Eesti maja ongi peamine meie koondumised kov. Raske on öelda, sest väga suur teadmatus valitses, eks igaüks ise kavandas oma edasist saatust, mina olin Siberis sündinud, sünnimaa on seal, aga Isamaa leiab, et ta mulle eesti muki eesti lugu. Tere kuulama kolmandat saadet Abhaasia eestlastest kaaseestlaste käekäigust, mis on ikka mõjutatud olnud sellest, kuidas abhaasidel endil läks selles saates. Nüüd on jutt 1992. aasta sõjast ja sellest, mida see sõda eestlastele kaasa tõi. Kui me räägime Eesti küladest Abhaasias, siis me peame ikkagi alati arvestama, mis Abhaasias oli enne toimunud. Kuigi eestlased läksid tõesti kohati juba tühjadele kohtadele, kus oli võsa, siis ikkagi ära unustada Abhaasia ajalugu, ütles Tallinna Ülikooli etnoloog Aivar Jürgenson. Kaks saadeta gaasi ja nüüd kõigepealt lühidalt sellest, millest on juttu olnud 200 Varasemast saates. Ja saate lõpus kuulame täna sõja jalust tolle viimase sõja jalust ära tulnud eestlaste esimesi muljeid Eestist ja mälestusi sõja esimestest päevadest. Pärast Kaukaasia ühendamist Tsaari-Venemaaga 19. sajandil asusid. Peaaegu tühjaks jäänud maadele elama teised rahvad. Kaukaasia meelitas ka eestlasi. Eestlased jõudsid kõigepealt Põhja-Kaukaasiasse gabardiinina Tõgee aladele näiteks linnadesse. Novorossiskist sattus eestlastest töölisi ja meremehi ja Stavropoli, kuhu oli sajandi keskpaigaks saabunud juba hulganisti eestlastest teenijaid ja käsitöölisi. Põhja-Kaukaasias tekkis palju eesti külasid. Üks esimesi, kuhu eestlasi sattus, oli saksa küla, Ghana, siis kasinka, küla esimene iseseisev Eesti küla. Sealt mindi. Edasi asutati 1869. aastal allmäe küla suur ja elujõuline küla, kus esimese maailmasõja paiku arvati kokku umbes 1000 eestlast ja seda loetaksegi kõige suuremaks eesti külaks Kaukaasias. 1930.-te aastate repressioonidega kadus sellest külast aga elujõud. Praegu elab seal umbes 60 eestlast. Burna külas on alati olnud vähe eestlasi, ka praegu umbes 15 eestlast. Aga alati on selles külas räägitud ja räägitakse. Veel nimetas Aivar Jürgenson karasaitserkessijas Esto Maruka küla. Eestlased liikusid ikka edasi, asutasid ikka ja jälle uusi külasid. Livonia küla on kultuuriloos tähtis. Seal oli rohkem kultuurielu ja rajasid selle küla Dumas eestlased. Need olid jõukamad eestlased, kes ostsid endale maad. 1900 seitsmeteistkümnendal aastal peeti Livoonias Kaukaasia ja Krimmi eestlaste kongressi aga repressioonid olid selles külas halastamatud. Elanikud tehti kulakuteks. Allmäe küla inimesed asutasid ka esto haaginski kalmõki piirides. Sellest külast läksid mitu peret üle Kaukasuse ahelike ja asutasid Lõuna-Kaukaasias praegusel Venemaal toora kreeklaste kõrvale Eesti aiakese. Ja kui Abhaasiast üle vaadata, siis praegusele türgi alale rajasid eestlased karsi küla. Suur hulk eestlasi leidis endale kodu Abhaasia külades. 1882. aastal rajati Linda küla samal aastal pisut eemale Kodori jõe orgu. Estonia küla, mis oli läbi aegade üks jõukamaid ja edukamaid Eesti küla, lasid Linda küla juurde. Tekkis kohe ka teine Linda ja kaheksakümnendatel rajatise ruumist põhja poole ka Salme ja Sulevi. 