Eesti luterlik tund. Tere, hea klassika kuulaja. Järgnevad 60 minutit on Eesti luterliku tunni päralt. Me alustame saadet sarjast sõnadest sõnumini ning täna tuleb juttu õigeks mõistuõpetusest. Apostel Pauluse teoloogias. Saate tehniline teostus on Külli tüli poolt. Mina olen Tallinna praostkonna vikaarõpetaja Marko Tiitus. Ja saates kõlab Riho rippeki loodud muusika vana testamendi psalmide tekstidele Tallinna püha vaimu koguduse kammerkoori esituses. Head kuulamist. Apostel Paulust on mõnikord nimetatud risti kiriku esimeseks dialoogiks. Kas säärane tiitel pole üle pingutatud? Me peaksime küsima, mida tähendab dioloogia kreeka keeles kõne või õpetus jumalast. Kahtlemata eeldab dioloogia korrastatud teatud mõttes süsteemset mõtlemist, ristiusu põhitõdede üle. Selle määratlemist jumala ja inimese vahekorras määrame ning mis teisejärguline. Dioloogia taotleb terviklikkust taotleb näha puude taga metsa üksikute inimeste kogemuste taga kiriku kui terviku kogemust ja pärandit. Taotleb seda, et inimese ajas ja ruumis piiratud olendi jumalasuhe võiks asetada avaramusse raami. Teisalt on dioloogia alati konkreetne. Mõnikord öeldakse ka kontekstuaalne. Ta on olust ja taustsüsteemist lähtuv. Ta peab igal ajal igas olukorras, igas keeles ja kultuuris igale rahvale ja üksikisikule edastama oma sõnumit, nõnda et selles oleks tõepoolest tõde. Mis teeb vabaks. Dioloogia ei ole kaugete või kõrgete asjade üle mõlgutamine minevikus toimunud sündmuste ülistamine või taevaste sfääride harmoonia. Metafüüsiline analüüs. Ta on rõõmusõnumi kuulutamine inimesele siin ja praegu. Et too laseks end puudutada, elustada, muuta jumala vabastaval ning kõike võitval armul mis on ilmunud Jeesuses Kristuses. Just säärases tähenduses oli Paulus dioloog. Ta ei kirjutanud traktaate ega rajanud koolkondi ja professor suure. Aga tema tööd oli võita inimesi uuele elule. Nõnda nagu ta ise ütleb teises kirjas korintlastele. Meie oleme nüüd Kristuse käskjalad. Otsekui jumal ise julgustaks meie kaudu. Me palume Kristuse asemel andke endid lepitada Jumalaga. Lepitussõnumikuulutaja Nauli Paulus barjääride lammutaja, Viies ristiusu rõõmusõnumi, nendeni, kes polnud Jeesust ta maise elu jooksul kohanud kes polnud tema tervendavat väge ega meelevallast kantud sõna jõudu kogenud kes kuulusid hoopis teistsugusesse keelelisse, kultuurilise ja usulise keskkonda kui palestiina vaesunud talupojad või juudi rabid kes küsisid hoopis teistsuguseid küsimusi. Ja ootasid ehk ka teistsuguseid vastuseid. Kelle pühakiri polnud vana testament, kes polnud seda võib-olla lugenudki kes olid mittejuudid ehk paganad. Paulus sai nende apostliks ning ristiusk ei jäänud sektikeseks judaismi varjus vaid arenes piire ületavaks maailma usundiks. Tänu Paulusele toimus mõtlemises murrang. Mingil kombel just temale on meiegi rahvas võinud osa saada jumala armusõnumist ning kuuluda sajandeid kristlike rahvaste perre. Kas me täna selle üle uhked oleme, on iseküsimus. Aga mööda sellest vaadata kindlasti ei saa ega tohi. See ka teoloog, Paulus, kes julgelt ja kompromissitult kuulutas. Jumala arm on päästvana ilmunud kõikidele inimestele. Pangem rõhumärk sellele sõnale kõikidele. See ei olnud ühe rahvakillu jumal, ühe religiooni eliidi tõde ja maailmavaade vaid midagi, mis hõlmas kõiki. Minnes paganate juurde oli Paulusel öelda vähe. Ja teistpidi, nii mõõtmatult palju. Et Jeesus Kristus on oma surmaga neidki surma kartma, tuse vangistusest välja kiskunud, patuahelaist vabastanud ning oma ülestõusmisega surnuist