Eesti luterlik tund. Head raadiokuulajad tänases Eesti luterliku tunni saates tuleb juttu kodututest kes neid märganud jalaks tänaval prügikastide ümber askeldamas bussides, tukkumas. Enamikule meist võivad nad tunduda ja tõenäoliselt tunduvadki ebameeldivad eemaletõukavad kes oma kodutu või Aasotsiali staatuses suuresti justkui ise süüdi. Nimesidki jagub neile mitmes keeles ja igasuguseid trükkaride asotsiaalid, geoloogid ja nii edasi. Nendel inimestel on nii mõneski mõttes sarnane elusaatus. Otseselt väljendub selles, et nad on kaotanud nii oma kodu, kus elada kui ka koha ühiskonnas. Ja keegi ei taha nendega tegemist teha. Aga siiski on nad ju inimesed. Kodutute teema on lai, andes võimaluse arutleda nii konkreetsete juhtumite üle kui ka filosofeerida sellest, miks inimeste saatused sellisteks pööravad. Tänase saate külaliseks on Andrus Toompuu Tallinna linnavalitsuse sotsiaal- ja tervishoiuameti hoolekande osakonna peaspetsialist. Andrus. Sina tegeled otseselt nende inimeste probleemide lahendamisega, kes on kaotanud kõik elukoha töö perekonnaelu ja sattunud tänavale. Jah, selles ametis kodutatega töötan ma nüüd juba peaaegu poolteist aastat, aga enne seda töötasin Tallinna lillekülalaste turvakodus ligi kolm aastat, nii et jah, olen kokku puutunud oma töös nii laste kui täiskasvanute ja nende probleemidega. Räägime kõigepealt natukene nendest mõistetest. Me tihti kuuleme, et on olemas turvakodud, siis räägitakse öömajadest, varjupaikadest, hooldushaiglatest, nad on ju kõik erinevad paigad erinevatele inimestele. Siin ongi tegelikult niimoodi, et hoolekande seaduses on kirjutatud, et kohalikud omavalitsusorganid on kohustatud andma eluasemeisikule või perekonnale, kes ise ei ole suutelised ja võimelised seda endale või oma perekonnale tagama, luues vajadusel võimaluse sotsiaalkorteri üürimiseks või varjuks paiga kasutamiseks. Ja tänases Tallinnas on kodutute inimeste jaoks nii mitu ja kui ühe söömas asub varjupaik ja laste öömaju Tallinnas enam ei ole, sest ei ole normaalne, kui laps hommikul läheb tagasi tänaval, et laste jaoks on ikkagi varjupaik, tähendab, et turvakodu oma olemuselt on varjupaik. Ta on avatud ööpäevaringselt ja pakub lapsele abi ja kaitset täiskasvanutele. Linn ei suuda täna pakkuda kõigile varjupaiga teenust, see tähendab seda, et et nad ikkagi saavad ööbida normaalsetes tingimustes ennast pesta. Varjupaiga teenust Tallinnas osutatakse neile, kes oma tervisliku seisundi tõttu ei suuda hommikul minna tänavale. Ja siin on väga, väga palju probleeme seoses varjupaiga. Ütleme tegevus aga et kuna seda varjupaiga teenust Tallinnas varem ei olegi osutatud, oli ainult neli voodikohta kuni eelmise aasta sügiseni, kus võisid need haiged kodutud inimesed ka päeval olla. Nüüd eelmisel sügisel avati kauge tänav neli uus maja, mis osutab ka varjupaiga teenust. Et seal on 70 40 voodikohta ja varjupaiga teenust osutatakse just täpselt nii paljudele inimestele, kelle puhul on see vajadus. Ja kui nüüd lasime hinnasid Varjupaikade omade juurest hooldushaigla juurde siis Tallinna hooldushaigla teenindab nii ravikindlustusega hõlmatud kui ravikindlustusega hõlmamate inimesi, siis kodutud, antud juhul tähendab, et põhiliselt need ongi kodutud inimesed, kellel ei ole kehtivat ravikindlustust, ei ole dokumente ja nende jaoks on praegu hooldushaiglas 20 voodikohta kus neile osutatakse ikkagi meditsiinilisi raviteenuseid. Selge