1914. aastal peeti Su Foomis maha eestlaste laulupidu. Kaukaasia eestlastele on iseloomulik, rääkis Aivar Jürgenson, et eestlasi tuli kokku erinevatest Eesti piirkondadest. Eestlased segunesid ja nende keel ühtlustus. Ja nüüd vahepeale üks keele näide, kuulame Valdo Pandi salvestatud intervjuud 1960. aastal Salme külas. Ja nüüd meie kõige noorem ja kõige kaunim sõber Kaukaasias. Ta ise ütleb, kuidas on tema nimi? Madis, ma nii toredad valged juuksed, sinised silmad. Kui vana sa oled juba jää. Kas sa juba tähti oskad? Aske, mis tähtis oskad, ütle tähed. Ja. Vene keeleveed ka tunned juba? Sul tuleb kaht keelt hakata koolis õppima, eks ole. Mitmes kuupäev täna on, vaatasin kalendrisse, näed, kas see, kui palju on kaks ja seitse üheksa. No mis asi siin nüüd vabal ajal teed kodus, teil on siin ilus ilus mägi mäe otsast ja kaks koera õues, kuidas koera nimi on? Need otsik, kumb see on, kes meid tahtis? Kannast naksata. Võtsid nad, kui ära läheme, ütle talle, et tutsi, keda mängivad poisid, eks ole. Kas sul siin sõpru ka? August Alle, Antonina, August, Milvi, eval lumememme oled kunagi teinud. Ja siis, kui lumi maas oli ja siis ikka tegin, aga sa tead, mis asjad on uisud. Sedamaid jääda. Oma esimese intervjuu elus ilmselt andis viieaastane 5900 kuuekümnendatel aastatel, kui sidemed kodu-Eestiga olid taas tihenenud. Pärast 20 aastast katkestust Eesti iseseisvuse ajal. Eestlasi nagu Abhaasia Ki olid puudutanud esimesele maailmasõjale järgnenud marotööritsemised. Ka eesti küladest käisid üle erinevad väed, 30.-te aastate repressioonid ja grusiinistamine. 30.-te aastate ulatuslikust migratsioonist Gruusiast tekkisid pinged abhaasidel ja grusiinide vahel, mis mõjutas lõpuks ka eestlaste elu. 1992. aasta suvel, kui Abhaasia ülemnõukogu otsustas kasutusele võtta uuesti 25. aasta konstitutsiooni siis tähendas Abhaasia lahkulöömist Gruusiast. Gruusia toodi sisse ja algas sõda, milles afaasid kasutasid mägirahvaste abi ja milles vabatahtlikke tuli tuhandete kaupa ja milles faaside jaoks kodusõjas oskas venemaa osaleda, nii et sellest tunnistust ei ole. Sõja lõppedes abhaasidel võiduga lahkusid grusiinid, tekkis uus riik, uus olukord ka eestlaste jaoks. Enne seda sõda olid eestlased puutunud Abhaasias rohkem kokku grusiinide ja armeenlastega kui Abhaasidega. Sõda puudutas ka eesti külasid, kõige rohkem said räsida Estonia ja Linda küla Suhhumi külje all. Sõda sundis eestlasi rohkem kui sajand hiljem Eestimaale tagasi tulema. Kuidas eestlased evakueeriti, kuidas Eestis vastu võeti, aga kõigepealt sellest, kas eestlased ka pooli valisid ja kui, siis kelle poolel sõdima mindi, räägib teadusdoktor. Aivar Jürgenson. Ma ei tea, mida nad sel ajal arvasid, ma olen kuulnud ju neid lugusid, mis nad praegu räägivad, aga praegu peab arvestama sellega, et Abhaasia on olnud nüüd iseseisev juba viimased noh sõjast möödus 20 aastat ja kindlasti kohalike riigiloome ja sellega kaasnev propaganda ja teiselt poolt ka natuke kanalid, mida nad jälgivad. Et, et see on kindlasti ka nende suhtumist mõjutanud, nii et Abhaasiasse jäänud eestlased üldjuhul ikkagi leiavad, et selles sõjas gruusia oli agressor ja et nemad kaitsesid oma maad. Kui palju neid eestlasi võitles selles sõjas. Kas Gruusia pool oli? Ilmselt oli ka Gruusia poole, sest gruusia tuli sisse ja kuulutas välja kohe ka üldmobilisatsiooni ja võeti sinna mõningaid eestlasi? No ma olen kuulnud nüüd seda, et, et mõned, kes olid nagunii-öelda abiteenistuses, võimalik, et seal oli ikka päris tegevteenistuses, aga võib olla ka kõigest ei räägita. Igatahes Abhaasia poole peal võitles nüüd küll ja nende meestega ma olen ka rääkinud, kes Abhaasia poolel sõdisid, Abhaasia muide ei kuulutanud välja mobilisatsiooni, see oli vabatahtlik, tähendab, see oli siin tõeline