neidki uut olemist armastama pannud. Sest viimaks oleme inimestena kõigele oma eripärale ja individuaalsele vaatamata siiski kusagil oma olemuse sügavuses nii väga sarnased. Kõik me kannatame, kõik, jagame poolikuse ja piiratuse koorma all. Kõik Me igatseme miskit muud paremat ja suuremat. Kõik sirutame valguskiire poole, mis võib meie silmi särada ja meie pimeduse valgeks teha. See valguskiir Pauluse dioloogia kese oli, on Jeesus jumala armastuse tunnistus ning uue inimese prototüüp, kelle jälgedes kõndima Paulus kutsus ja julgustas. Küllap oleks Paulus, kes pidas end Jeesuse orjaks või sulaseks olnud pisut pahane, kuuldes end hüütavad kristliku õpetuse või dioloogia rajajaks. Ja just seetõttu ei tohiks Pauluse kirju lugedes neid vastandada kuue testamendi evangeeliumi raamatutele. Vastupidi need võivad aidata meil näha, kuidas põlvkond pärast Jeesust tema elu ja õpetust mõistis. See, mis juhtub jumala ja inimese vahel ei ole adekvaatselt ega lõpuni kirjeldatav ühegi mõiste sõna pilt kujundi sümboliga kontseptsiooni abil. Ja seepärast kasutataksegi uues testamendis palju pilte. Üheski neist pole ammendavat tõde. Kõik nad on poolikud. Aga üheskoos võivad nad aidata meil öelda öeldamatut ja mõista mõistetamatut. Nad on nagu mosaiigikillukesed, mis eraldi võetuna pole muud kui värvilised klaasikillud. Kokkupanduna ka moodustavad vitraaži. Ja kui jumala päike sellele paistab, siis hakkame nägema vitraažaknast kumavad valgust, valgust, mis annab ajalikule igavikulised tähenduse. Õigeksmõistmine on üks säärane pilt. Üks kontseptsioon, üks mosaiigi killuke mida on ometi nimetatud üheks olulisemaks komponendiks Pauluse teoloogias. Mõnikord isegi kõige olulisemaks õigeksmõistmine usust või õigeksmõistmine armust usu läbi ladina keeles jõustifikatsio soola, graatsia perfiide. Nii nagu öeldakse Pauluse kirjas Efeslastele. Sest teie olete armu läbi päästetud usu kaudu. Ja see ei ole teist enestest, vaid see on and jumalalt, mitte tegudest, et ükski ei saaks kiidelda. Igaüks, kes pisutki tunneb kiriku ajalugu see teab, et õigeks mõistuõpetust rõhutasid väsimatult reformaatorid. Usupuhastuse aegsed teoloogid eriti Martin Luther. Tema astus välja omaaegses katoliku kirikus levima hakanud vulgariseerunud käsitluse vastu mille kohaselt inimene ise tehes jumala poolt talle antud armutoimel aga siiski ise häid tegusid võib nõnda saavutada seisundi, mil jumal ta õigeks mõistab. Loomulikult on see pisut lihtsustatud ülevaade keskaegsest bioloogiast ja mõtlemisest mis ei olnud ju kaugeltki mittehomogeenne. Kuid ometi nägi Lutteri õigusega säärastes tendentsides ohtu kogu evangeeliumi le. Paljudes asjades võidakse olla eri meelt. Arusaam õigeksmõistmisest peab aga olema risti, kiriku nurgakivi. Luterlikes usutunnistus kirjades öeldaksegi, et õigeksmõistva õpetus on articulus stantis, ET kadentis Hekleisija artikkel, millel kirik seisab või langeb. Seoses sellega on uuema aja piibliteoloogid ja piibliuurijad mõnigi kord küsinud kas õigeksmõistja sellega seonduv olidki üldse Paulusele endale nii tähtsad ja kesksed teemad. Võib-olla see vaid näib niimoodi neile, kes loevad Paulust läbi luterlik prillide. Loomulikult ei saa Paulust ja lutereid samastada. Aga selleks, et mõista õigeksmõistva õpetuse tegelikku tähendust ja ulatust peame ometi tõstmata välja Pauluse aegse juutluse kontekstist ja nägema teda hoopis laiemas seoses. Kui väga lihtsustatult nii-öelda siis tollal oli küsimus selles, kas kristlasel on veel asja Moosese seadusega kas talle piisab