Peapiiskop lugupeetud konverentsil esinejad, head konverentsi külalised. Mul on rõõm Eesti luterliku tunniteenistuse ja usuteaduse instituudi poolt öelda kõikidele, tere tulemast südamlikult. Tere tulemast. Konverents tähendab ladina keeles kokku kandmist ja paljud neist oleme tulnud siia oma kõrt tooma. Ja meie avame oma päeva hommikupalvusega. Mul on midagi enne ütelda. Austatud kultuurikonverentsist osavõtjad Midagi ütelda selleks, mis minu jaoks seostub konverentsi teemaga inimesena maailmas. Ja minu küsimus on umbes sama. VS Rain väide mannil, tema ettekande teesid alguses. Kas inimese puhul on tegemist evolutsiooni eksperimendiga, mis lõpeb negatiivse tulemusega või on tegemist jätkusuutlik Koliigiga? Läinud läinud aasta lõpul toimus Saksamaal RKT või Saksamaa evangeelsed kirikute seinad. Ja selle teemaks oli valitud küsimus, mis on inimene? Ja mind üllatas põhiettekandja allenskachi Temaskoopia Instituudi juhataja esimene lause. Te olete valinud teema, mida sellisena saab tänapäeval formuleerida ainuüksi kirik. Ja mis kõiki teisi ühiskonnas väga ehmataks või kohutaks. Ma olen oma naiivsuses pidanud endastmõistetavaks et eneserefleksioon selle üle järelemõtlemine, mis me inimesena oleme. Et see saadab iga inimest tema teel iseenda ja jumala leidmisel. Aga nähtavasti ei tarvitse see mu veendumus üldse paika pidada. Ja sellegipoolest ma küsin, mis on inimene? Kui me liigina ellujäämisele mõtlema, siis peaks olema selge, et inimene on olend kes ei saa selliseks jääda ega sellisena püsida, nagu ta on. Kristliku Kuulutuse valguses ma ütleksin, ta on poolfabrikaat. Me ei ole veel päris inimeseks saanud. Ja konflikt seisneb kahe objektiivse asjaolu vahel. Ühelt poolt meie võitluse instinkti kaasinimeste vastu ja teiselt poolt tingimused, mis peavad olema täidetud kui inimkond tahab elada. Seega ühelt poolt kõik see, millest kõneleb ja mida käsitab kristlik õpetus patust ja teiselt poolt tinglikult öeldes mida Jeesus on toonud esile mäejutluses ja üks ellujäämise võimalus, mis meile on avatud. See väljend toob ühesainsas lauses, mis on ühtlase kristliku usu tuum. Jumal on armastus. Mõeldud on nägevat armastust mitte instinktiivselt ja pimedat nagu mehe ja naise vahel. Vanemate ja laste vahel mõelduda nägevat armastus, mis on seotud ja kantud tunnetusest ja teadmisest. See ei ole tunne, see on hoiak ja käitumine mis nägeva ja mõistvana katkestab Igapäevase võitluse olemasolu eest. Ja meil on põhjust mõelda Jeesuse tähendamissõnale halastaja saamallasest. See nägeva armastuse mudel, mida me ei tohiks kunagi unustada. Üks minu autoriteet Karl Friedrich von väikse häkker on küsinud. Ka selline armastus on üldse võimalik. Ja ma tsiteerin, tema vastus nagu iga uut tõelist võimalust ei saa seda tuletada sellest, mis seni on olnud. Hea tahe, võib teha häid tegusid kui armastusse saada anda. Aga kui me kord selle võimalikkust oleme kogenud, jääb meisse see, mida nimetatakse südametunnistuseks. Siis me teame, et ilmasele armastuseta oleme kõige olulisemast ilma. Armastava Sizela toob objektiivses võimalusest jumalast. Ja me kogeme seda, kui see tuleb, kui armu. Et seda võidakse meile anda on kristliku lunastusõpetuse kogu sisu. Seda antakse meile arva enne, kui me poole meeleheites iseenda pärast seda palunud. Nii peaksin Rein Veidemanni küsimusele vastama. Inimese puhul võib olla tegemist jätkusuutliku liigiga kui ta suudab oma tunnetuse ja sellest tuleneva siduda nägeva ja mõistva armastusega mis lõpetab instinktide ides valitsetud võitluse olemasolu eest kõikide sõja kõikide vastu. Ja nüüd palvetame Mis on võetud Efesose kirja neljandas peatükis? Kõigeväeline jumal, taevane isa. Anna, et me kõik jõuaksime usu ja sinu poja tundmisele. Saade stay sealisteks Kristuse täiuse mõõtu mööda. Et me ei oleks enam väetid lapse Paidet Me tõde taotledes kasvaksime armastuses kõigiti selle sisse. Kes on pea Kristus. Aamen. Soovin konverentsile kordaminekut. Küsida ka tekstid kõikide käest. Suur tänu peapiiskopile ja me läheme oma konverentsi ettekannete juurde inimesena maailmas ja esimesena esimese ettekande jaoks palume Rein Veidemanni kultuur kui teine olemine. Austatud peapiiskop armsad sõbrad. Ma tänan kõigepealt selle võimaluse eest esineda ei väärika auditooriumi ees. Need võimalused on väga harvad ja seetõttu ma hindan seda väga kõrgelt. Nende konverentside, seisuste, konverentside kaudu. Avardab mitte ainult teadmine vaid mõned asjad ehk saavad selgemaks, sisendas. Ja see toimub teiste abil. Ma oma konverentsis esitatud teesides. Loodan, et te olete saanud neid silmata. Püüdsin määratleda kultuuriteise olemisena kõige üldisemas kultuuri filosoofilises mõttes. Kahtlemata pole see ammendav juba ainuüksi sellepärast et kultuur ise mõistena ääretult mahukas. Kultuuri erinevaid definitsioone loetletakse mitmeti mitmetesse kümnetesse. Üheks järelduseks, milleni riskisin jõuda oli see, et kultuur teise olemisena. On nii olemise nimetamine Pean silmas siis olemist, seda meie füüsilist olu, kuhu me ka ise oma füüsisega kuulume. Ja see vajab nimetamist selleks, et selles füüsilises elus hakkama saada. See nii-öelda esimene tasand. Teine kultuuri teine olemus olemine, kultuuri teine olemine väljendub siis metafoorid ehk ümbernimetamisest millega luuakse teatavad piirangud. Keelelised piirangud. Ja samal ajal ka selle olemise füüsilise olemise. Mitmekesisuse. Tähistamiseks ja kolmandaks nägin ma siis kultuuris kui teises olemis ses kultuuri eneserefleksiooni mis siis kasvõi konkreetse näitena tänase konverentsi näol. Meil on nüüd kõik need kultuuriavaldised nimetamine metafoor, ümbernimetamine, eneserefleksioon on omavahel dialoogilise suhtes üksteisest välja kasvavad ja tagasimõjuga Nimetamise läbi saab igast elu faktist fiktsioon. Ja seetõttu võin öelda, et keegi on olemise fiktsioon. Keel on otsekui siis läbipaistev kleeps mille vajutame olemise peale mis kleepub keelde. See on ka olemas. Metafoor ja ümbernimetamine toimib piltlikult öeldes kogu nimetamisprotsessi valvurina. Valvur võib nii protsessi pidurdada kui ka kiirendada. Keelemaagilise müstiline toime, mida minu kolleeg Jaan Undusk on erilise kirega uurinud, lähtub nimelt metafooridest. On asju, mida ei saa nimetada nende õigete nimedega nagu ei jumala nime asjata suhu võtta. Meie esivanemad olid veendunud, et sõnaga võis mõjutada tegelikkust, siis olemist ennast. Ära sõna maa oli seesama, mis ära kaema. Mõlemad rõhutavad ettemääratust. Mis on välja öeldud, see võib sündida. Millele on pilk heidetud, see on ära kaetud ehk nõiutud. Sõna võis nii olemis fakti esile kutsuda kui ka kõik ära rikkuda. Kogu kunstikultuur põhineb metafooril. Aga sellel põhineb ka religioon, mis ütleb, et alguses oli sõna. Noomen Est kuumeneb. Niisiis võib kultuuris näha olemise enese võõrandamist Kultuur minu nägemist mööda on, aga mitte ainult minu on katse ületada olemise üksildust. Kui siin võtan nüüd kasutada või laenan Emmanuel levinasi märkust. Emmanuel levinas, prantsuse pärit, õigupoolest Leedu päritoluga prantsuse filosoof, kes lahkus meie hulgast mõned aastad tagasi on kirjutanud et tsiteerin teda, eksistents on ainuke asi, mida ma ei suuda edasi anda. Ma võin temast jutustada, kuid ma ei saa jagada oma eksistentsi. No iseenesest on see meile ju kõigile tuttav tõdemus. Aga vähem on tajutud seda, et see jagamine eeldab paradigmavahetust. Et see jagamine, kui üldse niisugune asi ette võetakse eeldab väljumist iseendast. See on kõigepealt iseendast teise inimese tajumine. Ja seejärel teise võimaluste nägemine otsekui isenda võimalustega. Emmanuel levinas peab siin silmas, nagu ma ütlesin, inimolu ja rajab sellele teisele kogu oma nõndanimetatud intersubjektiivsest intersubjektiivsest lähtuva eetika. See tähendab, et subjektiivsus pole enda jaoks, see on juba algselt teise jaoks. Mulle aga avaneb siin selles levinased viimase käsitluses kogu kultuuri kui teise olemise problemaatika. Kultuur ei ole siis mitte ainult olemise peegeldus meie keeles, meie hoiakutes, mentaliteedis, käitumises, see ei ole ainult kohanemisvõimaluste ega kohanemisviisi küsimus. Kultuur ei ole ainult olemise üksilduse isoleerituse ületamine. Kultuur on võib-olla isegi ennekõike jagamine. Niisiis, kultuur kui jagamine teise olemisena. Kõigepealt on see meie olemiskogemuse jagamine. Kui loodus, see