vabadussõda nende jaoks. Ja eestlasi sõdis armeenlaste pataljonis, seal oli üks Bagramjani nimeline pataljon. Ja noh, tõesti, eks ju, tegelikult näiteks Salme ja Sulevi seal oli enamus juba olidki armeenlased, et ja võib-olla ka nendega mindi kaasa. Ma olen küsinud, et miks te siis sõdisid või noh, et mis see motiiv oli, et aga see on meie kodumaa. Me peame seda kaitsma. Aga need on need lood, mida räägitakse praegu. Võib-olla 20 aastat tagasi oli ka midagi muud. Praegu on see noh, ütleme selline arvamuste diapasoon suhteliselt väike, et ikkagi räägitakse sellest, et see on nende kodumaa ja ja peab kaitsma. Kestlasi otsustas Eestimaale tulla. Kui see sõda puhkes, siis jäid kõigepealt jah, tõesti selle sõja jalgu nüüd Estonia sellest kõige rohkem ja nende inimestega ma olen ka, kes need sinna on jäänud, et nendega ma olen ka rääkinud, kuidas seal ja alguses kohe toimusid meeletud maratööritsemised. Räägitakse sellest, et et see ei olnudki nagu õige sõda, et seal tulid ühed kambad ja teised kambad ja kogu aeg tulid nad sellest üle ühe päeva jooksul veidi neli-viis korda majades sees käia. Inimesed kartsid oma elu pärast ja paljud läksid küladest ära, kuskile mujale linnadesse. Mõned läksid aadlerisse, tähendab teisele poole piiri. Et selline tõeline põgenemine toimus sealt juba juba sel ajal sõja alguses. Aga kui nüüd sõda algas augustis ja siis oktoobrikuus, noh, siis oli juba Eestis ka nüüd päris palju sellest juttu, et seal on eesti külad ja mis me nende inimestega teeme. Ja siis initsiatiiv tuligi Abhaasia eestlaste endi poolt, kes olid juba siin Eestis elamas ja ja mõned olid ka tulnud juba suvel näiteks Eestisse puhkama ja ei läinud tagasi ja neid oli üks 40 inimest juba enne siin Abhaasiast. Ja siis otsustati tõesti, Eesti valitsus otsustas evakueerida need, need, kes soovivad nendest küladest sealt ära tuua. Delegeeriti migratsiooniametile olles selles operatsioonis ka päästeamet ja siis kaks kuud pärast sõja algust oli siis seitsmeteistkümnendal oktoobril lendas juba Eestist päästeameti direktori asetäitja ja Suhhumi et välja selgitada siis, et kes need inimesed võiksid olla, kes tahaksid Eestisse tulla ja siis toimusid läbirääkimised seal nende gruusia, noh, tollal oli see ala gruusia käes grusiinide käes ja siis nende gruusia kindralitega omandantidega toimisid seal läbirääkimised saatanud evakueerimiseks, lennukid ütleme, lennuk sinna Suhumi külje alla. Ste lennujaam iseenesest on Estonia külast umbes seitse kilomeetrit ja, ja linna jääb selt umbes 30 kilomeetrit, nii et kui rida oli võrdlemisi lihtne. Et kõik need lahingud, mis seal linna ümbruses käisid, neid väga ei seganud tollal ja sealt tõesti siis, kui nüüd toimuski see evakueerimine, siis oktoobri viimasel kaadil kuidas seal mitu lennukitäit, inimest toodi, nüüd sealt tõesti ära sealt Abhaasiast ja just selle lennujaama kaudu, mis nüüd Estonia küla ligidal ja traktoritega ja kohalike eestlastega toodega veeti kraam lennuväljale ja noh, oli veel juttu, et bensiini ei olnud, bensiin toodi ka Eestist kohale, sest seda nagu kõik oli väga keeruline ja võimud otsest takistust ei teinud, aga neil oli ka mure, et nad teadsid, et lennuk tuleb, taandub kõigepealt aadleris. Ja võib-olla tuleb sealt mõni kamp Pepe põhjaga kaaslastest võitlejaid peale, näiteks, eks. Kas te suudate garanteerida, et te seda ei tee, eks siis eestlased üritasid garanteerida seda, eks noh, neid ei tulnud, aga siis siis tõesti