ainuüksi jumala armust Kristuse lunastusest või peab ta edasi ponnistama ja pingutama, et täita vana testamendi seaduse koodeksite käske ja keelde. Teisisõnu oli küsimus selles, kas jumala arm on teenitav ja tuleb ära teenida või antakse see päris muidu. Pauluse vastus on selge, ühene ja radikaalne. Me ju arvame, et inimene mõistetakse õigeks usu läbi seaduse tegudest sõltumata ütleb ta kirjas roomlastele. Ja seadus tähendab siin toora ehk Moosese seadust. Milles ja mille kaudu jumal oli jändi oma tahet oma valitud rahvale Iisraelile ilmutanud. Meile tule praegu juutluse ega Moosese seadusega mingit asja. Karist inimestel mitte. Veelgi enam võib tunduda, et tänada päeval õigeks mõistuõpetusest kõnelda ning seaduse ja moralismi vastu välja astuda on lahtisest uksest sissemurdmine. Meil on valitsemas väärtuste mandumine ja mugandumine relatiivism ning individualism, nagu räägitakse, puuduvad igasugused siduvad moraalsed ja usulised normid. Ja riigi seadustestki kinnipidamisega on tihti probleeme vaid väga üksikud püüavad siiralt ja pühendumusega jumala tahet täita midagi talle tõepoolest meelepärast oma isiklikus elus teha. Ja ega neid inimesi veidrike keegi eriti tõsiselt võtta. Ja võiks küsida kas kõige selle taustal ei juuruta õigeks mõistuõpetuse õigeksmõistmise lahus tegudest kuulutamine ja tegude alatähtsustamine. Kas juurutluse kõik ega soodusta niigi vohavad ükskõiksust, kombelõtvust ja eetilist kriisi? Kui me aga arvame, et moodsas maailmas seadused nii väikese kui suure tähega seadused inimesi ei rõhu ega paina siis me tõenäoliselt eksime. Ma olen mõelnud, et Pauluse ajal oli inimesel mõnes mõttes lihtsamgi käske ja keelde oli küll palju aga mitte lõputult ning norm, millega end mõõta, oli konkreetne ja selge. Praegu puudub üldine kõigi jaoks siduv ja kohustuslik seadus. Seevastu on olemas lugematul hulgal väikesi seadusi, norme ja mõõdupuid, mis end alatasa meelde tuletavad lugematul hulgal nõudmisi, millele tuleb vastata arvutult ootusi, mida tuleb täita. Me peame jagama end paljude isandate vahel. Ja tihti on oht end nende vahel lõhki rebida. Ta on välised vormid muutunud sisu aga jäänud üsna selleks samaks. Eks koosne ju meiegi elu pea kõigis üksikasjades sellest et me peame tõestama oma väärtust küll ülemusele, kolleegidele, sõpradele, perekonnale, eelkõige aga iseendale. Psühholoogid räägivad eneseteostusvajadusest. Praktikas aga tähendab see seda, et kunagi ei saa olla lõplikult rahul. Ikka tuleb püüda edasi kõrgemale ja kaugemale. Alati on midagi tegemata. Alati jääb midagi veel tegemata, mis end meelde tuletab ja märku annab. Ja laiemalt võttes täpselt nii nagu Pauluse ajal teenime ju meiegi alatasa tunnustust ja õigustust oma eksistentsile olemisele. Suitsitoloogid ütlevad, et enesetappude üheks peapõhjuseks olla see, et inimene tunneb oma jõuetust ja suutmatust vastata kõikidele talle esitatavatele nõudmistele. Olla tasemel, olla aktsepteeritud. Pauluse õigeksmõistva õpetusega kuulutab et inimese lõplik ja tegelik väärtus ei ripu tema saavutustest ja edukusest mis tahes tasandil. Tema väärtus sõltub sellest, et jumal teda armastab. Ja sellest on tuhandeid kordi enam, kui küll, et inimene võiks tunda end õigena. Et ta võiks tunda end mitte juhusliku valkainete eksisteerimise vormina, kes peab oma olemisõiguse välja teenima vaid sellena, kelle elu jumal on tahtnud ja seadnud kelle pärast on ta oma pojal lasknud inimeseks saada ja ta surmast ellu äratada. Pauluse kiri roomlastele teine ja kolmas peatükk. Seepärast