Tere, ja loomulikult soovime alustuseks õnne ja kena kevadet kõigile naissoost kuulajatele. Minu poolt siis kuulamiseks loodetavasti tund aega vestlust toreda ja meheliku mehega. Tere hommikust, filmiprodutsent Ivo Felt. Tere hommikust. Vastupäeva just. Kas sulle meeldib muide rohkem koos naistega või koos meestega töötada? Oo ma mõtlesin, et sa justkui viimasel ajal liigud vähemalt kui mandariine või vehklejad silmas pidada, siis ikkagi väga mehelikuks seltskonnas. Ma ei tea, tegelikult on nii, et Alf control naisi täis et mulle meeldib väga naistega koos töötada ja töötan meeste ja naistega, nii, kuidas täpselt parasjagu kujuneb. Miskipärast filmirežissöörid on minu kõrval, nukesin rohkemast mehed jah, on olnud küll nii, aga vaatame edasi, vaatame edasi. Ei naistekambris nurk koostööd teha ja naised on ikkagi suured tegijad. Kusjuures see oleks olnud minu järgmine küsimus, et Eestis ikkagi pärast Leida laiust ühtegi väga võimas naisrežissööri kuidagi ei tule mulle meelde, miks see nii on. No raske öelda ei tea, eks siis. Kas tõesti kedagi ei ole vä? Nii ennast küll ei ole. Leida Laius oligi väga võimas. Aga ehk tuleb kool, Monika Siimets tuleb kohe, praegu on ju õpilbika filmidega, loodan. Liina Trishkina muudan natuke pikka filmi tegema varsti, et ma arvan, et küllap ikka tuleb kaks praegu tõesti kedagi nagu üldse, nagu vaadanud produtsente naisvõimsaid. Ja selleni me jõuame ka, sest ma usun, see produtsendi töö lahtiharutamine on meie tänase saate üks eesmärke. Sa oled iva tegelikult viimasel ajal väga palju rääkinud seoses mandariinidega ja ma mõtlesin, et ma lasen sellel vahul veidi vaibuda ja sinul veidi puhata ja teen selle persoonisaate ettepaneku siis ei, kus sa sellega juba anda, Soomes esitleb oma vehklejad ja ma mõtlesin, et Ta on tõesti absoluutselt viimane aeg see saade ära teha, sest see vaht ei vaibugi mitte kunagi. Ja muudkui ratsutad ja uued projektid juba ootavad. Kas see on olnud kõige kiirem aasta sinu elus? Ma arvan, et eelmine aasta oli hullem isegi võib-olla või ma ei tea, et see on, mul oli üks hetk oli, kui oli kolm mängufilmi korraga, et see oli päris selline keeruline mandariinid olid Jaan Toomiku maastik mitme kuuga ja oli, oli paga vehklemis, nagu välja tuleb. Et see ei ole tõesti päris keeruline hetked kolme mängufilmi korraga, produtsendile ma ei soovita iseenesest, aga minuga on kõik valmis saanud, vehkleja tuleb kohe välja, et siis või tegelikult soomlasega tuli välja, et edasi läheb vähe lihtsamaks. Me räägime sinuga juttu tegelikult kaks päeva peale seda Soome esilinastust. Kirjelda natuke kuulajatele, mis tundega produtsent saalis istuge, vaatab? No Soomes kindlasti natuke teise suunda kui Eestis, et et noh, eks ma olen Soome esilinastus ei näinud ja käinud seal ennegi, see polnud esimene kord päriselt. Aga sellise nagu oma filmiga eestikeelse filmiga minna välja Soome publiku, et on noh, eks ta huvitav on, et kuidas, kuidas some publik eestikeelset filmi vaatama. Aga Klaus härra oleks Soomes nii kuulus mees ja ja oskab ka siin ühesõnaga noh, film on hea, eks ole. Et siis soe publik saab ta väga hästi sellest aru ja ma arvan, et nii mõnedki ütlesid pärast film, et seal on isegi nagu huvitav nüanss, et mingi huvitav asi on seal sees, et ta on nagu ta on nagu peaaegu soomekeelne Filmuvate päris soomekeelne film ei ole, eks ole, on eestikeelne ja et selline väga imelik, nagu tunne oli, et noh, et said nagu enam-vähem millestki aru ja samal ajal pidevalt subtiitreid lugema, et siis Kokondistan mingisuguse väga imeliku komponendi jaoks. Aga see tunne oli päris hea, sest nad tunduvad inimestele film väga meeldis. Et seal oli, noh, väga soe vastuvõtt oli, noh, esilinastuse publik võib alati olla. Ma just tahtsin öelda, et leia esilinastusest, inimesed vaikselt, kolm plaksu plaksutavad ja laiali jooksevad, eks on olnud minu elus ka sõnugarjäärist. Ikka ma ei tea, noh niimoodi konkrastule meelne, aga seal midagi väga erilist ei ole, aga see oli väga hea vastuvõtt, see soomes linastus tegelikult väga hästi, et see oli sellel filmil on väga palju tähelepanu Soomes ja. Ta jõuab nüüd ekraanidele samal ajal tegelikult kinosta, esimene astusime praegu äragada, ekraanidele jõuab järgmise nädala lõpus samamoodi kui Eestiski. Ja no ma loodan, et inimesed vaatavad seal Soomes hea meelega, ma olen kindlalt lihtsalt vadjalane. Kas pärast esilinastust oli piduga? Bukett ja selline päikeseline ja klaas veini ja natukene küpsist. Aga mis see kõige mõnusam või toredam või huvitavam asi oli, mida sulle selle esilinastuse järgsel peol öeldi, siis kui ametlikud kõned olid peetud? Ma ei tea, ma arvan, et võib-olla see keele asi oli tõesti nagu imelik, et ma olen selle peale mõelnud soomlaste jaoks, noh et see kõigepealt see, et on nagu Soome režissöör nagu mis ta nüüd on Soome firma eesti filmil siin ühe filmiga rääkisime natuke ka tagasi, kas eestikeelne Gruusia film? Me räägime, kas on Eesti filmi Soome firma, et võib-olla see mingi selline kombo tuli sealt välja? Et, et noh, kuidagi soomlased võtavad seda ikkagi nagu noh, ma arvan, et nad võtavad nagu võõrfilmi, tegelikult nad ei võta päris nagu võrdlemine võtavad nagu oma filmi oma režissööri film, eks ole, ja keele on ka ikkagi sarnane nende jaoks, eks ole, et see on kuidagi nii selline. No mingi imelik sihuke nagu tunne oli seal, et nad olid jube sümpaatne, et nad olid selles kuidagi muna, natuke tunne, et eestlased on Soomes natuke võib-olla marki täis teinud, eks ole, kõikide nende asjadega, kus me seda teeme ja nii edasi, et see kulla natukene noh, ma ei tea nagu teistpidi või päris selline