Te kuulate raadio kahte eetris on saade kõik puhuvad ja täna puhume jalgrattaspordi teemal, meil on teisel pool liini Tartu stuudios, täna Eesti paremaid maastikurattureid, Allo Naras, tere päevast. Tere päevast kõigile. See hooaeg läks ju siiamaani vähemalt, mis võistlused peetud on väga hästi korda, eks. Ma arvan. Siin Eesti tasemel ma tegin oma elu parima hooaja, see hooaeg, ma võitsin kolm, neli etappi, muidugi Rattamaratoni teine koht. Veel mõningad võidud, Elioni kokkuvõte, võit, nelikürituse, teine koht kokkuvõttes. Nüüd peaks statistikat tegema, palju ma üldse starti see aasta tegin, aga ma võin ühe käe sõrmede peal kokku lugeda, mitu kordama nendest võistlustest kuue hulka ei mahtunud. Ja ma ei ütleks, et see eesti tasemel nii kehva on, et siin on nii kerge võita ei, pigem siin. Piiri tagant mehed tulevad koju ja ütlevad, et Eesti tase on väga vahet. Ega siin kodus lihtne võita ei ole, aga mul läks hästi see aeg jah. Oskad sa tahtsid öelda ka, et mis selle edu taga oli, oli see lihtsalt see, et, et sa oled selleks hooajaks valmistusid kuidagi hoopis teistmoodi, sinus oli rohkem seda powerit või või oli selle edu taga, on lihtsalt see, et konkurents oli tiba teistsugune, rajad olid teistsugused kui möödunud kordadel. Ma arvan, et konkurents on isegi see aasta oli päris palju tugevam kui siin eelmised aastad, ma pean silmas Jaan Kirsipuu, kes tõi väga kõva vürtsi ikkagi rattasporti siin kodumaa pinnal. Ma arvan, et mul oli väga super ettevalmistus, mul on hea klubi ja kuidagi klappis kõik, et enesetunne ja tervis korras. Läks tuli hea hooaeg, ma arvan, et mul on piisavalt palju kogemusi ka, et isegi kehva vormi korral ma võin ikka kogemuste najal päris head tulemust ikkagi teha. Allan kirjelda sina palun mõne sõnaga oma sellist klassikalist treeningnädalat, seda on puhta sportlikus mõttes väga huvitav meil siin ka kuulata, kes me oma lõbuks sõidame ja esimest korda käisime reaalselt võistlustel proovimas, et milline see meie positsioon siis sportivate inimeste seas on. Kui palju peab sinusugune mees veetma nädalas tunde maanteel või metsaradadel või läbi sõitma kilomeeter? Treid tegelikult ma ütlen ausalt, minusugune mees, mina pean enese vormis hoidmiseks või vormi tõusmiseks Mõbel võrreldes mõne teise konkurendiga näiteks palju vähem tööd tegema siis tähendab seda, et minu organism olen nagu aastatega nii palju seda tundma saanud. Ma tean täpselt, aga kuidas trenni teha, et oletame, et pühapäeval on võidusõit. Esmaspäeval on kindlasti kerge lõdvestus, treening teisipäeviti tavaliselt ma käisin jõusaalis. Mõni mees muidugi arvab, et mis jõusaalis suvel, aga jah, ma käin aasta läbi jõusaalis vähemalt päeva nädalas kindlasti. Kolmapäev neljapäev olid sellised pikemad trennid. Reedeti tavaliselt pikemad tähendab kolme nelja tunniseid reedeti tavaliselt oli lühem ja kiirem. Abikaasaga sai tehtud ka auto tuules, mis siin tund ja kaks tundi järjest 60 70 kilomeetrise tunnikiirusega, laupäeval jälle kergem päev ja pühapäeval jälle võidusõit. Mida see auto tuules sõitmine annab? Auto tuules sõitmine annab väga palju väga palju kiirust, jalgadesse, jalad, vändapöörded käivad ikkagi 120 130 pööret minutis ringi ja seal lihtsalt harjunud sellise meeletu kiirusega ja ma