kohut mõistev inimene. Ole sa kes tahes. Sa ei saa ennast vabandada. Sest millest sa teise üle kohut mõistad? Selles, mõistad sa süüdi iseenese. Sina. Kes sa mõistad, kohut? Teed ju sedasama? Ent me teame, et jumal mõistab tõtt mööda kohut nende üle, kes niisuguseid asju teevad. Sina aga oh inimene, kes sa kohut mõistad nende üle, kes niisuguseid asju teevad. Ja teed ise sedasama. Arvad, et pääsed jumala kohtuotsusest? Või suhtuda üleolevalt? Tema helduse ja sallivuse ja pika meele rohkusesse. Ega saa aru. Et jumala heldus tahab sind juhtida, meelt parandama. Saad alletud endale viha oma kanguse ja pöördumata südamega. Jumala viha ja õiglase kohtumõistmise ilmumise päeva. Üks kes tasub igaühele tema tegude järgi igavest elu, küll neile, kes püsiva hea tegemise kaudu taotlevad kirkust ja au ja kaduma. Dust ent viha ja raevu neile, kes on isemeelsed. Ja tõele sõnakuulmatud aga kuulekad ülekohtule ahistusi ja kitsikust tuleb igale inimhingele, kes teeb kurja juudile esmalt ja siis kreeklasele. Aga kirkus, au ja rahu igaühele. Kes teeb head juudile esmalt ja siis kreeklasele? Jumala juures pole erapoolikust kes teevad pattu seadus, et need ka hukkuvad seaduseta. Kes teevad patu seaduse all. Neile mõistetakse kohut seaduse järgi. Jumala ees ei ole ju õiged seaduse kuuljad vaid seaduse täitjad, kes mõistetakse õigeks. Nüüd aga on ilma seaduseta saanud avalikuks jumala õigus milles tunnistavad Moosese seadus ja prohvetid. See jumala õigus, mis tuleb Jeesusesse Kristusesse uskumise kaudu. Edu kõigile, kes usuvad. Siin ei ole erinevust sest kõik on pattu teinud. Ja ilma jäänud jumala kirkusest ning mõistetakse õigeks tema armust päris muidu lunastuse kaudu mis on Kristuses Jeesuses kelle jumal on seadnud tema veres lepitusohvriks usu kaudu. Et näidata üles oma õigust sellega, et. Ta kustutas varem tehtud patud oma jumalikust sallivusest et näidata üles oma õigust praegusel ajal, et tema ise on õige ja teeb õigeks igaühe, kes usub Jeesusesse. Kus on need kiitlemine? See on välistatud. Millise seaduse läbi kas tegude seaduse läbi? Ei, vaid usus ja. Me ju arvame, et inimene mõistetakse õigeks usu läbi seaduse tegudest sõltumata. Eesti luterlik tund. Vana testamenti läbib punase niidina arusaam et jumal on end ilmutanud käsus ehk seaduses. Jeesuse ja Pauluse-aegses juutluses mõisteti seda nõnda et inimese vahekorra jumalaga määrab tema vahekord Tooraga. Toora on heebrea keeles seadus. Nii nimetatakse Moosese seadust ehk viit Moosese raamatut mõnikord aga kogu vana testamenti. Toora oli jumala tahte lõplik ja täielik ilmutus. 100 üheksateistkümnendas salmis öeldakse sinu määrustest, ma tunnen head meelt. Ma ei unusta sinu sõna. Tee head oma sulasele, et ma elaksin ja hoiaksin sinu sõna. Ava mu silmad nägema suuseaduse imesid. Mu hing nõrkeb igatsusest su seaduste järele igal ajal. Sa sõitlesid ülbeid ära Neetuid, kes eksivad eemale su käskudest. Ma tahan hoida su seadust alati ikka ja igavesti. Toorat ei peetud küll igaveseks raamatuks nii nagu muhameedlased arvavad koraanist. Kuid rabid väitsid, et Doora oli olemas juba enne maailma loomist. Üks juutlik kommentaar ütleb millele oli toora kirjutatud musta tulega valgele tulele ja ta oli jumala põlvil ja jumalistus kuulsuse aujärjel. Samuti räägitakse sellest, et jumal pakkus oma seadust kõigile rahvastele aga need ei tahtnud seda vastu võtta. Ainult Iisrael võttis toora vastu ja seetõttu ongi paganat hukkumisele määratud. Apokalüpsis neljandas Esra raamatus. Happokrühvideks nimetatakse muide vana