Tere hommikust, kell on 10 minutit, 10 läbi, võib-olla isegi natukene rohkem. Kallid raadiokuulajad, tervitan teid siit raadiomaja uue maja, kuuenda korruse vikerraadio stuudiost, kust on imeline vaade aknast välja. On särav pühapäeva hommik ja olgu see sära siis kus iganes mõnes Eestimaakohas, kus on ka natukene sombune vähemasti teie kõikide hingedes südametes ja mul on ääretult hea meel taaskord pühapäeval tervitada teid siit raadioeetrist ja ühtlasi tervitada oma tänast stuudiokülalist, kelleks täna, 15. märtsil, 2015. aastal on üks minu lemmiknaisi Eestis. Tema kuulsus ja sära on, ma julgen täitsa kindlalt öelda kustumatu, sellepärast et kõik teavad teda, kõik hindavad tema ilu ja kõik hindavad ka tema suuri sisemisi väärtusi, millest väga paljud inimesed on osanud võib-olla isegi oma igapäevaeluks või omaenda tegemisteks juhindumisi ja häid mõtteid ja asju leida. Tere tulemast vikerraadio jutusaatesse kätitult. Tere, Hannes, tere ka siis raadiokuulaja. Loomulikult mul on suur au olla sinu saatekülaline. Ja ma väga loodan, et sinu selline ülistav algus siis ka tõepoolest ka tänase saate lõpus on väga tagasihoidlik. Ja lõpuks ei, ei muutu kuidagimoodi, et ma suudan siis ikkagi vastata nendele ootustele. No kindlasti, 1989. aasta oli tõesti see, kui Eestile valiti järjekorras teine taasiseseisvunud Eesti vabariigiaegne miss kelleks sai toona käti korju. Täna oled sa oma neiupõlvenimest korjust saanud juba 19 aasta jooksul käti tulpistina väga tuntuks. Aga ma lähen ikkagi korraks sinna, sellesse 89.-sse aastasse tagasi, sest et ilma selleta me ei saa tänast saadet kuidagi edasi, aga tagasi sind on nimetatud. Ma olen lugenud päris mitmes trükitud väljaandes ilukuningannaks. Kas selles on sinu jaoks rohkem rõhku sõnal ilu või sõnal kuninganna? Nii filosoofiline küsimus või siis samas jälle lihtne, ma arvan, et ma ei oskagi sulle vastata kohani. Ma arvan, et mõlemad on tähtsad. Oleneb, kuidas sa võtad, sest et ilu on loomulikult vaataja silmades. Kui sa nüüd missindusest räägid, et et seal on ikkagi võistlus ja hinnatakse palju muid kriteeriumidega kuningannana, ma arvan, et me kõik oleme kuningannad kellelegi oma elus, et ehk siis sealt koorub välja see, et mõlemad on olulised. Kas sinu lapsepõlve unistuseks selles mõttes nii-öelda noore tüdrukutirtsu või oli selline noore neiuna niisugune tavaline ja harjumuspärane tüdruku lik, et sa tahtsid olla printsess või kuninganna? Jah, ma mõtlesin lapsepõlve peale ka, et kindlasti tuleb sellest täna juttu, ma ei tea miskipärast, mida vanemaks me saame, seda rohkem on lapsepõlvest räägime, aga ju ta siis nii on. Sest meil on ju ka omad lapsed ja mul on ka tütar ja ma vaatan nagu tema kasvamist nagu oma lapsepõlvega võrreldes siis eeskujud on väga teised. Et mina kasvasin üles raamatutega ehk siis muinasjuttude peal. Ja loomulikult mul oli oma selline sae samastumine ja ma ei tea, miks ma olen ennast kogu elu lapsepõlvest hammastanud, Tuhkatriinu ka. Ma ei tea, mulle tundub, et meil oli selline pere, kus õde oli laisk, ema-isa olid tööle, siis ma pidin kogu aeg koristama ja ma tegin isegi süüa. Ma mäletan oma esimese retsepti raamatu, kui ma võtsin punane veneaegne, ma tegin lumepallisuppi. Ma sain kõigega hakkama. Ehk siis ma olin selline täpselt selline Tuhkatriinu ja siis kogu elu otsinud lihtsalt ära päästab. Et noh, see on nagu minu lugu, ütleme kui ma vaatan oma tütart, siis noh, ma olen tegelikult tänulik kooliprogrammidele, et tänu sellele nad loevad mulle nagu kurb, et tihti need raamatud jäävad muidu sinna kapinurka, et tüdruk on väga palju lugenud, et muidugi tema eeskujud olid pigem Pipi ja sellised niuksed mässajad rohkem. Et võib-olla tänapäeva noorte erinevus ongi see, et see ilu on hoopis teise tähenduslik, et oluline on hakkama saada, tugev olla ja isikupärane kuidagi teistmoodi ja et minu noorepõlves piisas sellest, et solid ilus, armas tüdruk, sind hoiti seal nagu lootsid, kõik oli kuidagi nagu ilusam ja helgem. Mulle tundub nii, et praegu peab rohkem võitlema iseenda eest ja seda koolikiusamist ma ei mäleta, et seda oleks nii suureks puhutud, nagu see täna on, et ja ma näen, et see on tõsine probleem. Samas, ma olen jällegi tähele pannud niisugust asja, et meie ajal, kui me olime sellised kooli jõudsid, siis oli selline poiste ja tüdrukute vahel pigem niisugune barjäär ja niisugune noh, pigem sikutati patsist või, või näpistati kusagilt pehmest kohast. Et mingil juhul ei olnud sellist suhtumist noorte inimeste vahel nagu praegu. Minu meelest on see väga