jah, et kui nüüd eestlastega evakueerimiseks läks sealt küladest, et siis räägitud sellest väga palju, kuidas otsus tuli teha hästi kiiresti. Kui see nimekiri koostati, siis läks ainult seal paar päeva ja juba tuli lennata. Kellel oli siis kahju oma Ast, mõnel oma koerast, mõnel mesipuudest ja loomulikult see oli ka see aeg, see oli just sügisene aeg, oli viljakoristuse aeg ja kõik viigipuud sel ajal just ja tsitrus. Tarindid mandariinide koristamise aegadest, oktoobri teine pool. Ja tubakas sülemid, mis seal kõik olid kuivanud räästa all kuskil varju all ja kõik see tuli ju maha jätta ja on ka kirjeldustes seda, kuidas mõned võtsid kaasa võtsidki kaasa mandariini läksid lennuki peale ka niimoodi, et oli mandariinid kaasas ja pärast selgus, et ülekaalu tõttu tuleb jätta talveriided maha. Võib-olla on see folkloor, aga ma olen igatahes selliseid lugusid ka kuulnud. Igatahes kindel on see, et kui sa pead paari päeva jooksul mingi otsuse langetama, sul on väga raske valida välja, mida maha jätta, mida kaasa võtta, et seal oli suvi, seal oli 20, mitte suvi, aga 20 kraadi. No ja ja inimesed tulid skandaalide õel lennukisse ja Eestis selgus, et miinustes, et keegi ei osanud ka sellega arvestada või väga paljud. Ja kui need lennukid siis lendasid, tähendab kuidas nad olid tõesti, sellest on Photoosidega filmikaadreid, kuidas, kuidas sokid olid? Sõna otseses mõttes puupüsti täis, kuidas lennuki tualetis, noh, teame kui väiksed need tualetid, neli meest olevat seisnud tualetis, et see lennuk väga täis ja vahemaandumisega oli veel aadleris, sealt korjati nüüd peale ka need, kes olid tahtnud tulla Salmeste Sulemist ka nüüd Eestisse. Sealt oli noh, sealt oli vähe neid, kes need tahtsid, sest selleks ajaks oli, oli see ala juba abhaasidel käies uuesti tuli vasturünnakud ja siis need vägilased ja fraasid olid selle ala juba tagasi saanud. Loomulikult keegi ju ei teadnud, kuidas sõda lõpeb, sest sõda kestis veel jah, praktiliselt aasta ju veel pärast seda. Nii et Need, kes Salmest Sulevist jätsid lahkumata, et neile anti lubadus, et, et niipea, kui nüüd rinne jälle rinne oli sel ajal kuskil kakra taga, nii et tagasivallutamine just oktoobri alguses ja siis ei olnud ju teada, et kas see rinne nüüd, kuhu poole ta liikuma, kas siis et kui nüüd see rinna jälle tagasi tuleb, et siis on eestlastel võib-olla jälle võimalus Eestisse saada või siis lepiti kokku, et nad siis saavad kõigepealt Eesti aiakese sinna teisele poole piiri ja siis, et sealt edasi võib-olla siis Eestisse, kui on vaja vajadust enam ei tekkinud. Sest nüüd nüüd hakkas rinne juba järjest liikumas ruumi poole ja lõpuks siis oligi nii, et 93. aasta septembri lõpus, et siis oligi see noh, vallutati ja siis homme sealt edasi juba viimane sadakond kilomeetrit, et selleks mõne päevaga Kui palju, siis tuli eestlasi siia tagasi? Kas nad on kohanenud lennukitega, toodi alla 200 inimese, aga kokku nüüd migratsiooniamet 97.