on see, et, et seal ei ole võimalik teha kõiki uuringuid koha peal, seal ei ole võimalik teha kõike operatsioone aga hooldushaigla isenesest Nende inimeste jaoks ja ja praegu ongi üks selline probleem, et varjupaika tuuakse kodutuid inimesi, kes oma tervisliku seisundi poolest ei vaja mitte varjupaika vaid pigem nad vajaksid ikkagi esialgu viibimist raviasutuses ja seejärel hoolekandeasutus hooldekodus. Et need on need inimesed, kelle puhul on näha, et need enam terveks ei ravi, need inimesed ülesanne nii kaua hoida, kui nad on jälle nagu ennast sel määral taastanud, et nad jõuavad, kas püstigi tõusta ja selge on see, et need inimesed kunagi ei saa tööjõuliseks enam nad ikkagi jäävad selliseks, kes vajavadki eluaegset hooldust. Ja hooldushaigla ongi nagu üks vaheetapp enne hooldekodusse suunamist. Või siis on ka variant, et inimene paraneb, kodutute puhul on see asi, et kui inimene paraneb, siis ta läheb jälle tänavale ja nende eluviiside ja meie ilmastikutingimuste juures nad jälle satuvad ringiga öömajja öömast, jäävad nad varjupaika ja jälle hooldushaiglasse. Ja need inimesed, kes on juba hooldushaiglasse sattunud, siis kõik seal ei paranegi ja kuna praegu ikkagi hooldushaiglavoodikohti ravikindlustusega hõlmatud inimestele tundub, et jää väheks, et oleks vaja nagu suurendada, sest inimesi on tõesti palju. Varjupaigas on olnud inimesi, kes tõesti vajaksid operatsiooni, neid tuleb seal tõsta, viia pesema, vahetada neil mähkmeid. Ja ei ole normaalne, kui varjupaik osutab raviasutuse teenust. Nii et need on nagu nüüd selgub, kõik erinevad kohad erineva otstarbega. Kas on võimalik ka öelda, mida Tallinn või mida Eestile üldse kõige enam vajab nendest nimetatutest ka sööma ju inimestele varjupaiku või siis kohti hooldushaiglas, millest kõige enam puudus on. Tegelikult hakkab see asi juba pihta varasemas staadiumis sealt, kus see inimene ei ole veel kodutu inimene, et seda kodutust ära hoida, siis üks variant on õigeaegselt pöörduda oma linnaosa v elukohajärgse sotsiaalhoolekande osakonna poole. Juhul kui inimesel elus tekib selline muutus ja siis ta kaotab töö või ta ei jõua maksta enam üüri, tal ei ole sissetulekut siis ongi nii, et inimesed nagu kardaksid, pöörduda kusagile ja nad jäävad oma mure oma võlgadega üksi, nii kaua, kuni on see kriitiline staadium saabunud, et nad tõstetakse tänavale ja tekivadki need kodutud. Kõnnid siin mõelda, et kui palju oleks vaja varjupaiku vöö, Maiud seda nagu täpselt ei oskagi nüüd nagu öelda, sest et tegelikult oleks ja kui neid kodutuid üldse ei oleks, kui kõigil on kodu, siis ei oleks, siis kaotab maja oma mõte, aga niikaua kuni on olemas kodutud inimesed, on nende jaoks vaja ja on omavalitsusel kohustus see koht neile tekitada, melu rajada mida iganes. Ja praegusel juhul öömajade täituvus Tallinnas on kolm öömaja, millest ühes osutades varjupaiga teenust sööma, et ei ole kõik päris täis. Aga samas muidugi keegi ei tea, kui palju inimesi tuleb Tallinnasse juurde mujalt maakondadest, kui palju inimesi välja tõstetakse ja on ka neid, kes niikuinii on elavad tänavatel, kes ei ole veel löömas läinud. Et me oskame praegu tänase päeva seisuga öelda küll, et mitu inimest on sel aastal ööbinud öömajas nii-öelda öömaja teenust kasutanud. Kui palju neid kodutuid tegelikult kokku on, seda ei tea meist mitte keegi, sest kes sööma teenust kasutavad, on ka soomlasi, kes haaval joobes olles saanud