tore, et ma näen selliseid. Noh, kui meie selles vanuses häbenesime tüdrukutega koos olla või, või isegi kallistamisest pole juttugi, tantsiti poisid ühes, viirus, tüdrukud, teises viirus keset keset mingisugust kooli, võimlat, kooli saali, siis selles osas on praegu kõik kõik tegelikult muutunud. No vaata, sa oskad näha kõiges halvas ka head, see on väga hea, sest mina näen pigem niipidi, et see oleneb propagandast ja sellest, mis me televiisorist vaatama ja ja mis siis tänapäeval 14 aastane teab, palju rohkem kui mina omal ajal, et nad on juba praktiliselt elu läbi elanud, läbi kõrbenud, uuesti tuhast. Sir no on igasuguseid juhtumeid, loomulikult, kuna ma mõtlen, kaks last üles kasvatanud, mis koolis toimub? Ehk loomulikult on mõned plussid, aga ma leian, et pluss tuleb vastavalt sellele, mis seltskonnas käida, ehk siis ehk siis minu lapsed mõlemad trennis käinud ja ma näen, et seal on nagu selline tervem, selline poiste-tüdrukute vaaria suhtumine. Kas sa käisid ujulas koosnevad vahetama seal trikood? Muidugi mitte samas duširuumis, aga seal ei ole sellist häbenemist ja tegeled spordiga, ehk siis käi nurga taga kuskil suitsu tõmbamas. Oluline on see, et sa leiad ikkagi nagu tegevuse, mis sulle meeldib, ja see siis siis sa nagu ei lähe võib-olla sellisele niivõrd palju negatiivsele teele nagu selles mõttes. Jah, aga seal on näiteks jällegi teine asi, et ei häbeneta ühtesid asju, samas häbenetakse teisi asju, häbenetakse näiteks seda, kui vanemad ei saa piisavalt hästi hakkama ja ei ole nii uhke auto, millega ta hommikul kooli tuuakse või mis iganes, et väga paljudel lastel tekivad probleemid läbisaamasid kaaslastega just nimelt sellest, et nii-öelda häbenetakse asju, mida tegelikult ei peaks häbenema. Oled sa, vaata, igaüks näeb jälle oma tooli pealt, ma kunagi ei ole, mina nagu mõtlen nagu sisemistele väärtustele, et ma ei ole kunagi pidanud iseenda jaoks tähtsaks asju ehk siis ma ei ole märganud, et ka selle pinna peal oleks probleeme. Ütleme meie peres, et ma võib-olla on ka selle tänu sellele, et kõik on nagu olemas olnud, eluks vajalik, et ema mulle ka tihti ütle, kui ma tulin tagasi Kanadast, et noh, ma olin ikkagi siiski kuus-seitse aastat välismaal modellina, et et ma olen muutunud, et ma olen nagu tähtised, asjad, mul on tähtsad ja ma ise seda märganud üldse, aga aga keegi ei vaata seda, et ega kergelt ei ole midagi tulnud, et kui ma olen sellega oma tööga siis saavutanud, siis selles ei ole midagi halba. Jah, sul on õigus selle koha pealt, et võib-olla selle koha pealt on sellist normist rohkem võib-olla mingit, aga ma ma ütlen, et ma ma märkan nagu laste juurest pigem sellist sellist seismist, et minu tütar näiteks sõidab alati nende ees, keda kiusatakse, aga ma ei tea, näen, et et selline võitlus, nagu sellise headuse ikkagi püsima jäänud. Võib nii öelda, et 20 aastat, orienteeruvalt pärast seda, kui, kui sa olid valitud Eesti missiks olid üks esimesi tuntud imetletud armastatud Eesti avaliku elu naisi, kenasid naisi, kes ütles väga avalikult välja või tunnistas väga avalikult, et sa oled leidnud veendumuse ja usu et räägi käti, kuidas see tuli. Jah, 97. aastal võtsin siis Jeesuse vastu oma ellu, kui nii saab öelda, selline otsesem väljendusviis ehk siis kristluses. Räägi neile, kes sellest aru ja kuidas see käib, see ei olnud ju kopp-kopp-kopp, ei, loomulik, kuidas see tuli. No ütleme niimoodi, et see hakkab ka sügaval inimeses, mingisugune otsimine, iseenda otsimine tihti me valime ju ka elukutsed valesti noorest põlvest, et me mõtleme, et noh, ma tean väga hästi, et need, kes tahab psühholoogiks saada, nina kindlasti ise omadega ummikus. Need, kes tahavad näitlejaks saada, nendele on väga madal enesehinnang, noh, võib ju panna niimoodi kastidesse kui niivõrd, et kahjuks me ei tea oma talenti või tunneta seda ära noorest põlvest, et me siis otsime kogu elu ja siis, kui ma lõpuks leiame tegeleda sellega, mis meile meeldib, siis on elu palju ilusam, aga pöördunud tagasi jälle, mul on oskus minna teemast kõrvale kogu aeg väga naiselik. Ehk siis tagasi usu juurde, jah, eks ma otsisin ja ja, ja kui paljud arvavad, et inimene jõuab jumala juurde, siis kui ta on ummikus või raskes seisus või kui ta on nõrk majamaid ja sellega nõustuda, sest et kui sa käid koos jumalaga pidid nägema seda tõde ja ma arvan, et selline sügav rahulolu ja rahutunne tuleb just läbi tõe nägemise, ehk ütleme, alustama sellest, kui sa vaatad enda sisse, tead, kes sa oled. Et meil on väline külg. Me oleme sotsiaalses ühiskonnas