tähendab olemine ise toimib juhuste mängu olelusvõitluse ja puhastumise kaudu mille Imanentseks eesmärgiks on eneseküllane kopeerimine, teisisõnu levik, paljunemine siis skulptuur, vastupidi, toimib enes ennast säästval enesesäästliku režiimil siin puutumegi kokku kultuuri kui mäluga. Jüri Lotman ongi rõhutanud kultuuri kui kollektiivse mäluruumi. See tähendab ruumi, kus tekstid säilivad ja aktualiseerinud. Nüüd olemiskogemuse jagamine on siis ühelt poolt mäletamine teiselt poolt aga ka uue kogemuse meie uue olemiskogemuse salvestamine. Olemiskogemuse jagamisalla mahub nii pärimuskultuur, aga ka religioossed tõekspidamised. Ja kõik see leiab aset tõlkivas tõlgendavas võtmes. Diforteerits ongi näiteks religiooni käsitlenud kultuurisüsteemina mille sümboolika lähtub olemiskogemusest ja mõjutab seda. Seda esiteks. Teiseks on kultuur siis inimkogemuse inimlikkuse jagamine, esitexis, olemiskogemuse jagamine, teiseks inimkogemuse inimlikkuse jagamine. See eeldab selle tunnistamist. Et kord juba olemise üksindusest, väljunutena oleme vastutavad oma suhte eest olemise endaga. Cheudoosijastovitšanski on selle haardesse orgaaniliselt mõjutatuna kokku võtnud kuulsaks kuulsas antroopsus printsiibis mis seisneb inimese teke ja tema kosmilise unikaalsuse tunnistamises ning inimese eneseteadlikkuses ja surmateadlikkuses kui evolutsioonilise uuenduse. Kui evolutsioonilises uuenduses toksonski, siis antropsus printsiip räägib siis inimese unikaalsusest. Ja teiseks evolutsioonilisest niisuguses tõelisest pöördest, mis seisneb selles, et ainsad täna me oleme eneseteadlikud ja me oleme ka enese surelikkuse teadlikud. Siit omakorda on varalahkunud eesti filosoof Toomas Sutt tuletanud inimese bioloogilise imperatiivi. Mis seisneb looduse, see tähendab olemise poolt meile inimestele ette seatud traagilist valikusituatsiooni. Vii kas siis tegeleda viia inimtegevus vastavusse biosfääri struktuuri evolutsiooni seadustega mis võimaldaks soodsime ja biosfääri koos evolutsiooni või hukkuda koos meie enda poolt hävitava elukeskkonnaga. Kolmandaks on kultuur, individuaalsuse jagamine. Selles protsessis ilmneb kogu kultuuri loovus ja enesekirjeldusvõime. Igaühe individuaalsuse jagamise läbi kujuneb mitmekesisus kogu kultuuri rikkus, mida näeme erinevates mõttesüsteemides, kunstides kogu inimlikus eneseväljenduses ja esteetilistest ideaalidest. Kultuuri üks imeteldavaid paradoks on see, et kultuurisiseselt ja iga kultuuris osaleja enesejagamise kaudu kultuurivõime mitte ei kahane vaid hoopis kasvab. Tegemist on siis kumulatiivse protsessiga. Tõenäoliselt tuleb kultuuris kui individuaalsuse jagamises näha ka rahvuskultuuride teket. Sest nagu me teame, maailma kultuuri üldise arengu foonil, kujutab rahvuste ja rahvuskultuuride teke üht selle kõige viimastest arengu kontsentritest. Kummatigi kõik need jagamised kuuluvad ja teenivad kultuuri üksnes siis, kui nad on juhitud. Lubage mul nüüd see väljend metakultuurilisest printsiibist. See tähendab, et kultuuri puhul ei piisa ainult küsimustest, mis ja kuidas kultuur see on eeskätt küsimus, milleks, mille nimel? Metakultuuriline printsiip on teatav alus või tuumväärtus, mis juhib meie kultuurilisi valikuid ja ka tõlgendusi. Loomulikult ta tuletab kult, tuletub kultuurist endast kuid samas tõuseb ka selle kohale. See metakultuuriline printsiip oleks minu meelest võrreldav Martin Heideggeri Lynniga mis Tõnu Luige tõlgitsuses tsiteerida ei ole tähendus, mille meie millelegi omistame vaid see, millest meie midagi mõistame. Ehk millelt me midagi kui võimalikust endale avame. Tsitaadi lõpp. Kui Albert maitsev kahjuks unustatud suur filosoof viimasel ajal, aga ilmselt tuleks tema juurde ikka ja jälle tagasi pöörduda. Niisiis kui Albert Schmeisser, kelle kultuur ja eetika on tõlgitud eesti keelde püstitas 1915. aastal inimkonna eetiliseks uuendamisekstiisi aukartus elu ees, milles ta nägi tõelist skulptuuri, energiat ja võimalust, plaat oli eeskuju luua kultuurriik siis võiks metakultuuriliseks printsiibiks omakorda pidada aukartustkultuuri ees. Sest tõepoolest, kui me ei oska hinnata teist olemist, siis oleme ilma jäetud esimesesti. Ehk kõik see luulelisemalt kokkuvõttes. Kultuur, see on olemise valgus ja ainult valges paistvad kätte, mis on lõpp ja mis on algus. Suur tänu ja meie kella järgi on veel aega, meie töötame selle kella järgi, mis seal taga on ja igale ettekandjale võib esitada kohapeal küsimusi, kuid ma ütlengi, et need on küsimused ja küllap konverentsile tulijad on alla märganud ka sõnavõttude registreerimislehte, need, mis on sõnavõtud, need me võtame päevakorda päeva lõpul, aga praegu on meil mõni minut aega esitada selle ettekande kohta küsimusi. Mina isiklikult napsasin sellest ettekandest eriti selle välja, et kultuur on ka kogemuse jagamine ja ma jõudsin seda pisut edasi mõtelda teise konteksti, et mõnikord räägitakse, et inimesed vahetavad kogemusi ja inimesed ei saa kogemusi vahetada, sest kogemus on igalühel minevikus, on personaalne. Kuid me jagame ilmselt seda narratiivi, me jagame selle kogemuse väljendust igale kogemusele, me anname ühe väljenduse, millega me jätame selle meelde teadvusse, alateadvusse ja see on see osa meist ja nii me saame tõenäoliselt osa teiste inimeste väljendusvormi leidnud narratiivist, mille nad on oma kogemuse põhjal otsustanud. Täpselt. Mulle tuleb meelde sellega õpetajatest Ülo Vooglaid, kes palju aastaid tagasi karistas sind sellest, kui ma ja siis oli väga naksis keeles öeldi, et inimesed tulevad kokku selleks, et vahetada kogemusi, ütles, et kogemusi vahetada ei saa jätta igavesest ajast meelde, aga küll saab seda tõepoolest, nagu te väljendusite selle narratiivi kaudu jagada. See see ja see on, seda ma pidin kogu aeg vältida. Ei vahetata jagatakse pea. Suur tänu ja ka küsimus tänasele teksti osas, me palume kõik tekstid ja anname sellise kasseti mälestuseks, kus on osa neid kogu konverentsi teese loetud erinevatelt inimestelt. Nii et olgu, suur tänu teile. Aitäh, elanik. Kultuuri ja religiooni vahekord taas väga vana küsimus ja erinevalt lahendatud. Vello Salo ergi teenide kloostri vaimulik, minule isiklikult esimese kogemusega, Toronto ülikooli emeriitprofessor. Mäletan sind nendest aegadest, aitäh. Tere tulemast. Tunnen inimesi, kes ütlevad, kultuur on religioon. Ja mul ei ole põhjust kahelda selles veendunud. Aga ma tunnen ka teisi, kes väidavad vastupidist. Kultuur ei ole religioon või koguni religioon, on kultuuri vaenlane. Täpselt niisama veendunult kui esimesed. Kuidas ise asjalugu tegelikult on, kellel on õigus? Vastus oleneb sellest, missuguse definitsiooni me anname. Definitsiooni definitsioon on üks inimsoo suurimaid nuhtlusi. Kui üks teoloog ütleb, jumal see ütleb kõik. Jumal on kõik loonud, vähemalt selle teoloogi jaoks. Aga järgmine sõna tükeldamine, tähendab jumal on armastus, on võib-olla lasknud 10-sse. Aga kas jumala õiglus, kas jumal ei ole kohtumõistja? Ja nii edasi? Seal ma saan aru siis jumalast kui armastuse selles mõttes milles mina mõtlen armastusest mitte kuidas, jumal mõtleb armastusest. Võiks öelda, et see on bioloogia ja kõigi definitsiooni tegijate needus erg ideoloogia, sõnulseletamatut sõnadesse panna. Sellega ei saa keegi hakkama, aga meil ei ole ka mingit muud teed. Meil tuleb paratamatult sõnu tarvitada. Ja siis definitsioon definitsiooni otsa sõna sõna otsa. Avaldan südamlikku kaastunnet kõigile, kes peavad sellega tegelema. Niisiis vastus oleneb sellest, missuguse definitsiooni Me anname sõnadele kultuur ja religioon või need vastavalt ennast väljendavad. Kuna ühesele tulemusele pole nende suhtes tänini jõutud. Meil on päris mitu definitsiooni, nii hästi kultuuri kui religiooni suhtes. Vastaksin ise nii. Õigus on kõigil. Ja muidugi igalühel oma arusaama raames. Minul tekib koguni kiusatus öelda. Niimoodi kõik on õigeusklikud. Või kas on keegi iial liitunud mõne ideelise liikumisega, mida ta ei pea õigeks? Uku Masing olevat kord öelnud, et tema on usklik ateist ja mina arvan, et õigeusklik ateist Katoliku kiriku seisukoht, mida mina esijoones esitlen ja pean seda kristluse seisukohaks. Kes arvab teisiti, tema arvamine on üldiselt teada ja Vatikani teine kirikukogu on rääkinud ka kultuuriküsimustest pikalt ja laialt. Kõik need dokumendid on üldiselt kättesaadavad kõigis tähtsamates