testamendi kaanonist välja jäänud raamatuid mis on oma tekkeaja poolest hilisemad kui vana testament ise. Selles apokalüpsis neljandas Esra raamatus öeldakse pigem hukku kui enamik, elab Avaist, kui, et jumala käsk ja korraldus saaks tühjaks. Nii sisantuura Moosese seadus, Iisraeli suurim varandus mida täites saavad juudid täita jumala enda otsest tahet ja muretseda endale tema ees teeneid. Teisel sajandil elanud rabi ihu alt pärineb tuntud ütlemine. Kolm tänusõna peab ütlema, iga päev. Kiidetud olgu jumal, et ta ei loonud mind paganax kiidetud, et ta ei loonud mind naiseks. Kiidetud, et ta ei loonud mind harimatuks. Asi on selles, et paganad ei tundnud Toorat samuti õppimatud või kirjaoskamatud. Ja ka naistele polnud seaduse täitmine kohustuslik. Nõnda on siis kogu religioon, kogu usk tegelikult kuulekus käskudele keeldudele. Juutliku arusaama kohaselt oli taevas sisse seatud raamatupidamine kus peeti arveid inimese teenete ja süütegude kohta. Täitis keegi käsu, sai ta kirja teene, astus ta ka sellest üle. Oli tulemuseks süü. Kui inimesel oli teeneid rohkem kui üleastumisi oli ta õige heebrea keeles satiik. Kui aga vastupidi kui üleastumisi oli rohkem teenetest siis oli ta õel või nurjatu. Heebrea keeles rassaa. Tegelikult oli mõeldav ka olukord, kus kaalukausid olid täpselt tasakaalus ning üleastumisi just niipalju kui teeneidki. Ja siis nimetati inimest vahelmiseks vahepealseks penoni. Jumala heldus ja halastus aga avaldus just selles, et temagi ei rikkunud süsteemi vaid pidas sellest kinni ning jagas igaühele täpselt ta tegude kohaselt. Toomas Paul on öelnud, see oli karm, ent õiglane süsteem. Aga kellelgi polnud selles õiglases süsteemis lõplikku ja täit kindlust sest käske ja keelde oli arvutult. Ikka võis midagi kahe silma vahele jääda. Ja samuti oli olemas kogemata tehtud pattude oht. Ja seetõttu ei pea ükski oma arve täpset hetkeseisu ning peab aina ponnistama ja ponnistama. Bilanssi võis aga parandada ka lepitustegude läbi. Jumal annab võimaluse tuua lepitusohvreid. Ta saadab aga inimestele ka kannatusi, mille alandlik talumine läheb kirja süüd vähendava lepitusena. Samuti võis inimene oma süüd vähendada meeleparanduse paastumise ja palvetega. Samuti aitasid ka mitmesugused heateod, nagu vaeste toitmine, almuste andmine Santidele ja vigastele vaeslaste kasvatamine, vangide lahti ostmine, haigete külastamine ja nende vaeva leevendamine ja muud säärased head ja vagad teod. Kõik see võib meile tunduda üpriski kummaline. Aga kui me pisutki analüüsime inimpsühholoogiat, siis märkame üsna sarnaste mõtlemismudelite olemasolu tänapäevalgi. Seks arva ju, inimesed kasvõi alateadlikult annetus kirikule või tänavalapsele teeb neid kuidagipidi paremaks ja Õisamaks ning silub nende vajakajäämisi ja möödalaskmisi. Isegi siis, kui nendega otse Juhkeldata. Niisugune on aga käsu vagaduse seaduse tee millel kõndides inimene teeb end ise õigeks ja väärtuslikuks. See tähendab muidugi juutlikus kontekstis. Õigeksmõistja on ikkagi jumal. Aga ta teeb seda rangelt inimese tegude põhjal. Peab aga ütlema, et positiivse bilansi saavutamine ja õigeks mõist ei olnud juutliku mõtteviisi kohaselt midagi ilmvõimatut või saavutamatut. Rabid vaidlesid küll selle üle mil määral suudab inimene Toorat täita. Aga tee ise oli põhimõtteliselt käidav, selles polnud kellelgi põhjust kahelda. Paulus ütleb kirjas Filiplastele et ta on olnud seadusest tuleneva õiguse poolest laitmatu. Ja rabi kõrvadele ei kõlanud niisugune hinnang sugugi alusetu suurustlemisena. Juudid