keegi. Me oleme kodus keegi Moname sõpradele keegi, kõigil on omad ootused, aga kes seal tegelikult olekuse üksi jääda. Ja siis sa saad iseendaga nagu seda vestlust pidada ja ma olen nagu läbi selle leidnud ennast. Ja kuna jumal ei ole minu jaoks lihtsalt müstiline oleng, oleng, ole olend või muinasjututegelane, ta on reaalselt olemas elav jumal, kes lõi maailma ja lõi meid. Ehk siis evolutsiooni ma ka ei usu, hannes lööge mind või risti. Siis mul on elav suhe temaga läbi palve läbi osaduse ja muidugi ma jõudsin, mul on omad põhjused, miks ma sinna jõudsin, ma sellest pigem ei räägiks, sest see ei ole positiivne. Aga ma sain abi ja see võttis küll protsess aega, aga mul oli kiire. Mul ei olnud aega, ma sain väga hästi aru, sest jumal puudutas mind isegi. Käti, ütle, palun, sa oled kunagi ise kusagil öelnud, ma, ma ei tsiteeri, aga ma, ma püüan seda võimalikult täpselt seda sinu mõtet edasi anda. Sa oled öelnud, et igale inimesele on antud saatusetee ja aeg tõe otsimiseks ja selle äratundmiseks ning kiriku leidmiseks mõtlesid seda peale missiks saamist peale emaks saamist, küpsemaks saamist, arvajad ikka pärast usu leidmist. Ehk et need kolm, mida ma nimetasin, ei olnud tollel hetkel nagu mingiks vaheetapiks määravaks nišiks saamine, Miksamine emaks saamine ja üldse küpsemaks saamine. Ei, ma arvan, et igalühel on lihtsalt oma aega et selle koha pealt ma ka ei seal suruda peale kellelegi usku või et ma tean, et igalühel on oma aeg ja ja jumala leiab, seal läks lihtsalt ise tee. Aga milline on, ütleme siis, tänasel päeval sinu jaoks sinu elus koht otsimisel ja äratundmisel sa kõnelesid asja väga veenvalt ja väga selgelt, et sa oled leidnud, et see ei tähenda ometi seda igikestev protsess inimese teel, kui ta otsib ja püüab midagi leida, saavutada, et see oleks nüüd nii-öelda justkui niisugune pool tööd tehtud. Eks loomulikult tuleb rotes meie kasvame ja areneme ja aga pigem on see nagu teekond juba sellises rohkem enesega rahulolus ja Rõõmu leidmises ja positiivsuse leidmises kõiges halba ei oska öelda, ma olen positiivse, ma olen ikka väga pessimistlik noorest peast ikka nii tõsiselt. Et kõik oli kurb ja ma ei tea, et need on nagu kõik vastupidi, et seda hetkes olemist ja see on, see on tegelikult lahtilaskmine, sest meil on väga paljud, kõik hakkab mõtetest peale. Me muretseme, hakkab mõtetest peale, me kujutame ette, me, me näeme kõike halbades värvides ja ümberringi tundubki, ongi tihti vahest väga kurb. Aga see ei tähenda, et see on reaalsus, mis püsima jääb. Et elu, keegi ei ole öelnud, et elu on kerge, see ei tähenda, et ta peab olema õnnetu või kurb, et saamegi tugevalt tegelikult läbi raskuste. See tugevus ei tähenda seda, et et ma lähen ja hüüan, et ma olen ei, see on pigem tunnistamine, et jah, ma olen nõrk, jah, on kurb ja kui on kurb aeg, siis tuleb nutta ja kui on rõõmusaagaga see lahtilaskmine just kõigest negatiivsest ja olnust ja ja, ja, ja just see rõõm tuleb sellest hetkest, kui sa mitte midagi ei mõtle. No meie kuulaja praegu kuulab ja mõtleb ja ütleb, et seda on väga lihtne rääkida, aga väga raske järgi teha, sellepärast et, et mida ma siis teen. Heakene küll, minul on mul endaga kõik asjad, ütleme väga hästi, näen kedagi kõrvalt, kes on kas väga kurb ja õnnetu, et kuidas sa soovitaksid, kas ma peaksin siis mõtlema viisil, et see ongi sinu aeg, sa peadki ära kannatama, see peabki nii olema ja ma ei lähe talle appi sellepärast et ta leiaks nii-öelda ise väljapääsu või peaksime ikkagi nii-öelda tormama inimestele. No tuleb siin üks kirjakoht meelde, kohe lollata tulevad kirjakohad ei tähenda seda, et mul oleks mingi pähe õppinud, aga usk ilma tegudeks. Ta on surnud. Siis loomulikult. Teod on ju need, mis teevad meist inimesed, et see ei tähenda tormamist appi, aga jah, kui ma näen hädasolijad, ma tõesti aitan. Maailmas kirjutatakse muusikat või luuakse kunsti või tehakse midagi seesugust, mille puhul võib väga selgesti öelda, et selle konkreetse asja sünni juures on olnud jumal väga lähedal näiteks mõni väga hea muusikapala, mida sa mõtled ja saad aru, et kui seda muusikat tehti või kirjutati või seda muusikat, kui see muusika sündis, siis pidi olema see suur loomise hing, vaim ju kõiksus kuskil seal kättpidi juures esimest aitama. Sinul on üks artist, keda saab, keda sa jumaldad ja keda sa võtsid täna siia sellesse pühapäeva hommiku raadiosaatesse kaasa? Räägi palun temast ka. Käivad ma proovin vastata esimesele poolele küsimusest, et. Ma usun, et seal anne Mozarti puhul kindlasti võib-olla saab