naha peale, politsei on neid endale hoida tooma töömajja. Järgmine päev sõidavad Soome tagasi ja on suur osa neid, kes on nähtavasti läbisõitjad lihtsalt üheöömajas olnud siin kolme kuu jooksul. Öömaja teenust kasutas 111 inimest kes olid nagu praktiliselt sellised igaöised, ööbiad nii öömajas, varjupaigas, teised on, kes rohkem, kes vähem ja palju neid, kes on ainult ühe olnud. No jätame nüüd need nii-öelda läbisõitjad ja, ja õnnetuse läbi elanud inimesed kõrval, aga kas kuidagi on tehtud ka sellist statistikat, et kuidas aastate jooksul see kodutute probleem on, kas siis vähenenud või kasvanud sest teatavasti ju suvel on nagu sa ise ütlesid, meie siin kliima parem natukene võimalik juhutöid leida. Kas on teada, et suviti öömajade kasutamine väheneb? Jah, eelmistel aastatel siin vaadates nüüd statistikat, on olnud öömajad praktiliselt pooltühjad, et inimesed lihtsalt kas vabas looduses või kus iganes puukuuris öömajad olid, dünani olid keldrites ja keldrid on suvel rasked nende köeta ja need inimesed nagu teisedki selles suhtes, et nad, aga nad leiavad endale vabas looduses mingi koha. Aga nüüd sel kevadel võib tõesti öelda, et isegi kõige suuremal külmaperioodil ei olnud veel öömajades nii palju inimesi, kui on praegu siin on. Et kas meie teenus on siis nii hea, mida me pakume, või on inimesed tõesti aru saanud, et ikkagi parem on magada voodis linade vahel, kui kusagil puukuuris trepikojas? Kas on teada ka seda, milline on see kodutute või öömaja kasutavate inimeste arvu suhe? Võrreldes Tallinna ja teiste Eesti linnadega on Tallinnas kodutuid rohkem. Kindlasti on rohkem. Just hiljaaegu helistati mulle Tartust ja küsiti nõu natuke teemast kõrvale. Plaanivad laiendada oma öömaja ja varjupaika. Ja kohalike vastuseis on väga suur, et korjavad seal allkirju, ei taha keegi neid enda linnaosasse või sinna kanti, kus maja varjupaik asub. Et kuidas seda nagu neutraliseerida, seda kohalike vastuseis näiteks kauge tänaval majja öömajaga panime ka konstaablipunkti ja see kohalike elanike nähtavasti väga palju rahustas, sest ikkagi politsei on iga päev seal kohal ja ja see mõjus, aga ma küsisin, palju siis Tartus on majakohti, Tartus on praegu 60 öömaja kohta, ma võin küll eksida, aga 20 nad pidid juurde tahtma, teha neid 80. Et Tallinnas on siis poole rohkem. Muidugi, kui nüüd võtta siin Tallinna-Tartu elanike suhe, siis võiks küll öelda, et Tartus on nagu rohkem kohti, võib olla ühe elaniku kohta, aga see selliseid suhteid käele tegelikult ei saa aluseks võtta, et nüüd, et nüüd 100 elaniku kohta peab olema üks koht, see nagu ei ole normaalne. Aga selliste otsuste üleüldse kusagil ei olegi vastu võetud, et kui palju siis oleks normaalne? Normaalne olukord siis, kui ei oleks meil kodutuid aga tähendab, et ikkagi peaks omavalitsus võimaldama inimestele öömaja, kes seda vajavad ja see tähendab seda, et et näiteks uute öömajade. Me peame aluseks võtma olemasolevad andmed statistiliselt, et kui palju on neid kasutajaid. Aga samas tuleb ka see teine pool, et öömaja varjupaik ei ole mingi lõpp-peatus, et nende inimestega tuleb seal edasi tegeleda, tuleb vähemalt neid aidata, kes ise tahaksid kodutu staatusest välja rabeleda. Osadel on lihtsalt takerdunud dokumentide ajamine. Teised ei suuda ise ka minna kusagile õigesse kohta, et panna ennast näiteks sotsiaalkorteri järjekorda või, või siis on ka vanu inimesi, kes on korter välja petetud