positiivne. Kergitas meie rahvusliku nina. Ma olen võib-olla nii suureliselt, ei tahaks öelda, aga, aga noh, ta oli, noh, igatahes ma arvan, et ta meile häbi ei tee. Sa oled nüüd järjest töötanud kahe eri rahvusest režissööriga temperamentidelt, nad peaksid olema nagu tuli ja vesi grusiin Zaza Urušadze ja soomlane Klaus ära. Mis vaheprodutsendi Jaakson. Imelikul kombel see päriselt ka nii ei ole, Zaza ei ole päris tüüpiline kruus, grusiin Zaza suhteliselt sellise noh või noh, ütleme, et on väga temperamentne mõistagi ka mingitel hetkedel võib ta olla täiesti põhjamaine. Võib-olla teil skandinaavlane ja Klaus, vastupidi, on kohutavalt kuum. Et noh, see on võib-olla, et Klaus on täielik püssi. Et ma isegi ei oska öelda, et nende vahe oleks selles mõttes nagu väga suurenenud, et Klaus on muidugi selline kohutavalt hea käitujat, on kohutavalt selline väga hea suhtleja. Ta hoiab väga hästi inimesi enda ümber, oskab väga hästi inimesi motiveerida. Temaga on reisib Don produtsendi jaoks, ma arvan, et maailma kõige mugavam režissöör kena, lihtsalt igas igas mõttes. Et saada natukene järsem. Ei olnud, jah, ma ei räägi selles mõttes minu minu jaoks oli see osakaal koostöö. Noh, mingis mõttes on, nad on nad mõlemad tulnud. No kui juba toredad, et need filmid on, ma arvan, päris hästi välja tulnud mõlemad kõigepealt ja nende meestega tööd tööd teha on olnud ka mõlemaga väga hea, et saada ka me oleme tegelikult nagu lausa sõda soodaga, me lihtsalt olemegi täiesti noh, meil on üsna palju, ma arvan, ühiseid asju ja me saame asjadest maailmas päris noh, nii mõneski asjas ühtemoodi aru, et, et selles mõttes on nad mõlemad mulle väga head kogemused ja väga nagu mõnusat olu, korraldasime filmi tegemised aga oma temperamendi, et need kaks meest ei olegi nii erinevad. Kui oluline üldse see on, et sa töötaksid sellise režissööriga, kes on sulle peaaegu nagu sõber ja kas sa oled töötanud ka sellise režissööriga, ma ei taha nime kellega sa nagu hea meelega ikkagi ühes toas ei ole väga pikka aega. Ei, noh, see on nagu kaks asja, eks, see on alati tore teha tööd inimesega, kellega sa hästi läbi saadakse. Aga ta ei pruugi olla andekas, eks ta võib olla maailma kõige parem ja turvalisem režissöör, aga lihtsalt nagu kohutavalt keskpärane. Turvaline režissöör iseenesest juba on halb asi, et see juba nagu ei kõlba mitte kuskile, ma arvan. Aga ei, ei, et see ma ei oska niimoodi öelda, ei ma ei tule mulle tule nagu ühtegi negatiivset kogemust tegelikult meelde pole olnud, inimestega koostööd ta ikkagi nagu hea, et seda kõike on need tulemused olnud erinevad. Ja, ja siis noh, ma ei oska niimoodi öelda. Ega ma mingit negatiivset uuesti meelde ei tule, tegelikult on alati see, et keegi, keegi, kellega mõtlesime kohutavalt tülli lähevad, kellega ma pärast rääkima filmi tegime. Kas su karjäär on tegelikult kulgenud ka vaikselt, aga kogu aeg ülesmäge, et sa olid ju alguses täiesti lihtne helirežissöör ja siis hakkasid äkki ühel päeval produtsendiks ja natuke Nix, nii Nigistasid Nogistasid ja võta näpust, juba tuligi seenelkäik ja sealt edasi nagu täiesti katkematu hooga. Noh, kõigepealt seenelkäik oli ikkagi Pireti portfell, mitte minu film nimede produtseerimise mõtestoriaalsel film küll jah, ja, aga see, ma ei saaks kuidagi öelda, et helirežissööritöö oleks millegi võrra nagu tähtsam. Et ja minu jaoks isiklikult on ta mingil määral isegi võib-olla noh, ma ei saa öelda, võib-olla põnevamaid, ma ei noh, no loodan ühesõnaga täiesti võrdse täiesti võrreldavad. Et nad on mõlemad, võib-olla noh, ma isegi ei oska öelda, kumb tegelikult loomingulisem on, et võib-olla helirežissöör Tony Grammy loonud ma võib-olla ei ole ka, ei oska öelda, mõlemad on üsna heas mõttes, aga natuke kahju, et ma väga nagu helimeest ja kui praegu teha, et ma tegelikult teeksin hea meelega, et mulle see, ma tunnen ennast helistuudios väga hästi, ma teeks väga hea meelega või ma arvan, et ma teen No kui ma nüüd intrigeerin, siis on vist nii, et üks teeb rikkaks, teine ideele. Helimehe tööd võib rikkaks saada küll, mõtlesin teistpidi. Sedapidi see on helimees, teenib ikka rohkem kui ratsastanud, see on päris kindel. See on päris kindel. No ma ei tea, vaatame, kuidas läheb, eks ole, võib-olla õnnestub, noh, kui on tõesti mingisugune eriline õnnestumine, siis võib-olla midagi sisse, aga aga helimehe töö on hea, rahulik, lähed stuudiosse nikerdatud ja mõtleb, kuidas võiks olla ja luud mingit sellist maailma, mida keegi lõpuks ka veel filmis eriti tähele ei pane, et tehtud on, aga töötab ja see on väga huvitav, et see kõik on minu meelest nagu mingis mõttes väga põnev on see kõik, et, et miks see helimehed või huvitavam on see sellepärast, et tõesti keegi seda ei märka. Töötab, see on väga lahe asi ja kõik märkavad ku jäidet. Pigem märkavad köidet. Aga miks sa ütlesid, et kui mõni asi tõeliselt õnnestub, kas ma ei taha rahakotis urgitseda, aga kas mandariinid siis ei olnud kasumlik projekt? No me saame seda näha mandariinid, aga selles mõttes jah, et nagu probleeme ei ole, et oleme temaga pigem plusspoole peal küll, et me oleme lõpetanud ka filmimist ei lõpeta, kus muna peal, aga see on, on plussis omadega ja ei ole nagu halb. Aga mandariinide noh, kõigepealt on see, et Eestis filmi tegemine sind rikas kunagi ei tee, eks ole, et Eestis on kõige publik väga väike ja me saame sind kuidagi tuleme ots-otsaga kokku, tavaliselt vahel ei tule ka, et me teeme siin kõiki muid asju kõrvale, filme teha. Aga mandariinid, aga noh, saab nüüd näha, et mandariinidel muidugi noh, kui sa oled nagu Oscari nominatsiooni saanud, siis on filmi vastu