keeltes internetis ja ma ei hakka teid sellega siin tüütama. Kultuurist me räägime, aga kõik ka need, kes temast palju, midagi ei tea. Vähemalt minul on selline mulje. Mina alustaksin Lauri Vahtre raamatu Eesti kultuuriajalugu teine trükk. Viimasest lausest. Kultuur sünnib suhtluses. Ja tõepoolest, kui me tänapäeval räägime eesti kultuurist tuleb meil vaadelda mitmeid kultuurivaldkondi ja nentida, et meie kultuuri on kujundanud suur hulk tegureid ja tegijaid nende suhtlus või läbikäimine, akord, sõbralikud, vaenulik, ent lõpptulemus oleneb ikkagi sellest suhtlusest ning oleneb edaspidigi. Issanda aastal 1974 toimus Kuopio lähedal Kotkajärve metsaülikooli kursus. Ja selle jaoks seegi oli kultuuriüritus, mon julgem. Selle jaoks ma andsin välja väikse raamatu, riik ja kirikud 1940 kuni 74. Ja kirjutasin selle tagakaanele kokkuvõttena. Riigi ja kirikute suhted moodustavad tähtsa peatüki üldajaloos. Käesolev ülevaade teeb esimese katse kirjeldada kõigi kristlike kirikute elu Eestis nõukogude võimu ajal. Seda väidan ma Dhaka täna. Religioon on tähtis osa kultuuris. Ja eriti ütleksin ka nii. Kirikulugu moodustab tähtsa peatüki Eesti kultuuriloos. Kui tähtsa peatüki me ei tea, meil oleks vaja hulk uurimusi enne kui saame sellele küsimusele tõesti põhjendatud vastuse anda. Bernard Kangro kirjutas mulle kord. Piibel on meie keele ja stiili põhikiri. Ristiusk on kõige suurema vaimupotentsiaaliga usk. See ei olnud provotseeritud ütlemine, vaid tema enda. Spontaanselt väljendatud mõte. Arvo Krikmann, kes on eesti vanade sõnade levinenud mate vanasõnade hulgas, leidub ümmarguselt 150 mis on ilmselt pärit piiblist ütleb piibel on läbi ajastute tänapäevani olnud ammendamatuks loome läteks kirjandusele, muusikale ja kujutavale kunstile. Ka tema loengu konspektid on internetis täiesti olemas ja soovitaksin kõigile nendega tutvuda. Ütlesin seda ka oma õpilastele, kellele ma loen tarkuskirjandus, vanadest tarkus, kirjandust. Kui me süveneme oma rahva vanavarasse vanasõnades, eriti siis me näeme piibliosa selles ristiusu osa selles. Me õpime paremini tundma oma kultuuri pärandus ja ka seda maailmakirjanduse tippteost, mis piibel kahtlemata on. Siinkohal tahaksin ma hea meelega avalikult tänada kõiki neid, kes tegid taasiseseisvusajal teoks 1739. aasta piibli raamatu meie keele ja stiili põhikirja faksiimiletrüki, mida ma loodan, on praegu veel saada. Hiljuti ma nägin saama toopidest, oli küll riiuli peal. Uurimusi vajaksime eriti Eesti kirikuloo alalt sest nõukogude okupatsiooni ajal või ütleme siis ateistlik okupatsiooni ajal oleksid sellega saanud tegeleda ainult väliseestlased. Aga meie olime ju kodumaal leiduvatest allikatest täiesti ära lõigatud. Meie põhjanaabritel on juba aastaid olemas neljaköiteline suomen, kiirg on history ja 1991 kuni 95 anti see välja. Aga meie võime niisugustesse esialgu ainult unistada. Enne ülevaate koostamist vajaksime veel palju eriuurimusi. Arvan siiski, et esialgse ülevaate koostamine oleks praegugi võimalik ja vajalik olgugi, et ka tänamatu töö eest ise proovinud. Meil on lausa karjuv vajadus niisuguse käsiraamatu järele. Seal on meil meie kultuuris lünk või auk soovid. Olgugi et vajame veel tublisti uurimistööd, ei pääse meie teemakultuur ja religioon arutamisest üle ega ümber. Juba täna. Mina olen vana inimene ja haige pealegi ja sellepärast ärge pange mulle pahaks, et ma selle loengutsükli lõpus juba koju koti peale lähen. Hea meelega oleksin ma olnud kogu päeva siin, aga ma lihtsalt ei jaksa, andke vaesele vanainimesele andeks. Aga ma tahan tänada siinkohal südamest kõiki tänase konverentsi korraldajaid. Ja mis nüüd loota, kindlasti see aitab meid kena sammukese edasi. Aeg on mul tegelikult veel küllalt ja ma tuleksin ühe konkreetse küsimuse juurde. Kes maarjamaal, mis usku, tunnistab. 2000. aasta rahvaloendajat esitasid usulisi veendumusi puudutavaid küsimusi ja andmed avaldati 15. märtsil läinud aastal ning on jällegi internetis kõigile kättesaadaval praegu ka trükitud kujul. Eesti kirikuid kogudusi puudutav statistika on siiani lähtunud kirikute poolt pakutud hinnangutest või siis ka ateismi ajal. Partei poolt pakutud hinnangutest pakub praegu suurt huvi vaadelda, mida üksikisikud ise oma usuliste eelistuste kohta ütlevad. Rõhutagem kohed avaldatud statistika ei näita kirikute liikmeskondade arvu sest seda ei küsitud, kes mingisuguse kiriku liige on. Pealegi oli vastamine vabatahtlik. Ja küsimus oli, milline on teie suhe religiooni ja selle all oli siis mitu kastikest kindlat usku, tunnistab usu suhtes ükskõikne. Ateist ei oska vastata, ei soovi vastata. Ja need on ka, see on väljavõttena minu ringkirjades maarjamaa, mis on internetis olemas, nii et sealt võib teda järele lugeda, kui huvitab. Aga see küsimus esitati vähemalt 15 aastastele tähendab nii-öelda täiskasvanud osale meie kodumaa elanikkonnast. Ja see oli üks miljon 121580 kaksikud. Kindlat usku tunnistama ruutu tehti 320 700832 eestikest. See on üle 29 protsendi küsitletutest ja neist osutub omakorda ligi 29 peaaegu kõik kristlasteks. Me ei saa ka selgus, enamiku 64,6 protsenti on seda üle seitsme, kaheksa, 25000 maarjamaalase kohta. Siiski, 381 382000 siis rohkem kui need, kes tunnistavad ühte kindlat usku. Defineerisid Enn kui ükskõiksed. Tähendab, vastus oli vabatahtlik, järelikult, kes selle ristikese tegi? Seda võib tõsiselt võtta, seda võis sele täiesti tegemata jätta mõned jätsidki, aga neid ei olnud kuigi palju, suhteliselt. 163000, ütlevad nad ei oska vastata. Ja 90000 ligikaudu ei soovi vastata. Olgugi, et meil ei olnud selle rahvaloenduse ajal karata mingisuguseid kohvile kutsumise, kui see vastus ei ole, aga kes teab? Ettevaatus on tarkuse ema. Atestiks pidas ennast või pidas vajalikuks ennast pida ennast sellisena tähistada 668547 isikut ehk 6,1 protsenti. Ja ateism on siin õigusega usuküsimuste valdkonnas, sest ka see on teatud usk. Üldpilt on niisiis selline umbes 65 protsenti ebakindlaid siis kaks kolmandikku 29 kindlat uskunda tunnistavaid ja nii asi ju kõik kristlased jää kuus protsenti ateiste. Mis nüüd katoliiklus puutub? Tunnistada seda 5757 isikut, oli juhtunud küll väike aps. Loetlejate seas ka 12 kümmend Ukraina kreeka katoliiklaste oli loetud oma ettekirikuks, seda nad ei ole, nad on katoliku kiriku liikmed, nii et 12 inimest on seal viga, aga nad olid niimoodi ennast ekstra sisse kandnud. Nüüd ma juba rõhutasin, et siin ei tarvitse sugugi olla tegemist kiriku liikmetega isegi mitte ristitud inimest isikutega, sest küsimus oli kindlat usku, tunnistab, et keegi tunnistab seda usu, noh, kuidas seda ei ole lähemalt antud. Suurimaks eetiliseks grupiks katoliiklaste hulgas oli minu üllatuseks siiski eestlased aga nad moodustavad ainult 30 protsenti nendest, kes pidasid asja piisavalt tähtsaks. Et loendajatele vastus anda. Tähendab, meil on umbes kolmandik eestlasi, kelle eest ma loodan, nagu ma isegi enesest ütlen. Kes laulavad meie hümni kolmanda salmi Su üle, jumal valvaku ka siis, kui teised vaikivad. Ja kolmandik rahvast on suur osa. Meie. Praeguse Eesti Rahva Muuseumi direktor Jaanus plaat avaldas uurimuse eestlaste usklikkuses ja üks tema järeldused on, et Eesti olevat kõige sekulariseeritum riik või rahvas kogu maailmas. Jaanus plaat on tubli uurija ja see raamat on väga huvitav, ma soovitan seda kõigile. Aga mis on sekulariseeritud? See on jällegi definitsiooni küsimus ja kui ta on küllaton oma definitsioone raames õige ütlema seda. Aga see ei välista nüüd tänapäeva tegelikkus, et meil on Eestis ligi kolmandik inimesi, kes peavad asja nii tähtsaks, kannavad rahvaloenduse puhul võimalike tagakiusamisi kartmata, sest kes teab, millal jälle tulevad tulid omal ajal väga ootamatult teevad ristikese sinna kohta. Ja kui sellest ei piisa, siis lugege ära kõik need, kes kuulutavad evangeeliumi siin maal. Neid on õige palju. Ja kõiki neid kirikuid ja kogudusi, mis on olemas. Lõpetaksin sellega ja soovin head edu ja jumala õnnistust. Tänasele konverentsile. Meil on aega ja teema on huvitav. Ja palun küsimusi selle teema kohta, jah, palun. Jaanus plaat, aga ma ei jõudnud kaasa tassida, ilmus paar aastat tagasi, aga minu telefoninumber ei ole salastatud ja kui te kirjutate kaardi peale Pirita kloostri, siis leiab iga Postimees kätte ja siis pange oma telefon number, ma ütlen teile. Andke vaesel