ei pidanud inimest loomult halvaks rikutuks või patuseks. Inimesel oli täielik kõlbeline vabadus nii hästi halvaks kui ka heaks. Sest pärispatuõpetus ei ole tegelikult spetsiifiliselt juutlikki tee, vaid kristlik. Kusagil vanas testamendis ei tuletada meelde esimese Moosese raamatu kolmandas peatükis leiduvat pattulangemise lugu ega anta sellele loole mingit bioloogilist tõlgendust. Oli selge, et täielikult õigeid inimesi on olnud nii pühakirja suurkujude hulgas Eelija näiteks kui kaasajalgi. Iseloomulik on, kuidas üks neljandal sajandil elanud rabi ütleb surmainglile toora rull ja vaata järgi kas sinna on midagi kirjutatud, mida ma poleks pidanud. Seoses käsumeelsuse ja õigeksmõistmisega tuleb kõnelda ka patust. Vanas testamendis juutluses ei ole patt kogu inimese olemust puudutav eksistentsiaalne mõiste. Isegi mitte olemuslikult ja spetsiifiliselt usuline mõiste. Pigem kõneldakse patust eelkõige juriidilises mõttes. Patt on see, mis on seaduse vastu. Patt on seadusesätetest üleastumine. Ta on ka nende käskude rikkumine, mis korrigeerisid tsiviilsuhteid või sööma kombeid. Samas ei rõhutada kusagil inimese tegude eetilist motivatsiooni või selle puudumist. Ei rõhutata inimese südamemeelsust, vaid seda, et käsk saaks täidetud. Nõnda oli oluline käsusõnasõnaline mõte. Ja just niisugune oli pinnas, millel seistes Paulus oma õigeksmõistva õpetuse sõnastas. Seda põhjendas. Ja innukalt kaitses. Paulusele, kui rabile oli käsu vagaduse maailm ja teoreetilised põhjendused tuttavam kui ühelegi teisele Jeesuse õpilastest ehk jüngritest. See oli tee, mida Paulus ise oli kõndinud innukalt, siiralt ja lootusrikkalt olles laitmatu seadusest tuleneva õiguse poolest. Ja ometigi sellest ei piisanud mehele nagu Paulus temadeoloogias konseedee tupikuks kuulutatud. Paulus ei teinud seda aga intellektuaalsest huvist või argumenteerimise teel saadud selgusest lähtudes vaid seetõttu, et Kristus temast Damaskuse teel kinni haaras. Ta võis ise kogeda jumala armu, mis ta vastu võttis, ta õigeks mõistis ja õigeks tegi. Nii et ta võis vanale selja pöörata ja uuele teele asuda. See kogemus purustas Pauluse mõttemaailmastruktuurid nii täielikult et kompromiss vana ja uue vahel ei olnud enam mõeldav. Tagasi vaadates võib Paulus öelda. Kuid mis mulle oli kasuks, seda ma olen arvanud kahjuks Kristuse pärast. Jah, enamgi. Ma pean kõike kahjuks issanda Kristuse Jeesuse kõikeületava tunnetuse kõrval. Tema pärast olen ma minetanud kõik selle ja pean seda pühkmeiks, et saada kasuks Kristust, jäid mind, leitaks tema seest ega oleks mul oma õigust, mis tuleb seadusest vaid see õigus, mis tuleb Kristusesse uskumisest. See, mille jumal annab usu peale. Luuka evangeeliumi seitsmeteistkümnendas peatükis räägib Jeesus tähendamissõna mehest kelle sulane on väljas kündmas või karja hoidmas. Ja kes tuleb õhtul koju. Jeesus küsib, kas peremees ütleb tollele sulasele, tule kohe siia ja istu lauda. Eks ta pigem ütle talle. Valmista mulle õhtusöök ja teeni mind, kuni ma saan söönud ja joonud ning pärast sööja Josina. Ja kas ta tänab seda sulast, et see tegi, mida tal kästi. Nõnda ka teie, kui te olete teinud kõik, mida teil on kästud, siis öelge. Me oleme tühised sulased. Me oleme ju teinud, mis meie kohus oli teha. See tähendamissõna illustreerib tabavalt, kui suur enese pett on see, kui inimene püüab end oma tegude varal jumala palge ees õigeks teha. Ta võib ju püüda ja punnistada, palju ja tulemusedki võivad inimlikes kategooriates olla küllaltki silmapaistvad aga ka