huvi ka mujal maailmas, et et nüüd, et ma tõesti loodame, et levib, aga noh, samal ajal seal, eks ole, ta ikkagi Harthous film, eks ole, tega temast mingid blockwasterid ei saa kunagi, ta on filmida. Mida nüüd saab küll vaadata peagi pea kõikides maailma nurkades, aga tõenäoliselt sellises mitte tõenäoliselt kindlasti res art house läbis, eks ole, et noh, ta nagu sa siin, ma tea, vaatame, siin poola filmides iidame kui paljudes saalides näidatakse näiteks, eks ole. Et see on, et me saame seda näha, et ega noh, mingisugused nagu miljonid voolama ei hakka. Tähtis, kui me korraks nende Oscarite juurde tagasi tuleksime, siis mis filmile võõrkeelsele filmile sina oleksid andnud Oscariga mandariinid välja, lülitame praegu. Kõigepealt mandariini ei saa välja lülitada kuidagi. Aga kui me lülitame välja, siis mina oleks andnud hoopiski Argentiina filmile Bailteils metsikud lood. Son filmides, mis siia ei ole jõudnud vist, kas ta PÖFFil äkki oli, oli okei no siis noh siis on ikkagi eestipulkadega läinud, on, see oli minu jaoks nagu täielik selline värske tuulepuhang. See oli üks väga hea film, et ma oleks selgelt andnud tegelikult sellel Argentiina filmile kiirust knows püsinud. Ja kui film peaks jaguma kinno, Jeesus, minge vaatama. Aga päris Oskari? Päris Oscari kõigepealt on see, et ma ei ole selle peavooluga nii väga võib-olla kursis, aga üldiselt pöördmani ma olin näinud ja personaliga nagu rahule, mulle pöördun teie päris Lindmees, Margit jälgib, kogu aeg. Räägib, polegi inglise keeles kõigi Eesti kuulajate hirmuks ja seal muidugi Lindmees muidugi jah, tina riidu film, et seda mulle tõsiselt meeldis küll, jah. Ma sain sealt nagu ühte teist, ma nägin teda päris hiljaaegu vaatanud Ameerika suurel ekraanil. Kusjuures see ongi selline film, mida ei ole mõtet vaadata kodus teleriekraanilt, kui on võimalus minna kinno, eks. Võib-olla pigem jah, no ma ütleksin, et kõiki filme Aga see on nagu väga-väga kinofilm, kas ei ole nii? No on ikka jah, et jah, noh, samasse lugu, ma ei oska, ma ei oska öelda, kas see nüüd on rohkem rohkem selline film kui mõni teine, et kannatab tegelikult kodus vaadata, aga, aga ta lihtsalt noh, sul on väga hea näitleja seal, noh ta on täiesti hullumeelne lugu, et seda võiks. Noh. Minu meelest on see väga tore, jah. Kui tihti seda üldse ette tuleb, et sa vabal õhtul, noh, millal see veel oli, eksvabal õhtul mõtled, kodus, vaatad kella. Nii mõnus oleks minna kinno, võtad topsikese popkorni, lähed istud kusagile viimasesse ritta ja lihtsalt mõnuled. Või tee seda peaaegu üldse Moonsust juba kahju, et ma ei, ma ei näe väga palju filme viimasel ajal, ma olen väga vähe filme vaadanud. Nüüd tänu sellele Oscarite jändile, ma natuke, mul oli aega, ameeriklased. Ära pane näpu suu ette. Helimees ise veel. Et ma tahaksin vaadata palju rohkem filme, kui ma näen tegelikult, et ma ei, mul ei ole nagu seda hetke eriti. Ma loen liiga vähe. Ma kuulan muusikat liiga vähe, ole natuke, selles mõttes olengi võivad noh, ütleme viimastel aastatel on olnud, paraneb. Paraneb, et ma usun, et läheb rahulikumaks, aga sellist noh, ei, ma ikka vahel kinos käin, aga tahaksin ka juba rohkem. Kas ma kuulsin selles praeguses lauses mingit sellist enesekriitilist nooti, et see ei ole nagu rahul selle eluga, mida sa elad? Viimased paar aastat? Ja ma olen sellega väga rahul, tegelikult ma ikka räägin, et ma olen leidnud, ise valinud ja ma teen hea meelega, et ma selles mõttes põnev, et ma ei saa öelda, et mul ja ega ta muidugi aeg-ajalt pead tegema asju, mis võib-olla ei taha teha, eks ole. Aga üldiselt ma siin praegu ikkagi ei saa nuriseda, tegelikult natukene võiks olla mingit aega rohkem, kuna ma ei tea mingite muude asjade jaoks ka, aga aga praegu ei ole olnud ja see on täitsa nagu täitsa pole viga. Ja ikkagi ma praegu näen, et, et see aasta, mis nüüd on alanud natuke rahulikum kui eelmine, ilmselt kaks ja võib-olla tekib mingit aega muudesse ka. Kas sa oled sellises vanuses tegelikult, et sa peaksid mõtlema oma tempodaja tervise peale ka ju? Eks ma olen vana mees, muidugi. Noh, ma ei saa, ma ei tea, ma üle ei muretsen, aga jah. Võib-olla ma võiksin mõelda rohkem kui ma mõtlen, et ma ei, ei, ma arvan, et seal No aga kui närvi lähed, kas tunned, kuidas hakkab Soonekene siin kuskil meelekohas taguma ja kuidas vererõhk tõuseb ja kuidas väike pistan vasakus küljes või võõrad tunded? Ei, ei, see on, need on võõrad tunded ja ma kõigepealt noh küllap natuke närvi lähen, aga ma väga ei lähe ja, ja ma ei, mul on, ma ei tea, Ivano selle selle selle all nagu väga ei kannata, ma lihtsalt saan hakkama. Kuidas ennast vormis hoiad? Ma üritan jooksmas, tegelikult mulle õudselt meeldib mulle vana natukene kergejõustikku teinud, elus ja, ja mulle kohutavalt meeldib hommikuti jooksmas käia ja natuke nagu noh, nagu üksi olla ja joostagi. Nüüd ma ei ole seda nädala peale teinud, aga üldiselt üritan käia, kui mitte iga päev selle üle päeva kindlasti, et minu jaoks on viis, kuus kilomeetrit hommikuti ja seal täitsa selline. Enne kui ma üldse midagi teen, et seda püüan teha, ajavahedega on raske, sellepärast ei saa eriti jooksmas käia, kui oled kuskil nagu tulen tulnud kümnetunnisest ajavahest, siis natuke läheb toibumiseks, et praegu ma olen just praegusel hetkel, et ma arvan, et homme lähen. Kas klapid on peas või kuulad linnulaulu? Ei klapi kunagi, pea see jäi, mul ei ole mingit, ma olen ikka üksinda ja siis jooksen samal ajal. Kui selle järgmise aasta peale ette vaadata, siis ootab sind üks film Seenelkäigu režissöörilt sellel filmil nimeks luuraja ja luuletaja või vastupidi, kuidas oli? Kuidas