arvan, et võidusõidul tuleb see päris hästi kasuks. Ma küsiksin väikese näpunäited, kui tegemist on meiesuguste meestega, kes näiteks sõidavad esimest hooaega. Treeningkilometraaž on põhiliselt maanteel kogunenud umbes paar-kolm 1000 kilomeetriteks ja kohad maratonil on, ma ei tea, seitsmesajandad, kaheksasajandad kohad ja sulle tundub, et ühel hetkel tuleb plagiaat, et ükskõik, kui palju sa ka maanteel aega ei viidaks, siis on raske kõrgemaid kohti saada, sest noh, ütleme vastupidavus küll kasvab. Aga kiirust ei ole, kas see on seesama koht, et me peaks ennem auto taha sõitma? Ma arvan, et ei peaks, aga et füüsiline, selline talvine põhi oleks nagu kõige tähtsam, kõige olulisem. Kui talvel saaksid hästi palju põhja laduda, rahulikult mitte kiireid trenni teha ja rahulikult ja pikemalt tähendab suusatada, matkata, joosta, et selline talvine põhi alla tuleks kõigepealt korralik teha, et ma arvan, et sellest nagu väga palju oleneb. Mis asjaoludel sina oled sattunud sõitma maastikuratast Eestis? Maanteerattatraditsioon on ju olnud võimsam ja vägevam ja proff on meil maantee peal ikka siin viimase 15 aasta jooksul päris palju olnud, mida ei saa öelda maastikurattasõidu kohta, vähemalt rahvusvahelises plaanis. Tegelikult ma ei olegi spetsialiseerunud absoluutselt mitte maastikurattasõidule, kuna siin Eestis nagu ei ole võimalik lihtsalt, et ainult ühele asjale ühele konkreetsele asjale nagu pühenduda, sest siin tuled nii mõlemaid sõita, tuleb sõita nii maastikusõite kui maantee sõite ja kuna siin nagu maastikusõit on rohkem ja mul tuleb see päris hästi välja, ütleme siin Eesti tasemel Eesti tingimustes siis olen nagu siin Eesti mõistes spetsialiseerunud, sellele olen ka käinud, nagu mõned sõidud ikkagi piiri taga ka proovimas. See aasta sai Norras käidud väga kõrgetasemelisel sõidul, noh, seal sain neljanda koha, kaotasin maailma tippudele mõne sentimeetriga, seal näiteks kolmanda koha kaotasin ja tänu sellele, et nüüd selline hea tulemus saab piiri tagant ikkagi tuli ja vorm on suhteliselt hea, lähme ka järgmine nädal, ütleme Euroopa meistrivõistlustele, mis on mägiratta Euroopa meistrivõistlused. Just maratonis. Ma küsiksin päris alguse kohta, kas sa mäletad, mis oli su esimene rattaškoldnikele? Kas ohohoo, minu esimene ratas ei mäletagi selliseid, mingisugune väike? Väike vene ratas oli, mis oli? Täiskummidega ei saanud üldse pumbata, ma ei tea, see oli mingisugune hästi-hästi, vana, mul on nagu häguselt meeles, aga ma tean küll, et ostsime kunagi naabripoisi käest, jah, isaga ostsime ühe kasutatud reljukas ära pärast. Siis mul saine tere liukeseid veel päris mitu olla ja kokkupandavaid ja esimene tõsisem võidusõiduratasrist Tartsus, see, mis ma 88. aastal sain, rattatrenne alustasin. Puhas klassika nüüd Allan kuulub vaieldamatult Eesti tippu ja, ja olete lõppeval hooajal saanud ka palju stardis olla koos Jaan Kirsipuuga, kes on Eesti rattaspordile palju au kuulsust toonud? Ma usun, et noh, te tunnete mitte ainult Jaaniga, vaid üldse Eesti tippudega kõik 11, piisavalt, et hästi ja ja ma usun suhted omavahel. Paarid, et selliste vaenupoole kiskuvad sportlikku konkurentsi vist Eestis ei kohta. Seda niimoodi ei ole jah, et tegelikult saavad kõik rattaseltskonnainimesed ja tipud