-ks aastaks olid nende andmed sellised, et, et noh, see oli viis aastat pärast. Puuet on tulnud Eestisse natuke alla 500 490 midagi inimest. Neid toodi tegelikult siis, kui need evakueeriti, sisi osa paigutati kõigepealt goriumitesse, et oli Narva-Jõesuu sanatooriumis, noh, see oli, õnneks oli hooaeg läbi, eks, et see oli sügis ja siis olid sanatooriumid võrdlemisi tühjad. Koodi kõigepealt sinna ja siis oli veel veel mõned kohad, kuhu need siis niimoodi paigutati aja jooksul siis leiti neile elamiskohad siin Eestis ja kes leidis ise ja kes kellele siis leiti. Nii et noh, ma tean ka näiteks Pärnus on üks, üks maja, kus neid oli omal ajal endine sõjaväelast, et vene sõjaväelaste maja ja sinna neid majutati ja sealt on nüüd aja jooksul osa välja kolinud ja siis mõned pered on sinna veel jäänud, näiteks et oli selline mitmejärguline protsess ja nüüd sealt ka tuli hiljem veel inimesi, et kui see sõda läbi sai, siis olid osad perekonnad olid ju lahused. Ta oli neid, kes tulid nüüd sealt järgi Eestis see oli neid ka, kes nüüd läksid jälle tagasi ja kui sõda läbi sai, siis näiteks Abhaasia valitsus pöördus ka Eesti poole just selle nagu palve või ettepanekuga, et võimaldada eestlastel tagasi pöördud. Ja et Aasia valitsus siis garanteerib nendele nende tagasisaamise ja kõik selleks tagasi pöörduvaid oli muidugi väga vähe. Aga noh, mõningad olid. Aga kui palju on siis praegu jäänud veel Abhaasiasse eestlasi, kuidas nende käsi käib? Abhaasiasse on jäänud eestlasi umbes niimoodi, et Linda külad neid, millest siin enne juttu oli, et seal ei ole praegu üldse asustust, et see oli juba niimoodi, et 90.-te lõpu poole olid need külad, nüüd. Ma käisin seal, tähendab siis, kui, kui külades enam inimesi ei olnud, aga majad olid veel niimoodi suhteliselt püsti. Ja nüüd, kui ma seal viimati olin, siis mul ei õnnestunud seal päriselt ära käia, aga seal ummistanud seitse kilomeetrit. Me ühe kohalikuga jõudsime umbes poolele teele ja siis tuli õhtu kätte ja sealt edasi saanud, aga aga jutt oli, et, et üksi sa ei leia seda üles. Sest kõik on võsas. Teed on juba niimoodi võssa kasvanud, et sinna enam ligi ei pääse ja mehed räägivad, kuidas seal käiakse, rebasid küttimas seal külavahel, mis endise küla kohal. Et see on kadunud. Estonia külla on jäänud mõned pered eestlasi. Seal käisin ka mõned aastad tagasi nüüd ja seal seal oli veel inimesi, kes ikkagi eesti keelt räägivad, aga enamuses on seal loomulikult ikkagi tänapäeval Athaasid siis Salmes Sulevi, see on nüüd niimoodi, et Salmes peaks oleme nüüd praeguste selliste viimastena andmete kohaselt umbes 120 eestlast. Ja Sulevis umbes 70. Ma ei julge neid numbreid kinnitada, aga see on nüüd see, mis, mida on välja käidud, sest tegelikult need Abhaasia rahvaloendusandmed on natukene nagu segased ja seal on poliitilisi põhjuseid ka. Aga need eestlased seal, kes praegu seal on, kuidas nende käsi käib? Nii, ja naa tähendab näiteks Salme ja Sulevi see, et seal on üheks üheks probleemiks on nüüd see, et omal ajal, kui nad võitlesid põhiliselt Venemaaga sest see on ju piiri taga kohe et põllumajandustoodang läks suuresti aadlerisse sotsi, et siis seda saab praegu ka teha, aga seal on tohutud maksud peal, nii et noh, et neil on seda raske korraldada, Salmes on üks võrdlemisi elujõuline nagu selline tõstada nimetada aktsiaselts või, või tähendab selline selline? Ma vaatan, et põllumajanduslik brigaad, mille eesotsas on eestlased ja, ja nende noh, see suur mure on see, et nagu kaubandust arendada nüüd selle teise poolega, raskest suhum jääb kaugele ja Suhumi turg on hoopis väiksem kui näiteks otsiturg. Et sellist vilgast kaubandust vanasti oli nõukogude ajal, kus, kus inimesed olid väga jõukad, inimestel oli mitu sõiduautot ja, ja noh, Nõukogude seal käidi ju ka Eestis lilli müümas, näiteks käidi lennukitega tullid Tallinnasse Viru vahele müüdi siin mitu kohvritäit, lilli sõideti tagasi ja niimoodi mitu korda, eks, et et seda kõike ju enam