produtsent ühe filmi endale saab, et miks sina selle filmi endale said? Nonoh selle filmiga, noh niimoodi tegelikult, et eelmise filmi Toomasega tegelikult tiba, eks ole, Toomas Hussar iga margitel kipp, haiguste omadus, sõrgub Pireti pahasin, Simo tõlgib ka. Ja Piretataks lihtsalt Alpimist meilt ära, et oleks riigitööle ja, ja ma arvan, et vaesel Toomas Hussari jäänud muud üle, kui pöörduda minu poole, teeme nüüd seda filmi koos, et pink on lühike. Et tuli minu juurde nii, tegelikult. Aga muidu. Eks ta umbes, ma ei tea, palju oled, lõpuks ikka on, eks ole, palun, õpil me siin teeme siin praegu tundub, et on palju, et kumbki korraga nii vast ei ole nii palju. Et eks nad tekivad erinevat moodi. See, et sinu poole pöörduda, režissöör on, on üsna tavaline praktika. Aga siis peab tööle hakkama produtsendi nina, eks ta peab lugema stsenaariumi ja kui ta näeb, et sellel asjal ei ole tulevikku, siis tark produtsent ütleb, et ei, aitäh, et mina seda filmi võtta. Ja seda on juhtunud ka ikka noh, kui palju neid lugusid siin ikka ringi kõnnib, aga mõned ikka kõnnivad ja kõik need muidugi filmiks teha ei saa ka. Sambrisselg. Mis sellesse Toomas Hussari järgmises stsenaariumis siiski köitis? No kõigepealt, Toomas ise on väga lahe mees, ma arvan, et Toomas on selline matemaatiku, mõtle ka filmitegijad ta oskab, ma arvan, puudu sellest pris sellise toreda loo valmis. Kas teil arutasime seda jälle? Ta on niisugune nagu nagu natuke mõtlesin, tragikoomiline lugu või et kõigepealt on väga huvitav, et ta ei ole päris nagu ühes žanris kuskil nagu kiigub siin vahepeal, et räägime tõsistest asjadest, aga mitte nagu surmtõsise näoga kogu aeg. Et noh, see iseenesest on juba üks asi, mis on huvitav, et ta ei ole kuidagi selgelt määratletud näiteks romantiline komöödia, eks ole, või noh, et ta ei ole mingi või siis lihtsalt komöödiat, ta kindlasti seda ei ole. Aga ta on tore ja tugev stsenaarium ja Toomas ise näitas eelmise filmiga, mis oli tema esimene film, et ta on filmi tegemiseks õige mees. Geps jah, muidugi koostöös Rein kuutoviga ja piraat ka toetas eelmist filmi kindlasti tehes ja, ja sealt see kõik oli väga edukas film, igas mõttes ta ei. Ta vaatas Eestis palju rahvast ja ta jõudis ka festivalidel hästi, et mis filmiga veel juhtuda võib, muud. Et mina teen Toomasega, noh, suurima heameelega järgmistele kostma, ootame seda põnevusega, me tegelikult töötame sellega, et me filmime seda sel aastal, loodame siis mitte ja loodame, et järgmisel aastal toome välja. Aga näitlejate valik on see režissööri rida või produtsendi rida. Sa oled nii ja naa, tegelikult noh, meil on üldiselt ikkagi selline filmi tegemine. Et režissöör siiski saab toaasjad ikkagi öelda ja, ja, ja seal nüüd, kui me räägime praegu sellest luuraste luuletaja, siis tegelikult siin oli näitleja tava nagu ette väga ammu ette teada Toomasele Toomas tuli koos looga näitlejatega. Et Jan Uuspõld ja, ja, ja Rain Tolk mängivad selles filmis suuremaid rolle, seda oli teada alguses peale toomas tuli nagu selle uksest sisse, et et mul on selline selline lugu ja mul sellised näitlejad. Et see läks nii, noh, kui ma nüüd Klausi filmi praegu seda vehkleja filmi siis noh, seal oli nii, et tuli, eks ole, meil oli võõramaalasest režissöör, kes tegelikult eesti näitlejad ei tea, et siin oli natuke võib-olla teistpidi. Aga, aga üldiselt ikkagi meie filmi tegemine üldiselt on selline looja põhine, eks ole. Et ega me ei ole selline tugev produtsendi, kino? Ei ole tegelikult, eks ole, Hollywood ikkagi oleme loojapõhised ja meie oma loojaid, austame, kummardame. Aga mina sikud loominguliselt ja ei, no eks ma ikka sekkun nii palju, kui ma vajalikuks peame kuidagi, eks ma ikka sekkun juba stsenaariumi järgus, pisut oleneb muidugi olukorrast, eks ole, vahel on vaja, vahel ei ole vaja. Ja, ja, ja, ja noh, ma ütleksin kõikides etappides mingil määral, aga see sõltub väga palju režissöörist, kui palju ristil on vaja tugevdus, eks ole. Et kuna reisil ei olnud üldse vaja. Ja lõpuks on ka siis see, et noh, ega seal mingeid nagu kolhoos ka ei ole see filmi tegemine tegelikult, eks ole, üks üks inimene ikkagi lõpuks ütleb ühe inimese maitse järgi film tehtud saab, et kui ma olen otsustanud, et ma teen sellise režissööriga filmi. Järelikult usaldan järelikult. Ma see film selline tuleb nagu tema seda tahab teha, et ma võin teile nõu anda ja soovitada ma üldiselt reeglina kunagi ei suru ennast peale, et see ei kes ma selline olen, eks ole, see kõik on selline nagu ikkagi noh need otsused on nagu kuskil mujal, et need otsused, kui me otsustame, et kui otsustan Hussar ka filmi susserdada filmi ja, ja ma olen tema talle abiks ja toeks ja aitan, mõtlen temaga kaasa nii palju kui vaja. Ja ma tegelikult ei saa mina-vormis rääkida, sest noh, ma räägin, räägin kui ma räägin nüüd allfilmis, kuidas meie oma filme teeme, siis tegelikult meil on noh, ma ei ole seal sugugi üksi, et seal on Rein Kotov, kes on lugude arendamise juures väga palju juures, kes räägib kaasa, Rein on ka nüüd selle Toomas järgmise filmioperaator ka Pille, kellega me koos seda sellesse veel peame, no et ma ei tahaks nagu ennast siin väga üle tähtsustada. Aga stsenaarium, kui tuleb Allfilmi anonüümsele lauale, ma saan siis aru, mille ümber on palju naisi. Kuidas edasi hakkab liikuma, kelle kätesse läheb või, või teete mingi hääletamise, et jah, on hea? Ei ole hea, ma tahaksin natuke seda köögipoolt. No egas midagi, midagi väga keerulist ei ole, tegelikult stsenaariumid tulevad küll valdavalt vist mulle ja ka me loeme neid kindlasti vähemalt Reinuga kahekesi ja Pille lahku pillan lähedal siis