ka omavahel, kes on tegelikult võistlusrajal konkurendid ja tõesti vaenlased tegelikult saavad väga, väga hästi läbi, et Eestimaa on, Eestimaa on niivõrd väike, et miks me peaksime siin omavahel veel tülli keeranud, meid on niigi vähe, et me peame just ometi tegelikult kokku hoidma ja nii see on, et tegelikult rattaseltskond hoiab väga kokku ja väga hästi saame aru ja pigem pigem nagu võistlusrajal isegi, isegi toetame teinekord teineteist, et nii naljakas, kui see ei ole, tead, sõber jääb hätta, siis seda te ei keera selga talle, et ei kima nüüd küür seljas minema, aga pigem ootad järgija. Alustad uuesti nagu võitlust algusest peale, isegi kui teised juhtus, aga äpardus või mida iganes. Mulle meenub sellest lõppevast hooajast vähemalt kaks korda, kui sa oled pidanud telekaameras ütlema, et et Jaan Kirsipuule lõpusirgel kaotada ei ole häbiasi, üks oli vist Elioni sarja esimene etapp Mulgimaal. Ja teine nüüd Tartu rattamaraton. Kuidas niisugustest olukordadest, kus tundub, et noh, ei olegi pagan midagi teha, no kirtsibulann selline jalg ja käed vajuvad lootusetult rüppe, sa juba läheneb finiš, selle paarsada meetrit on jäänud, et tead, no pagan jälle see kirsipuu töllerdab siin. Et kuidas, kuidas sina selliseid olukordi hindad või neist üle vaatad, sest noh, kellele meeldib kaotada, see ei ole ju mõnus. Teine olla tegelikult, et jah, et esimene kord, kui mul õnnestus sellel hooajal temaga nagu finišisirgel rinda pista, oli täiesti mulgi maratonil, et seal ma sain nagu temaga vähe, et võib-olla ei olnud nagu mul eneseusku ka, sellist, et nahk, Kirsipuu, et niikuinii see on tema leib, see vinishel, aga ma siiski üritasin, aga jah, natuke kogemustega jäin jah nagu alla noh, seal finišisirgel oleks pidanud sisenema esimesena ja sellised väiksed nüansid, aga näiteks siin 20. juulil, kui oli Lauri Ausi nagu mälestussõit, näiteks Pirita viniseerisime Jaaniga teise koha peale ja mul õnnestus teda võita finišisirgel tegelikult, et see oli nagu hästi huvitav, et ma tulin tal tuulest välja ja panin talle ikkagi panin põske, ütleme ära. Aga siin Tartu maratonil ma olin nagu natuke rohkem enesekindlam, et mul oli nagu jalas särtsu natuke rohkem ja tundsin nagu päris head jalga, sellist finišijalga ka, et jalg oli ikkagi pea kolmetunnise sõidu lõpus oli ikkagi päris heas toonuses veel ja ma ründasin nagu jah enne viimast kurvi. Et viimane kurv seal tuleb alla, siis on 200 meetritel finišisirge. Ma ründasin päris teravalt teda ja ma sain seal kurvis isegi mõned meetrid temast edu. Aga kuna finišisirge oli jah vastutuult ja ta oli ikkagi natukene võib-olla liiga pikk, aga poleks, oleks olnud kuidagi tuulevaiksem või noh, mine tea, et võib-olla oleks saanud nagu jagu ka, et eks ta minu tuules sai natukene ennast koguda ja eks mu sõprade natuke vajus selle tuule pärast ära ka, et päris kõva tuuline päev oli ka tookorda. Aga noh, öeldakse, eks ma proovin veel. Kui meie läheme Reimoga näiteks sõitma maratoni etappi, siis me kujutame ette täpselt, mis on meie jaoks raske kirjeldamis profi jaoks. Raska, mille sa mõtled, et oi pagan, see tuleb raske kindlasti, vaatame rajaprofiili. Ja kuigi sõidud on kõik sinna ühte pikkuse poolest on enam-vähem ühte kanti, aga noh, raja profiili poolest vaatame