siis, kui ta on teinud kõik ja rohkemgi veel on ta vaid täitnud oma kohust. Kui me üritame lõpuni mõelda, siis ei ole inimesel mistahes olukorras mitte millegagi jumala ees hoobelda. Sest ta ei saa kunagi teha rohkemat kui see, mis on ta kohus. Tal ei ole võimalik jumala käest midagi nõuda. Just sellelt pinnalt hakkavad liikuma ka Pauluse mõttekäigud patu kohta. On iseloomulik, et Paulus ei räägi kunagi pattudest mitmuses välja arvatud siis, kui ta tsiteerib vana testamenti. Pauluse jaoks on pat alati ainsuslik mõiste. Ja patei ole niivõrd inimese üksikud teod. See ta on astunud üle käskudest keeldudest. Vaid patt on midagi hoopis suuremat ja kaugeleulatuva mat. Kogu inimese olemust puudutav bioloogiline või eksistentsiaalne mõiste on raske lahti seletada. Aga mis tingib selle, et inimese ja jumala vahel on lõhe või kuristik? Me võiksime ka öelda. Patt on see, mille tõttu inimese elu orientatsioon on vale. See, mille tõttu ta on jumalale selja pööranud või temast kaugele minemas. Ja viimaks siit veelgi edasi mõeldes. Pott on seegi, et inimene püüab ise omaenese rajatud teed mööda seaduse teed mööda jumalana jõuda tiirutades sellel aina ringiratast ja sulgedes oma silmad sellele valgusele, mida tema tahab meie südamesse särada lasta. Rooma kirja kuuendas peatükis ütleb Paulus, sest patu palk on surm. Aga jumala armuand on igavene elu Kristuses Jeesuses. Meie issandas Paulus tarvitab siin kõnekujundit isiksustatud patust kes maksab oma sulastele võideenritele palgaks surma. See viitab patu seotusele surma ja kadusega. Küsimus ei ole üksnes selles, et üks osa inimese tegusid on head ja teine osa halvad vaid selles, et kõik, mida ta teeb viimselt kogu tema olemine on piiratud, poolik ja fragmentaarne ning see vajutab oma pitseri kõikidele tema tegudele sõnadele ja mõtetele. Ainus võimalus pääseda on sellest ringist kuidagi välja murda. Ja nõnda ei tähenda jumala arm Pauluse mõttes tema õigeksmõistmine Pauluse mõttes mitte seda, et ta annab inimesele natukene armu juurde nõnda, et too suudaks endisest rohkem häid tegusid sooritada vaid seda et patu mõjujõud kaotatakse ja igavene elu Kristuses Jeesuses. Antakse armu ainina. Pauluse kiri roomlastele kuues peatükk. Mis me siis ütleme? Kas püsida patus, et arm suureneks? Ei, mitte sugugi. Meie, kes oleme patule surunud. Kuidas saaksime selles veel elada? Kas te siis ei tea, et kes me iganes oleme Kristusesse Jeesusesse ristitud? Oleme ristitud tema surmasse. Me oleme siis koos temaga maha maetud ristimise kaudu surmasse. Et otsekui Kristus on ära tatud üles surnuist isa kirkuse läbi. Nõnda võime ka meie käia uues elus. Sest kui me oleme kasvanud Kokku tema surma sarnasusega. Siis võime seda olla ka ülestõusmise sarnasusega. Teades. Et meie vana loomus on koos temaga löödud risti Et see patune ihu kaotas Ta läks nii, et me kunagi enam ei orjaks patu. Sest kes on surnud, see on patust vabaks mõistetud. Kui me oleme aga surnud koos Kristusega, siis usume, et me ka elame koos temaga. Teades. Et Kristus, olles üles äratatud surnuist, enam kunagi ei sure, surm ei valitse teda enam. Sest mis ta suri, seda ta suri patule üks kord ja alatiseks. Aga mis ta elab, seda ta elab jumalale. Nõnda arvestage teie endid olevat surnud patule. Aga elavate jumalale. Kui siis valitsegu patt kuningana teie surelikku sihus. Nii et tema imudele oleksite. Kuulekad ärge loovutage oma ihuliikmeid, ülekohtu relviks, patule maid, loovutage end jumalale nagu need, kes on saanud surnuist elavaks ja oma ihuliikmed õiguse