millegagi ka kolmekesi 10. kontorid, nii-öelda peame pelarinoska Pille Rünk. Ja ma ikka loen kolmekesi stsenaariumit üldiselt ja siis otsustame, mis me teeme, mis me seal ei ole, väga palju, ei ole, aga ega noh, tuliseid vaidlusi tavaliselt seal ei ole, siis tavaliselt on selgelt kas seda mõtet edasi minema ja esimese lugemise pealt Kui me korraks läheme tagasi ajas ja sinu elus ka siis mismoodi see pöördepunkt või see areng oli, et sa hakkasid vaikselt selle helimehe töö kõrvalt seda produtsendi tööd harjutama? No kõigepealt tuli nii, et noh, Alplima muna kontraks oleme, lõime selle, tegime seal 95. aastal juba ja, ja mul oli alguses väga mugav positsioon, et ma olin, eks ole, sellega nagu ma olin üks omanikest seal samal ajal ma ise aktiivselt provotseerimisega tegelenud, ma tegin filmidele heli ja ma ei teinud mitte talgemine filmidele heli, ma tegin igal pool, eks ole, ja ma olen vabakutseline helirežissööril tegelikult sellepärast et ühel hetkel kuidagi olukord muutus, veidi tekkis üks film, millega mul oli millegipärast nagu mingi selline tunne, et selle filmi peab kindlasti ära tegema, ma isegi tagant praegu mõtlen, et noh, ma ei tea noh, sisuliselt tahtsime teada, mis ilmselt selle Georg baritoni naise jutustus, see oli ammu-ammu olnud kuskil kuskil seismas ja seda kuidagi saanud liikvele ja siis, kui tuli Artis filmist selge signaal seda filmi tegema ja seda võiks koos meiega teha siis oli vaja, et noh, korraks nagu tunnet, et see võib-olla jääks tegemata, kui mina seda ei võta teha. Ja siis me Märten Krossiga tegime produtseeris Petersoni filmi. Et see oli esimene natuke sundseis tegelikult mingis mõttes ma vist aru saanud sõltuks filmi saama. Una noh, minu isa oli mingil hetkel sellega seotud ja, ja noh, ei sellest siis ei saanud filmi, ma arvan, et sellepärast sai ka rohkem, nii et ma arvasin, et sellest filmi tegema. Et sealt see nagu algas täiesti juhuslikult kokkuvõttes, et ega mul ei ole mingisugust sellist erilist produtsendi ambitsioone. Mulle õudselt meeldib, see tõesti on tänase päevani meeldib väga ma võib-olla siin natuke mõtlema, et äkki ühel päeval äkki ühel päeval filmis teised produtsendid annavad mulle natukene ruumi jälle. Helmed. Mis omadused on heal helimehel ja mis omadused peavad olema heal produtsendil, kui sa paned need kaks ametit enda ette lauale heli, meil peavad olema head kõrvad. Jah, ma tahtsin seda just öelda, et ma arvan, et mõlemad ametid peavad oskama hästi kuulata. Ja võib-olla ka kuulda. Et võib-olla nii lihtne sellist ongi sellest rohkem üpriski räägiks, ta oskab kuulata ja kuulda. Mõlemad produtsent ei saa kuulamata ja kuidagi hakkama. Aga kui ma nüüd veel astun sammu tahapoole enne seda aega, kui sinust üldse helimees sai, helirežissöör sai. Mis sa siis tegid? Ega ma eriti midagi teinud, ma käin koolis. Ja, ja kõik oli jälle väga juhuslik, et ma ei ole eriti kuidagi esmalt asjata nagu iseenesest läinud, et ma ei ole teadlikult isegi ei hakanud nagu filme tegema, et minu isa oli küll filmimas ka ja ja ma olen filmide tegemist näinud tõesti maast madalast ja, ja nad ütlevad, et esimene kord, kui ma võtteplatsil olin, oli aasta 60 968 sündinud ja film oli viimne reliikvia. Sest ma olin nagu mingis kärus, et ma olen tõesti filmi näinud, sinu isa oli täheline, minu isa oli sel ajal veel selle kohta filmi direktor praegusel hetkel äkki äkki siis nagu tegevprodutsent või midagi sellist võiks sinna selleks kantida vist. Et selles mõttes ma ei, ma ei, et kuidagi nii see nagunii oli mu lapsepõlve oleme hästi palju võtteplatsidel käinud, lapsest saadik on väga palju tegemist näinud. Ja ma kunagi see oli kuidagi nii loomulik elu osa, et filme tehakse või noh, selline salongi. Et see ei olnud minu arust midagi erilist, see oli lihtsalt selline noh, nagu igapäevaelu, eks ole, film ei võtab, et midagi sellist, mis poleks pidanud nagu eriti ma ei tea, äge olema millegipärast. Ja ma tahtsin ma Tartu Ülikooli ajalugu õppima sisse ja enne seda, kui mind Vene sõjaväkke võeti, ma läksin kolmeks kuuks Tallinnfilmi heliosakonda mingiks tehnikuks või natukene sinna lihtsalt mingi selline väike muusikataust, mul oli ka ajutiselt tõrvaks sinna. Et ma jäin sinna tegelikult täiesti nagu juhuslikult, et ma ei, ma ei planeerinud seda üldse või noh, ma ei maini kehvlaneerija kuidagi nii asjad nagu juhtuvad, juhtuvad nagu juhtunud. Et see oli nii, et ma sattusin sinna, ma tulen pärast tagasi Vene sõjaväest ja ja, ja ma mõtlesin, et ma lähen Tartu ülikooli sisse ei jõudnud sellepärast, et ma läksin, noh, kui ma tulin sügisel gaasisuvel olid eksamid, eks ole, sellel poole aastaga Sydney nagu tõmbas ära, et siis ma nagu ei saanud minna, siis sinul ei tekiks nagu filmihuvi suurem, siis ma enam ei saanud, et nagu minema. Et tegelikult nii, et see kõik on väga juhuslik, et siin ei ole olnud mingit sellist planeerimist, et ma tahaksin siin väga palju filmimehed räägivad, kuidas nad lapsest saadik vaadanud filme ja kuidas saaks ka ja minu jaoks on see asi on palju lihtsam. Aga kesind helimehena kõige rohkem õpetanud on, see ei ole ju nii, et hakkad lihtsalt ise Ameerikat avastama, seal muidugi see ka, aga reeglina mingi Kuuru ikka võtab käekõrvale ja ütleb, et nii väike Ivo käivad nüüd nii. Ja see on tõsi, muidugi ma olen, ma võiks öelda selles mõttes nagu kaks õpetajat. Üks on eestlane, üks on soomlane ja, ja seest Enn Säde, et ma olen seda kõrval teinud ennu assistendina, natukene tööd ma alustasin ja n ei olnud kade mees mind õpetama, et ja n on väga metoodiline ja ja Ennu kõrvalt õppisin väga-väga palju. Ühesõnaga noh, see oli, ma arvan, minu nutma