öelda, et ta oli puudutatud millegi kõrgemaga, kas ta nüüd jumala sellepärast uskus, ma ei tea, aga tunnetan, et muusika on looming. Eelkõige siis see, kes kirjutab muusika ja ma arvan, et puudutavad lood. Kahjuks või õnneks on just need samamoodi, mis seal läbi elatud või kogetud siis vastavalt artiste enda poolt. See annab elu ja, ja tihti on needsamad valu teemad armastuse. See tihti sa armastasid, me jõuame ikkagi sinna, et ilus lugu sünnib alust. Et siuksed, rõõmsamad, lood, artistid ja mida tänapäeval kirjutatakse, need on siuksed. Neil on teine, Tõnu, ütleme, need on siis nagu hiphop või nendel on selline poliitiline sõnum. Alicia Keys, Michael Jackson juba ammu kirjutanud kõik tema lood, kui sa kuulad sõnu, siis nendel on sõnum taga loomulikult ka siis valitsuse poole või vastu või, või vägivalla vastu. Tänapäeval sünnib, et iga lugu, iga muusika kindlasti räägib oma lugu. Et selleks on hea tundega artisti, siis mida, keda sa kuulad või kes sulle meeldib ja tõesti minu lemmikuks on aastaid olnud see lindi on? Ma ei oska mõelda, miks just tema, et mitte võib-olla sellepärast, et ta minu vanune, aga loomulikult on ta vaieldamatult maailma parimaid naisvokalist. Ja mulle meeldib see, kes naisena mulle meeldib see, kuidas ta hoiab oma peret, kuidas ta armastab oma meest kuidas ta annab intervjuusid, kuidas ta suhtub oma fännidesse. Ma ei tea, ma ei ole näinud ühtegi negatiivset omadust, mõttes ei tähenda seda, et mulle meeldivad täiuslikud inimesed ja et kui ka, et kui ta ka on minu silmus täiuslik, siis ta mulle meeldib, sest Ta on vahetu ja ta julgeb väljendada seda, mis ta südames on. Sest ta on loomulikult tema muusikast rääkimata. Jah, ta otsib ka ennast läbi erinevate lugude, et on popp ja on kast ballaade rohkem ja kus ta häälega siis mängib, et ma võrdleksin nüüd kaks lugu, mis ma täna ka välja tõin. Et üks nende aima laev, et seal on väga popp ja teine, see viimane lugu ei ole absoluutne. Et see on selline, võib-olla ta hääl on niukene minu jaoks natukene võõras, et selline kähiseviate proovib siis ka teha sellist Whitney Houstoni likkuselistlikest roki võib-olla selline vahele, et et kui sa oled klassikaline laulja, siis sa võid proovida, aga loomulikult tema ballaadid on maailma ilusamad kuuluma jooni. On 15. märtsihommik on ilus kevad ja vikerraadio jutusaates on täna külaliseks käti korju. Me kuulasime lindi koni, kellest käti rääkis nii ilusasti, et siin pole rohkem midagi sellele muusikale lisada. Mul on küll aga tekkinud üks niisugune küsimus, nii seda muusikat kuulates kui ka sinu väga sellist ilusat kirjeldust silinud joonistki väga täiuslikkust muusikuste loojast rääkides. Kas sa loomulikult ei saa öelda, jah, ma suudan seda, aga aga suudad sa nii sageli, kui see vähegi võimalik oleks. Eristada õiget valest ja head halvast. See on inimestele üks üsnagi raske olukord. Tihtipeale puudutab see nii nii lihtsaid elementaarseid asju nagu, nagu söök, mille vahel me peame valima, või jook, mille vahel või olukord, kus me peame käituma nii või naapidi. Kuna ma olen kristlane olnud juba ka 19 aastat siis minu üks kõige enim palvetab palve iga päev aastaid on olnud tarkust just nimelt selleks, et mõista, mis on õige, mis on vale ja teha endale kahel vahet. Ja see sisetunne on. Mul olemas, et me võime küll, see ei tähenda, et ma ei peaks tegema vahest otsuseid, kus ma ei ole kindel. Aga eksimine on inimlik. Täpselt nii, sa töötad väga edukalt ja väga hinnatud modellina rahvusvahelisel areenil tänase päevani ja ilmselt veel väga kaua aastaid edaspidigi. Sinu kohalolek, sinu nähtaval olek on, on väga olemas ja väga pidevalt olemas aga ütle mulle täiesti ausalt, kas sa suudaksid olla ka nii-öelda nähtamatu selles mõttes nähtamatu, et sa suudad olla toime ilma imetluse tähelepanu ja selleta elaksid? Ostan sulle ei. Ma olen piisavalt edev, et vastata sulle. Tänan, see oli selle saate üks väga konkreetne ja lühike ja väga selge vastus. Maalidel. Ja kuidas läheb raskustega tähtede poole, ma ei ole iseendaga rahul, aga tõepoolest suurepärane õpetaja ja ja ma hindan tema poolt just seda, et ta, kui ma ütlen, et ma ei saa hakkama, töötleb mulle, saab küll. Ja ma pean selle maali valmis saama ja ma saan iga kord. Ütleme niimoodi, et ma ennast kiita taha loomulikult, kõige vähem võrrelda ennast kunstnikega. Aga ma arvan, et ma olen seal üks lemmikõpilasi. Mina võin siin selle koha peal küll raadiokuulajatele, kes ei ole sinu maalne näinud täiesti julgelt öelda, olles ise Tartu kunstikooli ja kunstiakadeemia vilistlane, ET