ja nemad ei oska enam mitte kusagile pöörduda, et neid tuleb aidata. Tõesti vana inimene. Ja kui ta on näiteks invaliid, no temal on samasugune õigus oma viimased elupäevad tahad veeta hooldekodus kui sellel kodus elaval inimesel, kes ise endaga toime ei tule, siin ei saa hakata tegema vahet, et tema nüüd on kodutu ja tema nüüd on kodune inimene. Sotsiaaltöötaja peab olema nagu see abiline, kes, kes aitab neid inimesi. Muidugi on väga palju neid, kes tarvitavad alkoholi ja igasuguseid muid niukseid tegelikult mitte oodavaid ained ja see on nende elustiil ja nemad ei tahagi mitte midagi muud. Neile meeldibki käia mööda prügikaste. Ja neid on väga raske aidata ja on ka selliseid inimesi saavad kusagil kas trepikojas või või telgis ja ütlevad, et nemad ei tahagi näiteks Mustamäe linnaosas üks naisterahvas elab raamatukogu akende all ja temale on pakutud nii sotsiaalkorterit kui võimalust hooldekodus. Ja, ja temma lihtsalt keeldub abist ja ropult saadab kõik inimesed minema temale nii meeldib ta küll segab teisi, aga inimene ise paistab, et on rahul. Vägisi aidata on väga raske, võimatu, praktiliselt. Siin oli juba juttu nendest inimestest, kes nad sellised on, aga kas on võimalik ka kõige levinuma öömaja nii-öelda kliendiportreed joonistada kes see inimene oleks? Kõige levinum öömaja klient on umbes vanuses 40 kuni 50 meesterahvas kes on mingil põhjusel kaotanud töö. Siis on ta hakanud võib-olla tarvitama alkoholi, läinud tülli, naise ka ka siseära läinud või kuidas iganes. See on muidugi üks üks suur grupp inimesi, on ka teine, on sellised nooremad. Viimasel ajal. Kes mingil põhjusel ei oma elukohta või tekib tunne, et nad on lihtsalt tulnud Tallinnasse õnne otsima ja, ja ei ole siin seda ei õnnega tööd leidnud, nähtavasti on neil ka mingi viinaviga vist küljes, et nad ei saa tööle panna, on, nad ei taha teha võib-olla iga päev tööd ja, ja on ka raske sellistega, naisi on väga vähe, tegelikult on väga väike protsent, on nendest öömaja külastajatest naised, naised nähtavasti ikka leiavad ikka kedagi kusagil. Et sellist probleemi nüüd massiliselt naisel seda küll ei ole. Üks asi on loomulikult pakkuda inimesele ainult ulualust ja võimalust ööbida. Hoopis laiem küsimus on aga see, kas see inimene tõesti ka soovib tagasi normaalsesse ellu pöörduda. Mida öömajas pakutakse, et kes seal viibivate inimestega tegelevad. Öömajas on võimalik inimesel ennast pesta Jamogoda linade vahel. Tähendab igas rühmas on ka sotsiaaltöötaja olemas. Muidugi, selge on see, et ega ta nendega seal öösel ei tööta, inimesed magavad öösel, aga, aga valvurit, kes võtavad inimesed vastu nad juba ise niimoodi sellekteerivad välja, need, nad kuulevad nende inimeste probleeme. Ja inimesed ise küsivad, et mida ühel või teisel juhul teha ja siis ongi see sotsiaaltöötaja, kes tuleb ja tegeleb päeval nende inimestega, ajab nende dokumente annab neile nõu, et kuhu pöörduda, mida teha. No oleneb täiesti inimesest, tähendab, ja tema probleemist kõiki Ellangi nagu võimatu aidata ja samasse dokumentide kordaajamisel aitamine, see võtab ka päris palju aega ära, et tegelikult olekski võib-olla vaja suurendada sotsiaaltöötajate arvu, kes tegeleks nende inimestega. Üks sellest staatusest välja tulemise alus ongi see, et sul on dokumendid korras, tähendab, et nad on üldse olemas. Sest praegu ametlikult tööle saab ju ainult siis, kui sul on pass olemas, paljudel ei ole