nagu kõige suurem kool ja siis oli üks soome mees, klemme on jussi Vändra kahjuks surnud, kelle assistendina ma tegin ka paar filmi. Et ma ütleksin, need kaks meest on mind tegelikult väga palju õpetanud. Igas mõttes, nii nagu siis, noh, ma ütlen kõigepealt võib-olla loomingulises, mõtlen, et missugused, et kuidas asjad võiksid olla, kuidas kuulata, kuidas kuulata ja kuulda ja näha asju. Kas sul on endal elus ka õpilasi olnud, kas on keegi, kellega ma räägin 20 aasta pärast juttu, kes ütleb ja õpetas mind Ivohvel ei vä. Ei ole päris olnud, jah, ma olen natukene koolis lugenud mingit sellist, mõnda kursust lihtsalt nagu sellist lühemas vormis, et mul ei ole selle jaoks kahjuks on suhteliselt aega ja ma arvan, et ma ei ole väga õpetaja, et ma ei ole väga metoodiline ja mul ei ole seda, võib-olla pole seda ei ole mulle taganenud. Noh, filmi kolm elu siin on, eks mind on mõned korrad kutsutud ka ja, ja ma ei ole lihtsalt oma noh, kuna ma tõesti on oma nii-öelda siis sellise noh, olles tegu istunud tõenäoliselt, eks ole, et ma ei lähe asju jagama, vaid ma olen nagu ise teinud. Et praegusel hetkel ma arvan, et ei ole sellist inimest, kes võiks öelda et, et oleks minu õpilane programmidega nimel ka, et ei ole. Aga kas on mõni amet või mõni eriala, mille poole sa oled kogu elu tegelikult natuke ka alt üles vaadanud võib olla täiesti väljaspool filmimaailma. Nojah, tal on, ma olen mõelnud, et USA-s oleks teha mingi selline kohvik või söögikohtadele kokal sukelduvad kas siia teha, et see on tore, sest et neid inimesi mulle tõesti võtavad ja niimoodi hakivadki või et see on esimene, mis mulle Veera tuleb? Mulle meeldib süüa ja, ja noh, kõik see on nagu selline kuidagi seal nagu lahe pool. Et võib-olla ja võib-olla kööki mõlemast valavad läbi restorani akna taha. Jube hästi teevad. Aga kui sa sõidad kuskile ja ma sain aru, et sa lakkamatult sõidad ja viibit väga palju noh, väljaspool kodu ja väljaspool Eestit, siis mis rahvusköök see on, mille poole sa oma sammud sead? Ja see on päris selge Mansour ida köögisõber, et ma söön palju riisu, tulin sealt Soome esilinastuselt riisikotiga tagasi, et see on, mul on kaks korda seda teinud, et on esilinastus Soomes. Film algab kella val, kummardame või siis panen pudriisi ostma. No mis mõttes Soomest riisi nüüd ma ei saa aru sellest seletama. Seal on üks väga hea aasiapood, kus ma vaest ostagoosna satun. Ma ei, nii hull, ei ole ta sinna spetsiaalselt sõidaks nagu Helsingisse, satun vastustanud riisi ühest poest. Ja mille poolest riisis sellest reisist paremal, mida sa eestist osta? No ta on kuidagi, ta tuleb otse taimaalt, et on selline hea riis, noh ei oska seda niimoodi seal siis ma analüüsin ja mul ei ole temast keemilisi, ütleme siis miini riisuda, smati, riisipruun, riis või mustreid on täiesti tavaline labane jasmiiniriis tegelikult küll lähedal, aga väga labane tema seal seletama sulle midagi erilist, aga Eestis seda niisugust ei leia, päriselt vist ei leia, võib-olla me oleme otsinud ja wet võib-olla muutumata pole, ma olen ka nagu mingi harjumuste ori. Igatahes mul hakkab kuskilt nagu mingi pablama hakkab tööle, kui ma tean, lähen Helsingisse, siis ma lähen sinna kuskile sinna poodi ja. Ma võin rääkida kandmise pood on. Aga mis sellest reisist edasi saab, et ta jõuab sinu koju, kus elab mees, kes ei oska väga hästi süüa. No ma nende mingisugusteks Ida asjadega hakkama tegelikult? Ei ma ei, ma ei ütleks tants üldse nagu ei oska süüa teha. Tagasihoidlik, sa püüdsid jätta sellist muljet, et sa pead alles minema kuskile mingisse kokakooli õppima, selleks, et söögikohta teha. Nüüd kõik arvasid, et ei oskagi teha. No tegelikult, kui ma nüüd tahaksin laias laastus, ütleme kas ma oskan või ei oska, siis pigem on õiget, ma ei oska, et ma noh, ütleme siis maailm on väga huvitavaid toite täis ja, ja mahtu kindlasti Moskva kindlasti kla teha, noh, ma ei tea, tuhandliku, eks ole, kui sedagi on olnud mingid asja teha, et ma olen, me oleme kunagine, sattusime see oli 20 kas äkki 2000 võis olla saasta või see 89 kuskil siis me tegime tegime Tais ühe köögiseriaali või tegime kokandusseriaali ja ma olin esimest korda tõust taimaal, siis mõnime pikalt, mingit kuude kaupa, umbes või mai täpselt ei mäleta, kui kaua õitsema üle terve riigi ja meil oli üks Sompon stay kokk, kes tegelikult oli meilis, keda me siis nagu jälgisime, tema käissis, vaatas käis turul ja köögis ja köögiseriaalid on, kas midagi erilist ei ole, kukuvad, aga see oli nagu tegemise mõttes hästi. Huvitav. Ja, ja sealt ma arvan, et ma sain, et noh, tegelikult siukest nagu Kalabasteta tšillit oskan segada küll, et nad neid asju oskan sealt teha, sample lõpetanud ja et noh, mingid asjad on ikkagi midagi, mida nad teha tavaliselt oskan teha küll, jah. Aga kui sul reisimisest vaba aega üle jääks ja sa tõesti mõtleksid taevasse vaadates, et nüüd on mul vaba kuu ja ma võiksin sõita kuu vaid siis mis koht see võiks olla ka Taimale tagasi? No eks ta kuhugi sinnapoole sõidaks, et me oleme tegelikult ma olen seda teinud, et kui mul siin mõni aeg tagasi oli natuke rohkem aega, siis ma vahel tegin, noh, ma olen üldiselt küll võin öelda, suhteliselt hullumeelselt töötanud kogu aeg. Aga mul mingi periood siin vahepeal oli mõned aastad, kus ma üritasin olla kas kolm nädalat või kuu aega, tõesti, ma ei tee tööd. Ja siis ma sinnapoole sõitsin küll jah, et siis ma Indias ma olen paar Su käinud niimoodi lihtsalt seiklemas ja ja, ja Vietnamis ja Kambodžas ja Tais, kaantail Taimud üha igavamaks läheb nagu selliseks turisti Moskata ära, et kuigi seal on võimalik leida kohti kindlasti, mis ei