vahendusel andeks, no mul oli ta peaaegu näpu vahel, aga siis ma leidnud Tegelikult ja mee aitäh veel. Kui te võtate selle rahvusraamatukogu elektronkataloogi lahti leiate kohe kätte. Ja peale raamatu veel midagi küsida. Mina küsin, et tõepoolest definitsioonid on ühed hullud asjad, mida sa nagu arvasid, kui see pealkiri vastupidi keerata. Religioon on kultuur täpselt sama, just. Sest see oleneb, mida nüüd inimene, kes keegi või nimetan ennast tõsiusklikuks. No kui ta minule ütleb, et mina ei ole tõsiusklik, tema vastutus, eks ole ja kui ütleb, et ilma jumalata ei ole mingit kultuuri siis selles mõttes ma annan talle õiguse seda, kui, kui asi on tõesti nii, et jumal on minu loonud. Ja mina nüüd salga, võtan ära ja algan selle maha. Selles mõttes aga, et kultuur on ikka üldiselt üx. Vähemalt katoliku kiriku seisukoht on täiesti ühe, mõtlen, et kõik, mis on väärt maailmas, see on tegelikult apostel Paulus, katsuge kõik läbi mis hea, selles midagi kinni. Kui leiab ja asuvad need üles. Sellisele suhtumisele on kõik, mis jumal on loonud ja nii, et kõik, mis erinevates kultuurides isegi ateistlikus, võib head leida, see tuleb järele proovida. Kui ta on tõesti hea üldinimlikus mõttes, siis ta on ka kristlaste poolt lugupeetav. Nüüd ütelge natuke kõvemini, minu vanaema ei kuule nii hästi. Ja. Seda ei olegi. Vabandust, mina ei andnud ühtegi. Vello Salo kultuur on, see teema anti mulle mina. Mina olen täitsa sõitu selles asjas. Ja ma olen tähele pannud selliseid väga lihtsa sõnastusega ja selget sõnastust, laiudusi kuivas, kaste müünud, et on võimalik ka niisugune seltsis, et kultuur on sekulariseeritud religioon ja vastupidi, religioon on tsentraliseeritud, kultuur. Ei ole, ma sellele ma kuidagimoodi alla ei kirjutaks, sellepärast et inim inimsugu teab loojast ja oma algupärast mitut moodi ja esimene see Rebelatsio priima on loodus ja eesti keeles on toredad sama loo etümoloogia looja ja loodus, loodusseadused miljonite, siis mingisugune näksioloo nagu inglastel vaid meil on loodus, seadused ja kui me, me oleme alati. Me oleme loodud kasvama kiusatus, löödad, kasvajad, healoomulised kasvajad, aga kasvama. Me oleme loodud ja, ja ka Kristuse evangeelium rõhutab seda kasvamise küsimus, samuti vana testament. Ja nüüd millal me jõuame, kas me saame iial täisealiseks ja kas me saame iial inimesteks? See on igalühel antud ülesanne. Aga et see, mis ta enne noh, ütleme enne ristimist või pöördumist või püha vaimusaamist kolmanda silmasaamist või mis ta enne seda on teinud, seda ma nimetaks kuidagimoodi ilmaliku skulptuur, eks inimesed võib seda ise uskuda küll. Aga ta ehitab sellest, mis loojad on andnud. Aitäh, palun, eks ole. Mis sa arvad, mis inimene olevat olnud? Kas ta nagu rohkem religioosne oma pooleli joodud mängib? Sest meil oli just siis tarkuskirjanduse loengutes viimane, viimane tekst, õpetussõnade üheksas üheksas, 809. peatükk, kus tarkus Masingu tõlkes hullas jumala eest, väga ilusti öeldud. Nii et mängima me oleme mängimist, vihatakse otsijad, eks me oleme loodud küsimuse teine pool natukene natukene kriitilisem. Muidugi Me oleme. Meie meie sihiks on olla täiuslikud, nagu meie isa taevas tähendab meie kristlaste maisanud kõikide religioonide nimel rääkida. Ja see on õige lihtne asi lasta oma päikesel paista heade ja halbade peale, nii nagu seda teeb taevane isa. Aitäh ja meie aeg on sellega labi vahetama. Nii oleme siis jõudmas järgmise teema juurde. Ringo ringvee siseministeeriumi usuasjade osakonna peaspetsialist, teoloogiamagister usk tänapäeva maailmas väga kaasaegne olukord. Lugupeetavad tänan korraldajaid mind siia kutsumast. On olnud juttu definitsioonidest ja mul on niisugune tunne, et ilmselt ma peaksin kuidagi defineerima, mis asi see usk, vähemalt minu ettekandes on. Ja see usk selles ettekandes tähendab nii hästi inimese sellist isiklikku usku, kas siis millessegi üleloomulikku aga ka kõiki selle usuväljendusi kõige laiemas mõttes. Tihtipeale tavatsetakse väita seda, et kunagi oli selline usu kuldaeg, kui kõik inimesed olid usklikumad kui tänapäeval. Kas selline aega tegelikkuses kusagil eksisteerinud on? Ta jääb siiski ainult oletuseks, aga samal ajal, kui vaadata läänemaist kultuuri ja mitte ainult läänemaist kultuuri, võib ilmselt küll väita seda, et kunagi oli kultuur kõikides oma väljendusvormides osa usust või osa religioonist. Kui me vaatame inimkonnale, siis viimase sajandi vältel on inimkond kogenud suurt muutuste jada, mis on puudutanud inimelu kõiki valdkondi. Inimkonna arvukus maakeral on ligikaudu kuuekordistunud. Enamik inimesi elab tänapäeval linnades või linnalaadsetes asulates. Informatsioon meieni liigub reaalajas, inimelundeid on võimalik asendada tehiselunditega. Toiduaineid on võimalik hoida riknemast peaaegu igavesti tänu uutele kemikaalidele, mille pikemaajaline mõju selgub ilmselt alles inimpõlvede pärast. Ja sellist loetelu võiks ilmselt jätkata veel üsna pikalt aga püüdes püsida teemas, siis need muutused puudutavad ka usku. Need muutused puudutavad ka religiooni ja selle väljendusvorme ja seda eelkõige vanas maailmas, ehk siis Euroopas. Üks tänapäevane Triti religioonisotsioloog, Kreistavi, kelle huvi keskmeks on religiooni muutused kaasaegses Euroopas on iseloomustav tombud iseloomustanud Suurbritannia usulisi suundumusi tänapäeval, öeldes, et inimestel on küll usk, kuid inimestel puudub vajadus olla usulise institutsiooni liige. Ja seada siis inglisekeelne. Selline kõnekäänd on juurdunud Piliivinguisaud belonging. See on ainult üks selline usku või usumuutusi puudutav seik. Aga seda ilmselt võib väita küll üsna laiemas mõttes, et usk on liikunud avalikust elust inimese või inimelu sellisesse intiimsemasse, sfääri usust ja usuliste institutsioonidega. Liitumisest on saanud inimese teadlik valik ja mitte sajanditepikkuse peretraditsiooni jätkamine. See puudutab suures osas võib, võiks öelda, mingis mõttes eelkõige nõndanimetatud postsotsialistlike riike Ida-Euroopas, kus religioon Sis lülitati välja ühiskondlikust elust laiemalt. Aga kui vaadata Eestit, siis ma arvan, et Eesti olukorda või tänapäevast eesti usulist olukorda ei saa seletada ainult nõukogude perioodiga. See oleks. See oleks võib-olla liiga lihtne, sellepärast et Eesti ajalugu on täis erinevaid katkestusi ja ja mullistusi ja, ja mida kõike, millel on kõigel olnud ka oma mõju religioonile. Kunagi oli kultuur osa religioonist, osa usust ja ja kultuur oma mitmekesisuses oli usu nähtav vorm. Suure osa kunstist, kirjandusest, muusikast, mida me tänapäeval oma kultuurivaramus leiame, on algupäraselt olnud usuväljendused. Kuigi seda tänapäeval tähele ei panda või sellele tähelepanu ei pöörata. Aga kui me jätame sellise algupärase konteksti sellise usulise konteksti tähelepanuta, siis kultuurinähtused muutuvad üksnes esteetilisteks naudinguteks. Ma arvan, et ma ei eksi, kui ma väidan siinkohal, et tänapäeva maailmas, sealhulgas Eestis on usust ja, ja selle väljendustest saanud kultuuri osa kultuur ei ole enam osa usust, vaid uskuma erinevates ilmingutes on osa kultuurist. Ikoonist on saanud selline museaalne. Museaalne kunstiese esteetiline nipsasjake, mida on hea riputada sinna, kus see tundub, et ilusam pühakodasid käsitleme kui arhitektuurimälestisi või siis kui kontsertsaale kui neil ei ole tähendus kultuurimälestise või kontsertsaalina, siis siis ei ole neil tähendust üleüldse. See on nagu üks selline suhtumine pida. Mulle tundub, et väga sageli. Me võime kohata. Usk on, on muutunud siis ka isiklikuks valikuks ja religioossed institutsioonid ei ole minu meelest enam kultuuriloomas, nad on kultuuri kandjateks. Sellise ühismälu hoidjateks ja Evangeelse luterliku kiriku peapiiskop Jaan kiivid on minu meelest erinevates kontekstides rõhutanud ka kiriku rolli just nimelt kultuuri kandjana ja rääkinud kiriku rollis. Kui inimlike inimeste inimliku ühiskonna sellisel rajamisel või loomisel. Ja kui vaadata kultuurid kandjale siis me ei saa mööda minna sellest, et kultuuri kandjad on orkestrid koorid, teatrid, muuseumid, balletitrupid ja nõnda edasi kõik need asjad, mis lisavad meie ühiskonda või keskkonda teatud sellist käega katsutamatut käega katsutamatud hüvet. Usk millessegi või kellessegi suuremasse või, või üleinimlike moraalsete eetiliste normide, olemasolusse, isikliku valikuna isikliku