passi, paljud on illegaalid, ei ole ennast arvele võtnud illegaalina kõigepealt olnud, olin arvele võtta, siis tuleb neil hakata elamisluba taotlema, siis osadel, kellel on pension, tuleb käia arhiivides, otsida välja kindlaks, teha nende tööstaaž ja selliseid nüansse on nagu selle ja sotsiaaltöötaja töö juures väga palju. Ja tõesti ka siis see inimene ei jõuagi, võib olla ühe päeva jooksul rohkem kui ühte inimest aidata ja samas ei ole kindel, et ta suudab selle lõpule, sest näiteks siin elamisloa taotlemiseks see võib pool aastat aega võtta. Aga selleks, et need paberid kokku saada, see on ka jälle mitmepäevatöö. See on nüüd asja nii-öelda üks pool mündi üks pool, et on tarvis nendele inimestele lisaks linadele pesemisvõimalusega dokumendid ajada. Hoopis laiem probleem on aga see, et need inimesed tõenäoliselt vajavad ka muud toetust, hingelist abi. Kas teie praktika on näidanud, et need inimesed ise kuidagi avaneksid, küsiksid ka puht eluliselt toimetulekuks nõu? Ütles, et otseselt need kodutud inimesed minu juurde siia kabinetti väga palju ei satu. Aga seal kohapeal kindlasti ja me oleme siin mõelnud, et et oleks vaja mingisugust rehabilitatsiooniprogrammi, et neid inimesi, kes ise on huvitatud, et neid kuidagi kaasa tõmmata ja aidata. Ja siin praegu on mõtet sellise nagu sotsiaalse rehabilitatsioonikeskuse või aktiviseerimist keskuse loomiseks, et mis oleks avatud päeval. Need inimesed saaksid seal näiteks talvel olla soojas, juua see sooja teed, lugeda ajalehti, seal peaks olema sotsiaaltöötajad, kes neid nõustaksid, seal võiks käia kirikust keegi nende inimeste hingede eest hoolt kandmas, kes ise soovivad. Ja samas oleks vaja ka selliseid toetatud elamispindasi, sest need inimesed, kes on juba kodutud, nad nagu ei oskagi enam muud moodi elada. Ja samas nad nagu tahaksid sellest välja tulla. Et nüüd, kui see inimene saab mingisuguse elamispinna endale, siis siis ta võib olla ka esialgu ei saagi sellega hakkama, sellepärast olekski nagu mõttekas, et need, kes juba käivad tööl või kes on ennast töötuks registreerinud, ikkagi otsivad tööd, et need kaasata sellesse programmi. Et nad nad ise osaliselt tasuksid oma selle eluaseme eest või siis teeniksitele elukohaga välja, aga kas mingi tööga või millega iganes, et need tingimused peaksid olema paremad kui tavalise söömas, et temal oleks ikkagi kapp seal voodi kõrval, kuhu tema saaks oma asjad panna, et tal oleks endal võimalik sööki valmistada. Aga samas ta peaks alluma nendele mingitele kindlatele reeglitele, et ikka ei alkoholijoobes ei tule ja noh, praegu üldse ei tarvita. Ja et ta koristab oma järel deta, peseb ise oma pesu ära, et nad selline programm on meil plaanis praegu ja, ja nüüd otsimegi ruume, kus saaks alustada nii selle keskuse teenus ja kui ka selle toetatud elamispinnateenusega minu meelest on Pärnus on väga hästi, nagu see kodutute ja töötute tööle pane tööle rakendamine, et seal on nagu mingisuguses vanas vene filmis, et hommikuti kõik Panase ritta ja siis öeldakse nii mitu meest, hinnani, mitu meest tänna. Et väga hea Tallinnas selline asi hakkaks toimima. Et minu meelest, kui nüüd saaks tööle selle keskuse, siis olekski väga hea, et need inimesed, kes ise on huvitatud ikkagi tööst, ideaalis oleks nii, et inimene läheb hommikul sinna, ütleb, et teate, et noh, midagi tahaks teha ja samas tuleksid need tööandjad, kes vajavad nagu abikäsi, kas siis lihtsamatel