ole nii nagu hullud, et kuust päris buketi saarel ei lähe, siis kuidas ta leiab mingeid kohti, kus kus on meil täitsa mõnus olla. Et meie, meie kui me käisime esimest korda, siis siis oli veel hoopis teistmoodi, 2000 oli veel täitsa teistmoodi selle 15 aastaga palju muutunud. Aga meeldib sulle üksinda käia, kott seljas või on sul mõned sellised kamraadid, kellega sa reeglina siis lähed, kui ei ole tööreis? Ei, ma pigem jah, siiski on üksinda või kahekesi oleme käinud, aga, aga niimoodi mingit siukest kamba asja ma ei ole korraldanud jah, et ma olen suhtelised inimesteks kogu aeg ajaloost, kui väga palju. Just just, ja kui see päris üksi oled, siis ei pea üldse rääkima. Tõsi on tõsi, on, vist saabki vahel natukene Vaidki olla, kuigi jube har. Aga kui sa selle filmi seltskonnaga reisid, no sul on kaasas reeglina nagu nüüd näiteks seal Ameerikas, sul on kaasas mõni näitleja, sul on filmirežissöör ja te peate kuidagi omavahel kõik selle aja nagu toime tulema, siis, mis rolli sina selles kambas mängid? No kõigepealt oleneb olukorrast, et kuidas me siis nüüd, kui me nüüd räägime sellest nendest rekkareisidest, mida õieti oli ju päris palju, et me käisime seda vahet, ma ei tea, kas mingi neli või viis korda siin siis seal me olime põhjust kahekesi, eks ole, tegelikult olime saada ja mina, režissöör ja mina kahekesi ja vahepeal on üks suhteliselt head sõbrad, et meil ei olnud nagu mingit, et noh, oleme nagu me oleme, eks ole, et seal ei olnud nagu mingit küsimust, kui meid rohkem selliseks tegelikult noh natukene peab vaatama, et inimesed saaksid noh, kõigil oleks nagu enam-vähem hea olla või nii et noh, et natuke on mul see vastutus muidugi on, et kui ma võtan inimesed nagunii-öelda endaga kaasa, siis eks, eks loomulikult ma pean natukene siis kõigiga arvestama. Kas see tore asi, et see noh, tegelikult on ju see ei olnud teisipäeval nii, see on ikka nii. Vanasti vähemalt Eestis teadsid kõik, et filmi seltskonnad võtavad kõvasti napsu, et minnakse kusagile, no a'la tõesti viimsed reliikviad tegema või, või mingit ideaalmaastiku ja siis on ikka võttegrupis sellised vennad, kes, kes nagu kainet päeva ei näe. Et ega kaine peaga film ei tea kas see on vist väga palju muutunud on, see on täiesti muutunud, jah, seda ei olnud või noh, eks miks vahest mingi pidu ikka on, et me üritame teha, meil on mingi selline metoodikat alati üritame, kui, kui me alustame uue filmiga. Kui me lähme lahti, mis meil tuleb, noh, inimesed saavad kokku, eks ole. Kui võttegrupp võib-olla mingi selline, ma ei tea, 30 kuni 50 kuni 60 inimest. Ja, ja nad on kõik, nad ei pruugi omavahelisi tuttavad olla ja, ja, või isegi tuttavad siis noh, mitte nagunii väga tuttavad, võib-olla, et me tegelikult on see küll, et ma olen üritanud teha alati kas esimese või teise nädala lõpus vähemalt ühe peo, et inimesed saavad nagu korraks koos olla, tuttavaks saada lihtsalt vabas vormis. Et see nüüd on küll üks asi, mis mis kui sa iga kord ei toimu, sest vahel on võttegraafik selline, et selle jaoks aega. Aga seda nagu metoodiliselt peaks tegema sanovska, muidu väga lahe seda kindlasti. Ja kui võtted lõpevad, siis kindlasti kuidagi pidu, eks ole, aga mingisugust nagu vahepeal lihtsalt lausjoomist ei ole olemas. Et see kõik on, no ei, see ei tule kõne allagi, sõelunud isegi mitega, näiteks Gruusias me nägime pikalt filme, seal oleks nagu grusiinid, noh, ma ei tea, mõttetanduvad juba teistmoodi või? Ei, ei, et see on ikkagi, mitte ainult Eestis läbi, vaid ma arvan, et see ongi läbi. No ükskord ikka pika laua taga istusite ja pidid ikka toostaja ütlema, kindlasti seal ilma selleta sealt Gruusiast ära isa. Ja mitte üks kord ja ja aga kruusa vahetan ka palju käidud, et üks asi on võtta periood võttel olla teine asi on seal enne pärast käia ja seal on igasuguseid olukord. Ühe autojuhi sünnipäev oli tõesti väga tore pidu. Kirjelda mu, ma olin ainukene eestlane, selles mõttes on väga tore, et sa lihtsalt ühel hetkel kõigepealt sinna mindi gruusia kohaselt gruusia kombe kohaselt paar tundi hiljem, et lasta ennast oodata ja siis tulid näitlejad ja rezhissöör ja kõik, kes on väga lugupeetud inimesed kuskil mingis väikses külas mägedes kuurias siis kui lõpuks kohale jõudis, siis noh, see oli muidugi teatava furoori ka mindi siis, eks ole, ja siis seal nagu istuti, laud oli kaetud kahekordselt, taldrikud olid pandud üksteise peale nimetatud kõik ei mahtunud muidu ära, et natuke servad olid üle igalt poolt, siis sai siis kui kuskilt keegi taldrikuid laua pealt ära siis Auplex kinni panna, enam selline see ja siis oli seal Low ümber laua marolex, paarkümmend meest või naised teenindavad, käivad köögist, toovad alavad viina, vaja on veini, Picatoostid, see oli väga meeleolukalt meeleolukas pidu, õlle. See oli muuseas keset võtteperioodi siiski. Aga seal oli jah, meeldivamat seal palju filmitegijaid on palju medali mampameks mingi viiekesi äkki seal ja ma olin ainuke eestlane et see Janov sellises väikses külas Gruusias päris elu. See oli täitsa tore kogemust on tõesti hästi meelde jäänud. Ja saad selle toosti ütlemisega hakkama ka, kuigi see tundub mulle pigem nüüd selle juba päris mitmekümneminutilise vestluse järel ikkagi pigem selline vaikne mees kui väga selline seltskonnalõvi. Ei noh, ma ei tea, ja selline noh, kuus on kõigepealt nii et sonta madaam, eks ole, seal on inimene, kes toost ütleb, et kui sa nüüd oled vähegi mõistlikus olukorras, siis sa ei lase lastel oleks määrata. Ja mind ei ole ka kunagi ausalt öeldes määratud lepiki toostamina tegelikult ütlevad pidanud. Ma usun, et kui inimene ennast kokku võtab, siis ta on