otsusena võib aga omada ka laiemat tähendust. Ma arvan, et isiklike valikute isikliku eeskuju rolli, selle rolli tähtsust lasevad meil ehk paremini mõista näitajad hoopis muudest eluvaldkondadest kui religioonist või usust. Kui me mõtleme spordile või kui me mõtleme teistele sellistele eluvaldkondadele kui paljud inimesed, noored inimesed on innustunud spordist tänu suurepärastele, suusatajatele, korvpallimeeskondadele või sellistele asjadele. Aga Mul on alati muljet avaldanud hindu pühakirjas pagavad, kiitas kirja pandud tõdemus et ükskõik, mida väljapaistev isikus isiksus ka teeks, tavalised inimesed kogu maailmas järgivad tema poolt näidatud eeskuju ja toimivad täpselt samal viisil. Ja ma arvan, et see on mõte, mille tähenduse üle tasuks mõelda igaühel pest. Eks igaüks ole mingis mõttes tähelepanu väärne ja ja eeskujuks vähemalt oma lähemast lähematele. Ja see mõte kajab ka Naatsareti Jeesuse sõnades. Teie olete maailma valgus, ei saa jääda varjule, linn, mis asub mäe otsas. Et see isiklik eeskuju on on üsna üsna oluliseks asjaks. Aga liikudes nüüd teise teema juurde, mis on sellesamaga seotud Siis võib-olla tuleks tänases Eestis, kus religioossete institutsioonide riiklik rahastamine on tekitanud mitmesuguseid küsimusi eelkõige usuliste vähemuste seas tuleks küsida, et kas kirik või kas usuline ühendus kui selline erineb oma funktsioonidelt teatrist, raamatukogust või muuseumist kas kirikul või usulisel ühendusel, võib-olla ühiskonnas teisi funktsioone kui usulise traditsiooni alalhoidmine ja usuliste vajaduste rahuldamine. Kas usu tekitatud üldine hüve erineb sellest käega katsutamatust üldisest hüvest, mida tekitavad ja hoiavad alal ülejäänud kultuuri ja, ja sotsiaalabi institutsioonid? Ma arvan, et need on küsimused, millele võiks mõelda tänapäeva Eestis ja mulle tundub, et need teemad ei ole kaugel teemade ringist, mida Veiko Vihuri on käsitlenud oma artikliseerias EELK ja tema missioon tänases Eestis kahes viimases Eesti kirikunumbrisse, millest tõenäoliselt Ma oletan, et tuleb ka täna siin siin konverentsil juttu. Aga pidades silmas seda usuliste ühenduste riiklikku rahastamist ja seda vastustavad kriitikat siis minu meelest tuleb tähelepanu juhtida kahele üksteisest täiesti erinevale erinevale arusaamale mille ühe kohaselt on usk sedavõrd isiklik ja sedavõrd intiimne asi, mis puudutab ainult inimest ja siis seda teist. On ta siis jumal haldjas või ükskõik kes. Ja teise kohaselt on usul tähtsus ühiskonnale ka ka laiemalt. Usuliste institutsioonide vahendusel, kes usulist traditsiooni ühiskonnas edasi kannavad. Selline pragmaatiline lähenemine usule ja religioonile laiemalt võib esile kutsuda üsna ma kujutan ette, et üsna sellist negatiivset reaktsiooni nii usklike kui uskmatute seas. Aga samas ei saa me vaadata kõrvale tõsiasjast, et läbi aegade on riiklike institutsioonide ja ja riiklike institutsioonide poolt tulev toetususulistele institutsioonidele lähtunud nagu väga pragmaatilisest lähtekohtadest. Siin võib vaadata keiser konstantiinuse määrustele, mis puudutasid kristlust või saksa vürstide otsustele, toetada luterlikku reformatsiooni või budistlikule kuningal Ashokale, kes Indias toetas budismi. Selliseid näiteid võib leida ilmselt lugematul hulgal. Kas ühiskond näeb tegevusvaldkondi, kus usuväljendused peaksid leidma ühiskondlikku toetust, sest nad lisavad ühiskondliku hüvet näiteks tõstavad eetikat, taset? Kas usulised institutsioonid näevad end suutelisena pakkuma ühiskonda ja selle liikmeid nii-öelda tervendavaid võimalusi? Need on minu meelest küsimus, et mida asjaomastel isikutel ja institutsioonidel tuleks täie tõsidusega arutada ja arutada nõnda, et näha sellist üldist tüved seal taga mitte lasknud üksteise süüdistamisse või näha 11 konkurentidena. Sest minu meelest tihtipeale selline üldine hüve tuleks ettepoole asetada isiklikest isiklikest hüvedest. See ongi kõik minu poolt aitäh. Aitäh sulle ja nüüd on meil aega küsimusteks ettekande kohta palun, professor Salo. Selgus, et ema ei osanud ette kujutada, et kirik on koht, kus pühapäeval piideldakse. Nii kaua aega ei kulu selle peale. Seda. Nii kaugele lase ateistlik. Haridus üles suur või meid viinud. Abistada ei jagata siis küsivas kulutad. See tähendab lisaksin nagu kommentaarina siia juurde, et Ma olen pidanud loenguid ja ettekandeid nagu erinevates erinevates kohtades ja ja neuronod religiooniga seotud. Ja pole pidanud märkama seda, et tihtipeale on probleemiks see, et mitte et inimestel ei oleks küsimusega, inimestel ei ole isegi mitte nii palju teadmisi, et mingit küsimust esitada. Selline üldine teadmatus on nii suur, et see on umbes sama, kui mina peaksin näiteks tuumafüüsika kohta küsimusi esitama, et ma ei tea sellest suurt midagi. Ei oskagi midagi küsida. Palun. Valisite Kristin. Ja rääkisid tänapäeva maailmas. Sotsiaalteadlasi ja ka selliseid, nagu, Räägivad ei kuule polarisatsioonist räägivad peetivat isolatsioonist. Et usk maailmas on tagasi tulema saar, Alamäe ja et toimuvad sellised protsessid, mida ei saanud kaugeltki nimetada sekku organisatsiooniks, mis millesi kaheki igal aastal 1960. Tähendab minu meelest see, mis puudutab nüüd just nimelt seda sekulariseerumise küsimust Siis nii palju, kui mina olen sellist erialaajakirjandusest jälginud siis võiks öelda, et see oleks viimase vanadeks viimase seitsme aasta jooksul on neid selliseid väga vastakaid arvamusi, et kas see polariseerumist, kui sellist üldse olemas on või teda ei ole, kas ta on sotsiaalne fakt või ta on lihtsalt teadurite poolt välja mõeldud asi. No nii nagu on selle definitsioonidega olnud siin juttu, ilmselt sõltub definitsioonist, aga, aga kui lähtuda sellisest klassikalisest klassikalisest Brian Wilsoni definitsioonist, et see tähendab religioossete institutsioonide mõju vähenemist ühiskonnas siis. Kui vaadata Eesti Siis mulle üldiselt tundub, tähendab, et Eesti siiski on seene Se polariseerunud ühiskond ei vasta küsimusele, vaid püüan sealt kõrvalt libiseda. Et sellepärast, et noh, ühelt poolt on see, see poole sajandi pikkune Nõukogude periood. Aga väga religioossed institutsioonid Minu meelest on, nad on ühiskonnast mingis mõttes mingis mõttes kõrval, aga põhjused on nagu väga mitmesugused. Ühelt poolt ei ole inimressursse, mis on nagu kahtlemata kahtlemata üks põhjus, teine põhjus, mida mina näen, on keelekasutuse erinevused, tähendab küll ühiskonna üldine keelekasutus ja kiriklike organisatsioonide usuliste organisatsioonide keelekasutuse erinevused, et seal tekivad sellise kommunikatsiooniprobleemid. Kuna teema nii vinge, maavarad, maad püsse, aga majata. Nädala küsimus, ainult religioosne fundamentalism on kasvutendentsis, valdavad igal pool või ainult kohati või, või milline ületada neelata? Ma arvan, et ta ei ole nii suures kasvutendentsis, kui, kui ta oli kümmekond aastat tagasi, aga aga tähendab, see on omakorda räägitakse fundamentalismi Stit kas traditsiooni ohustatuse ja fundamentalismi vahelised seosed osa, et nii palju või, või niikaua, kuni on inimesi, kes näevad, et ühiskonna muutused nende traditsioonilist eluviisi muudavad. Või kui me räägime kaasaegsest ühiskonnast, kus on arvamuste, pluralismi ja, ja usuliste veendumuste pluralismi muuhulgas ütleme siis tänapäevases mõistes lääne massiühiskonda siis seeme selliseks fundamentalismi, kes on, on alatu olemas. Aga ma ei, ma ei julge küll väita, et oleks tõusuteel või, või languse teel. Mida ebakindlam on maailm, seda, seda rohkem on inimesi, kes, kes püüavad leida kindlaid kindlaid vastuseid. See on see, see on see tendents, mida või millele ollakse juhitud tähelepanu, et sel ajal, kui liberaalsed protestantlikud kirikud kaotavad oma liikmeskonda samal ajal konservatiivsed ja fundamentalistliku maa kirikud hoiavad oma liikmeskonda alles. Pakkudes kindlaid vastuseid. Selline ebamäärane vastus. Küsimusele. Küsida. Kui tuuri või ja, ja. Looja. Jah ja ei. Ma arvan, tähendab siiski, et suures osas kui me räägime nüüd, tähendab, kui teha vahet sellise traditsionaalsete kirikute ja mitte traditsionaalsete kirikute vahel siis traditsionaalse kirikud on pigem sele traditsioonid, hoidjad. Tähendab, see on nagu see ei tulene minu ametist, see on lihtsalt selline. Tähelepanek elust enesest. Aga. Mingis mõttes tähendab sellist uut. Materjali või tähendab sellist uut asja