ei ole, näiteks Sulevis on tohutu nartsissiväljad, mis on sellest ajast, neid keegi enam ei hoolda, sest aga ta kasvab hästi ja siis kevadel tohutu lillemeri seal, aga seda nagu ei ole vaja enam. Ja ega Abhaasia riik ei ole tegelikult ju väga õitsvale järjele jõudnud. Majanduslikult neil seal väga hästi ei lähe ja seal on, seal on ka mitmeid põhjuseid, tegelikult, miks Abhaasia ka ei ole saanud endale jalgu alla, sest väga pikka aega oli ta poliitilisest blokist raadis tähendab pärast sõda, kui me siin räägime jälle, et kelle poolt oli Venemaa siis kui kruus end leppisid kokku, et blokeerivad, tähendab niimoodi, et Gruusia, see oli gruusia huvides, tähendab, et suretada majanduslikult need välja. Et pandi piir kinni ja venelastega lepiti ka kokku, et paneme ka teiselt poolt piiri kinni ja miks venelased sellega nõustusid oli, oli see, et laial tegelikult käis tšetšeeni sõda ja gruusia lubas kasutada oma territooriumit tšetšeenide vastu võitlemiseks, nii et seal oli poliitiline kokkulepe ja Abhaasia seal kannatas kõvasti. Nii et väga pikk aega oli Abhaasia blokaadist see kaudu ühendus toimus maailmaga ja põhiliselt olise Dirgi, kes neid natukene toetas, et peab ütlema jah, et ega ega ta nüüd jah, niimoodi majanduslikult väga hästi ei ela, et kui vaadata kas või Suhhumi tänast pilti ja võrrelda näiteks batuumiga omal ajal see ümbrus oli kui vanu pilte vaadata, et kõik need kuurorti, c palju uhkem piirkond kui batuumi ümbrus, noh nüüd nüüd Gruusia suunab kõik oma ressursid batuumisse, sest sinna ei pääse. Nii et eks eestlased selle all on ka ju pidanud kannatama. Aga nad tunnevad ennast eestlastena, räägivad eesti keelt. Jah, ikka tähendab külades küll, et Salme ja Sulevi kindlasti, et seal on veel terve hulk inimesi, on Suhhumi linnas nagu erinevatest küladest, kes on aegade jooksul humi linna jõudnud, et seal seal on võib-olla venestumine ka kiirem ja ja, ja vene keel on üldse tegelikult ikkagi Abhaasias üks nagu domineeriv keel, mis on väga suureks mureks tegelikult Abhaasia rahvuslastele või nendele. Noh, ma olen seal ajaloolaste etnoloogidega palju rääkinud, et just keeleküsimus, et, et nad ei suuda tagada ka seda, tab Haasid enam baasi keelt, räägiksid see seal on piirkondi, kus on Abhaasia keel tänase päevani väga elujõuline, aga siis mõnedes jällegi üldse mitte Nendes piirkondades on armeenia keel üldsegi praegu kakra piirkond, näiteks kus on suurem osa Eesti elanikkonnast, tänapäeval juba armeenlased, nii et et see keeleküsimus on nagu see ka, et ja põhiline rahvustevaheline suhtlemise keel on vene keel, siis ka eestlased ikkagi lähevad ikkagi vene keele peale üle seal nooremat. No ma tean inimesi, kes hea meelega eesti keelt ei räägi, aga aru saavad Aga mälestusi rääkisid eesti keeles. Need nooremad, mitte aga vanemad inimesed küll jah, vanemad keskealised ka, et ja külades nagu ma ütlesin, et Salme Sulev saab ka noorematega eesti keeles ilusti jutud räägitud. Rääkis Tallinna Ülikooli etnoloog Aivar Jürgenson, saate toimetaja Piret Kriivan. ERR-i arhiivis on säilinud soomekeelsete saadete toimetaja leini Mägi vestlus 1992. aastal Eestisse Narva-Jõesuusse saabunud põgenikega, kes räägivad oma senisest kodust ja sellest, miks nad oma Abhaasia kodust ära tulid. Vabandan sellepärast, et panen teid ka eesti keelt rääkima, millest te olete kindlasti võõrdunud. Mis keeles te kodus rääkisite eesti keeles, siis on väga tore. Teie pere oli kõik eestlased. Meil