valmis nagu kõigeks, aga mul ei ole seda otseselt laulnud. Kui me nüüd lõpetuseks räägime Eesti filmi käekäigust läheme natuke üksikult üldisele, siis ma vist ei ole väga vaimukas ega originaalne, kui ma ütlen, et Eesti filmil kuidagi viimasel aastal pooleteistkümnele läheb paremini kui varem väga pikalt varem, et noh, mina mäletan oma lapsepõlvest seda, et mul tuli küll, eks onu, kes ütles alati, et no nüüd tuleb, täna tuleb telekast eesti film, teksti ei ole, sündmusi ei ole, pilti ei ole, aga Filmud, kui käib ja käib jah, mu meenutasin seda väga mitu korda teleka ette istudes või kinno minna, siis mõtlesin, mis see nüüd on, mingi pimeduses toimub midagi, millest ma aru ei saa, et, et sellest me oleme nüüd lõpuks välja tulnud, eks ju. No ma ei tea, mis täpselt mõtled. Aga no eks natukene võib-olla mingeid arengut siin on jah. Et kõigepealt mul on filmikool, töötab omal ajal juba siiski, eks ole, see annab esimesi vilju noh, täitsa niimoodi ja, ja, ja ja noh, eks me kõik õpime, eks ole, kas kooliga või koolita, et eks me kõik õpime natukene ja ja mingi selline filmi tegemise tahtmine õnneks on Eestis nagu alles jäänud, et vaatamata äärmiselt nappidele vahenditele, millega me peame läbi ajama kuidagi ei oleks ikkagi välja surnud päriselt. Ja praegu viimase paari aastaga on tõesti nagu tunne mitte ainult baariga, vaid pole isegi natuke varem, et ikkagi noh, ma ei tea, minu minu jaoks mingis mõttes oli Veiko õunpuu Sügisball selline asi, mis pani mind natukene nagu lootmat, näed? Pöördepunkt mulle lihtsalt isiklikult oli küll selline film, et see pärast seda maksu mõtlevat. Tohoh, et äkki ongi võimalik. Et võib-olla ma jah, minu jaoks nagu juba sealtmaalt, ma ei oska öelda. Et ega see seis nagu sisuliselt vist enam ei ole jah, et inimesed vaatavad ja filmid jõuavad festivalidele ja mõned isegi mine tea, kuhu veel. Ja nagu huvi filmi tegemise vastu on olemas ja ma loodan, et publik noh, praegu on 44, on kinos, eks ole, Elmo vehkleja tuleb kohe vehkle, tuleb kohe, et, et noh, ma arvan, et need mõlemad on sellised filmid, mida inimesed tegelikult peaks nagu kinno vaatama Venemaal. Et selles mõttes võib-olla hakkab ka rahva hulgas vaikselt taanduma, see selline noh, eesti filmi nali, eks ole, et noh, et Eesti film nagu pigem, et need kaks asja kokku panna ei ole nagu positiivse tähendusega, et ma arvan, et mul on nüüd juba positiivse tähendusega küll millega seda põhjendada, täpselt isegi ei tea, eks me kõik saame targemaks, võib-olla natukene õpime, tulevad noored ka, tõstame koolist peale uute asjade, uute ideedega meil on rohkem kogemust teha, koostöid leida inimesi väljaspool, kellega koos filme teha. Et võib-olla need kõik need asjad on kokku, on et ma ei taha siin püha hommikul rääkida, et raha on vähe, aga tegelikult nad halba noh, igal juhul, et see, ma väga loodan, et kõiges selles valguses ka natukene äkki äkki me leiame finantseerimist juurde? Noh, ma usun miskipärast, et me oleme praegu selle ära teeninud Mis siis järgmine rahvus on, või riik, kellega sa koos hakkad tööle, grusiiniga. Oled töötanud soomlasega. Oled töötanud. No vot nagu ma ütlen, lihtsalt juhuslik, et ega ma sellele väga metoodiline ei ole, et ma loen praegu grusiini stsenaariumit, tegelikult grusiini stsenaarium on mul meie haru häda taastusele lõpetanud, et aga noh, kõigepealt me teeme praegu tõesti vehkleja tuleb välja seal, kus on tehtud film, siis me teeme selle luuraja ja luuletaja Toomas Hussari ka see peaks olema, koostasin Horvaatidega horvaatia, näitleja ja tõenäosust, horvaat, helilooja. Kõik need, noh, Eestis ei ole peaaegu ei ole filmi, mis ei oleks koostefilme, et kuna meie vahendid on niivõrd napid, siis leiame endale juurde vahendeid kuskilt mujalt välismaalt ja mitte ainult ka noh, rahalisi vahendeid, eks ole, tegelikult heal, heal juhul koostööfilm annab ikkagi sellise mõnusa segati segatud vere kombo, et noh, ta annab mingi sellise nagu teistsuguse teistsuguse tantsijat, võib-olla see on ka veidi selline lugu, et miks viimastel aastatel on paremini läinud, et polnud mingit midagi mudelis palka? Noh, mitte ainult sõjaaegse ka. Ja siis on siin ei, mõtted on erinevaid, tahaks Tanel Toomiga ta kohutavalt filmi. Ma usun, et me jõuame nüüd sinnamaale kohe-kohe ja see ei saa ka olla ainult eesti rahadega tehtud või eestlastega tehtud filme. Siin on? Mõtted on küll me ikka teeme film edasi, ideede puudust ei ole. Ideede puudust ei ole, jah, eks saab näha siis, kui palunud, nagu häid ka on, aga ideid tuleb kogu aeg. Tore Ivo Felt aitäh, et ma lõpuks ikkagi alistasin, sind ei olnud kerge, kaub teda siia saatesse saada naistepäeva hommikul väga mõnus jutuajamine kõigile kuulajatele. Soovin siinkohal ilusat pühapäeva. Ja kui mahub, siis mängime ühe loo Viimse reliikvia. Sa ise ei teadnud ega ei tahtnud ühtegi muusikapala. Helirežissöörid ongi sellised, et reeglina nad annavad ohjad ajakirjaniku kätega. Kui, kui see on esimene film, mille võtteplatsil sa käisid, siis võib-olla see oleks natuke kuidagi märgiline. See. Hoopis ala võib meid. Tappa õues. Ja Endla EV. Laupäeval ja ja lõika läbi kõik kütt, keet, kütt, millesse satud, saad, Ta ta r-r. Aga eks passi, mis. Need kütteveenid ma ei täideta, sest. Kus sinu kätte jõudma, seda sai see. Mis lööke varjab taigutult ära mis laane varjab ta ehitud ja Mis küll on selle meistri mõttes kes selliseid riista Mis küll on tema õige? Ja kasta jää. Või. Nagu tola Veebeed mu, mistap õues. Endla. Sellel on ka ei, Meeli Taali ma mis jaab siin päevale ja. Peale ikka läbi köik köik milles saatus. Ta r-r. Aga eks passi, mis maast Need tööd? V? Sest.