on pigem loomas sellised väikesed mitte traditsionaalsed, usulised ühendused. Sellepärast, et, Ma arvan, et mingis mõttes Minu isiklik eraisikuna tulenev arvamus, luterliku kiriku liikme staatusest tulenev arvamus, et nii nagu 1918. aastal püüti määratleda ennast, kes ollakse, läheb, kui rääkida luterlikus kirikus ja leiti, et ollakse rahvakirik, siis minu meelest oleks aeg noh, selles mõttes ennast ka uuesti defineerida. See ei tähenda seda, et kirik peaks olema nagu üks mingi selline Perilt. Kui te vaatate anglikaani kirikut, siis me räägime seal kõrgkirikust ja madal kirikus, tähendab selliseid erinevaid suundi on olemas. Aga, aga mingi tähendab selline. Selline asi minu meelest peaks toimuma, mis mulle tundub, et on ka toimumas vähemalt nagu mingil tasandil. Tähtaeg on möödas ja jäi meelde üks lause, mis mulle äratas, Mõtajaid saatsid Pelevinguid apjalonginglasson tendentsiks ja see tähendab nagu uskumine ilma kuhugi kuulumiseta. Ja paraku jääb inimene ise sellesse läks kõige kaotaja maks pooleks sest arvab, et ta saab kõik, arvab, et pool leiba on kõik ja ma tahan öelda ühe. Ühe nendest inglisekeelsetest lausetest, mis minu jaoks üks kaunimaid on üks kaunimate hulgast. Inimeses on sammutise longing, foobia, longing ehk igatsus kuulumise järele ja see nagu annaks selle teise poole teine leivapool, mida, nagu sellega ära antakse, et ma küll usun, aga ma ei taha kuhugi kuuluda. Nagu saab selle teise poole ka kätte, siis on minu meelest nagu inimene ka see seesmine igatsus on saanud oma oma tulemuse, muidu ongi inimene individualist. Aga ta ei kuulu. Jah, see teine pool saamata heidet. Tuletan meelde, et praegu vaheajal on võimalus esimesel korrusel juua kohvi ja märkida ennast päeva lõpuks sõnavõttude nimekirja, mida me teeme numbrilises järjekorras, kusjuures sõnavõtu maksimaalne aeg õhtu on kolme minutit, kusjuures me koguneme siia kell 11 30 elusat vaheaega ja jagamist üksteisele. Pakub kohvi, järgneja, lõunaeelne ja järgmise ettekandena, palun siia oma ja kaastöötaja Arne Iiobi, kelle teema on kultuuri ja hariduse seoses. Mul on rõõm ka omalt poolt tervitada kõiki siia tulnuid nii väärikat seltskonda, et ajab pisut isegi hirmu peale, kuid nii nagu meie elu on, et ennast tuleb ületada nii ka praegu. Minu teemaks on antud kultuuri ja hariduse seosest ning sellest kõnelema asudes. Ma tahaksin osutada sellele, et kultuuri ja hariduse seost väljendab juba ladinakeelne sõna kultuura, mis tähendab teatud tegevust või suundumust nimelt harimist või maaharimist või viljelemist ühelt poolt teisalt aga ka üldse hoolitsemist, kujundamist, arendamist, kasvatamist ja nii edasi. Ent kui me sääraseid seoseid vaatame, siis need lähevad kaugemalegi, sest kultuura tähendab ladina keeles ühtlasi ka austamist ja kummardamist ning koguni kultust. Nii on antud igatahes sõnaraamatus ladina keele ladina-eesti sõnaraamatust, mis veel hiljuti on teise trükina ilmunud. Ja kui vaadata nüüd mida tähendab ladina keeles kultus, kuhu me jõudsime, siis see tähendab üsnagi sarnast harimist, viljelemist, kultiveerimist, ent ka austamist ja kummardamist ning jumalateenistust ja usku. Kui me nüüd usuli välja jõudsime kultuse kaudu, lähtudes kultuurast või kultuurist siis võiksime teha kokkupuutega Nende sõnadega, mida peetakse ladinakeelse religioon aluseks, sest ka siin on üht-teist sarnast. Lähtudes verbist relegeere Re legeere tähendaks siis religioon üsna sarnast sellega, mida kultuski ree tähendab nagu taas või uuesti restaureerima remont näiteks. Ja relegeere tähendaks, nagu öeldakse, üle lugema taas tähelepanu osutama või silmas pidama, mõtisklema, uurima. Ja kui konkreetsemalt religioonile mõelda, siis muidugi on mõeldud siin pühi tekste ja pärimuse ja rituaale ja muud taolist, mida siis taas silmas peetakse ja uuritakse. Teine sõna, mida ladina keeli ühendatakse sõnaga religioon, on relegaare mis tähendab taas külge kinnitama või siduma. Ja sellega täpsustatakse siis see või see võiks meie antud meile antud juhul olla täpsustuseks religioosse suundumuse kohta. Ta tähendab inimese ja jumaliku taasühendamist, kusjuures taas eeldab, et see ühendus on olnud vahepeal katkenud. Mingil põhjusel. Võiksime siis siinkohal selle kõige pärast kõnelda ühelt poolt hariduse seotusest kultuuriga teisalt aga ka kultuuri ja religiooni seosest. Ning ma kasutaksin selle väljendamiseks Paul tilliki klassikalisi sõnu. Kes ütleb. Religioon on suund tingimatule. Kultuur on suund pinglikele, vormidele ja nende ühtsusele. Valdkond, kus kultuur ja religioon kohtuvad, on ühine suund mõtte ühtsusele. Ja religiooni ning kultuurisuhte määratleb siis tilli järgmiselt. Kultuur on religiooni väljendusvorm ja religioon on kultuurisisu. Nagu näitas aga kultuura ladina kultuura ja reliikvia vahekord on kultuuri vahendusel olnud ka religioonil läbi aegade tihe side haridusega. Ja Euroopas võib selle puhul pidada iseärasus, eks seda et dioloogial on sideteadusega. See ühendus saab alguse juba Euroopa koidikul keskajal nimelt keskajast peale on olnud vastrajatud ülikoolides teoloogia teaduskonnad, mis ühendasid kirikliku mõtlemise antiikse teadustraditsiooniga. Ka uusajal on jätkunud Euroopa maailmas sümbioos bioloogia teaduse vahel. Bioloogia kui teaduse objektiks pole viimased paarsada aastat, aga mitte enam jumal nagu keskajal. Sest jumala olemasolus ollakse eri meelt. Vaid teoloogiaobjektiks on kristlik usk või religioon üldse, mille olemasolus pole mitte kellelgi kahtlust. Nii nagu Euroopa kultuuris on väärtustatud kõrgelt haridust nii on hinnatud ka Euroopa religioonis kristluses teoloogilist haridust. Kuid tõsi on see, et kõikjal poles olnud nii nagu Euroopas. Erinevate kultuuride taustaks on erinevad religioonid ning vastavalt erineb ka religioonide ja hariduse suhe. Just religiooniuurimise teaduslikus on olnud probleemiks kultuurides. Nendes kultuurides, mis põhinevad teistel alustel, kui uusaegse teaduse loonud Euroopa tsivilisatsioon. Teaduslikus on alles teel, mitte kristlike religioonide eneseteadvuse võiks nii koguni öelda. Samuti võiks öelda, et teoloogia teaduslikust kohati lausa kardetakse. Et kas see siis hävitavat usu või hävitavad ta teadvuse. Mõlemalt poolt võidakse seetõttu vaidlustada teoloogia teaduslikus nii hästi usu kui ka teaduse puhtuse nimel. Laiemalt võttes võidakse küsimärgi alla seada religiooni ja hariduse suhe. Vastavalt, piirdudes siis kas ühelt poolt religiooni ja kultuuriga või teisalt kultuuri ja haridusega. Näiteks viimati mainitud vastandite kohta võiks tuua islami ja marksismi suhte islamil kui religioonil ja kultuurile on olnud raske kohaneda läänest pärit moodsate haridus- ja teadusstandarditega mis neile võõrastena purustavad traditsioonilisi elualuseid. Euroopalikku õpet reaalteaduse ja tehnika alal on alati kergem omaks võtta kui muudatusi vaimses hariduses mida näitab näiteks koraani koraanikoolide mõju ja nii edasi. Marksism aga pääses võidule Venemaal tollel mahajäänul maal, kus toimus järsk hüpe traditsioonilisest modernses ühiskonda ega suudetud kohaneda teoloogia, teaduse, religiooni ning hariduse moodsa sümbioosi ka läänemaailmas. Tagajärg oli vastupidine kultuuri ja hariduslahutati religioonist ning võideldi usu vastu teaduse nimel kasvõi moonutamise hinnaga. On osutatud, et islamiterrorism olevat suurelt osalt tegelikult USA ja tema liitlaste poolt maha surutud marksism. Kas see nii on või ei ole, aga nii on viidatud ja tõepoolest kipub nõnda olema, et äärmused on sugulased. Kuid palju tõsisem kahtlus teoloogia kui teaduse ja religioosse hariduse suhtes kasvab minu meelest välja Euroopa kultuurist endast. Iga teadvuse olemasolu. Füüsika, keemia, mis tahes teadusolemasolu sõltub ühtlasi ka huvist tema vastu. Kui mingi teaduse vastu enam huvi ei tunta, siis ta võib teadlaseks jääda, kuid temaga tegeleda. Ja nii tundub, et see polariseerumise käigus, mis siiski vastu on olemas, kuigi siin vahepeal arutlesime, et kas oli olemas või ei ole. Siiski tundub, et sekulariseerumise käigus on kadumas tasapisi huvi traditsioonilise teoloogia vastu ja viimastel aastatel koguni kiirenevalt. Juba enne esimest maailmasõda tõmbas Euroopas tähelepanu nõndanimetatud kultuur, protestantlus mille eestvedajaks oli muuseas Tartust pärit Adolf von harnok. Praegu leitakse taas Lääne ülikoolides üsna suurel või kasvaval