Tere, mina olen Taavo Remmel, täna tahaksin meenutada siis oma lapsepõlve jõulusid ja sellel aastal täitus 50 aastat ja, ja selles mõttes kogu see lapsepõlv jääb ka täiesti teise aega jääb nõukogude aega, kus tegelikult jõuludest üldsegi ju sellisel moel ei räägitud ja mingis mõttes nagu varjatud ehkki minu perekonnast nagu otseselt ei varjatud jõulusid. Et keegi ei tõmmanud kardinad ette ja siis kuusel küünlaid põlema. Et ikkagi nad olid sellised, et me käisime ka kirikus ja see oli meile nagu suhteliselt tavaline käia kirikus. Ja siis ka jõulude ajal aga siiski päris avalikult kõike seda ei saanud nagu eksponeerida. Ja tal oli nagu natukene selline kodune püha ja nii nagu meil, see traditsioon on ka kogu aeg. Ja tegelikult võib ka nii öelda, et jõulud noh, nii nagu kogu meie mälestused, eks ole, mingis mõttes nagu justkui ka sulavad teatud mõttes, kui tekib üks selline jõulupakett nagu praktiliselt, eks ole, mida meenutame, võimatu on ka ilmselt noh, nii nagu inimesel on see episoodiline mälu võimatu on ka meenutada tegelikult, et noh, mis konkreetselt sellel aastal sellel aastal juhtus. Aga mingisuguseid eredamad seigad kahtlemata, mis teatud erakordsete asjaolude kokku kohtumisel võib ka siis kuidagi meenuda erilisel viisil. Ja selles mõttes võib-olla täna tahaks meenutada eelkõige jõulusid, kus siis mina oma vennaga, noh, me olime võib-olla sellised eelkooliealised poisid ja siis isa tollel ajal meil käis nii koolis kui ka tööl ja ja kiire oli ka selles mõttes, et ma ei tea, missugusel põhjusel, aga mingil põhjusel juhtus nii, et igatahes meil jõululaupäeval ei olnud veel kuusk. Ja siis isa tuli töölt ja sisse läksime kirikusse ja siis me olime nagu tohutult mures, et kuidas see ikkagi on üldse võimalik, et tegelikult jõulud on käes ja meil kuusk ei olegi, et ja, ja see traditsioon toona oli nagu niivõrd tugev, et jõuludel peabki olema kuusk ja mõtleb endale kuuske. Et jõulud pole üldse nagu see, eks ole, et, et kuidas siis saame niimoodi. Ja siis, kui see kirik lõppes suhteliselt hiline aeg, siis ikkagi ka ikkagi isagi jälitasime, et noh, et ikkagi lähme nüüd ikkagi vaatame veel kuskilt, et võib-olla näiteks kasvõi näiteks mustamäel seal kuskil kauplusest võib-olla ikka keegi veel müüb. Et ta ei olnud ka ju isegi tavaline, et noh, et neid kuuski oleks nagu igal pool ka mööduda tõepoolest, me siis ka sõitsimegi sinna Mustamäe kuskile sinna marketi juurde või kuidas tol ajal nimetati kaubanduskeskus tõesti imet oligi seal üks kuuse müüa, meie saime selle kuuse sealt siis ostate ta, tulime selle kuusega koju ja siis ühtlasi sellel samal jõuluõhtul siis ka koheline testisime ja tõesti, see oli nagu väga-väga suur asi, et, et noh, nagu võiks öelda, et isegi sellist teistpoolt anti praktiliselt ei eksisteerinudki. Et seda kuuske ei ole ehk linnapoisid ka, nagu me olime. Tollel ajal jah, oli see võib-olla mitte nii lihtne nagu tänapäeval, et ootad seal mobiiltelefonist, võtad läbi ja vaatad, et lohed lahendavad selle kuuse kasvõi ise sealt metsastada kuskil mujal, et tõesti enam ei ole mingisugust pakkumist ja võib-olla ka teine moment, mis oli, et noh, jõulud on selles mõttes selline eriline püha, et me nagu ju noh, võib-olla ka selliseid noh, ütleme võib-olla ka mitte päris noh, omi inimesi võib-olla mitte ainult ei kõneta, vaid on ka tihtipeale võib-olla ka päris võõraid inimesi, kellegi, kelle me ka võib-olla teeme kingitusi ja püüab nagu seda jõulumeeleolu tuua ka mujale. Ja selles mõttes ka meie kodus oli kahtlemata, nii mõnelgi jõuludel oli ka inimesi võib-olla keda meie väikeste poiste on üldse nagu ei tundnud, aga kes mingisugusel põhjusel kuidagi niimoodi jõuluõhtule sattusid seal, kes oli kuskil nende koolist ja kes oli hoopis võib-olla kuskilt maalt üks onu, kes oli kuidagi tunud, mingil põhjusel oli kellelegi tuttav ja siis oli, tema on niimoodi kutsutud ja ja see alati kuidagi ikkagi elavdas kõike seda pilti ja ja siis meiega alati muretsesime, kas tema ikka igasse onu või see onu katkestama ikka saab nii palju kinke kui meie, et talle ka ikkagi oleks kingitusi ja siis mõelda nende peale ka. Ja see on muidugi kahtlemata kaunis kõik, et tänapäeval võib olla, eks ole, kõiges selles ülikülluses, mis meil ka ümberringi on, et võib-olla see päris selline mingisugune sisu sealt või, või sa tõesti selline eriline atmosfäär, eks ole, tihtipeale võib ka nagu kaduma minna ja ja kui me peame seda nagu kunstlikult looma, aga kui praegu noh, mõtlesin tagasi tõesti nendele väikestele poistele see, ainuüksi see üks kuuse avamine oli niivõrd suur asi, eks ole, et ja, ega praegu ei ole ka tegelikult oma isaga kunagi sel teemal rääkinud, et ega kunagi ei oskagi öelda, et võib-olla seal oli ka veel mingisugune muugi moment, eks ta nagu sooviski, et see, et see nagu ei läheks väga nüüd ainult sellisesse mingisuguse kingi loomise ja eks ole mingisuguseid asjade saamise peale välja Paidet. Et seal oleks veel nagu mingisugused muud väärtused, eks ole, mida me tegelikult ka ju väga tähtsaks peame. Et jutt on tegelikult mingisugusest ühest, eks ole, noh, puust või taimest, ükskõik kuidas me seda nimetame, aga aga noh, et need on tegelikult ju tähtsad, eks ole, samamoodi meie ümber veel nagu siinkohal võin meenutada, et, et alati ka noh, tegelikult üldse suhtumine, eks ole, võib-olla kogu loomalik taime niigi kaheks seadke need väärtused, mis me kodus saame, kaasaja võtan, kui sõitsime linnast, kus me elasime ka nõmmele vaest rongiga ja liikusime lilleküla jaama poole, siis seal ühel väikesel haavanulisust kolm suurt kuuske. Selliseid hästi suured kuused ja siis iga kord, kui ma keset läksime mööda ja siis ikkagi justkui me tahtsime endale Kuustada teha väike pai, et selline side oli nende kuudega, nii et tolle mäletada siukseid asju.