käti maalide puhul ei ole tegemist niisuguse diletantlik harrastaja kirgliku hobiga, mis on lihtsalt niisugune. Tekitaks vaatajates sellist tunnet, et päris tore, aga sellist nii-öelda puudutust või kirge ei teki. Et nendes piltides, mida, mida mina olen näinud nendes piltides on ikkagi mitte lihtsalt hea õpetaja, vaid ka väga andeka õpilase käsi tunda, nii et sa oled minu meelest väga liiga tagasihoidlik. No ma pean kunstnikuks, seda kest tegelikult teeb, maalib nagu. Abstraktselt seda, mis ta seest tuleb, olgu see siis ekspressionismi, kas ta läheb, maalib seda tõepoolest kuskil looduses või teeb siis midagi enda seest, millel ei olegi nime. Et ma ei ole nii julge, et, et ma läheks, teeks ilma, mul peab pilt ees olema ja ma süvenen ja detailidesse vaatan, varjundeid ja värve, ühesõnaga ma näen ühe pildi kallal väga kaua vaeva. Aga mille järgi sa käti, saad aru, et tegemist on mitteekspressionismi ka või mõne muu kunstivooluga, mis on väga moodne ja nii-öelda abstraktne, vaid et tegemist on lihtsalt sellise, kuidas ma ütlen maneristliku väljendusvormiga selleks, et peita sinna taha oma elementaarseid nii-öelda joonistamise, maalimise, oskusid värviõpetuse tunnetust ja kõike muud. No see oleneb maalist, Sa ju näed. Noh, ma ütlen sulle, et ma ei tea, mulle meeldivad sellised san pintslitõmbest ka näha. Et ükskõik mida te sinna teed, kogu point pintslitõmme on kindel ja puhas ja sealjuures operdatud sistesse hea maal. Selline küsimus, mis väga paljudele daamidele ei meeldinud. Kas sa oled hea perenaine, vastata selles mõttes nii-öelda standardse lootusele, et sa pead kööki oma üheks kuningriigiks. Ma olen väga hea perenaine. Ma julgen seda tõesti tõepoolest väita, ma olen läinud laiemaks, kuna ma teen tööd ja lapsed on suured, ehk ma olen võtnud aega iseenda jaoks rohkem. Nüüd need viimased paar aastat, et ma tunnistan, aga jah perel on alati söök laual olnud ja mulle väga meeldib süüa teha, see on minu meelest üks võimalus loominguliselt ennast väljendada ja õppida ja areneda, sest söömine on ka. Loomulikult võiks minu kirgesid. Kuule nüüd, ma tahan küll öelda, et see on tüüpiline modellide jutt, kes ütlevad, et mu unistus ja lemmik on süüa päevas ära tort õhtuks enne magamaminekut, suur tahvel šokolaadi ja kõik see muu jutt. Kuule, anna andeks, ma ei usu seda. See mingi söömine on minu kirg. Vabandust, ma olen siin piltide pealt näinud, kui praegu enda vastas istuma. Ma ei näe vastase inimest, kelle kireks oleks süü. Ja ikka tark söömine, aga loomulikult on, maitsemeel ju ka areneb, et noh, kuna ma just rääkisin, et modellindusest tegelikult on kurb tõde on see, et et on kiire ja ei sööda korralikult, ehk siis ka mina olin kahjuks selle ohver, iseenda ohver, et mul ei olnud aega. Ja nüüd siis teise poole elust ma olen väga teadlikult sööma hakanud ja tervislikult ja see on nagu eluviisiks saanud, ehk siis maitseb mulle. Ma ütlen sulle, kui me nüüd läheme sinna köögipoole peale, siis mulle meeldivad puhtad maitsed. Ehk siis ütleme selline itaalia kusine, et seal on selline tõesti mozzarella tomatit on puhtalt Landrikud ja kui sa vaatad itaallasi Itaalias, et see võib ka tellida endale paketti, ma ei tea, millega erinevad. Andidega, sest tavaliselt mina võtan selle puhta Alabama toore ja nad alati kiidavad, et see on parim valik, sest et see värske tomat on sellest maitset ei tohi segada millegi muuga, ütleme siis jah. Rääkimata sellest, et see toit peab ilus välja nägema, et need värvid ja see on kunst omaette. Ma mu lemmiksaateid, mida ma vaatan üks vähestest, kui ma üldse televiisori ees olen, on, on just söögitegemise saated. Ma tahan kõhu täis vaadates. Sinu õde on sinust sinust erinev, ta on samuti väga kaunis naine, aga maalimisele helistab tema hoopis jahipidamist, modellindusele, jahikoertega toimetamist ning kaunite kostüümide asemel võiks öelda, et näen ma teda üsna sageli kandmas hoopis laigulisi, sõjaväe vormiriideid ja tihtipeale isegi relvad ja niisugused riistad küljes. Kuidas seda kommenteerid, kuidas teil niimoodi olete sattunud olema? Naljakas jah, ega ta oli juba tegelikult kuma tüdrukud, olime siis tema oli punkar ja mina olin selline, nagu ma ütlesin, korralik. Ja miskipärast siis, kui mina midagi valesti kodus tegin, siis mina sain riielda tema mitte kunagi saanud, et pigem olla kogu aeg, inimesed harjuvad ära. Kui see, et sa oled hea ja siis sa teed midagi halbasid. Kuidagi ei neelata seda alla, et jah, me oleme olnud erinevad juba väiksest saati. Ma ei tea, millest see tuleb, see on