määral, et dioloogia mõistab end kasvavalt kultuuriteadusena kristlasest kristlusest nagu on väljendanud üks Saksa autor. Vastavalt sellele võib täheldada ka religioosse hariduse teisenemist üldhariduslikes koolides kultuurhariduseks religioonide kohta. Me peame nüüd küsima, kuidas siis suhtuda neisse arenguisse? Muidugi võime me eelnevale toetudes väita, et religioon ongi otsesemalt seotud kultuuri kui haridusega ning et haridusel ongi vahetum side, kultuuri kui religiooniga. Üldise suhtumise järgi on vist ka meil Eestis usu ja kiriku asjad seotud rohkem kultuuri kui haridusega. Ka väitluste puhul vaidlustatakse esmalt religiooni, side haridusega, siis alles religiooni sidekultuuriga. Ent millised on tagajärjed, kui sekulariseerumisega pole kultuuri lähteks enam religioon nagu seni vaid haridus muutub kultuuri lähteks. Vanasti sugenes kultuur religioonist iseenesest, ilma et sellel oleks mõeldud. Nüüd tuleb teda hariduse ja muude meetodite kaudu pingutades toota ka siin kehtivat, seega tootmissuhted. Mis juhtub, kui haridus muutub vahendiks kultuurile ilma religioonita ehk kasutades tillighi määratlusi vormile ja väljendusele ilma substantsiaalse sisuta? Tagajärjeks on see, millele taas täna juba kergelt viidati. Et kultuurist kujuneb sekulariseerunud religioon, aseusund, ta võtab enda kanda maha salatud religioonijooni. Sakraalse käitumise võtab üle näiteks kunstiteadus, kui näiteid tuua. Eestis moodustavadki mumeelest kunstiteadlased omamoodi ilmik preestrite kasti mis vahendab ilmutust õige ja väära üle põhikuile. Ma tahaksin siinkohal ainult kiita ja asja näha positiivsest küljest. Eriti näiteks Jüri Kuuskemaa maad, tema ilmik jutluste eest laupäeval, sabati hommikuti, raadios või mujal. Ma tahaks ainult kiita siinkohal. Ent õigus on ka Martin Lutheril, kes ütleb. Kui inimesele ei oleks kaasa antud kustutamatut, teadmist jumalikuks, jumalikust siis ei peetaks üldse midagi jumalikuks. Teie kunstiajaloolased, nõustuge või vaielge vastu tahaksin vahest nii-öelda. Te olete usklikud inimesed ka siis, kui suure häälega deklareerita, et jumal on ainult kunst. Teie, hariduse ja kultuuritegelased ka nii tahaks vahest öelda, võtke teadmiseks, et teiegi usute tegelikult nähtamatuse nähtava taga või sees. Millal tuleb aeg, mil lõpetatakse peitusemäng ning võetakse omaks? Me võime ju nimetada religiooni, kuidas taheme tahame kunstiks või kultuuriks vahetada sõnu ümber või kõnelda veel mõnel muul viisil. Religioon kui selline, kui hoiak on välja juuritamatu? Absoluutselt. Ja kui teil on siiski tahetakse välja suruda teisiti, nimetades ehk mõnel muul teel siis tagajärjeks on viimaks ikkagi see, et meie hing ja paraku ka see on tõsi, et meil on olemas hing ei jää rahule. Me võime jumaldada kultuuri või ka haridust, ent kui me ei nimeta asju õigete nimedega, siis me tekitame illusiooni. Iga illusioon on tegelikkuse võltsimine, enesepettus ning just see tekitabki rahutust, millest vabaneb ainult julgus tõele näkku vaadata. Just siit võiks lähtuda ka ja tegelikult siit lähtubki praegu vähemalt kiriku poolt vaadates aktuaalne teema religiooniõpetus kohustuslikuna koolidesse. Meeldib see või mitte. Kuivõrd kultuur põhineb religioonil ja avaldub hariduses, siis on ta täielik ainult koos mõlemaga. Ainult religioon paljastab elu ja olemise mõte andes sellega tähendusega kultuurile ja haridusele. Et tunda ja mõista kultuurilisi vorme, tuleb tõsiselt arvestada nende religioosse sisuga. Tahaksin teha veel viimase kannapöörde. Nii nagu religioon ja on vaja kultuuri ja hariduse tarvis. Nii on ka haridust vaja kultuuri ja religiooni tarvis. Kristlikust religioonist välja kasvanud Euroopa kultuur on end üles ehitanud hariduse ja teaduse arendamise kaudu. Ka praegu suudab ainult teadusega seotud haridus takistade takistada mistahes primitiivsuste esiletõusu, olgu kultuuri või religiooni vallas. See ei tohiks enam ehmatada ka kirikurahvast. Ilmalikustumine on kindlasti jumala maailmaplaanis sees. Tema lubatud sekularism võib-olla lagastav purustada usku, lootust ja armastust. Ent võib-olla tahab jumal ühtlasi maha kiskuda ka iidoleid, ajast-arust, müüte ning institutsioone. Võib-olla lüüakse plats lausa puhtaks mineviku taagast, mida meie vääralt jumaldama. Õpetagu kõiki taolisi ja muidki analoogseid sündmusi meid läbi nägema. Kultuuri ja hariduse lahutamatu sümbioos religiooniga. Siin on nii palju kõnet, et kindlasti on küsimusi. Palun. Eestis. Puudu jääb, ütleme suhetest ümbrusega, siin on veel vääritimõistmisi asju, aga ütleme, mis puudutab Tartu Ülikooli akadeemilist kõrgharidus, siis on täiesti Euroopa tasemel ise Marburgis olnud ligemale aasta. Ja mis puudutab usuteaduse instituudi haridust, siis ta on ehitamisel, kirik on muutunud Toomas olukorras, tema on rohkem rakenduslik haridus kui tase põhimõtteliselt vastavalt programmidele, õppevahenditele ja õppejõududele on Euroopa tasemel. Võib isegi teada mõnest põhjamaast ja mujalt, et on olemas ilmselt veel nõrgema tasemega ülikoole. Kõik ei ole Oxfordi, kõik ei ole Sorbonnid ka Euroopasse ega Ameerikas. Ja Mulle tundub, aga teoloogilise hariduse osast kõneldes, et, et viimase viie aasta jooksul on juba toimunud suur muutus. Kui ma viis aastat tagasi või nüüd juba kuus aastat varsti tagasi on Saksamaal, siis minu jaoks on see eelajalooline. Mõnes mõttes tundub tõesti ideoloogia muutumas kasvavalt kultuuriteaduseks, kristlusest. Aitäh ja koma, enne vaatasin su teede ma lukku, sa lubad maade ühe joonise, küsin, kas see vastab sinu mõttele sinu joonidest sinu. Et kolmas, neljas lõik siin. Näiteks seda, et religioon, see alumine, milles kõik võrsub, kultuur, saaks oma kasvupinnase ja haridus, oleks ülemine kiht. Kas see pilt võiks nagu selle või võrk? Haridus põhineb kultuuril, mis omakorda rajaneb religioonile hariduse, otsesem, side, kultuuri, kuiv religioon. Jah, seda ma olen mõelnud, aga kas nüüd niipidi või teistpidi seda skeemi keerata, see sõltub vaatenurgast. Sealt ma antud juhul väljendasin nii, aga. Aga teistpidi lähenemist loomulikult, aga muidugi ja ma mind hakkas huvitama omakorda seal vaheline seos haridus mõnikord suhtlemisnagu religiooniga teise kultuuri vahel ligikaudu jah, ja ümber ja nii ma nagu nende teesida väga huvitavate teeside üle järele mõelda, hakkasin ette kujutama, et kuidas see võiks olla. Suur tänu ja ma palun ka selle ekski. Me saame selle hiljem välja anda. Aitäh sulle. Me siirdume ülikoolist ja teadoskondadest kooli ja järgmiseks ettekandeks palun siia liiv, lilleoja, religiooniõpetus, kooli õppekavadesse. Tere tulemast. Tere kõigile minul Antid eriline eesõigus rääkida sellisel teemal nagu religiooniõpetus, kooli õppekava ja tõenäoliselt te olete kõik minuga nõus, et see on üks kõige rohkem vaidlusi tekitanud teema ja sellel teemal on inimestel väga palju erinevaid arvamusi ka kristlastel ja kiriku inimestel teistest rääkimata. Ja kui nüüd rääkida Eestist ja religiooniõpetusest üldse, siis ma arvan, et me ei saa oma ajaloolisest taustast mööda. Ja sellepärast alguseks, tuletan, tuletaksin ma kõigile meile meelde, et eesti rahvas on üle 700 aasta kuulunud kristlikku kultuuriruumi ja luterlik kirik pani aluse rahvakoolide võrgu tekkele Eestis. Ja Eesti kooli ajalugu on lahutamatu kirikuloost, sest kirikuga on hariduse andmine Eestis olnud seotud juba 13.