küll, mis seal raskem, et tõepoolest rakke Rakvere on ühed raskemad eesti Elionit, kaasa arvatud mulgi, Haanja, aga meie jaoks nagu annab iga sõidu tegelikult raskeks teha, kui me omavahel seal konkureerime või omavahel võistlema, sest noh, piisavalt hästi annab pingutada, ütleme sileda pääl laskumise peal, tõusude peal, et loomulikult kes on nagu paremas vormis, saab ennast paremini maksma panna tõusude peal just eriti raskema situatsiooniga radadel kukkuda, kardate näiteks ikka kardame, et eks noh, natuke mõnest kohast lööb hirmu poiss, kellel välja natuke Noh, nagu Elionis järjest rääkida, siis paljud amatöörid ka foorumeid salati ikka küsida, et milline see rada on ja, ja siis omavahel arutavad, et millist kummi alla panna, on see teie jaoks üldse proffide jaoks selline küsimus või teil on alati nii-öelda hea, kumma all selline keskmine ja rohkem sõltub ikka mehest endast, kui sellest kummist kate alla. Ei, tegelikult on meil ka selline päris maniakaalne, kummide valik käib, et sisuliselt noh, ma ütlen ka, et mul on kodus on viis kuus erinevat kummimustrit ja tõsiselt ikkagi kui on noh, selline raskem või erilisem ilm, kas vihmasem, porisem või, või kuiv või liivasel või tegelikult tõsiselt valid ikka, mis kummiga minna välja näiteks kummiga tuleb täna selle tänavusest hooajast üks valus kogemus, kui ma sõitsin Eesti meistrivõistlusi mägirattasõidus olümpia krossis, siis nii-öelda mis olid seal Albu valgehobusemäel ja kohe sõidu alguses me saime nagu neljakesi eest ära ja ma jäingi selles seltskonnas neljandaks, aga esimesed kolm olid kõik ühes oma kummiga. Ja mina olin siis selline, kes ma kogu aeg siplesin, sest seal oli üks kilomeetrine liivalõik, mis oli teste selline, noh, täiesti ranna Liivia vajus läbi ja, ja ma sealnegi nii kurja vaeva ja ma ei saanud neil sabas olla ja jäin maha ja püüdsin neid jälle. Kui see Allan saladus ei ole siis kirjeldama oma varustust, on see laias laastus samasugune, mis on kasutada ka teistel inimestel või on teil ikkagi mingi eriti peened rattad ja eriti kerged ja ma ei tea, kingad on jalas udu, kallid ja nii edasi, on küll. Maanteeratas kaalub 6,6 kilo ja mägiratas kaalub sinna üheksa kilo kanti. Et tegelikult raam ainuüksi kaalub seal 900 midagi grammi. Väga kerged asjad ja väga kallid asjad on ka, et noh, ütleme siin maanteeratas maksab seal 80000 ja natuke pealegi ja mägiratas natuke võib-olla vähem seal 78000, et tegelikult tegelikult on maailma tipp. Tipptehnika on jah, meie käes olemas täitsa. Kui täpselt on enne võistlust sinu peas valmis plaan, mis hakkab rajal juhtuma või sünnib? Töö käigus sünnib töö käigus, aga, aga plaan on ka peas valmis alati et rada läbi sõidetud, alati isegi elioni rajad, paljud on aastaid ühesugused olnud, aga ikkagi nädal ennem nädala sees, tähendab, ennem käin seda rada läbi sõitmas ja vaatad ikkagi kõik kohad üle ja tegelikult jah, plaan sünnib juba varem, et, et kus rünnata ja kus mida teha ja kus on nagu minu võimalusi, kus ei ole näiteks nüüd tagasi vaadata Tartu rattamaratoni, mis oli, seal käis kõik nagu aabitsa järgi ja kõik see plaan oli paigas juba ennem ja täpselt nii juhtus ka. Tegelikult oli meil, ütleme, Raivo maimbriga, temal on Tartu poiss ja käisime siin mõned päevad ennem