väga põnev tegelikult. Mul klassijuhataja ütles ka, et esimesse klassi minnes siis ehk siis mina olin see, kellel on alati kahel pool kaks sõbrannat ja õde oli mul selline, ütleme pigem selline eraklik ja kange hoida oli kange. Et me oleme iseloomult erinevad olnud ja kuigi mul meil on viis minutit vahet ehk Me oleme kaksikud. Ja olen mina selline korralik õppe ja olnud ja õppinud ja õpetanud teda matemaatika eksami, tegime koos ära ja selles mõttes on tal omad tugevused kindlasti, ta on nagu loomult kunstnik, ma arvan, rohkem mina leidsin võib-olla selle kunstiande enda sees, ma olen alati tahtnud maalida muude tegelikult ja ema mõlemil on neil olemas, nad. Nendel on see anne olemas olnud kogu aeg. Ehk ta teeb neid pliiatsijooniseid rohkem söemaale, õde mul. Ja ma alati olin kade, et kuidas nad oskavad. Kui näed kunagi hiljem, mida ma ikkagi arvan, Hannes, et üks asi on hea õpilane, ma arvan, et olulisem on hea õpetaja. Räägime natuke meestest ka. Millised, millised mehed on tõelised? Need on need mehed, kes armastavad naisi. Et ma arvan, et see on väga oluline, sellepärast et, et tänapäeval, aga mehed väga ma ei taha öelda halvasti, tegelikult me kõik oleme egoistid, aga ma arvan, et see mees, kes oskab hoida naist, hinnata naist. Ma arvan, mees ja naine on erinevad, et kuigi me oleme nüüd sinna nagu sa rääkisid, et nii tore on, et ma enam ei häbene ega varja midagi, et tüdrukud ja poisid on koos, siis ma arvan, et siiski see erinevus tuleb sügavamalt. Naised peavad oskama ka naistena käituda, loomulikult siin ei tule küsimustki jälle olla, et me ootame, et mehed oleksid mehed, kui ma ise ei ole naised. Et mehel tuleb lasta olla mees. Hindan ausust, loomulikult huumorit, et hästi oluline, et mehel on hea huumor. Ja vastutustunne. Ma ei oska öelda, need oma tööd on kõikidel inimestel, ma hindan sama moodi, et ma ei tee eri. Ma ei erista meest, et ma oota, tahaks temalt midagi enamat, kui ma iseendalt ootan. Aga ma tean üht, et naised vajavad seda lähedust ehk oluline hoida suhtes lähedust. See on, see ei ole kerge. Kui sa oled 19 aastat abielus olnud, siis teinekord tuleb lihtsalt hambad ristis teha midagi, mis sulle ei meeldi. Kas või öelda tere hommikust, kallis, kuigi sa tunned, et sa tahaks virutada pudrunuiaga. See on selline, ütleme, selline naiselik tarkus, mis ma olen õppinud ja sa saad vastu kümnekordselt mehelt, kes oskab, siis tegelikult mehed on, ütleme, selliseid ma näen. Ja tegelikult ma õppisin mehi tundma läbi oma poja kasvas ülese perest poeg, siis ma ei saanud üldse aru, kes ta on ja mis ta tahab. Et kui ma ta käest midagi küsisin, siis kõik on hästi ja kunagi ma ei saanud tegelikult mitte ühtegi vastust, pikemat vastust, seletust või mis te koolis sõita ja ta isegi ei mäleta midagi. Ja siis ma hakkasin uurima, et mis nende poiste sees on, et kuidas nagu vestlust arendada, sest et see ei olnud minu jaoks lihtne. Lugesin mõned raamatud läbi ja ja näiteks meestega ka leiad teema, mis teda huvitab ja vastavalt läbi selle siis kasvõi pikk teekond, aga sa jõuad lõpuks ikkagi sinna, et ta avab ennast. Mehed on niuksed, minu meelest. Ta ministeerium minu jaoks ausalt öeldes siiamaani. Aga Ma leian, et kui mõlemad tahavad mõlemad pooled suhtes, olgu see sõprussuhe või või lähedane suhe või töösuhe siis ühise eesmärgi ja huvi nimel leitakse alati ka ühine keel. Kui mees armastab ütleme, punast liha ja vahel sõpradega õlut juua, ütleme naine näiteks ainult rohelist salatit ja alkoholi üldse ei tarbi siis kuidas ikkagi need sellised õnnelikud pühapäevased perega valge lina ja küünaldega laua taga istumised niimoodi korraldada saaks? Kõik seda nautida suudavad. Ja selle ilusa jutu lõpuks ma ütlen sulle, et ma oskan ka rusikat laua peale lüüa. Ehk et kui mina tahan, et laua taga oleks peresöök sellel kellaajal, siis ma ütlen, et kõik olgu laua taga. See on austus naiste vastu, see, et ma teen toidu valmis, et ei ole see, et igaüks on omas toast kahjuks. Me elame suures majas tõesti, igaüks on omas toas ja mul on olnud. Ma olen pidanud õppima rusikat ava peale lööma heas mõttes. Et noh, tuleb, tuleb leida kompromisse, et on erinevused ja ka seal olemas, et mina ei keela, ma luban olla vaba. Magama loomulikult ootan ka, et mul lubatakse olla vaba, et kui mullaneelised siis või mingisugused olgu siis söögi või alkoholi suhtes, sest ma väga armastan punast veini. Abikaasa teab seda, aga tema ei joo üldse. Ehk siis siis tegelikult me oleme leidnud see kompromisse teha, et kui mulle see meeldib, siis ei saa seda