-st sajandist ja on olnud seda kuni 1918. aastani. Kui Eesti sai iseseisvaks ja kirik lahutati riigist. Et 18. veebruaril 1923 toimus Eestis siis rahvahääletus. Esimene referendum, mis oli siiski nimelt usuõpetuse küsimuses sest paar aastat varem olid peamiselt sotsiaaldemokraatide algatusel esimesest riigikogust läbi surutud seisukoht, mille kohaselt usuõpetus jäeti riigi poolt finantseeritava kate õppeainete hulgast välja. Ja 1923. aasta rahvahääletusel andis 71,9 protsenti hääletusel osalut osalenutest oma poolthääle, usuõpetusele usuõpetajat. Usuõpetuse pooldajate võit tõi kaasa ka vastavalt põhiseadusele erakorralised riigikogu valimised ja uus riigikogu sätestas usuõpetus Eestit koolidele kohustusliku ja õpilasele ja õpetajale vabatahtliku õppeaine. Ja kui vaadata sealt pisut edasi, siis me võime rääkida usuõpetuse reformist Peeter põld, Johan Kõpp olid siis mehed, kes rajasid meie rahvusülikooli ja aitasid usuõpetuse uuendamisele suuresti kaasa. Ja möödunud sajandi kahekümnendatel aastatel reformistid nad kooli usuõpetuse viiest selle aine õpetamise alused ja põhimõtted igati kaasaegsele tasemele. Ja siis said uuteks keskseteks põhimõteteks tee. Et ka kooli usuõpetuses tuleb lähtuda õpilasest ja tema probleemidest, rõhutades, et usuõpetus peab omama kokkupuudet laste eluga. Ja huvitav on märkida, et need põhimõtted kerkisid üles Lääne-Euroopa usuõpetuse ümber käivatele diskussioonides hoopis hiljem neljakümnendatel, viiekümnendatel, isegi kuuekümnendatel aastatel ja tõenäoliselt taid meie usuõpetuse uuendajad, mõjutusi, reform, pedagoogikast ja uuenenud usuõpetus oli üks osa ka eesti kooliuuendusest. Teiseks oluliseks aspektiks sai usuõpetuse sotsiaalse külje rõhutamine, näidates, kuidas isikliku elu eesmärgid kõlbeliselt põhimõtted laienevad ühiskondlikest. Ja juba tol ajal rõhutati seda, et usuõpetuse tundides tuleb hoiduda peale tükkivast pööramisest, sest koolitund on teadmiste andmise koht, mitte võimalust koguduse liikmete värbamiseks. Ja tol ajal kinnistustist Põhimõte, et usuõpetus ei tohiks olla kirik koolis ja sai algusega oikumeenilise usuõpetuse põhimõte. Ning reformijärgses usuõpetuses öeldi ka usu ja teaduse dialoogi poole ja hakati juba tol ajal ka õpetama maailma usundeid. Ja mulle tundub, et juba need seisukohad ja kui lugeda põhjalikumalt ka Peeter Põllu ja Johan Kõpu kirjutisi, annaksid vastuseid väga paljudele nendele inimestele, kes viimasel ajal on ka kooli religiooniõpetuse vastu sõna võtnud. Jätame vahepeal peaaegu pool sajandit vahele ja mitte sellepärast, et see oleks olnud vähetähtis aeg religiooniõpetuse seisukohalt, vaid sellepärast, et see vajaks eraldi uurimust. See 50 aastat on andnud sellise pitseri ka nendele seisukohtadele ja seisukohtade kujundamisele, et see on juba eraldi ettekande teema. Aga vaatame siis nüüd üle hüpates aastat 1989. Jaa, tinglikult võikski need 12 aastat jagada nagu selliseks kaheks pooleks. Võib-olla 1989 kuni 1996 või seitse on selline esimene etapp millel on oma sellised iseärasused. Ja kõik algas väga innukalt, väga kenasti. 1989 oli siis see aeg, kus pärast viiekümneaastast vaheaega oli taas võimalus koostada usuõpetuse programmid. Ja esimestena organiseerisid õpetaja Eenok Haamer kursused õpetajate õpetamiseks koolitamiseks. Üks rühm alustas Tartus, teine Tallinnas nõmmel. 1990 loodi ka Eenok Haameri algatusel eesti usuõpetajate liit. Ja siis 91. toimus esimene ja ainuke selline väga massiline lühikoolitus teemal kristlik eetika ja moraal. Lektorid Olit pärit USAst. Ja märkimisväärne on, et sellel üritusel oli väga tugev haridusministeeriumi ja Eesti hariduse arendamise keskuse toetus. Nii et ministri asetäitjad olid ka seda konverentseni avamas kui lõpetamisest. 91. aastal jõudiski koolidest esialgne usuõpetuse õppekava, mille koostajateks olid Sirje keevita, Meelis Kond. Ja see ilmus ka koos teiste ainetega üldhariduskoolide programmides ja siis sai ka võimalikuks ametlikult õppida usuõpetust kui valikainet. Kui veel vaadata selliseid tähtsamaid Eesti jaoks olulisemaid sündmusi, siis 91. aastal tuli Eestisse sepalaja, kes sai siis usuteaduse Instituudi pedagoogilise osakonna rajajaks ja käivitas õpetajakoolituse süsteemi Eestis ning ka esimeste õppematerjalide koostamise. 94. aastal uuendati Joosep Tammo ja Meelis Kondi poolt usuõpetuse õppekavad. 95. aastal toimus senini kõige esinduslikum usuõpetuse alane konverents pealkirja all, mina usun usuõpetusse, mis oli eriline selle poolest, et seal olid esindatud kõik kirikud ja teoloogilised kõrgkoolid tipptasemel ja olite väga suurepäraseid ettekandjad ja ise sellel konverentsil viibides ja hiljem ka seda teistega rääkides. Meil kõigil oli sellel hetkel tunne ja nüüd läheb religiooniõpetus kooli õppekavadesse ja kõikidesse Eesti tollel ajal siis 700-sse kooli. 95. aasta suvel toimus Pärnus väga esinduslik Euroopa konverents kristlik haridus, Blo realistlikkus ja multireligioosses Euroopas. 95. aastal alustas Tartu Ülikooli usuteaduskonna juures õpetajakoolitus ja 95. 96. õppeaastal oli ligi 100 eesti kooli kus õpetati vähemalt osades klassides siis usuõpetust või religiooniõpetust. Ja see on olnud tegelikult ka suurim arv selle 12 aasta jooksul. Ja kui me võtame selle järgmise perioodi, siis tinglikult võiks alata kas 97.-st aastast. Siis võib näha seda, et mitmetes koolides näiteks Haapsalu Wiedemanni gümnaasiumis, Pärnu sütevaka gümnaasiumis, Tartu Treffneri gümnaasiumis, Pärnu-Jaagupi gümnaasiumis juurdus, usuõpetus väga sügavalt ja paljudes teisteski koolides sai alusena usuõpetuse traditsioon. Sel perioodil hoogustus usuõpetajate liidu tegevus, toimus mitmeid religioonipedagoogikaalaseid, seminare, konverentse, õpetajad said koolitust nii siin kui välismaal. Aga järjest enam süvenes sel ajal tegevpedagoogide veendumus, et, et enam nii edasi ei saa õpetada meie koolides religiooniõpetust sest puuduvad üheselt mõistetavad seadusaktid ja paljudes koolides ka kooli juhtkonna toetumine. Ja üha enam süvenes teadmine, et religiooniõpetus peaks olema kooli õppekava põhiaine. Ja nüüd, 2001. 2002. aastal. Püüdsid siis eesti usuõpetajate liit ja religiooniõpetuse ainenõukogu, mis on haridusministeeriumi juures väga aktiivselt leida lahendusi religiooniõpetusega seonduvatele probleemidele. Eesti kirikute nõukogu on püüdnud õlg alla panna, luues religiooniõpetuse ümarlaua. Eesti vabariigi valitsuse ja Eesti kirikute nõukogu ühishuvide protokoll fikseeris vajaduse õppeaine järgi, mis tutvustaks erinevaid usundeid. Ja Tartu Üliusude. Tartu Ülikooli usuteaduskonna religioonipedagoogika lektori Pille valgu juhtimisel on koostatud ka uus tööversioon religiooniõpetuse ainekavadest mille kohaselt oleks igas kooliastmes üks kursus kohustuslik. Aga miks on siis ikkagi vaja seda, et religiooniõpetus oleks meie koolis põhiõppeainena? Nii nagu täna siin seda tõenäoliselt juba mitu korda ennem korratud on religioon, üks kultuuri põhielemente ja peamisi ühiskonda kujundavad tegureid. Religiooniõpetuse peaeesmärkidest on teadmiste andmine erinevatest religioonidest, maailmavaadetest, kultuuridest, mis tugineb siis kindlasti eelkõige oma kultuuri tundmaõppimisel. Ja Eesti oludes on see tegelikult ülioluline, sest kristluse üldise religiooniga seotud lünk hariduses annab ennast väga tugevalt tunda. Ja literaat Ain Kaalep on väitnud, et kool ilma usuõpetus, et ta ei anna tasemel haridust ja olen nõus tema väitega, et kõnelemata hingeharidusest, jääb meie õpilastel puudu ka suur tükk üldharidust. Ja Kaalep oma kirjutises on väitnud, et seetõttu on saabunud harimatuse triumfi ajastu. Kolmandaks võiks välja tuua, et ÜRO lapse õiguste deklaratsioon sätestab laste õiguse haridusele ja noortele peaks olema tagatud juurdepääs religiooni puudutavatele teadmistele et nad oleksid võimelised ise oma religioossus üle otsustama. Seega on religioosne haritus üks usuvabaduse tagamise olusel olulisemaid eeltingimusi ühiskonnas. Ja väga palju on ju räägitud viimastel aastatel selles, et sellest, et Eestis valitseb eetiline kriis ja me vajame tugevamat kõlbeliste aatelist vundamenti ja rida ühiskonnategelasi on julgenud väita, et Eesti ühiskond on haige, sest paljud tema liikmed, olles küll intellektuaalselt haritud inimesed, on eetiliselt harimatud. On ilmne, et eetika kuulub kultuuri ja hariduse aluskomponentide juurde ja seetõttu ei ole sugugi vähetähtis ka see tugi, mida religiooniõpetus annab noore inimese väärtushinnangute kujunemisel õpetades hindama vaimseid väärtusi ja kriitiliselt suhtuma ka massikultuuri ja tarbimismentaliteeti. Riikides, kus religiooniõpetust õpetatakse, on kujunemas üsna üsna üha enam õpetuseks kaasaegsest maailmast, kus keskendutakse eri kultuuride uskondadega usundite kõige olulisematele väärtustele. Õpilaste isiksusliku ja sotsiaalset arengut suunates aitab religiooniõpetust kujundada tolerantsust, sallivust, kujundades sotsiaalseid küpseid, ühiskonna liikmeid, kes on valmis mõistma ja respekteerima erinevaid tõekspidamisi. Ning mitmed haridus ja kirikutegelased on väitnud, et religiooniõpetuse staatuse küsimus meie koolides ei ole ainult hariduspoliitiline küsimus vaid see on ka riigi poliitiline küsimus. Jandes religiooniõpetust üldhariduskoolis ei täida riik mingi kitsa huviklipp grupitelk tellimust, vaid kogu rahvuse jaoks elulist vajadust. Aitäh.