trenniski. Ja kuna ta eelmine aasta nagu ründas ka seal harimäe tõusu pääl läks ja ja siis nagu trennis, nii naljatades ma ütlesin, et kuule Lähme seast uuesti, et ma tulen ka kaasa, mõtlesin talle ja siis Raivo ütles, et aga davai, aga proovime igaks juhuks varem, et nagu selle esimese harimäe tõusu peal, et noh, et kui seal ei õnnestu, siis on teine võimalus uuesti ja siis oli, tuli jutuks, et kuule, Taavi, Selver on ka praegu päris heas vormis, et et tegelikult oleks hea, kui temaga kaasa tuleks, et et siis oleme kolmekesi ja siis on nagu noh, kõik klubid on nagu ees esindatud, ütleme niimoodi, et aga aga oli jah, see, et see läkski nagu aabitsa järgi, aga Jastiliga kaasa tegelikult oli täpselt selline saali oli olemas, et aga Seldriga meil oli ennem nagu kokku leppimata, aga mõni omavahel niimoodi poolnaljatades tegelikult võiks sellega kaasa tulla, aga nad täpselt nii oligi. Täpselt nii ta tuligi. Puldist rääkides, millised numbrid kella peal tavaliselt pärast võistlust sulle vaatavad astusel. Ja keskmine minul isiklikult keskmine jääb sinna alati 170 175 vahele. Anaeroobne lävi on mul 180 182 sõltuda, mõni löök siia-sinna kõigub, noh ütleme 182 on olnud alati testidel ja maksimum jääb sinna 190 ja mõni löök peale, et noh, olenevalt päevast ja milles ta tunneb ära vaieldamatult et vorm on supervorm, on super ma tunnengi pulsist ära, kui mul pulss hästi üles läheb. Ja kui mul on pulss üle 170 ja ma suudan veel läbi nina hingata siis, siis ma tunnen, et vot täna on minu päev. Korraks sa mainisid, et ees seisavad Euroopa meistrivõistlused rahvusvahelised võistlused üldse ja nüüd see konkreetne, mis ees seisab, Allan, on need sinu ja Eesti sõitjate jaoks üldse mingi eraldi eesmärk, kuidas sinna peale saab, mida seal korda võib saata? Sinna minekuga on ka huvitav naljakas lugu, et peale Tartu rattamaratoni jälle Raivo maim rega saime seal telefonivestluses olla ja ja tema mainis, et tema nagu läheb lätlased, teda saadavad ja läheb lätlastega ja täitsa mina hakkasin mõtlema, et kurat, mul on ka Tartus oli veel vormeeaa viimaselt viimased nädalad on üldse enam-vähem olnud, et hakkas nagu kripeldama, et tahaks ka proovida, et noh, et mul on alati nagu jäänud kripelda, kui ma olen saanud kuskil tiitlivõistlustel käia, mul ei ole nagu kunagi seda head järgmisel olnud või ei ole hea enesetunne olnud, et eks siis valmistume, saame paar, paar päeva rada sõit ja tegelikult mulle sellised pikad distantsid istuvad, seal on 110 kilomeetrit, on selline pikk maraton ja eks näis siis minul igatahes motivatsioon on väga kõva ja, ja ettevalmistus pekske tip-top olema. Siin viimased nädalad on veel lihvitud, seda viimase, viimase vindi, nii et noh, eks näis, siis tõmbab Mõnusa stardipalaviku üles. Tõmbab küll, et, et jah, et eks, eks seda on jälle stardijoonel näha, et aga ma olen suht rahulik ja enesetunne vist peasid nüüd siinse tervis, kahvel vastu peab, et eks siin need ilmad on heitlikud, et kord on 20 kraadi sooja, siis on jälle viis kraadi ja vihma. Suurepärane, et sa leidsid aega ja tahtmist natukene sellest rattamaailmas toimuvast rääkida, väga huvitav on igal juhul kuulata ja ja me hoiame pöialt, et sul ja tervel eesti seltskonnal läheks hästi EM-il. Loomulikult suured tänud teile.