ju ometi keelata, kui teisele see ei meeldi. Aga see on jällegi selline. Ei, seda on ka muidugi läbi sõdade tulnud ja siuksed, arutlused ja teemad ja, aga nagu jälle jõuan sinnani, kui inimene tahab kuulata, siis saate selgeks teha, kus on, uks on kinni, kui sind ei kuulata siis ei aita ei rusikas ega, ega hea tahe. Oleks oma sõpradele hea sõber. Niivõrd-kuivõrd ma olen kindlasti halb sõber, sellepärast et nad ootavad minu poolt rohkem minu kõnesid ja aega, mida ma saan neile pakkuda, et selle koha pealt kindlasti mitte. Aga kui keegi vajab abi, siis ma olen alati olemas ükskõik mis kell ükskõik mis ajal, et ma väga hindan oma sõpru ja mida aeg edasi, seda rohkem ma neid hindan. Ja nad on mulle tähtsamaks saanud viimastel aastatel ja ma ütlen sulle, et pere pere kõrval on sõbrad kõige tähtsamad. Sa oled väga palju oma tööga seoses reisinud, olnud igal pool igal pool, nii tööga seoses kui ka kui ka puhanud ja ja näinud väga palju erinevaid rahvaid ja riike. Kas sa võiksid öelda, kui me jätame praegu kõrvale loomuomase armastuse? Me armastame eestlasi ja armastame 11 ja hoolime üksteisest ja nii edasi siis millisel maal, kus sa käinud oled, millise maarahvas või rahvus või inimesed on sinu jaoks jätnud kõige sümpaatsemad kõige meeldivama, kõige sõbralikuma, kõige parema, kõige toredama mulje? Teate, mis ma mõtlesin, petlik mulje on vaid, ma mõtlen seda sügavat, seda õiget. Väga hea küsimus ja mul on väga hea sellele vastata, sellepärast et mul on sellele vastus olemas, selleks ei pea minema kuhugi mujale kui Eestis. Aga rahvusest ma ütlen, venelased. Mul on abikaasa venelane, mul on töökaaslased venelased, mul on maalitunnis kõik venelased ehk siis miskipärast ümbritsevad mind väga palju venelasi. Tahan ma seda või ma ei taha, aga nad on ühed südamlikumad, sõbralikumad, siiramad, inimesed, keda ma olen oma elus kohanud ka ringi reisides, mujal maailmas loomulikult Ailandis k on armsad inimesed ja sõbralikud, aga ma mõtlen, et igapäevaselt kokkupuutes. Siiski ma pean tunnistama, et ma armastan venelasi. Nõndamoodi vist võib öelda ka sinu tänase teise muusikapala valiku kohta ehk et selleks on Meie kõigi eestlaste viimaste aastate üks üks komeedina tõusnud väga armastatud laulja Ott Lepland, kelle, kelle lugu nagu sa alguses ütlesid, et on niisugune, no ma ei tea, kas seda panna või mitte, kas on nii ilus, et selleta ei kujuta isegi oti ette ja see on lugu, mida sa ütlesid, sa võid autos kuulata järjest 10 korda, sest see puudutab ja see paneb kuulama. Ja just nimelt Hannes ja Mulle meeldib see, et see oti laul kuula, on tehtud just mitmes keeles, et ta kõlab igas keeles väga ilusast olgu siis hispaania keeles või vene keeles või inglise keeles või eesti keeles. Aga ma arvan, et me kuulame teda siis eesti keeles, sest et see sõnum on imeline. Ehk olengi õppinud minema, et ega ma arvan, väga oluline on, et kuule see kuulamine on tähtsam kui rääkimine, kuigi me tänases saates kuidagi ei saa seda nagu. No meil on jutusaade täna meie rääkisime, meie head raadiokuulajad, kuulasid meid. Kuulame siis vahepeal saate lõppu otsaks veel Ott Leplandi ja tema lugu, kuula. 15. märtsi pühapäeva hommik läheb siit jutusaate rada pidi sinnamaale, et meie kellaaeg hakkab kahjuks täis tiksuma ja meie huvitavad jutud siin selleks korraks tänase saatekülalisega hakkavad otsi kokku tõmbama. Küll aga on mul mõned niuksed teemad veel, millest pärast seda otti äsja kõlanud laulu kuula, tähe kerkisid või, või korraks meelele tulid ja ma tulen tagasi meie päris saate alguse juurde selle teema juurde, mis puudutab seda mesindust ja kõike seda. Oskad sa öelda, kas sinu tütar on sellepärast õnnelikum elus edasi pürgivam ja teistsugusem tüdruk endavanuste seas, et tema ema on Eesti, mis kes on valitud aegade jooksul kõige kaunimaks Eesti missiks rahvaküsitlustes ja mujal, et on see temale pannud sinu meelest mingisuguse erilise kohustuse või mingisuguse sellise koorma, et ta teab, milline on tema vastutus oma ema ees. Väga raske küsimus on, sest et see on tõsine teema on minu sees. Ja ma olen näinud, et see on puudutanud mu tütart. Ja kahjuks mitte väga positiivsest küljest on teismelise eas. Ja ma arvan, et ma eeskujuna olin kindlasti, kui ta oli väiksem. Võib-olla ma olin ema, ta, tal oli vaja mind emana, aga just nimelt need, kes on sinu eeskujud. Ma ei tea ema käest küsida. Aga Mulle meeldib, tal on tugev iseloom. Pigem on see hoidnud teda sellest kõigest eemal. Ehk siis, kui ta on noorem. Me tegime mõned modellipildid ja nagu noh, kuna ta oli