töödel või koristamisel või ma ei kujuta ettegi ja firmad isegi linnaosadest tuis noh, ütleme siin aidata koristada väärida enamaid randa, et helistatakse, et vot, sel ja sel päeval oleks vaja Nonii mitu inimest hommikul tullakse järgi sel ja sel kellaajal. Ja need inimesed, kes seal keskuses käivad, ma arvan kes seal hakkaksid käima. Ma arvan, et kindlasti nad läheksid ja nad saaksid tasustatud selle eest mingil, ma arvan, nad saaksid kas siis vähemalt süüa. Et noh, selline asi nagu toimima panna, sest tõesti praegu kodutuleb hommikul lähetada haavale tal ei olegi nagu midagi teha, ta jalutab ringi, ronib mööda prügikaste, otsib süüa, käib supiköögis söömas ja, ja nagu rikub linnapilti, aga samas noh, kui tal ei ole dokumente, tal ei ole mõtet üldse minna sinna tööhõiveametisse mõni tahagi üldse neid nagu Neid tagantlükkajaid natukene, et neid toetada ja kui selle asja saaks Tallinnas liikuma, siis ma arvan, et kindlasti hakkaks asi tööle. Samas oleks mõtet nende majad niimoodi grupeerida, et üks öömaja on neile inimestele, kes kes tulevad programmiga kaasa ja on huvitatud sellest, et nad ikkagi tahavad midagi teha ja ja neil võiks olla elu natukene mugavam seal öömajas, aga need, kes ütlevad õied, mina selle raha eest eelmisel aastal Põhja-Tallinnas kutsuti kodatuid sadamat koristama ja lubati 100 krooni päevas nendele ja pooled neist ütlesid, keda kasutatakse. Selle raha eest me küll ei lähe. Sellistele peakski võib-olla tegema natukene ebamugavamad tingimused, muidugi siin tuleb säilitada ikkagi eetika piires inimlikkus, et et me ei saa neid päris külma kusagile panna, aga samas kui inimene tunneb, et kui ta olen ise ühiskonnale kasulik, siis ta saab ühiskonna nagu rohkem vastu. Ja, ja see võib olla nagu tuleks meie ühiskonnale ja nende inimestele endile kasuks. Et kui inimene hakkab juba niimoodi mõtlema, et kui mina midagi teen, siis ma saan midagi ja samas kui ta juba midagi saab, siis ta siis ta tunneb ise asja vastu suuremat huvi ja, ja niimoodi võib-olla läheneda seal probleemi lahendamisele. Eesti luterlik tund. Aga kas oleks tarvis ka tavaliste inimeste seas minu sinusuguste seas mingisugust selgitustööd teha, võimeid kuidagi tolerantsemaks püüda muuta? Raadio küll pilti ei näita, aga televiisoris? Me näeme tihti üsna võikaid stseene. Politseikroonikast. Tuleb meelde üks näide Ukrainast, kus Sevastoopoli kodutud veetakse bussidega steppidesse. Tsiteerin. Korravalvurid korjavad talviti kodutuid regul laarselt prügimägedelt kokku, ajavad bussidesse, sõidutavad siis Sevastoopolis paarisaja kilomeetriga kaugusele ning jätavad seal kesk lagedat steppi maha. Pisamat tegelased jõuavad peagi rongidega linna tagasi, nõrgemad heidavad teel hinge. Kodutud on märganud, et sellised aktsioonid langevad kokku tähtsate ametnike saabumisega Kiievist ja Moskvast. Mida sellisest asjast arvata, kuidas üleüldse ametnikud või inimesed sellise lahenduse peale võivad tulla? Seda peaks küsima nende Ukraina ametnike käest, nemad kindlasti teavad, täpsemini mina nüüd ei oska öelda, kui, kui suur on seal Sevastoopolis kodutuse probleem, aga jääb küll mulje, et neid on seal siis tõesti tunduvalt rohkem. Et Eesti inimesed ikkagi nad küll tahavad kõike, nad ei ole rahul, nad isegi ütlevad, et tõesti, et et on võimatu sõita bussiga, aga et need oleks keegi selle pärast nüüd lausa kodututele elu kallale kippunud või neid kusagile linnast