relviks. Sest pat tee valitseja enam teie üle. Kuna te ei ole seaduse, vaid armu all. Usk on õigeksmõistmise lahutamatu komponent. Usk ei ole aga siin inimese poolne teene või tegu, nagu seda mõnikord ette on kujutatud. Et kui inimene usub Jeesusesse, siis jumal on talle armuline ja pigistab kord viimsel kohtupäeval mõnegi üleastumise suhtes silma kinni. Õigeksmõistmine on täielikult ainult üksi sajaprotsendiliselt jumala tegu. Kes käristab katki võlakirja, heidab kõrvale kogu senise arvepidamise või raamatupidamise süsteemi ja pakub inimesele täiesti uut kvaliteeti või uut olemist. Usk on selle jumalateo vastuvõtmine või enese elus kehtivaks tunnistamine. See arm, mida jumal inimeste õigeks mõistes talle pakub ei ole kuidagipidi odav arm. Ei ole nii, et nüüd on inimese kohta positiivne otsus langetatud ja ta võib jätkata senist elu korjates pattu nagu ennegi. See on kõverpeegel või moonutatud arusaam õigeksmõistva õpetusest. Küll aga nõuab säärane usk julgust. Sest lasta jumalal end õigeks mõista. Tähendab ju kogu oma senise tee oma pingutuste, ponnistuste ja püüdluste kehtetuks tunnistamist. Uuele teele asumine tähendab senise tee tupikuks tunnistamist. Ja ilmselt on inimese loomuses midagi, mis kõigest väest selle vastu tõrgub. Me teame ju kõik oma igapäevasest kogemusest. Et nendel inimestel, kes on harjunud kõigega ise korda saama kõiges vaid iseendale lootma on tihti raske kaasinimestelt Ki abi vastu võtta. Aga see on ainus võimalus, mis meile on antud. Sest kui me tahame tõeliselt uut kvaliteeti, tahame, et midagi tõepoolest ja olemuslikult muutuda võiks siis ei ole teist teed kui see, mille jumal meie looja ja lunastaja on meile pakkunud. Ja need, kes on kogenud sedasama mida apostel Paulus võivad koos Uku Masinguga tunnistada. Ilmtingimata peab olema midagi väljast, mis kõik teeks uueks. Minul aga on hea kuulaja taas kord põhjust tänada sind selle tunni eest, mille oled minuga veetnud, et Pauluse radadel matkata. Me kuulsime täna Riho Ritbeki kirjutatud muusikat vana testamendi psalmide tekstidele Tallinna püha vaimu koguduse kammerkoori esituses. Saate seadis kokku kõlli tüli. Mina olen Tallinna praostkonna vikaarõpetaja Marko Tiitus. Kuulmiseni. Head raadiokuulajad. Kuna alates aprillikuust muutub Eesti Raadio saatekava siis puudutab see ka meediakeskuse Eesti luterlik tund saateid. Juhime teie tähelepanu sellele, et alates aprillikuust algab meie saade vikerraadios neljapäeviti kell 21, null viis klassikaraadios pühapäeviti kell 17. Keskööprogrammi sarisaade ristteel läheb aga eetrisse tavapärasel ajal iga kuu viimasel reedel kell 23 null viis. Endiselt tahame teid julgustada osa võtma piiblikoolist posti teel. See on väga paindlik ja igat isikut individuaalselt arvestab õppevorm teie teatate telefoni või kirja teel meile oma soovist ja annate aadressi. Meie saadame teile posti teel vajaliku materjali ja nii need kirjad vastastikku liikuma hakkavad. Meedia diskuse, Eesti luterlik tund toimetuse telefoninumber Tallinnas on kuus 314 311. Kordan telefoninumbrit kuus 314 311. Ja meie aadress Eesti luterlik tund, kiriku plats kolm, 10 130 Tallinn. Sellel telefoninumbril ja sellel aadressil. Ootame teie kirju küsimusi ja mõtteid kõikide meie väljundite kohta. Need on siis saated vikerraadios, klassikaraadios, sari 12-st tund, eesti televisioonis iga kuu kolmandal laupäeval, lehekülg ajalehes Postimees ja kodulehekülg internetis. Soovime tuua teie ellu püsiväärtuste mõistmist, tasakaalu ja rõõmu. Kohtumiseni. Eesti luterlik tund.