tõesti ilus ja miks mitte. Aga nii kui ta natukenegi sai sõna öelda ei, siis oli väga konkreetne, see sinna jäi, ehk siis talle ei meeldi selline eputamine, vastupidi, kõik täiesti vastu. Vastupidi sellele, mida mina teen, mitte ja mulle meeldib, see õnnestus see, mida ma teen, modellindusse, mulle meeldima hakanud, ma oskan seda. Ma tean, et ma olen hea professionaalses mõttes, ma tean, mida klient tahab. Ma oskan ümber kehastuda ükskõik mis riietusega ei ole, et see on nagu samu töö sa, mu igapäevane töö, kuigi see võib tunduda, et seal on eputamine ja mis seal siis viga nei, see nõuab väga tugevat pliini. Ja kui sul on ka paha tuju, siis pildi peal on näha nii et ehk siis tegelikult sa pead kogu aeg valmis olema kogu aeg andma, et see ei ole lihtsalt ilus olemine. Ja mida vanemaks, seda raskemaks see läheb. Selles mõttes takse ja eeldused on ju ikkagi see, et kuigi ta 45 ajal, et see ei tähenda, et millipeal kortse võib-olla esid A la sinna me läheme tänapäeval õnneks on fotosopid ja tehakse, töödeldakse ümber pilte, mida ma võrdleksin, kui ma alustasin, kui ma 20 olin, siis seda loomulikult ei olnud tagasi tütre juurde. Mul on jälle see komme minna teemast täiesti mujale. Aga ta nagu ma ütlen, et tal on. Tal on väga hea anne. Tal on imeline lauluhääl. Ma olen talle pakkunud võimalust õppida eramuusikute käe all. Ta ütleb mulle ei, ma olen ükskord kuulnud teda laulmas minimissivõistlustel. Üllatus-üllatus, et ta sinna läks, kuigi ma ütlesin, et talle see ei meeldi ju siis on nagu see enese proovilepanek eneseleidmine. Kuidas siis seal laulis seal saalis terve saal, oli haud vaikselt, ma ei mäleta, kelle lugude laule inglise keeles ta laulis. Tema laul on no-no, ma ei tea, ma ei oska sulle öelda, aga see läheb hinge, see puudutas potentsiaal, kuulas pärast lauluõpetaja, kes tal oli, helistas mulle, ütles Kati, et et kuskohast õppinud aasta aega ei kuulnud, et on nagu laulnud, nii hästi laulukoori tahtnud käia, ega ta, ega ta ei ole selline, kes käib koorides hirmsasti aktivisti, siis ta on laulu jah, viimsi laulu lapsevõistlustel siis neli aastat osalenud jälle lõi käega, sest et ta ei saanud kunagi edasi sinna lõppvooru. Ja noh, sest et on selline, tal on õrn hääl, ütleme ka ta, tal on nagu selline omapärane hääled, et kui teda natukene õpetada, siis seda annab arendada ja aga, aga see on imeline, ehk siis, kui teema mul kunagi laulma ei hakka, ma olen talle kogu aeg rääkinud, sa pead laulma hakkama muusikakoolis ta käib. Klaverite õpib ta minust lõpetajatel on seitse aastat käinud seal. Et klaver on talle nagu niisugune, ma näen, väljendus viidet, see aitab, nagu ta kirjutab ise lugusid, et see on selline loomingulises, tema on andekas selle koha peal ta peab laulma, aga ta on nii tagasihoidlikuks läinud. Et ma ei tea, millal ta seda tegema hakkab, aga sundida ei saa. Keti, ma kuulen siin sellist ema, kes natukene aega tagasi ütles meie saates, et ma üldiselt, kui tahan, löön rusika lauale silma, natukene kuulsin seda. Milline saab olema sinu tänase pühapäeva päeva jätk, mis sa veel toredad ettevõted. No igapäevaselt loomulikult pühapäeviti nagu iga päev käin oma koeraga jalutamas, Mullen kaks koera. Pere kõrvalt me võtsime, kui lapsed suured, siis tuleb võtta koer. Meil on pooleteistaastane labrador, teine on 14, mõlemad labradori, aga vanem muidugi enam ei jaksa, et ma käin oma koeraga. Kuna ma elan Viimsis mere ääres, siis ma ei loobu mere äärest kõndimas, mul on alati keskmine nelja kilomeetriline jooksu kõnniring ja ta saab vabalt seal joosta, varsti enam ei taha, kui suvi tuleb, et siis on rand rahvast täis. Kahju, et ei ole loomadel koertele koerte randa, kuigi seal oli mingisugune otsakene, seal oli aga see moega loomaarmastaja, ma ei taha enam midagi teha. Ja, ja see on kindlasti see, mida ma teen, et ma tahan looduses käia, mulle meeldib ilusa ilmaga väljas käia ja ma veedan oma oma aega perega, mida mul on ka väga vähe nädala sees ja meil on kindlasti traditsiooniks saanud, mis mulle väga meeldib oma abikaasaga käia lõunatamas kuskil restoranis siis laps, lastel on valik, kas nad tulevad või ei tule, nad on nii suured, et me ei saa neid sundida enam, et ei tea või ei. Et see on siis selline meie, meie rahulik pühapäev. Suur aitäh. Tänane jutusaade on selleks korraks läbi. Saatekülaliseks oli kätid hulkuist. Modell Eesti, mis ja väga tore ema ning kristlik ja tore kaaskodanik meie keskel. Säh sulle saatesse tulemast, kallid kuulajad, ma soovin teile imelist pühapäeva jätku, olge terved, olge hoitud.