välja metsa surema saatnud. Sellist asja küll ei tea, et meie ühiskond on siin tunduvalt humaansemaks. Just eile sai saadetud seitse inimest hooldekodusse. Neid inimesi näidati hiljaaegu ka politseikroonikas. Kutsusime politseikroonika sinna kauge tänava varjupaika, ta filmiks neid inimesi, sest need inimesed olid väga kehvas seisundis. Nad ütlesid oma nimeks küll ühe, küll teise nime, et nad ei teadnud isegi oma sündi peaaegu, et nad oma tervisliku seisundi pärast juba olid sellised noh tõesti nad enam ei teadnud täpselt, kes ja kus nad on. Ja tänu politseikroonika tähendab kaadritele tunti üks inimene kohe järgmisel päeval ära ja ja teistegi puhul seal inimesed helistasid ja ütlesid, vot see võib-olla see või teine. Kui on tunnistajad, kes ütlevad, et on see inimene, siis on võimalik teda tuvastada ja siis saab talle nagu ka Catherle dokumente ajama, aga nende inimeste puhul tõesti me leidsime, et et varjupaik ei ole Nende jaoks enam õige koht ja samas on selge, et ega hooldushaiglal ei oleks ka seal mitte midagi ravida olnud. Need inimesed olid lihtsalt need, kes vajasid nagu noh, ütleme maaelupäevade lõpuni veetmiseks mingisugust kohta selleks kohaks tegelikult Eestis ongi hooldekodud. Saigi ära saadetud Need inimesed niimoodi, et meie, Eesti üritame ikkagi inimestele, kes ise endaga hakkama ei saa ka luua mingisugused tingimused ja see erines nendest tavainimese tingimustes täiesti. Nende inimeste puhul tõesti ei jäänudki muud üle kui hooldekodusse viia, sest ma arvan, et võib-olla nad oleks seal Sevastoopolis veetud linnast välja. Ja nad nemad oleksidki olnud need, kes ei oleks linna tagasi jõudnud. Nii et ikkagi kui palutakse üldsuselt abi, siis ühiskond ka teatud mõttes ikkagi reageerib, et päris külmalt ei suhtute asjasse ja ainult vastikustundega. On teil olnud ka juhuseid, kus mõni eraisik tuleb abi pakkuma? Jah, selliseid juhuseid on olnud ja tegelikult kõigil inimestel on võimalik neid inimesi aidata. Tähendab selles suhtes, et kui, kui on kogu aeg jutte, et nad on mustad ja haisevad, siis nad ongi vahel nii mustad, et nende riided ei ole mõtet pesta. Ja eesti punast realisti, Tallinna selts ja Tallinna linn misjon koguvad inimestelt riideid, tasub alati viia neid riideid, mis kohalikud ja mida endal enam vaja ei lähe sest need organisatsioonid jaotavad neid abivajajatele. Öömajades on alati inimesel võimalik saada endale puhas riie selga. Selles suhtes jah, saab nagu ühiskond ka kaasa aidata, et alati mõtet enam nende riided pesta, lihtsam on andnud talle puhas riie. Muidugi siin tekib küsimus, et kaua see riie on puhas, aga ikkagi mingisugune abi, et et kui keegi neile riideid ei tooks ja nad ise jõua neid muretseda, siis kaks asja, kas nad oleksid varsti väga räpased või käiks nad päris paljalt ringi. Sina oled nende öömajade projektidega tegelenud üsna pikalt, praegu juba ütle, kas see töö koormav või raske ei ole. Sa siin rääkisid ühest näitest, kus kohalikud elanikud olid vastu loomisele ja rahunesid maha alles pärast seda, kui samasse majja loodi konstaablipunkt. Et sa saad ühe projektiga valmis ja siis tead, et järgmise öömaja loomiseks tuleb alustada kõike otsast peale. Kuidas inimestele selgitada, et seda vajan? Ametnikuna, ma ütleks niimoodi, et Tallinn on kohustatud nendele inimestele tagama maja või varjupaiga ja Tallinnas on kaheksa linnaosa siis ja peab ära mahtuma selle kaheksa linnaosa siis, et