käest läks viimane käsikiri ja sabaotsa ega augustis, aga kirjastus on seda juba aastapäevad varem läbi töötanud või toimetanud oma poolt. Nii et ehk kevadel on on toimetatud ja ehk sügisel ilmub eestirootsi kohta oskab Laima öelda, see on ka töös Tartus. Ja praegu käib selle käsikirja viimistlemine silumine ja pärast siis peaks tulema minuga lõplikule toimetamisele. Mis teil praegu käsil on, kui see saladus ei ole? Praegu tegelen ma Eesti vabariigi parlamendisaadikut jutukkusega tühja jutuga või. Seda võiks ju arvata, eks ole, tegelikult Eesti asutava kogu ja riigikogu liikmed keelevalikuga, sest tuleb välja, et meie esimene parlament kui ikka asutavat kogu ka arvestada oli kolmkeelne. Riigikogu ja asutava kogu liikmed kõnelesid kolmes keeles. Mõned vaidlused olid niimoodi, et Vene saadik rääkis vene keeles saksa rahvasaadik, saksa keeles vahele seletas Eesti minister midagi ja siis kritiseerisid veel Eesti parlamendisaadikud samuti valitsust eesti keeles, nii et üks ja see sama vaidlus saadi aru ja üksteisest saadi aru, tõlkija ei kasutatud, mõned venelased, sakslased lihtsalt ei osanud eesti keelt. Aga ikka olid siis asutava kogu või riigikogu liikmed ja püüdsid teha. Virve, sinul on midagi käsi just momendil Yellen magi Uppsala eestlaste ajaloo salvestamisega või säilitamisega. Aga jah, natuke on see kevad ka hinge tõmbamise aeg peale nelja aastat rootsi-eesti sõnaraamatuga. Nii et jah, käin ja kogun materjali, vaatame, mis sellest välja tuleb. Soovin teile jõudu ja jätku ja ilusat kevadet. Uppsala ülikooli õppejõude virve ja Raimo Raagi usutles Mare Rebas jälle kuulmiseni. Noel na loelleina suure veegaa lollina loel na loel luure, peegaa lollina, lollina lollina.