olid kõik eestlased juba Ja tema on palju räägis, minul vana vana Elo ütles, kuidas oli ja kuidas kõik tulid sinna ja küll nad ei tahtnud siia tulla, sellepärast on terve elu, elasid, seal töötasid ja kõik oma kätega tegi pea seda. Ning ilmast, kes siis ja siis nemad sõitsid Hana aeg, palun ühtlasi Tartust ja minu isa ja vanaema ja onu ja. Ja siis nojah, need sõitsid kõik essi külasse. Ja nüüd seal hakkas elama ja siis hakkas isa võttis naist ja ja siin mina juba. Ja isas oli juba ära emaga ammugi ja siis ma jäin, mul vanemad ei olegi tädid ja kõik soridele juba vana aeg. Siis jäin tütrega Netsis peale seda hakkas seal ja pidin siia tulema, jätsin küll oma väikse maja seal natuke kraami ka ei tea, hirm on, Heigo Erm on ja siis ma pidin teretule pärisiniga Eesi laseb povi maja. Ja oli hirm selle siiatuleku ees ka, et mis siin ootab. Mul oli muidugi see, et ikka ei kallid eestlased kutsusid siia vanaisamaad. Ja siis tuli meil siiani ja vaata, mis edaspidi kõike mulle natukene. Kellel sellest olukorrast, kus ta ära tulite? Maisi tuli ülesse ja kõik sellele, et sellega võib toidustavad ennast. Ja no väiksed lapsed, seinad kõik kardavad seda, mis praegu tehakse, tulevad öös ja röövima ja Marati uurijad tulevad. Kelle peale me hakkame sõdima, Kavkaalses ju teada, kuidas on kõik peaaegu vennad, on mees, poolesed vennad ja kõik edasi läheb see. Me oleme siin nii kaua rahulikku elu elanud. Meil on küll olnud probleeme, aga, aga praegu ei kujuta siiski hästi ette seda situatsiooni, mis teid sundis oma kodusid maha jätma. Kas seal oli juba päris sõda? Kes teil maha jäid, kas te saite oma lähemad sugulased kaasavad? Teabemajapidamine, ja alles praegu need viimased viis aastat, nii et saime midagi saada, sellest ehitasime ja ostsime ja see kõik. Ja teie perest tulite, siis tulin siis noorem rahvas. Aga mida teie vanemad ütlesid? Nad rääkisid üle ja siis oleks kõik, kui tull lennuk, siis juba teadsime, lennuk tuli, tuleb ja siis küll, kes tahtis minna ära, siis see läheks. Ja nii on niuksed inimesedki viimase tunda. Ja kuidas teie ise tundsid, oli teil hirm selle tuleviku ees, millest ei tea veel? Armastan tehnikat ja parem tulen siia, võib-olla saan midagi last, need vanemad ka tulevad siia ja. Saab kuhu elada, minna. Nii et teie olete noored inimesed, noored mehed ja loodate tööd saada. Kas te olete nüüd juba pisut kohanenud juba mõtlete, mis teist saab, kuidas te võiksite edasi elada? Vaatame, mis saame, siis? Ma kuulsin, et teie olete juba ennast pakkunud, tööle, olen juba pakkunud siia tööle, vanemad olid Tartus, siis vanem õde jäi sinna ikkagi. Teil on kõigil ikkagi sidemed oma oma kaukaasia koduga ka viimastel aastatel oli teil eestlastega, jub palju rohkem kontakte. Eestlasi käis seal. Mina ka Eestis käinud, tal on kolinud minutitega libis Eesti looduse. Kas suvel me ei olnud siia? Ei teadnud, et nii külmaga. Kuidas te olete praegu riietega varustatud? Eestil mõõdutöö probleemid, kuidas te siin, Narva-Jõesuus olete kohanenud selle nädalaga? Väga hea, siin on väga hästi koostida, mina ütlesin juba nagu kodus ennast tunned, aga et kõik vanemad sinna jäävad. Te kuulsite saadet Abhaasia eestlastest, Põhja-Kaukaasia eestlastest räägime kindlasti veel omaette saates. Aga tehtud saateid saab uuesti kuulata vikerveebist Eesti lugu, punkt vikerraadio, poee või Facebookist Eesti loo seinalt ja saade kordub ka raadioeetris esmaspäeval tund enne südaööd. Kõike head.