ei ole sellist üheksandat linnaosa Tallinnas kuhu viia panna kõik need inimesed, keda teised ei taha näha või kes, kes vajavad abi, me peame siin linnas kõik need inimesed siia linna ära mahutama, juhul kui need inimesed, kes siis ise ära ei lähe, linnast võib-olla mõni läheb ise minema, onju, aga selle peale ei saa loota, ega kellelegi ei meeldi, kui demona majja luuakse öömaja, aga päris lasteasutuste ja selliste juurde ikkagi ei tahaks plaanida supiköök ja sellised noh seal on võib-olla see oht, et nad võivad kanda näiteks edasi tuberkuloosi köhida, kus iganes selle pärast päris suure inimasustusega kohta ei tahaks teha, aga samas muidugi, eks neid baktereid ja pisikuid võib igal pool leida. Nii et see on, selles mõttes püüate te mõlema osapoole huvi jälgida, et ühelt poolt pakkuda kodututele piisavalt head ööbimisvõimalust teiselt poolt ikkagi arvestajatega tavakodanike huvidega. Jah, aga samas nüüd tahaks nagu rahva rahustuseks öelda, et ega nüüd need kodutud kõik ka ei ole tuberkuloosi, siis tegelikult on niimoodi, et käib seal regulaarselt buss ja neid inimesi kontrollitakse. Florographis tähendab, et ikkagi see tuberkuloosikontroll toimib ja isegi Tallinna sotsiaal- ja tervishoiuametist on inimesed pääsküla prügimäe inimesi käinud niimoodi nagu kontrollimatult. Ütle palun lõpetuseks. Kas sa isiklikult need mitteametnikuna vaid Tallinna elanikuna? Eesti elanikuna tunned, et see probleem on aga valus tundes seda olukorda siiski veidi rohkem kui võib-olla enamus inimesi. Kodutu, see probleem on, see, see on tegelikult valus ja võib isegi pisut süveneda, siin on väga palju, on ka lähedaste naabritel kaaskodanikel võimalus seda kodutust aidata ära hoida. Et kui te ikkagi näete, et keegi kuskil nad töötuks või et ta räägib, et temal on võlg, tema ei jõua maksta et siis ikkagi koheselt on vaja pöörduda oma linnaosa sotsiaalhoolekande osakonda. Ja Neid aidatakse, et on olemas ja toimetulekutoetust, see tähendab seda, et et inimesele peab 500 krooni kätte jääma, kui tal on ööl elektri need asjad makstud. Aga muidugi seda ei taheta maksta siis, kui inimesel on juba suured võlad. Aga noh, samas inimesed ütleme, kõik julgevad minna kauplusesse, politseisse, kuhu iganes, aga ei ole mitte midagi karta, tuleb minna kohe kui tekib selline situatsioon ja, ja riik on siin ette näinud variandid. Erinevatel juhtudel osutatakse erinevaid teenuseid, erinevaid toetuseid. Et siin ei ole mitte midagi häbeneda, need ongi inimeste jaoks, see ongi selleks, et et inimestel aidata toime tulla need, kes selle võimaluse maha magavad tähendab, häbenevad seda abi minna sealt küsima või seda toetust, siis siis nende puhul ongi see, et lõpuks nad võivadki Kodutuks jääda nii, et see on soovitus oleks, et ka kaaskodanike poole pealt veidi enam tähelepanelikkust oma naabrite ja lähedaste suhtes, et õigel ajal jaole saada. Täpselt see ongi minu meelest kõige tähtsamate, et mitte elada ainult omaette, vaid panna tähele ka naabri muret ja tõesti, üritada teda aidata või suunata sinna, kust ta abi saab. Õiget abi saab. Selliseks kujunes tänane Eesti luterliku tunni saade. Tulemust saate avaldada kirjutades Eesti luterliku tunniteenistusele aadressil Gonsiori 21, Tallinn. E-posti aadressile eel teete, et r punkt ee või helistades telefonil Tallinnas kuus kolm üks neli kolmeks üks. Saatejuht Kertu Lõhmus tänab teid kuulamast. Kohtumiseni. Eesti luterlik tund.